04. november - Buenos Aires, Ushuaia

Esimest korda elus ärkasin üles ummikus. Sõna otseses mõttes. Buenos Airese äärelinnas hommikuses liiklusummikus. Öö oli möödunud väga kiirelt – justkui oleks hotellis maganud. Väga mugav oli ning juht oli sõitnud väga mõnusalt, nii et öösel üles ei ärganud. Peagi jõudsime bussijaama, mis asus selle platsi juures, kuhu me paar nädalat tagasi lennujaamast tulles jõudsime. Seega teadsime kus me olime ja kuna lennukini oli veel mõned tunnid aega, siis viskasime kohvrid pakihoidu ja läksime linna peale.
Ilm oli väga kuum ka pealinnas. Ja juba vara hommikul. Tuletasime meelde, et seda kuumust on veel loetud päevad ja peagi tuleb lennata tagasi tatisesse Euroopa sügistalve. Seega ei nurisenud ja lonkisime vapralt linnas ringi. Esmalt ronisime veidi mööda väikest mäge ja jõudsime Santa Fe tänava nurgal asunud parki, kus ka paaril esimesel päeval sai jalutatud. Istusime ühele pargipingile ja manustasime ära toiduülejäägid, mis olime bussisõiduks seljakotti pannud. Fotoaparaati sundisid meid kotist sellel hommikul esimest korda välja võtma paraadmundris sõdurid, kes mõõgad käes tulid alguses kesklinna poolt ja peagi läksid tagasi. Ei tea mis värk oli. Tagasi tulles mõõgad verest ei tilkunud, seega oli olnud selline rahulik jalutuskäik (või siis olid need ära puhastanud).
Muide seal pargis töötas üks vahva koerte päevahoid. No kui koeraomanikust linnainimene läheb tööle, siis läheb ta sealt läbi, jätab koera aedikusse järelvaataja hoole alla ning õhtul tuleb ja saab kutsu uuesti tagasi. Enamus koerasid said omavahel väga hästi läbi, mistõttu said nad selle eest õiguse vabalt aedikus ringi joosta. Kurjemad paukad olid seotud puu külge. Silma järgi paistis seal olevat 30-40 koera. Ülevaatajaid oli mitu, kes siis käisid ükshaaval koertega ka pargis jalutamas. Lahe oli vaadata, et kui üks jalutusring läbi sai ning jalutaja tagasi tuli, siis tekkis seal aia sees kohe suur elevus – „huvitav kelle ta nüüd võtab“. Igatahes hea mõte – parem ikka kui koer päev otsa kusagil korteris konutab.
Ülejäänud aja tegime parajaks kesklinna jalakäijate e poodlemistänavatel ringi jalutades. Tööpäeva kohta oli siin sagimine päris suur – rahvas jooksis ühest poest teise, tänavamuusikud mängisid ning igal pool jagati erinevaid flaiereid. Astusime ka poodidesse sisse, kuid midagi sellist just ei leidnud, et oleks oma rahakotiraudu lõksutanud. Olid küll kevadised allahindlused, kuid kui kogu kaup on niikuinii Hiinas tehtud, siis pole vahet kust teda osta. Paljud huvitavad asjad jällegi maksid päris palju. Seega jalutasime niisama.
Kusagil kella 1 paiku korjasime oma pakid uuesti bussijaama pakihoiust ära, võtsime takso ja sõitsime meile juba tuttavasse siselendude lennujaama. Seekord oli siis meie lennufirmaks Austral, mis on riikliku Aerolineas Argentinase üks rakuke. Selle lennufirma kohta on LP ja netikommentaatorid erinevates reisifoorumites kirjutanud halvasti. No ikka väga halvasti. Lendude hilinemist võib mõõta kalendriga, pakke kaotatakse rohkem kui check-inist jõutakse vastu võtta, teenindus on ebaviisakas jne. Soovitatakse igal võimalikul juhul vältida ning kasutada alternatiive (isegi kui selleks alternatiiviks on näiteks hobuvanker). Peale selle oli ettevõte mõned kuud tagasi sisuliselt pankrotis, kui riik appi tõttas ja rahvusliku lennufirma ära päästis. Me siiski olime valmis piina taluma (mis iganes siis juhtuma hakkab) ning olime kodus ostnud piletid Buenos Aires - Ushuia - Buenos Aires. Ainuke asi, mis meid esmapilgul häiris, oli see, et kohalikele olid piletid oluliselt odavamad. Aga noh saame aru – majanduskrahh räsis kohalikke karmilt ja kuidagi peab ju vastu tulema.
Check-in läks aga üllatavalt kiirelt ja ilma ühegi probleemita, seega esiti ei osanud midagi halba öelda. Kuna lennuni oli veel tiba aega, siis läksime ja tegime seda parajaks lennujaamast üle tee jääva jõe ääres. Kuigi jõeks on Rio de la Platat (Hõbedajõgi) raske nimetada. Plata eraldas Argentiinat Uruguayst ning Buenos Airese koha peal oli jõel laiust ca 50 kilomeetrit. Jõe suudmes on ühes kaldast teiseni maad 220 kilomeetrit. Ja need näitajad teevad sellest vetevoost maailma laiema jõe. Selle kaldal seistes tundus see suhteliselt üheselt merena või ookeanina, kui just pruunikas veevärvus välja arvata. Aga muidu oli jõgi mis jõgi – inimesed püüdsid kala, taamal sõitsid jõelaevad ning õrnalt võis aimata ka vee voolusuunda. Kalameeste tegemisi silmanurgast ka piilusime, sest endalgi see pisik ju küljes. Kahjuks mingeid hiidkalasid nad meie juuresolekul välja ei tõmmanud. Naljakas oli see, et seal ühe sellise muulilaadse asjanduse peale oli ehitatud park, kuhu oli vaiadega maa sisse taotud suur hunnik keelumärke. Murul käimine keelatud, telkimine keelatud, koerade pissitamine keelatud jne. Ja mida me nägime – sinna oli üles seatud väike telklaager, inimesed tatsasid edasi-tagasi ning kindlasti ei käidud kaasa võetud koertega kusagil kaugemal pissil. Seega mingi seltskond oli nõuks võtnud teha eranditult kõike seda, mida otseselt keelati. Jee, fight the MAN.
Jõgi nähtud ja kuumus jälle vaikselt ajudele hakkamas, läksime terminali tagasi. Turvakontrollis toimus aga väga kurb sündmus. Olin oma seljakotti unustanud aastaid meid reisidel truult teeninud Victorinoxi taskunoa. No pagan küll, kuidas selline asi sai juhtida. Kuna turvamehed olid täiesti kindlad, et ma lähen sellega piloote pussitama ja üritan kindlasti ka lennukit kaaperdada, siis oli jutt suhteliselt lühike. Nutt kurgus lasin oma väitsal metallist tünni kukkuda. #$¤«Ξ&#!! Oma lollus täiega.
Lennukas sai hinge alla keeratud paar kallist, aga selle eest maitsetut võileiba ning peagi kutsuti pardale. Saime enestele väga kehvad kohad. MD tüüpi lennukitel on mootorid tagaotsas ning meil õnnestus istuda kohe mootori kõrval. Ja on ikka vaks vahet kui mootor on eemal tiiva küljes või kohe akna taga. Kui lennuk kiirendas või alustas maandumist – siis oli ikka tõeline põrgulärm, sest pöörded olid üleval. Seega infokild tulevikuks – MD lennukitega lendamisel tasub vältida ridasid 30-34.
Muidu läks lend valutult (väljumine oli muide täpselt õige ajal). Siis kui Patagoonia läbi sai, muutusid järsult ka vaated lennukiaknast. Igav liiv ja tühi väli asendus valgete mäetippude ja ulmeliste pinnavormidega. Olime jõudnud Tierra del Fuego e Tulemaa kohale. Nimi on sellele saarestikule siin Ameerika mandri lõunatipus pandud Fernão de Magalhãesi poolt, kes siitkandist laevaga läbi sõites (esimese eurooplasena muide) nägi maa peal pidevalt lõkkeid ja tossu ning arvas, et pärismaalased valmistuvad tema armaadat ründama. Tegelikult üritasid kohalikud lihtsalt sooja sees hoida selles karmis maanurgas. Algselt oli nimi muide Tossumaa, kuid Tulemaa kõlab ju palju edevamalt, seega see viimane jäi.
Palju nalja sai siis kui me lennukist väljusime. Ega me seal pealinna päikeselõõsas väga pikalt ette ei mõelnud. Lennukis aga hakkasime tähele panema, et rahvas on kahtlaselt paksult riides. Meie plaan oli selline, et tõmbame soojad riided peale siis, kui kohvri kätte saame. Et varem pole vaja. Tuli välja, et oli küll vaja. Ushuaia (mis on siis Tulemaa suurima ja tuntuma linna nimi) lennujaama ootesaalis oli jahe, väga jahe. Kui väljas võis aimata sellist 5-6 kraadist plusstemperatuuri, siis ega terminalis väga palju soojem ei olnud. Ja meie olime lühikeste pükste ja T-särkidega! Abikaasal olid veel plätud ka jalas! Päris koomiline situatsioon oli – seisime seal pagasilindi juures ja ootasime pikisilmi oma kohvreid, et saaks kätte pikad püksid ja sooja jope. Eks meid vaadati veidi imelikult, kuid kust me pidime teadma, et terminalis nii külm oli. Lõpuks kohvrid tulid ja saime end sisse pakkida kohalikule ilmastikule sobivaks.
Väljas tervitas meid selline Eesti mõttes varajane märtsiilm. Taevas oli pilves, sadas mingit ebamäärast asja, samas lund maas ei olnud. Ilmastikuline šokk oli päris vägev – mõne tunniga kõrvetavast päikesest ja 30+ kraadidest sisuliselt talve.
Takso viis meid juba varasemalt broneeritud hotelli – hotelli „Austral“. Tegemist oli linna keskuses asuva hotelliga, mis oli tripadvisoris taevani kiidetud koht ning samas oli ka mõistliku hinnaga. Ushuaia on muidu üks kallimaid kohti Argentiinas ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks asub ta „tsivilisatsioonist“ ikka väga kaugel – kogu kraam tuleb tuua siia lennukitega või laevadega. Buenos Aires asub näiteks 2500 kilomeetri kaugusel (see on sama kaugel kui on nt Barcelona Tallinnast). Teiseks on see väga kuum (piltlikult) turismikoht, kuna siinne ürgne loodus on tõeliselt vapustav ning ainulaadne ja see tõmbab väga paljusid matkajaid (sh meid). Kolmandaks on Ushuaia selgelt kõige lähem asustatud punkt Antarktikale, mistõttu 90% valge mandri kruiisidest algavad just siit Tulemaa sadamast. Kuna need reisid on reeglina väga kallid (jäävad sinna 50-60000 EEK vahele), siis on ka kohalik äri kohandanud ennast jõukurite rahakotile vastavaks.
Aga Australi hotelli juurde tagasi. Meie meilivahetus omanikuga oli administratsioonis olemas ja 520$ eest saime endale toa kaheks ööks + hommikusöögid. Võib vist kindlalt öelda, et tegu oli parima hotelliga, kus me selle reisu jooksul ööbisime. Midagi ei logisenud, kõik asjad töötasid ning toa sisustus oli väga korralik. Jällegi tuleb tänulik olla tripadvisorile – sealseid reitinguid tasub usaldada.
Kuna Ushuaias oleku aeg oli napp, siis pärast asjade hotelli viskamist lippasime kohe linna peale. Hotellis lisasime veel paar kihti riideid ning välja jõudes veendusime selle otsuse õigsuses – nimelt hakkas sadama lund. :) Kujutate ette – hommikul olime kuumusest oimetud ning päike kõrvetas täistuuridel ning pärastlõunal jalutasime lumesajus. Ja seda kõike ühe riigi piires – fantastika. Aga nagu öeldakse – „pole halba ilma, on vaid kehvad riided“. Meie riietus oli sellel hetkel sobilik, seega (küll veidi lõdisedes) liikusime sadama poole. Ushuaia asub ühe mäe küljel, mistõttu tänavad oli üsna järsu kaldega. Alla mere äärde oli päris mõnus minna, tagasi üles rühkimine paistis tulevat väsitav.
Sadama kõrval oli infopunkt, kust saime vägagi vajalikku informatsiooni nii Tulemaa rahvuspargi kohta (kuhu plaanisime matkama minna) kui ka laevakruiiside kohta ümbruskonna saartele (millest ühe plaanisime ka läbi teha). Turistide jaoks olid välja mõeldud ka eritemplid. Ushuaia tunnuslause on „Fin del Mundo“ ehk „Maailma Ots“ ning seda käiatakse ja müüakse iga kandi pealt. Samas ega meil selle vastu midagi polnud kui passi mõned templid lisaks tulid – Euroopas ringi liikudes ju neid ei saa praktiliselt üldse. Tegime kohustusliku pildi ka vastava infotahvli juures ja imetlesime üleüldist karget (tahaks öelda põhjamaist) lõunamaist ilu.
Ushuaia oli selline lihtne linnake nagu ääremaale kohane. Väikesed ja madalad majad, kitsad tänavad ning linnas liikus suhteliselt vähe inimesi. Ei mingeid kõrgeid hotelle ega tuuribusse. Massturist reeglina siia ei satu, sest päikest ja liivaranda ju pole. Entusiaste samas liigub päris palju. Kohalik fauna oli ka palju sõbralikum ja laskis ennast väga lähedalt pildistada (vt siia).
Kuna täna liikus kellaaeg kiirelt õhtu suunas, siis midagi suurt ette võtta ei saanud. Käisime läbi nännipoode (sisuliselt ainukesed poed kesklinnas) ning soetasime endale head ja paremat. Abikaasa ostis näiteks endale sooja mütsi, mida siis homsel matkal kohe kasutada saaks.
Vahepeal aga oli kere muutunud heledaks, seega astusime sisse ühte grillirestorani. Asado (grilli) pakkujad olid sisuliselt ainsad söögikohad, mis linnas silma jäid ja see meile sobis. Praktiliselt kõik söögikohad olid ehitatud selliselt, et kokk töötas oma lihakäntsakatega tänavaäärsete akende taga ning see lausa kutsus sisse astuma. Meie valitud koht oli puupüsti rahvast täis, kuid meile siiski leiti üks kahene laud. Ushuaias olis väga populaarsed „all-you-can-eat“ pakkumised – 50$ eest võisid süüa niipalju erinevat grill-liha kui vaid jaksasid. Me seekord siiski loobusime ja võtsime mõlemad paksu (no nii 4-5cm) grillitud veisefilee. Ja see valik oli jumalik. Võrreldes kõiki lihasöömisi Argentiinas ja ka varem, siis otsustasime, et tegemist on KÕIGE parema lihaga mida me kunagi saanud oleme (niiviisi ma vist juba korra kirjutasin :)) See 600-700 grammi puhast veisefileed läks nagu kerisele. Selle maitse koos pakutud kastmetega oli kirjeldamatult hea ning koos hea punase veiniga oli toiduelamuse bukett täiuslik. Tegelikult kah – paremat toitu ei ole olemas! Kuna lauad olid restoranis üsna lähestikku, siis tekkis meil ühel hetkel vestlus naaberlaua inimestega. Seal istusid kaks prantsuse merekaru – sellist päris tõsist merekaru. Pikad habemed ees ja piip rinnataskus. Saime hiilata oma kasina prantsuse keele oskusega ning koos kelneri mingite vaherepliikidega läks elu päris lõbusaks. Nad rääkisid, et kust nende laev tuleb ja kuhu läheb ja mis nendega viimasel ajal juhtunud ja siis rääkisime meie oma lugu. Väga lahe. Tekkis selline sadamakõrtsu tunne kusagil maailma äärel, kus siis rändajad räägivad oma läbielamistest. Sealt saadud ülevoolavalt positiivset emotsiooni jagus terveks teeks hotelli. Tegime veel ka mõned kaadrid õhtusest Ushuaiast (kuna oli kevad ja Ushuaia asus poolusele suhteliselt lähedal, siis oli valget aega kaua) ning tõmbasime sellele sündmusterohkele päevale joone alla.

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

tulin just Ushuaiast...tõsi ma pole paremat veieliha saanud....