21.oktoober - Puerto Iguazu, Posadas

Sellel päeval puhkasime välja ja ei ärganud kukelaulu ajal (mitte, et me oleks siin kukelaulu kusagil kuulnud), sest otseselt kiirelt polnud kuhugi. Plaane aga oli küll. Checkisime ennast Liliani hotellist välja, kuid kohvrid jätsime veel nende kätte hoiule kuna tahtsime veel Iguazu kandis ringi vaadata. Esimese asjana pärast hommikusööki hüppasime juba meile tuttavaks saanud linnabussi peale ning sõitsime vaatama kohta, kus kohtuvad kolme riigi piirid – Argentiina, Brasiilia ja Paraguay. Tres Fronteras on üsna aimatav nimi antud kohale. Tegemist ei olnud maismaa piiriga – riike lahutasid jõed. Eks siinkandis (tegelikult ka mujal) ongi riikide territooriumid välja kujunenud teatavate looduslike takistuste kaudu. Paraguay piir jookseb sadade kilomeetrite pikkuselt mööda Parana jõge, Tšiili tekkele pani aluse Andide mäestik. Argentiinat ja Brasiiliat lahutab aga seesama Rio Iguazu, mille ääres veetsime me eile terve päeva. Joad asuvad mõned kilomeetrid Iguazu/Parana ristumiskohast ülesvoolu.
Ega seal piiripunktis üüratult palju vaadata polnud, kuid omamoodi vaatamisväärsus see siiski oli. Kõikidel riikidel oli oma kallastele ehitatud vastava riigi lipuvärvides kivist püramiidid, mis ilusasti ka vaatajale silma paistsid. Kui Brasiilia pool paistis selle püramiidi tagant vaid tihe ja lõppematu džungel, siis Paraguay poole vaadates ehtis džunglivaadet ka suurlinna – nimega Ciudad del Este – siluett. Tegemist on suhteliselt värske linnaga, loodud alles 1957, kuid elanikke on seal juba veidi üle 300 000. Suhteliselt sürreaalne vaatepilt oli, sest kui nii Argentiina kui ka Brasiilia pool oli igal pool lõppematu rohelus, siis Paraguay suunalt paistsid pilvelõhkujate kontuurid. Tundusid täiesti võõrkehadena. Aga suhtlus ja läbikäimine riikide vahel tundus olevat tihe, sest jõgedel sõitis palju jõelaevu ning suhteliselt lihtsaks oli tehtud ka kohalike piiriületus. Tavalised liinibussid käisid vähemalt paar korda tunnis lähimate Brasiilia ja Paraguay asustuste vahel.
Nautisime seal veidi vaateid ja jällegi uudistasime ka loodust ning otsustasime kesklinna tagasi minna. Bussi oodates sattusime juttu ajama ühe Kiwiga (nii kutsutakseUus-Meremaa elanikke), kes kurtis, et tema jaoks on see palavus liig mis liig. Saades teada, et meie salaplaan on tema kodumaad ka mingil ajal külastada, siis esimese asjana hoiatas ta väga mürgise päikese. Nimelt olevat Uus-Meremaa kohal suur osooniauk, mis tähendab seda, et ilma päikesekreemita ei tasu üle 10 minuti väljas viibida. No ei tea kas asi tegelikult ka nii hull on, kuid proua nõnnamoodi väitis. Saime teada, et ta oli ka käinud eile Iguazu jugasid vaatamas, kuid tuukaneid, ahve ja ninakarusid ei olnud ta kohanud. Me siis ütsime vastu, et 2/3 mainitud elukatest õnnestus meil siiski ära näha, mille peale ta ütles, et läheb täna siis tagasi. Uuris veel, et kus me täpselt neid nägime. Siis aga tuli buss ja me läksime oma teed.
Meie tee viis Puerto Iguazu peatänavale, kust oli plaan üles leida rahaautomaat, kuna sularahavarud hakkasid lõppema ja pangakaartide kasutusvõimalused olid siiani olnud üsna piiratud. Lonely Planetis kirjeldatud pangakontorit muidugi enam ei eksisteerinud. Tänavalt abi küsides selgus, et pank siiski linnas eksisteerib ja peagi astusime nende jahedasse kontorisse. Rahaautomaate oli mitu ja ka inimesi oli järtsus päris palju, pooled neist turistid. Automaadi juures selgus kurb tõsiasi, et nii Maestro nime kandev deebetkaart kui ka MasterCardi nime kandev krediitkaart olid täiesti kasutud. Masin ei aktsepteerinud neid kumbagi. Õnneks oli abikaasal ka VISA märki kandev plastikleht, mis sobis masinale täiesti. Võtsime niipalju kui päevas raha antakse (600$) ning lahkusime. Selle päevase raha väljavõtmise piiranguga peaks arvestama, juhuks kui kusagil tuleb suurem summa sularaha välja käia või siis liigelda mõnda aega territooriumil, kus pangaautomaate ei eksisteeri. Meil oli lähiajal just see viimane trip plaanis – pidime ju minema Ibera sohu, kuhu pääseb ligi väga vaevaliselt ning pangaautomaadist pole seal haisugi.
Rahakott raha täis, asusime seda kohe hoogsalt kulutama. Abikaasa ütles, et oleme hooletusse jätnud suveniiride ostmise, mille peale kammisime läbi peatänava „gift-shopid“. Ninni-nänni hulgas ostsime ka paar kohalikku käsitsi valmistatud sigarit. No niisama proovimiseks. Eks me sellised viski ja sigarisõbrad oleme, mistõttu pakkus see pisike tubakarullike (mitte eriti sirge ega ka jäme) huvi. See tehtud, suutsin oma abikaasa lõpuks ära veenda selles, et teha üks väike ekstreemretk.
Ekstreemretke sisu oli selles, et külastada Iguazu jugasid ka Brasiilia poolel. Ekstreemseks tegi selle retke asjaolu, et Brasiilia küsib ainsana L-Ameerika riikidest veel eestlaste käest viisat. Ja viisat meil polnud. Meie avantüüri aluseks oli Lonely Planeti raamat, kus kirjutati, et üheks päevaks (st samal päeval tagasi) Brasiiliasse minek võib õnnestuda ka viisata. Seda toetasid ka Thorntree foorumites kommenteerijate kogemused. Kõige hullem mis juhtuda saab on piirilt tagasi saatmine. Vähemalt nii kirjutati. Kangastusid küll filmidest tuntud Ladina-Ameerikalikud räpased vangikongid ja üdini korrumpeerunud ametnikud, kuid läksime ikka. Õnneks ei olnud see retk ka rahaliselt väga kallis – pilet Foz do Iguazusse (Brasiilia) maksis ainult 3$, sest see asus Puerto Iguazust otse üle jõe. Buss tuli peagi ning varsti oligi Argentiinast lahkumise tempel passis. Süda küll peksles sees, kuid mitte hirmust vaid põnevusest. Et mis juhtuma hakkab. Brasiilia piiripunkt oli nimelt teisel pool silda. Esimene märk, et kõik ei pruugi minna väga libedalt, selgus piiripunktis, kui bussist kõik väljamaalaste nägudega (st valged) inimesed välja aeti. Buss sõitis kohe edasi, kohalikel ei vaadatud isegi passi.
Bussist väljas jagati kõigile formularid, mille siis ära täitsime. Sellest aga palju abi siiski polnud. Esmalt tegi muidugi palju segadust (ja tegelikult samapalju nalja) riik nimega Estonia. Tolliametnikud lappasid pikalt mingit paksu teatmikku ja selgitasid välja, et selline riik on tõepoolest olemas. Suhtlus oli muidugi maksimaalselt raskendatud, sest portugali keelest ei mõhkanud me midagi ning isegi hispaania keelt ei osanud sealsed piiripunkti töötajad. Samas ega see jutu mõte väga arusaamatuks ei jäänud – „Viisat on vaja Teil!“ "Ei või olla?" panime meie vastu. Neil oli meist veits kahju ka ja seetõttu ütlesid, et kui me kiiresti teeksime, siis saaksime veel samal päeval Puerto Iguazus asuvast Brasiilia saatkonnast viisad passi. Tänasime neid viisakalt info eest ja lahkusime bussipeatusesse bussi ootame. Saatkonda meil muidugi plaanis minna polnud, sest ca 1000 EEK mõnetunnise viibimise eest Brasiilias oli ikka palju maksta.
Mul oli muidu päris lõbus, kuid abikaasal oli naljatuju natukeseks ajaks kadunud ning ütles, et „Vedas, et vangi ei pandud“. See fraas võimendas minu head tuju veelgi. :P 10 krooni eest nalja kui palju. Aga vähemalt see oli nüüd selge, et ilma viisata pole mõtet üritada. Eks see LP-s pasundatav võimalus on teinud piirivalvurid hoolsamaks ja kui kunagi sõitis buss peatumata Brasiiliasse sisse, siis tänasel päeval eraldatakse Euroopa turist kiirelt ära.
Peagi oli jälle Argentiina sisenemise tempel passis (jälle 90 päeva) ning astusime Puerto Iguazu bussijaamas tagasi Argentiina pinnale. Vahepeal oli meis valmis küpsenud otsus, et sõidame kohe ära Posadase linna. Enne veel aga kinnitasime keha. Korralikult. Bussijaama kõrval asunud restoranis saime jälle nautida jumalikku grill-liha, kuid seekord läks nii, et ei jõudnud tervet portsu ära süüa. Kuigi liha kõrvale ei söönud väga palju kõhtu täitvaid kartuleid ja kuigi oli kõht väga tühi, siis 400 grammi grillitud ja imemaitsvat veisefileed ei suutnud mina ära süüa. Eks kuumus ja niiskus mängis ka rolli. Naisega läks samamoodi. Süda tilkus verd kui kelner meie taldrikud ära viis, millel oli alles sama suur ports liha kui mõnes heas Eesti restoranis sulle üldse antakse. Aga mis teha.
See restoranitelk, milles oma kõhtu täitsime oli jahutusega ning sealt välja astumisel oli selline tunne nagu oleks Kalevipoeg oma laudadega serviti otsa ette lajatanud. Päike siras otse lagipähe ja elavhõbedapügal oli ilmselt seal 40 kraadi juures. Tundus, et ka kohalike jaoks oli ilm juba selline, et „külm enam ei ole“. Tõime hotellist oma kohvrid ära ja teel kohtasime paari banaanipuud, mis tänava ääres kasvasid. Banaanid olid küll otsas, kuid veel toored. Kevad ikkagi.
Bussijaamas saime oma piletid kiirelt ostetud ja buss Posadasesse väljus peagi. Vedajaks A.del Valle nimeline ettevõte. Bussiliikluse kohta Argentiinas olin ma kuulnud väga palju kiidusõnu ja tuli välja, et see kõik oli tõsi. Bussid olid tõepoolest ülimugavad - nt bussitoole sai viia lamamisasendisse, nii et ka jalgade jaoks tuli välja eraldi osa. Olid justkui voodis. Ja istmed olid kõik nahast ja ka laiemad kui nt Eestis (sellele viitab ka asjaolu, et bussis oli 3 istmerida, mitte 4. 2+1 sisteem). Niimoodi pool lamades ja konditsioneeritud bussis me siis sõitsimegi läbi Misionese provintsi lõuna poole. Džunglid vaheldusid avarate roheliste lagendikega. Buss tegi vahepeal ka mõned peatused, kuid 35$, 240 kilomeetrit ja 4,5 tundi hiljem jõudsime kohale. Kuna etendust nimega „päikeseloojang üle roheliste väljade“ pakuti meile bussis, siis kohale jõudes oli juba täiesti pime. Posadase puhul on jama see, et bussijaam asus äärelinnas ning see tähendas, et ta asus väga kaugel sellest kohast, kus asuvad enamus hotellidest (ikkagi provintsipealinn ca 300 000 elanikuga). Seega ei saanud me läbi ilma taksota.
Palusime end viia Julio Cesari hotelli ette, mis tundus Lonely Planeti kirjelduste järgi olevat üks parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotellidest. Kohale jõudes tekkis väike kartus, et äkki oleme veidi üle pingutanud. Rooma tuntuima keisri nime kandev hotell oli oma nime väärt – 11-korrusega jurakas koos suure lobby ja portjeedega. Sildi juures ilutsesid ka 4 tärni. Kuna portjee kahmas kohe kohvrid ja pani plagama, siis ei olnud ka meil muud valikut kui talle järgi minna. Hind oli õnneks parem kui me kartsime – 242$ öö eest. Tuppa jõudes saime aru miks – ega ikka ei olnud küll 4 tärni. Võib-olla kunagi oli, kuid praegu igatahes mitte. Toad olid sellised väsinud olemisega, põrandad kahhelplaatidest ning mõnedes kohtades oli värv ära väsinud ja seina küljest lahti lasknud. Võrreldes Iguazu Lilianiga oli tuba igatahes kõvasti kehvem, seega meie hinnangul oli tegu sellise 2-3 tärni hotelliga. Kuna tulime siis lihtsalt üheks ööks magama, siis väga see meid ei häirinud. Positiivset oli ka – kui me oma 7.korruse toa akna lahti tegime, siis paistis meile alt kätte bassein. Ohhooo! Lahe! Käisime kiiresti toidupoes ära, kus varusime õlut ja empanadasid ning kiirelt hotelli tagasi. Õllega oli seal mingi teema, sest osasid pudeleid meile ei müüdud. Sellised liitrised õllepudelid lükati taas kõik kassas kõrvale ja räägiti midagi taarapandist. Kuna me ei osanud selle peale iih ega aah öelda, siis osad sordid jäid proovimata. Hiljem selgus, et müüjad lihtsalt muretsesid üle – kõiki õllesid müüakse, kuid osadel on juures taara pant. Mõned peesod per pudel, seega üsna palju. Kuna müüjad nägid, et tegu on turistidega, kes ilmselt taarat tagasi ei too, siis soovitasid osta ilma pandita õllesid (reeglina 0,3-sed klaaspudelid). Nii tuleb ju odavam. Aga no meie tuntud õllegurmaanidena, tahtsime just proovida erinevaid sorte.
Osad õlled saime siiski ostetud ja lidusime kähku hotelli tagasi ning kohe basseini äärde. Kell oli küll ca 9 õhtul, kuid õhutemperatuur oli endiselt seal 30 kraadi juures. Seega ca 23-24 kraadisesse vette sulpsatamine tundus isegi karastusena. Pärast sellist kuuma päeva oli igatahes väike suplus nagu paradiis. Kuna peale meie seal basseini ääres praktiliselt kedagi polnud, siis ujusime, nautisime õlut ja proovisime ostetud sigareid. Kahjuks oli nende maitse samasugune nagu nende väljanägemine – nigel. Sellegipoolest oli väga mõnus õhtupoolik. Pärast jäi meil veel ainult üles minna ja magama keerata.

Kommentaare ei ole: