Piip.Piip-piip.Piip-piip-piip. Kell pole veel 8 hommikulgi kui peame ennast üles ajama. Kuigi on puhkus. Kuigi on pühapäev. Ning kuigi (nagu välja tuleb) on ka emadepäev. Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis keerati kella ka veel öösel 1 tunni võrra edasi, seega see varajane hommik jõudis päris kiirelt kätte.
Aga ärkasime vara seetõttu, et meid ootas ees grillpidu pealinnast väljas, pampades. Täpsemalt siis gauchokultuuri keskuses San Antonio de Arecos. Kes ei tea, siis gauchod on Argentiinas sama tähendusega, mis kauboid USA-s. Tegelevad peamiselt karjaajamisega ning ka gauchode ümber on tekkinud paks kultuurikiht oma riietuse, muusika ja traditsioonidega.
Meil oli kokku lepitud ühe kohaliku reisikorraldajaga väljasõit „La Cinacina“ rantšosse (pildil), kus oleks siis toimunud grillipidu koos rahvatantsu etenduse ja gaucho-showga. Lubati et saab ka ise ratsutada ning samuti heita pilku ranchoelule. Kuna me Buenos Airesest autot ei tahtnud võtta ning omal käel San Antoniosse sõit tundus keeruline ja mitte väga palju odavam, siis otsustasime kasutada reisikorraldaja teenust. No ükskordki.
Pakutava teenuse hulka käis ka hotelli järele tulemine 9-9.30 paiku, seega kõik oli tehtud väga mugavaks. Hommikusöök söödud, asusime ootama. Bussi ei tulnud, pool tundi jäid hiljaks e siis kell 10 saime hakata sõitma. Ja bussiks oli suur turismikas, mis oli juba rahvast täis. Peamiselt ameeriklasi ning neid tuli Marriottist ja veel mõnest hotellist juurde. Ühesõnaga tiirutasime linna peal ja korjasime peale inimesi. See viis kokkuvõttes selleni, et linnast välja saime tund aega hiljem kui kava ette nägi. Ja et hilinemine oleks ikka täielik, siis pidas buss kinni ühes teeäärses turistipoes, kus olid ikka tõeliselt hullud päevad. Halvas mõttes. Kraam maksis niipalju, et isegi Eesti keskmine kaupmees lööks ilmselt silmad maha ja mõtleks, et on ikka röövlid. Meie sealt midagi ei ostnud, kuid vaikselt hakkas hinge siginema kahetsus, et me olime lasknud end tõmmata massturismi rattasse. Lubatud 10-minutine peatus venis pooletunniseks.
Positiivse noodina tooks siia selle, et edasise sõidu ajal rääkis reisisaatja meile pikalt Argentiina ja gauchode ajaloost. Saime teada seda, et gauchod on peamiselt hispaanlaste ja kohalike järeltulijad. Lisaks seda, et kunagisel maade erastamisel tõrjuti gauchod ära kaugele pampasse, kus nad siis üsna jõhkralt puhastasid maa pärismaalastest. Peale selle räägiti meile, et gauchod pole mitte alati olnud positiivse mainega tegelased. Kuna nad ei allunud föderaalvõimule, siis neid halvustati ja piirati igal võimalikul viisil.
Väga huvitava faktina saime teada, et ca 75% Argentiina maast kuulub 25-le perekonnale ning see tuleneb kunagisest maadejagamisest ülikute vahel. Poliitilised tõmbetuuled ja sõjaväelised huntad ei ole selles suhtes midagi muutnud – keskmisel inimesel Argentiinas maad ei ole. Kui soovid maad harida, siis pead rentima. See on aga omakorda viinud selleni, et tohutuid maamassiive haldavaid perekondi tihti ei huvita mis nende maal toimub (sest maast saadav rent on olulisem ning lisaks maale omatakse ka tehaseid, pankasid, farme jne). Ja seda kasutatakse farmerite poolt ka nahaalselt ära. Nimelt on suureks hitiks saanud põllumeeste hulgas sojakasvatus, kuna kasumlikumat toodet ilmselt pole olemas. Soja järgi on nõudlus tohutu ja selle hind on pidevalt kasvanud. See kõik oleks ju väga tore, kui poleks asjaolu, et sojakasvatus on tohutult maad kurnav tegevus. Pärast soja kasvatamist võib selle maatüki päris mitmeks aastaks maha kanda – seal ei kasva midagi. Soja nimelt tõmbab pinnase mineraalidest ja muudest toitainetest täiesti tühjaks. Ja Argentiinas on soja alla läinud väga suur hulk põllumaadest ning riigi põhjaosas on maha võetud ka väga suur hulk metsa (sh vihmametsa) ja seda kõike selleks, et soja kasvatada. Lisaks räigetele keskkonnamõjudele, on see väga järsult mõjutanud ka kohalikku põllumajandusturgu. Kuna talunikud tahavad kasvatada soja, siis muud liigid (toiduained) on jäänud unarusse ja neid on tulnud hakata importima. See on aga viinud hinnad üles ja rahva rahulolematuks.
Selleks, et looduse rüüstamisele lõpp panna ja talumehi suunata tagasi ka tavapõllunduse juurde, kuulutas president Kirchner välja maksutõusu eksporditavale põllumajanduskaubale nagu piim, veiseliha, õli ja ka soja. Soja puhul oli maksutõus kõige suurem 35% pealt 44% peale. See ajas põllumehed marru ja tänavatele. 2008 kevadel blokeeriti pealinn ca kuuks ajaks ära – kiirteedele, mis viisid linnast välja, ehitati barrikaadid. Asi läks nii hulluks, et pealinnas hakkas toit otsa saama. See ajas Buenos Aireses tänavatele ka keskklassi, kes oli kunagine peamine presidendi toetaja. Selle peale maksuseadus tühistati ja kõik läheb vanaviisi edasi. President aga kaotas igasuguse toetuse elanike seas. Selle jutu iva on võib-olla selles, et kogu see tants ümber biokütuse ei ole nii roheline kui paista lastakse. Nii sojast kui rapsist kütuse tootmine omab ka selget negatiivset mõju keskkonnale. Kas see mõju on suurem või väiksem kui liiva seest nafta immutamine, on raske öelda. Argentiinale on see sojahullus aga toonud pigem kahju kui kasu.
Selle jutu lõpus keerasime juba „La Cinacina“ rantšo e estancia väravast sisse (Cinancina on muide selline madal puu/põõsas, mida leidub igal pool pampades). Esiteks loeti meile sõnad peale, et väljasõidu aeg on paigas ja see ei muutu isegi sellest tulenevalt, et me hilinesime tubli tunni. Ei noh, tore küll. See ebameeldiv uudis aga lendas meelest kohe kui sõõrmetesse jõudis värskete empanadade lõhn. See toimis nagu uimasti – kõik probleemid jäid selja taha. Pirulid võeti meie nähes otse ahjust ja need läksid nagu soojad saiad. Sest nad olidki soojad saiad. Siis anti meile teada, et soovijad võivad minna hobustega sõitma. No kui me juba ranchos oleme, siis ei saa ju seda võimalust mööda lasta. Siiski hoidsid soojad empanadad meid niipalju kinni, et jõudsime ootamise järjekorda viimastena. Jällegi turismigrupi mure – inimesi palju, hobuseid vähe. Ainukesena vurasid hobustega kogu aeg ring gauchod (pilt) - tundus, et nad tundsidki end hobuse seljas mugavamalt kui kahe jalaga maas.
Korraga sai tiiru ranchos teha 7-8 inimest, järjekorras seisis ca 30 inimest. Seega läks aega ning hetkel mil järjekord meieni jõudis, sekkus isand Murphy (see seaduste looja) – just sellel hetkel algas lõunaaeg ja kõiki kutsuti sisse paviljoni. See tegi juba veits hinge täis – giid küll vabandas ette ja taha ning lubas kohe pärast lõunasööki meid eelisjärjekorras sõitma lasta, kuid ikkagi. Ei olnud see, mida ootasime ja kodulehelt lugesime.
Lõunasöök kujutas endast üht suur grillipidu. Suured lihalahmakad oli grilli peal küpsenud
juba hommikust saadik. Seda nägime juba siis kui kohale jõudsime – grillmeister asjatas oma paviljonis üsna suurte kamakatega.
Söögimajas/saalis maha istudes visati meile taldrikule üks vorst. Üksainus vorst! Koonerdavad ka söögi arvelt, sai mõeldud – no ikka täitsa pees üritus, sai mõeldud. Aga siis toodi veel ka üks verivorst, mida ameeriklased ainult silmanurgast julgesid piiluda ja sedagi õudusega. Osad läksid lausa näost kaameks kui ma kahvli ja noa vorsti sisse lõin ning seda ilmselge mõnuga sööma hakkasin. Päris hea oli verivorsti kohta, kuid veidi liiga soolane minu maitsele ning kurta sai ka pohlamoosi puudumise üle. :) Omamoodi sürreaalne tunne oli süüa teises maailma otsas, ääretult palava ilmaga verivorsti. Aga seda ma vist olen ennemgi maininud, et sakslaste kogukond Argentiinas on suur ja nii on ka verivorstid saanud argentiinlase grillilaua lahutamatuks osaks.
No ja pärast seda selgus, et minu esialgsed kartused, et süüa ei anta, osutusid ennatlikuks. Pärast verivorsti vedasid gaucho riietuses teenindajad kõigile sellise keskmise tüki liha. No ei olnud võrreldav eilse õhtu käntsakaga kuid söönuks sai. Aga see polnud veel kõik. Peagi toodi veel üks tükk, ja siis veel ning siis veel üks tükk. Kokku viit erinevat sorti liha. Seda viimast portsu keeldus minu käsi isegi taldrikule tõstmast, abikaasa loobus paar lihatükki varem. Teenindajad käisid veel mitu ringi ja küsisid, et kas keegi liha tahab veel. Parem oleks kui nad ei oleks käinud, sest minul isiklikult tekkis peagi suur soovimatus lähiajal
grill-liha näha ja selle lõhna tunda. Me polnud abikaasaga vist kunagi kõhtu nii täis söönud – liha oli nii paganama hea, kuid inimvõimetel on siiski piirid.
Pärast õgimispidu, algas folkshow. Ja lõpus näidati ka tangot. Hoolimata sellest, et olime eelmisel õhtul midagi sarnast näinud, siis nüüd jutustati ka iga tantsu juurde selle lugu ning laval mängis live-band. Alguses tantsisid mehed naistega, siis tantsisid mehed üksinda (väga efektne tants muide) ja lõpuks aeti lavale ka üks väike poiss, kes seda efektset meeste tantsus üsna hästi kopeerida suutis. Kes toda meestetantsu näha tahab, võib vaadata seda youtubest, täpsemalt siit. Tegemist pole küll meie tehtud videoga, kuid minu arvates on tants vaatamist väärt, seega sellest ka link. Omalt poolt tõstsin siia väga madalakvaliteedilise (mobiiltelefoniga filmitud) klipi, lihtsalt sellise meeleolu edasiandmiseks. Väike näide traditsioonilisest rahvatantsust.
Aga ärkasime vara seetõttu, et meid ootas ees grillpidu pealinnast väljas, pampades. Täpsemalt siis gauchokultuuri keskuses San Antonio de Arecos. Kes ei tea, siis gauchod on Argentiinas sama tähendusega, mis kauboid USA-s. Tegelevad peamiselt karjaajamisega ning ka gauchode ümber on tekkinud paks kultuurikiht oma riietuse, muusika ja traditsioonidega.
Meil oli kokku lepitud ühe kohaliku reisikorraldajaga väljasõit „La Cinacina“ rantšosse (pildil), kus oleks siis toimunud grillipidu koos rahvatantsu etenduse ja gaucho-showga. Lubati et saab ka ise ratsutada ning samuti heita pilku ranchoelule. Kuna me Buenos Airesest autot ei tahtnud võtta ning omal käel San Antoniosse sõit tundus keeruline ja mitte väga palju odavam, siis otsustasime kasutada reisikorraldaja teenust. No ükskordki.Pakutava teenuse hulka käis ka hotelli järele tulemine 9-9.30 paiku, seega kõik oli tehtud väga mugavaks. Hommikusöök söödud, asusime ootama. Bussi ei tulnud, pool tundi jäid hiljaks e siis kell 10 saime hakata sõitma. Ja bussiks oli suur turismikas, mis oli juba rahvast täis. Peamiselt ameeriklasi ning neid tuli Marriottist ja veel mõnest hotellist juurde. Ühesõnaga tiirutasime linna peal ja korjasime peale inimesi. See viis kokkuvõttes selleni, et linnast välja saime tund aega hiljem kui kava ette nägi. Ja et hilinemine oleks ikka täielik, siis pidas buss kinni ühes teeäärses turistipoes, kus olid ikka tõeliselt hullud päevad. Halvas mõttes. Kraam maksis niipalju, et isegi Eesti keskmine kaupmees lööks ilmselt silmad maha ja mõtleks, et on ikka röövlid. Meie sealt midagi ei ostnud, kuid vaikselt hakkas hinge siginema kahetsus, et me olime lasknud end tõmmata massturismi rattasse. Lubatud 10-minutine peatus venis pooletunniseks.
Positiivse noodina tooks siia selle, et edasise sõidu ajal rääkis reisisaatja meile pikalt Argentiina ja gauchode ajaloost. Saime teada seda, et gauchod on peamiselt hispaanlaste ja kohalike järeltulijad. Lisaks seda, et kunagisel maade erastamisel tõrjuti gauchod ära kaugele pampasse, kus nad siis üsna jõhkralt puhastasid maa pärismaalastest. Peale selle räägiti meile, et gauchod pole mitte alati olnud positiivse mainega tegelased. Kuna nad ei allunud föderaalvõimule, siis neid halvustati ja piirati igal võimalikul viisil.
Väga huvitava faktina saime teada, et ca 75% Argentiina maast kuulub 25-le perekonnale ning see tuleneb kunagisest maadejagamisest ülikute vahel. Poliitilised tõmbetuuled ja sõjaväelised huntad ei ole selles suhtes midagi muutnud – keskmisel inimesel Argentiinas maad ei ole. Kui soovid maad harida, siis pead rentima. See on aga omakorda viinud selleni, et tohutuid maamassiive haldavaid perekondi tihti ei huvita mis nende maal toimub (sest maast saadav rent on olulisem ning lisaks maale omatakse ka tehaseid, pankasid, farme jne). Ja seda kasutatakse farmerite poolt ka nahaalselt ära. Nimelt on suureks hitiks saanud põllumeeste hulgas sojakasvatus, kuna kasumlikumat toodet ilmselt pole olemas. Soja järgi on nõudlus tohutu ja selle hind on pidevalt kasvanud. See kõik oleks ju väga tore, kui poleks asjaolu, et sojakasvatus on tohutult maad kurnav tegevus. Pärast soja kasvatamist võib selle maatüki päris mitmeks aastaks maha kanda – seal ei kasva midagi. Soja nimelt tõmbab pinnase mineraalidest ja muudest toitainetest täiesti tühjaks. Ja Argentiinas on soja alla läinud väga suur hulk põllumaadest ning riigi põhjaosas on maha võetud ka väga suur hulk metsa (sh vihmametsa) ja seda kõike selleks, et soja kasvatada. Lisaks räigetele keskkonnamõjudele, on see väga järsult mõjutanud ka kohalikku põllumajandusturgu. Kuna talunikud tahavad kasvatada soja, siis muud liigid (toiduained) on jäänud unarusse ja neid on tulnud hakata importima. See on aga viinud hinnad üles ja rahva rahulolematuks.
Selleks, et looduse rüüstamisele lõpp panna ja talumehi suunata tagasi ka tavapõllunduse juurde, kuulutas president Kirchner välja maksutõusu eksporditavale põllumajanduskaubale nagu piim, veiseliha, õli ja ka soja. Soja puhul oli maksutõus kõige suurem 35% pealt 44% peale. See ajas põllumehed marru ja tänavatele. 2008 kevadel blokeeriti pealinn ca kuuks ajaks ära – kiirteedele, mis viisid linnast välja, ehitati barrikaadid. Asi läks nii hulluks, et pealinnas hakkas toit otsa saama. See ajas Buenos Aireses tänavatele ka keskklassi, kes oli kunagine peamine presidendi toetaja. Selle peale maksuseadus tühistati ja kõik läheb vanaviisi edasi. President aga kaotas igasuguse toetuse elanike seas. Selle jutu iva on võib-olla selles, et kogu see tants ümber biokütuse ei ole nii roheline kui paista lastakse. Nii sojast kui rapsist kütuse tootmine omab ka selget negatiivset mõju keskkonnale. Kas see mõju on suurem või väiksem kui liiva seest nafta immutamine, on raske öelda. Argentiinale on see sojahullus aga toonud pigem kahju kui kasu.
Selle jutu lõpus keerasime juba „La Cinacina“ rantšo e estancia väravast sisse (Cinancina on muide selline madal puu/põõsas, mida leidub igal pool pampades). Esiteks loeti meile sõnad peale, et väljasõidu aeg on paigas ja see ei muutu isegi sellest tulenevalt, et me hilinesime tubli tunni. Ei noh, tore küll. See ebameeldiv uudis aga lendas meelest kohe kui sõõrmetesse jõudis värskete empanadade lõhn. See toimis nagu uimasti – kõik probleemid jäid selja taha. Pirulid võeti meie nähes otse ahjust ja need läksid nagu soojad saiad. Sest nad olidki soojad saiad. Siis anti meile teada, et soovijad võivad minna hobustega sõitma. No kui me juba ranchos oleme, siis ei saa ju seda võimalust mööda lasta. Siiski hoidsid soojad empanadad meid niipalju kinni, et jõudsime ootamise järjekorda viimastena. Jällegi turismigrupi mure – inimesi palju, hobuseid vähe. Ainukesena vurasid hobustega kogu aeg ring gauchod (pilt) - tundus, et nad tundsidki end hobuse seljas mugavamalt kui kahe jalaga maas.
Korraga sai tiiru ranchos teha 7-8 inimest, järjekorras seisis ca 30 inimest. Seega läks aega ning hetkel mil järjekord meieni jõudis, sekkus isand Murphy (see seaduste looja) – just sellel hetkel algas lõunaaeg ja kõiki kutsuti sisse paviljoni. See tegi juba veits hinge täis – giid küll vabandas ette ja taha ning lubas kohe pärast lõunasööki meid eelisjärjekorras sõitma lasta, kuid ikkagi. Ei olnud see, mida ootasime ja kodulehelt lugesime.Lõunasöök kujutas endast üht suur grillipidu. Suured lihalahmakad oli grilli peal küpsenud
juba hommikust saadik. Seda nägime juba siis kui kohale jõudsime – grillmeister asjatas oma paviljonis üsna suurte kamakatega.Söögimajas/saalis maha istudes visati meile taldrikule üks vorst. Üksainus vorst! Koonerdavad ka söögi arvelt, sai mõeldud – no ikka täitsa pees üritus, sai mõeldud. Aga siis toodi veel ka üks verivorst, mida ameeriklased ainult silmanurgast julgesid piiluda ja sedagi õudusega. Osad läksid lausa näost kaameks kui ma kahvli ja noa vorsti sisse lõin ning seda ilmselge mõnuga sööma hakkasin. Päris hea oli verivorsti kohta, kuid veidi liiga soolane minu maitsele ning kurta sai ka pohlamoosi puudumise üle. :) Omamoodi sürreaalne tunne oli süüa teises maailma otsas, ääretult palava ilmaga verivorsti. Aga seda ma vist olen ennemgi maininud, et sakslaste kogukond Argentiinas on suur ja nii on ka verivorstid saanud argentiinlase grillilaua lahutamatuks osaks.
No ja pärast seda selgus, et minu esialgsed kartused, et süüa ei anta, osutusid ennatlikuks. Pärast verivorsti vedasid gaucho riietuses teenindajad kõigile sellise keskmise tüki liha. No ei olnud võrreldav eilse õhtu käntsakaga kuid söönuks sai. Aga see polnud veel kõik. Peagi toodi veel üks tükk, ja siis veel ning siis veel üks tükk. Kokku viit erinevat sorti liha. Seda viimast portsu keeldus minu käsi isegi taldrikule tõstmast, abikaasa loobus paar lihatükki varem. Teenindajad käisid veel mitu ringi ja küsisid, et kas keegi liha tahab veel. Parem oleks kui nad ei oleks käinud, sest minul isiklikult tekkis peagi suur soovimatus lähiajal
grill-liha näha ja selle lõhna tunda. Me polnud abikaasaga vist kunagi kõhtu nii täis söönud – liha oli nii paganama hea, kuid inimvõimetel on siiski piirid.Pärast õgimispidu, algas folkshow. Ja lõpus näidati ka tangot. Hoolimata sellest, et olime eelmisel õhtul midagi sarnast näinud, siis nüüd jutustati ka iga tantsu juurde selle lugu ning laval mängis live-band. Alguses tantsisid mehed naistega, siis tantsisid mehed üksinda (väga efektne tants muide) ja lõpuks aeti lavale ka üks väike poiss, kes seda efektset meeste tantsus üsna hästi kopeerida suutis. Kes toda meestetantsu näha tahab, võib vaadata seda youtubest, täpsemalt siit. Tegemist pole küll meie tehtud videoga, kuid minu arvates on tants vaatamist väärt, seega sellest ka link. Omalt poolt tõstsin siia väga madalakvaliteedilise (mobiiltelefoniga filmitud) klipi, lihtsalt sellise meeleolu edasiandmiseks. Väike näide traditsioonilisest rahvatantsust.
Ja siis toodi jäätist. Pärast esimest lusikatäit konstateerisime fakti, et mao absoluutsed piirid on käes ja rohkem ei lähe toitu sisse mitte üks gramm. Otsustasime minna ja jalutada ranchos veidi ringi. Vaatlesime linde, tegime pilte ning jalutasime niisama. Peagi aga valgus 
ka kogu rahvamass välja, sest algamas oli gauchode show. Show sisu tulenes kunagistest traditsioonidest. Nimelt oli üle tee veetud nöör (ca 2-2,5 m kõrgusel maapinnast) ning sinna külge olid seotud rippuma väikesed nöörjupid, mille otsas oli sõrmus. Gaucho ülesanne oli tulla hobusega täiel kiirusel nael püsti käes (niiviisi muidugi rikub kümnete viisi erinevaid euro turvanõudeid, 
aga me polnud loomulikult Euroopas kah) ning püüda sõrmus naela otsa. Võitis see gaucho, kellel oli mängu lõppedes kõige rohkem sõrmuseid. Hinnanguliselt pooltel juhtudel see sõrmuse kättesaamine ka õnnestus. Showd sai kokkuvõttes ikka täie eest – osad sõitsid püsti, osad sõitsid paaris. Hoog oli aga kõigil väga suur, seega sõrmuse nöörijupi otsast kättesaamine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Kunagi sai selle võistluse võitja õiguse paluda daami kätt, tänapäeval jagasid gauchod sõrmused aga publikus olevatele daamidele ilma vastuteeneid ootamata laiali.
Aga siis tuli meie kord näidata oma hobuse käsitlemise oskusi. Arvestades seda, et see oli mul esimene kord ennast hobuse selga sättida, siis need oskused olid pehmelt öeldes piiratud. Osavaks osutus aga üks USAst pärit ja ilmselgelt indiaani (või pärismaalaste vms nimega neid nimetada) päritolu tütarlaps, kes hüppas kiirelt hobuse selga ja ratsutas hooga edasi-tagasi. Kõrvalt vaadates tundus kõik väga lihtne. Meie saime hobuse otsa, aga selle osaga ka selline vilumus ja kindlustunne kadus. Hobused saime liikuma ja kõik oli vinks-vonks, kuid selgus, et pole see hobuse juhtimine midagi nii lihtne. Kui filmisid ja ka neid gauchosid vaadates võib tunduda, et ratsurid on kui hobuse selga liimitud, siis mina isiklikult küll nii ei tundnud. Pigem oli selline tunne nagu istuks taburetiga mõne peene köie peal ja iga väiksemgi liigutus kukutab mu alla. Abikaasa tundis vist ennast veidi kindlamalt. Aga eks see oli algaja asi. Õnneks hobune hoogu ei kogunud ja perutama ei kukkunud. Hobuse seljast ronis sõidu lõppedes maha sama palju terveid konte, kui sinna otsa oli roninud. Iseenesest väga lahe kogemus.
Pärast ratsutamist tegime veel väikese jalutuskäigu, kuid peagi kutsuti kõiki teemaja juurde kus joodeti meile käigupealt maté teed (sellest kunagi hiljem) ning väike tükk kooki. Ennem kui suu koogipurust puhtaks sai pühitud, kamandati meid juba bussi. Maksime ära ka tasu kogu selle lõbu eest, kuid 170$ näo poolt tundus selle teenuse eest olevat palju. See hind oleks olnud ok, kui kõik oleks sujunud ja oleks olnud rohkem aega ranchoga tutvumiseks. Kahjuks sellel päeval oli kõik ligadi-logasi. Mõte oli hää, kuid teostus alla igasugust arvestust. Hinne 3+, teist korda seda läbi ei teeks. Omal käel minnes oleks saanud jääda sinnakanti ööseks ja leida mõne veidi privaatsema koha kus hobestega sõita ning aega maha võtta. Gauchoshow ja grillpeo võiks Cinacinas kaasa teha, kuid muus osas oli privaatsust ikka liiga vähe. Vähemalt meie jaoks.
Maha puistati meid Buenos Aireses ja otse hotelli ees. Vähemalt seegi hea. Päike ja söömine olid meid tõsiselt ära väsitanud, mistõttu tegime pisikese puhkepausi. Nimetame siis seda hiliseks siestaks. Õhtul hiljem sai ära tinistatud väikesed joogid, samal ajal pakkisime asjad kokku. Homme pidime veel varem ärkama, sest ees ootas siselend troopikasse.
ka kogu rahvamass välja, sest algamas oli gauchode show. Show sisu tulenes kunagistest traditsioonidest. Nimelt oli üle tee veetud nöör (ca 2-2,5 m kõrgusel maapinnast) ning sinna külge olid seotud rippuma väikesed nöörjupid, mille otsas oli sõrmus. Gaucho ülesanne oli tulla hobusega täiel kiirusel nael püsti käes (niiviisi muidugi rikub kümnete viisi erinevaid euro turvanõudeid, 
aga me polnud loomulikult Euroopas kah) ning püüda sõrmus naela otsa. Võitis see gaucho, kellel oli mängu lõppedes kõige rohkem sõrmuseid. Hinnanguliselt pooltel juhtudel see sõrmuse kättesaamine ka õnnestus. Showd sai kokkuvõttes ikka täie eest – osad sõitsid püsti, osad sõitsid paaris. Hoog oli aga kõigil väga suur, seega sõrmuse nöörijupi otsast kättesaamine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Kunagi sai selle võistluse võitja õiguse paluda daami kätt, tänapäeval jagasid gauchod sõrmused aga publikus olevatele daamidele ilma vastuteeneid ootamata laiali.Aga siis tuli meie kord näidata oma hobuse käsitlemise oskusi. Arvestades seda, et see oli mul esimene kord ennast hobuse selga sättida, siis need oskused olid pehmelt öeldes piiratud. Osavaks osutus aga üks USAst pärit ja ilmselgelt indiaani (või pärismaalaste vms nimega neid nimetada) päritolu tütarlaps, kes hüppas kiirelt hobuse selga ja ratsutas hooga edasi-tagasi. Kõrvalt vaadates tundus kõik väga lihtne. Meie saime hobuse otsa, aga selle osaga ka selline vilumus ja kindlustunne kadus. Hobused saime liikuma ja kõik oli vinks-vonks, kuid selgus, et pole see hobuse juhtimine midagi nii lihtne. Kui filmisid ja ka neid gauchosid vaadates võib tunduda, et ratsurid on kui hobuse selga liimitud, siis mina isiklikult küll nii ei tundnud. Pigem oli selline tunne nagu istuks taburetiga mõne peene köie peal ja iga väiksemgi liigutus kukutab mu alla. Abikaasa tundis vist ennast veidi kindlamalt. Aga eks see oli algaja asi. Õnneks hobune hoogu ei kogunud ja perutama ei kukkunud. Hobuse seljast ronis sõidu lõppedes maha sama palju terveid konte, kui sinna otsa oli roninud. Iseenesest väga lahe kogemus.
Pärast ratsutamist tegime veel väikese jalutuskäigu, kuid peagi kutsuti kõiki teemaja juurde kus joodeti meile käigupealt maté teed (sellest kunagi hiljem) ning väike tükk kooki. Ennem kui suu koogipurust puhtaks sai pühitud, kamandati meid juba bussi. Maksime ära ka tasu kogu selle lõbu eest, kuid 170$ näo poolt tundus selle teenuse eest olevat palju. See hind oleks olnud ok, kui kõik oleks sujunud ja oleks olnud rohkem aega ranchoga tutvumiseks. Kahjuks sellel päeval oli kõik ligadi-logasi. Mõte oli hää, kuid teostus alla igasugust arvestust. Hinne 3+, teist korda seda läbi ei teeks. Omal käel minnes oleks saanud jääda sinnakanti ööseks ja leida mõne veidi privaatsema koha kus hobestega sõita ning aega maha võtta. Gauchoshow ja grillpeo võiks Cinacinas kaasa teha, kuid muus osas oli privaatsust ikka liiga vähe. Vähemalt meie jaoks.Maha puistati meid Buenos Aireses ja otse hotelli ees. Vähemalt seegi hea. Päike ja söömine olid meid tõsiselt ära väsitanud, mistõttu tegime pisikese puhkepausi. Nimetame siis seda hiliseks siestaks. Õhtul hiljem sai ära tinistatud väikesed joogid, samal ajal pakkisime asjad kokku. Homme pidime veel varem ärkama, sest ees ootas siselend troopikasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar