24. oktoober - Salta

Mina magasin üllatavalt hästi ning kui pilt hommikul ette tuli limpsasid päeva esimesed päikesekiired horisondil paistvate mägede tippe. Terve öö oli sõit kestnud mööda tasast maad ja üksluist teed (mitte, et ma oleksin seda näinud), kuid need varahommikused vaated olid juba väga ilusad. Saltani sõit võttis veel aega paar tundi, aga juba tegi buss ära esimesed peatused. Tee peale jäid San Juan ja General Güemes. Reis iseenesest üllatas positiivselt võrreldes oodatuga ja kogemustega Mehhikos. Esiteks ei mänginud bussis öö läbi mingid kohalikud filmid – telekad lülitati välja praktiliselt kohe pärast õhtusöögi lõppu. Bussifirma on ikkagi üheselt aru saanud kliendi soovidest – ööbussis plaanivad reisijad magada niipalju kui võimalik. Ning bussi kõikide audio-visuaalsete võimaluste presenteerimine keset ööd ei avalda kellelegi muljet. Teiseks oli bussi temperatuur normaalne. Mehhikos näiteks keerati kliimaseade reeglina maksimaalse külma peale ning nii võisidki terve öö otsa lõdiseda kui ei taibanud endale midagi ööseks peale võtta. Flecha Bus oli aga astunud ju veel sammu edasi, sest hoolimata täiesti mõnusast temperatuurist, jagati välja nii padi kui ka soe fliistekk. Seega meie igaks juhuks bussi võetud kampsunid jäid täiesti kasutamata.
Küll aga läks neid siis vaja, kui bussist välja astusime. Meid tervitas karge mägilinna hommik. Salta linn asub 1152 meetri kõrgusel merepinnast, Andide jalamil. Linna ümbritsevad kõrged mäed. Orus asumine ja kõrgmäestiku naabrus tähendabki seda, et öösel läheb ikka päris jahedaks. Samas positiivne oli see, et vihmapilvedest polnud haisugi. Paistis tulevat mõnus ja soe päev.
Miks me Saltasse läksime? Aga sellepärast, et Salta on seda ümbritseva regiooni pealinn ning mõnus baaslaager Andide kõrgmäestiku ja sealse vana kultuuriga tutvumiseks. Linn ise (kesklinn siis) on vapustavalt kauni koloniaalarhitektuuriga ning see on teinud ta turistide seas väga populaarseks. Linnas elab veidi rohkem inimesi kui Tallinnas – ca 460 000. Salta kunagise jõukuse aluseks oli selle strateegiline asukoht Peruu ja Argentiina linnade vahel. Linn hakkas uuesti õitsema (vahepeal oli iseseisvussõda ning see räsis Saltat kõvasti) 20. sajandi alguses, mil sinna jõudis hulgaliselt Itaalia, Hispaania ja Araabia (peamiselt Süüria ja Liibanoni) immigrante. Täna on tegu elava kultuurilinnaga, mida soovitatakse kindlasti külastada kui on huvi kas siis iidsete Andide elanike kultuuri või hispaania koloniaalarhitektuuri vastu.
Bussijaamast võtsime takso ja pärast mõneminutilist sõitu olime Antiguo Convento hotelli ees. Selle leidsime jälle Lonely Planeti ja väikese koduse eeltöö koosmõjul. See oli selline mõnud butiikhotell kesklinna lähedal, rajatud vanasse kloostrisse. Tundus äge. Vastuvõtu juurde jõudes selgus aga see, et vabu kohti polnud. Noojah, olime ju Saltasse jõudnud reedel. Administraator aga hirmutas veelgi ja ütles, et arvatavasti läheb väga raskeks toa leidmine, sest lisaks nädalavahetusele oli Saltas hiljuti juhtunud ime. Selle sõna otseses mõttes. Nimelt on katoliiklikus maailmas väga levinud juhtumid, kus mõnes igapäevases asjas nähakse ilmutust ning see toob lähemalt ja kaugelt hulga palverändureid. Küll on mõni üles võetud kartul Jeesuse näo kujutisega, küll on seina vahele roninud niiskus tekitanud tapeedile Neitsi Maarja kujutise, küll nähakse maha võetud puu läbilõikes mõne apostli nägu. Variante on palju ning imesid juhtub. Seekord siis Saltas ja vist oli tegu just selle seinale tekkinud Maarja kujutisega. See aga lööb linna hotellid kohe palverändureid täis ning tavalistele ränduritele ei pruugigi ruumi jätkuda. Kuna Antiguo Convento administraator oli väga vastutulelik inimene, siis helistas ta ise mõned hotellid läbi ja sai meile läbi häda ühe toa kolmeks ööks hotelli „Salta“. Peale selle rääkis ta meile välja ka soodushinna – täiesti uskumatu teenindus ütleks mina sellepeale. Tänasime teda väga ja selle teeninduse eest olgu blogis ära toodud ka link hotelli kodulehele. Ööbinud me seal pole, kuid sisemus tundus väga vahva ja teenindus superluks.
Hotell „Saltaga“ on selline lugu, et tegu on suure linna esindushotelliga, mis asub otse linna keskplatsi ääres – vaatega katedraalile, vanale valitsushoonele ja keskpargile. Jälle selline endiste aega lukshotell. Miks endiste aegade – aga sellepärast, et ka sinna ei ole remont kaua aega jõudnud ja hoone oli seestpoolt veidi väsinud. Administraator meie soodushinnaga broneeringut kohe üles ei leidnud – kuigi telefonikõnest selle hetkeni kui me hotell „Salta“ retseptsiooni jõudsime oli kulunud kõigest 10 minutit. Ilmselt ta väga ei tahtnud seda leida ja pakkus meile 280$ maksvat tuba. Jäime enesele kindlaks ning lõpuks prinditi meile välja arve, kus toa hinnaks oli märgitud 232$. Arvestades, et tegu oli linna keskuses asuva hotelliga, tundus hind vastuvõetav. Kallim, kui me plaanisime Saltas maksta, kuid asjaolusid arvestades vastuvõetav.
Võrreldes Posadase Cesari „4-tärniga“, oli Salta hotell ehedam. Retseptsioonis oli võimas tumedast puidust antiikmööbel, lift oli vanaaegne ning väga stiiline ja koridorid oli pikad ning laiad kääksuvate puupõrandatega. Tuba oli meil neljandal korrusel numbriga 428 ning ka seal oli sellist väsimust märgata. Paar lambipirni oli läbi läinud ning akna päikesekate oli kinni kiilunud ja seetõttu alla ei käinud. Tuba oli muidu üsna suur ja vannituba oli jällegi traditsiooniliselt vanniga. Olime iseenesest rahul – paremat asukohta ju ei saanud Saltas olla. Ning aknast paistsid meile üle linna katuste kätte mäed. Vääga mõõnus! Tuppa jõudes kasisime enda ära ja tegime ka väikese uinaku. Voodis on ikka hea magada. Ükskõik kui mugavaks busse ka ei tehta, voodis puhkab ikka paremini välja.
Telefon pirises uuesti kell 1 ajal päeval. Saigi just selline paras siesta tehtud. Ajasime oma unesed kered püsti. Akna avamisel selgus, et hommikune arvamus sellest, et „mägedes ongi kliima ilmselt jahedam“ ei saanud valem olla. Taevasse oli tekkinud pilvi, kuid sellegipoolest oli välja kohutav palavus. Panime jälle suveriided selga ning läksime Saltat avastama. Esmalt tegime ringi peale keskväljakule ning nõustusime täiesti loetud arvamustega, et Salta vanalinn on lummavalt kaunis - eesotsas roosa peakatedraaliga. Sealt jalutasime veidi edasi ning viskasime pilgu peale ka San Francisco kirikule, mis on samuti tõeline pärl – peakatedraaliga võrreldes oluliselt jõulisemate värvide ja arhitektuuri kooskõla andis tõeliselt muljetavaldava tulemuse.
Kiriku juures kerjas üks varajastes kahekümnendates kuut „pesitot“, mille peale abikaasa üsna kurjaks sai. Ise noor inimene, käed-jalad terved – mingu tööle. Noorele inimesele mingit tööd ikka pakkuda on. Ja nagu selle kinnituseks jalutasime varsti mööda tööbüroost, kus osad pakkumised olid ka akna peale pandud. Mõtlesime omaette, et peaks vist talle selle büroo aadressi viima. :) Võib-olla ta ei tea, et „pesitosid“ tegelikult saab ka teistmoodi kui turisti käest küsides. Tagasi me siiski tüli norima ei läinud, sest meie sihtmärk oli Teleferico. Kust muidu saaks linnast paremat ülevaadet kui mitte ülevalt. Saltas oli selle peale mõeldud ning kesklinna ääremailt viis köisraudtee ühe mäe tippu, kust paistis terve linn nagu peo peal. Mäe nimeks on San Bernardo ning selle tipus asub lisaks vaateplatvormidele ka mõnus park ja mõningad käsitöö müügikohad. Mäe tipp asub 300 meetri kõrgusel linna kohal, seega vaated on arusaadavalt kaunid ning sihtkoht on nii linnarahva kui turistide jaoks populaarne. Õnneks oli meie saabudes köisraudtee järjekord suhteliselt väike, mistõttu liuglesime peagi mööda mäenõlva ülespoole. Meiega samas konkus sõitis veel kolm mutikest, kellest ühel oli tohutu kõrgusekartus. Meil tekkis muidugi kohe küsimus, et mis pagana pärast ta ronis siis sinna. Tippu saab näiteks ka taksoga või lausa jala (see variant sellises 30+ kraadises kuumuses oli muidugi natuke liiga karm). Sõbranjedele tegi muidugi see kaaslanna ohkimine ja ahkimine väga palju nalja.
Nende käest saime muide teada, et see punaste õitega puu, mida me mitmes kohas oleme näinud on Argentiina rahvuslill (jah puu on lill) – Ceibo puu. Kui uskuda Tartu Ülikooli poolt loodud taimenimede kodulehte, siis Eesti nimi on sellel taimel Bidwili korallpuu. Minu arust on Ceibo puu parem variant, seega kasutan tulevikus seda kui peaks kusagil vaja minema. Too puu on Ameerika mandril väga levinud ja nt Mehhikos oli see maiade jaoks püha puu.
Tippu jõudes ei olnud meil aega enam puid vahtida, silmad sõid ahnelt neid hunnituid vaateid alla Salta linnale ja orule. Ning samuti orgu ümbritsevatele mägedele. Kõrgus oli täpselt paras – enam-vähem tabas veel ära, et kus mis on, samas paistis kätte kogu linn. Abikaasa tegi seal üleval ka paar tehingut kohalike ehtemüüjatega – tehingu lõppedes olid mõned paberlehed rahakotis asendunud kõrvarõngaste ja muude ehetega seljakotis. Tundus, et mõlemad tehingu osapooled jäid rahule.
Nüüd tundus õige aeg veidi keha kinnitada ja mis oleks veel parem koht kui terrasskohvik kaljuserval vaatega ümbruskonnale. Mitte et väga valikut oleks olnud – peale selle kohviku polnud seal tipus mitte ühtegi söögikohta. Saime endale hea vaatega koha ja menüü. Tellisime enestele lomitod koos papas fritastega. Nende salapäraste ja võõramaiste nimede taha peituvad ülisuur soe võileib ning kartulikrõpsud. Lomito on minu arust järjekordne hea näide Argentiina lihakultuurist. Euroopas ei tuleks selle pealegi, et kui ingliskeelne tõlge on toidul sandwich with meat, siis tuuakse lauale pooleks lõigatud pooliku saiapätsi suurune käntsakas, mille vahele surutud grillitud veiselihatüki suurus jätaks enamus Eesti restoranidest häbisse. Lisaks oli saia vahele ära mahutatud ka praetud muna, sulajuust ning salat. Seda maailma suurimat lihavõileiba loputasime me alla 1,5 liitrise Pepsiga ning arve tuli kokku kõigest 48$. Pole paha. Meile meeldib üha rohkem ja rohkem see argentiinlaste arusaam, et alla poole lehma pole mõtet grilli isegi soojaks ajada. Eks see tuleneb sellest, et riik on üks maailma suurimad loomaliha tootjaid ja kraam poolmuidu käes. Taimetoitlasel läheks selles riigis väga raskeks ja mõned ajad tagasi selliseid absurdseid soove (et liha üldse ei telli) lihtsalt ignoreeriti. Et kui ei taha süüa, siis palun vabastage laud. See info pärineb kohalike suust.
Pärast sellist kopsakat kõhutäit oli energiatase tunduvalt langenud. Sai veel seal pilte klõpsitud ning uudistatud väikest pargikest, kuhu olid sisse ehitud väikesed kosehakatised. Mõni päev pärast Iguazus käimist on sellised väikesed veenired sama erutavad kui kraanist vee jooksmise vaatamine. Alla saamiseks oli tekkinud juba oluliselt pikem järjekord, mis õnneks liikus üsnagi kiirelt.
Sealsamas mäe jalamil oli veel üks linna vaatamisväärsus, mis on raamatutes ära märgitud – klaasist obelisk. Kuna ta meile silma alla jäi, siis selle ka ära vaatasime, kuid peaks mainima, et tegu ei ole just mainimisväärse kunstiteosega. Teel kesklinna astusime läbi ühest turismibüroost, mis lõuna ajal suletud oli. Argentiinas ongi üsna tihti väiksemad ärid lahti hommikul 8-12-ni ning siis 15-19-ni. Või midagi laadset. Päeval kuuma ilmaga on siesta kohustuslik ning enamus inimesi käivad kodus söömas. Turismibüroo tee võtsime jalge alla seetõttu, et kuna me Ibera sohu ei läinud ja selle tulemusena tekkis lisapäev Saltas (rendiauto saime esmaspäeval), siis otsustasime selle veeta lähiümbruse loodusega tutvudes. Turismibüroo teenindaja rääkis meile pikalt ja laialt „El Rey“ rahvuspargist ja seal olevast nn „cloud forestist“. Kõik tundus olevat väga äge, tõrvatilk meepotis oli hind – 685$ per naase. See ületas selgelt meie finantsilist taluvusläve. Aga kohe leiti meile alternatiive – 205$ eest oli võimalus Salta külje all asuvas San Lorenzo rahvuspargis trekkida. See oli juba palju parem variant ning lõime käed – pühapäeva hommikul kästi hotellis valmis olla.
Kuna kaardimaksete võimalused on jätkuvalt piiratud, siis tuli meil jälle sulli varusid täiendada. Meil tähendas tegelikult jällegi abikaasat. Saltas sai lõplikult selgeks, et Cirrus/Maestro deebetkaart ja Eurocard Mastercard krediitkaart võivad pangaautomaatide juures rahulikult taskusse jääda. Proovisime vist 4 erineva (sh Citibanki branchi ja Banco Francesi) automaate, ainuke mis töötas oli ikkagi VISA. Samas Mastercardiga maksta on mul mõnes kohas õnnestunud (nt AVISe autorent ja paar hotelli). Ei tea milles on kühvel.
Et veel rohkem sulanduda kohalikku ellu, siis tegime läbi ühe varaõhtuse siesta. Lihtsalt kombinatsioon tohutult kuumast ilmast, mäe otsas ronimisest ja liiga suurest söödud võileivast oli rändurite kehad energiast kuivaks pigistanud. Hotelli voodi peal leotamine ja televiisori passimine tundus antud hetkel olevat paslik tegevus. Aga selle eest venitamise õhtu pikemaks. Siis kui väljas oli läinud pimedaks (mis muide juhtub väga kiirelt), tekkis meil omakeskis väike vaidlus. Mina tahtsin võtta statiivi ja jäädvustada Salta kauneid vaateid ka kunstvalguses, abikaasa tahtis liha. Ok, tegelikult tahtsin ka mina liha. Jälle. Aga midagi ei ole teha – kui ikka tehakse NII head liha, siis on väga raske eemale hoida. Leppisime lõpuks kokku, et teeme mõlemat.
Käisime kõik strateegilised kohad üle ja otsus tulla statiiviga välja, sai kuhjaga tasutud. Vaated oli vapustavad. Katedraal täies hiilguses oli tõeline maiuspala. Iga detail selle hoone juures oli läbi mõeldud. Isegi nimi - Iglesia Catedral Basílica de Salta y Santuario del Señor y la Virgen del Milagro. Jõukust ja ülevoolavat stiili oli näha igast kaarest ja nikerdusest. Katedraali vastas, teiselpool parki, asuva Cabildo võlvkaarte alused olid jällegi sellise sumeda mõnusalt sumeda valgusega. Stiilipuhas koloniaalstiil. Cabildo juures on pildile jäänud ka mees, kes üritas meile korduvalt maha ärida suurt hõbedase raamiga seinapeeglit. Vaatamata suurtele siseheitlustele jäi peegel meil siiski ostmata. Ja nii ta siis otsis laupäeva õhtul seal keskväljakul omale kundet edasi - suur peegel kaenlas.
Keskplatsilt eemal asus aga jällegi uhke sakraalehitis nimega Basílica y Convento de San Francisco, mis siis kujutab endast nii kirikut kui ka kloostrit. Tegemist oli täpselt samasuguse uhke ehitisega kui ka peakatedraal, kuigi selle pildistamine oli oluliselt keerulisem. Asus ta üsna kitsaste tänavate ristumiskohal ning ühte kaadrisse ei mahtunud kuidagi. Seetõttu tuli kõvasti vaeva näha, et kodus oleks vähemalt panoraami võimalik kokku panna. Niivõrd-kuivõrd see ka õnnestus. See 17.-l sajandil ehitatud katedraal oli hiljuti renoveeritud ning koos hea välisvalgustusega oli see tõeline pärl.
Pildid tehtud jalutasime veidi edasi, kuna päeval olime silmanud üht vahvat söögikohta, kus mõistliku hinna eest pakuti head ja paremat. Mõni vaba koht veel oli, tegu oli tõeliselt populaarse kohaga. Menüüst valisime endale klassikalise lihavaliku, et proovida võimalikult palju erinevaid grillhõrgutisi. Kõrvale valisime pikalt (väga pikalt) joogikaardilt ühe keskmise hinnaklassi punase veini hinnaga 8$/pool liitrit (st keskmise hinnaklassi veini hind restoranis on ca 30 EEK pool liitrit)! Ja siis toodi meie roog – 55$ eest sai kokku ikka kõvasti grillitud lihatooteid. Nimeliselt siis chorizo (teravad grillvorstid), bife de chorizo (mõnus ja õrn veiseliha filee), bife de lomo (samuti veiseliha filee, kuid teisest kohast lõigatud), morcilla (verivorst), achuras (rupskid), higado (maks), costillas (ribid), tira de asado (ribid), pollo (kana). Kokku mitu head kilo liha nagu pildil olevast hunnikust ka näha ning lisaks imemaitsev vürtsikas kaste nimega chimichurri (seda kodus järele tehes ja külalistele pakkudes on kokal väga lihtne teenida kiiret populaarsust). Kuigi valik oli mõeldud kahele, siis inimvõimetel on ikkagi piirid. Rupskid praakisime kohe välja, kuid sellegipoolest jäi pidusöömaaja lõpus üle nii liha kui ka vorste kui ka maksa. Lihtsalt füüsiliselt ei mahtunud – kogu see grillitud kraam maitses muidu fantastiliselt. Kurb, väga kurb.
Huvitava asjaoluna võiks ära mainida ka asjaolu, et sööma jõudsime me kusagil kella 23 paiku ning see tundus olevat ka aeg, mil ülejäänud rahvas oma õhtusööki alustas. Sest just veeti rahvale lihakoormaid lauale. Õhtusöökide peamine raskus tunduski vajuvat kella 23 ja 1 vahele öösel. Ca kella 1 paiku hakkas aga rahvas vaikselt laiali minema, meie lõpetasime oma dinee kusagil poole 2 paiku öösel, samas mõned laudkonnad alles siis saabusid. Teadsime, et Argentiinas on kombeks hilja süüa, kuid see oli ikka täiesti teine tase.
Hotelli tagasi vaarudes vandusime endale, et enam kunagi ei võta seda „grillivalikut“ hoolimata soodsast hinnast ja maitsvatest roogadest. Selline kõhutäis ei ole enam tervislik ja raiskamine tundus kah nõme. Samas olime kindlad, et ega me tegelikult ei suuda sellest lubadusest lõpuni kinni pidada. Niikuinii libastume selle alles jäänud kahe nädala jooksul veel vähemalt korra. Aga uni tuli hea.