Viimane päev Ushuaias algas veel varem kui eile. Kell 7.30 olime juba hommikusöögi lauas ning kella 8 paiku oli check-out tehtud ja arve makstud. Kohvrid jätsime järjekordselt hoiule hotelli.
Tänane põhisündmus oli kruiis Beagle’i kanalil. See tõotas tulla väga põnev kuna vähemalt reklaam lubas igat masti mereelukate näitamist nende naturaalses keskkonnas. Saame näha. Kui kella 9 paiku sadamasse jõudsime, siis selgus, et olime tulnud väga õigel ajal. Vahetult ennem suurema rahvamassi saabumist saime oma piletid ostetud. 5 tunni pikkuse reisi eest Catamaranes Canoero laeval „Elisabetta“ küsiti meilt 166$ (sisaldas ka sadamamaksu) ning lisaks piletile suruti pihku 
sertifikaat siinsetel meredel seilamise kohta (mõttetu turistiäka) ning kingitusevoucher, mille sai lunastada ühes kesklinna nännipoes. No vähemalt oli võetud vaevaks asja huvitavaks teha, sest meile ei öeldud, et mis see kingitus on.
Laevad (katamaraanid) olid väga moodsad ja mugavad. Kuna olime ühed esimestest, kes laevale pääsesid, siis saime valida endale mõnusa koha otse akna alla. Õnneks laeva üle ei müüdud, seega saime laua koos laiade pinkidega enda kasutusse terve reisi ajaks.
Punkt 9.30 anti otsad ja sõit võis alata. Esmaseks vaatamisväärsuseks oli Ushuaia panoraam, mille ma ka (küll mitte kõige õnnestunumalt) jäädvustasin. Väike linnake mere ääres, taustaks valgete tippudega mäed. Väga kena.
Natuke sellest kohast – Beagle’i kanal - ka kus me seilasime. Beagle’i kanal eraldab Tulemaa peasaart teistest arhipelaagi saartest, samas ühendab ta Vaikset ja Atlandi ookeani. Pikkust on kanalil pea 250 kilomeetrit ning selle ääres asuvad kaks kõige lõunapoolsemat asustatud 
linna maailmas – Ushuaia (Argentiina) ja Puerto Williams (Tšiili). Kuigi tegemist on otseteega kahe ookeani vahel, siis suured laevad kasutavad peamiselt põhjapool asuvat Magalhaesi väina. Seda seetõttu, et see on ohutum – ümber Cape Hoorni sõidavad vaid entusiastid, sest see on kurikuulus oma muutlikke ja rajude ilmastikuolude poolest.
Kanal sai nime laeva „HMS Beagle“ järgi, mis tegi neis paigus hüdrograafilisi uuringuid pea 2 sajandit tagasi. Beagle’i teisel reisil oli kaasas ka amatöörist naturalist Charles Darwin, kes siis siinseid looduse iseärasusi isukalt oma päevikusse kirja pani.
Nagu mainitud, siis Ushuaiast lõuna pool enam väga asustust ei leidu.
On mõned estanciad (nagu Estancia Harberton), mis on tänasel päeval suunatud turistide teenindamisele, kuid muus osas on tegu metsiku loodusega.
Tuul küll puhus ja ilm oli külm, kuid päike paistis. Sellest tavaliselt eestlasele piisab, et ilma heaks nimetada. Ilmselt kohalikud olid sama meelt – praktiliselt suvi ju. :)
Meie ringsõidu esimene peatus oli suhteliselt Ushuaia lähedal asuv merilõvide saar Isla de los Lobos (Huntide saar). Või no mis saar see ikka oli, paar suuremat kaljurohmakat keset merd. Lisaks suurtele merilõvidele olid teisteks saarte asukateks kuningkormoranid.
Tundub, et need vähesed ruutmeetrid olid seal ilusti omavahel ära jagatud. Vaatepilt oli muidugi vägev ning üsna kiirelt sai ka selgeks, et miks on tegu merilõvidega (hispaania keeles küll merihuntidega) – nende hääl kõlas tõelise lõvimöirgena. Kuna katamaraanil sai igal pool väljas jalutada ning ta hulpis saarele üsna lähedale, siis sai päris häid kaadreid. Merilõvide hängimist saab näha siin ja kormorani stiilinäidet siin.
Pärast seda võttis laev hoo üles ning sõit kulges päris kiires tempos. Kui siia juurde mõelda veel niigi suur tuul, siis sõidu ajal laevatekile astumisel tasus kõvasti kinni hoida. Panime tähele, et eriti kasulik
ennast laine pritsmetega üle kastetud saada just polnud. Meri on siinkandis väga soolane ja seetõttu jättis vee kuivamine riietele konkreetsed valged randid. Eriti pull lugu oli siis, kui tekil ringi kolades kusagile vastu juhtusid minema – siis oli valged triibud garanteeritud. Meid tegi see veidi ettevaatlikuks, sest sool ja vesi on fotoaparaatide (tegelikult kogu elektroonika) suurimad vaenlased. Tegime siis pilte ukse vahelt ja fotokakatte alt. Õnneks aparaat pidas vastu.
Kuna nüüd oli sõitu veidi pikemalt, siis pakuti meile sooja kohvi ja küpsiseid mis sobisid meile kui rusikas silmaauku. Mis võib olla mõnusamat kui nautida ürgselt võimsaid vaateid, ise vaikselt küpsist krõbistades. Giid samal ajal rääkis mikrofoni, et oleme jõudnud kohta, kus paremal kaldal on juba Tšiili ja vasakul Argentiina. Kunagi oli nende saarte üle tuline vaidlus, kuid mõnikümmend aastat tagasi suudeti lõpuks kokku leppida. Kätte paistis ka Puerto Williams – see asub küll Ushuaiast lõunapool, kuid siiski ei ole seda maailma lõunapoolseima linna ideed suutnud turistidele maha müüa. Eks sinna on keerulisem pääseda kah ning ega tavaturistil seal midagi teha polekski – Puerto Williamsis asub Tšiili sõjaväebaas ja väike põliselanike asum.
Sealsamas lähedal kohtus meie katamaraan ka ühe Tšiili kalalaevaga. Naabermaa rannakalurid näitasid ja pakkusid ka müügiks oma sellepäevast saaki ning meie jaoks oli vaadata küll ja küll. Kalade asemel vehkisid nad juba kaugelt suurte punaste hiidkrabidega. Peagi meie alused põkkusid ja üks nendest tõsistest kalameestest hüppas pardale, mõned krabid kaenlas. 
Loomad oli küll ohutuks tehtud (sõrad kinni seotud), kuid muidu täitsa elus ja liigutasid. Olid ikka elajad küll! Sellised kassisuurused pajapõhjad. Kõik soovijad said lähedalt vaadata, näppida ja pildistada – põneva elamusena läks see kirja küll. Kalurite demonstratsioon- esinemisest oli kasu kah, sest laeva kokk ostis kaks sõralist ära.
Järgmisena jõudsime juba reisi grand finaleni – pingviinisaar. Ennem randa sõitmist loeti sõnad peale, et hoidke palun hääletugevus maas ning ärge jumala eest midagi neile pilduge. Rahvas oli kaasas õnneks arusaaja. Ning brošüür ei valetanudki – juba kaugelt oli
pingviinikoloonia näha. Tõele au andes oli neid kolooniaid seal tükki 2 – väikesed ja julgemad Magalhaesi pingud ning suuremad kui vähearvulised Paapua pingud.
Magalhaesi pingviinid on maailmas üks kõige levinum pingviiniliik ning neid 60-70 cm pikkuseid vahvaid tegelasi tatsas seal rannas ringi üksjagu. Kuigi giid mainis ära, et kuna pole paaritus- ja pesitsusaeg, siis on koloonia üsna väike. Vastupidiselt väärarusaamale, et pingviine on vaid Antarktikas ja külmades oludes, siis see liik ujub tihti toiduotsingul välja kuni Brasiilia rannikuni ning kolooniad on ka ca 1000 kilomeetrit Ushuaiast põhja pool. Ning nagu sai mainitud, tundusid nad üsna julged.
Meie katamaraanist väga välja ei tehtud, pigem isegi vastupidi – osad isendid tulid uudistama, et kes siis sellel korral kruiisile on tulnud. Teised kõhutasid niisama rannakividel, sulistasid vees või käisid lihtsalt ujumas. Midagi ei ole teha, pingviinid on koomilised – eriti nende taaruv kõnnak. Fotoka katik sai vist seal hõõguma lastud – häid fotohetki tekkis hulganisti. Ühte portreefotot näeb näiteks siin.
Teine liik – Paapua e Gentoo pingviinid – hoidis eraldi ning nende koloonia (18 paari) oli saare keskel. Kasvavad kuni 90 cm pikkuseks ning oma oranži noka ja valge kulmujoonega olid üsnagi kergelt tuvastatavad. Kuna olid kaugel, siis head pilti ei saanud. Veel paremate piltide saamiseks on võimalik võtta ka ekskursioon saarele, kuid see oleks tähendanud ööbima jäämist Estancia Harbertoni või siis hilist tagasisõitu autoga. Mõlemad variandid kahjuks meile ei sobinud, kuna õhtul pidime minema lennukile.
Järgmine peatus oligi Estancia Harberton, kus osa rahvast maha läks. See ilma äärel asuv estancia loodi 1886 inglise misjonäri Thomas Bridgesi poolt. Tegemist oli siiralt kohalikest pärismaalastest hooliva inimesega, kes kirjutas valmis kohaliku indiaanlaste Yamana ning Yaghani-Inglise keele sõnastiku ja tegeles selle vana kultuuri uurimisega. Tema poeg aga kirjutas raamatu (The Uttermost Part of the Earth) oma lapsepõlvest Tulemaal, pärismaalastest ja perekonna seiklustest ning see raamat müüs 
Euroopas päris hästi. Täna on Harberton omaniku pojapoja käe all ning seal asub nende kodu, samas ka muuseum ja ööbimiskoht turistidele. Hooaeg kestab sealkandis Oktoobrist-Aprillini.
See oli ka punkt, kus meie katamaraan keeras otsa ringi ja hakkas tagasi sõitma. Mööda kruusateed oli sellest punktist Ushuaiani 85 km, mööda mereteed ilmselt vähem. Laeva salongi ekraanidele kuvati selleks 1,5 tunniks kuulus „Pingviinide marss“, kuid meie pilk eksles ikka rohkem aknast sisse paistvate vaadete suunas.
Tagasi jõudes oli kere hele ning seega viimane aeg einet võtta. Ega küpsiste ja kohviga jahedas kliimas väga kaua vastu ei pea. Jõudsime just napilt ennem restode sulgemist (lõunasöök oli läbi ning kuni õhtuni on söögikohad kinni), olime viimased kliendid ja teenindajad pakkisid meie söömise ajal vaikselt asju kokku. Söögiks oli jällegi veiseliha ja ei pea vist mainima, et see maitses väga hästi. Ushuaiale kohaselt maksis aga söögikord keskmisest rohkem – kahe peale kokku läks ikka üle saja peeso.
Söögikohast väljudes, astusime sisse kohe kõrvalmaja uksest. Seal asus nimelt väike kohalike pärismaalaste kultuuri ja ajaloo muuseum. Väikese raha eest anti meile paar Museo Yamana nime kandvat paberilipakat ja juhatati esimesse saali. Tegu oli väikese majaga, kus muuseum oli ära mahutatud sisuliselt 3-4 tuppa. Põhirõhk oli infostendidel ja seal oleval infol. Ei midagi löövat, kuid samas väga informeeriv. Kuna Tulemaa pärismaalased on praktiliselt välja surnud, siis panen vähemalt siia kirja, et mis inimesed need olid ja mis nendega juhtus.
Kusagil 11 000 aastat tagasi jõudis Patagooniast mööda guanacote radasid Tulemaale Selk'nami (e Ona) hõim. Nad ületasid praeguse Magalhaesi väina siis kui see oli veel kuiv ehk siis ennem kui merevee taseme kasv eraldas Tulemaa Patagooniast. Võrreldes praegusega oli veetase siis 60 meetri võrra madalam.
Kokku elas Tulemaal 4 erinevat hõimu - Alcalufi, Yamana, Selk'nami (Ona) ja Haushi hõimud.
Yamana on neist kõige tuntum nimi, oli ka muuseum ju Yamana nimeline. Nad olid asustanud kõigest kitsa maariba rannikul. Osaliselt ka seal, kus eile matkasime. Ennem valge mehe saabumist elasid nad täielikus harmoonias ümbrusega - kasutasid puukoorest kanuusid ja küttisid hülgeid. Hülgerasv oli nende peamine energiaallikas, see lubas neil ellu jääda sellises karmis keskkonnas praktiliselt riideid kasutamata. Viimased allesjäänud Yamana indiaanlased elavad Puerto Williamsis (Tšiilis). Väljasuremise põhjuseid oli kaks. 18.-l sajandil tegeles valge inimene siinkandis massilise hüljeste ja vaalade küttimisega - see jättis pärismaalaste toidulaua tühjaks. 19.-l sajandil rappisid Yamanate niigi hõredaid ridu eurooplaste poolt toodud haigused, mille vastu neil igasugune immuunsus puudus.
Alcalufi hõim elutses läänepoolses arhipelaagis ning nende elustiil oli väga sarnane Yamanatele. Füüsiliselt ja kultuuriliselt olid nad küll sarnased, kuid keel erines, mistõttu oli omavaheline suhtlus häiritud. Ligikaudu 100 alcalufi elab tänasel päeval Lõuna-Tšiilis.
Selk'nami (Ona) hõim oli Tulemaal naabrite poolt kõige kardetum. Väga pikad ja arenenud kehadega, domineerisid nad enamust Tulemaa suurest saarest. Nad jahtisid guanacoid vibu ja nooltega ning läbisid loomi jälitades pikki vahemaid. Puhtaverelist Selk'nami hõimu järeltulijat enam maamunal pole. On mõningaid segaverelisi - kõik elavad oma esivanemate maal e Tulemaa Isla Grandel.
Haushi hõim oli Selk'namiga seotud ning nende elustiil oli suhteliselt sarnane. Kuna nad olid samal ajal ka kontaktis idapoolsete Yamanatega, siis võeti üle ka mitmeid nende kombeid. Haushid oli kõige vähemaarvulisem hõim Tulemaal. Selle hõimuliikmeid ei eksisteeri enam üle sajandi.
Seal oli antud ka ülevaade tavalise kütt-korilase elust. Igas hütis elas ainult üks pere ning hütt ehitati 2-3 tunniga. Seda kasutati 3-4 päeva ja lahkudes jäeti see püsti. Mahajäetud hütti võis kasutada vabalt, kesiganes sinnakanti sattus. Tuli hoiti siseruumides igal ajahetkel ning magati alati põrandal. Alati kutsuti sisse magama ka pere koerad.
Selline pidev liikumine oli tingitud sellest, et arvestades karme klimaatilisi tingimusi, sai selle ajaga ümruskonnas toit otsa. Igal yamana perekonnal oli kindlasti ka kanuu. Arvestades selle materjali - puukoor - siis kestis veesõiduk keskmiselt aasta. Harpuunilaadsed riistad, korvid, nöörid ja õnged olid alati kanuus kaasas. Ning loomulikult ka väike tulease.
On teada, et hõimud liikusid ringi peamiselt alasti. Miks ometi? Enamus aastast olid ju väljas miinuskraadid ja lõõtsus vali tuul. Põhjus oli tegelikult väga lihtne. Kuna nad ei veetnud ühes kohas väga kaua aega, siis hütte veekindlaks ei ehitatud. Ilma katuse ja korraliku soojenduseta olid inimesed vihma, lume ja niiskuse meelevallas. Kui neil oleks seljas olnud riided, siis esimese vihmasahmakaga oleks need olnud märjad ning kuivatada polnud ju kuskil. Käi siis ringi märgade kaltsudega - ei ole ju meeldiv. Paljast nahka aga, vastupidiselt riietele, kaetuna rasvase ja õlise pealiskihiga, oli tule ääres lihtne kuivatada. Niipalju siis pärismaalastest.
Pärast muuseumi- külastust otsustasime pilgu peale visata ka Ushuaia tuntuimale ja külastatavaimale kohale – endisele vanglale. Ushuaia ajalugu algaski sellest, et siia kamandati suur hulk sunnitöölisi, kes esimese asjana ehitasid endale vangla. Kuigi ega siit väga kuhugile põgeneda polnud – lähim tsiviliseeritud punkt asus sellel ajal sisuliselt valgusaastate taga. Vangla üles küll leidsime, 
kuid sisse ei läinud, sest pidasime küsitavat 60$ pileti eest liiga kalliks. Vaatasime väljast ja lonkisime linna tagasi. Käisime ja võtsime välja ka laevapiletitega kaasa saadud voucheri eest lubatud kingituse ning see osutus Tulemaa vanaaegseks kaardiks. Väga vinge – see ehib nüüd meie garderoobi seina! Keset linna avastasime infotulba, kus olid peal kaugused maailma olulistest paikadest. Kodumaale lähim linn oli seal Berliin ning see asus meie asupaigast 14105 km kaugusel. Lõunapooluseni oli 3926 km ning põhjapooluseni 16 074 km. Vot siis, kus olime. Ostsime veel nipet-näpet (mõned T-särgid, sooja fliisi jne) ning olimegi varsti hotellis oma kohvreid nõutamas. Jätsime pererahvaga hüvasti ja 16 peesot hiljem olime juba lennujaamas. Seal saime siis lõpuks tunda ka seda, mille poolest Aerolineas Argentinas kuulus on. Lennuk hilines. Alguses vaatasime, et hurraa, lennuk juba ees, kuid selgus, et see on 19.40 väljuma pidanud lennuk (kell oli pool üheksa ja meie lend pidi väljuma 20.41). Asjale lisas vürtsi, et paar kuud tagasi pileteid ostes 
oli lennuki väljumisaeg 21.41, siis hiljem sain teate, et lend tõsteti tund varasemaks. Nüüd veel selline asi. See lennuk sõitis minema ja siis oli vaikus. Infostend kinnitas, et meie lennuk väljub on time ning see info jäi püsima veel kauaks pärast väljumisaja möödumist. Lahe oli veel ka see, et kellegi käest küsida polnud (infolett oli teisel pool turvakontrolli) ning tabloodele uut infot ei tulnud. Rahvas muutus närviliseks ja vahepeal kuulsin poole kõrvaga kõlakaid justkui jääks lend ära. Aga jätkuvalt, kellegi käest küsida polnud, sest siinpool turvakontrolli olid ainult reisijad ja tabloo näitas kindlameelselt, et lennuk väljub on time e 20.41. Kell oli siis 10 läbi. Kusagil poole 11 paiku aga süttisid maandumisrajal tuled ning oli vist meie lennuk. Jah, oligi. Lõpuks siis saime pardale ja tuledes Ushuaia jäi kaugusesse. Väga vägev ja unustamatu retk oli see Tulemaa külastus. Me eelnevalt küll pikalt mõtlesime, et kas minna sinna või mitte (kuna see väike retk on päris kallis), siis nüüd olime täiesti kindlad, et olime teinud õige valiku. Meile pakutud ürgne ja ehe ning puutumatu loodus oli kindlasti igat krooni väärt. Kahju, et aeg nii napp oli – paar päeva oleks veel tahtnud olla.
Buenos Airese maapinda puudutasid lennuki rattad ca kell 3 öösel. Eriti lahe – 3 tundi algsest plaanist hiljem. Õnneks oli meil hotell broneeritud ja peagi keeras takso meile juba tuttava „Ibis Congreso“ ette. See oli esimene hetk, kui ma tajusin, et meie reis on peagi läbi. Aga väga masendusse langeda ei jõudnud, sest hotellituppa jõudes tuli uni ennem kui pea patja puudutas.
Tänane põhisündmus oli kruiis Beagle’i kanalil. See tõotas tulla väga põnev kuna vähemalt reklaam lubas igat masti mereelukate näitamist nende naturaalses keskkonnas. Saame näha. Kui kella 9 paiku sadamasse jõudsime, siis selgus, et olime tulnud väga õigel ajal. Vahetult ennem suurema rahvamassi saabumist saime oma piletid ostetud. 5 tunni pikkuse reisi eest Catamaranes Canoero laeval „Elisabetta“ küsiti meilt 166$ (sisaldas ka sadamamaksu) ning lisaks piletile suruti pihku sertifikaat siinsetel meredel seilamise kohta (mõttetu turistiäka) ning kingitusevoucher, mille sai lunastada ühes kesklinna nännipoes. No vähemalt oli võetud vaevaks asja huvitavaks teha, sest meile ei öeldud, et mis see kingitus on.Laevad (katamaraanid) olid väga moodsad ja mugavad. Kuna olime ühed esimestest, kes laevale pääsesid, siis saime valida endale mõnusa koha otse akna alla. Õnneks laeva üle ei müüdud, seega saime laua koos laiade pinkidega enda kasutusse terve reisi ajaks.
Punkt 9.30 anti otsad ja sõit võis alata. Esmaseks vaatamisväärsuseks oli Ushuaia panoraam, mille ma ka (küll mitte kõige õnnestunumalt) jäädvustasin. Väike linnake mere ääres, taustaks valgete tippudega mäed. Väga kena.
Natuke sellest kohast – Beagle’i kanal - ka kus me seilasime. Beagle’i kanal eraldab Tulemaa peasaart teistest arhipelaagi saartest, samas ühendab ta Vaikset ja Atlandi ookeani. Pikkust on kanalil pea 250 kilomeetrit ning selle ääres asuvad kaks kõige lõunapoolsemat asustatud 
linna maailmas – Ushuaia (Argentiina) ja Puerto Williams (Tšiili). Kuigi tegemist on otseteega kahe ookeani vahel, siis suured laevad kasutavad peamiselt põhjapool asuvat Magalhaesi väina. Seda seetõttu, et see on ohutum – ümber Cape Hoorni sõidavad vaid entusiastid, sest see on kurikuulus oma muutlikke ja rajude ilmastikuolude poolest.Kanal sai nime laeva „HMS Beagle“ järgi, mis tegi neis paigus hüdrograafilisi uuringuid pea 2 sajandit tagasi. Beagle’i teisel reisil oli kaasas ka amatöörist naturalist Charles Darwin, kes siis siinseid looduse iseärasusi isukalt oma päevikusse kirja pani.
Nagu mainitud, siis Ushuaiast lõuna pool enam väga asustust ei leidu.
On mõned estanciad (nagu Estancia Harberton), mis on tänasel päeval suunatud turistide teenindamisele, kuid muus osas on tegu metsiku loodusega.Tuul küll puhus ja ilm oli külm, kuid päike paistis. Sellest tavaliselt eestlasele piisab, et ilma heaks nimetada. Ilmselt kohalikud olid sama meelt – praktiliselt suvi ju. :)
Meie ringsõidu esimene peatus oli suhteliselt Ushuaia lähedal asuv merilõvide saar Isla de los Lobos (Huntide saar). Või no mis saar see ikka oli, paar suuremat kaljurohmakat keset merd. Lisaks suurtele merilõvidele olid teisteks saarte asukateks kuningkormoranid.
Tundub, et need vähesed ruutmeetrid olid seal ilusti omavahel ära jagatud. Vaatepilt oli muidugi vägev ning üsna kiirelt sai ka selgeks, et miks on tegu merilõvidega (hispaania keeles küll merihuntidega) – nende hääl kõlas tõelise lõvimöirgena. Kuna katamaraanil sai igal pool väljas jalutada ning ta hulpis saarele üsna lähedale, siis sai päris häid kaadreid. Merilõvide hängimist saab näha siin ja kormorani stiilinäidet siin.Pärast seda võttis laev hoo üles ning sõit kulges päris kiires tempos. Kui siia juurde mõelda veel niigi suur tuul, siis sõidu ajal laevatekile astumisel tasus kõvasti kinni hoida. Panime tähele, et eriti kasulik
ennast laine pritsmetega üle kastetud saada just polnud. Meri on siinkandis väga soolane ja seetõttu jättis vee kuivamine riietele konkreetsed valged randid. Eriti pull lugu oli siis, kui tekil ringi kolades kusagile vastu juhtusid minema – siis oli valged triibud garanteeritud. Meid tegi see veidi ettevaatlikuks, sest sool ja vesi on fotoaparaatide (tegelikult kogu elektroonika) suurimad vaenlased. Tegime siis pilte ukse vahelt ja fotokakatte alt. Õnneks aparaat pidas vastu.Kuna nüüd oli sõitu veidi pikemalt, siis pakuti meile sooja kohvi ja küpsiseid mis sobisid meile kui rusikas silmaauku. Mis võib olla mõnusamat kui nautida ürgselt võimsaid vaateid, ise vaikselt küpsist krõbistades. Giid samal ajal rääkis mikrofoni, et oleme jõudnud kohta, kus paremal kaldal on juba Tšiili ja vasakul Argentiina. Kunagi oli nende saarte üle tuline vaidlus, kuid mõnikümmend aastat tagasi suudeti lõpuks kokku leppida. Kätte paistis ka Puerto Williams – see asub küll Ushuaiast lõunapool, kuid siiski ei ole seda maailma lõunapoolseima linna ideed suutnud turistidele maha müüa. Eks sinna on keerulisem pääseda kah ning ega tavaturistil seal midagi teha polekski – Puerto Williamsis asub Tšiili sõjaväebaas ja väike põliselanike asum.
Sealsamas lähedal kohtus meie katamaraan ka ühe Tšiili kalalaevaga. Naabermaa rannakalurid näitasid ja pakkusid ka müügiks oma sellepäevast saaki ning meie jaoks oli vaadata küll ja küll. Kalade asemel vehkisid nad juba kaugelt suurte punaste hiidkrabidega. Peagi meie alused põkkusid ja üks nendest tõsistest kalameestest hüppas pardale, mõned krabid kaenlas. 
Loomad oli küll ohutuks tehtud (sõrad kinni seotud), kuid muidu täitsa elus ja liigutasid. Olid ikka elajad küll! Sellised kassisuurused pajapõhjad. Kõik soovijad said lähedalt vaadata, näppida ja pildistada – põneva elamusena läks see kirja küll. Kalurite demonstratsioon- esinemisest oli kasu kah, sest laeva kokk ostis kaks sõralist ära.Järgmisena jõudsime juba reisi grand finaleni – pingviinisaar. Ennem randa sõitmist loeti sõnad peale, et hoidke palun hääletugevus maas ning ärge jumala eest midagi neile pilduge. Rahvas oli kaasas õnneks arusaaja. Ning brošüür ei valetanudki – juba kaugelt oli
pingviinikoloonia näha. Tõele au andes oli neid kolooniaid seal tükki 2 – väikesed ja julgemad Magalhaesi pingud ning suuremad kui vähearvulised Paapua pingud.Magalhaesi pingviinid on maailmas üks kõige levinum pingviiniliik ning neid 60-70 cm pikkuseid vahvaid tegelasi tatsas seal rannas ringi üksjagu. Kuigi giid mainis ära, et kuna pole paaritus- ja pesitsusaeg, siis on koloonia üsna väike. Vastupidiselt väärarusaamale, et pingviine on vaid Antarktikas ja külmades oludes, siis see liik ujub tihti toiduotsingul välja kuni Brasiilia rannikuni ning kolooniad on ka ca 1000 kilomeetrit Ushuaiast põhja pool. Ning nagu sai mainitud, tundusid nad üsna julged.
Meie katamaraanist väga välja ei tehtud, pigem isegi vastupidi – osad isendid tulid uudistama, et kes siis sellel korral kruiisile on tulnud. Teised kõhutasid niisama rannakividel, sulistasid vees või käisid lihtsalt ujumas. Midagi ei ole teha, pingviinid on koomilised – eriti nende taaruv kõnnak. Fotoka katik sai vist seal hõõguma lastud – häid fotohetki tekkis hulganisti. Ühte portreefotot näeb näiteks siin.Teine liik – Paapua e Gentoo pingviinid – hoidis eraldi ning nende koloonia (18 paari) oli saare keskel. Kasvavad kuni 90 cm pikkuseks ning oma oranži noka ja valge kulmujoonega olid üsnagi kergelt tuvastatavad. Kuna olid kaugel, siis head pilti ei saanud. Veel paremate piltide saamiseks on võimalik võtta ka ekskursioon saarele, kuid see oleks tähendanud ööbima jäämist Estancia Harbertoni või siis hilist tagasisõitu autoga. Mõlemad variandid kahjuks meile ei sobinud, kuna õhtul pidime minema lennukile.
Järgmine peatus oligi Estancia Harberton, kus osa rahvast maha läks. See ilma äärel asuv estancia loodi 1886 inglise misjonäri Thomas Bridgesi poolt. Tegemist oli siiralt kohalikest pärismaalastest hooliva inimesega, kes kirjutas valmis kohaliku indiaanlaste Yamana ning Yaghani-Inglise keele sõnastiku ja tegeles selle vana kultuuri uurimisega. Tema poeg aga kirjutas raamatu (The Uttermost Part of the Earth) oma lapsepõlvest Tulemaal, pärismaalastest ja perekonna seiklustest ning see raamat müüs 
Euroopas päris hästi. Täna on Harberton omaniku pojapoja käe all ning seal asub nende kodu, samas ka muuseum ja ööbimiskoht turistidele. Hooaeg kestab sealkandis Oktoobrist-Aprillini.See oli ka punkt, kus meie katamaraan keeras otsa ringi ja hakkas tagasi sõitma. Mööda kruusateed oli sellest punktist Ushuaiani 85 km, mööda mereteed ilmselt vähem. Laeva salongi ekraanidele kuvati selleks 1,5 tunniks kuulus „Pingviinide marss“, kuid meie pilk eksles ikka rohkem aknast sisse paistvate vaadete suunas.
Tagasi jõudes oli kere hele ning seega viimane aeg einet võtta. Ega küpsiste ja kohviga jahedas kliimas väga kaua vastu ei pea. Jõudsime just napilt ennem restode sulgemist (lõunasöök oli läbi ning kuni õhtuni on söögikohad kinni), olime viimased kliendid ja teenindajad pakkisid meie söömise ajal vaikselt asju kokku. Söögiks oli jällegi veiseliha ja ei pea vist mainima, et see maitses väga hästi. Ushuaiale kohaselt maksis aga söögikord keskmisest rohkem – kahe peale kokku läks ikka üle saja peeso.
Söögikohast väljudes, astusime sisse kohe kõrvalmaja uksest. Seal asus nimelt väike kohalike pärismaalaste kultuuri ja ajaloo muuseum. Väikese raha eest anti meile paar Museo Yamana nime kandvat paberilipakat ja juhatati esimesse saali. Tegu oli väikese majaga, kus muuseum oli ära mahutatud sisuliselt 3-4 tuppa. Põhirõhk oli infostendidel ja seal oleval infol. Ei midagi löövat, kuid samas väga informeeriv. Kuna Tulemaa pärismaalased on praktiliselt välja surnud, siis panen vähemalt siia kirja, et mis inimesed need olid ja mis nendega juhtus.Kusagil 11 000 aastat tagasi jõudis Patagooniast mööda guanacote radasid Tulemaale Selk'nami (e Ona) hõim. Nad ületasid praeguse Magalhaesi väina siis kui see oli veel kuiv ehk siis ennem kui merevee taseme kasv eraldas Tulemaa Patagooniast. Võrreldes praegusega oli veetase siis 60 meetri võrra madalam.
Kokku elas Tulemaal 4 erinevat hõimu - Alcalufi, Yamana, Selk'nami (Ona) ja Haushi hõimud.
Yamana on neist kõige tuntum nimi, oli ka muuseum ju Yamana nimeline. Nad olid asustanud kõigest kitsa maariba rannikul. Osaliselt ka seal, kus eile matkasime. Ennem valge mehe saabumist elasid nad täielikus harmoonias ümbrusega - kasutasid puukoorest kanuusid ja küttisid hülgeid. Hülgerasv oli nende peamine energiaallikas, see lubas neil ellu jääda sellises karmis keskkonnas praktiliselt riideid kasutamata. Viimased allesjäänud Yamana indiaanlased elavad Puerto Williamsis (Tšiilis). Väljasuremise põhjuseid oli kaks. 18.-l sajandil tegeles valge inimene siinkandis massilise hüljeste ja vaalade küttimisega - see jättis pärismaalaste toidulaua tühjaks. 19.-l sajandil rappisid Yamanate niigi hõredaid ridu eurooplaste poolt toodud haigused, mille vastu neil igasugune immuunsus puudus.
Alcalufi hõim elutses läänepoolses arhipelaagis ning nende elustiil oli väga sarnane Yamanatele. Füüsiliselt ja kultuuriliselt olid nad küll sarnased, kuid keel erines, mistõttu oli omavaheline suhtlus häiritud. Ligikaudu 100 alcalufi elab tänasel päeval Lõuna-Tšiilis.
Selk'nami (Ona) hõim oli Tulemaal naabrite poolt kõige kardetum. Väga pikad ja arenenud kehadega, domineerisid nad enamust Tulemaa suurest saarest. Nad jahtisid guanacoid vibu ja nooltega ning läbisid loomi jälitades pikki vahemaid. Puhtaverelist Selk'nami hõimu järeltulijat enam maamunal pole. On mõningaid segaverelisi - kõik elavad oma esivanemate maal e Tulemaa Isla Grandel.
Haushi hõim oli Selk'namiga seotud ning nende elustiil oli suhteliselt sarnane. Kuna nad olid samal ajal ka kontaktis idapoolsete Yamanatega, siis võeti üle ka mitmeid nende kombeid. Haushid oli kõige vähemaarvulisem hõim Tulemaal. Selle hõimuliikmeid ei eksisteeri enam üle sajandi.
Seal oli antud ka ülevaade tavalise kütt-korilase elust. Igas hütis elas ainult üks pere ning hütt ehitati 2-3 tunniga. Seda kasutati 3-4 päeva ja lahkudes jäeti see püsti. Mahajäetud hütti võis kasutada vabalt, kesiganes sinnakanti sattus. Tuli hoiti siseruumides igal ajahetkel ning magati alati põrandal. Alati kutsuti sisse magama ka pere koerad.Selline pidev liikumine oli tingitud sellest, et arvestades karme klimaatilisi tingimusi, sai selle ajaga ümruskonnas toit otsa. Igal yamana perekonnal oli kindlasti ka kanuu. Arvestades selle materjali - puukoor - siis kestis veesõiduk keskmiselt aasta. Harpuunilaadsed riistad, korvid, nöörid ja õnged olid alati kanuus kaasas. Ning loomulikult ka väike tulease.
On teada, et hõimud liikusid ringi peamiselt alasti. Miks ometi? Enamus aastast olid ju väljas miinuskraadid ja lõõtsus vali tuul. Põhjus oli tegelikult väga lihtne. Kuna nad ei veetnud ühes kohas väga kaua aega, siis hütte veekindlaks ei ehitatud. Ilma katuse ja korraliku soojenduseta olid inimesed vihma, lume ja niiskuse meelevallas. Kui neil oleks seljas olnud riided, siis esimese vihmasahmakaga oleks need olnud märjad ning kuivatada polnud ju kuskil. Käi siis ringi märgade kaltsudega - ei ole ju meeldiv. Paljast nahka aga, vastupidiselt riietele, kaetuna rasvase ja õlise pealiskihiga, oli tule ääres lihtne kuivatada. Niipalju siis pärismaalastest.
Pärast muuseumi- külastust otsustasime pilgu peale visata ka Ushuaia tuntuimale ja külastatavaimale kohale – endisele vanglale. Ushuaia ajalugu algaski sellest, et siia kamandati suur hulk sunnitöölisi, kes esimese asjana ehitasid endale vangla. Kuigi ega siit väga kuhugile põgeneda polnud – lähim tsiviliseeritud punkt asus sellel ajal sisuliselt valgusaastate taga. Vangla üles küll leidsime, 
kuid sisse ei läinud, sest pidasime küsitavat 60$ pileti eest liiga kalliks. Vaatasime väljast ja lonkisime linna tagasi. Käisime ja võtsime välja ka laevapiletitega kaasa saadud voucheri eest lubatud kingituse ning see osutus Tulemaa vanaaegseks kaardiks. Väga vinge – see ehib nüüd meie garderoobi seina! Keset linna avastasime infotulba, kus olid peal kaugused maailma olulistest paikadest. Kodumaale lähim linn oli seal Berliin ning see asus meie asupaigast 14105 km kaugusel. Lõunapooluseni oli 3926 km ning põhjapooluseni 16 074 km. Vot siis, kus olime. Ostsime veel nipet-näpet (mõned T-särgid, sooja fliisi jne) ning olimegi varsti hotellis oma kohvreid nõutamas. Jätsime pererahvaga hüvasti ja 16 peesot hiljem olime juba lennujaamas. Seal saime siis lõpuks tunda ka seda, mille poolest Aerolineas Argentinas kuulus on. Lennuk hilines. Alguses vaatasime, et hurraa, lennuk juba ees, kuid selgus, et see on 19.40 väljuma pidanud lennuk (kell oli pool üheksa ja meie lend pidi väljuma 20.41). Asjale lisas vürtsi, et paar kuud tagasi pileteid ostes 
oli lennuki väljumisaeg 21.41, siis hiljem sain teate, et lend tõsteti tund varasemaks. Nüüd veel selline asi. See lennuk sõitis minema ja siis oli vaikus. Infostend kinnitas, et meie lennuk väljub on time ning see info jäi püsima veel kauaks pärast väljumisaja möödumist. Lahe oli veel ka see, et kellegi käest küsida polnud (infolett oli teisel pool turvakontrolli) ning tabloodele uut infot ei tulnud. Rahvas muutus närviliseks ja vahepeal kuulsin poole kõrvaga kõlakaid justkui jääks lend ära. Aga jätkuvalt, kellegi käest küsida polnud, sest siinpool turvakontrolli olid ainult reisijad ja tabloo näitas kindlameelselt, et lennuk väljub on time e 20.41. Kell oli siis 10 läbi. Kusagil poole 11 paiku aga süttisid maandumisrajal tuled ning oli vist meie lennuk. Jah, oligi. Lõpuks siis saime pardale ja tuledes Ushuaia jäi kaugusesse. Väga vägev ja unustamatu retk oli see Tulemaa külastus. Me eelnevalt küll pikalt mõtlesime, et kas minna sinna või mitte (kuna see väike retk on päris kallis), siis nüüd olime täiesti kindlad, et olime teinud õige valiku. Meile pakutud ürgne ja ehe ning puutumatu loodus oli kindlasti igat krooni väärt. Kahju, et aeg nii napp oli – paar päeva oleks veel tahtnud olla.Buenos Airese maapinda puudutasid lennuki rattad ca kell 3 öösel. Eriti lahe – 3 tundi algsest plaanist hiljem. Õnneks oli meil hotell broneeritud ja peagi keeras takso meile juba tuttava „Ibis Congreso“ ette. See oli esimene hetk, kui ma tajusin, et meie reis on peagi läbi. Aga väga masendusse langeda ei jõudnud, sest hotellituppa jõudes tuli uni ennem kui pea patja puudutas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar