Mürr-põrr-koll-koll-koll. Tuut-tuut. Selliste helidega peate leppima kui magate San Juanis Nuevo San Francisco hotellis. Hommik tuli seega üsna vara, kuigi pooluneledes sai ikka rahulikult 8-ni voodis lesitud. Hotell suutis taset hoida ka hommikusöögiga – lahustuv kohvilaadne ja paar närba saiakest. Terasem lugeja võib siit ridade vahelt välja lugeda soovituse, et San Juani sattudes tasub otsida mõni teine paik ööbimiseks. Kui oled kõva kuulmisega, siis muidugi sobib see kah.
Automobiil oli parklas alles ning sõit Mendoza poole võis alata. Mendoza on ilmselt Buenos Airese järel teine linn Argentiinas, mida keskmine eestlane võiks teada. Juhul kui tegemist on veinisõbraga. Sest praktiliselt kõik meie kaubandusvõrgus müügil olevad veinid on pärit sellest regioonist ning Mendoza nimi ilutseb ka alati pudelisiltidel. Linna iseennast me vaatamisväärseks ei pidanud, olgem ausad - veinimõisad on ikka palju huvitavamad kui selline 120 000 elanikuga (Argentiina mõistes) suurlinn. Alguses mõtlesime, et sõidame joonelt läbi, kuid kuna sularaha varud hakkasid lõppema, siis pidasime ühes bensukas kinni. Ja saime jälle kogemuse võrra rikkamaks.
Nimelt oli sularaha-automaadi juures pikk saba. Tuli välja, et oli kuu viimane päev ja rahvas käis oma palka välja võtmas. Sabas oli vast 10-15 inimest ning järjekord liikus edasi üüratult aeglaselt. Osad tulid ATM-i kabiinist rõõmsate nägudega (palk oli üle kantud), teised ainult ohkasid (palka ei olnud üle kantud või oli summa liiga väike). Ei osanud kahjuks aimata, et millest selline cashi väljavõtmine tingitud oli, meie saime igatahes oma 600$ jälle kätte. Rohkem ju päevas ei anta.
Papp taskus sõitsime Mendozast välja, Tšiili piiri suunas. Täna polnud see päev, kus me viinamarja põldude vahel veinikeldreid otsime. Ei, täna oli see päev kus me tahtsime näha Kõrg-Andide lumiseid mäetippe ning jalutada lääne- ja lõunapoolkera kõrgeima tipu Aconcagua jalamil. Koheselt pärast Mendozast välja jõudmist hakkas kauguses mägede tippudesse valget sisse viskama. Mäestiku jalamile jõudis vast tunniajase sõiduga ning selle sõidu jooksul õnnestus meil ära näha ka Argentiina nafta või siis maagaasi maardla – kauguses põlesid paar tulelonti.
Aga mäed olid lummavad. Kui me seni olime kolistanud „kõigest“ 4-5 kilomeetriste mägede juures, siis nüüd tuli sinna 1,5-2 kilomeetrit otsa. Selliste kohati laugete mägede asemel olid need nüüd hoopis teistsugused. Järsud ja kõrged kaljud, ohtra taimestikuga kaetud. Meenutas veidi Alpe. Mägede vahel olid täiesti ebamaiste värvidega järvekesed – värv oli selline nagu oleks mõnest keemiakombinaadist sinna orgu midagi lekkinud. Selline täiesti ebareaalne türkiissinine.
Peale selle oli muidugi palju erinevaid kosekesi, kiirevoolulisi mäestikujõgesid ja kärestikke. Oli ju kevad ning lumepiir nihkus mägedel vaikselt ülespoole ja kõik see vesi lahmas pidevalt allapoole. T
egime ühe kärestikulise jõe ääres ka väikese lõunapausi ning vaatasime, kuidas rahvas jõe peal raftib (ei suutnud kahjuks koduvillast sõna siia välja mõelda). Kuigi väljas oli jälle kuum ning päris hea mõte tundus olevat ennast vette kasta, siis see läks kiirelt üle kui varbaga temperatuur sai ära katsutud. Väidan, et olen käes hoidnud soojemat jäätükki kui selle jõe vesi. Ujumise oleks võimatuks muidugi teinud ka selle jõe voolu kiirus – kui sinna suplema lähed, siis see on suure tõenäosusega ka viimane asi, mida maises elus teed.
Aga sõitsime edasi – ühel serpentiinil oli tekkinud päris suur ummik. Tuli välja, et oli olnud avarii – täislastis veok oli kurvis ümber läinud. Kuristikku kukkumist olid puudu jäänud mõned meetrid. Päris õõvastav vaatepilt, mis omakorda tuletas meelde, et tuleb sõita ettevaatlikult. Eks me seda ka tegimegi ja väga kiiresti edasi ei liikunud, peamiselt seetõttu, et 
vaated lihtsalt sundisid üha jälle ja jälle teeserva tõmbama. Peale viimast suuremat asulat ennem Tšiili piiri – Uspallatat – muutus maastik kardinaalselt. Mägedelt kadus kõrghaljastus ning igal pool olid lumised tipud. Kirjeldamatult kaunis! Ka temperatuur hakkas jälle langema. 30 oli muidu standard, mida aeg edasi, siis kraad kraadi haaval hakkas sealt numbreid maha minema. Tuli kohvrist soojemad riided välja otsida – ühel hetkel olime juba ise jalgupidi lumes. Kraade väljas oli veel 10-12, kuid lumepiiri olime kätte saanud. Lumememm ja väike lumesõda nagu ikka esimesele lumele kohane :)
Kui sai mainitud, et puud olid mägedelt kadunud, siis madalamal tasemel oli maapind üsna kirju. Kevadele kohaselt oli suur hunnik lillekesi õites ning see viis mõtted jälle alpiaasadele. Kui tundus, et nüüd on kogu see ilu ja majesteetlikus piltidel fikseeritud ja väikesed turnimised turnitud ja ronimised ronitud, sõitsime edasi.
Muide siinkandis filmiti ka selline film nagu „7 aastat Tiibetis“ koos Brad Pittiga peaosas. No lihtsalt selline huvitav fakt.
Ennem lõpp-sihtkohta jäi teele veel üks looduslik vaatamisväärsus – „Puente del Inca“ e „Inka sild“. See sild oli üle Vacase jõe ja teadlaste hinnangul tekkis see erinevate koosmõjude tulemusel. Arvatakse et ennevanasti kattis jõge paks jääkiht, mis siis omakorda kaitses jõge lume- ning tolmu- ja kivilaviinide eest.
Mägedest allavoolav väävlirikas vesi aga kivistas selle tolmu ning lume sulades jäi sild ise püsima. Seda väikest ime on vaatamas käinud ka nt Charles Darwin. Kunagi ehitati selle silla juurde külastuskeskus, kuid tänaseks on ka see osati juba kivistunud väävlikihiga kaetud. Kuna tegemist oli viimase asustatud punktiga ennem Tšiili piiri ning sild oli arvestatav vaatamisväärsus, siis oli sinna tekkinud ka üsna suur käsitööturg. Omapäraste meenetena võis sealt osta erinevaid esemeid, mis olid samamoodi selle väävlirikka kivimiga kaetud. No näiteks lastepapusid, õllekannusid, miniatuurseid majakesi jne. Me küll midagi ei ostnud, kuid idee eest igatahes 10 punkti. Kõik ei pea olema hiinlaste tehtud tilu-lilu (eeldades, et need ei olnud Hiinas tehtud).
Aconcagua jalami külastamiseks eraldi luba vaja ei ole. Sealkandis trekkimiseks ning mägironimiseks aga küll. Alguses me olime veidi segaduses, et kuidas sinna saada, sest ühel hetkel näitasid viidad piiripunkti, kus oli tohutu autoderivi. Samas raamatu järgi pidi mägi ju asuma ikkagi Argentiinas. Piirivalvur õnneks seletas meile asja ära – parkimisplats Aconcagua jalami külastamiseks asub küll pärast Argentiina piiripunkti, kuid ennem Tšiili piiripunkti. Seega Argentiina territooriumil ja me võisime rahulikult ilma järjekorras seismata edasi sõita. Tore.
Muide Tšiiliga pidi Argentiinal olema selline „eriline“ suhe. Kui kõikide oma teiste naabritega – Boliivia, Paraguay ja Brasiiliaga – on neil läbi saamine väga hea, siis Tšiiliga mitte eriti. Ja ega kohalikud eriti põhjust ei osanudki öelda. Mainiti lihtsalt, et tšiillased on imelikud ja nende murrak on imelik. No nagu meie suhe lätlastega. ;) Ametlikus asjaajamises tähendas see aga seda, et piiriületamisel kotiti Tšiilisse minejaid ja sealt tulijaid ikka täiega. Kõik autod ja bussid otsiti põhjalikult läbi ning veokid läbisid samuti ääretult üksikasjaliku kontrolli. Hästi kummaline. Meil aga Tšiili külastamise plaani polnud (kuigi pealinn Santiago oli kohe teisel pool mägesid), seega uhasime piiripunktist ca 1,5 kilomeetrit edasi ja leidsimegi Aconcagua rahvuspargi külastuskeskuse parkla üles.
Aconcagua – see on Ameerika katus. Sest tõepoolest ei Ameerika mandril ega kogu lõunapoolkeral ei ole Aconcaguast kõrgemat mäge. 6962 meetrit merepinnast annab selle staatuse. Hoolimata sellest muljetavaldavast tulemusest mägi maailma 100 kõrgeima mäe hulka ei mahu. Tänu Himaalaja mäestikule siis. Meie oma Chevrolet iseliikuriga saime ca 3km peale – täiesti tavapärane kõrgus juba viimasel ajal :)
Parkimisplatsilt sai alguse mõnekilomeetrine matkarada Horconese järve äärde, kust siis paistab Aconcagua tipp kätte. Olid väljas hoiatused, et võtke rahulikult ja jälgige ilmaolusid ning et sellelt rajalt kaugemale minekul tuleb teada anda ja luba osta. Kuna oli juba selline hiline pärastlõuna, siis rahvast väga palju ei olnud ning need kes olid, pigem juba tulid sealt poolt kui läksid. Seega saime olla suhteliselt üksi sellel ringkäigul. Rada tõusis kõrguste mõttes kuni 300 meetrit ning tänasel väikesel jalutuskäigul andis kõrgel olemine esimest korda tunda. Humahuaca tänavatel tatsamisel (linn oli samuti 3 km peal) ei tundnud midagi, kui täna tundus ka veidi ülespoole kaldus asfalttee pingutusena. Ilmselt need paar päeva, mil me olime olnud suhteliselt madalal (kõrbes) oli meie Saltas tehtud aklimatiseerumise ära nullinud. Päris naljakas oli – ilus ilm, kohati väga sile matkarada ning lihtsalt ei jaksa väga palju käia. Kuna tõus ei olnud nii järsk ning tempo nii kiire kui meie Salta mägimatkal, siis hinge kinni ei võtnud, kuid meie tempo oli üsna aeglane. Pärast ca 1 km mööda asfalti astumist jõudsime lõpuks matkarajale ning vaated, mis sealt avanesid lõid 
jällegi tummaks. Kuigi olime näinud igasuguse värvi ja kujuga mägesid viimase nädala jooksul sadu, siis need võimsad kaljud olid ikkagi teisest puust (loe: kivist). Need nägid välja juba sellised ähvardavad oma järskude kaljuseinade ja lumiste tippudega. Aconcagua tipp kahjuks oli pilve sisse mattunud, mida ta üsna tihti tegelikult pärastlõunal on. Seega lugeja võib vaadata ülal olevat pilti ja siis mõtetes tipu asemel sinna juurde joonistada. Sinna tippu on roninud ka trobikond eestlasi mitmete aastate jooksul, seega kellel on suurem huvi alpinismi vastu, see võib lugeda eestikeelseid kokkuvõtteid ekspeditsioonidest siit ja siit. Meie nii kanged mehed-naised pole, seega piirdusime ainult Aconcagua ja tema naabermägede vaatlemisega eemalt.
Järve ääres lõõtsus muide väga tugev tuul, mistõttu oli meil hea meel, et me ikka soojemalt riidesse panime. Kuigi jope ja pikkade pükstega seal pikka aega seismine väga soojaks keha ei jätnud. Seega liikusime edasi. Järve ääres ja selle ümber asuval soisel madalikul tutvusime kohaliku linnuriigi esindajatega kaamerasilma läbi. Ning peagi keeras matkarada juba parkla poole tagasi. Kes nüüd mõtleb, et kas see käik läks asja ette või mitte, siis loomulikult läks. Maailmas ei ole palju kohti, kus sind ümbritsevad 6000+ meetri kõrgused mäed. Need vaated on seda väärt, et sinna Tšiili piiri äärde sõita ja paar tundi hapnikuvaeses ja tuulises keskkonnas jalutada.
Retk allamäge läks nagu alla mäge e siis väga kergelt. Sõitsime kogu teekonna tagasi kuni Uspallata linnakeseni. Kindel plaan oli seal öömajale jääda. Üle pika aja sai nähtud ka vihma – see nimelt hakkas sadama. Aga vihm oli selline seenekas, ei midagi sellist, mis tuju rikuks.
Automobiil oli parklas alles ning sõit Mendoza poole võis alata. Mendoza on ilmselt Buenos Airese järel teine linn Argentiinas, mida keskmine eestlane võiks teada. Juhul kui tegemist on veinisõbraga. Sest praktiliselt kõik meie kaubandusvõrgus müügil olevad veinid on pärit sellest regioonist ning Mendoza nimi ilutseb ka alati pudelisiltidel. Linna iseennast me vaatamisväärseks ei pidanud, olgem ausad - veinimõisad on ikka palju huvitavamad kui selline 120 000 elanikuga (Argentiina mõistes) suurlinn. Alguses mõtlesime, et sõidame joonelt läbi, kuid kuna sularaha varud hakkasid lõppema, siis pidasime ühes bensukas kinni. Ja saime jälle kogemuse võrra rikkamaks.
Nimelt oli sularaha-automaadi juures pikk saba. Tuli välja, et oli kuu viimane päev ja rahvas käis oma palka välja võtmas. Sabas oli vast 10-15 inimest ning järjekord liikus edasi üüratult aeglaselt. Osad tulid ATM-i kabiinist rõõmsate nägudega (palk oli üle kantud), teised ainult ohkasid (palka ei olnud üle kantud või oli summa liiga väike). Ei osanud kahjuks aimata, et millest selline cashi väljavõtmine tingitud oli, meie saime igatahes oma 600$ jälle kätte. Rohkem ju päevas ei anta.
Papp taskus sõitsime Mendozast välja, Tšiili piiri suunas. Täna polnud see päev, kus me viinamarja põldude vahel veinikeldreid otsime. Ei, täna oli see päev kus me tahtsime näha Kõrg-Andide lumiseid mäetippe ning jalutada lääne- ja lõunapoolkera kõrgeima tipu Aconcagua jalamil. Koheselt pärast Mendozast välja jõudmist hakkas kauguses mägede tippudesse valget sisse viskama. Mäestiku jalamile jõudis vast tunniajase sõiduga ning selle sõidu jooksul õnnestus meil ära näha ka Argentiina nafta või siis maagaasi maardla – kauguses põlesid paar tulelonti.
Aga mäed olid lummavad. Kui me seni olime kolistanud „kõigest“ 4-5 kilomeetriste mägede juures, siis nüüd tuli sinna 1,5-2 kilomeetrit otsa. Selliste kohati laugete mägede asemel olid need nüüd hoopis teistsugused. Järsud ja kõrged kaljud, ohtra taimestikuga kaetud. Meenutas veidi Alpe. Mägede vahel olid täiesti ebamaiste värvidega järvekesed – värv oli selline nagu oleks mõnest keemiakombinaadist sinna orgu midagi lekkinud. Selline täiesti ebareaalne türkiissinine.Peale selle oli muidugi palju erinevaid kosekesi, kiirevoolulisi mäestikujõgesid ja kärestikke. Oli ju kevad ning lumepiir nihkus mägedel vaikselt ülespoole ja kõik see vesi lahmas pidevalt allapoole. T
egime ühe kärestikulise jõe ääres ka väikese lõunapausi ning vaatasime, kuidas rahvas jõe peal raftib (ei suutnud kahjuks koduvillast sõna siia välja mõelda). Kuigi väljas oli jälle kuum ning päris hea mõte tundus olevat ennast vette kasta, siis see läks kiirelt üle kui varbaga temperatuur sai ära katsutud. Väidan, et olen käes hoidnud soojemat jäätükki kui selle jõe vesi. Ujumise oleks võimatuks muidugi teinud ka selle jõe voolu kiirus – kui sinna suplema lähed, siis see on suure tõenäosusega ka viimane asi, mida maises elus teed.
Aga sõitsime edasi – ühel serpentiinil oli tekkinud päris suur ummik. Tuli välja, et oli olnud avarii – täislastis veok oli kurvis ümber läinud. Kuristikku kukkumist olid puudu jäänud mõned meetrid. Päris õõvastav vaatepilt, mis omakorda tuletas meelde, et tuleb sõita ettevaatlikult. Eks me seda ka tegimegi ja väga kiiresti edasi ei liikunud, peamiselt seetõttu, et 
vaated lihtsalt sundisid üha jälle ja jälle teeserva tõmbama. Peale viimast suuremat asulat ennem Tšiili piiri – Uspallatat – muutus maastik kardinaalselt. Mägedelt kadus kõrghaljastus ning igal pool olid lumised tipud. Kirjeldamatult kaunis! Ka temperatuur hakkas jälle langema. 30 oli muidu standard, mida aeg edasi, siis kraad kraadi haaval hakkas sealt numbreid maha minema. Tuli kohvrist soojemad riided välja otsida – ühel hetkel olime juba ise jalgupidi lumes. Kraade väljas oli veel 10-12, kuid lumepiiri olime kätte saanud. Lumememm ja väike lumesõda nagu ikka esimesele lumele kohane :)
Kui sai mainitud, et puud olid mägedelt kadunud, siis madalamal tasemel oli maapind üsna kirju. Kevadele kohaselt oli suur hunnik lillekesi õites ning see viis mõtted jälle alpiaasadele. Kui tundus, et nüüd on kogu see ilu ja majesteetlikus piltidel fikseeritud ja väikesed turnimised turnitud ja ronimised ronitud, sõitsime edasi.Muide siinkandis filmiti ka selline film nagu „7 aastat Tiibetis“ koos Brad Pittiga peaosas. No lihtsalt selline huvitav fakt.
Ennem lõpp-sihtkohta jäi teele veel üks looduslik vaatamisväärsus – „Puente del Inca“ e „Inka sild“. See sild oli üle Vacase jõe ja teadlaste hinnangul tekkis see erinevate koosmõjude tulemusel. Arvatakse et ennevanasti kattis jõge paks jääkiht, mis siis omakorda kaitses jõge lume- ning tolmu- ja kivilaviinide eest.
Mägedest allavoolav väävlirikas vesi aga kivistas selle tolmu ning lume sulades jäi sild ise püsima. Seda väikest ime on vaatamas käinud ka nt Charles Darwin. Kunagi ehitati selle silla juurde külastuskeskus, kuid tänaseks on ka see osati juba kivistunud väävlikihiga kaetud. Kuna tegemist oli viimase asustatud punktiga ennem Tšiili piiri ning sild oli arvestatav vaatamisväärsus, siis oli sinna tekkinud ka üsna suur käsitööturg. Omapäraste meenetena võis sealt osta erinevaid esemeid, mis olid samamoodi selle väävlirikka kivimiga kaetud. No näiteks lastepapusid, õllekannusid, miniatuurseid majakesi jne. Me küll midagi ei ostnud, kuid idee eest igatahes 10 punkti. Kõik ei pea olema hiinlaste tehtud tilu-lilu (eeldades, et need ei olnud Hiinas tehtud).
Aconcagua jalami külastamiseks eraldi luba vaja ei ole. Sealkandis trekkimiseks ning mägironimiseks aga küll. Alguses me olime veidi segaduses, et kuidas sinna saada, sest ühel hetkel näitasid viidad piiripunkti, kus oli tohutu autoderivi. Samas raamatu järgi pidi mägi ju asuma ikkagi Argentiinas. Piirivalvur õnneks seletas meile asja ära – parkimisplats Aconcagua jalami külastamiseks asub küll pärast Argentiina piiripunkti, kuid ennem Tšiili piiripunkti. Seega Argentiina territooriumil ja me võisime rahulikult ilma järjekorras seismata edasi sõita. Tore.Muide Tšiiliga pidi Argentiinal olema selline „eriline“ suhe. Kui kõikide oma teiste naabritega – Boliivia, Paraguay ja Brasiiliaga – on neil läbi saamine väga hea, siis Tšiiliga mitte eriti. Ja ega kohalikud eriti põhjust ei osanudki öelda. Mainiti lihtsalt, et tšiillased on imelikud ja nende murrak on imelik. No nagu meie suhe lätlastega. ;) Ametlikus asjaajamises tähendas see aga seda, et piiriületamisel kotiti Tšiilisse minejaid ja sealt tulijaid ikka täiega. Kõik autod ja bussid otsiti põhjalikult läbi ning veokid läbisid samuti ääretult üksikasjaliku kontrolli. Hästi kummaline. Meil aga Tšiili külastamise plaani polnud (kuigi pealinn Santiago oli kohe teisel pool mägesid), seega uhasime piiripunktist ca 1,5 kilomeetrit edasi ja leidsimegi Aconcagua rahvuspargi külastuskeskuse parkla üles.
Aconcagua – see on Ameerika katus. Sest tõepoolest ei Ameerika mandril ega kogu lõunapoolkeral ei ole Aconcaguast kõrgemat mäge. 6962 meetrit merepinnast annab selle staatuse. Hoolimata sellest muljetavaldavast tulemusest mägi maailma 100 kõrgeima mäe hulka ei mahu. Tänu Himaalaja mäestikule siis. Meie oma Chevrolet iseliikuriga saime ca 3km peale – täiesti tavapärane kõrgus juba viimasel ajal :)
Parkimisplatsilt sai alguse mõnekilomeetrine matkarada Horconese järve äärde, kust siis paistab Aconcagua tipp kätte. Olid väljas hoiatused, et võtke rahulikult ja jälgige ilmaolusid ning et sellelt rajalt kaugemale minekul tuleb teada anda ja luba osta. Kuna oli juba selline hiline pärastlõuna, siis rahvast väga palju ei olnud ning need kes olid, pigem juba tulid sealt poolt kui läksid. Seega saime olla suhteliselt üksi sellel ringkäigul. Rada tõusis kõrguste mõttes kuni 300 meetrit ning tänasel väikesel jalutuskäigul andis kõrgel olemine esimest korda tunda. Humahuaca tänavatel tatsamisel (linn oli samuti 3 km peal) ei tundnud midagi, kui täna tundus ka veidi ülespoole kaldus asfalttee pingutusena. Ilmselt need paar päeva, mil me olime olnud suhteliselt madalal (kõrbes) oli meie Saltas tehtud aklimatiseerumise ära nullinud. Päris naljakas oli – ilus ilm, kohati väga sile matkarada ning lihtsalt ei jaksa väga palju käia. Kuna tõus ei olnud nii järsk ning tempo nii kiire kui meie Salta mägimatkal, siis hinge kinni ei võtnud, kuid meie tempo oli üsna aeglane. Pärast ca 1 km mööda asfalti astumist jõudsime lõpuks matkarajale ning vaated, mis sealt avanesid lõid 
jällegi tummaks. Kuigi olime näinud igasuguse värvi ja kujuga mägesid viimase nädala jooksul sadu, siis need võimsad kaljud olid ikkagi teisest puust (loe: kivist). Need nägid välja juba sellised ähvardavad oma järskude kaljuseinade ja lumiste tippudega. Aconcagua tipp kahjuks oli pilve sisse mattunud, mida ta üsna tihti tegelikult pärastlõunal on. Seega lugeja võib vaadata ülal olevat pilti ja siis mõtetes tipu asemel sinna juurde joonistada. Sinna tippu on roninud ka trobikond eestlasi mitmete aastate jooksul, seega kellel on suurem huvi alpinismi vastu, see võib lugeda eestikeelseid kokkuvõtteid ekspeditsioonidest siit ja siit. Meie nii kanged mehed-naised pole, seega piirdusime ainult Aconcagua ja tema naabermägede vaatlemisega eemalt.
Järve ääres lõõtsus muide väga tugev tuul, mistõttu oli meil hea meel, et me ikka soojemalt riidesse panime. Kuigi jope ja pikkade pükstega seal pikka aega seismine väga soojaks keha ei jätnud. Seega liikusime edasi. Järve ääres ja selle ümber asuval soisel madalikul tutvusime kohaliku linnuriigi esindajatega kaamerasilma läbi. Ning peagi keeras matkarada juba parkla poole tagasi. Kes nüüd mõtleb, et kas see käik läks asja ette või mitte, siis loomulikult läks. Maailmas ei ole palju kohti, kus sind ümbritsevad 6000+ meetri kõrgused mäed. Need vaated on seda väärt, et sinna Tšiili piiri äärde sõita ja paar tundi hapnikuvaeses ja tuulises keskkonnas jalutada.Retk allamäge läks nagu alla mäge e siis väga kergelt. Sõitsime kogu teekonna tagasi kuni Uspallata linnakeseni. Kindel plaan oli seal öömajale jääda. Üle pika aja sai nähtud ka vihma – see nimelt hakkas sadama. Aga vihm oli selline seenekas, ei midagi sellist, mis tuju rikuks.
Esimene hotellivalik oli meil veidi ekstreemne – Juan Peroni valitsemisaegne kõrgseltskonna luksushotell nimega Gran Hotel Uspallata. Tegemist oli suure lossitaolise hoonega, millel oli suur park ja mis asus linna ääres. Läksime me seda uudistama seetõttu, et hind oli LP andmetel üsna soodne ja mõtlesime, et elame siis ühe öö samas hotellis kui kunagine Argentiina koorekiht. Kahjuks oli välimus väga petlik ja toad olid tõeliselt kehvas seisus ning kindlasti ei olnud seda küsitud 230$ väärt. Raudselt ei olnud siin tehtud remonti viimased 40 aastat. Sõitsime edasi.
Uspallata keskuses meil teise valikuga näkkas. Hotel Los Condores oli lausa risti vastupidine eelmisele valikule. Väljast selline tavaline kahekordne maja, kuid toad olid tõeliselt avarad ja kindlasti seda 145$ väärt mida küsiti. Meie „double roomis“ oli näiteks lisaks laiale voodile ka kahekordne nari ja väga avar vannituba. Teenindajad olid lahked ja abivalmid (Gran Hoteli teenindaja oli näiteks selgelt häiritud, et ta pidi leti tagant püsti tõusma ja meile tuba näitama).
Hotelli kõrval asus ka kauplus, kus täiendasime oma joogi ja söögivarusid ning kuigi me plaanisime veel õhtul välja sööma minna, siis pärast poest toodud snäkkide manustamist oli tunne, et kõht on piisavalt täis. Ja väsinud olime kah. Nii kustuski meie toas tuli juba kella 10 paiku õhtul.
Uspallata keskuses meil teise valikuga näkkas. Hotel Los Condores oli lausa risti vastupidine eelmisele valikule. Väljast selline tavaline kahekordne maja, kuid toad olid tõeliselt avarad ja kindlasti seda 145$ väärt mida küsiti. Meie „double roomis“ oli näiteks lisaks laiale voodile ka kahekordne nari ja väga avar vannituba. Teenindajad olid lahked ja abivalmid (Gran Hoteli teenindaja oli näiteks selgelt häiritud, et ta pidi leti tagant püsti tõusma ja meile tuba näitama).
Hotelli kõrval asus ka kauplus, kus täiendasime oma joogi ja söögivarusid ning kuigi me plaanisime veel õhtul välja sööma minna, siis pärast poest toodud snäkkide manustamist oli tunne, et kõht on piisavalt täis. Ja väsinud olime kah. Nii kustuski meie toas tuli juba kella 10 paiku õhtul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar