Mõnus hommik Cordobas. Öösel juhtus veel niipalju, et ukse kohale paigaldatud iidne (pakun, et varajane rauaaeg) konditsioneer võttis nõuks täiest jõust töötada ning viia toa temperatuuri külmkapile sarnaseks. Kuna me siiski eelistasime veidi soojemat keskkonda, siis tahtsime masinat välja lülitada. Aga loomulikult olid sisse ja väljalülitamise nuppude asemel ainult augud ja ilmselt viimati oli võimalik midagi reguleerida siis, kui Eesti oli veel NSV (nooremad lugejad võivad guugeldada leidmaks nende tähtede taha peituvaid sõnu). No kui ei saa elektrooniliselt, saab füüsiliselt. Võtsime kapist varulina ja katsime puhuri sellega ära. Ning kui aknad ka veel sooja sisse laskmiseks lahti tegime, siis peagi oligi kõik jälle korras. Siuksed lood siis nende vanade hotellidega.
Kohvrite pakkimine võttis veidi rohkem aega, sest pidime arvestama, et õhtul ootab meid ees ööbussireis ning järgmisel päeval lennureis. Kogu kraam, mis nädal aega autos laiali oli, sai sumadanidesse litsutud. Päris kopsakad kotid tulid – minu kohver 20kg, abikaasal 19kg.
Hommikusöögiga sai veidi nalja. Eilsest vestlusest administraatoriga saime aru, et hommikusöök on hinna sees. Me siis vitsutasime lobbys kõhud täis ja tahtsime ära minna kui kelner meile järgi jooksis ja ütles, et maksma peame kah. Kuna me olime täiesti kindlad, et me midagi valesti ei teinud, siis oli see väike üllatus. Aga no maksime siis 6$ näo eest ära ja läksime sõpradena lahku. Kinnimajja ei viidudki.
Kohvrid jätsime päevaks hotelli ja nad olid sellega ka lahkelt nõus. Andsid meile isegi kaardi tasuta kaasa. Meil ju terve päev aega Cordobas ringi tuiata ning piin oleks kohvreid kaas vedada. Auto oli garaažis ilusti alles ning vurasime veidi kesklinnas ringi, et ennem Budgetisse võtmete ära viimist veel paak benssu täis lasta. Bensukast välja sõites sai vist natuke kiiremini sõidetud kui vaja (20km/h 10 km/h asemel), mistõttu esiots käis müraki vastu asfalti. See oli esimene kord kui autoga midagi juhtus ning muidugi juhtus see mõni minut ennem masina tagastamist. Õnneks midagi katki ei läinud. Ilmselt lihtsalt esiots oli põhja alt veidi kriibitud, aga seda näha ei olnud. Järgmine peatus oligi Budget, mis asus kohe keskplatsi kõrval. Teenindaja tuli välja vaatas auto hoolikalt üle ning kriime ei tuvastanud. Tegi veel ka kõne Saltasse ning siis jäigi veel üle tasuda lisakilomeetrite eest. Neid oli tulnud 310 (meil oli võetud 400km/päevas) ning see läks maksma 236$. Sellega olime arvestanud. Selle vastu vabastati abikaasa kaardi pealt tagatisdeposiit. Seega kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja Budgetit julgen soovitada – väga meeldiv ja paindlik teenindus.
Et ikka õhtul kindlalt Buenos Airesesse minevale ööbussile saaks (meie lend Argentiina lõunatippu ju sõltus sellest), siis otsustasime minna ja bussijaamast piletid ära osta. Kuigi esmaspäevane päev ja ilmselt tung nii suur ei ole. Aga igaks juhuks. Kuna meil Flecha Busiga oli juba varasem positiivne kogemus olemas, siis läksimegi kõigepealt nende leti juurde. Ja pileti sealt ka saime. Vedajaks oli seekord sama grupi esifirma nimega Encon ja pakkumisel olid coche cama (sisuliselt magamiskohaga, esimese klassi buss) piletid, mille siis endale ka 130$ eest soetasime. Buss pidi väljuma 22.30 õhtul ning Buenos Airesesse jõudis 8.00 hommikul. Pea 10-tunnise sõidu tingis 700 km pikkune vahemaa kahe suurlinna vahel.
Selline väljumisaeg tähendas aga seda, et meil oli terve päev Cordoba jaoks. Kuna me otseselt ei plaaninud siin aega veeta (reisiplaani järgi), siis võtsime lahti LP ja kätte linnakaardi ning vaatasime, et mis siin põnevat on. Avastasime, et bussijaamale suhteliselt lähedal asuvad suured pargid ning loomaaed, viimase suunas ka sammud seadsime. Me oleme igal reisil mõnest loomaaiast läbi astunud (no on lihtsalt nii juhtunud) ning kuigi on loomi raske vaadata puuridesse panduna, siis huvi eksponeeritavate vastu on alati olnud suurem. Ja sellistes kaugema kandi loomaaedades näidatakse tihtipeale ka loomi, keda kodukandi puurides reeglina näha ei saa. Loomaaeda saamine osutus a
ga üsnagi vaevarikkaks. Hoolimata hommiku- tundidest, oli päike juba üsna tappev, sest need pargid asusid ühe mäe otsas ning enda sinna üles vinnamine selles kuumuses oli vääääga raske. Abikaasa eelmisel päeval ütles, et võtame siis natuke päikest kah homme. No võtsime natuke päikest, aga peagi hakkasime otsima varjulisemaid kohti, sest oli tunda kuidas riiete alt väljaulatuvad kehaosad vaikselt kõrbesid. Mäe otsas oli aga ilus - õieehtes puud ja igal pool õitsevad lilled, lisaks avanesid sealt vaated tervele linnale.
Loomaaia väravas pommiti meilt raha. 15$. Vastu anti pilet. Kuna oli esmaspäeva hommik ja Cordoba Zoo oli avatud vast paarkümmend minutit tagasi, siis esimesed pool tundi olime vist ainukesed külastajad. Loomaaed oli üsna kompaktne, aga samas huvitav. Osaliselt asus mäeküljel ning osaliselt oli kaetud kõrgete puudega. Oli näha, et veidi oli hakatud panustama ka loomade elukohtade
avarusele, kuid siiski olid nii mitmedki suured loomad üsna väikestes puurides ja seda ei olnud kena vaadata. Eksponeeriti päris palju kohalikku faunat, kuid olid ka mõned „eksootilised“ loomad Euroopa mandrilt.
Ka väljaspool puure jagus vaatamist piisavalt. Ringi lendasid papagoid ja muud põnevad linnud. Ringi luusis ka päris suur hulk kasse, osad oli vägagi nahaalsed. Näiteks paar tükki oli roninud kondoripuuri ja nillisid sinna viidud liha. Eks julge kassi rind on rasvane. Aga lahe oli vaadata, kuidas nad seal lihatükke rebisid, ise samal ajal silmanurgast kondorit piieldes. Selline 50/50 tõenäosus, et kas saad süüa või siis saad ise söögiks.
Loomaaia keskne atraktsioon olid väikesed karupojad, kes vist olid ema juures ära võetud ja nüüd ulgusid oma väikeses puuris ja kusagil kaugemal ka nende ema vastas. Ilmselt oli ema ja poegade eraldamiseks mingi sügavam põhjus, kuid see vaatepilt oli küll päris kurb.
Väga suur valik oli selles loomaaias lindudest – jaanalinnud, emud, kirjud ja suured papagoid/aarad/kakaduud. Aarad olid eriti lahedad – tohutult värvilised ja kiunusid sellise aiavahele jäänud sea häälega. Ja see hääl oli vali! Papagoide sorte oli kümneid, abikaasa õpetas „rääkivatele papagoidele“ ka eesti keelt, kuid need ei võtnud tuld. Vaatasid meid ja vaikisid. Nõmedad! :P
Oma kõhu täitsime sealsamas loomaaia kohvikus ning pärast sööki sai end kõvasti ka päiksekreemiga kreemitatud, sest oli tunda, et päike on karm ja niisama olemisest head nahka ei tule. Või tähendab – siis ainult nahka tulebki. Oma ringkäigu lõppu olime jätnud kaslased, kes on tavaliselt loomaaedade kroonijuveelid. Tiigrid, lõvid, leopardid ja puumad. Nendel oli õnneks ka suurem ala, mistõttu võis kiisusid veidi rahulikuma südamega vaadelda.
Aga kell oli jõudnud juba saada 3, seega asutasime end minekule. Olime päris kaua siin ringi tuianud. Esiti läksime kõrvalasuvasse parki ja päevitasime ametlikult oma valgemaid kehaosi. Olime ettenägelikult selleks mõned päevituslinad kaasa võtnud. Aga väga kaua ka seda teha ei suutnud, sest pilt hakkas ees vibama. Pakun, et sooja oli seal kusagil 35-40 kraadi päikese käes.
Võtsime takso ja sõitsime keskplatsile. Tegime veidi pilte ning külastasime sealseid ostutänavaid. Astusime läbi ka ühest väikesest kohvikust, kust võtsime jäätisekokteili. Väikese. Optimistid. See surts oli otsas sekunditega ja läks nagu kerisele, minut hiljem oli täpselt sama palav ja sama suur vedelikvajadus. Rahvast oli linnas tohutult palju – huvitav kas keegi tööl ei käigi? Kondasime mööda konditsioneeritud poode ja otsisime kõrvaklapile jagajat (no et saaks kahed kõrvaklapid ühe telefoni taha ühendada). Jagajat ei leidnud, kuid ühest muusikapoest sai selle eest soetatud äge tangomuusika plaat. Kuna see vedelikupuudus ikka painas, siis astusime teisele levelile. Kõige paremini aitab kuumal ajal joogijanu vastu tee või õlu. Valisime viimase. Suhteliselt tühja kõhu peale 0,5l kesvamärga ära juua tegi tuju huvitavaks. Hoolimata väikestest kraadidest oli mõju tunda. See viitas sellele, et peaksime midagi sööma. Kuna oli jälle selline aeg, kus lõunasöögikohad olid suletud ja õhtusöögikohad polnud veel avatud, siis läksime lihtsama vastupanud teed ja käisime läbi McDonaldsist.
Pärast mäkdonnist väljumist tahtsime ära käia jesuiitide katakombis, kuid see oli kahjuks esmaspäeval suletud. Sellega olid meil ka mõtted otsas.
Jalutasime keskplatsile tagasi ja ostsime uue reisipäeviku, kuna vana sai täis. Naine tegi ettepaneku minna ja üle vaadata katedraal. Väga uhke pühakoda oli, nagu katoliiklastel ikka. Seintele oli riputatud väga suur hulk erinevate pühakute kujusid ning kulda ja karda oli kasutatud ka omajagu. Kui ka see sai üle vaadatud, siis oli jaks otsas. Kuumus ikka tapab ära. Hängisime niisama keskplatsi pargis ja vaatasime, et kuidas teised inimesed hangivad. Lõpuks otsustasime, et läheme bussijaama ära. Võtsime hotellist kohvrid ja leidsime bussikast mõnusa pingikese, kus siis veetsime viimased tunnid. Raamatut lugedes ja muusikat kuulates.
Buss tuli täpselt õigel ajal ning tõepoolest olid istmed sellised, kus magada õnnestus praktiliselt vertikaalasendis. Pikale inimesele jäi jalaruumi 2-3 cm puudu, kuid muidu oli väga mugav. Õhtusöögiks serveeriti mingit riisilöga, mis maitses nagu lennukitoit (selle kõige halvemas mõttes). Magustoit oli õnneks hea. Pärast õhtusööki jagas reisisaatja kiirelt kätte teki ja padja ning lasi tule ära. Tänu mp3-mängijale tuli uni kiirelt.
Kohvrite pakkimine võttis veidi rohkem aega, sest pidime arvestama, et õhtul ootab meid ees ööbussireis ning järgmisel päeval lennureis. Kogu kraam, mis nädal aega autos laiali oli, sai sumadanidesse litsutud. Päris kopsakad kotid tulid – minu kohver 20kg, abikaasal 19kg.
Hommikusöögiga sai veidi nalja. Eilsest vestlusest administraatoriga saime aru, et hommikusöök on hinna sees. Me siis vitsutasime lobbys kõhud täis ja tahtsime ära minna kui kelner meile järgi jooksis ja ütles, et maksma peame kah. Kuna me olime täiesti kindlad, et me midagi valesti ei teinud, siis oli see väike üllatus. Aga no maksime siis 6$ näo eest ära ja läksime sõpradena lahku. Kinnimajja ei viidudki.
Kohvrid jätsime päevaks hotelli ja nad olid sellega ka lahkelt nõus. Andsid meile isegi kaardi tasuta kaasa. Meil ju terve päev aega Cordobas ringi tuiata ning piin oleks kohvreid kaas vedada. Auto oli garaažis ilusti alles ning vurasime veidi kesklinnas ringi, et ennem Budgetisse võtmete ära viimist veel paak benssu täis lasta. Bensukast välja sõites sai vist natuke kiiremini sõidetud kui vaja (20km/h 10 km/h asemel), mistõttu esiots käis müraki vastu asfalti. See oli esimene kord kui autoga midagi juhtus ning muidugi juhtus see mõni minut ennem masina tagastamist. Õnneks midagi katki ei läinud. Ilmselt lihtsalt esiots oli põhja alt veidi kriibitud, aga seda näha ei olnud. Järgmine peatus oligi Budget, mis asus kohe keskplatsi kõrval. Teenindaja tuli välja vaatas auto hoolikalt üle ning kriime ei tuvastanud. Tegi veel ka kõne Saltasse ning siis jäigi veel üle tasuda lisakilomeetrite eest. Neid oli tulnud 310 (meil oli võetud 400km/päevas) ning see läks maksma 236$. Sellega olime arvestanud. Selle vastu vabastati abikaasa kaardi pealt tagatisdeposiit. Seega kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja Budgetit julgen soovitada – väga meeldiv ja paindlik teenindus.Et ikka õhtul kindlalt Buenos Airesesse minevale ööbussile saaks (meie lend Argentiina lõunatippu ju sõltus sellest), siis otsustasime minna ja bussijaamast piletid ära osta. Kuigi esmaspäevane päev ja ilmselt tung nii suur ei ole. Aga igaks juhuks. Kuna meil Flecha Busiga oli juba varasem positiivne kogemus olemas, siis läksimegi kõigepealt nende leti juurde. Ja pileti sealt ka saime. Vedajaks oli seekord sama grupi esifirma nimega Encon ja pakkumisel olid coche cama (sisuliselt magamiskohaga, esimese klassi buss) piletid, mille siis endale ka 130$ eest soetasime. Buss pidi väljuma 22.30 õhtul ning Buenos Airesesse jõudis 8.00 hommikul. Pea 10-tunnise sõidu tingis 700 km pikkune vahemaa kahe suurlinna vahel.
Selline väljumisaeg tähendas aga seda, et meil oli terve päev Cordoba jaoks. Kuna me otseselt ei plaaninud siin aega veeta (reisiplaani järgi), siis võtsime lahti LP ja kätte linnakaardi ning vaatasime, et mis siin põnevat on. Avastasime, et bussijaamale suhteliselt lähedal asuvad suured pargid ning loomaaed, viimase suunas ka sammud seadsime. Me oleme igal reisil mõnest loomaaiast läbi astunud (no on lihtsalt nii juhtunud) ning kuigi on loomi raske vaadata puuridesse panduna, siis huvi eksponeeritavate vastu on alati olnud suurem. Ja sellistes kaugema kandi loomaaedades näidatakse tihtipeale ka loomi, keda kodukandi puurides reeglina näha ei saa. Loomaaeda saamine osutus a
ga üsnagi vaevarikkaks. Hoolimata hommiku- tundidest, oli päike juba üsna tappev, sest need pargid asusid ühe mäe otsas ning enda sinna üles vinnamine selles kuumuses oli vääääga raske. Abikaasa eelmisel päeval ütles, et võtame siis natuke päikest kah homme. No võtsime natuke päikest, aga peagi hakkasime otsima varjulisemaid kohti, sest oli tunda kuidas riiete alt väljaulatuvad kehaosad vaikselt kõrbesid. Mäe otsas oli aga ilus - õieehtes puud ja igal pool õitsevad lilled, lisaks avanesid sealt vaated tervele linnale.Loomaaia väravas pommiti meilt raha. 15$. Vastu anti pilet. Kuna oli esmaspäeva hommik ja Cordoba Zoo oli avatud vast paarkümmend minutit tagasi, siis esimesed pool tundi olime vist ainukesed külastajad. Loomaaed oli üsna kompaktne, aga samas huvitav. Osaliselt asus mäeküljel ning osaliselt oli kaetud kõrgete puudega. Oli näha, et veidi oli hakatud panustama ka loomade elukohtade
avarusele, kuid siiski olid nii mitmedki suured loomad üsna väikestes puurides ja seda ei olnud kena vaadata. Eksponeeriti päris palju kohalikku faunat, kuid olid ka mõned „eksootilised“ loomad Euroopa mandrilt.Ka väljaspool puure jagus vaatamist piisavalt. Ringi lendasid papagoid ja muud põnevad linnud. Ringi luusis ka päris suur hulk kasse, osad oli vägagi nahaalsed. Näiteks paar tükki oli roninud kondoripuuri ja nillisid sinna viidud liha. Eks julge kassi rind on rasvane. Aga lahe oli vaadata, kuidas nad seal lihatükke rebisid, ise samal ajal silmanurgast kondorit piieldes. Selline 50/50 tõenäosus, et kas saad süüa või siis saad ise söögiks.
Loomaaia keskne atraktsioon olid väikesed karupojad, kes vist olid ema juures ära võetud ja nüüd ulgusid oma väikeses puuris ja kusagil kaugemal ka nende ema vastas. Ilmselt oli ema ja poegade eraldamiseks mingi sügavam põhjus, kuid see vaatepilt oli küll päris kurb.
Väga suur valik oli selles loomaaias lindudest – jaanalinnud, emud, kirjud ja suured papagoid/aarad/kakaduud. Aarad olid eriti lahedad – tohutult värvilised ja kiunusid sellise aiavahele jäänud sea häälega. Ja see hääl oli vali! Papagoide sorte oli kümneid, abikaasa õpetas „rääkivatele papagoidele“ ka eesti keelt, kuid need ei võtnud tuld. Vaatasid meid ja vaikisid. Nõmedad! :POma kõhu täitsime sealsamas loomaaia kohvikus ning pärast sööki sai end kõvasti ka päiksekreemiga kreemitatud, sest oli tunda, et päike on karm ja niisama olemisest head nahka ei tule. Või tähendab – siis ainult nahka tulebki. Oma ringkäigu lõppu olime jätnud kaslased, kes on tavaliselt loomaaedade kroonijuveelid. Tiigrid, lõvid, leopardid ja puumad. Nendel oli õnneks ka suurem ala, mistõttu võis kiisusid veidi rahulikuma südamega vaadelda.
Aga kell oli jõudnud juba saada 3, seega asutasime end minekule. Olime päris kaua siin ringi tuianud. Esiti läksime kõrvalasuvasse parki ja päevitasime ametlikult oma valgemaid kehaosi. Olime ettenägelikult selleks mõned päevituslinad kaasa võtnud. Aga väga kaua ka seda teha ei suutnud, sest pilt hakkas ees vibama. Pakun, et sooja oli seal kusagil 35-40 kraadi päikese käes.
Võtsime takso ja sõitsime keskplatsile. Tegime veidi pilte ning külastasime sealseid ostutänavaid. Astusime läbi ka ühest väikesest kohvikust, kust võtsime jäätisekokteili. Väikese. Optimistid. See surts oli otsas sekunditega ja läks nagu kerisele, minut hiljem oli täpselt sama palav ja sama suur vedelikvajadus. Rahvast oli linnas tohutult palju – huvitav kas keegi tööl ei käigi? Kondasime mööda konditsioneeritud poode ja otsisime kõrvaklapile jagajat (no et saaks kahed kõrvaklapid ühe telefoni taha ühendada). Jagajat ei leidnud, kuid ühest muusikapoest sai selle eest soetatud äge tangomuusika plaat. Kuna see vedelikupuudus ikka painas, siis astusime teisele levelile. Kõige paremini aitab kuumal ajal joogijanu vastu tee või õlu. Valisime viimase. Suhteliselt tühja kõhu peale 0,5l kesvamärga ära juua tegi tuju huvitavaks. Hoolimata väikestest kraadidest oli mõju tunda. See viitas sellele, et peaksime midagi sööma. Kuna oli jälle selline aeg, kus lõunasöögikohad olid suletud ja õhtusöögikohad polnud veel avatud, siis läksime lihtsama vastupanud teed ja käisime läbi McDonaldsist.Pärast mäkdonnist väljumist tahtsime ära käia jesuiitide katakombis, kuid see oli kahjuks esmaspäeval suletud. Sellega olid meil ka mõtted otsas.
Jalutasime keskplatsile tagasi ja ostsime uue reisipäeviku, kuna vana sai täis. Naine tegi ettepaneku minna ja üle vaadata katedraal. Väga uhke pühakoda oli, nagu katoliiklastel ikka. Seintele oli riputatud väga suur hulk erinevate pühakute kujusid ning kulda ja karda oli kasutatud ka omajagu. Kui ka see sai üle vaadatud, siis oli jaks otsas. Kuumus ikka tapab ära. Hängisime niisama keskplatsi pargis ja vaatasime, et kuidas teised inimesed hangivad. Lõpuks otsustasime, et läheme bussijaama ära. Võtsime hotellist kohvrid ja leidsime bussikast mõnusa pingikese, kus siis veetsime viimased tunnid. Raamatut lugedes ja muusikat kuulates.Buss tuli täpselt õigel ajal ning tõepoolest olid istmed sellised, kus magada õnnestus praktiliselt vertikaalasendis. Pikale inimesele jäi jalaruumi 2-3 cm puudu, kuid muidu oli väga mugav. Õhtusöögiks serveeriti mingit riisilöga, mis maitses nagu lennukitoit (selle kõige halvemas mõttes). Magustoit oli õnneks hea. Pärast õhtusööki jagas reisisaatja kiirelt kätte teki ja padja ning lasi tule ära. Tänu mp3-mängijale tuli uni kiirelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar