8.30, nagu ikka. Tegime end kiirelt korda pärast mida kutsus Nick (nii oli peremehe nimi) meid hommikust sööma. Väga personaalne teenindus ütleks mina, sest teisi külalisi neil majas polnud. Omanik oli oma maja sisustanud väga suure kirega, sest praktiliselt iga mööblitüki kohta oskas ta rääkida, et kust ta selle sai ja mis oli selle ajalugu. Saime detailse ülevaate (sh näidati ka pilte), et milline maja ennem oli (no täielik sara oli) ning mis ta kõik siin ära teinud. Krundil ringi jalutades avastasime, et tagaaias oli veel ka bassein – ideaalne. Rääkisime veel pikalt sellest, et kus tema Ladina-Ameerikas reisinud on ja millised olid meie kogemused ja plaanid Argentiinaga. Meie reisiplaani kiitis ta heaks ning lubas, et tänasel päeval saame me üleküllastuse kaunitest vaadetest, sest meid ootas ees Cafayate org. Eelmisel õhtul joodud vein oli muide Cafayate kandi toodang, seega vaikselt oleme nihkunud lähemale veinipiirkondadele. Aga nüüd kui meile reklaamiti orgu niimoodi välja, siis kibelesime edasi liikuma ning jätsime Nickiga hüvasti. Aga kes sinna kanti satub ja öömaja otsib, sellele julgen kindlasti Poncho Huasi Bed & Breakfasti soovitada.
Pärast auto nina lõuna poole keeramist olime peagi tiheasustustest möödas ning tee kõrval laiusid ainult põllud ja metsad. Päris huvitav oli vaadata sellist lõunamaist põllumajandust – ühel põllul oli mais just koristatud, kõrvalpõllul aga just maha pandud, järgmisel põllul oli see kusagil põlvepikkune ning veel järgmisel peagi valmimas. Justkui oleks neli aastaaega neljal kõrvuti asetseval põllul. Põhjamaa inimese jaoks oli see üks paras hookuspookus, seega kui poleks näinud, siis ei usuks.
Oma sõiduga ei edenenud me mitte kuidagi – tihti pidasime kinni ja jälle klõpsisime pilte. Küll põnevatest taimedest, küll tee ääres end presenteerivatest lindudest, küll kaunitest vaadetest ja ka põllul tööd tegevatest inimestest (no olid sellised stereotüüpsed farmerikujud linasest riiete ja kõbladega).
Varsti aga said põllud otsa ning silt tee ääres ütles, et algab „Quebrada de las Conchase“ rahvuspark. Siit alates pididki vaated minema hingematvalt kauniks ning neid vaateid pidi jätkuma kuni Cafayateni, kuhu oli tubli 80 kilomeetrit maad. Saab siis näha.
See quebrada kujutas muidu endast orgu mägede vahel. Algus oli kõik vägagi roheline ning tee kõrval lookles kiire ja kärestikuline mägijõgi. Sõita oli ääretult põnev, sest kanjoni esimestel kilomeetritel sirgusid tee kõrval kõrgustesse peaaegu püstloodis kaljud. Seega iga käänak ja kurv tõi midagi uut. Muide ka see org oli üks osa sellest Inkade teest, mis tuli Ecuadorist ja läks Mendozasse. Lisaks panoraamvaadetele jäid objektiivi ette ka põnevad lilled.
Kusagil seal tegime ka väikese linnupette – eelmisel õhtul Saltast ostetud kraam. Abikaasa lasi hea maitsta keedetud maisitõlvikul (olevat olnud magus kui mesi) ning mingil kohalikul koogil, minu roaks jäid võileivad ning magustoiduks sellised kreekide suurused mandariinid. Magustoidu kallale asudes selgus, et
see polnud üldse magus toit. Tegelikult ei saanud see maitse rohkem kaugemal olla mõistest „magus toit“. Need pisikesed mandariinid (kumquatid) olid nii hapud, et nende kõrval võiksid sidrunid olla tõeline dessert. See muidugi tuli minu maitsmismeeltele täieliku üllatusena ja ka väikese šokina. Aga midagi polnud teha – kuna neid süüa polnud võimalik (no selles mõttes oli, kuid miks peaks end piinama?), siis tuli nad ära visata. Terve peeso vastu maad. Tõe ja lugejate meelerahu huvides peab ära mainima, et tegu on kujundliku väljendiga – viljad koos pakendiga said visatud esimesse prügikasti. Argentiina puhtaks!
Mida aeg ja kilomeeter edasi seda harvemaks jäi rohelust ja seda rohkem ronis mulla alt välja liivakivi ning tühermaa. Cafayate oru peamiste vaatamisväärsuste juurde jõudes oli rohelus kokku surutud oru (mis oli selleks hetkeks juba mitu kilomeetrit lai) keskele, kitsukese jõe kallastele. Igal pool mujal oli maastik punane nagu marsil. Ahhetama panevaid vaateid pakuti meile igat masti , nii et ei jõudnud ära ahhetada. Üks koht jäi eriti meelde. Platoolt avanesid kaugusesse vaated, kus rohelise orupõhja ja ümbritsevate mägede kompott andis kokku vapustava tulemuse. Aga mis ma ikka vahutan, vaadake parem pilti.
Punaseks värvis muide maastiku aga seda värvi liivakivi. Ning kuna oli tegu liivakiviga, siis selle pehmuse ja kõrgmäestikest siia voolanud vee ning tektooniliste liikumiste koosmõjul olid kaljudesse tekkinud tohutud süvendid, mis olidki peamised vaatamisväärsused oru selles osas. Need süvendid olid aegade jooksul saanud ka oma nimed. 
Esimene, kuhu meie jõudsime oli „Garganta del Diablo“ ehk „Kuradi kurk“. Ja mitte selles mõttes, et „neetud köögivili“. Mnjah, vaated olid tõeliselt võimsad. Jalutasime natuke maad ka sellesse kurku sisse ja tõepoolest võib öelda, et see on jälle selline koht, kus tunnetab looduse võimu. Selle koha külastuse tähistamiseks soetas abikaasa omale 50$ eest ühe rodokrosiidiga hõbesõrmuse, mida meisterdasid ja müüsid kohalikud otse Garganta sissepääsu juures. Rodokrosiit on selline roosakas kivim (kõige puhtamas vormis muidu erkpunane), mida Argentiinas kaevandatakse ühest vanast inkade kaevandusest. Tegemist on Argentiina rahvuskiviga ning seda kasutatakse väga palju sealsete ehete tegemisel.
Järgmine kivist moodustis, kuhu meie rännutee meid viis, oli Amfiteater.
Sinna sisse astudes jäi nimele vastav mulje küll. Praktiliselt ideaalselt ümmarguse kujuga süvend ning akustika olevat siin ülihea. Selle tõestuseks mängis seal ka üks väike mõnemehebänd kitrade ja flöötidega. Kõlas tõepoolest hästi. Sellest proovisime teha ka sellist sisemist panoraampilti (kuna ühte kaadrisse ju sellised asjad ära ei mahu). Suhteliselt hästi kukkus isegi välja, mastaapi näitab nurgas seisev inimene ja seest väljapoole tehtud pilt. See panoraampiltide tegemine on hakanud meile lausa meeldima, kuigi tagantjärele võib öelda, et tehnika vajab veel harjutamist. 
Selline 2-3-kaadriline panoraampilt (aeg näitas, et rohkem kaadreid kõrvuti ei maksa panna – pilt venib liiga välja) annab väga mõnusa tunnetuse ümbrusest ning lisab natuke ruumilisust fotosse. Ning võtete õnnestumisel (st valgus ja perspektiiv kaadrite vahel ei muutu ja kaadrite kattuvus on piisav) on võimalik panoraami kasutada ka kodus sisekujunduselemendina. Nt 3XA3 panoraam mõjuks päris efektselt. Aga see selleks, aitab fotojutust.
Veel jäi meile tee peale kivist konn (no on ju konna kujuga!). See ei ole mitte kuidagi inimeste poolt tahutud või lõhutud, täpselt nii kuis tuuled ja vesi kivi vorminud on, täpselt nii see seal seisis. Ja ühelt poolt vaadates oli konn mis konn.
Pärast konna näidati meile tee ääres ka alpakasid, mis seekord oli täiesti lihast ja luust ja villast valmistatud. Tundus, et need on kellegi koduloomad. Alpakade, laamade ja vikunjadega (kõik sellised karvased loomad) on Andide elanikel täiesti omamoodi suhe. Need karvikud on inimestele eluliselt vajalikud nagu hapnik ja vesi. Loomad annavad villa, loomad annavad toitu (
nagu me paar päeva tagasi veendusime oli liha maitsev), loomi saab kasutada transpordiks. Klimaatilised tingimused on Andides karmid, mistõttu kõike seda on väga vaja ning need laamalised on seetõttu aastasadu olnud sealsete inimeste truud kaaslased. Ka muistsed väikesed kiviskulptuurid ja joonised kujutavad väga tihti just neid loomi. Üle maailma on levinud nende villatooted, kuna alpakade vill on paksem ja soojem kui lamba oma ning ta on ka oluliselt pehmem. Lambavillast eristab ka see, et alpakavill ei sisalda lanoliini, mis tähendab, et alpakavillast kampsuneid ja ponchosid võivad kanda ka allergikud.
Aga peagi muutus maastik jälle. Mäed muutusid madalamaks ning rohelus piirdus nüüd juba ainult kõrbetaimedega. Inimasustust enam mõnda aega ei kohanud, sest ausalt öeldes puudusid ka tingimused normaalseks eluks. Ümbritsevad kaljud olid aga kohati ääretult huvitavate kujudega, sest loodus oli aegade jooksul neist välja voolinud jälle igat sorti kujundeid. 
Peamiselt jäid silma erinevate kujudega sambad, mis antud keskkonnas mõjusid justkui mõned iidsed kreeka-rooma varemed. Ning taamal oli näha juba selliseid väikeseid liivast tuulispaskasid – kümnete meetrite kõrgused keerlevad liivapilved. Seda enam sürreaalne oli ühel hetkel avastada sealtsamast viinamarjaistandused. Tavaliselt oleme seostanud viinamarjakasvatusi lopsaka looduse ja peamiselt Prantsusmaa-Itaalia-Hispaaniaga, kuid siin kasvasid veinipuud otse kõrbes. Need istandused andsid aga märku, et hakkame jõudma Cafayate linnakesse ning meie ekskursioon „tuhande erineva miljonidollari vaate orgu“ hakkab läbi saama.
Cafayate oli vastupidiselt ootustele väga rahuliku elutempoga linnake. Arvestades selle reklaamimist kui ühte väga kõva turismikohta (kõik need vaated lähedal asuvates orgudes + veiniturism), siis ootasime bussideviisi turiste ja tunglemist kohalikult käsitööturul. Aga ei miskit. Keskväljak oma kauni katedraaliga oli praktiliselt tühi ning turul (all pildil) oli vist paar klient peale meie. Huvitav kas tänu siestaajale olid turismibussid juba linnast lahkunud või siis ei olnud veel kohale jõudnud? 
Igatahes meile see sobis väga. Abikaasa leidis oma ostetud roosa kiviga sõrmusele ka vastavad kõrvarõngad (30$), kuigi nende leidmiseks jooksis müüjanna vist kõik lähedal olnud ehtepoed läbi. Kuna käsitöö oli nõnna odav, siis sai sealt veel nipet-näpet ostetud nii endale kui sõpradele/sugulastele. Söögikoha leidmine siesta ajal oli aga palju põnevam tegevus – kõik restorand olid suletud. Lõpuks avastasime, et keskväljakul asuva hotelli terrassil on võimalik lisaks pärastlõunastele margaritadele ka süüa tellida ja nii me sinna maha prantsatasimegi. Hinge alla läks jällegi Saltast tuntuks saanud lomito ja värskendav Coca-Cola (autojuhi rõõmud).
Cafayate oli viimane suurem asustuspunkt ennem Mendoza kanti, kuhu oli päris mitmeid sadu kilomeetreid maad. Ega me täpselt ei teadnud, mis ees ootamas oli. Soov oli külastada vana pärismaalaste linna Quilmese varemeid ning jõuda ööseks kuhugi Beleni kanti. Otsustasime, et Ischigualasto ja Talampaya rahvuspargid jätame seekord vahele ja sihime kohe Mendozat, sest igasugu vahvaid kivimoodustisi olime juba piisavalt näinud – kõrgmäestik ja veinikeldrid tundusid ahvatlevamad.
Praegu aga olime endiselt kõrbes. Nüüd juba sellises päris kõrbes – taimestik oli madal ning pärast Cafayatet hakkasid mäed vaikselt teest eemalduma ning peagi käis sõit keset suurt tühjust – vaid taamal horisondi kohal võnklemas aimatavad mägede piirjooned. Tegemist ei olnud liivakõrbega vaid sellise kivise kõrbega, kus kasvas ka omajagu taimestikku (peamiselt madalat ja okkalist). Asulaid ei olnud kümnete kilomeetrite kaupa ning kui mõni maja oli, siis polnud täpselt aru saada, et kas seal elas keegi või mitte. Autosid sõitis teel ka üsna vähe, kuid tee oli selle eest väga hea. Sirge asfalt kuni silm ulatus. Ühel hetkel aga hakkas tee kuidagi keerutama ning siis jagunes kaheks. Kuna meie teedekaart just detailsusega ei hiilanud, siis pidime kasutama loogikat ja lootma parimat. Meie valitud tee jõudis peagi ühe jõe äärde ja läks otse sellest läbi. Hea valik, mõtlesime. Positiivne oli see, et kuival hooajal oli see ca 500m lai jõesäng täiesti kuiv ja meie ees sõitis üks auto, mis näitas, et tõepoolest tee lähebki siit. Teisel pool jõge tuli uuesti ristmik ning nüüd keerasime auto otsa juba teist korda intuitsiooni pealt õiges suunas. Kui siiani on Argentiinas viitadega väga hästi olnud, siis kõrbesse pole veel see areng jõudnud. Tõesti, milleks panna teedele viitasid kohas, kus pole horisondil väga palju pidepunkte ning kus vale tee valimine võib tähendada 100-200 km sõitu vales suunas ennem kui aru saad, et midagi valesti on. Aga õnneks meie intuitsioon oli seekord õige. Peagi näitas viit Quilmese suunas, mis võttis pinged maha. Esiteks leidsime selle vaatamisväärsuse üles ja teiseks saime kinnituse, et oleme endiselt õigel teel.
Quilmes asus nn peateest kõrval ühel suhteliselt järsu mäe (Alto del Rey) küljel. Tegemist on loode-Argentiina kõige muljetavaldamate Kolumbuse-eelsete varemetega. Linn on omamoodi kindlus ning asetseb kokku 30.-l hektaril. Tippajal elas siin ca 5000 inimest. Linn paikneb mäe küljel astmete või terrassidena ning sealt avanevad võimsad vaated selle ees asuvale kõrbemaastikule. Vaatamata kuivadele oludele, suutsid elanikud siin tänu niisutussüsteemidele põldu harida ja seetõttu ellu jääda.
10$ eest saime nii sissepääsu pileti kui ka infobukleti, mis oli selline vaikne appikarje pärismaalaste kultuuri päästmiseks. Kohalikud külad (ilmselt siis kõrbes olevad väikesed asulad) olid ühise eesmärgi nimel liitunud ja deklareerisid, et 500 aastat on nad vaikinud, kuid enam nad ei suuda. Nad kaitsevad oma territooriumit nn omanike, anastajate ja maavarade kaevandajate eest ning soovivad oma kultuuri ja pärandi laiemat tunnustamist. Nende maailmapilt sisaldab kõikide elementide kooseksisteerimist Pachamama vaimus. Pachamama on inkade religiooni suurim jumalus nn "Emake maa" või isegi "Emake Universum". Ketšua keeles on mama ema (nagu vist enamustes maailma keeltes) ning Pacha (maa, kuid ka universum ja aegruum). Igatahes meie 20$ läks selle ürituse toetuseks - kõigil on õigus oma kultuurile ja enesemääramisele.
Esimesed ülestähendused jäävad aega 1000 A.D. ning Quilmes arenes välja iseseisvana, olles samas osa Diaguita/Calchaqui kultuurkonnast. 15.-l sajandil aga läksid ka nemad inkade võimu alla. Quilmese pärismaalased võitlesid vihaselt hispaanlastest kolonistide vastu ja nii suutsidki ka vastu pidada üsna kaua – alles aastal 1667 pidid nad alla vanduma. Eduka vastupanu põhjuseks oligi ilmselt linna asukoht – hästi kindlustatud mäekülg keset ei midagit ning kõrgel mäetippudes vaatluspunktid, kust on kõik linnale lähenevad teed kümnete kilomeetrite ulatuses justkui peo peal.
Pärast linna langemist oli pärismaalaste saatus üsna kurb. Alles jäänud 2000 indiaanlast deporteeriti riigi teise otsa, ühte Buenos Airese tööstuslinnaosasse ning väga palju nendest hakkas tööle sealses õlletehases. Quilmese õlu on tänapäeval Argentiina kõige kuulsam õllemark (müüakse ntx ka Eestis osades poodides), kuid paljud ei tea seda kurba lugu selle nime taga.
Abikaasa seekord loobus mäkke ronimisest (Salta mägimatk oli ilmselt veel jalgades) ning jalutas ringi linna alumises osas ja nautis vaateid ülespoole. Mul siiski oli jaksu ja viitsimist tapvas kuumuses veidi ronida ning see tasus ennast ära. Selline astmetena üles mäkke rühkiv linn on ääretult põnev ja elanikele oli boonus see, et kõigil oli seetõttu miljoni kuldtüki vaade. Kuigi ma ei kujuta ette, et kui elasid seal tipus ja käisid iga päev all põldu harimas, siis milline võhm pidi inimestel olema. Ja jalalihased. Tõus oli ikka üsna järsk. Aga vaated, nagu ma juba mainisin, olid lummavad.
Alla jõudes uurisime linna nn keskväljaku äärseid varemeid (pildil tseremoniaalne kivi), kui abikaasa ronis sisse ühte majja, kus veidike katust ka peal oli. Ütles veel, et tee pilti kah. Järsku vaatas ta korraks selja taha ning siis hüppas suure kisaga eemale. Mingi seitsmes meel oli talle öelnud, et seal seismisega pole kõik korras ning selja taha vaadates nägi ta mõne sentimeetri kaugusel oma peast vapsikupesa. Õnneks midagi ei juhtunud, kuid seest olevat õõnsaks muutunud küll. Ei tasu ikka toppida oma kehaosi igale poole :P
Quilmesest edasi oli igav liiv ja tühi väli. Asustust ei olnud enam praktiliselt üldse ning tee oli joonsirge ja väga hea.
Ainukeste elumärkidena olid paradoksaalsel kombel lehma ja kitsekorjused tee peal. Kuna lehmi metsikult väga palju looduses ei leidu, siis ilmselt keegi kusagil siin elas. Kuid asulaid enam ei näinud ning samuti ei olnud enam tee ääres näha maju. Lihtsalt kõrb, kõrb, kõrb. Ja nii tundide viisi. Autosid liikus, kuid suhteliselt vähe (tuli vastu ca paar tükki tunnis). Ausalt öeldes ega me selliseks maastikuks valmis ei olnud, Lonely Planetist ja ka mujalt hangitud info ausalt öeldes jätab mainimata, et siin selline kant on. Niiviisi sõites aga hakkas päev vajuma õhtusse. Oma sihtkohast Belenist olime üsna kaugel. Kaart küll näitas, et ennem seda on veel mõned asulad, kuid selles väga kindel olla ei saanud. Päikese loojumisega lõppes ka asfalt ning peagi olime pilkases pimeduses ja kruusateel, kust ei puudunud ka sellised rusikasuurused kivid. Ning kirsina tordil oli see, et tee ei liikunud enam otse vaid oli käänuline ja tänu väikestele 
küngastele lookles veel ka üles alla. Mnjah, ei olnud iseenesest kõige meeldivam tunne. Esimesed 2 asulat olid täiest maha jäetud – asula alguse ja lõpu sildid olid, majad olid, kuid inimesi ei olnud. Ärevus kasvas ja kaalusime variante: autos magamine, iga hinna eest esimese asulani sõitmine, esimese vastutulija peatamine ja olukorra uurimine. Otsus oli, et sõidame ikka veel veidi, sest kaart näitas, et sellises kohas nagu Hualfin võiks olla tankla ja öömaja. No see ju ei tohiks olla välja surnud.
Aga meie kannatustele tuli lisa hetkel, mil meie autotulede valgusvihk näitas, et tee läheb läbi jõe. Seekord siis läbi sellise jõe, kus vesi ka voolas. Chevy Meriva roolis olles oli esimene reaktsioon pidurdamine. Tegu pole just erilise maastikumasinaga. Peast käis läbi uus alternatiiv – tagasi keeramine. Ja siis kuhu? Olime vast sõitnud ju 4-5 tundi jutti ilma asustust nägemata.
Läksin autost välja ja avastasin, et see ca 10-15 meetrit lai jõgi oli tee peal üsna madal ning selle põhi oli seal betoneeritud. Jalutasin kogu raja läbi külma vee ja otsustasin, et see on sõidetav. Tänasel päeval olime pidevalt näinud, et tee peal on mõned kohad betooniga valatud ning veidi süvendatud – sealt jooksevad märjal hooajal läbi jõed. Sildade ehitamine oleks olnud ilmselt liiga kallis, tee põhja kindlustamine oli kõvasti odavam ju tundus, et ka päris efektiivne. Meie Meriva läks sellest ilusti läbi. Sellega oli tegelikult meie õhtu madalpunkt läbi. Peagi kimas meist mööda üks väike VW Golf ning see tõi innustust juurde – asi pole lootusetu, kuhugi pidi ta ju minema. Ning Hualfini jõudes tuli kohe väike pinge langus – külla sisse sõites võttis meid vastu asfalt ja tänavavalgustus. See muidugi ei tähendanud, et me siin öömaja saame, kuid vähemalt oli tsivilisatsioon. Aga meil oli õnne, tee ääres jäi silma silt hospedaje. Väljas seisev härra andis meile rõõmusõnumi, et kohti on ning see 40$ öö eest oli kindlasti kõige paremini kulutatud majutuseraha üldse. Pingelangus oli ikka tohutu ja me olime väga rõõmsad, et 4 seina vahele voodisse saime. Ega seal meie toas tegelikult muud polnudki – värvimata 4 seina, 2 voodit ja tohutu hunnik alpakavillast tekke. Isegi lukku ei olnud toauksel (panime oma kohvrid ukse ette ja lootsime parimat). Asutus tekitas seetõttu veidi kahtlusi, kuid parem ikka kui keset kõrbet autos magada. Ennem magama minemist sõime mingeid ostetud kuivikuid ja jõime peale vett – päris ehe elamus :)
Aga seda peab mainima, et tekke oli hädasti vaja, sest põletavast kõrbekuumusest ei jäänud pärast päikese loojumist midagi järgi. Auto temperatuurinäidik näitas Hualfini jõudes 5 kraadi üle nulli. Alpaka tekid olid fantastiliselt soojad ning kaitsesid väga hästi külma eest (toas ju kütet polnud ning välistemperatuuriga oli vahe ehk mõned kraadid). Ainult teki alt välja ulatuv nina oli külm, muidu oli magada väga soe – seega otsene tõestus, et sellest villast esemed on ääretult soojad ja siinkandis ellujäämiseks asendamatud.
Sellega ka meie mälestused sellest õuduste õhtust lõpevad. Väsimus sai võitu.
Kui see jutt tundus praegu sellise ägeda seiklusena ja veidi naljakana, siis seda otseselt läbi elades, oli asi naljast kaugel. Isegi praegu seda reisikirja kirjutades ei ole veel eriti naljakas, samas põneva seiklusena see juba tundub. Üks on kindel – see õhtu ei unune kunagi.
Pärast auto nina lõuna poole keeramist olime peagi tiheasustustest möödas ning tee kõrval laiusid ainult põllud ja metsad. Päris huvitav oli vaadata sellist lõunamaist põllumajandust – ühel põllul oli mais just koristatud, kõrvalpõllul aga just maha pandud, järgmisel põllul oli see kusagil põlvepikkune ning veel järgmisel peagi valmimas. Justkui oleks neli aastaaega neljal kõrvuti asetseval põllul. Põhjamaa inimese jaoks oli see üks paras hookuspookus, seega kui poleks näinud, siis ei usuks.
Oma sõiduga ei edenenud me mitte kuidagi – tihti pidasime kinni ja jälle klõpsisime pilte. Küll põnevatest taimedest, küll tee ääres end presenteerivatest lindudest, küll kaunitest vaadetest ja ka põllul tööd tegevatest inimestest (no olid sellised stereotüüpsed farmerikujud linasest riiete ja kõbladega).Varsti aga said põllud otsa ning silt tee ääres ütles, et algab „Quebrada de las Conchase“ rahvuspark. Siit alates pididki vaated minema hingematvalt kauniks ning neid vaateid pidi jätkuma kuni Cafayateni, kuhu oli tubli 80 kilomeetrit maad. Saab siis näha.
See quebrada kujutas muidu endast orgu mägede vahel. Algus oli kõik vägagi roheline ning tee kõrval lookles kiire ja kärestikuline mägijõgi. Sõita oli ääretult põnev, sest kanjoni esimestel kilomeetritel sirgusid tee kõrval kõrgustesse peaaegu püstloodis kaljud. Seega iga käänak ja kurv tõi midagi uut. Muide ka see org oli üks osa sellest Inkade teest, mis tuli Ecuadorist ja läks Mendozasse. Lisaks panoraamvaadetele jäid objektiivi ette ka põnevad lilled.Kusagil seal tegime ka väikese linnupette – eelmisel õhtul Saltast ostetud kraam. Abikaasa lasi hea maitsta keedetud maisitõlvikul (olevat olnud magus kui mesi) ning mingil kohalikul koogil, minu roaks jäid võileivad ning magustoiduks sellised kreekide suurused mandariinid. Magustoidu kallale asudes selgus, et
see polnud üldse magus toit. Tegelikult ei saanud see maitse rohkem kaugemal olla mõistest „magus toit“. Need pisikesed mandariinid (kumquatid) olid nii hapud, et nende kõrval võiksid sidrunid olla tõeline dessert. See muidugi tuli minu maitsmismeeltele täieliku üllatusena ja ka väikese šokina. Aga midagi polnud teha – kuna neid süüa polnud võimalik (no selles mõttes oli, kuid miks peaks end piinama?), siis tuli nad ära visata. Terve peeso vastu maad. Tõe ja lugejate meelerahu huvides peab ära mainima, et tegu on kujundliku väljendiga – viljad koos pakendiga said visatud esimesse prügikasti. Argentiina puhtaks!Mida aeg ja kilomeeter edasi seda harvemaks jäi rohelust ja seda rohkem ronis mulla alt välja liivakivi ning tühermaa. Cafayate oru peamiste vaatamisväärsuste juurde jõudes oli rohelus kokku surutud oru (mis oli selleks hetkeks juba mitu kilomeetrit lai) keskele, kitsukese jõe kallastele. Igal pool mujal oli maastik punane nagu marsil. Ahhetama panevaid vaateid pakuti meile igat masti , nii et ei jõudnud ära ahhetada. Üks koht jäi eriti meelde. Platoolt avanesid kaugusesse vaated, kus rohelise orupõhja ja ümbritsevate mägede kompott andis kokku vapustava tulemuse. Aga mis ma ikka vahutan, vaadake parem pilti.
Punaseks värvis muide maastiku aga seda värvi liivakivi. Ning kuna oli tegu liivakiviga, siis selle pehmuse ja kõrgmäestikest siia voolanud vee ning tektooniliste liikumiste koosmõjul olid kaljudesse tekkinud tohutud süvendid, mis olidki peamised vaatamisväärsused oru selles osas. Need süvendid olid aegade jooksul saanud ka oma nimed. 
Esimene, kuhu meie jõudsime oli „Garganta del Diablo“ ehk „Kuradi kurk“. Ja mitte selles mõttes, et „neetud köögivili“. Mnjah, vaated olid tõeliselt võimsad. Jalutasime natuke maad ka sellesse kurku sisse ja tõepoolest võib öelda, et see on jälle selline koht, kus tunnetab looduse võimu. Selle koha külastuse tähistamiseks soetas abikaasa omale 50$ eest ühe rodokrosiidiga hõbesõrmuse, mida meisterdasid ja müüsid kohalikud otse Garganta sissepääsu juures. Rodokrosiit on selline roosakas kivim (kõige puhtamas vormis muidu erkpunane), mida Argentiinas kaevandatakse ühest vanast inkade kaevandusest. Tegemist on Argentiina rahvuskiviga ning seda kasutatakse väga palju sealsete ehete tegemisel.Järgmine kivist moodustis, kuhu meie rännutee meid viis, oli Amfiteater.
Sinna sisse astudes jäi nimele vastav mulje küll. Praktiliselt ideaalselt ümmarguse kujuga süvend ning akustika olevat siin ülihea. Selle tõestuseks mängis seal ka üks väike mõnemehebänd kitrade ja flöötidega. Kõlas tõepoolest hästi. Sellest proovisime teha ka sellist sisemist panoraampilti (kuna ühte kaadrisse ju sellised asjad ära ei mahu). Suhteliselt hästi kukkus isegi välja, mastaapi näitab nurgas seisev inimene ja seest väljapoole tehtud pilt. See panoraampiltide tegemine on hakanud meile lausa meeldima, kuigi tagantjärele võib öelda, et tehnika vajab veel harjutamist. 
Selline 2-3-kaadriline panoraampilt (aeg näitas, et rohkem kaadreid kõrvuti ei maksa panna – pilt venib liiga välja) annab väga mõnusa tunnetuse ümbrusest ning lisab natuke ruumilisust fotosse. Ning võtete õnnestumisel (st valgus ja perspektiiv kaadrite vahel ei muutu ja kaadrite kattuvus on piisav) on võimalik panoraami kasutada ka kodus sisekujunduselemendina. Nt 3XA3 panoraam mõjuks päris efektselt. Aga see selleks, aitab fotojutust.
Veel jäi meile tee peale kivist konn (no on ju konna kujuga!). See ei ole mitte kuidagi inimeste poolt tahutud või lõhutud, täpselt nii kuis tuuled ja vesi kivi vorminud on, täpselt nii see seal seisis. Ja ühelt poolt vaadates oli konn mis konn.Pärast konna näidati meile tee ääres ka alpakasid, mis seekord oli täiesti lihast ja luust ja villast valmistatud. Tundus, et need on kellegi koduloomad. Alpakade, laamade ja vikunjadega (kõik sellised karvased loomad) on Andide elanikel täiesti omamoodi suhe. Need karvikud on inimestele eluliselt vajalikud nagu hapnik ja vesi. Loomad annavad villa, loomad annavad toitu (
nagu me paar päeva tagasi veendusime oli liha maitsev), loomi saab kasutada transpordiks. Klimaatilised tingimused on Andides karmid, mistõttu kõike seda on väga vaja ning need laamalised on seetõttu aastasadu olnud sealsete inimeste truud kaaslased. Ka muistsed väikesed kiviskulptuurid ja joonised kujutavad väga tihti just neid loomi. Üle maailma on levinud nende villatooted, kuna alpakade vill on paksem ja soojem kui lamba oma ning ta on ka oluliselt pehmem. Lambavillast eristab ka see, et alpakavill ei sisalda lanoliini, mis tähendab, et alpakavillast kampsuneid ja ponchosid võivad kanda ka allergikud.
Aga peagi muutus maastik jälle. Mäed muutusid madalamaks ning rohelus piirdus nüüd juba ainult kõrbetaimedega. Inimasustust enam mõnda aega ei kohanud, sest ausalt öeldes puudusid ka tingimused normaalseks eluks. Ümbritsevad kaljud olid aga kohati ääretult huvitavate kujudega, sest loodus oli aegade jooksul neist välja voolinud jälle igat sorti kujundeid. 
Peamiselt jäid silma erinevate kujudega sambad, mis antud keskkonnas mõjusid justkui mõned iidsed kreeka-rooma varemed. Ning taamal oli näha juba selliseid väikeseid liivast tuulispaskasid – kümnete meetrite kõrgused keerlevad liivapilved. Seda enam sürreaalne oli ühel hetkel avastada sealtsamast viinamarjaistandused. Tavaliselt oleme seostanud viinamarjakasvatusi lopsaka looduse ja peamiselt Prantsusmaa-Itaalia-Hispaaniaga, kuid siin kasvasid veinipuud otse kõrbes. Need istandused andsid aga märku, et hakkame jõudma Cafayate linnakesse ning meie ekskursioon „tuhande erineva miljonidollari vaate orgu“ hakkab läbi saama.
Cafayate oli vastupidiselt ootustele väga rahuliku elutempoga linnake. Arvestades selle reklaamimist kui ühte väga kõva turismikohta (kõik need vaated lähedal asuvates orgudes + veiniturism), siis ootasime bussideviisi turiste ja tunglemist kohalikult käsitööturul. Aga ei miskit. Keskväljak oma kauni katedraaliga oli praktiliselt tühi ning turul (all pildil) oli vist paar klient peale meie. Huvitav kas tänu siestaajale olid turismibussid juba linnast lahkunud või siis ei olnud veel kohale jõudnud? 
Igatahes meile see sobis väga. Abikaasa leidis oma ostetud roosa kiviga sõrmusele ka vastavad kõrvarõngad (30$), kuigi nende leidmiseks jooksis müüjanna vist kõik lähedal olnud ehtepoed läbi. Kuna käsitöö oli nõnna odav, siis sai sealt veel nipet-näpet ostetud nii endale kui sõpradele/sugulastele. Söögikoha leidmine siesta ajal oli aga palju põnevam tegevus – kõik restorand olid suletud. Lõpuks avastasime, et keskväljakul asuva hotelli terrassil on võimalik lisaks pärastlõunastele margaritadele ka süüa tellida ja nii me sinna maha prantsatasimegi. Hinge alla läks jällegi Saltast tuntuks saanud lomito ja värskendav Coca-Cola (autojuhi rõõmud).Cafayate oli viimane suurem asustuspunkt ennem Mendoza kanti, kuhu oli päris mitmeid sadu kilomeetreid maad. Ega me täpselt ei teadnud, mis ees ootamas oli. Soov oli külastada vana pärismaalaste linna Quilmese varemeid ning jõuda ööseks kuhugi Beleni kanti. Otsustasime, et Ischigualasto ja Talampaya rahvuspargid jätame seekord vahele ja sihime kohe Mendozat, sest igasugu vahvaid kivimoodustisi olime juba piisavalt näinud – kõrgmäestik ja veinikeldrid tundusid ahvatlevamad.
Praegu aga olime endiselt kõrbes. Nüüd juba sellises päris kõrbes – taimestik oli madal ning pärast Cafayatet hakkasid mäed vaikselt teest eemalduma ning peagi käis sõit keset suurt tühjust – vaid taamal horisondi kohal võnklemas aimatavad mägede piirjooned. Tegemist ei olnud liivakõrbega vaid sellise kivise kõrbega, kus kasvas ka omajagu taimestikku (peamiselt madalat ja okkalist). Asulaid ei olnud kümnete kilomeetrite kaupa ning kui mõni maja oli, siis polnud täpselt aru saada, et kas seal elas keegi või mitte. Autosid sõitis teel ka üsna vähe, kuid tee oli selle eest väga hea. Sirge asfalt kuni silm ulatus. Ühel hetkel aga hakkas tee kuidagi keerutama ning siis jagunes kaheks. Kuna meie teedekaart just detailsusega ei hiilanud, siis pidime kasutama loogikat ja lootma parimat. Meie valitud tee jõudis peagi ühe jõe äärde ja läks otse sellest läbi. Hea valik, mõtlesime. Positiivne oli see, et kuival hooajal oli see ca 500m lai jõesäng täiesti kuiv ja meie ees sõitis üks auto, mis näitas, et tõepoolest tee lähebki siit. Teisel pool jõge tuli uuesti ristmik ning nüüd keerasime auto otsa juba teist korda intuitsiooni pealt õiges suunas. Kui siiani on Argentiinas viitadega väga hästi olnud, siis kõrbesse pole veel see areng jõudnud. Tõesti, milleks panna teedele viitasid kohas, kus pole horisondil väga palju pidepunkte ning kus vale tee valimine võib tähendada 100-200 km sõitu vales suunas ennem kui aru saad, et midagi valesti on. Aga õnneks meie intuitsioon oli seekord õige. Peagi näitas viit Quilmese suunas, mis võttis pinged maha. Esiteks leidsime selle vaatamisväärsuse üles ja teiseks saime kinnituse, et oleme endiselt õigel teel.
Quilmes asus nn peateest kõrval ühel suhteliselt järsu mäe (Alto del Rey) küljel. Tegemist on loode-Argentiina kõige muljetavaldamate Kolumbuse-eelsete varemetega. Linn on omamoodi kindlus ning asetseb kokku 30.-l hektaril. Tippajal elas siin ca 5000 inimest. Linn paikneb mäe küljel astmete või terrassidena ning sealt avanevad võimsad vaated selle ees asuvale kõrbemaastikule. Vaatamata kuivadele oludele, suutsid elanikud siin tänu niisutussüsteemidele põldu harida ja seetõttu ellu jääda.10$ eest saime nii sissepääsu pileti kui ka infobukleti, mis oli selline vaikne appikarje pärismaalaste kultuuri päästmiseks. Kohalikud külad (ilmselt siis kõrbes olevad väikesed asulad) olid ühise eesmärgi nimel liitunud ja deklareerisid, et 500 aastat on nad vaikinud, kuid enam nad ei suuda. Nad kaitsevad oma territooriumit nn omanike, anastajate ja maavarade kaevandajate eest ning soovivad oma kultuuri ja pärandi laiemat tunnustamist. Nende maailmapilt sisaldab kõikide elementide kooseksisteerimist Pachamama vaimus. Pachamama on inkade religiooni suurim jumalus nn "Emake maa" või isegi "Emake Universum". Ketšua keeles on mama ema (nagu vist enamustes maailma keeltes) ning Pacha (maa, kuid ka universum ja aegruum). Igatahes meie 20$ läks selle ürituse toetuseks - kõigil on õigus oma kultuurile ja enesemääramisele.
Esimesed ülestähendused jäävad aega 1000 A.D. ning Quilmes arenes välja iseseisvana, olles samas osa Diaguita/Calchaqui kultuurkonnast. 15.-l sajandil aga läksid ka nemad inkade võimu alla. Quilmese pärismaalased võitlesid vihaselt hispaanlastest kolonistide vastu ja nii suutsidki ka vastu pidada üsna kaua – alles aastal 1667 pidid nad alla vanduma. Eduka vastupanu põhjuseks oligi ilmselt linna asukoht – hästi kindlustatud mäekülg keset ei midagit ning kõrgel mäetippudes vaatluspunktid, kust on kõik linnale lähenevad teed kümnete kilomeetrite ulatuses justkui peo peal.Pärast linna langemist oli pärismaalaste saatus üsna kurb. Alles jäänud 2000 indiaanlast deporteeriti riigi teise otsa, ühte Buenos Airese tööstuslinnaosasse ning väga palju nendest hakkas tööle sealses õlletehases. Quilmese õlu on tänapäeval Argentiina kõige kuulsam õllemark (müüakse ntx ka Eestis osades poodides), kuid paljud ei tea seda kurba lugu selle nime taga.
Abikaasa seekord loobus mäkke ronimisest (Salta mägimatk oli ilmselt veel jalgades) ning jalutas ringi linna alumises osas ja nautis vaateid ülespoole. Mul siiski oli jaksu ja viitsimist tapvas kuumuses veidi ronida ning see tasus ennast ära. Selline astmetena üles mäkke rühkiv linn on ääretult põnev ja elanikele oli boonus see, et kõigil oli seetõttu miljoni kuldtüki vaade. Kuigi ma ei kujuta ette, et kui elasid seal tipus ja käisid iga päev all põldu harimas, siis milline võhm pidi inimestel olema. Ja jalalihased. Tõus oli ikka üsna järsk. Aga vaated, nagu ma juba mainisin, olid lummavad.
Alla jõudes uurisime linna nn keskväljaku äärseid varemeid (pildil tseremoniaalne kivi), kui abikaasa ronis sisse ühte majja, kus veidike katust ka peal oli. Ütles veel, et tee pilti kah. Järsku vaatas ta korraks selja taha ning siis hüppas suure kisaga eemale. Mingi seitsmes meel oli talle öelnud, et seal seismisega pole kõik korras ning selja taha vaadates nägi ta mõne sentimeetri kaugusel oma peast vapsikupesa. Õnneks midagi ei juhtunud, kuid seest olevat õõnsaks muutunud küll. Ei tasu ikka toppida oma kehaosi igale poole :PQuilmesest edasi oli igav liiv ja tühi väli. Asustust ei olnud enam praktiliselt üldse ning tee oli joonsirge ja väga hea.
Ainukeste elumärkidena olid paradoksaalsel kombel lehma ja kitsekorjused tee peal. Kuna lehmi metsikult väga palju looduses ei leidu, siis ilmselt keegi kusagil siin elas. Kuid asulaid enam ei näinud ning samuti ei olnud enam tee ääres näha maju. Lihtsalt kõrb, kõrb, kõrb. Ja nii tundide viisi. Autosid liikus, kuid suhteliselt vähe (tuli vastu ca paar tükki tunnis). Ausalt öeldes ega me selliseks maastikuks valmis ei olnud, Lonely Planetist ja ka mujalt hangitud info ausalt öeldes jätab mainimata, et siin selline kant on. Niiviisi sõites aga hakkas päev vajuma õhtusse. Oma sihtkohast Belenist olime üsna kaugel. Kaart küll näitas, et ennem seda on veel mõned asulad, kuid selles väga kindel olla ei saanud. Päikese loojumisega lõppes ka asfalt ning peagi olime pilkases pimeduses ja kruusateel, kust ei puudunud ka sellised rusikasuurused kivid. Ning kirsina tordil oli see, et tee ei liikunud enam otse vaid oli käänuline ja tänu väikestele 
küngastele lookles veel ka üles alla. Mnjah, ei olnud iseenesest kõige meeldivam tunne. Esimesed 2 asulat olid täiest maha jäetud – asula alguse ja lõpu sildid olid, majad olid, kuid inimesi ei olnud. Ärevus kasvas ja kaalusime variante: autos magamine, iga hinna eest esimese asulani sõitmine, esimese vastutulija peatamine ja olukorra uurimine. Otsus oli, et sõidame ikka veel veidi, sest kaart näitas, et sellises kohas nagu Hualfin võiks olla tankla ja öömaja. No see ju ei tohiks olla välja surnud.Aga meie kannatustele tuli lisa hetkel, mil meie autotulede valgusvihk näitas, et tee läheb läbi jõe. Seekord siis läbi sellise jõe, kus vesi ka voolas. Chevy Meriva roolis olles oli esimene reaktsioon pidurdamine. Tegu pole just erilise maastikumasinaga. Peast käis läbi uus alternatiiv – tagasi keeramine. Ja siis kuhu? Olime vast sõitnud ju 4-5 tundi jutti ilma asustust nägemata.
Läksin autost välja ja avastasin, et see ca 10-15 meetrit lai jõgi oli tee peal üsna madal ning selle põhi oli seal betoneeritud. Jalutasin kogu raja läbi külma vee ja otsustasin, et see on sõidetav. Tänasel päeval olime pidevalt näinud, et tee peal on mõned kohad betooniga valatud ning veidi süvendatud – sealt jooksevad märjal hooajal läbi jõed. Sildade ehitamine oleks olnud ilmselt liiga kallis, tee põhja kindlustamine oli kõvasti odavam ju tundus, et ka päris efektiivne. Meie Meriva läks sellest ilusti läbi. Sellega oli tegelikult meie õhtu madalpunkt läbi. Peagi kimas meist mööda üks väike VW Golf ning see tõi innustust juurde – asi pole lootusetu, kuhugi pidi ta ju minema. Ning Hualfini jõudes tuli kohe väike pinge langus – külla sisse sõites võttis meid vastu asfalt ja tänavavalgustus. See muidugi ei tähendanud, et me siin öömaja saame, kuid vähemalt oli tsivilisatsioon. Aga meil oli õnne, tee ääres jäi silma silt hospedaje. Väljas seisev härra andis meile rõõmusõnumi, et kohti on ning see 40$ öö eest oli kindlasti kõige paremini kulutatud majutuseraha üldse. Pingelangus oli ikka tohutu ja me olime väga rõõmsad, et 4 seina vahele voodisse saime. Ega seal meie toas tegelikult muud polnudki – värvimata 4 seina, 2 voodit ja tohutu hunnik alpakavillast tekke. Isegi lukku ei olnud toauksel (panime oma kohvrid ukse ette ja lootsime parimat). Asutus tekitas seetõttu veidi kahtlusi, kuid parem ikka kui keset kõrbet autos magada. Ennem magama minemist sõime mingeid ostetud kuivikuid ja jõime peale vett – päris ehe elamus :)
Aga seda peab mainima, et tekke oli hädasti vaja, sest põletavast kõrbekuumusest ei jäänud pärast päikese loojumist midagi järgi. Auto temperatuurinäidik näitas Hualfini jõudes 5 kraadi üle nulli. Alpaka tekid olid fantastiliselt soojad ning kaitsesid väga hästi külma eest (toas ju kütet polnud ning välistemperatuuriga oli vahe ehk mõned kraadid). Ainult teki alt välja ulatuv nina oli külm, muidu oli magada väga soe – seega otsene tõestus, et sellest villast esemed on ääretult soojad ja siinkandis ellujäämiseks asendamatud.
Sellega ka meie mälestused sellest õuduste õhtust lõpevad. Väsimus sai võitu.
Kui see jutt tundus praegu sellise ägeda seiklusena ja veidi naljakana, siis seda otseselt läbi elades, oli asi naljast kaugel. Isegi praegu seda reisikirja kirjutades ei ole veel eriti naljakas, samas põneva seiklusena see juba tundub. Üks on kindel – see õhtu ei unune kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar