Uus kuu. Argentiina oli sammukese suvele lähemal ning Eesti piinles hilissügiseses kaamoses. Selle viimase peletamine läks meil teiselpool maakera (kui arvestada Eesti maailma keskpunktiks :P) üsna lihtsalt, sest hommikul akende eest kardinate tõmbamisel laiusid meie silme eest lumised mäetipud ja sini-sinine taevas. Eilsest vihmast polnud enam haisugi.
Hotelli hommikulaud oli lookas erinevatest kreemikoogikestest ja muudest küpsetistest. Abikaasale tundus üks suur kreemijurakas eriti isuaäratav, kuid pärast selle manustamist ütles, et tal on isu läinud. Siit moraal: ei tasu magusat ahnitseda :). Kokkuvõttes jäime antud hotelliga väga rahule, supervalik ja hea hinnaga. Tekkis jälle teatav tasakaal pärast suhteliselt ebamugavat ööd San Juanis.
Meie tee viis aga edasi, kuigi tähte närides küll tagasi. Mägedes sõitmisega on see lugu, et alternatiivseid teid väga palju pole, sest teede ehitamine läbi kaljude on pagana kallis. Seetõttu tuleb tihtipeale ennast korrata ja tuldud teedpidi tagasi sõita. Aga no kui vaated on sellised, siis ei tekita väga suurt piina 100km sama teed sõita. Pildist niipalju, et kuna me lähedal inimeste elukohtasid ei tuvastanud, siis kvalifitseerisime need hobused metsikuteks hobusteks. Ehk siis metsikud hobused metsikus jões keset metsikut loodust. Metsik! Meie jaoks selline 1 miljon USD vaade!
Peagi jälle tuletati meelde, et suu ammuli ei tasu ringi vahtida kui autot juhid – nimelt käisid endiselt veel selle eile nähtud autoõnnetus koristustööd. Ümber läinud veoki laadung tuli ju igalt poolt kokku korjata. Aga ei juhtunud meiega midagi ja peagi nägime mägesid ainult auto tahavaatepeeglist. Meie tänase päeva missioon oli Mendoza regiooni veinikeldrite külastamine ja esimeseks selliseks oli Chandoni veinikelder kohe Mendoza linna külje all. Kohale jõudes avastasime, et laupäeva puhul oli see täitsa suletud.
Kahjuks. Mõtlesime juba, et kas tõesti tegime saatusliku vea jättes veinikeldrite külastamise nädalavahetuse peale. Ometi oli ju raamatutes kirjutatud, et paljud keldrid on avatud 24/7. Chandoni juurest paistis kätte ka selline regiooni esindusvaade, mida leiad paljudes Mendozat tutvustavates raamatutes - viinamarjaväljad ja taustaks lumised Andide tipud. Kaunis.
Läksime siis kindla peale – sõitsime teise Mendoza külje all asuvasse linnakesse nimega Maipù ning seal astusime joonelt sisse turismiinfopunkti. Sealne härrasmees oli lahkelt meile hispaania keeles valmis seletama, et kuhu ta meil täna soovitas minna. Kui ta nägi, et hispaania keel ei ole just meie emakeel, siis seletas ta aeglaselt ja kogu aeg üle küsides, et kas saime aru. Saime aru ning saime ka väga head soovitused ja sõidujuhised. Kaardile märgiti 3 erinevat põnevat kohta, mida soovitati külastada.
Esmalt otsisime üles La Rurali veinimõisa, mis on Maipù regiooni üks suurimaid ning millesse on püsti pandud ka korralik muuseum Argentiina veinitegemise ajaloo kohta. Iga poole tunni tagant toimusid seal ka (hispaaniakeelsed) tuurid, millest ühega me ka ühinesime. Hoolimata sellest, et kusagil 2/3 jutust jäi meile mõistetamatuks, oli siiski päris huvitav. Räägiti ajaloost e siis sellest kuidas veinitegemine üldse Argentiinasse jõudis, räägiti veini tootmise protsessist vanal ajal (all iidsed viinamarjade korjamise kotid) ning praegu ning kõige lõpuks anti muidugi maitsta kah. Nämm – Argentiina veinid oma tuntud headuses.
La Rurali ajalugu on pikk ja algas sellega kui Rutini perekond hakkas 19. sajandi algul tegelema viinamarja- kasvatusega. Ja see sündmus juhtus veel Itaalias – Don Francisco Rutini hakkas veini tootma oma küla rahvale. Tema poeg otsustas emigreeruda Ameerikasse ning seal pereäri jätkata – Maipù regioon oli koht, kuhu ta istutas esimesed taimed ja kus alustati 1885 bodega (veinimõisa) ehitust. 
Tänasel päeval on La Ruralis võimsust 10 miljoni liitri jagu ning kogu tehnoloogia on täiesti kaasaegne. Neile kuulub ligikaudu 300ha viinamarja- põldusid, lisaks ostetakse marju veel ka partnerite istandustest. Sortidest kasutatakse Chardonnayd, Cabernet Sauvignoni, Merlot´d ning loomulikult kohalikku staari Malbeci. La Rurali veine müüakse üle maailma.
Kuna meil selline võimalus oli, siis loomulikult ostsime ka ühe pudeli kaasa. Meie valikuks sai San Felipe Roble (2006 aasta Malbec). Kuna me oleme niigi selle regiooni veinide fännid, siis loomulikult oli tegu väga hea ja maitsva veiniga. Piisavalt tummine ja mõnus nagu üks korralik Malbecist tehtud Argentiina vein olema peab. Tõe huvides tuleb ära märkida, et selle pudeli sisu tühjendasime õhtul, mil autosõidud olid sõidetud.
Aga selline väike veini degusteerimine tekitas peagi isu veidi tahedama järele kui üks parkainerikas viinamarjajook. Seekord läksime reklaamiohvriks – La Ruralist anti kaasa väike lipikuke, kus oli kirjas ühe söögikoha aadress ja täiesti juhuslikult me ennast selle eest ka leidsime. Autot söögikoha ette parkides hüppas juurde mingi poisike, kes pakkus autole turvateenust – no et valvab, et midagi ei juhtu. Mängisime lolli ja ütlesime, et „no habla“ st ei saa aru ja nii ta ei saanudki meilt peesotki. Aga no mida ta pagan ikka valvab, kui auto on praktiliselt resto aknast näha. See oli esimene märk, et see on turistikas. Ja tõepoolest – kõrged hinnad ja kehv teenindus ei jätnud ruumi teistsugusele mõtlemisele. Mina sain siiski väga maitsva roa (vasikas Malbeci kastmes), kuid abikaasa jätkas oma traditsioone ning suutis valida suhteliselt maitsetu toidu (kana juurikatega). Jälle. Sellel hetkel tegi ta ka lubaduse, et ei katseta enam kanade ja kalade ja pastadega – loomaliha saab olema tema valik tulevikus. Seda tellides ei saa Argentiinas alt minna. Arve makstud, leidsime auto täiesti samas seisukorras, milles ta olime sinna jätnud. Tusase ilmega poiss jõllitas meile veel pikalt järele kui ära sõitsime.
Aga edasi tuli magusam osas. Likööri- ja šokolaaditööstus Historias & Sabores (Jutud & Maitsed). Täpsemalt tööstuseke. Veel täpsemalt pisike käsitöökoda. 15$ eest näitas omanik oma tootmispinnad üle ja rääkis/näitas, et mida ta toodab ja kuidas ta seda teeb. Ta küll vabandas, et ta inglise keel on kehv, kuid kui ta inglist rääkis, siis see küll välja ei paistnud. Šokolaade toodeti seal 18-t erinevat sorti ja likööre oli veelgi rohkem. 
Lisaks oli valik erinevaid moose sh väga eksootilisi – jalapenomoosist maasikamoosini. Segud segati kokku väikese angaari ühes nurgas ja seal siis doseeriti ja villiti erinevaid kombinatsioone. Igatahes väga vinge oli vaadata sellist väiketööstust ning pärast degusteerimisel sai aru, et turust kindlasti puudu ei tule. Šokolaadid, mida mina proovisin olid tõeliselt huvitavad ja head (nt viski, konjaki jms maitselised) ning abikaasale proovida antud banaani-šokolaadi liköör oli niivõrd maitsev, et väikese pudeli ostis ta ka endale koju kaasa. Tänasime omanikku ja mõtetes ka Maipù turismiinfo töötajat, kes meile selle vihje andis.
Viimane peatuspunkt oli boutique veinikelder CarinaE, kus tehti meile privaattuur. Boutique tähendab seda, et veinikeldri võimsus on 260 000 liitrit st väga väike. Veinikelder kuulub prantslastele, kes ostsid selle maha käinud ja mittetöötava istanduse aastal 1998. See tehti korda, uuendati viinamarjataimi ja investeeriti tootmisesse. Veinitootmise juurde kaasati väga tunnustatud ekspert Michel Rolland, kes aitab siis kord aastas kokku segada õiged viinamarjamargid, aidates luua kõrgekvaliteedilist veini.
Omanik on insener, kes tuli 15 aastat tagasi Mendoza kanti ühe tööotsa pärast ning pärast töö lõppu otsustas sinna jäädagi. Oma veinikeldri ja erinevad istanduse osad nimetas ta taevakehade järgi, kuna tegu on harrastusastronoomiga. CarinaE sai nimeks aga seetõttu, et sellenimeline tähtkuju on täpselt istanduse kohal aasta kõige olulisemal ajal – saagikoristuse ajal.
Praegu toodetakse CarinaE-s üheksat erinevat veini ja kokku keskmiselt 65 000 pudelit aastas. Tootmise väiksust näitab seegi, et kõik need pudelid sildistab ära üks inimene ja käsitsi. Need 9 erinevat veini jagunevad kolme klassi – 2 toorest (sisuliselt otse pudelisse), 5 Reservat (hoiavad veidi aega tammevaatides) ning 2 Premiumit (pikem laagerdumisaeg). Kõik veinid on saanud väga palju kõrgeid auhindu, seega kõikide puhul on tegemist kõrge kvaliteediga veinidega. Meie giid ütles, et see on tänu veinimeister Michel Rollandile, kes on eri viinamarjasortide segamisel meister.
Proovida anti meile roosat (abikaasale maitses, mulle mitte), üht punast Reservat (mahe ja hea) ning Octansit (väga järsu ja tummise maitsega – mulle maitses, abikaasa lihtsalt talus seda). Kuna meile anti proovida nii suur valik, siis pidin autojuhina kasutama seda võimalust ja proovitu kõik välja sülitama. Tundus küll raiskamisena ja mitte eriti esteetilise tegevusena, kuid mis teha.
Proovida tahtsin ning promillidega sõita mitte. Kaasa ostsime pärast pikka kaalumist pudeli Octansit (Malbeci ja Cabernet Sauvignoni segu) – seda veini saab osta ainult kohapealt. Ülejäänuid veine eksporditakse üle kogu maailma. Oma veinipäeva lõpetasime kahekesi mööda istandust ringi jalutades, mnjah pole paha töö ütleks selle peale. Kuigi jah, eks pinget ole piisavalt – kui saak või veinitegu nässu läheb, siis on aasta otsa tühja tööd tehtud. Seega pole see veinitootja elu midagi veinilakkumine.
Kuna päev hakkas õhtusse veerema, siis pidime paika panema oma ööbimisplaanid. Otsustasime, et sõidame ära San Luisi, mis asus ca 100km kaugusel. See sõit kujunes omamoodi huvitavaks. Mäletate, kui ma kusagil varasemalt kirjutasin, et paak tuleb alati bensiini täis võtta? No vot, aga meie ei võtnud. Sest mõõdik näitas, et on veel veerand paaki (abikaasa versioon on selline, et me ei võtnud benssu, sest ma olen lihtsalt l.ll). Jah ma teadsin, et see mõõdik oli ka varem kummaliselt näidanud, kuid siiski – veerand paaki ja 100 km. Läks aga nii, et see mõõdikunäit hakkas kukkuma meeletu tempoga. Nagu oleks mingi 8-liitrise ameerika autoga sõitnud, keeris kogu aeg bensupaagis. No ja mis te arvate mitu tanklat oli sellel 100 km-l lõigul, kus kogu tee oli kaherealine ja valgustatud? Null! Isegi ühtegi asulat ei olnud – kaherealine tee läbi eimillegi Maipust San Luisi. Kõik käis väga kähku – peagi hakkas bensumõõdiku tuli vilkuma (ca 50 km San Luisini) ja siis põlema (ca 30 km San Luisini). Tempo lasin 80-90 peale, sõitsin viienda käiguga (120 km/h oli lubatud) ning lootsime paremat. Närvid olid viimseni pingul, sest hakkas hämarduma ja iga hetk võis mootor seiskuda. 15 km veel, 10 km veel, 30 km veel (mida kuradit??), uuesti 15 km veel, 5 km veel ja lõpuks jõudsime linna. Naine ei rääkinud minuga päris tükk aega, kuigi jõudsime ju ilusti tanklasse. :P Väike hirmuhigi otsa ees. Lasime mõnuga paagi täis, minu arvutuste järgi oli paagis veel 1,5 liitrit benssu. Seega moraal – ARGENTIINAS VÕTKE ALALTI PAAK BENSIINI TÄIS KUI SELLEKS VÕIMALUS ON!
Hotelli leidsime LP abil kiirelt – hotell Aiello kasseeris 215$ öö eest koos desayunoga (hommikusöögiga siis) ning see sobis meile täiesti. Hotell oli puhas ja korralike tubadega ning auto sai parkida maa-alusesse garaaži. Sealtsamast Esso tanklast, kus me oma näljapajukil Chevrolet paagi triiki benssu täis lasime, ostsime kaasa ka veidi veinikõrvast. Jõime Octansi veini, näksisime söögikraami ja vaatasime Scorpion Kingi. Kell 1.00 sai film läbi ning siis lõppes ka see päev meie jaoks.
Hotelli hommikulaud oli lookas erinevatest kreemikoogikestest ja muudest küpsetistest. Abikaasale tundus üks suur kreemijurakas eriti isuaäratav, kuid pärast selle manustamist ütles, et tal on isu läinud. Siit moraal: ei tasu magusat ahnitseda :). Kokkuvõttes jäime antud hotelliga väga rahule, supervalik ja hea hinnaga. Tekkis jälle teatav tasakaal pärast suhteliselt ebamugavat ööd San Juanis.
Meie tee viis aga edasi, kuigi tähte närides küll tagasi. Mägedes sõitmisega on see lugu, et alternatiivseid teid väga palju pole, sest teede ehitamine läbi kaljude on pagana kallis. Seetõttu tuleb tihtipeale ennast korrata ja tuldud teedpidi tagasi sõita. Aga no kui vaated on sellised, siis ei tekita väga suurt piina 100km sama teed sõita. Pildist niipalju, et kuna me lähedal inimeste elukohtasid ei tuvastanud, siis kvalifitseerisime need hobused metsikuteks hobusteks. Ehk siis metsikud hobused metsikus jões keset metsikut loodust. Metsik! Meie jaoks selline 1 miljon USD vaade!Peagi jälle tuletati meelde, et suu ammuli ei tasu ringi vahtida kui autot juhid – nimelt käisid endiselt veel selle eile nähtud autoõnnetus koristustööd. Ümber läinud veoki laadung tuli ju igalt poolt kokku korjata. Aga ei juhtunud meiega midagi ja peagi nägime mägesid ainult auto tahavaatepeeglist. Meie tänase päeva missioon oli Mendoza regiooni veinikeldrite külastamine ja esimeseks selliseks oli Chandoni veinikelder kohe Mendoza linna külje all. Kohale jõudes avastasime, et laupäeva puhul oli see täitsa suletud.
Kahjuks. Mõtlesime juba, et kas tõesti tegime saatusliku vea jättes veinikeldrite külastamise nädalavahetuse peale. Ometi oli ju raamatutes kirjutatud, et paljud keldrid on avatud 24/7. Chandoni juurest paistis kätte ka selline regiooni esindusvaade, mida leiad paljudes Mendozat tutvustavates raamatutes - viinamarjaväljad ja taustaks lumised Andide tipud. Kaunis.Läksime siis kindla peale – sõitsime teise Mendoza külje all asuvasse linnakesse nimega Maipù ning seal astusime joonelt sisse turismiinfopunkti. Sealne härrasmees oli lahkelt meile hispaania keeles valmis seletama, et kuhu ta meil täna soovitas minna. Kui ta nägi, et hispaania keel ei ole just meie emakeel, siis seletas ta aeglaselt ja kogu aeg üle küsides, et kas saime aru. Saime aru ning saime ka väga head soovitused ja sõidujuhised. Kaardile märgiti 3 erinevat põnevat kohta, mida soovitati külastada.
Esmalt otsisime üles La Rurali veinimõisa, mis on Maipù regiooni üks suurimaid ning millesse on püsti pandud ka korralik muuseum Argentiina veinitegemise ajaloo kohta. Iga poole tunni tagant toimusid seal ka (hispaaniakeelsed) tuurid, millest ühega me ka ühinesime. Hoolimata sellest, et kusagil 2/3 jutust jäi meile mõistetamatuks, oli siiski päris huvitav. Räägiti ajaloost e siis sellest kuidas veinitegemine üldse Argentiinasse jõudis, räägiti veini tootmise protsessist vanal ajal (all iidsed viinamarjade korjamise kotid) ning praegu ning kõige lõpuks anti muidugi maitsta kah. Nämm – Argentiina veinid oma tuntud headuses.
La Rurali ajalugu on pikk ja algas sellega kui Rutini perekond hakkas 19. sajandi algul tegelema viinamarja- kasvatusega. Ja see sündmus juhtus veel Itaalias – Don Francisco Rutini hakkas veini tootma oma küla rahvale. Tema poeg otsustas emigreeruda Ameerikasse ning seal pereäri jätkata – Maipù regioon oli koht, kuhu ta istutas esimesed taimed ja kus alustati 1885 bodega (veinimõisa) ehitust. 
Tänasel päeval on La Ruralis võimsust 10 miljoni liitri jagu ning kogu tehnoloogia on täiesti kaasaegne. Neile kuulub ligikaudu 300ha viinamarja- põldusid, lisaks ostetakse marju veel ka partnerite istandustest. Sortidest kasutatakse Chardonnayd, Cabernet Sauvignoni, Merlot´d ning loomulikult kohalikku staari Malbeci. La Rurali veine müüakse üle maailma.
Kuna meil selline võimalus oli, siis loomulikult ostsime ka ühe pudeli kaasa. Meie valikuks sai San Felipe Roble (2006 aasta Malbec). Kuna me oleme niigi selle regiooni veinide fännid, siis loomulikult oli tegu väga hea ja maitsva veiniga. Piisavalt tummine ja mõnus nagu üks korralik Malbecist tehtud Argentiina vein olema peab. Tõe huvides tuleb ära märkida, et selle pudeli sisu tühjendasime õhtul, mil autosõidud olid sõidetud.Aga selline väike veini degusteerimine tekitas peagi isu veidi tahedama järele kui üks parkainerikas viinamarjajook. Seekord läksime reklaamiohvriks – La Ruralist anti kaasa väike lipikuke, kus oli kirjas ühe söögikoha aadress ja täiesti juhuslikult me ennast selle eest ka leidsime. Autot söögikoha ette parkides hüppas juurde mingi poisike, kes pakkus autole turvateenust – no et valvab, et midagi ei juhtu. Mängisime lolli ja ütlesime, et „no habla“ st ei saa aru ja nii ta ei saanudki meilt peesotki. Aga no mida ta pagan ikka valvab, kui auto on praktiliselt resto aknast näha. See oli esimene märk, et see on turistikas. Ja tõepoolest – kõrged hinnad ja kehv teenindus ei jätnud ruumi teistsugusele mõtlemisele. Mina sain siiski väga maitsva roa (vasikas Malbeci kastmes), kuid abikaasa jätkas oma traditsioone ning suutis valida suhteliselt maitsetu toidu (kana juurikatega). Jälle. Sellel hetkel tegi ta ka lubaduse, et ei katseta enam kanade ja kalade ja pastadega – loomaliha saab olema tema valik tulevikus. Seda tellides ei saa Argentiinas alt minna. Arve makstud, leidsime auto täiesti samas seisukorras, milles ta olime sinna jätnud. Tusase ilmega poiss jõllitas meile veel pikalt järele kui ära sõitsime.
Aga edasi tuli magusam osas. Likööri- ja šokolaaditööstus Historias & Sabores (Jutud & Maitsed). Täpsemalt tööstuseke. Veel täpsemalt pisike käsitöökoda. 15$ eest näitas omanik oma tootmispinnad üle ja rääkis/näitas, et mida ta toodab ja kuidas ta seda teeb. Ta küll vabandas, et ta inglise keel on kehv, kuid kui ta inglist rääkis, siis see küll välja ei paistnud. Šokolaade toodeti seal 18-t erinevat sorti ja likööre oli veelgi rohkem. 
Lisaks oli valik erinevaid moose sh väga eksootilisi – jalapenomoosist maasikamoosini. Segud segati kokku väikese angaari ühes nurgas ja seal siis doseeriti ja villiti erinevaid kombinatsioone. Igatahes väga vinge oli vaadata sellist väiketööstust ning pärast degusteerimisel sai aru, et turust kindlasti puudu ei tule. Šokolaadid, mida mina proovisin olid tõeliselt huvitavad ja head (nt viski, konjaki jms maitselised) ning abikaasale proovida antud banaani-šokolaadi liköör oli niivõrd maitsev, et väikese pudeli ostis ta ka endale koju kaasa. Tänasime omanikku ja mõtetes ka Maipù turismiinfo töötajat, kes meile selle vihje andis.Viimane peatuspunkt oli boutique veinikelder CarinaE, kus tehti meile privaattuur. Boutique tähendab seda, et veinikeldri võimsus on 260 000 liitrit st väga väike. Veinikelder kuulub prantslastele, kes ostsid selle maha käinud ja mittetöötava istanduse aastal 1998. See tehti korda, uuendati viinamarjataimi ja investeeriti tootmisesse. Veinitootmise juurde kaasati väga tunnustatud ekspert Michel Rolland, kes aitab siis kord aastas kokku segada õiged viinamarjamargid, aidates luua kõrgekvaliteedilist veini.
Omanik on insener, kes tuli 15 aastat tagasi Mendoza kanti ühe tööotsa pärast ning pärast töö lõppu otsustas sinna jäädagi. Oma veinikeldri ja erinevad istanduse osad nimetas ta taevakehade järgi, kuna tegu on harrastusastronoomiga. CarinaE sai nimeks aga seetõttu, et sellenimeline tähtkuju on täpselt istanduse kohal aasta kõige olulisemal ajal – saagikoristuse ajal.
Praegu toodetakse CarinaE-s üheksat erinevat veini ja kokku keskmiselt 65 000 pudelit aastas. Tootmise väiksust näitab seegi, et kõik need pudelid sildistab ära üks inimene ja käsitsi. Need 9 erinevat veini jagunevad kolme klassi – 2 toorest (sisuliselt otse pudelisse), 5 Reservat (hoiavad veidi aega tammevaatides) ning 2 Premiumit (pikem laagerdumisaeg). Kõik veinid on saanud väga palju kõrgeid auhindu, seega kõikide puhul on tegemist kõrge kvaliteediga veinidega. Meie giid ütles, et see on tänu veinimeister Michel Rollandile, kes on eri viinamarjasortide segamisel meister.Proovida anti meile roosat (abikaasale maitses, mulle mitte), üht punast Reservat (mahe ja hea) ning Octansit (väga järsu ja tummise maitsega – mulle maitses, abikaasa lihtsalt talus seda). Kuna meile anti proovida nii suur valik, siis pidin autojuhina kasutama seda võimalust ja proovitu kõik välja sülitama. Tundus küll raiskamisena ja mitte eriti esteetilise tegevusena, kuid mis teha.
Proovida tahtsin ning promillidega sõita mitte. Kaasa ostsime pärast pikka kaalumist pudeli Octansit (Malbeci ja Cabernet Sauvignoni segu) – seda veini saab osta ainult kohapealt. Ülejäänuid veine eksporditakse üle kogu maailma. Oma veinipäeva lõpetasime kahekesi mööda istandust ringi jalutades, mnjah pole paha töö ütleks selle peale. Kuigi jah, eks pinget ole piisavalt – kui saak või veinitegu nässu läheb, siis on aasta otsa tühja tööd tehtud. Seega pole see veinitootja elu midagi veinilakkumine.Kuna päev hakkas õhtusse veerema, siis pidime paika panema oma ööbimisplaanid. Otsustasime, et sõidame ära San Luisi, mis asus ca 100km kaugusel. See sõit kujunes omamoodi huvitavaks. Mäletate, kui ma kusagil varasemalt kirjutasin, et paak tuleb alati bensiini täis võtta? No vot, aga meie ei võtnud. Sest mõõdik näitas, et on veel veerand paaki (abikaasa versioon on selline, et me ei võtnud benssu, sest ma olen lihtsalt l.ll). Jah ma teadsin, et see mõõdik oli ka varem kummaliselt näidanud, kuid siiski – veerand paaki ja 100 km. Läks aga nii, et see mõõdikunäit hakkas kukkuma meeletu tempoga. Nagu oleks mingi 8-liitrise ameerika autoga sõitnud, keeris kogu aeg bensupaagis. No ja mis te arvate mitu tanklat oli sellel 100 km-l lõigul, kus kogu tee oli kaherealine ja valgustatud? Null! Isegi ühtegi asulat ei olnud – kaherealine tee läbi eimillegi Maipust San Luisi. Kõik käis väga kähku – peagi hakkas bensumõõdiku tuli vilkuma (ca 50 km San Luisini) ja siis põlema (ca 30 km San Luisini). Tempo lasin 80-90 peale, sõitsin viienda käiguga (120 km/h oli lubatud) ning lootsime paremat. Närvid olid viimseni pingul, sest hakkas hämarduma ja iga hetk võis mootor seiskuda. 15 km veel, 10 km veel, 30 km veel (mida kuradit??), uuesti 15 km veel, 5 km veel ja lõpuks jõudsime linna. Naine ei rääkinud minuga päris tükk aega, kuigi jõudsime ju ilusti tanklasse. :P Väike hirmuhigi otsa ees. Lasime mõnuga paagi täis, minu arvutuste järgi oli paagis veel 1,5 liitrit benssu. Seega moraal – ARGENTIINAS VÕTKE ALALTI PAAK BENSIINI TÄIS KUI SELLEKS VÕIMALUS ON!
Hotelli leidsime LP abil kiirelt – hotell Aiello kasseeris 215$ öö eest koos desayunoga (hommikusöögiga siis) ning see sobis meile täiesti. Hotell oli puhas ja korralike tubadega ning auto sai parkida maa-alusesse garaaži. Sealtsamast Esso tanklast, kus me oma näljapajukil Chevrolet paagi triiki benssu täis lasime, ostsime kaasa ka veidi veinikõrvast. Jõime Octansi veini, näksisime söögikraami ja vaatasime Scorpion Kingi. Kell 1.00 sai film läbi ning siis lõppes ka see päev meie jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar