Eellugu

"Parem". Selge, otsustatud.
Käes oli kahetuhandekaheksandama aasta jaanuarikuu ning tööandja nõudis minu ja mu abikaasa käest kuupäevalisi puhkuseplaane. Meil olid aga ainult üldised plaanid ja ei midagi konkreetset. Nii me siis panimegi kirja kohad, mida olime arutanud ja kuhu oli soov kindlasti minna. Tuli kokku ca 10 riiki. Vaikselt hakkasime nimekirja lühendama kuni jäigi sõelale 2 maad - Argentiina ja Uus-Meremaa. Nende vahel valiku tegemine osutus võimatuks. Mõlemad olid looduse poolest väga huvitavad ning näpuotsaga oli mõlemas ka vana põlisrahvaste kultuuri. Ei suutnud kuidagi üht teisele eelistada. No ja siis kirjutasimegi 2 riiginime paberitükkidele, mina võtsin ühe paberi ühte kätte ja teise teise kätte ning panin käed selja taha ning abikaasa ütles, et "Parem". Selle lipiku peal oli kirjas ARGENTIINA.
Edasi läks juba suhteliselt libedalt. Veidi kliimaolusid uurides leidsime, et õige aeg minekuks oli oktoober/november, sest põhjas oli siis kevad ja kuiv hooaeg ning lõunatipus ei olnud enam kõige karmim talv (seal ju aastaajad tagurpidi).
Reisikava panime paika mõne kuuga, kuigi detaile viimistlesime veel kuni reisi alguseni. Vahemaad olid tohutud ja seetõttu tuli teha väga konkreetseid valikuid. Otsustasime, et Patagoonia (Valdese poolsaar ja Calafate ümbrus) jäävad ära. Kindlasti tahtsime ära käia Iguazus, Mendoza regioonis ja Andides (Aconcagua ümbrus) ning Tulemaal. Kõige raskem oligi loogilise transpordikava valimine - lõpptulemus tuli õnneks päris hea. Segu siselendudest, ööbussidest ja rendiautodest. Siselende oleks tahtnud rohkem teha, kuid Argentiina probleem on selles, et 90% siselendudest on vahemaandumisega pealinnas. Seega oleks see olnud meeletu ajakadu.
Reisijaid oli seegi kord täpselt kaks - autor ja tema abikaasa. Reisikava kokkupanijad ja selle reisikirja kirja panijad kattuvad eeltoodud isikutega. Kasutasime palju Lonely Planetit (edaspidi tekstis ka LP) ja inglise keelseid infolehekülgi Argentiinast, kuid abi oli ka trip.ee-st ja paarist eestlasest, kes on viitsinud oma Argentiinas käimised e-vormi valada just reisikirjade näol - ntx nagu siin ja siin. Oli ka erinevaid blogisid, kus Argentiinas elavad inimesed kirjeldavad oma tegemisi, kuid nendest väga reisikava koostamisel abi pole. Lonely Planeti kohta võib vaid niipalju öelda, et see versioon, mida meie kasutasime oli totaalselt vananenud (eriti puudutas see hinnainfot, kuid seal esines ka muid puudusi). 2008 lõpus tuli välja värske versioon, ehk on see parem. Ei tea.
Soodsaimad lennupiletid leidsime algusega Stockholmist ja vedajaks oli Iberia. Hind oli lausa uskumatult hea - hinnavahe Tallinnast alustamisega oli peaaegu 2 korda. Täielik anomaalia. Siselendude puhul kasutasime korra LAN-i ja 2 korda Aerolineas Argentinast. Kui võimalik, tuleks alati kasutada esimest, kohalik lennufirma ei ole just tuntud kui lennuplaanist kinnipidaja.
Keele mõttes tundsime ennast juba üsna kindlalt, sest reisid Mehhikosse ja Hispaaniasse tõestasid, et oma prantsuse keele baasteadmistega on võimalik hispaaniakeelses keskkonnas hakkama saada.
Reisi kondikava oli selline, et enamus asju tegime omapäi. Ainut Salta kandis mägimatkaks ning Buenos Airese lähedal oleva rancho külastamiseks kasutasime kohalikku reisibürood. Tagantjärele võin öelda, et selline valik õigustas end jätkuvalt igati. Kahekesi kusagil Andide mägirajal jalutada ning vajadusel kõrbes kotka pildistamiseks rendiauto pidurid blokki panna on vabadus, mida paketireisija ei koge. Seni kuni nupp veel nokib ja käed-jalad terved, plaanime oma reiside kavad ka tulevikus ise paika panna. Ajakulu siin ei loe, reisikava koostamine on samuti üks osa reisimise protsessist.
Selleks hetkeks kui Tallinnast minema hakkasime olid bronnitud hotell Buenos Aireses (reisi lõpuks ja alguseks) ja hotell Ushuaias, bronnitud rendiautod ja ostetud ära siselendude piletid (Buenos Aires-Iguazu ning Buenos Aires-Ushuaia-Buenos Aires). Hotelli olemasolu pärast 12-tunnist lendu on vajalik - väsinuna kusagil uues, suures linnas öömaja otsimine ei ole eriti mõistlik tegevus. Siselennud sai ära ostetud seetõttu, et saada hea hinnaga piletit soovitud ajal. Need liinid on kõige populaarsemad liinid üldse, seega viimasele minutile ei ole mõtet ostmist jätta. Ei pruugi lihtsalt piletit saada enam. Rendiautoga sama lugu, seal on see ühesuuna rent väga oluline teema ja moodustab üsna olulise osa rentimise koguhinnast.
Suuremate linnade või siis suurte turismisihtkohtade kohta (Salta, Mendoza, Cordoba, Iguazu) oli mul tripadvisori abiga jälle välja valitud hotellide nimekiri, mida soovitatakse. Kohapeal sai siis sobiv valitud.
Aga mis siin ikka enam... Hakkame reisikirjaga pihta. Etteruttavalt võin öelda, et selle reisikirja aluseks ei ole endiselt autorite fenomenaalne mälu vaid hoopis reisi ajal peetud päevik. Seekord on ka pildid parema kvaliteediga, sest vahepeal jõudis meieni digirevolutsioon ning Nikon D80 koos paari Tamroni objektiiviga jäädvustasid meie hetked Argentiinas vägagi heal tasemel. Blogiformaat nõudis küll pildisuuruse nüsimist ca 3 korda, kuid alles jäi piisavalt.
Reisi kaarti võib näha siin.

15.oktoober - Tallinn-Stockholm

Oli täiesti tavaline tööpäev. Hommikul kella kaheksaks/poole üheksaks jõudsime kontorisse, seal sai veel kõvasti rabatud ja otsi kokku tõmmatud ning siis peale lõunat oli juba ärevus nii sees, et praktiliselt ei tulnud töö tegemisest midagi välja. Õnneks oli läbi räägitud, et saab paar tundi varem minema, seega päris rabistamiseks ka ei läinud. Sai rahulikult "out-of-office" peale panna, kolleegidele "head tööd" soovida ning siis kontori ukse suhteliselt muretult enda selja taga sulgeda. Ärevus oli ka järsku möödunud, justkui läheks reisile Soome või Rootsi.
See viimane väide oli ka tegelikult poolenisti tõene, sest Stockholmi suunduv laev oli see, mille peale me tolle õhtul ju läksime. Mingil põhjusel olid Stockholmist algavad ning Iberia lennufirmaga toimuvad reisid võrreldamatult odavamad kui täpselt samad lennud Tallinnast või Helsingist. Tallinnaga võrreldes oli hinnavahe praktiliselt 2 korda, minu jaoks täielik müstika. Veelgi müstilisem oli see, et pilet Stockholm-Madrid-Buenos Aires-Madrid-Stockholm oli odavam kui Iberia lehelt pakutav lend Madrid-Buenos Aires-Madrid. Aga see on vist alati nii, et kes otsib see leiab...
Kohvrid olid meil kodus eelpakitud ning seetõttu jäigi üle need kaasa võtta, taksosse istuda ja sadamasse sõita. Seal ootas meid juba ihufotograaf Külli (ühe autori õde), kes jäädvustas meie viimased hetked kodumaa pinnal hämmastava põhjalikkusega. Väga emotsionaalseks õnneks asi sadamas ei läinud, sest oli ikka päris tugev tõenäosus, et ca 3 nädala pärast oleme Tallinnas tagasi. Oli ju ennemgi käidud teise maailma otsas ja täitsa eluga tagasi tuldud. Ootasime antud reisilt sama positiivset lõpplahendust. :)
"Victoria I" nimeline laev kahjuks ei üllatanud millegiga. Väikesed kajutid, suhteliselt masendav showprogramm ning restoranis hüperhinnad. See oli ka põhjus, miks pärast Tallinna lahelt linnasilueti nautimist, sulgesime ennast kajutisse ära. Ahjaa, ennem leidsime laevapoest ühe Argentiina vahuveini, mille pidasime õigeks ära osta ja tarbida. Päris mõnus vedelik oli, hea algus puhkusele ja reisile.
Arvestades seda, et polnud kindel, et millal jälle korralikult vertikaalasendis magada saab, siis juba ammu ennem südaööd kuulis mööduja meie kajutist ainult magamisnorinat. Ees ootas ülipikk lennupäev.

16.oktoober - Stockholm-Madrid

Hommik oli täiesti sündmustevaene. Ärkasime siis, kui laev oli kusagil 1,5 tunni kaugusel Stockholmist. Lesisime kajutis ja passisime seni telekat kuni laev vastu kaid tonksas. Esimene pilk välja oli suhteliselt muserdav - pimedavõitu, hall ja sadas lahinal. Meie südameid soojendas vaid see, et Stockholmi tatises ilmas viibisime vaid loetud tunnid. Üsna kiirelt leidsime terminali eest bussi, mis meid 30 kohaliku seekli eest bussiterminali juurde viis. Sealt hüppasime Arlanda bussi peale (100 SEK) ning peagi olimegi lennujaamas ja lisaks kõigele oskasime maha tulla ka õige terminali ukse ees. Geniaalne, kas pole! :P
Check-ini avamiseni oli veel aega. Millegipärast Iberia lennu pagasi vastuvõtt oli surutud üsna kitsasse ajavahemikku. Aga noh, polnud hullu midagi. Samas veidi ikkagi trummeldasid peas loetud ja kuuldud õudusjutud Iberia ülikehva teeninduse ja ebamugavate lennukite kohta. Seda ärevust maandasime paari muffini ja kohviga.
Siiski pagasi andmisega probleemi ei tekkinud. Täiesti emotsioonitult võeti meie kohvrid vastu ja check-in kuni Buenos Airesini tehti kiirelt. Isegi meie Finnairi/Oneworld klubikaarti arvestati (punktid olid selleks ajaks juba kontol kui pärast reisu kontojääki kontrollisin). Kohvrite libisemist lindil kuhugi terminali avarustesse sai küll veel pikisilmi jälgitud ja vaikselt mõeldud, et ehk õnnestub neid kunagi veel näha. Teatavad esmatarbeasjad olime lisaks fotovarustusele võtnud ikkagi ka käsipagasisse. Mine sa tea.
Lend Madriidi kestis veidi alla 4 tunni ning vähemalt esialgu ei osanud küll Iberiale midagi ette heita. Istmevahed oleks tõesti võinud veidi suuremad olla, kuid see mõte tuleb mul lennukis peaaegu alati pähe. Madriidis läks tõsiseks kummivenitamiseks. Buenos Airese lennuni oli aega ei vähem ega rohkem kui 5 ja pool tundi. Lend Madrid-Buenos Aires startis 01.25 öösel. Käisime poodides, istusime niisama, lugesime, sõime, käisime veel poodides, istusime, lugesime, sõime jne.
Viimased paar tundi olid kõige raskemad. Kell oli palju, lennujaamas hakkas melu vaikselt kokku tõmbuma, poed suleti, valgustust tõmmati veidi vähemaks. Vägisi kippus uni peale. Õnneks pardale pääsemist siiski maha ei maganud. Aga jah, järgmine päev oli juba käes...

17.oktoober - Madrid-Buenos Aires

Öö lennukis möödus uneledes. Iberia pikamaa lennuk (Airbus 340-600, pildil) oli mugav ning üllatavalt suurte istmevahedega. Kannatas isegi jalgu sirutada ja puha. Seega õudusjutud Iberiast olid siiani olnud kõik ümber lükatud. Täiesti normaalne ja täpne lennukompanii. Väikeseks miinuseks oli ainult see, et silmaklappe ja kõrvatroppe ei jagatud, kuid õnneks olid need meil endal kaa- sas. Naine tõm- bas kohe istme peal kerra, minul nii kiirelt und ei tulnud (ilmselt üleväsimusest) ning vaatasin veel veidi aega, et mis teed pidi lennuk siis Lõuna-Ameerikasse lendab. Ei mingeid põnevaid ringe (nagu oli Mehhikosse minemisel), Madriidist võeti otse suund Buenos Airesele. Selle teadmisega jäin ka mina magama.
Ärkasin ca 1,5 tundi ennem hommikusööki ja selle ootamise aja viitsin ära "Hancocki" filmi vaadates. Naine endiselt magas, vedas tal. Hommikusöögiks tegi ka tema luugid lahti ning peagi pärast toidu (väga maitsva muide) konsumeerimist alustas lennuk maandumist. Seadsime oma vaimu selleks valmis, et kella järgi oli lend aega võtnud kõigest 7 tundi, kuid reaalselt olime olnud õhus veidi üle 12 tunni. Ühesõnaga lennuk maandus Buenos Airese Ezeiza lennuväljal 17.oktoobri hommikul ca pool üheksa. Kuna olime suhteliselt lennuki tagumises otsas, siis saime välja ka viimastena. Piiri peal tuli samuti pikalt oodata, sest lihtsalt järjekord oli pikk. Riiki sisenemise formularid täitsime juba lennukis ära, seega passikontrolli jõudes läks kõik kiirelt. Tempel passi ja riiki sisenemise paberile ning olimegi ametlikult Argentiinas.
Piiri ületamisele järgnes kõige huvitavam ja erutavam osa - mäng nimega "Kas kohver tuleb?". Esimese vooru puhul oleks võitjaks osutunud mängija, kes vastas, et üks tuleb ja teine mitte. Õnneks läks veerand tundi mööda ja teise laadungiga jõudis pagasilindile ka abikaasa sumadan. Pärast kaasa toodud kraami läbivalgustamist olidki kõik formaalsused selleks korraks läbi.
Lippasime kohe raha vahetama ning tänu eeltööle jäid meie kõrvad kurdiks Global Exchange nimeliste rahavahetajate kutsetele. Astusime kindlalt ja üheti mõistetavalt Banco Nacional vahetuspunkti ja lõime oma dollarid letile. Kurss oli veidi muutunud viimatise ajaga, mil seda kodus kontrollisin, kuid pakutav oli siiski oluliselt parem kui see globaalvahetuse sullerite oma. 1USD=3,19AR$ ning Sotsialistlikust Etioopiast pärit (no ei leidnud Estoniat andmebaasist) noormees kirjutas paberile alla ja sai vastu paki peesosid. See dollarimärk tähendab muide peesot ja on väga laialt kasutusel.
Siis väike ignoreerimisvõitlus taksopakkujatega ning peagi astusime konditsioneeritud terminali uksest välja. Väljas tervitas aga meid soe ja päikeseline kevadilm, sooja vast 23-24 kraadi. Vihmane ja tatine Euroopa kadus meelest hetkega.
Siltide järgi ja terminalist saadud soovituste järgi leidsime Manuel Tienda Leoni bussipeatuse üsna kiirelt. See bussifirma on nimelt kõige mõistlikumat teenust pakkuv ettevõtte liinil lennujaam-kesklinn. Esimene bussitäis rahvast lahkus just meie nina alt, kuid pool tundi ootamist ja olime meiegi teel Lõuna-Ameerika Pariisi (nii seda Buenos Airest kutsutakse) kesklinna suunas. Esimene mulje oli igati positiivne, kuigi kohe paistsid silma ka 8 aastat tagasi riiki räsinud majanduskriisi mõjud. Poolelijäänud tee-ehitused (mitmed viaduktid lõppesid lihtsalt poole peal õhus), pooleliolevad kõrghooned jne.
Eeslinnad olid muidu täiesti Ladina-Ameerikalikud - veidi räpakad, majad suhteliselt lagunenud ning liiklus üsnagi agressiivne. Aga sellistel asjadel ei lasknud me end häirida - see kõik on sealse elu ja kultuuri osa. Kui otsiks steriilsust ja sellist toretseva fassadiga võltsmaailma, siis oleks võinud ju minna Sharm el Sheiki ja arvata, et see ongi Egiptus. Seda kuidas väga suur osa inimesi tegelikult maailmas elab, näeb just suurlinnade äärelinnades (muide ka Euroopas). See annab ka oma perspektiivi vingumisele Eesti elu kallal. 40 minutit saimegi uurida Heade Õhkude suburbe, siis läksid majad juba kõrgeks ja tõepoolest meenutas kesklinn Pariisi. Laiad avenüüd, suured pargid, uhked juugendi ja klassistsistlikus stiilis majad jne. Kunagise Lõuna-Ameerika hiilgus oli aimatav, kuigi teemant on veidi tuhmunud.
Buss pani meid maha Plaza San Martinil, otse peavaksali vastas. Kuna linn oli uus ja täpselt veel ei adunud, et kus suunas see meie hotell võiks olla, siis võtsime takso. Alguses üritasime küll väita, et oleme Buenos Aireses ka varem käinud (et taksojuht Elva kaudu ei sõidaks), kuid taksist hammustas selle üsna kiirelt läbi. Ja siis algas linna tuur. Aga seda selle heas mõttes. Jälgisime sõidu ajal kaarti ning tõepoolest läks sõit otse hotelli suunas. Selle aja jooksul juht muudkui seletas - et näete siin on Casa Rosada ja selle juures Plaza de Mayo emade miiting (diktatuuri ajal kadunud inimeste toetuseks) ja siin 16-realine 9.Juuli Avenüü koos obeliskiga ja seal ees paistab juba Kongressihoone, mille juures ongi teie hotell. Jutuvada oli katkematu ning poolest tekstist me aru ei saanud. Vahepeal päris ta ka meie käest, et kust ja miks jne. Nendele küsimustele suutsime isegi vastata, kuid keelebarjääri taha jäi nii mõnigi seletus. Inglise keel soovitati ära unustada juba Lonely Planeti alguses. Sellest jutuvadast koorusid välja aga esimesed Argentiina hispaania keele erinevused nt Mehhiko omast. Kui mai ehk Mayo hääldus Mehhikos oli "maajo", siis Argentiinas oli see "maažo". Ehk siis Y-st saab Ž, samamoodi saab Ž topelt L-st. St Parrillada on Argentiinas "parrižaada", mitte "parriljaada". Esmalt oli kuulata veidi harjumatu, kuid eks tuli leppida ja kõrvu paremini teritada. Siiski peab mainima, et hispaania keelt mitteõppinul oli Mehhikos lihtsam ühendada hispaania keelt ja prantsuse keelt (mida me oleme õppinud). Niipalju siis keelelistest iseärasustest.
Sellel hetkel kui takso hotelli ette keeras näitas taksomeeter 11$ e Eesti rahas ca 40 krooni (1 peeso = ca 4 krooni). Pole paha ütleks - hinnad olid paigas ja taksojuhid vähemalt esmapilgul ausad. Kui akna peal oli kirjas, et sisseistumine 3,80$ ja kilomeeter 0,38$, siis täpselt nii ka oli.
Hea uudis oli ka see, et Hotel Ibis Congreso nimeline asutus polnud meie broneeringut kaotanud ning check-in läks kiirelt. Seda hotelli julgen soovitada - hea hinnaga ja otse keset linna. Asub küll peamisest hotellirajoonist eemal, kuid see ei ole oluline miinus. Toa saime 9.-l korrusel ning vaade oli otse Plaza Congresole. Ning kui aknast välja küünitada, siis avanes võimas vaade Kongressihoonele endale. Mui bien!
Pärast väikest pesu ja puhkust kibelesimegi kohe linnaga tutvuma. Tegime esmalt tiiru peale sellesamusele väljakule. Majesteetlikkust oli kulbiga, kuid teisalt vedeles pargis ka kodutuid, kelle jaoks see rahvusliku parlamendi esine on saanud alaliseks elupaigaks. Tundub, et kohalikud võimuorganid aktsepteerisid seda, sest keegi neid ära ei ajanud. Ei oska öelda, et miks just siia koguneti, teistes suurtes parkides ja väljakutel nii suurt asotsiaalide kontsentratsiooni ei täheldanud. Aga nii oli ja mis meil muud kui seda aktsepteerida. Kui see seik välja jätta, siis oli kõik suurepärane - õhus oli kevadet (eestlase jaoks temperatuuri järgi suve). Päike sillerdas, termomeeter näitas nüüd juba ilmselt ca 30C, enamus puudest olid lehtedes ja osad ka õitsesid, väikesed linnud tsiristasid ja tuvid kudrutasid. Isegi osad bussid olid õide puhkenud (vt ülemine pilt).
Aga ei saa auto bensiinita ja inimene ilma toiduta. Päike andis küll tohutult energiat, kuid pärast naftast toodetud lennukitoitu ja Euroopa lennujaamade hirmkalleid ja hirmmaitsetuid võileibu, tahtsime päris sööki. Sealsamas platsi kõrval oli üks vahva kohvik. Astusime sisse ja tellisme menüü kahele - selle sai lunastada 52$ eest. Mainit' arvu veeringute eest saime 3 käiku. Esimese käiguna tegime esimest korda tutvust empanadadega, mis kujutavad endast ülimaitsvaid pirukaid. Teiseks käiguks oli paksult mozzarella juustuga üle ujutatud pizza (Itaalia kultuuri ja köögi mõju on Argentiinas teatavasti suur) ning kõige lõpuks jäätis. Pärast kõige selle manustamist olime kurguauguni täis. Et seda toitu mitte reitesse lasta, otsustasime oma linnatuuriga jätkata. Mööda Avenida de Mayot jalutades avastasime, et 17. oktoober on peronistide aastapäev. Sellele viitasid erinevatesse kohtadesse kleebitud plakatid. Peronistid on kunagise president Juan Peroni poliitika toetajad, laiadele massidele on Juan tuntud kui Eva "Evita" Peroni abikaasa. 17.oktoobril 1945 vabastati Juan Peron vanglast (kuhu tema opponendid ta sulgesid) ning sellest algas tema võidukäik poliitikuna. Ning täiesti juhuslikult olime just sellel päeval (küll 63 aastat hiljem) saabunud Argentiinat väisama.
Jalutasime siis edasi, huviga oodates, et kas kusagil mingeid meeleavaldusi ka toimub. Kuna olime Buenos Airese vanas keskuses, siis kõik "kohustuslikud" vaatamisväärsused tulid järjest. Peagi ületasime poolenisti joostes 16-realist sõiduteed Av. 9 Juliod ning pärast seda jõudsime Plaza de Mayole, mis on linna kõige olulisem väljak. Selle ümber asuvad Cabildo (koloniaalaegne valitsushoone), Buenos Airese peakatedraal, Banco Nacion (keskpank), linnavalitsus ja loomulikult kuulus presidendiloss Casa Rosada. Viimane jällegi maailmakuulus peamiselt tänu "Evita" filmile. Kuna poliitiline olukord on Argentiinas olnud rahutu aastakümneid, siis oli Roosa Maja (Casa Rosada) ümbrus väga tugeva politsei valve all. Üles olid ehitatud suured kaitseaedikud, kuhu pääses küll sisse, kuid mida oli võimalik kiirelt sulgeda. Ning need ohtrad politseinikud olid hambuni relvastatud.
Peaväljakul oli lisaks vaatamis- väärsustele ka palju tuvisid ja seda ilmselt seetõttu, et sealsamas müüdi inimestele nende toitmiseks teri. Ning palju ostsid. Meile aga meeldis kõige rohkem üks koer, kes tuvisid taga ajas ja tekitas niimoodi väga vingeid pildihetki.
Aga pikk lennusõit ja päev nõudis ikkagi oma. Ise hakkasin ära väsima ja abikaasa samuti, temal oli lisa-atraktsiooniks ka pea ringi käimine. Seega otsustasime päevale joone alla tõmmata. Ennem oli siiski vaja ära teha veel üks asi, mis sai lubatud. Nimelt oli meil plaan minna ca nädala pärast Ibera sohu põnevat loodust vaatlema ning majutuse osas sai ühe posada (a la bed&breakfast) omanikuga kokku lepitud, et broneeringu kinnituseks viin neile Argentiinasse jõudmisel tagatisrahaks 300$. Et oma jalavaeva vähendada, kasutasime esimest korda metrood.
Ennem metroosse jõudmist tõmbas meie ja ka kõikide teiste möödujate pilke üks kunstnik, kes upakil maas maalis Casa Rosadat. Pilt pildiks, kuid selline poos paljastas selgelt üle poole kunstnikuhärra tagapalgetest ning see tegi paljudel inimestel meele väga rõõmsaks. Järjekordne näide, et õnneks pole palju vaja. Ainult mõnikümmend sentimeetrit kannikaid ja kõik kihistavad naerda.
Metroos ostsime kohe 10-korra pileti, mis tegi ühe sõidu hinnaks 0,9$. Päris Mehhiko hinda välja ei andnud (2 EEK), kuid odav oli ikkagi. Hoolimata meie otsingu sihtkoha asumist ühe kesklinna vähekäidaval kõrvaltänaval, leidsime selle siiski valutult üles. Senjoora Nancyt polnud küll kodus, kuid meid võttis vastu üks senjoor, kes kahjuks inglise keelt ei mõiganud (see pole muidugi mingi näitaja). Aga kuna posada omanik Claudia oli teel kodu poole, siis kutsuti meid korterisse ootama. Tuli välja, et see oli omaniku ema (Nancy) kodu. Tegemist oli väikese, kuid otsast otsani maksimaalselt ära sisustatud korteriga. Väike lift avanes otse korterisse ja see oligi meie jaoks kõige kummalisem. Mis veel silma hakkas oli väga suur perepiltide hulk - neid olid täis kõik kohad, kuhu pildiraami asetada sai. Alates (ilmselt sajanditagustest) mustvalgetest stuudiofotodest kuni verivärskete piltideni välja. Ennem kui me jõudsime pilguga pildid üle käia, oligi Claudia kodus. Tegime tehingu ära ja saime paberi vastu. Olime ilmselgelt esimesed eestlased, kes kunagi tema silma alla olid sattunud, sest ega ta lõpuni ei saanudki aru kus see Eesti täpselt asus (hoolimata sellest, et ta rääkis väga head inglise keelt). Lubas pärast atlasest kindlasti järgi uurida. Samas näoilme oli selline, et ega väga ei uskunud, et selline riik eksisteerib. Eriti segadusse sattus ta siis kui me ütlesime, et riigis elab 1,4 miljonit inimest ja et meil on täiesti oma keel. Selle lausega kaotasime vist igasuguse usaldusväärsuse tema silmis ning ilmselt oli ta õnnelik, et ikka deposiidi sai.
Pärast seda kohtumist võtsime suuna hotelli poole. Kuna tee peale jäi raamatupood, siis otsustasime tulevikku silmas pidades ära osta teedeatlase. Kummalisel kombel ei olegi see väga levinud toode. Leidsime mingi väga kummalise atlase, mille alapealkiri oli "Argentiina veinikeldrid". See oli ainuke normaalne teedekaart terve selle suure raamatupoe peale. Atlas oli ca 10cm paks, kasulikke lehti vast paarkümmend. Ülejäänud lehtedel oli info veinikeldrite kohta. Kuna nädalavahetus oli tulemas ning me polnud kindlad, et veel raamatupoodi suures linnas satume, siis ostsime selle ära. Kassa juurde jalutades jäi aga pilk järsku pidama ühel väga tuttaval pildil. Kas tõesti? Jah, tõepoolest. Ilmunud oli uus hispaaniakeelne Lonely Planet Balti riikide kohta ja seda poes ka reklaamiti. Päris lahe.
Nüüd oli küll kõik. Kiirelt metrooga hotelli, hotelli kõrvalt poest veel veidi nosimist ja joogipoolist ning viskasime väsinult voodile pikali. Kohaliku õlle ja toidu kõrvale sai veel veidi telekat vaadatud, kuid peagi nõudis väsimus oma. Mõtlesime, et arvutame veel välja, et kui pikk see 17.oktoober meie jaoks oli, kuid selleni ei jõudnudki. Buenas noches Buenos Aires!

18.oktoober - Buenos Aires

Sulandumine Argentiina aega õnnestus tänu korralikule väljamagamisele väga hästi - kell 8.30 lõime luugid lahti. Sellel päeval sai ära proovitud ka Ibis hotelli hommikusöök. See küll olulist muljet ei avaldanud, kuid ega väga midagi ette heita ka polnud. Ainuke asi, mis oli harjumatu, oli värske salati puudumine võileibade juurest - ei tomatit, ei kurki. Samas kapaga sai magustoiduks võtta puuviljasalatit, kus oli sees erinevaid tuntud ja tundmatuid puuvilju, seega värskete loodusandide pakkumine neile võõras pole. Lihtsalt soolase toidu kõrvale polnud võimalik midagi värsket krõbistada.
Kõhud täidetud, võtsime suuna kesklinna poole. Pärast metroojaamas pileti komposteerimist sai aga meile selgeks, et see eelmises lauses öeldud väide kahjuks ei osutunud tõeseks. Mingil kummalisel põhjusel sõidab Buenos Airese metroo (vähemalt liin A) vasakpoolse liikluse reeglite järele. Meie läksime rahumeeli maa alla sellel pool sõiduteed, mis suundus kesklinna, kuid maa all olev metroo sõitis täpselt vastassuunas. Kusjuures eile olime täiesti õigel pool metroo peale läinud - olime olnud lihtsalt ääretult hoolsad ja lugesime, et kuhupoole täpselt metroo sõidab. Täna oli meil kesklinna asukoht teada, kuid loogika vedas alt. Ega meil muud üle ei jäänud kui järgmises peatuses välja minna, uus pilet komposteerida ja teistpidi tagasi sõita. Seekord läks õnneks ja peagi ronisime jälle Casa Rosada juures maapinnale.
Kuna me väga pikaks ei plaaninud pealinna jääda, siis hakkasime kuumust trotsides turisti kohuseid täitma ja vaatamisväärsusi uudistama. Käisime ära (mõnusalt jahedas) Catedral Metropolitanos. Tegemist siis sellise suurte sammastega hoonega, mis nägi pigem välja kreekapärase templina kui katoliikliku katedraalina. Linna/riigi peakatedraalina täitis ta aga oma kohuseid hästi - suur, võimas ning pillavalt sisustatud. Näiteks väga suur osa altaridetailidest oli puhtast hõbedast ning erinevate tikandite ja värviliste ornamentide koosmõjul, oli tegu tõeliselt läikiva, lausa sädeleva, meistriteosega. Katedraali olid maetud ka mitmed Argentiina riigi tekke juures olnud ja seda protsessi kiirendanud tegelased. Kõige imposantsem oli kindral José de San Martíni hauakamber - tohutu marmorist kirst kõrgel postamendi otsas, kaetud Argentiina lippudega. Ukse peal aga paraadvormis valvurid. San Martini panus kogu Lõuna-Ameerika vabanemisel Hispaania võimu alt oli suur - ta nimelt juhtis vägesid, mis vabastasid hispaania võimuritest nii Tšiili, Peruu kui ka Argentiina. Nendes riikides on ta rahvuskangelane ning tema nime ette käib tihtipeale epiteet "Libertador" e "Vabastaja". Vot nii palju siis tarka teksti.
Pühakojast välja astudes tuletati lumivalgetele põhjamaalastele jälle meelde, et on kevad ja nii heleda nahaga ei ole kombekas ringi kõmpida. Ühesõnaga päike hakkas jälle kõrvetama. Ja väga hea! Eks me tahtsime ikka ise ka veidi värvi juurde saada, muidu pärast kodus ei usutagi, et Argentiinas käisime. Seega võtsime ette pika jalutuskäigu ümber Casa Rosada ja siis edasi 9. Julio avenüü ja obeliski suunas. Casa Rosada taga avastasime suure aia ja ilmselt ka palee peasissekäigu. Ei tea, aeda sisse kahjuks ei saanud. Küll aga jälgisime huviga üht linnuvolaskit, kes Roosa Maja ühe värava posti sisse üritas pesa punuda. Vedas kohale pikki oksaraagusid, kuid need ei mahtunud kuidagi postiavaustest sisse. Proovis ühte ja teistpidi, proovis hea ja halvaga, kuid ikka kukkus oks lõpuks noka vahelt maha. Aga linnu järjekindlus oli hämmastav ja lõpuks viis see ka sihile - suutis ühe oksa sisse vedada. Samas peab tõele au andma, et niiviisi tegutsedes läks tal selle pesa ehitamine ikka väga pikalt. Loodame, et ta sai siis selle õigeks ajaks valmis ning jõudis nautida lindude kevadrõõme, meie aga võtsime suuna Obeliski suunas. Pildina lisan palee tagant avanenud vaate uuele ja arenevale Buenos Airesele.
Obelisk ongi obelisk, keset mega- magistraali. See ehitati 1936 tähistamaks Buenos Airese 400.-t aastapäeva ja väidetavalt lehvitati selles kohas ka esimest korda Argentiina lippu. Üks kurbnaljakas fakt on seotud obeliskiga 1970.-test. Nimelt riputati obeliski otsa plakat kirjaga "El silencio es salud" ("Vaikus on tervis"). Kuigi see pidi autojuhtidele meelde tuletama müra kahjulikkust, siis seda interpreteeriti ka kui võimulolevate peronistide poliitilist avaldust, et kasulikum on vait olla.
Hoolimata avenüü tohutus laiusest, oli seal kõrval jalutada päris mõnus. Meie imetluse teenisid ära kevadised õites olevad põõsad ja puud, eriti põnevad olid suured puud, mille õied olid justkui vatist. Ristisime need kohe täiesti ebaoriginaalselt vatipuudeks. Need vatitupsud olid tekkinud puu viljade avanemisel ja selle sees olid siis puu seemned. Päris lahe.
On see nüüd halb või hea, rumalus või lihtsalt kehv harjumus, aga me oleme oma reisidel praktiliselt alati korra läbi astunud roiskunud kapitalismi ja inimesi kägistava globaliseerumise kantsist McDonaldsist. Vahest lihtsalt tahaks kiirelt midagi hamba alla ja edasi liikuda. Testid on näidanud, et Big Mac maitseb igal pool suhteliselt sarnaselt, kuid igas riigis on reeglina mõni toode kohaliku krutskiga. Nii ka seekord – abikaasa proovis mingit grillkana-burgerit, olevat hea olnud. Ju siis oli. Lisaks kõhutäitele oli „restorani“ õhkkonditsioneeritud ruumid päris mõnus vaheldus üleüldisele palavusele.
Tulevikku silmas pidades tahtsime läbi astuda Argentiina Rahvusparkide kontorist, et hankida mõned kaardid parkide kohta, kuhu oli plaanis minna. Aga nagu me kartsime, oli see nädalavahetusel suletud, mistõttu pidime rahulduma eelmisel päeval ostetud atlasega. Kontori juurest ära jalutades avastasime, et oleme praktiliselt samas kohas, kuhu eile lennujaama buss meid maha oli pannud. Puzzle Buenos Airese kesklinna asetusest hakkas vaikselt kokku minema. Väga loogiline hispaaniapärane linn. See maagiline väljak, mille ääres me olime eelmisel päeval suhteliselt tühja pilguga seisnud, oli Plaza San Martin. Selle keskel asus Torre de los Ingleses ehk siis inglise kellatorn (inglaste poolt ehitatud kellatorn), lisaks lehvis platsil ülisuur Argentiina lipp ning veidi kõrgemal künka otsas oli mõnus park, mille auks ja uhkuseks oli võimas Ombu puu. See kant tundus olevat porteñode (Buenos Airese elanike) jaoks lõõgastumiskoht, sest muruplatsidel peeti piknikke või siis pikutati niisama. Seal pargis ristisime käigupealt ära veel ühe puu – nimelt olid ühe õied roosad ja pudeliharja kujulised ning seetõttu saigi puu tänu meie piiratud originaalsusele nimeks „pudeliharjapuu“.
Linnakaardi peal näpuga järge ajades leidsime, et väikese jalutuskäigu kaugusel asus nii Buenos Airese kui ilmselt ka kogu Argentiina kalleimate kruntidega kinnisvaraarendus - Cementerio de la Recoleta. Jah, see on surnuaed, täpsemalt öeldes surnute linn suurte majadega (hauakambrid) ning tänavate võrgustikuga. Selleks, et sinna mõne ruutmeetri suurust krunti saada pead olema väga rikas või väga kuulus, parem oleks kui mõlemad tingimused oleks täidetud. Sinna on maetud Argentiina presidente, teadlasi, tippärimehi jne. Loomulikult on seal oma viimase puhkepaiga leidnud ka „Evita“, aga temast hiljem. Recoleta sarnanes väga palju Pariisi Père Lachaise’i kalmistuga, kuid oli tunduvalt võimsam. Osad hauakambrid olid moodsa kunsti tippteosed ja tugevate turvasüsteemidega (võiks lausa öelda mausoleumid), osad aga kummituslikud ja veidi lagunenud (nagu filmides neid tavaliselt kujutatakse). Üks oli selge – püstitamise ajal rahaga ei koonerdatud. Seal nendevahelises labürindis oli väga lihtne ära eksida. Üsna õõvastav oli mõnikord akendest sisse piiludes näha veidi irvakil olevaid kirstukaasi, teisalt jälle paistsid osade hauakambrite põrandates olevad luugid, mis viisid kuhugi maa-alustesse kambritesse. Väga Indiana Joneslik. Aga turistide (keda oli palju) põhimass käis ringi ikka põhieesmärgiga – leida üles Eva „Evita“ Duarte Peroni hauakamber. Välisturisti jaoks on Evita tuntuks saanud läbi muusikali ja filmi, kuid kohalike jaoks on tegu praktiliselt pühakuga. Tema teeneks loetakse sotsiaalsüsteemi loomist Argentiinas. Meditsiiniline abi ja kooliharidus vaestele olid ennem tema saamist presidendiprouaks praktiliselt olematud. Ja neid kunagi läbi viidud reforme ei ole siiani unustatud. Ka tema hauakamber oli kaetud erinevate tänuplaatidega mitmest Argentiina regioonist. Lisaks tänuplaatidele oli kogu monumendi esine ja iga väiksemgi uksepragu täidetud lilledega. Mis puudutab kambrit ennast, siis see oli väga tagasihoidlik. Keegi oli ukse peale jätnud ka tema pildi ning abikaasa kommentaar oli selline, et Madonna kaunidus ei ole ligilähedanegi.
Kui nüüd mõni mõtleb, et kolasime seal surnuaias ringi tohutus haisupilves, siis see eksib. Absoluutselt ei mingeid ebatavalisi aroome. Kuidas see saavutati (inimesed ju maeti maapinnale) jäigi meile väikeseks saladuseks. Ühes „majakeses“ silmasime ühes nurgas ka õhuvärskenduse pudelit, seega päris nii roosiline vist kogu aeg pole :P Aga sinnaminekut me kindlasti ei kahetsenud – pooleldi sürrealistlik elamus. Öeldakse, et riigi kohta räägivad väga palju tema surnuaiad. Argentiina kohta räägib Recoleta seda, et elatakse välise uhkuse ja toreduse nimel ning eks see nii ka ole. Argentiinlaste suure ego ning välise sära ihaluse kohta kirjutab praktiliselt iga seda riiki kirjeldav raamat.
Surnuaia esine oli muudetud aga selliseks turistimekaks – ümberkaudsetel tänavatel lugematu hulk nännikauplusi, vabadel platsidel tantsisid paarid tangot (et turist pildistaks ja annaks raha) ning otse surnari väravas mängis džässansambel. Väga hästi mängisid muide ning selliseid mõnusaid viise. Kuna samas pakkusid nad müügiks ka enda kõrvetatud plaate oma muusikaga, siis mõnusa meeleolu taastamiseks tulevikus kodus, ostsime plaadi meiegi. 20$ (ehk siis ca 80 EEK) pole just ülemäära kõrge hind hea emotsiooni eest. Vähemalt ei olnud jälle need paaniflööditajad, mis on kogu maailma vallutanud (kes on „South Parki“ hoolega jälginud, siis teab ka miks see nii on :)).
Hoolimata lahedatest emotsioonidest hakkasid jalad jällegi agressiivselt oma nõrkust eksponeerima, mistõttu otsustasime vahepeal hotelli minna. Käisime toidupoest varude täiendamiseks läbi ja siis sõitsimegi taksoga hotelli ära. Takso on ikka ütlemata odav ja tundub, et ausus on taksojuhtide seas standard. Jällegi – ei mingeid auringe linnas ja turisti pepu lohku tõmbamist – takso sõitis kõige otsemat teed pidi meie Ibis Congreso ette (pildil olev taksojuht ei ole antud jutuga seotud :P).
Kuna päev oli alles noor, siis otsustasime täna nuusutada veidi ka Buenos Airese ööelu. Millal siis veel kui mitte ühel soojal laupäeva õhtul? Päikeseloojanguks olime puhtad riided selga ajanud ning pead ära kamminud ja valmis sukelduma öhe. Eesmärk oli näha midagi eht-Argentiinalikku – tangot. Tango, nagu näiteks ka jalgpall või grillimine, on midagi sellist, millest ei saa Argentiinas ei üle ega ümber. Pealinna osad asutused on kaks nendest (tango ja grillimise siis) suutnud ühendada ja pakuvad õhtusöögi kõrvale tangoshowsid. Midagi sellist ka otsisime. Olime eelnevalt Lonely Planeti abil välja valinud mõned kohad, mida soovitati. Neid kohti otsides selgus esimest korda teravalt ka asjaolu, et see raamatuversioon on vananenud mitmes aspektis. Esimene koht (mis oli meie hotellile suhteliselt lähedal) oli hoopistükkis suletud. Teine koht, mida LP soovitas, oli aga vahepeal muutunud väga noobliks ja küsis oma teenuste oluliselt rohkem kui me olime valmis maksma ja kordades rohkem, kui raamatus kirjas oli. Pilk sisse viitas asjaolule, et tegemist oli grupituristidele mõeldud kohaga. Ei seda me ei otsinud. See hindade teema oli teine asjaolu, mis oli meie Lonely Planetis aegunud – võrreldes paari aasta taguse ajaga olid hinnad tõusnud 2-3 korda. Pärast devalveerimist oli tõesti kõik üliodav, kuid majandus oli taastumas, mistõttu hinnad ANNO 2008 olid võrreldavad Eesti hindadega. Paljud asjad/teenused olid küll odavamad, kuid üldises plaanis on siiski võrdlus kohane.
Kuna meie LP-st kasu polnud, siis suundusime San Telmo rajooni, mida peetakse selliseks „ehedaks Buenos Aireseks“ oma boheemlasliku atmosfääri tõttu. Ja tõepoolest – majad ja tänavad oli mõõdukalt lagunenud, kuid selle eest käis seal vilgas elu. Selles rajoonis on palju söögikohti ja väikeseid lokaale. Laupäeva tõttu olid need reeglina inimestest pungil. Peamiselt liikus siin ringi kohalikke. Hoolimata veidi teistsugusest ümbruskonnast, tundsime ennast seal päris turvaliselt. Peagi jõudsime San Telmo melu keskpunkti – Plaza Dorregole. Plats oli rahvast täis. Kes istusid välikohvikutes ja sõid õhtust, kes tantsisid keset väljakut tangot (mängis live-band), kes müüs oma käsitööd, kes jalutas niisama. Seal pisteti meile pihku ka flaier, kus oli kirjas just see, mida me näha tahtsime + ekstra. Söögi kõrvale pakuti nii tango kui ka rahvatantsu etendust ning see koht asus siinsamas väljaku ääres. Ei mõelnud pikalt – läksime sisse. Tegemist oli sellise väikese ja hubase restoraniga. Valisime strateegiliselt heas kohas asuva laua ning istusime maha. Alustuseks võtsime pudeli head punast veini (üks asi mis on tõesti Argentiinas odav – kohalik hea vein) ning empanadasid. Abikaasa sõnade järgi maitsesid need kui unistus, vähemalt niimoodi on reisipäevikusse kirjutatud. Pärast sissejuhatust julgesime juba liha tellida ning mõlemad proovisime grillitud loomaliha – mida siis veel? Kõrvalroaks tellisin endale magusaid kartuleid, kuid nagu hiljem selgus ei olnud see parim valik – maitse ei ühtinud minu maitsemeelte arusaamaga heas toidust. Salat oleks olnud sobivam, abikaasa tabas selle juba tellides ära. Aga meie tohutud lihakäntsakad (0,5 kg kumbki) saabusid koos show algusega – ideaalne ajastus. Esmalt pakuti siis meile kohalikku folkloori ühe tantsupaari esituses. Tuleb tunnistada, et nad olid tõepoolest väga head ja kirglikud nagu ka flaier lubas. Ning meile pakuti üle ootuste palju tantse, hinnalisa toidule show nautimise eest oli kõigest 5 peesot. Pärast agressiivseid folktantse tuli üliemotsionaalne tango. Selline pehme, liikuv ja ideaalses esituses. Ei mingeid lollakaid soome tango peanõkse ja puist liikumist. Kõik oli väga sujuv ja täis tundeid, veelkord tuleb kiita esinejaid – tõelised profid.
Lisaks vaimsetele naudingutele, oli tõeline nauding ka lauale veetud toit. Ilma pikalt mõtlemata julgesin arvata, et tegemist on kõige parema grill-lihaga mida ma kunagi saanud olen. Liha oli mahlane, pehme ja täpselt õige aja grillil vedelenud. Seega jutud argentiinlaste väga heast grillioskusest ei olnud liialdatud. Seda võib aimata ka Tallinnas asuva restorani „Argentiina“ toitudest, kuid originaalis olid portsud 2 korda mehisemad ning ilmselt keskkond andis maitseelamusele veel viimase lihvi. Kogu see mõnetunnine naudingute bukett läks meile maksma 152$, pole paha hind 1 kilo grill-liha, pudeli veini ja muu söögikraami eest. Tantsuetendus muidugi kah. Kuna teenindus oli samuti laitmatu, siis sai ka meie väga püüdlikule teenindajale veidi meelehead jäetud. Ära minnes hüüdsid meile „head aega“ nii kokad kui ka tantsijad. Selline väga õdus ja mõnus väike pererestoran. Kes juhtumisi sinna satub siis märgin siin täpsema aadressi ka ära – Plaza Dorrego edelanurgas asuv La Pergola de San Telmo. Anselmo Aieta 1075, San Telmo, Buenos Aires. :P
Koju läksime jälle taksoga, sest veinise peaga pole eriti kasulik pimedas (kell näitas juba üle südaöö) linnas kolada. Ja hotell muidugi oli üsna kaugel kah. Seal keerasime kohe magama ning suure tõenäosusega näidati meile selle ööl üsna tangolisi unenägusid. Väga lahe päev oli!

19. oktoober - San Antonio de Areco

Piip.Piip-piip.Piip-piip-piip. Kell pole veel 8 hommikulgi kui peame ennast üles ajama. Kuigi on puhkus. Kuigi on pühapäev. Ning kuigi (nagu välja tuleb) on ka emadepäev. Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis keerati kella ka veel öösel 1 tunni võrra edasi, seega see varajane hommik jõudis päris kiirelt kätte.
Aga ärkasime vara seetõttu, et meid ootas ees grillpidu pealinnast väljas, pampades. Täpsemalt siis gauchokultuuri keskuses San Antonio de Arecos. Kes ei tea, siis gauchod on Argentiinas sama tähendusega, mis kauboid USA-s. Tegelevad peamiselt karjaajamisega ning ka gauchode ümber on tekkinud paks kultuurikiht oma riietuse, muusika ja traditsioonidega. Meil oli kokku lepitud ühe kohaliku reisikorraldajaga väljasõit „La Cinacina“ rantšosse (pildil), kus oleks siis toimunud grillipidu koos rahvatantsu etenduse ja gaucho-showga. Lubati et saab ka ise ratsutada ning samuti heita pilku ranchoelule. Kuna me Buenos Airesest autot ei tahtnud võtta ning omal käel San Antoniosse sõit tundus keeruline ja mitte väga palju odavam, siis otsustasime kasutada reisikorraldaja teenust. No ükskordki.
Pakutava teenuse hulka käis ka hotelli järele tulemine 9-9.30 paiku, seega kõik oli tehtud väga mugavaks. Hommikusöök söödud, asusime ootama. Bussi ei tulnud, pool tundi jäid hiljaks e siis kell 10 saime hakata sõitma. Ja bussiks oli suur turismikas, mis oli juba rahvast täis. Peamiselt ameeriklasi ning neid tuli Marriottist ja veel mõnest hotellist juurde. Ühesõnaga tiirutasime linna peal ja korjasime peale inimesi. See viis kokkuvõttes selleni, et linnast välja saime tund aega hiljem kui kava ette nägi. Ja et hilinemine oleks ikka täielik, siis pidas buss kinni ühes teeäärses turistipoes, kus olid ikka tõeliselt hullud päevad. Halvas mõttes. Kraam maksis niipalju, et isegi Eesti keskmine kaupmees lööks ilmselt silmad maha ja mõtleks, et on ikka röövlid. Meie sealt midagi ei ostnud, kuid vaikselt hakkas hinge siginema kahetsus, et me olime lasknud end tõmmata massturismi rattasse. Lubatud 10-minutine peatus venis pooletunniseks.
Positiivse noodina tooks siia selle, et edasise sõidu ajal rääkis reisisaatja meile pikalt Argentiina ja gauchode ajaloost. Saime teada seda, et gauchod on peamiselt hispaanlaste ja kohalike järeltulijad. Lisaks seda, et kunagisel maade erastamisel tõrjuti gauchod ära kaugele pampasse, kus nad siis üsna jõhkralt puhastasid maa pärismaalastest. Peale selle räägiti meile, et gauchod pole mitte alati olnud positiivse mainega tegelased. Kuna nad ei allunud föderaalvõimule, siis neid halvustati ja piirati igal võimalikul viisil.
Väga huvitava faktina saime teada, et ca 75% Argentiina maast kuulub 25-le perekonnale ning see tuleneb kunagisest maadejagamisest ülikute vahel. Poliitilised tõmbetuuled ja sõjaväelised huntad ei ole selles suhtes midagi muutnud – keskmisel inimesel Argentiinas maad ei ole. Kui soovid maad harida, siis pead rentima. See on aga omakorda viinud selleni, et tohutuid maamassiive haldavaid perekondi tihti ei huvita mis nende maal toimub (sest maast saadav rent on olulisem ning lisaks maale omatakse ka tehaseid, pankasid, farme jne). Ja seda kasutatakse farmerite poolt ka nahaalselt ära. Nimelt on suureks hitiks saanud põllumeeste hulgas sojakasvatus, kuna kasumlikumat toodet ilmselt pole olemas. Soja järgi on nõudlus tohutu ja selle hind on pidevalt kasvanud. See kõik oleks ju väga tore, kui poleks asjaolu, et sojakasvatus on tohutult maad kurnav tegevus. Pärast soja kasvatamist võib selle maatüki päris mitmeks aastaks maha kanda – seal ei kasva midagi. Soja nimelt tõmbab pinnase mineraalidest ja muudest toitainetest täiesti tühjaks. Ja Argentiinas on soja alla läinud väga suur hulk põllumaadest ning riigi põhjaosas on maha võetud ka väga suur hulk metsa (sh vihmametsa) ja seda kõike selleks, et soja kasvatada. Lisaks räigetele keskkonnamõjudele, on see väga järsult mõjutanud ka kohalikku põllumajandusturgu. Kuna talunikud tahavad kasvatada soja, siis muud liigid (toiduained) on jäänud unarusse ja neid on tulnud hakata importima. See on aga viinud hinnad üles ja rahva rahulolematuks.
Selleks, et looduse rüüstamisele lõpp panna ja talumehi suunata tagasi ka tavapõllunduse juurde, kuulutas president Kirchner välja maksutõusu eksporditavale põllumajanduskaubale nagu piim, veiseliha, õli ja ka soja. Soja puhul oli maksutõus kõige suurem 35% pealt 44% peale. See ajas põllumehed marru ja tänavatele. 2008 kevadel blokeeriti pealinn ca kuuks ajaks ära – kiirteedele, mis viisid linnast välja, ehitati barrikaadid. Asi läks nii hulluks, et pealinnas hakkas toit otsa saama. See ajas Buenos Aireses tänavatele ka keskklassi, kes oli kunagine peamine presidendi toetaja. Selle peale maksuseadus tühistati ja kõik läheb vanaviisi edasi. President aga kaotas igasuguse toetuse elanike seas. Selle jutu iva on võib-olla selles, et kogu see tants ümber biokütuse ei ole nii roheline kui paista lastakse. Nii sojast kui rapsist kütuse tootmine omab ka selget negatiivset mõju keskkonnale. Kas see mõju on suurem või väiksem kui liiva seest nafta immutamine, on raske öelda. Argentiinale on see sojahullus aga toonud pigem kahju kui kasu.
Selle jutu lõpus keerasime juba „La Cinacina“ rantšo e estancia väravast sisse (Cinancina on muide selline madal puu/põõsas, mida leidub igal pool pampades). Esiteks loeti meile sõnad peale, et väljasõidu aeg on paigas ja see ei muutu isegi sellest tulenevalt, et me hilinesime tubli tunni. Ei noh, tore küll. See ebameeldiv uudis aga lendas meelest kohe kui sõõrmetesse jõudis värskete empanadade lõhn. See toimis nagu uimasti – kõik probleemid jäid selja taha. Pirulid võeti meie nähes otse ahjust ja need läksid nagu soojad saiad. Sest nad olidki soojad saiad. Siis anti meile teada, et soovijad võivad minna hobustega sõitma. No kui me juba ranchos oleme, siis ei saa ju seda võimalust mööda lasta. Siiski hoidsid soojad empanadad meid niipalju kinni, et jõudsime ootamise järjekorda viimastena. Jällegi turismigrupi mure – inimesi palju, hobuseid vähe. Ainukesena vurasid hobustega kogu aeg ring gauchod (pilt) - tundus, et nad tundsidki end hobuse seljas mugavamalt kui kahe jalaga maas. Korraga sai tiiru ranchos teha 7-8 inimest, järjekorras seisis ca 30 inimest. Seega läks aega ning hetkel mil järjekord meieni jõudis, sekkus isand Murphy (see seaduste looja) – just sellel hetkel algas lõunaaeg ja kõiki kutsuti sisse paviljoni. See tegi juba veits hinge täis – giid küll vabandas ette ja taha ning lubas kohe pärast lõunasööki meid eelisjärjekorras sõitma lasta, kuid ikkagi. Ei olnud see, mida ootasime ja kodulehelt lugesime.
Lõunasöök kujutas endast üht suur grillipidu. Suured lihalahmakad oli grilli peal küpsenud juba hommikust saadik. Seda nägime juba siis kui kohale jõudsime – grillmeister asjatas oma paviljonis üsna suurte kamakatega.
Söögimajas/saalis maha istudes visati meile taldrikule üks vorst. Üksainus vorst! Koonerdavad ka söögi arvelt, sai mõeldud – no ikka täitsa pees üritus, sai mõeldud. Aga siis toodi veel ka üks verivorst, mida ameeriklased ainult silmanurgast julgesid piiluda ja sedagi õudusega. Osad läksid lausa näost kaameks kui ma kahvli ja noa vorsti sisse lõin ning seda ilmselge mõnuga sööma hakkasin. Päris hea oli verivorsti kohta, kuid veidi liiga soolane minu maitsele ning kurta sai ka pohlamoosi puudumise üle. :) Omamoodi sürreaalne tunne oli süüa teises maailma otsas, ääretult palava ilmaga verivorsti. Aga seda ma vist olen ennemgi maininud, et sakslaste kogukond Argentiinas on suur ja nii on ka verivorstid saanud argentiinlase grillilaua lahutamatuks osaks.
No ja pärast seda selgus, et minu esialgsed kartused, et süüa ei anta, osutusid ennatlikuks. Pärast verivorsti vedasid gaucho riietuses teenindajad kõigile sellise keskmise tüki liha. No ei olnud võrreldav eilse õhtu käntsakaga kuid söönuks sai. Aga see polnud veel kõik. Peagi toodi veel üks tükk, ja siis veel ning siis veel üks tükk. Kokku viit erinevat sorti liha. Seda viimast portsu keeldus minu käsi isegi taldrikule tõstmast, abikaasa loobus paar lihatükki varem. Teenindajad käisid veel mitu ringi ja küsisid, et kas keegi liha tahab veel. Parem oleks kui nad ei oleks käinud, sest minul isiklikult tekkis peagi suur soovimatus lähiajal grill-liha näha ja selle lõhna tunda. Me polnud abikaasaga vist kunagi kõhtu nii täis söönud – liha oli nii paganama hea, kuid inimvõimetel on siiski piirid.
Pärast õgimispidu, algas folkshow. Ja lõpus näidati ka tangot. Hoolimata sellest, et olime eelmisel õhtul midagi sarnast näinud, siis nüüd jutustati ka iga tantsu juurde selle lugu ning laval mängis live-band. Alguses tantsisid mehed naistega, siis tantsisid mehed üksinda (väga efektne tants muide) ja lõpuks aeti lavale ka üks väike poiss, kes seda efektset meeste tantsus üsna hästi kopeerida suutis. Kes toda meestetantsu näha tahab, võib vaadata seda youtubest, täpsemalt siit. Tegemist pole küll meie tehtud videoga, kuid minu arvates on tants vaatamist väärt, seega sellest ka link. Omalt poolt tõstsin siia väga madalakvaliteedilise (mobiiltelefoniga filmitud) klipi, lihtsalt sellise meeleolu edasiandmiseks. Väike näide traditsioonilisest rahvatantsust.

Ja siis toodi jäätist. Pärast esimest lusikatäit konstateerisime fakti, et mao absoluutsed piirid on käes ja rohkem ei lähe toitu sisse mitte üks gramm. Otsustasime minna ja jalutada ranchos veidi ringi. Vaatlesime linde, tegime pilte ning jalutasime niisama. Peagi aga valgus ka kogu rahvamass välja, sest algamas oli gauchode show. Show sisu tulenes kunagistest traditsioonidest. Nimelt oli üle tee veetud nöör (ca 2-2,5 m kõrgusel maapinnast) ning sinna külge olid seotud rippuma väikesed nöörjupid, mille otsas oli sõrmus. Gaucho ülesanne oli tulla hobusega täiel kiirusel nael püsti käes (niiviisi muidugi rikub kümnete viisi erinevaid euro turvanõudeid, aga me polnud loomulikult Euroopas kah) ning püüda sõrmus naela otsa. Võitis see gaucho, kellel oli mängu lõppedes kõige rohkem sõrmuseid. Hinnanguliselt pooltel juhtudel see sõrmuse kättesaamine ka õnnestus. Showd sai kokkuvõttes ikka täie eest – osad sõitsid püsti, osad sõitsid paaris. Hoog oli aga kõigil väga suur, seega sõrmuse nöörijupi otsast kättesaamine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Kunagi sai selle võistluse võitja õiguse paluda daami kätt, tänapäeval jagasid gauchod sõrmused aga publikus olevatele daamidele ilma vastuteeneid ootamata laiali.
Aga siis tuli meie kord näidata oma hobuse käsitlemise oskusi. Arvestades seda, et see oli mul esimene kord ennast hobuse selga sättida, siis need oskused olid pehmelt öeldes piiratud. Osavaks osutus aga üks USAst pärit ja ilmselgelt indiaani (või pärismaalaste vms nimega neid nimetada) päritolu tütarlaps, kes hüppas kiirelt hobuse selga ja ratsutas hooga edasi-tagasi. Kõrvalt vaadates tundus kõik väga lihtne. Meie saime hobuse otsa, aga selle osaga ka selline vilumus ja kindlustunne kadus. Hobused saime liikuma ja kõik oli vinks-vonks, kuid selgus, et pole see hobuse juhtimine midagi nii lihtne. Kui filmisid ja ka neid gauchosid vaadates võib tunduda, et ratsurid on kui hobuse selga liimitud, siis mina isiklikult küll nii ei tundnud. Pigem oli selline tunne nagu istuks taburetiga mõne peene köie peal ja iga väiksemgi liigutus kukutab mu alla. Abikaasa tundis vist ennast veidi kindlamalt. Aga eks see oli algaja asi. Õnneks hobune hoogu ei kogunud ja perutama ei kukkunud. Hobuse seljast ronis sõidu lõppedes maha sama palju terveid konte, kui sinna otsa oli roninud. Iseenesest väga lahe kogemus.
Pärast ratsutamist tegime veel väikese jalutuskäigu, kuid peagi kutsuti kõiki teemaja juurde kus joodeti meile käigupealt maté teed (sellest kunagi hiljem) ning väike tükk kooki. Ennem kui suu koogipurust puhtaks sai pühitud, kamandati meid juba bussi. Maksime ära ka tasu kogu selle lõbu eest, kuid 170$ näo poolt tundus selle teenuse eest olevat palju. See hind oleks olnud ok, kui kõik oleks sujunud ja oleks olnud rohkem aega ranchoga tutvumiseks. Kahjuks sellel päeval oli kõik ligadi-logasi. Mõte oli hää, kuid teostus alla igasugust arvestust. Hinne 3+, teist korda seda läbi ei teeks. Omal käel minnes oleks saanud jääda sinnakanti ööseks ja leida mõne veidi privaatsema koha kus hobestega sõita ning aega maha võtta. Gauchoshow ja grillpeo võiks Cinacinas kaasa teha, kuid muus osas oli privaatsust ikka liiga vähe. Vähemalt meie jaoks.
Maha puistati meid Buenos Aireses ja otse hotelli ees. Vähemalt seegi hea. Päike ja söömine olid meid tõsiselt ära väsitanud, mistõttu tegime pisikese puhkepausi. Nimetame siis seda hiliseks siestaks. Õhtul hiljem sai ära tinistatud väikesed joogid, samal ajal pakkisime asjad kokku. Homme pidime veel varem ärkama, sest ees ootas siselend troopikasse.

20. oktoober - Puerto Iguazu

5.50 oli kellaaeg kui meie väga magus uni vägivaldselt lõpetati. Aga see oli selline suhtelist rõõmus ärkamine, sest ees ootas meie reisi üks naelasid – Iguazu juga. Tegime kiirelt check-outi ära ja hotell kutsus meile ka takso, mille hind oli fikseeritud (kohalike lendude lennujaama 25$). Ibis Congresoga me veel lõplikult hüvasti ei jätnud, sest reisi viimasteks päevadeks oli meil samuti tuba bronnitud. Ning arvestades asukohta ja pakutavaid teenuseid, oli Ibise kasuks otsustamine selgelt õige valik. See on selline igav hotell tänu sellele, et ollakse osa suurest rahvusvahelisest säästuketist, kuid selline hotell on ideaalne inimestele, kes käivad hotellis ainult magamas.
Taksosõit mööda varahommikust Buenos Airest oli ka lahe elamus. Kõik need suured magistraalid olid autodest praktiliselt tühjad (kui taksod välja arvata) ning tõusev päike värvis pilvelõhkujate tippe roosakas-punaseks. Kõik oli valmis uue töönädala alguseks. Siselendude lennujaam „Aeroparque Jorge Newberry“ asub praktiliselt kesklinnas, peavaksalist vaid veidi edasi. Seega see taksosõit ei olnud väga pikk.
Meie lennukompaniiks oli seekord LAN Argentina, mida soovitatakse eelistada alati kui on valik Aerolineas Argentina (kohalik riiklik vedaja) ja LAN (erakätesse kuuluv lennufirma, mis opereerib kõikjal Lõuna-Ameerikas, Oneworldi liige) vahel. LAN on usaldusväärne ja täpne ehk siis kõike seda, mida Aerolineas Argentinas ei ole. Kuna võrdlusmaterjali veel polnud, siis ei osanud seda väidet kommenteerida, kuid reisikirja lõpus tuleb ka võrdlusmoment sisse. LAN-ga läks igatahes kõik väga libedalt, check-in tehti kiirelt ja ka turvakontroll oli pigem selline moe pärast. Ahjaa, LAN-i piletite bronnimisel nende kodulehel mõned kuud tagasi anti pärast piletite eest tasumist meile võimalus välja valida ka sobivad kohad. Klikkasid lingile ja avanes lennukisalongi pilt pealtvaates ja sealt valisime siis sobivad kohad välja. Sellist imeasja pole me veel ühegi lennufirmaga teha saanud. Ning check-inis ulatatigi meile pardakaardid nende samade, meie poolt valitud kohanumbritega. Superluks, ütleks mina.
Kuna lennuk läks 8:30, siis oli veits aega vaja surnuks lüüa. Panime posti mõned kaardid kodustele ja nautisime suurepärast Buenos Airese panoraami (ootesaali aknad avanesid maandumisrajale ja selle taga oli juba pealinna kesklinn). Kuna valgustingimused olid õige magusad, siis tegime ka mõned klõpsud. Õhkutõusmisel saime aimu ka Buenos Airese suurusest - see tundus lõppematu. Miljonilinnad on lummavad.
1 tund ja nelikümmend minutit pärast õhkutõusu puudutasid LAN-i Boeingu rattad juba Puerto Iguazu lennuvälja asfalti. Lend oli sündmustevaba ja roiskuv kapitalism polnud LAN-i veel täiesti ära rikkunud – anti süüa ja toolivahe oli vägagi asjalik. Teinekordki lendaks.
Maandumine oli omamoodi elamus – nii kaugele kui silm seletas oli ühtlaselt roheline metsamassiiv. Ei paistnud ühtegi asulat ega autoteed ja siis järsku (mõni minut ennem maandumist) nägime alles maandumisrada. Aga see ka arusaadav, sest lennujaam oli väike – a la Pärnu lennujaam Eestis. Pagasi saime kätte praktiliselt kohe ning ukse pealt ostsime ka pileti mikrobussi peale, mis pidi meid Puerto Iguazu linna viima (lähim asula Iguazu jugadele Argentiina poolel). Tuli välja, et teenus sisaldas eneses ka vedamist otse hotelli juurde. Kuna meil broneeringut polnud, siis nimetasime ühe hotelli nime, mille olime LP-s ühe variandina ära märkinud – Hotel Lilian. Taksojuht teadis seda ning sõit võis alata.
Juba see sõit lennujaamast linna oli paljulubav – kitsas tee läbi paksu džungli, kus mootorimüra vahele kuulis erinevaid kriiskeid ja linnulaulu (nagu džunglis ikka). Peale selle lendas ringi kilodeviisi erinevaid värvilisi liblikaid. Jah, sellist Argentiinat me tahtsimegi! Hoolimata tapvast kuumust ja kõrgest õhuniiskusest, olime juba selles väikeses mikrobussis väga rahul oma otsusega mõneks päevaks troopikasse tulla. Ca 15 minutit saimegi loksuda kui mikrokas ühel Puerto Iguazu tolmusel kõrvaltänaval, ühe kollase maja ees, seisma jäi ning juht hüüatas „Residencial Lilian!“. Kobisime välja ja läksime põksuvil südamil hotelli trepist üles. Ega me ju ei teadnud kas üldse vabu kohti on ja kui palju see öö tänasel päeval siin üldse maksab. Meil oli mõni aasta vana Lonely Planet, mille hinnainfo (nagu varem sai mainitud) oli selgelt vananenud. Väljast paistis hotell küll puhas ja korralik, viimast kinnitas ka konditsioneeritud jaheda õhu pahvak ukse avamisel. Selgus, et vaba tuba siiski oli ning ühe öö hind oli 145$. Ideaalne! Ja tuba oli suur – kahe kahekohalise voodiga ning vannitoas oli isegi vann olemas. Ka oma rõdu oli sellel toal (pildil 2.korrus, vasakpoolne nurk :P). Seega suutsime huupi tabada naelapea pihta.
Aga ega me hotelli pärast ju siia ei tulnud. Panime oma kompsud kiirelt tuppa ära, kohandasime end ümber džunglimatkale sobivaks (st kaasa vesi, pikemad riided ja peakate + loomulikult fotokas) ning peagi olime juba teel bussijaama poole. Tuli välja, et see asus vaid mõnisada meetrit meie hotellist, olime järjest rohkem rahul oma kaalutletud ja hästi välja kukkunud majutuskoha valikuga. Bussijaamas väga kaua otsima ei pidanud. Võtsime kõige tavalisema liinibussi pileti edasi-tagasi (maksis mõned kroonid), kuigi kahvanägudele oli konditsioneeritud kõigi mugavustega turismibussi teenust pakkumas kohe päris mitu firmat. Meie pealt jäid neil veeringud teenimata, sest olime teadlikud asjaolust, et juga asub kõigest 15-20 minutise bussisõidu kaugusel linnast. Ning meile sobis täiesti sõita koos kohalike ja peamiselt üle piiri Brasiiliast saabunud turistidega ühes liinibussis. Buss oli tõeliselt praktiline, ka firma nimi oli vastav - El Practico.
Buss viis meid täpselt Iguazu Rahvuspargi värava ette ning meile suureks üllatuseks ei olnud seal mingeid suuri rahvamasse. Kuigi on tegu ühe Argentiina suurima turismimagnetiga. Ostsime rahulikult ära sissepääsupiletid (à 40$) ning jalutasime väravast sisse. Kaasa saadud kaardi abil panime paika oma matkaplaani. Rahvuspargi territooriumil oli 4 olulisemat matkarada ning meil oli plaan neist vähemalt 2-3 läbi teha. Kõige lühem oli nn Green Trail, mis läbis vihmametsa ja otseselt jugade juures ei tiirelnud, kuid samas algas see praktiliselt sissepääsu juurest. Paseo Inferior viis alt jugade eest läbi ning Paseo Superior lookles mööda laudteed platoo ääre peal, otse jugade kohal. Neid kõiki radasid võis ka vältida kasutades väikest turistirongi (a la Tallinna Loomaaias), kuid me ei tulnud siia rongiga sõitma.
Võtsime niisiis ette lühikese (650m pikkuse) Green Traili ja astusime lõõskava päikese käest, džungli veidi jahedamasse embusse. Teadmiseks niipalju, et tegemist on ikkagi üsna tsiviliseeritud rahvuspargiga, seega matšeetega läbi džungli teed raiuda ei tulnud. Rada oli alguses lausa asfaldiga kaetud ning üle ojade ja jõgede olid ehitatud sillad. Aga kuna rahvast liikus vähe, siis saime jalutada ja loodust uurida praktiliselt omaette. Ning kui mõni turismigrupp tuli, siis purjetasid nad reeglina mööda sellise kiirusega, et ei pannud tähelegi. Mida me tähele panime olid juba eelnevalt ära mainitud kirjud liblikad, igasugused eksootilised taimed ja ka mõningad loomad. Kõige tihedamalt nägi seal erinevaid sisalikke ja iguaane, kuid korra sattus meie silma alla ka ninakaru (ingl: coati). Ninakarud pidid olema väga rahulikud isendid, kuid kui neid toita, siis pidavat muutuma agressiivseks ja isegi inimesi ründama. Meie talle süüa ei pakkunud, proovisime vaid pilti teha, niipalju kui ereda päikese ja pimeda, järskude varjudega metsaaluse kombinatsioon seda võimaldas.
Üsnagi agressiivsed olid aga liblikad, kelle arvu võis mõõta ehk tuhandetes (kohati õhk lausa mustas nendest). Osad olid ilmselt lendamisest nii väsinud, et kasutasid edasiliikumiseks inimtaksosid. Tihtipeale leidsime oma seljakottidel või särgi peal puhkamas paari-kolme kirjut tiivalist. Seega vaatamist ja pildistamist oli meil seal kõvasti. Suurema valiku floorast ja faunast, mis objektiivi ette jäi, (nii sellel kui ka järgmistel päevadel) leiad meie loodusfotoblogist. Lihtsalt otsi seal üles 2008 aasta samad kuupäevad - blogi asub siis teatavasti siin.
Green Traili lõpus asus nii Paseo Inferiori kui ka Paseo Superiori algus koos vastava rongipeatuse ja söögikohaga. Kuna parajalt pikk matk oli ees, siis täitsime kõhtu salaami baguette’iga ning täiendasime ka joogivarusid. See viimane oli eriti oluline, sest tohutu kuumus ja niiskus pani higi kiirelt voolama ja seda vedelikukaotust tuli taastada.
Otsustasime esimesena ette võtta Paseo Inferiori ehk siis vaadata jugasid eest ja alt poolt. Pea kohe pärast rajale asumist hakkasid juba puude vahelt mõned kosed paistma. Ja mida edasi, seda vägevamaks vaated läksid. Alguses keerutas rada mõnede väiksemate koskede juures, kuid ühel hetkel avanes meie ees täiesti kirjeldamatult võimas vaatepilt. Tohutult lai jugade kaskaad, mis langes alla Iguazu jõkke erinevatelt kõrgustelt ja erineva hooga. Ja kuna Iguazu asub ikkagi džunglis, siis vaatemängule andis lisavunki juurde ümbritsev taimestik. See vaatepilt pani tõsiselt ahhetama, aga ilmselt üks pilt on parem kui tuhat sõna (vt ka päises olevat panoraami):
Iguazu tuleb muide kohalike pärismaalaste keelest (guarani keelest) ning tähendab „Suur Vesi“. Ja suur on ta tõepoolest. Kokku on 2,7 kilomeetrisel lõigul 275 juga. Kõrgeimad ulatuvad 82 meetrini, kuid keskmine kõrgus on seal 64 meetri juures. 2/3 jugadest kuulub Argentiinale ja 1/3 Brasiiliale. Külastada saab nii Argentiina kui ka Brasiilia poolelt. Väidetavalt on Brasiilia poolelt parem ülevaade, kuid Argentiina poolelt näeb lähemalt. Meie igatahes vaadete üle ei nurisenud, vahepeal lihtsalt istusime ja jõllitasime. Pole ka ime, sest Iguazu on kõige suurema aastase veemahuga kaskaad maailmas. Kuigi Victoria juga Aafrikas on veidi kõrgem ja nn „katkematu veekardin“ on pikem, siis Iguazu lööb massiga. Niagara näiteks jääb mahtudes päris mitu korda alla.
Paseo Inferior lõppes ühe suure kose jalamil, seega soovi korral võis täiesti läbimärjaks saada. Päike ja veepritsmed tekitasid seal tihtipeale mitmekordseid vikerkaari. Meil oli märjaks saamise soov ainult osatine – võtsime veidi jahtust, kuid päris tilkuvana edasi tatsata oleks olnud ka ebamugav. Ekstreemsemate huvidega inimestel on võimalik sealt raha eest võtta ka paadisõit otse jugade alla. Kuna meil hakkas kaasa veetud fototehnikast kahju ning tegelikult tahtsime jugasid piiluda ka ülevalt poolt, siis sellest võimalusest loobusime. Marssisime selle asemel Paseo Superiori algusesse ning käisime läbi ka selle raja ning ei kahetsenud. Platoolt alla vaadates on vaated samuti täiesti uskumatud. Vaadetele sekundeeris veel tohutu veemühin, mis andis kokku üleva pildi looduse võimsusest. Seal koskede ääre peal sagis ringi ka üsna palju erinevaid lindusid, üks kirevam kui teine. Tundus, et selline veeaurune õhkkond oli väga sobilik söögi otsimiseks ja osadel ka pesade ehitamiseks. Üks lind suutis meid ka poolsurnuks ehmatada. Nimelt hüppas suure raginaga võsast laudtee käsipuu peale ja jäi siis liikumatult seisma. Suutsime küll värisevi käsi ka paar keskpärast klõpsu teha, kuid veidi ootamatu oli see konkreetne kohtumine.
Radade algusesse tagasi jõudes tundsime endas jõudu ära käia ka „Garganta del Diablo“ ehk „Kuradikurgu“ nimelise kose juures. See asus küll mõned kilomeetrid eemal, kuid õnneks viis ka selle raja algusese rong. Jalgsi poleks me sinna jõudnud ei ajaliselt ega ka füüsiliselt. Olime ju päris mitmed kilomeetrid juba maha vantsinud. Rongi peale saime kohe ja peagi olimegi järjekordsel laudteel, mis seekord jooksis eranditult vee kohal. Pikkus õnneks ainult 1,1 km (st 2,2 km edasi-tagasi). Tee koseni oli turistile samuti huvitavaks tehtud kuna presenteeriti jälle erinevaid värvilisi lindusid ning pakuti hunnituid vaateid Rio Iguazule ja seal asuvatele väikesaartele. Mida lähemale me raja lõpule jõudsime, seda valjemaks muutus mühin. Kohale jõudes oli kosemürin selline, et osades kohtades tuli rääkimise asemel karjuda. „Garganta del Diablo“ on siis Iguazu koskedest suurim ja kõrgeim ja veerohkeim. 82 meetrit kõrguste vahe ning kose kogupikkus 700 meetrit. Veeaur võib tõusta kuni 150 meetri kõrgusele. Kuna tegemist oli siiski kuiva perioodiga, siis veeaur väga kõrgele ei tõusnud, kuid vine oli pidevalt õhus ning kose põhja ei näinud. Sellised tingimused sobisid väga sealsetele pääsukestele, kes olid oma pesad ehitanud täpselt kose seinte sisse ja sööstsid siuh ja siuh läbi tiheda veeauru sisse ja välja.
Paar korda saime kaela ka paraja dušši, sest tuule pöördumisel keeras see õhus olev veeaur järsult meile selga. Vaade eest pool Gargantale annab aimu dušši võimsusest - tuletan meelde, et selle kose kõrgus on 82 meetrit e ca 30-korruselise maja kõrgus. Õnneks olime selleks valmistunud ja fotokas oli pidevalt katte all. Seal tuli meelde ka see lugu, kuidas vanasti olid mehed ikka kangemad. Nimelt korraldati 20. saj alguses paadireise „Kuradikurgu“ ääre peale. Noh selline old-school ekstreemsus. Ja nagu arvata võite ei lõppenud üks reis väga hästi. Paat sõitis äärele liiga lähedale ning ei suutnud enam voolule vastu panna. Ja niiviisi lendaski üks paaditäis ontlikke eurooplasi kurgust alla. See tegi (täiesti ootamatult) lõpu sellele atraktsioonile. Tänasel päeval on paadiga võimalik sõita kose all ning Brasiilia poolelt on võimalik tellida ka helikopteri reis (Argentiina poolele sisenemine küll kopteriga keelatud), kuid enamus vaatamisi tuleb siiski teha kondiauru abil.

Nautisime seda looduse võimsuse musternäidet niipalju kui aega võimaldas. Nimelt oli meie soov jõuda viimase rongi peale, mis viiks meid pargi sissepääsu juurde tagasi. Kui sellest maha oleksime jäänud, siis tulnuks meile jala veel mõned kilomeetrid kõmpida, kuid see oleks olnud veidi liig. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja saime rahulikult rongisõitu nautida. Kuna suund oli hotell, siis pakkisin vaikselt asju kokku ja vahetasin fotokal telezoom objektiivi tavaobjektiivi vastu välja (noh et veel sellist üldplaani klõpsu teha). Aga nagu iga looduses fotokaga ringi käiv inimene teab, osutus see muidugi suureks veaks. Jätsin kahe silma vahele asjaolu, et see rongisõit läks ikkagi läbi paksu džungli. Minut pärast objektiivi vahetus võttis rong järsku hoogu maha ja rongijuht osutas (istusime kohe tema taga) puu latvade suunas. Ja seal olid tuukanid! Kuradi kurat jõudsin vaid vaikselt kiruda ja samas püüdsin teha nii häid pilte kui võimalik (et pärast kasvõi croppida). No mõned võtted sain (cropitud pilt tõestuseks) ja elamus igatahes oli olemas. Tuukanid oma suure ereda nokaga on niivõrd kummalised linnud, et nende nägemine oli meie üks salasoove Iguazusse tulles. Ja nüüd siis… Aga selle sõidu jooksul nägime veel erinevaid linde ning samuti üht ninakarude karja.
Lõpp-peatuses e siis pargi sissepääsu juures otsustas mu abikaasa äri teha ja ostis endale kaupa kokkupakkivatelt tädikestelt ühe väikese käekoti (käsitöö, ise nägime kuidas nad ennem neid seal tegid). 40$ tundus veidi palju ja kui abikaasa minekule asutas, kukkus hind 10$ võrra. 100 EEK riidest koti eest oli vägagi hea hind, seega diil sai tehtud. Bussiga linna poole sõites otsustasime, et ei viitsi enam välja sööma minna, kuna jalad olid läbi (oma 14-15 km sai läbi vantsitud) ning naisel olid ka väikesed villid tekkinud. Otseselt midagi ei hõõrunudki kuid kuumuse ja niiskuse kombinatsioon tegi oma töö. Puerto Iguazu bussijaama juurest leidsime ühe Supermercado (loe: toidupoe), ostsime sealt hunniku toidukraami ja vedasime ennast hotelli ära. Seal manustasime ostetud provianti ning rüüpasime õlut peale. Selle kõrvale vaatasime aga TNT pealt Austin Powersi filmi. Tõeline kvaliteetaeg! :P Aga ega linnas poleks peale söömise ka midagi teha olnud, tegemist siiski sellise väikelinnaga, kus ööelu praktiliselt ei eksisteeri. Põhku pugesime üsna vara, et homseks päevaks korralikult välja puhata.

21.oktoober - Puerto Iguazu, Posadas

Sellel päeval puhkasime välja ja ei ärganud kukelaulu ajal (mitte, et me oleks siin kukelaulu kusagil kuulnud), sest otseselt kiirelt polnud kuhugi. Plaane aga oli küll. Checkisime ennast Liliani hotellist välja, kuid kohvrid jätsime veel nende kätte hoiule kuna tahtsime veel Iguazu kandis ringi vaadata. Esimese asjana pärast hommikusööki hüppasime juba meile tuttavaks saanud linnabussi peale ning sõitsime vaatama kohta, kus kohtuvad kolme riigi piirid – Argentiina, Brasiilia ja Paraguay. Tres Fronteras on üsna aimatav nimi antud kohale. Tegemist ei olnud maismaa piiriga – riike lahutasid jõed. Eks siinkandis (tegelikult ka mujal) ongi riikide territooriumid välja kujunenud teatavate looduslike takistuste kaudu. Paraguay piir jookseb sadade kilomeetrite pikkuselt mööda Parana jõge, Tšiili tekkele pani aluse Andide mäestik. Argentiinat ja Brasiiliat lahutab aga seesama Rio Iguazu, mille ääres veetsime me eile terve päeva. Joad asuvad mõned kilomeetrid Iguazu/Parana ristumiskohast ülesvoolu.
Ega seal piiripunktis üüratult palju vaadata polnud, kuid omamoodi vaatamisväärsus see siiski oli. Kõikidel riikidel oli oma kallastele ehitatud vastava riigi lipuvärvides kivist püramiidid, mis ilusasti ka vaatajale silma paistsid. Kui Brasiilia pool paistis selle püramiidi tagant vaid tihe ja lõppematu džungel, siis Paraguay poole vaadates ehtis džunglivaadet ka suurlinna – nimega Ciudad del Este – siluett. Tegemist on suhteliselt värske linnaga, loodud alles 1957, kuid elanikke on seal juba veidi üle 300 000. Suhteliselt sürreaalne vaatepilt oli, sest kui nii Argentiina kui ka Brasiilia pool oli igal pool lõppematu rohelus, siis Paraguay suunalt paistsid pilvelõhkujate kontuurid. Tundusid täiesti võõrkehadena. Aga suhtlus ja läbikäimine riikide vahel tundus olevat tihe, sest jõgedel sõitis palju jõelaevu ning suhteliselt lihtsaks oli tehtud ka kohalike piiriületus. Tavalised liinibussid käisid vähemalt paar korda tunnis lähimate Brasiilia ja Paraguay asustuste vahel.
Nautisime seal veidi vaateid ja jällegi uudistasime ka loodust ning otsustasime kesklinna tagasi minna. Bussi oodates sattusime juttu ajama ühe Kiwiga (nii kutsutakseUus-Meremaa elanikke), kes kurtis, et tema jaoks on see palavus liig mis liig. Saades teada, et meie salaplaan on tema kodumaad ka mingil ajal külastada, siis esimese asjana hoiatas ta väga mürgise päikese. Nimelt olevat Uus-Meremaa kohal suur osooniauk, mis tähendab seda, et ilma päikesekreemita ei tasu üle 10 minuti väljas viibida. No ei tea kas asi tegelikult ka nii hull on, kuid proua nõnnamoodi väitis. Saime teada, et ta oli ka käinud eile Iguazu jugasid vaatamas, kuid tuukaneid, ahve ja ninakarusid ei olnud ta kohanud. Me siis ütsime vastu, et 2/3 mainitud elukatest õnnestus meil siiski ära näha, mille peale ta ütles, et läheb täna siis tagasi. Uuris veel, et kus me täpselt neid nägime. Siis aga tuli buss ja me läksime oma teed.
Meie tee viis Puerto Iguazu peatänavale, kust oli plaan üles leida rahaautomaat, kuna sularahavarud hakkasid lõppema ja pangakaartide kasutusvõimalused olid siiani olnud üsna piiratud. Lonely Planetis kirjeldatud pangakontorit muidugi enam ei eksisteerinud. Tänavalt abi küsides selgus, et pank siiski linnas eksisteerib ja peagi astusime nende jahedasse kontorisse. Rahaautomaate oli mitu ja ka inimesi oli järtsus päris palju, pooled neist turistid. Automaadi juures selgus kurb tõsiasi, et nii Maestro nime kandev deebetkaart kui ka MasterCardi nime kandev krediitkaart olid täiesti kasutud. Masin ei aktsepteerinud neid kumbagi. Õnneks oli abikaasal ka VISA märki kandev plastikleht, mis sobis masinale täiesti. Võtsime niipalju kui päevas raha antakse (600$) ning lahkusime. Selle päevase raha väljavõtmise piiranguga peaks arvestama, juhuks kui kusagil tuleb suurem summa sularaha välja käia või siis liigelda mõnda aega territooriumil, kus pangaautomaate ei eksisteeri. Meil oli lähiajal just see viimane trip plaanis – pidime ju minema Ibera sohu, kuhu pääseb ligi väga vaevaliselt ning pangaautomaadist pole seal haisugi.
Rahakott raha täis, asusime seda kohe hoogsalt kulutama. Abikaasa ütles, et oleme hooletusse jätnud suveniiride ostmise, mille peale kammisime läbi peatänava „gift-shopid“. Ninni-nänni hulgas ostsime ka paar kohalikku käsitsi valmistatud sigarit. No niisama proovimiseks. Eks me sellised viski ja sigarisõbrad oleme, mistõttu pakkus see pisike tubakarullike (mitte eriti sirge ega ka jäme) huvi. See tehtud, suutsin oma abikaasa lõpuks ära veenda selles, et teha üks väike ekstreemretk.
Ekstreemretke sisu oli selles, et külastada Iguazu jugasid ka Brasiilia poolel. Ekstreemseks tegi selle retke asjaolu, et Brasiilia küsib ainsana L-Ameerika riikidest veel eestlaste käest viisat. Ja viisat meil polnud. Meie avantüüri aluseks oli Lonely Planeti raamat, kus kirjutati, et üheks päevaks (st samal päeval tagasi) Brasiiliasse minek võib õnnestuda ka viisata. Seda toetasid ka Thorntree foorumites kommenteerijate kogemused. Kõige hullem mis juhtuda saab on piirilt tagasi saatmine. Vähemalt nii kirjutati. Kangastusid küll filmidest tuntud Ladina-Ameerikalikud räpased vangikongid ja üdini korrumpeerunud ametnikud, kuid läksime ikka. Õnneks ei olnud see retk ka rahaliselt väga kallis – pilet Foz do Iguazusse (Brasiilia) maksis ainult 3$, sest see asus Puerto Iguazust otse üle jõe. Buss tuli peagi ning varsti oligi Argentiinast lahkumise tempel passis. Süda küll peksles sees, kuid mitte hirmust vaid põnevusest. Et mis juhtuma hakkab. Brasiilia piiripunkt oli nimelt teisel pool silda. Esimene märk, et kõik ei pruugi minna väga libedalt, selgus piiripunktis, kui bussist kõik väljamaalaste nägudega (st valged) inimesed välja aeti. Buss sõitis kohe edasi, kohalikel ei vaadatud isegi passi.
Bussist väljas jagati kõigile formularid, mille siis ära täitsime. Sellest aga palju abi siiski polnud. Esmalt tegi muidugi palju segadust (ja tegelikult samapalju nalja) riik nimega Estonia. Tolliametnikud lappasid pikalt mingit paksu teatmikku ja selgitasid välja, et selline riik on tõepoolest olemas. Suhtlus oli muidugi maksimaalselt raskendatud, sest portugali keelest ei mõhkanud me midagi ning isegi hispaania keelt ei osanud sealsed piiripunkti töötajad. Samas ega see jutu mõte väga arusaamatuks ei jäänud – „Viisat on vaja Teil!“ "Ei või olla?" panime meie vastu. Neil oli meist veits kahju ka ja seetõttu ütlesid, et kui me kiiresti teeksime, siis saaksime veel samal päeval Puerto Iguazus asuvast Brasiilia saatkonnast viisad passi. Tänasime neid viisakalt info eest ja lahkusime bussipeatusesse bussi ootame. Saatkonda meil muidugi plaanis minna polnud, sest ca 1000 EEK mõnetunnise viibimise eest Brasiilias oli ikka palju maksta.
Mul oli muidu päris lõbus, kuid abikaasal oli naljatuju natukeseks ajaks kadunud ning ütles, et „Vedas, et vangi ei pandud“. See fraas võimendas minu head tuju veelgi. :P 10 krooni eest nalja kui palju. Aga vähemalt see oli nüüd selge, et ilma viisata pole mõtet üritada. Eks see LP-s pasundatav võimalus on teinud piirivalvurid hoolsamaks ja kui kunagi sõitis buss peatumata Brasiiliasse sisse, siis tänasel päeval eraldatakse Euroopa turist kiirelt ära.
Peagi oli jälle Argentiina sisenemise tempel passis (jälle 90 päeva) ning astusime Puerto Iguazu bussijaamas tagasi Argentiina pinnale. Vahepeal oli meis valmis küpsenud otsus, et sõidame kohe ära Posadase linna. Enne veel aga kinnitasime keha. Korralikult. Bussijaama kõrval asunud restoranis saime jälle nautida jumalikku grill-liha, kuid seekord läks nii, et ei jõudnud tervet portsu ära süüa. Kuigi liha kõrvale ei söönud väga palju kõhtu täitvaid kartuleid ja kuigi oli kõht väga tühi, siis 400 grammi grillitud ja imemaitsvat veisefileed ei suutnud mina ära süüa. Eks kuumus ja niiskus mängis ka rolli. Naisega läks samamoodi. Süda tilkus verd kui kelner meie taldrikud ära viis, millel oli alles sama suur ports liha kui mõnes heas Eesti restoranis sulle üldse antakse. Aga mis teha.
See restoranitelk, milles oma kõhtu täitsime oli jahutusega ning sealt välja astumisel oli selline tunne nagu oleks Kalevipoeg oma laudadega serviti otsa ette lajatanud. Päike siras otse lagipähe ja elavhõbedapügal oli ilmselt seal 40 kraadi juures. Tundus, et ka kohalike jaoks oli ilm juba selline, et „külm enam ei ole“. Tõime hotellist oma kohvrid ära ja teel kohtasime paari banaanipuud, mis tänava ääres kasvasid. Banaanid olid küll otsas, kuid veel toored. Kevad ikkagi.
Bussijaamas saime oma piletid kiirelt ostetud ja buss Posadasesse väljus peagi. Vedajaks A.del Valle nimeline ettevõte. Bussiliikluse kohta Argentiinas olin ma kuulnud väga palju kiidusõnu ja tuli välja, et see kõik oli tõsi. Bussid olid tõepoolest ülimugavad - nt bussitoole sai viia lamamisasendisse, nii et ka jalgade jaoks tuli välja eraldi osa. Olid justkui voodis. Ja istmed olid kõik nahast ja ka laiemad kui nt Eestis (sellele viitab ka asjaolu, et bussis oli 3 istmerida, mitte 4. 2+1 sisteem). Niimoodi pool lamades ja konditsioneeritud bussis me siis sõitsimegi läbi Misionese provintsi lõuna poole. Džunglid vaheldusid avarate roheliste lagendikega. Buss tegi vahepeal ka mõned peatused, kuid 35$, 240 kilomeetrit ja 4,5 tundi hiljem jõudsime kohale. Kuna etendust nimega „päikeseloojang üle roheliste väljade“ pakuti meile bussis, siis kohale jõudes oli juba täiesti pime. Posadase puhul on jama see, et bussijaam asus äärelinnas ning see tähendas, et ta asus väga kaugel sellest kohast, kus asuvad enamus hotellidest (ikkagi provintsipealinn ca 300 000 elanikuga). Seega ei saanud me läbi ilma taksota.
Palusime end viia Julio Cesari hotelli ette, mis tundus Lonely Planeti kirjelduste järgi olevat üks parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotellidest. Kohale jõudes tekkis väike kartus, et äkki oleme veidi üle pingutanud. Rooma tuntuima keisri nime kandev hotell oli oma nime väärt – 11-korrusega jurakas koos suure lobby ja portjeedega. Sildi juures ilutsesid ka 4 tärni. Kuna portjee kahmas kohe kohvrid ja pani plagama, siis ei olnud ka meil muud valikut kui talle järgi minna. Hind oli õnneks parem kui me kartsime – 242$ öö eest. Tuppa jõudes saime aru miks – ega ikka ei olnud küll 4 tärni. Võib-olla kunagi oli, kuid praegu igatahes mitte. Toad olid sellised väsinud olemisega, põrandad kahhelplaatidest ning mõnedes kohtades oli värv ära väsinud ja seina küljest lahti lasknud. Võrreldes Iguazu Lilianiga oli tuba igatahes kõvasti kehvem, seega meie hinnangul oli tegu sellise 2-3 tärni hotelliga. Kuna tulime siis lihtsalt üheks ööks magama, siis väga see meid ei häirinud. Positiivset oli ka – kui me oma 7.korruse toa akna lahti tegime, siis paistis meile alt kätte bassein. Ohhooo! Lahe! Käisime kiiresti toidupoes ära, kus varusime õlut ja empanadasid ning kiirelt hotelli tagasi. Õllega oli seal mingi teema, sest osasid pudeleid meile ei müüdud. Sellised liitrised õllepudelid lükati taas kõik kassas kõrvale ja räägiti midagi taarapandist. Kuna me ei osanud selle peale iih ega aah öelda, siis osad sordid jäid proovimata. Hiljem selgus, et müüjad lihtsalt muretsesid üle – kõiki õllesid müüakse, kuid osadel on juures taara pant. Mõned peesod per pudel, seega üsna palju. Kuna müüjad nägid, et tegu on turistidega, kes ilmselt taarat tagasi ei too, siis soovitasid osta ilma pandita õllesid (reeglina 0,3-sed klaaspudelid). Nii tuleb ju odavam. Aga no meie tuntud õllegurmaanidena, tahtsime just proovida erinevaid sorte.
Osad õlled saime siiski ostetud ja lidusime kähku hotelli tagasi ning kohe basseini äärde. Kell oli küll ca 9 õhtul, kuid õhutemperatuur oli endiselt seal 30 kraadi juures. Seega ca 23-24 kraadisesse vette sulpsatamine tundus isegi karastusena. Pärast sellist kuuma päeva oli igatahes väike suplus nagu paradiis. Kuna peale meie seal basseini ääres praktiliselt kedagi polnud, siis ujusime, nautisime õlut ja proovisime ostetud sigareid. Kahjuks oli nende maitse samasugune nagu nende väljanägemine – nigel. Sellegipoolest oli väga mõnus õhtupoolik. Pärast jäi meil veel ainult üles minna ja magama keerata.