18.oktoober - Buenos Aires

Sulandumine Argentiina aega õnnestus tänu korralikule väljamagamisele väga hästi - kell 8.30 lõime luugid lahti. Sellel päeval sai ära proovitud ka Ibis hotelli hommikusöök. See küll olulist muljet ei avaldanud, kuid ega väga midagi ette heita ka polnud. Ainuke asi, mis oli harjumatu, oli värske salati puudumine võileibade juurest - ei tomatit, ei kurki. Samas kapaga sai magustoiduks võtta puuviljasalatit, kus oli sees erinevaid tuntud ja tundmatuid puuvilju, seega värskete loodusandide pakkumine neile võõras pole. Lihtsalt soolase toidu kõrvale polnud võimalik midagi värsket krõbistada.
Kõhud täidetud, võtsime suuna kesklinna poole. Pärast metroojaamas pileti komposteerimist sai aga meile selgeks, et see eelmises lauses öeldud väide kahjuks ei osutunud tõeseks. Mingil kummalisel põhjusel sõidab Buenos Airese metroo (vähemalt liin A) vasakpoolse liikluse reeglite järele. Meie läksime rahumeeli maa alla sellel pool sõiduteed, mis suundus kesklinna, kuid maa all olev metroo sõitis täpselt vastassuunas. Kusjuures eile olime täiesti õigel pool metroo peale läinud - olime olnud lihtsalt ääretult hoolsad ja lugesime, et kuhupoole täpselt metroo sõidab. Täna oli meil kesklinna asukoht teada, kuid loogika vedas alt. Ega meil muud üle ei jäänud kui järgmises peatuses välja minna, uus pilet komposteerida ja teistpidi tagasi sõita. Seekord läks õnneks ja peagi ronisime jälle Casa Rosada juures maapinnale.
Kuna me väga pikaks ei plaaninud pealinna jääda, siis hakkasime kuumust trotsides turisti kohuseid täitma ja vaatamisväärsusi uudistama. Käisime ära (mõnusalt jahedas) Catedral Metropolitanos. Tegemist siis sellise suurte sammastega hoonega, mis nägi pigem välja kreekapärase templina kui katoliikliku katedraalina. Linna/riigi peakatedraalina täitis ta aga oma kohuseid hästi - suur, võimas ning pillavalt sisustatud. Näiteks väga suur osa altaridetailidest oli puhtast hõbedast ning erinevate tikandite ja värviliste ornamentide koosmõjul, oli tegu tõeliselt läikiva, lausa sädeleva, meistriteosega. Katedraali olid maetud ka mitmed Argentiina riigi tekke juures olnud ja seda protsessi kiirendanud tegelased. Kõige imposantsem oli kindral José de San Martíni hauakamber - tohutu marmorist kirst kõrgel postamendi otsas, kaetud Argentiina lippudega. Ukse peal aga paraadvormis valvurid. San Martini panus kogu Lõuna-Ameerika vabanemisel Hispaania võimu alt oli suur - ta nimelt juhtis vägesid, mis vabastasid hispaania võimuritest nii Tšiili, Peruu kui ka Argentiina. Nendes riikides on ta rahvuskangelane ning tema nime ette käib tihtipeale epiteet "Libertador" e "Vabastaja". Vot nii palju siis tarka teksti.
Pühakojast välja astudes tuletati lumivalgetele põhjamaalastele jälle meelde, et on kevad ja nii heleda nahaga ei ole kombekas ringi kõmpida. Ühesõnaga päike hakkas jälle kõrvetama. Ja väga hea! Eks me tahtsime ikka ise ka veidi värvi juurde saada, muidu pärast kodus ei usutagi, et Argentiinas käisime. Seega võtsime ette pika jalutuskäigu ümber Casa Rosada ja siis edasi 9. Julio avenüü ja obeliski suunas. Casa Rosada taga avastasime suure aia ja ilmselt ka palee peasissekäigu. Ei tea, aeda sisse kahjuks ei saanud. Küll aga jälgisime huviga üht linnuvolaskit, kes Roosa Maja ühe värava posti sisse üritas pesa punuda. Vedas kohale pikki oksaraagusid, kuid need ei mahtunud kuidagi postiavaustest sisse. Proovis ühte ja teistpidi, proovis hea ja halvaga, kuid ikka kukkus oks lõpuks noka vahelt maha. Aga linnu järjekindlus oli hämmastav ja lõpuks viis see ka sihile - suutis ühe oksa sisse vedada. Samas peab tõele au andma, et niiviisi tegutsedes läks tal selle pesa ehitamine ikka väga pikalt. Loodame, et ta sai siis selle õigeks ajaks valmis ning jõudis nautida lindude kevadrõõme, meie aga võtsime suuna Obeliski suunas. Pildina lisan palee tagant avanenud vaate uuele ja arenevale Buenos Airesele.
Obelisk ongi obelisk, keset mega- magistraali. See ehitati 1936 tähistamaks Buenos Airese 400.-t aastapäeva ja väidetavalt lehvitati selles kohas ka esimest korda Argentiina lippu. Üks kurbnaljakas fakt on seotud obeliskiga 1970.-test. Nimelt riputati obeliski otsa plakat kirjaga "El silencio es salud" ("Vaikus on tervis"). Kuigi see pidi autojuhtidele meelde tuletama müra kahjulikkust, siis seda interpreteeriti ka kui võimulolevate peronistide poliitilist avaldust, et kasulikum on vait olla.
Hoolimata avenüü tohutus laiusest, oli seal kõrval jalutada päris mõnus. Meie imetluse teenisid ära kevadised õites olevad põõsad ja puud, eriti põnevad olid suured puud, mille õied olid justkui vatist. Ristisime need kohe täiesti ebaoriginaalselt vatipuudeks. Need vatitupsud olid tekkinud puu viljade avanemisel ja selle sees olid siis puu seemned. Päris lahe.
On see nüüd halb või hea, rumalus või lihtsalt kehv harjumus, aga me oleme oma reisidel praktiliselt alati korra läbi astunud roiskunud kapitalismi ja inimesi kägistava globaliseerumise kantsist McDonaldsist. Vahest lihtsalt tahaks kiirelt midagi hamba alla ja edasi liikuda. Testid on näidanud, et Big Mac maitseb igal pool suhteliselt sarnaselt, kuid igas riigis on reeglina mõni toode kohaliku krutskiga. Nii ka seekord – abikaasa proovis mingit grillkana-burgerit, olevat hea olnud. Ju siis oli. Lisaks kõhutäitele oli „restorani“ õhkkonditsioneeritud ruumid päris mõnus vaheldus üleüldisele palavusele.
Tulevikku silmas pidades tahtsime läbi astuda Argentiina Rahvusparkide kontorist, et hankida mõned kaardid parkide kohta, kuhu oli plaanis minna. Aga nagu me kartsime, oli see nädalavahetusel suletud, mistõttu pidime rahulduma eelmisel päeval ostetud atlasega. Kontori juurest ära jalutades avastasime, et oleme praktiliselt samas kohas, kuhu eile lennujaama buss meid maha oli pannud. Puzzle Buenos Airese kesklinna asetusest hakkas vaikselt kokku minema. Väga loogiline hispaaniapärane linn. See maagiline väljak, mille ääres me olime eelmisel päeval suhteliselt tühja pilguga seisnud, oli Plaza San Martin. Selle keskel asus Torre de los Ingleses ehk siis inglise kellatorn (inglaste poolt ehitatud kellatorn), lisaks lehvis platsil ülisuur Argentiina lipp ning veidi kõrgemal künka otsas oli mõnus park, mille auks ja uhkuseks oli võimas Ombu puu. See kant tundus olevat porteñode (Buenos Airese elanike) jaoks lõõgastumiskoht, sest muruplatsidel peeti piknikke või siis pikutati niisama. Seal pargis ristisime käigupealt ära veel ühe puu – nimelt olid ühe õied roosad ja pudeliharja kujulised ning seetõttu saigi puu tänu meie piiratud originaalsusele nimeks „pudeliharjapuu“.
Linnakaardi peal näpuga järge ajades leidsime, et väikese jalutuskäigu kaugusel asus nii Buenos Airese kui ilmselt ka kogu Argentiina kalleimate kruntidega kinnisvaraarendus - Cementerio de la Recoleta. Jah, see on surnuaed, täpsemalt öeldes surnute linn suurte majadega (hauakambrid) ning tänavate võrgustikuga. Selleks, et sinna mõne ruutmeetri suurust krunti saada pead olema väga rikas või väga kuulus, parem oleks kui mõlemad tingimused oleks täidetud. Sinna on maetud Argentiina presidente, teadlasi, tippärimehi jne. Loomulikult on seal oma viimase puhkepaiga leidnud ka „Evita“, aga temast hiljem. Recoleta sarnanes väga palju Pariisi Père Lachaise’i kalmistuga, kuid oli tunduvalt võimsam. Osad hauakambrid olid moodsa kunsti tippteosed ja tugevate turvasüsteemidega (võiks lausa öelda mausoleumid), osad aga kummituslikud ja veidi lagunenud (nagu filmides neid tavaliselt kujutatakse). Üks oli selge – püstitamise ajal rahaga ei koonerdatud. Seal nendevahelises labürindis oli väga lihtne ära eksida. Üsna õõvastav oli mõnikord akendest sisse piiludes näha veidi irvakil olevaid kirstukaasi, teisalt jälle paistsid osade hauakambrite põrandates olevad luugid, mis viisid kuhugi maa-alustesse kambritesse. Väga Indiana Joneslik. Aga turistide (keda oli palju) põhimass käis ringi ikka põhieesmärgiga – leida üles Eva „Evita“ Duarte Peroni hauakamber. Välisturisti jaoks on Evita tuntuks saanud läbi muusikali ja filmi, kuid kohalike jaoks on tegu praktiliselt pühakuga. Tema teeneks loetakse sotsiaalsüsteemi loomist Argentiinas. Meditsiiniline abi ja kooliharidus vaestele olid ennem tema saamist presidendiprouaks praktiliselt olematud. Ja neid kunagi läbi viidud reforme ei ole siiani unustatud. Ka tema hauakamber oli kaetud erinevate tänuplaatidega mitmest Argentiina regioonist. Lisaks tänuplaatidele oli kogu monumendi esine ja iga väiksemgi uksepragu täidetud lilledega. Mis puudutab kambrit ennast, siis see oli väga tagasihoidlik. Keegi oli ukse peale jätnud ka tema pildi ning abikaasa kommentaar oli selline, et Madonna kaunidus ei ole ligilähedanegi.
Kui nüüd mõni mõtleb, et kolasime seal surnuaias ringi tohutus haisupilves, siis see eksib. Absoluutselt ei mingeid ebatavalisi aroome. Kuidas see saavutati (inimesed ju maeti maapinnale) jäigi meile väikeseks saladuseks. Ühes „majakeses“ silmasime ühes nurgas ka õhuvärskenduse pudelit, seega päris nii roosiline vist kogu aeg pole :P Aga sinnaminekut me kindlasti ei kahetsenud – pooleldi sürrealistlik elamus. Öeldakse, et riigi kohta räägivad väga palju tema surnuaiad. Argentiina kohta räägib Recoleta seda, et elatakse välise uhkuse ja toreduse nimel ning eks see nii ka ole. Argentiinlaste suure ego ning välise sära ihaluse kohta kirjutab praktiliselt iga seda riiki kirjeldav raamat.
Surnuaia esine oli muudetud aga selliseks turistimekaks – ümberkaudsetel tänavatel lugematu hulk nännikauplusi, vabadel platsidel tantsisid paarid tangot (et turist pildistaks ja annaks raha) ning otse surnari väravas mängis džässansambel. Väga hästi mängisid muide ning selliseid mõnusaid viise. Kuna samas pakkusid nad müügiks ka enda kõrvetatud plaate oma muusikaga, siis mõnusa meeleolu taastamiseks tulevikus kodus, ostsime plaadi meiegi. 20$ (ehk siis ca 80 EEK) pole just ülemäära kõrge hind hea emotsiooni eest. Vähemalt ei olnud jälle need paaniflööditajad, mis on kogu maailma vallutanud (kes on „South Parki“ hoolega jälginud, siis teab ka miks see nii on :)).
Hoolimata lahedatest emotsioonidest hakkasid jalad jällegi agressiivselt oma nõrkust eksponeerima, mistõttu otsustasime vahepeal hotelli minna. Käisime toidupoest varude täiendamiseks läbi ja siis sõitsimegi taksoga hotelli ära. Takso on ikka ütlemata odav ja tundub, et ausus on taksojuhtide seas standard. Jällegi – ei mingeid auringe linnas ja turisti pepu lohku tõmbamist – takso sõitis kõige otsemat teed pidi meie Ibis Congreso ette (pildil olev taksojuht ei ole antud jutuga seotud :P).
Kuna päev oli alles noor, siis otsustasime täna nuusutada veidi ka Buenos Airese ööelu. Millal siis veel kui mitte ühel soojal laupäeva õhtul? Päikeseloojanguks olime puhtad riided selga ajanud ning pead ära kamminud ja valmis sukelduma öhe. Eesmärk oli näha midagi eht-Argentiinalikku – tangot. Tango, nagu näiteks ka jalgpall või grillimine, on midagi sellist, millest ei saa Argentiinas ei üle ega ümber. Pealinna osad asutused on kaks nendest (tango ja grillimise siis) suutnud ühendada ja pakuvad õhtusöögi kõrvale tangoshowsid. Midagi sellist ka otsisime. Olime eelnevalt Lonely Planeti abil välja valinud mõned kohad, mida soovitati. Neid kohti otsides selgus esimest korda teravalt ka asjaolu, et see raamatuversioon on vananenud mitmes aspektis. Esimene koht (mis oli meie hotellile suhteliselt lähedal) oli hoopistükkis suletud. Teine koht, mida LP soovitas, oli aga vahepeal muutunud väga noobliks ja küsis oma teenuste oluliselt rohkem kui me olime valmis maksma ja kordades rohkem, kui raamatus kirjas oli. Pilk sisse viitas asjaolule, et tegemist oli grupituristidele mõeldud kohaga. Ei seda me ei otsinud. See hindade teema oli teine asjaolu, mis oli meie Lonely Planetis aegunud – võrreldes paari aasta taguse ajaga olid hinnad tõusnud 2-3 korda. Pärast devalveerimist oli tõesti kõik üliodav, kuid majandus oli taastumas, mistõttu hinnad ANNO 2008 olid võrreldavad Eesti hindadega. Paljud asjad/teenused olid küll odavamad, kuid üldises plaanis on siiski võrdlus kohane.
Kuna meie LP-st kasu polnud, siis suundusime San Telmo rajooni, mida peetakse selliseks „ehedaks Buenos Aireseks“ oma boheemlasliku atmosfääri tõttu. Ja tõepoolest – majad ja tänavad oli mõõdukalt lagunenud, kuid selle eest käis seal vilgas elu. Selles rajoonis on palju söögikohti ja väikeseid lokaale. Laupäeva tõttu olid need reeglina inimestest pungil. Peamiselt liikus siin ringi kohalikke. Hoolimata veidi teistsugusest ümbruskonnast, tundsime ennast seal päris turvaliselt. Peagi jõudsime San Telmo melu keskpunkti – Plaza Dorregole. Plats oli rahvast täis. Kes istusid välikohvikutes ja sõid õhtust, kes tantsisid keset väljakut tangot (mängis live-band), kes müüs oma käsitööd, kes jalutas niisama. Seal pisteti meile pihku ka flaier, kus oli kirjas just see, mida me näha tahtsime + ekstra. Söögi kõrvale pakuti nii tango kui ka rahvatantsu etendust ning see koht asus siinsamas väljaku ääres. Ei mõelnud pikalt – läksime sisse. Tegemist oli sellise väikese ja hubase restoraniga. Valisime strateegiliselt heas kohas asuva laua ning istusime maha. Alustuseks võtsime pudeli head punast veini (üks asi mis on tõesti Argentiinas odav – kohalik hea vein) ning empanadasid. Abikaasa sõnade järgi maitsesid need kui unistus, vähemalt niimoodi on reisipäevikusse kirjutatud. Pärast sissejuhatust julgesime juba liha tellida ning mõlemad proovisime grillitud loomaliha – mida siis veel? Kõrvalroaks tellisin endale magusaid kartuleid, kuid nagu hiljem selgus ei olnud see parim valik – maitse ei ühtinud minu maitsemeelte arusaamaga heas toidust. Salat oleks olnud sobivam, abikaasa tabas selle juba tellides ära. Aga meie tohutud lihakäntsakad (0,5 kg kumbki) saabusid koos show algusega – ideaalne ajastus. Esmalt pakuti siis meile kohalikku folkloori ühe tantsupaari esituses. Tuleb tunnistada, et nad olid tõepoolest väga head ja kirglikud nagu ka flaier lubas. Ning meile pakuti üle ootuste palju tantse, hinnalisa toidule show nautimise eest oli kõigest 5 peesot. Pärast agressiivseid folktantse tuli üliemotsionaalne tango. Selline pehme, liikuv ja ideaalses esituses. Ei mingeid lollakaid soome tango peanõkse ja puist liikumist. Kõik oli väga sujuv ja täis tundeid, veelkord tuleb kiita esinejaid – tõelised profid.
Lisaks vaimsetele naudingutele, oli tõeline nauding ka lauale veetud toit. Ilma pikalt mõtlemata julgesin arvata, et tegemist on kõige parema grill-lihaga mida ma kunagi saanud olen. Liha oli mahlane, pehme ja täpselt õige aja grillil vedelenud. Seega jutud argentiinlaste väga heast grillioskusest ei olnud liialdatud. Seda võib aimata ka Tallinnas asuva restorani „Argentiina“ toitudest, kuid originaalis olid portsud 2 korda mehisemad ning ilmselt keskkond andis maitseelamusele veel viimase lihvi. Kogu see mõnetunnine naudingute bukett läks meile maksma 152$, pole paha hind 1 kilo grill-liha, pudeli veini ja muu söögikraami eest. Tantsuetendus muidugi kah. Kuna teenindus oli samuti laitmatu, siis sai ka meie väga püüdlikule teenindajale veidi meelehead jäetud. Ära minnes hüüdsid meile „head aega“ nii kokad kui ka tantsijad. Selline väga õdus ja mõnus väike pererestoran. Kes juhtumisi sinna satub siis märgin siin täpsema aadressi ka ära – Plaza Dorrego edelanurgas asuv La Pergola de San Telmo. Anselmo Aieta 1075, San Telmo, Buenos Aires. :P
Koju läksime jälle taksoga, sest veinise peaga pole eriti kasulik pimedas (kell näitas juba üle südaöö) linnas kolada. Ja hotell muidugi oli üsna kaugel kah. Seal keerasime kohe magama ning suure tõenäosusega näidati meile selle ööl üsna tangolisi unenägusid. Väga lahe päev oli!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere, elan Buenos aireses ja seega oskan kommenteerida metroo liiklust- nimelt metroo ja samuti ka rongi liiklus on alati vasakpoolne, kuna need on inglaste poolt ehitatud.

Kóike parimat!
Hedvig

Liisa Toomus ütles ...

Tere!

Kas siis metroo on kui Londonis? Parimat, Triin333