Öö lennukis möödus uneledes. Iberia pikamaa lennuk (Airbus 340-600, pildil) oli mugav ning üllatavalt suurte istmevahedega. Kannatas isegi jalgu sirutada ja puha. Seega õudusjutud Iberiast olid siiani olnud kõik ümber lükatud. Täiesti normaalne ja täpne lennukompanii. Vä
ikeseks miinuseks oli ainult see, et silmaklappe ja kõrvatroppe ei jagatud, kuid õnneks olid need meil endal kaa- sas. Naine tõm- bas kohe istme peal kerra, minul nii kiirelt und ei tulnud (ilmselt üleväsimusest) ning vaatasin veel veidi aega, et mis teed pidi lennuk siis Lõuna-Ameerikasse lendab. Ei mingeid põnevaid ringe (nagu oli Mehhikosse minemisel), Madriidist võeti otse suund Buenos Airesele. Selle teadmisega jäin ka mina magama.
Ärkasin ca 1,5 tundi ennem hommikusööki ja selle ootamise aja viitsin ära "Hancocki" filmi vaadates. Naine endiselt magas, vedas tal. Hommikusöögiks tegi ka tema luugid lahti ning peagi pärast toidu (väga maitsva muide) konsumeerimist alustas lennuk maandumist. Seadsime oma vaimu selleks valmis, et kella järgi oli lend aega võtnud kõigest 7 tundi, kuid reaalselt olime olnud õhus veidi üle 12 tunni.
Ühesõnaga lennuk maandus Buenos Airese Ezeiza lennuväljal 17.oktoobri hommikul ca pool üheksa. Kuna olime suhteliselt lennuki tagumises otsas, siis saime välja ka viimastena. Piiri peal tuli samuti pikalt oodata, sest lihtsalt järjekord oli pikk. Riiki sisenemise formularid täitsime juba lennukis ära, seega passikontrolli jõudes läks kõik kiirelt. Tempel passi ja riiki sisenemise paberile ning olimegi ametlikult Argentiinas.
Piiri ületamisele järgnes kõige huvitavam ja erutavam osa - mäng nimega "Kas kohver tuleb?". Esimese vooru puhul oleks võitjaks osutunud mängija, kes vastas, et üks tuleb ja teine mitte. Õnneks läks veerand tundi mööda ja teise laadungiga jõudis pagasilindile ka abikaasa sumadan. Pärast kaasa toodud kraami läbivalgustamist olidki kõik formaalsused selleks korraks läbi.
Lippasime kohe raha vahetama ning tänu eeltööle jäid meie kõrvad kurdiks Global Exchange nimeliste rahavahetajate kutsetele. Astusime kindlalt ja üheti mõistetavalt Banco Nacional vahetuspunkti ja lõime oma dollarid letile. Kurss oli veidi muutunud viimatise ajaga, mil seda kodus kontrollisin, kuid pakutav oli siiski oluliselt parem kui see globaalvahetuse sullerite oma. 1USD=3,19AR$ ning Sotsialistlikust Etioopiast pärit (no ei leidnud Estoniat andmebaasist) noormees kirjutas paberile alla ja sai vastu paki peesosid. See dollarimärk tähendab muide peesot ja on väga laialt kasutusel.
Siis väike ignoreerimisvõitlus taksopakkujatega ning peagi astusime konditsioneeritud terminali uksest välja. Väljas tervitas aga meid soe ja päikeseline kevadilm, sooja vast 23-24 kraadi. Vihmane ja tatine Euroopa kadus meelest hetkega.
Siltide järgi ja terminalist saadud soovituste järgi leidsime Manuel Tienda Leoni bussipeatuse üsna kiirelt. See bussifirma on nimelt kõige mõistlikumat teenust pakkuv ettevõtte liinil lennujaam-kesklinn. Esimene bussitäis rahvast lahkus just meie nina alt, kuid pool tundi ootamist ja olime meiegi teel Lõuna-Ameerika Pariisi (nii seda Buenos Airest kutsutakse) kesklinna suunas. Esimene mulje oli igati positiivne, kuigi kohe paistsid silma ka 8 aastat tagasi riiki räsinud majanduskriisi mõjud. Poolelijäänud tee-ehitused (mitmed viaduktid lõppesid lihtsalt poole peal õhus), pooleliolevad kõrghooned jne.
Eeslinnad olid muidu täiesti Ladina-Ameerikalikud - veidi räpakad, majad suhteliselt lagunenud ning liiklus üsnagi agressiivne. Aga sellistel asjadel ei lasknud me end häirida - see kõik on sealse elu ja kultuuri osa. Kui otsiks steriilsust ja sellist toretseva fassadiga võltsmaailma, siis oleks võinud ju minna Sharm el Sheiki ja arvata, et see ongi Egiptus. Seda kuidas väga suur osa inimesi tegelikult maailmas elab, näeb just suurlinnade äärelinnades (muide ka Euroopas). See annab ka oma perspektiivi vingumisele Eesti elu kallal. 40 minutit saimegi uurida Heade Õhkude suburbe, siis läksid majad juba kõrgeks ja tõepoolest meenutas kesklinn Pariisi. Laiad avenüüd, suured pargid, uhked juugendi ja klassistsistlikus stiilis majad jne. Kunagise Lõuna-Ameerika hiilgus oli aimatav, kuigi teemant on veidi tuhmunud.
Buss pani meid maha Plaza San Martinil, otse peavaksali vastas. Kuna linn oli uus ja täpselt veel ei adunud, et kus suunas see meie hotell võiks olla, siis võtsime takso. Alguses üritasime küll väita, et oleme Buenos Aireses ka varem käinud (et taksojuht Elva kaudu ei sõidaks), kuid taksist hammustas selle üsna kiirelt läbi. Ja siis algas linna tuur. Aga seda selle heas mõttes. Jälgisime sõidu ajal kaarti ning tõepoolest läks sõit otse hotelli suunas. Selle aja jooksul juht muudkui seletas - et näete siin on Casa Rosada ja selle juures Plaza de Mayo emade miiting (diktatuuri ajal kadunud inimeste toetuseks) ja siin 16-realine 9.Juuli Avenüü koos obeliskiga ja seal ees paistab juba Kongressihoone, mille juures ongi teie hotell. Jutuvada oli katkematu ning poolest tekstist me aru ei saanud. Vahepeal päris ta ka meie käest, et kust ja miks jne. Nendele küsimustele suutsime isegi vastata, kuid keelebarjääri taha jäi nii mõnigi seletus. Inglise keel soovitati ära unustada juba Lonely Planeti alguses. Sellest jutuvadast koorusid välja aga esimesed Argentiina hispaania keele erinevused nt Mehhiko omast. Kui mai ehk Mayo hääldus Mehhikos oli "maajo", siis Argentiinas oli see "maažo". Ehk siis Y-st saab Ž, samamoodi saab Ž topelt L-st. St Parrillada on Argentiinas "parrižaada", mitte "parriljaada". Esmalt oli kuulata veidi harjumatu, kuid eks tuli leppida ja kõrvu paremini teritada. Siiski peab mainima, et hispaania keelt mitteõppinul oli Mehhikos lihtsam ühendada hispaania keelt ja prantsuse keelt (mida me oleme õppinud). Niipalju siis keelelistest iseärasustest.
ikeseks miinuseks oli ainult see, et silmaklappe ja kõrvatroppe ei jagatud, kuid õnneks olid need meil endal kaa- sas. Naine tõm- bas kohe istme peal kerra, minul nii kiirelt und ei tulnud (ilmselt üleväsimusest) ning vaatasin veel veidi aega, et mis teed pidi lennuk siis Lõuna-Ameerikasse lendab. Ei mingeid põnevaid ringe (nagu oli Mehhikosse minemisel), Madriidist võeti otse suund Buenos Airesele. Selle teadmisega jäin ka mina magama.Ärkasin ca 1,5 tundi ennem hommikusööki ja selle ootamise aja viitsin ära "Hancocki" filmi vaadates. Naine endiselt magas, vedas tal. Hommikusöögiks tegi ka tema luugid lahti ning peagi pärast toidu (väga maitsva muide) konsumeerimist alustas lennuk maandumist. Seadsime oma vaimu selleks valmis, et kella järgi oli lend aega võtnud kõigest 7 tundi, kuid reaalselt olime olnud õhus veidi üle 12 tunni.
Ühesõnaga lennuk maandus Buenos Airese Ezeiza lennuväljal 17.oktoobri hommikul ca pool üheksa. Kuna olime suhteliselt lennuki tagumises otsas, siis saime välja ka viimastena. Piiri peal tuli samuti pikalt oodata, sest lihtsalt järjekord oli pikk. Riiki sisenemise formularid täitsime juba lennukis ära, seega passikontrolli jõudes läks kõik kiirelt. Tempel passi ja riiki sisenemise paberile ning olimegi ametlikult Argentiinas.Piiri ületamisele järgnes kõige huvitavam ja erutavam osa - mäng nimega "Kas kohver tuleb?". Esimese vooru puhul oleks võitjaks osutunud mängija, kes vastas, et üks tuleb ja teine mitte. Õnneks läks veerand tundi mööda ja teise laadungiga jõudis pagasilindile ka abikaasa sumadan. Pärast kaasa toodud kraami läbivalgustamist olidki kõik formaalsused selleks korraks läbi.
Lippasime kohe raha vahetama ning tänu eeltööle jäid meie kõrvad kurdiks Global Exchange nimeliste rahavahetajate kutsetele. Astusime kindlalt ja üheti mõistetavalt Banco Nacional vahetuspunkti ja lõime oma dollarid letile. Kurss oli veidi muutunud viimatise ajaga, mil seda kodus kontrollisin, kuid pakutav oli siiski oluliselt parem kui see globaalvahetuse sullerite oma. 1USD=3,19AR$ ning Sotsialistlikust Etioopiast pärit (no ei leidnud Estoniat andmebaasist) noormees kirjutas paberile alla ja sai vastu paki peesosid. See dollarimärk tähendab muide peesot ja on väga laialt kasutusel.Siis väike ignoreerimisvõitlus taksopakkujatega ning peagi astusime konditsioneeritud terminali uksest välja. Väljas tervitas aga meid soe ja päikeseline kevadilm, sooja vast 23-24 kraadi. Vihmane ja tatine Euroopa kadus meelest hetkega.
Siltide järgi ja terminalist saadud soovituste järgi leidsime Manuel Tienda Leoni bussipeatuse üsna kiirelt. See bussifirma on nimelt kõige mõistlikumat teenust pakkuv ettevõtte liinil lennujaam-kesklinn. Esimene bussitäis rahvast lahkus just meie nina alt, kuid pool tundi ootamist ja olime meiegi teel Lõuna-Ameerika Pariisi (nii seda Buenos Airest kutsutakse) kesklinna suunas. Esimene mulje oli igati positiivne, kuigi kohe paistsid silma ka 8 aastat tagasi riiki räsinud majanduskriisi mõjud. Poolelijäänud tee-ehitused (mitmed viaduktid lõppesid lihtsalt poole peal õhus), pooleliolevad kõrghooned jne.
Eeslinnad olid muidu täiesti Ladina-Ameerikalikud - veidi räpakad, majad suhteliselt lagunenud ning liiklus üsnagi agressiivne. Aga sellistel asjadel ei lasknud me end häirida - see kõik on sealse elu ja kultuuri osa. Kui otsiks steriilsust ja sellist toretseva fassadiga võltsmaailma, siis oleks võinud ju minna Sharm el Sheiki ja arvata, et see ongi Egiptus. Seda kuidas väga suur osa inimesi tegelikult maailmas elab, näeb just suurlinnade äärelinnades (muide ka Euroopas). See annab ka oma perspektiivi vingumisele Eesti elu kallal. 40 minutit saimegi uurida Heade Õhkude suburbe, siis läksid majad juba kõrgeks ja tõepoolest meenutas kesklinn Pariisi. Laiad avenüüd, suured pargid, uhked juugendi ja klassistsistlikus stiilis majad jne. Kunagise Lõuna-Ameerika hiilgus oli aimatav, kuigi teemant on veidi tuhmunud.
Buss pani meid maha Plaza San Martinil, otse peavaksali vastas. Kuna linn oli uus ja täpselt veel ei adunud, et kus suunas see meie hotell võiks olla, siis võtsime takso. Alguses üritasime küll väita, et oleme Buenos Aireses ka varem käinud (et taksojuht Elva kaudu ei sõidaks), kuid taksist hammustas selle üsna kiirelt läbi. Ja siis algas linna tuur. Aga seda selle heas mõttes. Jälgisime sõidu ajal kaarti ning tõepoolest läks sõit otse hotelli suunas. Selle aja jooksul juht muudkui seletas - et näete siin on Casa Rosada ja selle juures Plaza de Mayo emade miiting (diktatuuri ajal kadunud inimeste toetuseks) ja siin 16-realine 9.Juuli Avenüü koos obeliskiga ja seal ees paistab juba Kongressihoone, mille juures ongi teie hotell. Jutuvada oli katkematu ning poolest tekstist me aru ei saanud. Vahepeal päris ta ka meie käest, et kust ja miks jne. Nendele küsimustele suutsime isegi vastata, kuid keelebarjääri taha jäi nii mõnigi seletus. Inglise keel soovitati ära unustada juba Lonely Planeti alguses. Sellest jutuvadast koorusid välja aga esimesed Argentiina hispaania keele erinevused nt Mehhiko omast. Kui mai ehk Mayo hääldus Mehhikos oli "maajo", siis Argentiinas oli see "maažo". Ehk siis Y-st saab Ž, samamoodi saab Ž topelt L-st. St Parrillada on Argentiinas "parrižaada", mitte "parriljaada". Esmalt oli kuulata veidi harjumatu, kuid eks tuli leppida ja kõrvu paremini teritada. Siiski peab mainima, et hispaania keelt mitteõppinul oli Mehhikos lihtsam ühendada hispaania keelt ja prantsuse keelt (mida me oleme õppinud). Niipalju siis keelelistest iseärasustest.
Sellel hetkel kui takso hotelli ette keeras näitas taksomeeter 11$ e Eesti rahas ca 40 krooni (1 peeso = ca 4 krooni). Pole paha ütleks - hinnad olid paigas ja taksojuhid vähemalt esmapilgul ausad. Kui akna peal oli kirjas, et sisseistumine 3,80$ ja kilomeeter 0,38$, siis täpselt nii ka oli.
Hea uudis oli ka see, et Hotel Ibis Congreso nimeline asutus polnud meie broneeringut kaotanud ning check-in läks kiirelt. Seda hotelli julgen soovitada - hea hinnaga ja otse keset linna. Asub küll peamisest hotellirajoonist eemal, kuid see ei ole oluline miinus. Toa saime 9.-l korrusel ning vaade oli otse Plaza Congresole. Ning kui aknast välja küünitada, siis avanes võimas vaade Kongressihoonele endale. Mui bien!Pärast väikest pesu ja puhkust kibelesimegi kohe linnaga tutvuma. Tegime esmalt tiiru peale sellesamusele väljakule. Majesteetlikkust oli kulbiga, kuid teisalt vedeles pargis ka kodutuid, kelle jaoks see rahvusliku parlamendi esine on saanud alaliseks elupaigaks. Tundub, et kohalikud võimuorganid aktsepteerisid seda, sest keegi neid ära ei ajanud. Ei oska 
öelda, et miks just siia koguneti, teistes suurtes parkides ja väljakutel nii suurt asotsiaalide kontsentratsiooni ei täheldanud. Aga nii oli ja mis meil muud kui seda aktsepteerida. Kui see seik välja jätta, siis oli kõik suurepärane - õhus oli kevadet (eestlase jaoks temperatuuri järgi suve). Päike sillerdas, termomeeter näitas nüüd juba ilmselt ca 30C, enamus puudest olid lehtedes ja osad ka õitsesid, väikesed linnud tsiristasid ja tuvid kudrutasid. Isegi osad bussid olid õide puhkenud (vt ülemine pilt).
öelda, et miks just siia koguneti, teistes suurtes parkides ja väljakutel nii suurt asotsiaalide kontsentratsiooni ei täheldanud. Aga nii oli ja mis meil muud kui seda aktsepteerida. Kui see seik välja jätta, siis oli kõik suurepärane - õhus oli kevadet (eestlase jaoks temperatuuri järgi suve). Päike sillerdas, termomeeter näitas nüüd juba ilmselt ca 30C, enamus puudest olid lehtedes ja osad ka õitsesid, väikesed linnud tsiristasid ja tuvid kudrutasid. Isegi osad bussid olid õide puhkenud (vt ülemine pilt).Aga ei saa auto bensiinita ja inimene ilma toiduta. Päike andis küll tohutult energiat, kuid pärast naftast toodetud lennukitoitu ja Euroopa lennujaamade hirmkalleid ja hirmmaitsetuid võileibu, tahtsime päris sööki. Sealsamas platsi kõrval oli üks vahva kohvik. Astusime sisse ja tellisme menüü kahele - selle sai lunastada 52$ eest. Mainit' arvu veeringute eest saime 3 käiku. Esimese käiguna tegime esimest korda tutvust empanadadega, mis kujutavad endast ülimaitsvaid pirukaid. Teiseks käiguks oli paksult mozzarella juustuga üle ujutatud pizza (Itaalia kultuuri ja köögi mõju on Argentiinas teatavasti suur) ning kõige lõpuks jäätis. Pärast kõige selle manustamist olime kurguauguni täis. Et seda toitu mitte reitesse lasta, otsustasime oma linnatuuriga jätkata. Mööda Avenida de Mayot jalutades avastasime, et 17. oktoober on peronistide aastapäev. Sellele viitasid erinevatesse kohtadesse kleebitud plakatid. Peronistid on kunagise president Juan Peroni poliitika toetajad, laiadele massidele on Juan tuntud kui Eva "
Evita" Peroni abikaasa. 17.oktoobril 1945 vabastati Juan Peron vanglast (kuhu tema opponendid ta sulgesid) ning sellest algas tema võidukäik poliitikuna. Ning täiesti juhuslikult olime just sellel päeval (küll 63 aastat hiljem) saabunud Argentiinat väisama.
Evita" Peroni abikaasa. 17.oktoobril 1945 vabastati Juan Peron vanglast (kuhu tema opponendid ta sulgesid) ning sellest algas tema võidukäik poliitikuna. Ning täiesti juhuslikult olime just sellel päeval (küll 63 aastat hiljem) saabunud Argentiinat väisama. Jalutasime siis edasi, huviga oodates, et kas kusagil mingeid meeleavaldusi ka toimub. Kuna olime Buenos Airese vanas keskuses, siis kõik "kohustuslikud" vaatamisväärsused tulid järjest. Peagi ületasime poolenisti joostes 16-realist sõiduteed Av. 9 Juliod ning pärast seda jõudsime Plaza de Mayole, mis on linna kõige olulisem väljak. Selle ümber asuvad Cabildo (koloniaalaegne valitsushoone), Buenos Airese peakatedraal, Banco Nacion (keskpank), linnavalitsus ja loomulikult kuulus presidendiloss Casa Rosada. Viimane jällegi maailmakuulus peamiselt tänu "Evita" filmile. 
Kuna poliitiline olukord on Argentiinas olnud rahutu aastakümneid, siis oli Roosa Maja (Casa Rosada) ümbrus väga tugeva politsei valve all. Üles olid ehitatud suured kaitseaedikud, kuhu pääses küll sisse, kuid mida oli võimalik kiirelt sulgeda. Ning need ohtrad politseinikud olid hambuni relvastatud.
Kuna poliitiline olukord on Argentiinas olnud rahutu aastakümneid, siis oli Roosa Maja (Casa Rosada) ümbrus väga tugeva politsei valve all. Üles olid ehitatud suured kaitseaedikud, kuhu pääses küll sisse, kuid mida oli võimalik kiirelt sulgeda. Ning need ohtrad politseinikud olid hambuni relvastatud.
Peaväljakul oli lisaks vaatamis- väärsustele ka palju tuvisid ja seda ilmselt seetõttu, et sealsamas müüdi inimestele nende toitmiseks teri. Ning palju ostsid. Meile aga meeldis kõige rohkem üks koer, kes tuvisid taga ajas ja tekitas niimoodi väga vingeid pildihetki.Aga pikk lennusõit ja päev nõudis ikkagi oma. Ise hakkasin ära väsima ja abikaasa samuti, temal oli lisa-atraktsiooniks ka pea ringi käimine. Seega otsustasime päevale joone alla tõmmata. Ennem oli siiski vaja ära teha veel üks asi, mis sai lubatud. Nimelt oli meil plaan minna ca nädala pärast Ibera sohu põnevat loodust vaatlema ning majutuse osas sai ühe posada (a la bed&breakfast) omanikuga kokku lepitud, et broneeringu kinnituseks viin neile Argentiinasse jõudmisel tagatisrahaks 300$. Et oma jalavaeva vähendada, kasutasime esimest korda metrood.
Ennem metroosse jõudmist tõmbas meie ja ka kõikide teiste möödujate pilke üks kunstnik, kes upakil maas maalis Casa Rosadat. Pilt pildiks, kuid selline poos paljastas selgelt üle poole kunstnikuhärra tagapalgetest ning see tegi paljudel inimestel meele väga rõõmsaks. Järjekordne näide, et õnneks pole palju vaja. Ainult mõnikümmend sentimeetrit kannikaid ja kõik kihistavad naerda.
Metroos ostsime kohe 10-korra pileti, mis tegi ühe sõidu hinnaks 0,9$. Päris Mehhiko hinda välja ei andnud (2 EEK), kuid odav oli ikkagi. Hoolimata meie otsingu sihtkoha asumist ühe kesklinna vähekäidaval kõrvaltänaval, leidsime selle siiski valutult üles. Senjoora Nancyt polnud küll kodus, kuid meid võttis vastu üks senjoor, kes kahjuks inglise keelt ei mõiganud (see pole muidugi mingi näitaja). Aga kuna posada omanik Claudia oli teel kodu poole, siis kutsuti meid korterisse ootama. Tuli välja, et see oli omaniku ema (Nancy) kodu. Tegemist oli väikese, kuid otsast otsani maksimaalselt ära sisustatud korteriga. Väike lift avanes otse korterisse ja see oligi meie jaoks kõige kummalisem. Mis veel silma hakkas oli väga suur perepiltide hulk - neid olid täis kõik kohad, kuhu pildiraami asetada sai. Alates (ilmselt sajanditagustest) mustvalgetest stuudiofotodest kuni verivärskete piltideni välja. Ennem kui me jõudsime pilguga pildid üle käia, oligi Claudia kodus. Tegime tehingu ära ja saime paberi vastu. Olime ilmselgelt esimesed eestlased, kes kunagi tema silma alla olid sattunud, sest ega ta lõpuni ei saanudki aru kus see Eesti täpselt asus (hoolimata sellest, et ta rääkis väga head inglise keelt). Lubas pärast atlasest kindlasti järgi uurida. Samas näoilme oli selline, et ega väga ei uskunud, et selline riik eksisteerib. Eriti segadusse sattus ta siis kui me ütlesime, et riigis elab 1,4 miljonit inimest ja et meil on täiesti oma keel. Selle lausega kaotasime vist igasuguse usaldusväärsuse tema silmis ning ilmselt oli ta õnnelik, et ikka deposiidi sai.Pärast seda kohtumist võtsime suuna hotelli poole. Kuna tee peale jäi raamatupood, siis otsustasime tulevikku silmas pidades ära osta teedeatlase. Kummalisel kombel ei olegi see väga levinud toode. Leidsime mingi väga kummalise atlase, mille alapealkiri oli "Argentiina veinikeldrid". See oli ainuke normaalne teedekaart terve selle suure raamatupoe peale. Atlas oli ca 10cm paks, kasulikke lehti vast paarkümmend. Ülejäänud lehtedel oli info veinikeldrite kohta. Kuna nädalavahetus oli tulemas ning me polnud kindlad, et veel raamatupoodi suures linnas satume, siis ostsime selle ära. Kassa juurde jalutades jäi aga pilk järsku pidama ühel väga tuttaval pildil. Kas tõesti? Jah, tõepoolest. Ilmunud oli uus hispaaniakeelne Lonely Planet Balti riikide kohta ja seda poes ka reklaamiti. Päris lahe.
Nüüd oli küll kõik. Kiirelt metrooga hotelli, hotelli kõrvalt poest veel veidi nosimist ja joogipoolist ning viskasime väsinult voodile pikali. Kohaliku õlle ja toidu kõrvale sai veel veidi telekat vaadatud, kuid peagi nõudis väsimus oma. Mõtlesime, et arvutame veel välja, et kui pikk see 17.oktoober meie jaoks oli, kuid selleni ei jõudnudki. Buenas noches Buenos Aires!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar