09. november - Madriid, Stockholm, Tallinn

Hommik. Jalad kronksus, selg veidi valutamas ning piloot ütleb, et Madriidis on temperatuur +2 kraadi üle nulli. Lootus veel Lõuna-Euroopas natuke sooja saada oli kadunud. Kõik. Läbi. November kurat.
Lennuk maandus napilt peale kaheksat hommikul kohaliku aja järgi. Kobisime lennukist maha ja meid kui EL liikmesriigi kodanikke koheldi hellalt – sabas seisma ei pidanud. Võtsime sisse mõnusa vaatega kohad Barajase lennuvälja suurte, lennurajale avanevate, vaateakende juurde ja vaatasime kuidas päike vaikselt üle mägede tõuseb. Stockholmi lennukini olid mõned tunnid aega.
Enne lennukile minekut täitsime oma kõhud McDonaldsis rämpsuga ja ostsime kaasa head odavat hispaania tax-free alkoholi. Minusugune viskigurmaan sai endale hea šoti viski ca 300 EEK/liiter (Eestis maksab see poes ca 800-900) ning abikaasa võttis enda peale mõeldes liitri Courvoisieri konjakit ning seda 30 EUR eest. Aktsiiside väiksus on see võlu, miks need hinnalipikud nii väikeseid numbreid näitavad. Kassas kinnitati üle, et meil ei teki selle alkoholikogusega (loe: vedelikukogusega) pardale pääsemisel probleeme – kogu kraam pakiti ära suletavasse turvakilekotti. Ei tekkinudki Madriidis probleeme.
Aga selle eest tekkisid need Stockholmis, kus öeldi, et neid ei huvita, et see on turvakilekotis. Üle 100ml vedelikku pardale võtta ei tohi. Ahjaa, mõlemad meie kohvrid jõudsid Rootsimaa pealinna täpselt sama lennukiga. Milline imeline kokkusattumus! Kuna lennukisse võtta ei tohtinud ja liitrit 40-kraadist alkoholi hinge alla keerata ka kohapeal ei soovinud, siis jäigi meil üle ainult pudelite suurde kohvrisse pakkimine. Tuupisime oma käsipagasi tahkelt raskemaid asju täis (me teadsime, et meil on kõva ülekaal Estonian Airi jaoks) ning asetasime putlid riiete vahele. Lohutas meid see, et kui pudelid lähevadki katki, siis vähemalt ei määri vedelik riideid ära. Punast veini kohvrisse panna ei soovitaks.
Et oma riske maandada, olime valinud kojulennuks kõige viimase lennu e siis selle, mis väljus 19:40. Kell oli alles 3 päeval! Ennem seda läks veel paar lendu Tallinnasse ning see muserdas. Pidime me nii suure vahe sisse jätma, kurjam küll. Ja et asi veel põnevam oleks, sattusime check-inni tehes teenindaja peale, kellel oli olnud vist väga halb päev. Lollakal ilmel irvitades ütles ta meile, et meil on ülekaal kohvritel ja me peame selle eest maksma. Ütlesime, et tuleme Buenos Airesest ja palusime mõistmist, kuid selle peale öeldi, et me oleks pidanud ostma siis pileti kuni Tallinnani. Mõned lisakilod andis ta meile andeks, kuid kuue kilo eest palus ta meil lahkelt maksta kassasse – 50 SEK iga kilo eest. No tänan väga – samas me olime sellega tegelikult veidi ka arvestanud, et nii ilma maksmata ei pruugi me pääseda. Siiani ei olnud seda kunagi juhtunud (kuigi on olnud ka üle 10 lisakilo), kuid nüüd siis tuli ära. Kassas olnud tädi millegipärast tegi isetegevust (ilmselt oli tal meist kahju) ja kasseeris kokkuvõttes ainult 150 SEK. Suured tänud talle selle eest.
Ja siis algas see piinarikas ootamine. Need mõned tunnid olid ikka väga pikad. Arlanda lennujaam on ka nii paganama pisike (see terminal, kust Tallinna lennud lähevad), et s..tagi teha ka polnud. Lugeda enam ei jaksanud, telekat vaadata ei viitsinud. Ainult konutasime ja passisime. Kõige valusam moment oli siis kui pärast paaritunnist ootamist hakkas pealeminek poole kuuesele Tallinna lennukile. Tahtsime ka seal sabas olla, kuid pidime siiski paar tundi veel ootama. Kui lõpuks meie aeg käes oli, siis olime sisuliselt zombistunud – igasugune tahtejõud ja energia oli mitte-midagi-tegemisest kadunud. Vedasime end kuidagi lennukisse ja kuigi lennu pikkus on ainult 45 minutit, siis suutsime mõlemad selle jooksul magada.
Üle pika aja oli üsna imelik oma kodu ust lahti keerata. Selleks korraks siis jälle tehtud. Homme jälle tööpäev…

Kommentaare ei ole: