22. oktoober - Posadas, Misionese provints

Hommik algas suhteliselt tavalisel ajal, kuid täiesti ebatavaliselt. Taevas oli pilvi täis ning tundus, et iga hetk hakkas sadama. Sellel ajal kui me oma hommikusööki nautisime, läksidki taevaluugid valla. Ning see polnud selline tavaline vihmasabin vaid pigem oli tunne selline, et keegi lasi pilvepiirilt kõrgsurve voolikuga. Vihma tuli ülevalt ja küljelt ning hoobilt kadus igasugune nähtavus söögilaua juures asunud aknast. Lihtsalt üks suur valge müür langes alla. Ja see müür tekitas hoobilt tänavatele sellised meetrilaiused, kiirevoolulised, punast värvi jõed. Punaseks tegi vee Misionese pinnas – selline punane savi. See oli väga võimas vaatepilt, kuid meie jaoks tähendas see raskeid valikuid. Pidime ju homme minema Ibera sohu, kuhu viiv tee oli aga väga ilmatundlik. Tee oli selline, kus ka kuival päeval oli 4x4 sõiduk vajalik. Ühistranspordiühendus Posadase ja Ibera soo keskuse Colonia Carlos Pellegrini vahel puudus. Mingi paar aastat oli see toiminud ning ka siis oli ühistranspordi vahendiks neliveoline veoauto. Tänasel päeval on sinna võimalik saada ainult privaattransferiga (ca 1000 EEK/ots/per inimene) või siis suure ringiga teiselt poolt sood läbi Mercedese linna. Esimest pidasime kalliks ja teist ajaraiskamiseks, seetõttu oli meil AVISest bronnitud ka väike neliveoline maastur.
Aga tänast ilma arvestades ning ka ilmaprognoose vaadates, tegime väga raske otsuse, et loobume Ibera soosse minemast. Kaotasime küll Buenos Aireses ette makstud raha, kuid see reis sinna oleks kokkuvõttes olnud niigi üsna kallis (autorent+majutus) ning sellise kehva ilmaga poleks elamus olnud ilmselt seda raha väärt. Ning muidugi ei saanud üle ega ümber sellest, et sinna minek tundus meile ka ohtlikuna. Kuna me ei ole sellistes tingimustes liigelnud ja seda teed sõitnud, siis esimest korda seda ekstreemtingimustes katsetada ei olnud väga mõistlik. Seda 120 kilomeetrit sõidetakse hea ilmaga ca 3,5 tundi, vihmaga sõidavad kogenud mehed 6-8 tunniga. Ei, see oleks liiga ekstreemne. Nutt kurgus oli otsus tehtud. Aknast välja vaadates tundusid läbimatuna juba osad Posadase kesklinna tänavad, mis siis veel sooteest rääkida.
Samas ega me sellepärast meelt ei heitnud. Omal käel reisimise võlu ongi selles, et saad oma plaanides olla väga paindlik. Läksime siiski Avisesse ja 3-päevase Ford Ecospordi asemel võtsime üheks päevaks Ford Focuse. Paberimajandus võttis küll veidi aega (keelebarjääri ja algaja töötaja kombinatsioon), kuid varsti olid võtmed käes.
Nii, esimest korda Argentiinas roolis. Posadas polnud küll mingi miljonilinn, kuid liiklus oli üsna tihe. Esimese asjana jäi silma liiklusmärkide väiksus. Võimalik, et märgid olid pisikesed seetõttu, et keegi neid niikuinii ei jälginud, seega pole suurus oluline. Samas minule kui eeskujulikule ja püüdlikule liiklejale tekitas pidev silmade pingutamine liigset tähelepanu hajumist. Vähemalt minu enda arvates. Teine asi, mille õnneks ennem millegi hullema juhtumist ära tabasime, oli ristmik. Oluline oli seal asjaolu, et julgem ületab ristmiku esimesena. Kui ristmikul saab kokku kaks julget (st keegi ei suvatse alguses pidurdada), alles siis kehtib parema käe reegel. Üllatavalt kombel harjus sellega kiirelt ära ning peagi sõitsime üsna julgelt parema käe reegli järgi, kuigi tihti tundus, et vasakult tulev auto ei kavatsegi pidurdada. Teine oluline asi ristmike juures oli nende ehitus – kui meil on osad ristmikud ehitatud nii, et ristmik asub ristuvatest tänavatest väikese astme võrra kõrgemal (st justkui lamav politseinik), siis Argentiinas olid sageli ristmike ette kaevatud sügavad kraavid. Kui sealt kiiremini kui 25-30 km/h läbi sõita, siis võid kindel olla, et auto esiosast oled sa ilma. Mõte oli muidugi sama – teede ristumiskohas kiiruse vähendamine.
Peagi pärast liikluse kiirkursust, jätsime Posadase selja taha. Tänase päeva alapealkiri oli „Misiones provintsi misjonid“ ning esimeseks misjoniks, mille poole suundusime, oli San Ignacio de Mini kompleks. Tegemist oli ühe kõige paremini säilinud misjoniga Argentiinas. Misjonid kujutasid endast 17. sajandi alguses jesuiitide poolt loodud asulaid, mis järgisid hispaanialikke linnaehituse printsiipe – st kirik keset küla ja siis ruudukujulised kvartalid ümber selle. Algselt hakkasid nad levima praegusel Brasiilia territooriumil, kuid sealt aeti jesuiidid portugallaste poolt kiirelt välja. Misionese provints Argentiinas oli selline, kus elu oli mõnevõrra rahulikum ning sinna kerkis neid päris palju. Loomise eesmärk oli aga tavaline – kohalike (antud juhul guarani) hõimude oma võimu alla saamine, hävitades esmalt nende külakultuuri (pärismaalased asustati ümber misjonisse, kivimajadesse) ning samal ajal peale surudes oma usundit. Üldiselt läks sellega kogu Ladina-Ameerikas väga „hästi“, sest tegu on tõelise katoliikluse kantsiga maailmas. Jesuiitide ülemvõim ei kestnud aga lõpmatult, sest seoses suurema võimuvõitlusega, piiras paavst Clement XIV aastal 1767 Jesuiitide Ordu tegevust, mis viis paratamatult selle organisatsiooni hääbumiseni. Misionese provintsi jaoks tähendas see aga seda, et aastaks 1817 olid kõik misjonid hävitatud ja ligikaudu sajaks aastaks ka unustatud.
Aga tagasi San Ignacio juurde. Meie kohale jõudmisel ei olnud seal praktiliselt ühtegi turisti (ok 2 inimest oli, aga territoorium oli suur). 15$ ostsime pääsmed ning hiljem selgus, et selle pääsmega sai sisse veel kahte misjonisse. Lahe! Vihmasabinaga võideldes (marutamine oli möödunud) tegime väikese ringkäigu. Hoolimata sellest, et tegu oli ühe paremini säilinud misjoniga, oli alles väga vähe. Peale tunginud džungel oli need „Guarani baroki“ stiilis ehitatud hooned suuresti hävitanud. Samas mõjusid need punasest kivist müürikatked ja rohkete ornamentidega kaunistatud kirikufassaad keset paksu vihmametsa veidi müstilisena. Justkui mõnest seiklusfilmist võetud, kus muistseid muinasjutulisi aardeid taga aetakse. Tippajal oli siin elanud 3000 inimest ning vaadates neid elumaju (pigem barakke), siis võis ette kujutada, mida selline sunnitud ümberasustamine guarani hõimule võis tähendada. Tänu jesuiitide ordu (kelle vapp on pildidl) väljakihutamisele on siiski guarani kultuur tänaseni püsinud ja naaberriigis Paraguays on guarani ka üks riigikeeltest. Argentiinas kuulsime samuti (just siinkandis) kohalike suus räägitavat mingit kummalist keelt, seega lõplikku pauku see ristiusu toomine õnneks ei pannud.
Lisaks sellele džungliarhitektuurile paelus meie tähelepanu jällegi ka elav loodus, mis oli siin sama kirev ja lopsakas kui Iguazu kandis.
Pärast varemete külastamist tegime ka väikest shoppingut kohalikult laadalt. Soetasime endale maté tee (see ju pärit siit provintsist) kruusi ja veel väikeseid vidinaid. Aeg oli aga juba sealmaal, et otsustasime keha kinnitada. Tee ääres märkasime silti – päevamenüü 8.90$. Astusime aga sisse. Söögikoht oli väga väsinud olemisega ja tühi. Omanikust vanamees juhatas meid lauda ja kukkus jutustama. Pool jutust läks kahjuks kaduma, sest hispaania keele tase ei küündinud sinnamaani. Aga sellegipoolest saime lõpuks selgeks, et ta tahab meile pakkuda kolme käiku kohalikke roogasid, millega me ka nõus olime. Esmalt tõi ta meile kohalikku leiba e maniokki ja suure kannutäie värskelt pressitud apelsinimahla. Manioki puhul süüakse selle taime juuri ning need maitsesid üllatavalt hästi ja me kujutasime väga hästi ette seda, et neid kasutatakse söögi kõrvale leiva asemel. Teise käiguna toodi meile nelja erinevat sorti pastat, kõik erinevalt maitsestatud ning magustoiduks oli üks kohalik meelismagustoit nimega flan. Flaniks kutsutakse sellist karamelli tarretist, mis oli veel mingi magusa kastmega üle valatud. Tohutult lääge kompott tuli kokku, aga vähemalt ära proovisime (tulevikus enam ei proovi). Toidud olid seega suhteliselt normaalsed ja samal ajal jutustas peremees meile ka provintsi ajalugu. Paljuski tuli see meile juba tuttav, sest tänu eeltööle ja ka LP-le olime asjaga kursis. Ebameeldiv üllatus tuli aga arve maksmisel – arve kokku oli 76$! See oli peaaegu 300 EEK! See oli röövimine! Teisalt aga läksime me kaasa omaniku õhutusel sellega, et päevamenüü asemel pandi meile kokku eraldi toidukorrad ning ka neid ei tellinud me menüü järgi. Seega olime vähe ise ka süüdi ja väga raske oli vaielda. Oleksime pidanud olema natuke valvsamad. Aga no korra reisi ajal turisti ikka lüpstakse ja see oli siis see kord. Lahkusime igatahes kehv maitse suus (mitte toidust) ja kogemuse võrra rikkamana. Tulevikus siis teame – tuleb alati tellida menüü järgi.
Õnneks ei lasknud me sellel ebameeldival intsidendil oma tuju rikkuda ja jätkasime rännakut misjonite radadel. Järgmisena võtsime ette Santa Ana misjoni ehk siis täisnimega Reducción de Nuestra Señora de Santa Ana. Parklas autost välja astudes avastasime, et lisaks lõppenud vihmale oli ka temperatuur järsult tõusnud, mistõttu jopesid enam vaja polnud. Olime seekord ainsad külalised, eelmised just lahkusid kui meie saabusime. Santa Ana kompleksist oli juba oluliselt vähem järgi, vähemalt džunglist välja raiutud osa oli üsna kehvas seisus. Seetõttu paeluski meid seal palju rohkem ümbritsev loodus. Abikaasa näiteks leidis ühe äsja maha langenud apelsinipuu, mis oli paksult valmis apelsine täis. Et mitte lasta kõigel raisku minna ja ise ka ehedat apelsini proovida, korjas ta kaasa terve kilekotitäie. Kahjuks läks nendega nii, et apelsinide söömiseni me sellel ega ka tulevastel päevadel ei jõudnudki. Kõhud olid pidevalt liha täis :)
Minnes nüüd varemete juurde tagasi, siis kõige suurem vaenlane nendele liivakivist ehitistele tundus olevat kägistaja-viigipuu (strangler-fig). Need isendid kippusid kasvama müüride peal ning kui see juhtus, siis oli sisuliselt kutu-piilu. Viigipuu ajas oma juured otse läbi müüride ning ükski vägi neid peatada ei suuda. Pildilt on hästi näha kuidas vägivaldne metsik loodus habrast inimeste kätetööd hävitab. Tavaliselt on ju asjad vastupidi.
Metsiku looduse poolt saime ära märgitud ka meie, täpsemalt reisiseltskonna naispool. Ühel hetkel kostis hele kiljatus ja abikaasa ütles, et keegi hammustas teda kõhust. Ise arvas, et sipelgas, kuid kindel ei olnud. Hammustuse kohast immitses pisitasa verd, siis läks paiste, mõne aja pärast tekkis sellel kohale ümber valge rõngas ja lõpuks tekkisid sinna kohta verevalumid. Arvestades meie suhtelist teadmatust antud piirkonna mürgiste ja mittemürgiste putukate osas, siis tekitas see juhtum nii elevust kui ärevust päris mitmeks päevaks. Olid erinevad teooriad, millest karmim oli see, et mõni putukas munes midagi naha alla ja mõne aja pärast ronivad sealt haavast välja mingid võikad elukad. Õnneks nii hulluks asi ei läinud ja ca nädalaga oli selge, et midagi hullemat ei juhtu.
Aga kogu see lugu sai alguse sellest, et me silmasime varemete juures ringi lendamas mingisuguseid huvitavaid lindusid ja asusime neid jälitama, püüdes pildistada. Pärast väikest tagaajamist ja hiilimist saimegi lõpuks ühed vahvad tutiga linnud pildile. Pärast tuli välja, et tegu on Guira kägudega. Pildid käes, liikusime edasi.
Järgmine ja ühtlasi viimane peatuspunkt oli San Loreto misjon, mille täisnimi kõlab sama uhkelt - Reducción de Nuestra Señora de Loreto. Endiselt saime sisse hommikul ostetud piletiga ja endiselt ei olnud külastajaid väga palju. See viimane tekitas meis üsnagi palju küsimusi – olid ju misjonid antud provintsi olulisuselt teine vaatamisväärsus pärast Iguazu jugasid. Kuidas siis järsku ei ühtegi inimest? Ega me selle üle ei kurtnud, kuid olles vaadanud erinevaid Iguazu pakette, siis enamusel on need misjonid ka ühel päeval sees. Müstika, aga meile see sobis. San Loretoga oli selline lugu, et see oli omal ajal olnud küll regiooni kõige suurem misjon (tippajal ca 15 000 inimest), kuid sellest oli säilinud imevähe. Või siis täpsemalt öeldes oli džunglilt tagasi võidetud imevähe. Seal territooriumil ringi uidates pidi pingutama, et inimkätega loodud ehitisi leida. Ja kui midagi leidsidki, siis oli see väike müürjupp või üksik sammas. Sellist terviklikku tunnetust väga ei tekkinud. Kõige paremini säilinud ehitis oli iidne jesuiitlik sitamaja. Päriselt kah. Veetsime jällegi enamuse ajast kohalikku rikkalikku loodust uurides.
San Loretost lahkusime täpselt sulgemise ajal, valvur sõitis parklast minema ennem, kui meie suutsime oma masina nina Posadase poole keerata. Linna jõudsime tagasi veel valges ja otsustasime, et valime endale veidi odavama hotelli. Bassein ja südalinn olid muidu vahvad küll, kuid meil puudus reaalne vajadus nende järele. LP abiga leidsime, et asukoha ja hinna mõttes võiks huvitav olla Le Petit hotell. Vaba tuba oli meie jaoks olemas, kui me 145$ oleksime nõus maksma ja me olime nõus. Auto saime parkida kohe ukse ette. Tuba oli selline puhas ja viisakas, suure dušširuumiga. Magada kannatas küll. Õhtul käisime veel samal tänaval asunud Supermercados ning ostsime head ja paremat. Peamiselt siiski paremat. Näiteks ühe pudeli maitsvat valget Trapiche veini. Õhtu lõpetasimegi käepärastest vahenditest kokku kompunnitud söögi ja veiniga, abikaasa kasutas veel ka võimalust ja tegi väikese pesupäeva. Vot selline päev kukkus välja.

Kommentaare ei ole: