Ärkasime 13.30. Aga seda Eesti aja järgi. Posadases oli siis kell pool üheksa hommikul, mis oli täiesti normaalne aeg ärkamiseks. Hotelli hommikusöök millegi rikkalikuga just silma ei paistnud juhul kui just kohvi ja moosisaia rikkalikuks ei juhtu pidama. Ennem hotelli check-outi plaanisime meid terve päeva truult teeninud rendiauto tagastada ja selleks pidime ennem paagi täis tankima. Eelmisel päeval olime näinud tanklaid iga nurga peal, nüüd kui vaja oli, siis tiirutasime tükk aega ringi, ennem kui Esso sildi juures sisse keerasime. Paaki mahtus 16,3 liitrit ja rahas tähendas sees 55$ suurust kaotust. Kiire arvutus näitab, et kütus maksab Argentiinas ca 13 EEK/liiter. Avise töötajad oli kella 10 paiku juba kontoris ja silmnähtavalt rõõmsad masina tagasisaamise üle. Tehti ka kiirelt tiir ümber auto ning öeldi, et kõik on korras. Selle kinnituseks anti meile kaasa ka krediitkaardist tehtud tõmmisega tühi kviitung, kuhu probleemide korral oleks kirjutatud vajalik summa. Kuna see aga meile tagastati, siis järelikult kriimusid ja mõlke ei tuvastatud ning AVISel enam võimalik minu krediitkaardilt raha saada ei olnud. Tore. Hinnang Avise teenusele oli väga hea, kuid sellega tegelikult see teema meie jaoks ei lõppenud. Et jätta põnevus üles, siis lõppakordid tulevad Saltas, mil oma järgmist autorenti vormistasime. Sinnani on aga paar päeva aega.
Sellel päeval oli meil järjekordselt plaan riigist lahkuda. Kui paar päeva tagasi saadeti meid Brasiilia piirilt tagasi, siis Paraguayga peaks minema lihtsalt. See ju viisavaba. Sinna saamine oli sama lihtne – liinibussiga ja üle silla. Teisel pool jõge asuski juba Paraguay linn Encarnacion. Bussile saamise juhised leidsime oma Lonely Planeti raamatust ja seekord vastasid need tõele. Meie esimese öö „nelja tärni“ hotelli lähistel asus tõepoolest üks markeerimata peatus, kust siis buss meid ka peale korjas. Pilet oli täpselt sama kallis kui
Brasiiliasse minekul e siis 3$. Täielik déjà vu – liinibussiga üle silla, Argentiina poolel väljumisetempel passi ja Paraguay piiril passide uurimine ja imestamine Eesti-Estonia nimelise riigi olemasolu üle. Teisiti oli ainult lõpptulemus. Kui pärast küsimust, et kui kauaks ajaks Paraguaysse jääme ja mis on reisi eesmärk ütlesime vastuseks, et „3-4 horas ja turismo“, siis löödi templid passi ja sooviti „buen viaje“ (head teed).
Kuigi meie bussisõit kestis vaid 10 minutit, siis aknast välja vaadates, olime ajas tagasi liikunud aastakümneid. Paraguay näol oli tegemist tõelise kolmanda maailmaga, vahe Argentiinaga oli tohutu. Mudased tänavad, majade asemel kõikvõimalikest ja võimatutest asjades kokku klopsitud hurtsikud, lõppematu tänavakaubandus (sisuliselt olid kõik tänavad turud) ning silmnähtav vaesus. Läbi Encarnacioni slummide sõit kestis ca 15 minutit, alles siis jõudsime linna keskusesse, kus esines ka viisakamaid ehitisi. Väljusime täpselt keskplatsi ääres, teadmata, et kust ja kuidas bussid Argentiinasse tagasi lähevad. No eks nad kusagilt ikka lähevad.
Encarnacion (ülestõusmine) on muide Jesuiitide poolt 1615 aastal loodud linn, kus tänasel päeval elab ca 70 000 inimest. Linn jaotubki kaheks – jõe ääres asuv vana osa ja rohkem sisemaal asuv nn ärikvartal ja kesklinn. Meie asusime siis viimases. Encarnacion on muide Paraguay karnevalipealinn ja siin on sündinud ka Paraguayd kõige pikemalt valitsenud diktaator Alfredo Stroessner. Nagu eelnev nimigi ütleb, siis lisaks hispaania ja pärsimaalaste kogukonnale, elab siin ka palju saksa päritolu inimesi. Ka Ukraina, Jaapani, Korea, Araabia, Uus-Meremaa ja Poola kogukond pidavat linnas olema märkimisväärne.
Kuna Paraguay on keskmisele eestlase ilmselt suhteliselt tume maa, siis panen siia lühidalt kirja, et kuhu me siis sattusime. Ega me ise ka väga kursis ei olnud, sest tulime riiki suhteliselt eksprompt.
Paraguay näol on siis tegemist vaese Lõuna-Ameerika riigiga, ühega kahest, kelle puudub merepiir. Asub ta Argentiina, Brasiilia ja Boliivia vahel ning tänu kesksele asukohale nimetatakse teda ka Ameerika Südameks (teadmiseks, et Ameerika ei ole ainult USA). Vaesuse indikaatoriks on näiteks see, et viiendik elanikest peab hakkama saama vähem kui 2USD-ga päevas. See on siis vähem kui 700 EEK-ga kuus.
Läbisaamine naabritega on hea v.a. Brasiiliaga, kellega tekitab probleeme Iguazu lähedal asuv Itaipu hüdroelektrijaam. Seda peetakse üheks kaasaegseks maailmaimeks tänu oma suurusele ja võimsusele. Tammi pikkus on näiteks 7,7 kilomeetrit ja see läks maksma ca 20 miljardit dollarit. Tammi ehitamisel lõhati ja veeti ära pinnast ca 8 korda rohkem kui nt La Manche’i tunneli ehitamisel. Tegemist on maailma suurima hüdroelektrijaamaga. Probleemid Paraguay ja Brasiilia vahel tekkisid aga sellest, et 70.-tel sõlmis Paraguay sõjaväeline režiim Brasiiliaga lepingu, et kõik Paraguay poolt kasutamata jääv võimsus (õigus on 50%-le) müüakse ära Brasiiliale. Aga hinnatase on tugevalt alla turuhinda ning leping kehtib aastani 2023. Paraguay pool tahab seda läbi rääkida, aga Brasiilia pool ei tunneta selleks väga vajadust. Sellest siis tüli majas.
Paraguay ajalugu on aga kirju. Näiteks 19. sajandi lõpul otsustas riik sõdida korraga Brasiilia, Argentiina ja Uruguayga ning täiesti üllatuslikult kaotas ta selle verise sõja. Rahvaarv kukkus seetõttu ca 2 korda (221tuh-ni, kellest vaid 10% olid mehed) ning Argentiinale ja Brasiiliale kaotati ka suur hulk maad. Viimast tõestab näiteks asjaolu, et Uruguayga Paraguayl enam ühist piiri ei ole. Lisaks sellele viis
Brasiilia armee Paraguay pealinnast Rio de Janeirosse ära riigiarhiivi ja hoiab seda siiani salajas. See teeb Paraguay varasema ajaloo uurimise praktiliselt võimatuks – ilmselt ei soodusta ka see kahe naabri praegusi suhteid.
Et kõiki naabreid võrdselt kohelda, siis sõdis riik 1930.-tel ka Boliiviaga. Selle sõja aga Paraguay võitis ning sai endale suure hunniku maad koos naftaleiukohtadega. Sellel sõjal olid ka omad sponsorid – Standard Oil toetas Boliiviat ja Shell Oil Paraguayd. :P
Pärast teist maailmasõda läks asi päris käest ära. Algas kodusõda, mis viis selleni, et 1954 tuli võimule juba eelnevalt mainitud diktaator Alfredo Stroessner. Tema valitsemisaeg kestis 35 aastat ning alles 1989 tulid võimule uued inimesed. Sellel perioodil küll Paraguay veidi arenes, kuid sellega kaasnes massiline inimõiguste rikkumine ja terror. Veendunud antikommunistina oli Paraguay pikalt USA lähedane liitlane kuni Jimmy Carter tegi suhetele järsu lõpu. Lõpuks tunnistati, et piinamisi, inimrööve ja korruptsiooni toetav režiim ei ole ikka sobiv partner. Täna on võimul vasakpoolsed ning viimased valimised olid juba täiesti õiglased.
Riigis elab muide ca 6,7 miljonit inimest, kellest 95% on mestiitsid (eurooplaste ja pärismaalaste järeltulijad). Sellegipoolest on pärismaalaste kultuur säilinud ning teiseks riigikeeleks peale hispaania keele on guarani keel, millest saab aru 90% elanikest.
Majandus sõltub põllumajandusest ja selles nähakse ka potentsiaali. Pehme subtroopiline kliima võimaldab saada 24 kuu jooksul 5 saaki ning see on Paraguayst teinud huvitava partneri nii India kui ka Euroopa Liidu investorite jaoks. Niipalju siis riigist, kuhu me sellel päeval sattusime.
Niisiis seisime Encarnacioni keskväljaku ääres. Kuna oli tööpäev, siis rahvast väga palju ringi ei liikunud. Ilmselt olime hetkel linnas ainsad valged turistid, sest keskväljaku park oli täiesti tühi. Tegime seal mõned klõpsud ja imestasime, et siin keset väljakut on kellegi kuju, kus osa tekstist on kirillitsas (Ukraina keeles). See siis tulenes jällegi Ukraina kogukonna suurusest linnas ja büst oli pühendatud 
Ukraina literaat Taras Shevchenkole. Kuna kodanik oli sisuliselt moodsa Ukraina kirjanduse ja ka moodsa Ukraina keele looja, siis tema kuju asetamine kohalike Ukraina immigrantide auks oli tegelikult suhteliselt loogiline. Lihtsalt sellel hetkel ei omanud me seda infot ja see tundus veidi kummaline.
Kuna meid huvitas lisaks vaatamisväärsustele (loe: lihtsalt elu-olule) ka kohalikus kaubandusvõrgus pakutav, siis otsisime kohta, kus saaksime vahetada veidi raha. Me olime selles osas veel vähemate teadmistega – ei teadnud me seda, et mis on kohalik rahaühik ning veel vähem teadsime me selle kursist. Sammusime lähimasse panka ning kuna seal tundus kõik väga bürokraatlik, siis äratas see kõik usaldust ja vahetasime 50$ ümber. Usaldust äratasid muide mitmed asjaolud.
Esiteks oli panga uks suletud ning sissesaamiseks avas sulle ukse pumppüssiga turvamees. Teiseks tuli raha vahetuseks ühes kassaluugis ära täita paber, siis oodata ja teisest kassaluugist said raha. Meie saime oma 50$ eest ca 70 000 guaranit. Just – guarani on siin nii rahvus, keel kui ka rahaühik. Kurss siis selline, et 1 EEK eest saab ca 370 guaranit, miljonäriks saaks siin ca 3000 EEK eest. :)
Ei tea kas neile lihtsalt meeldivad suured numbrid või on asi muus, kuid selline kurss tähendas seda, et kõik hinnad olid ümmargused. Mina ostsin 50 000 GU eest endale nahkkattega maté kruusi koos imemistoruga, 2000 GU eest sai kilose paki matéteed, 3000 GU eest sai abikaasa käeketi. Mõned tonnid jäid üle kah.
Sel hetkel kui me käsitöömüüjatega kauplesime hakkas aga jälle sadama. Ning siin algas sadu väga kiirelt ja päris võimas kogemus oli kõrvalt näha seda, kuidas tolmukuivast tänavast saab mõne minutiga lai ja kiirevooluline jõgi. Kuna Encarnacionis olid tänavad üsna suure kaldega (jõe suunas), siis see efekt oli suurem kui eelmisel päeval Posadases. Õnneks olid tänavad ka kesklinnas ühtlaselt kaubalettidega kaetud ja nende kohal olid kilekatused. Seega pääsesime suhteliselt kuiva nahaga, kui keskväljaku poolt
bussijaama poole tatsasime. Bussijaama leidsime ka üles ning kuna vihm väga järele jätta ei tahtnud ning ega meil Encarnacionis ka konkreetseid plaane polnud, siis ostsime 10 000 GU eest 2 piletit Posadasesse ja sõitsime Argentiinasse tagasi. Vähemalt ühe lipukese saime maailmakaardile juurde. Argentiinasse sisenemise ja väljumise templeid oli meil pärast seda päeva passis juba päris palju :P
Posadases selgus, et vihm riigipiire ei tunnista ja nii pidime sajus (küll mitte väga rajus) lompide vahel kalpsates läbima üsna pika maa, et hotelli jõuda. Oleksime saanud maha minna ka oma hotellile suhteliselt lähedal, kuid ei tabanud kohe ära. Sõitsime lõpuks ikkagi sinnani, kust ennem ka bussi peale läksime. Neid ridu kirjutades jäin mõtlema, et miks me taksot ei võtnud? Ei tea.
See tarkus tuli õnneks tagantjärele st hotellist kohvreid kätte saades pakkus omanik välja, et meile tellitakse takso. Kuna me pidime naasma Posadase bussijaama, mis mäletatavasti asus linna ääres, siis olime pikalt mõtlemata nõus. 15$ hiljem lugesimegi juba tabloodelt busside väljumisaegu. Järgnevad poolteist päeva pidigi meil mööduma bussidega liigeldes, sest Ibera soo retke ära jäämise tõttu, otsustasime ära sõita riigi teise otsa – Andide mäestiku lähedal asuvasse linna Saltasse. See oli meil niikuinii plaanides sees, kuid nüüd lihtsalt jõuame sinna varem. Esimene samm oli saada bussiga Posadasest Corrientesesse, kus siis on viimane suurem asustatud punkt ennem ca 700 km pikkust tühermaad (selline kõrbeline pampa).
Sealt ja tema sõsarlinnast Resistenciast läksid enamus ööbussidest, mis ühendasid Misionese regiooni ja Salta regiooni. Corrientese buss väljus 15.30 (37$) ning see andis meil ennem võimaluse ka veidi keha kinnitada ja kuivemad riided selga ajada. Posadase-Corrientese vahemaa on ca 300km ning see õnnestus meil läbida ca 4 tunniga. Tempo oli bussil tegelikult üsna hea, kuid oli mitmeid takistusi, mille tõttu sõit venis. Näiteks peeti bussi sellel marsruudil 3 korda kinni politsei poolt. Ametnik tuli bussi vaatas näod üle, ühel korral sooviti näha ka dokumenti. Ilmselt otsiti siis illegaale (Paraguayst?) või siis lihtsalt kahtlasi isikuid. Sellel ajal kui mundrimees bussis reisijate mordad üle vaatas, käis teine inspektor koeraga ümber bussi ja lasi kutsul nuusutada ka pagasiruumi. Koeri oli alati ringi nuuskimas ka bussijaamades. Ehk siis otsiti ka narkot. Meil kahjuks polnud midagi pakkuda ja sõit kulges selles mõttes üsna igavalt. Huvitavat vaatamist pakkus aga loodus, mida meile bussiaknast t
äiesti tasuta näidati. Vihmametsad ja mõningased künkakesed vaheldusid lõppematu tasase pampaga. Ei, bussiga on lahe sõita. Eriti kui bussid on nii mugavad kui Argentiinas. Ei jõua lihtsalt ära kiita. Kui ca 2-meetrine kogukas meesterahvas tunneb ennast bussiistmel kui tugitoolis ja saab rahulikult jalad välja sirutada, siis ON tegu kvaliteetse bussiteenusega.
Corrientesesse jõudsime väikese hilinemisega kell 19.15, sellest polnud aga midagi, sest viimane buss Saltasse pidi väljuma 20.45 (Saltasse jõuab hommikul kell 8.30). 117$ oli ühe inimese pileti hind Semi-Cama (keskmised mugavused) tüüpi bussis. Lootsime tegelikult et saame sõita Cama (sisuliselt esimene klass) bussiga, kuid kahjuks ei olnud sellist varianti enam pakkuda. Cama tüüpi bussis muutub iste sisuliselt voodiks ja seetõttu saad magada horisontaalis. Aga kui Semi-Cama, siis Semi-Cama.
Buss hilines päris korralikult – ca 45 minutit ja see tekitas meil väikese paanika. Alates kella 9-st läks bussijaamas lahti tõeline möll. Corrientese bussijaam on selline paraja suurusega, kuhu mahub ära ca 20 bussi korraga. Ja kusagil kella 9 paiku hakkas väravast sisse voorima igas mõõdus ja värvis busse ning peagi olid kõik kohad täidetud. Samas oli näha, et värava taga oli veel ka järjekord. Niipea kui mõni buss ära läks, tuli kohe teine asemele. Kartsime, et meie buss ei tule ruumi kitsikuse tulemusena sinna peatusesse, kuhu algselt pidi ja nii me käisime edasi-tagasi vaatamas iga Flecha Busi (meie bussifirma) bussi, mis bussijaama sisse sõitis. Me polnud ka päris kindlad, et meie bussi lõpp-peatus oli Salta (osad sõidavad sealt veel edasi põhjapoole), seega küsisime alati üle, et ega see ei ole 20.45 buss Saltasse. Ei olnud. Aga kusagil poole kümne paiku tuli lõpuks meie buss ja sõitis täpselt sinna peatusesse, kuhu ta algselt pidigi tulema. Seega kogu paanika oli olnud mõttetu. No ei tasu oodata kogu aeg sellist saksa täpsust. Kohvrid andsime kviitungi vastu ära ja avastasime, et see buss oli õnneks siiski kõige mugavam seni kasutatutest. Suured ja laiad nahkistmed piisava jalaruumiga. Katsetamine näitas, et ka magamisasend oli mugav – no praktiliselt horisontaalasend. Sobis! Niipea kui buss Corrientese bussijaamast välja keeras, proovisime magamajäämist. Asjata. Peagi keeras buss linnalähedasesse angaari, kus laaditi peale õhtusöök. Tuli välja, et piletihinna sisse kuulus lisaks transpordile ja tekile ja padjale ka dinee kana ning kartuliga + väike tükk kooki + kohv. Väga normaalne. Just selliste bussifirmadega ma tahangi tulevikus sõita! Ainuke miinus selle toidu juures oli see, et ta ei olnud väga soe. Seega hinnet 5+ päris ei paneks.
Aga edasi läks lahti juba sõit ise ning mina uinusin oma mobiilitelefoni akut ruunates läbi muusika kuulamise. Uni saabus praktiliselt samal hetkel kui telefoni aku kustus. Viimased mälestused aknast välja vaadates olid bussitulede valgusvihus paistev tolmune tee ja madalad kõrbetaimed. Abikaasal õnnestus samuti magama jääda, kuigi hiljem mainis, et magas kokkuvõttes vähe.
Sellel päeval oli meil järjekordselt plaan riigist lahkuda. Kui paar päeva tagasi saadeti meid Brasiilia piirilt tagasi, siis Paraguayga peaks minema lihtsalt. See ju viisavaba. Sinna saamine oli sama lihtne – liinibussiga ja üle silla. Teisel pool jõge asuski juba Paraguay linn Encarnacion. Bussile saamise juhised leidsime oma Lonely Planeti raamatust ja seekord vastasid need tõele. Meie esimese öö „nelja tärni“ hotelli lähistel asus tõepoolest üks markeerimata peatus, kust siis buss meid ka peale korjas. Pilet oli täpselt sama kallis kui
Brasiiliasse minekul e siis 3$. Täielik déjà vu – liinibussiga üle silla, Argentiina poolel väljumisetempel passi ja Paraguay piiril passide uurimine ja imestamine Eesti-Estonia nimelise riigi olemasolu üle. Teisiti oli ainult lõpptulemus. Kui pärast küsimust, et kui kauaks ajaks Paraguaysse jääme ja mis on reisi eesmärk ütlesime vastuseks, et „3-4 horas ja turismo“, siis löödi templid passi ja sooviti „buen viaje“ (head teed).Kuigi meie bussisõit kestis vaid 10 minutit, siis aknast välja vaadates, olime ajas tagasi liikunud aastakümneid. Paraguay näol oli tegemist tõelise kolmanda maailmaga, vahe Argentiinaga oli tohutu. Mudased tänavad, majade asemel kõikvõimalikest ja võimatutest asjades kokku klopsitud hurtsikud, lõppematu tänavakaubandus (sisuliselt olid kõik tänavad turud) ning silmnähtav vaesus. Läbi Encarnacioni slummide sõit kestis ca 15 minutit, alles siis jõudsime linna keskusesse, kus esines ka viisakamaid ehitisi. Väljusime täpselt keskplatsi ääres, teadmata, et kust ja kuidas bussid Argentiinasse tagasi lähevad. No eks nad kusagilt ikka lähevad.
Encarnacion (ülestõusmine) on muide Jesuiitide poolt 1615 aastal loodud linn, kus tänasel päeval elab ca 70 000 inimest. Linn jaotubki kaheks – jõe ääres asuv vana osa ja rohkem sisemaal asuv nn ärikvartal ja kesklinn. Meie asusime siis viimases. Encarnacion on muide Paraguay karnevalipealinn ja siin on sündinud ka Paraguayd kõige pikemalt valitsenud diktaator Alfredo Stroessner. Nagu eelnev nimigi ütleb, siis lisaks hispaania ja pärsimaalaste kogukonnale, elab siin ka palju saksa päritolu inimesi. Ka Ukraina, Jaapani, Korea, Araabia, Uus-Meremaa ja Poola kogukond pidavat linnas olema märkimisväärne.
Kuna Paraguay on keskmisele eestlase ilmselt suhteliselt tume maa, siis panen siia lühidalt kirja, et kuhu me siis sattusime. Ega me ise ka väga kursis ei olnud, sest tulime riiki suhteliselt eksprompt.
Paraguay näol on siis tegemist vaese Lõuna-Ameerika riigiga, ühega kahest, kelle puudub merepiir. Asub ta Argentiina, Brasiilia ja Boliivia vahel ning tänu kesksele asukohale nimetatakse teda ka Ameerika Südameks (teadmiseks, et Ameerika ei ole ainult USA). Vaesuse indikaatoriks on näiteks see, et viiendik elanikest peab hakkama saama vähem kui 2USD-ga päevas. See on siis vähem kui 700 EEK-ga kuus.
Läbisaamine naabritega on hea v.a. Brasiiliaga, kellega tekitab probleeme Iguazu lähedal asuv Itaipu hüdroelektrijaam. Seda peetakse üheks kaasaegseks maailmaimeks tänu oma suurusele ja võimsusele. Tammi pikkus on näiteks 7,7 kilomeetrit ja see läks maksma ca 20 miljardit dollarit. Tammi ehitamisel lõhati ja veeti ära pinnast ca 8 korda rohkem kui nt La Manche’i tunneli ehitamisel. Tegemist on maailma suurima hüdroelektrijaamaga. Probleemid Paraguay ja Brasiilia vahel tekkisid aga sellest, et 70.-tel sõlmis Paraguay sõjaväeline režiim Brasiiliaga lepingu, et kõik Paraguay poolt kasutamata jääv võimsus (õigus on 50%-le) müüakse ära Brasiiliale. Aga hinnatase on tugevalt alla turuhinda ning leping kehtib aastani 2023. Paraguay pool tahab seda läbi rääkida, aga Brasiilia pool ei tunneta selleks väga vajadust. Sellest siis tüli majas.
Paraguay ajalugu on aga kirju. Näiteks 19. sajandi lõpul otsustas riik sõdida korraga Brasiilia, Argentiina ja Uruguayga ning täiesti üllatuslikult kaotas ta selle verise sõja. Rahvaarv kukkus seetõttu ca 2 korda (221tuh-ni, kellest vaid 10% olid mehed) ning Argentiinale ja Brasiiliale kaotati ka suur hulk maad. Viimast tõestab näiteks asjaolu, et Uruguayga Paraguayl enam ühist piiri ei ole. Lisaks sellele viis
Brasiilia armee Paraguay pealinnast Rio de Janeirosse ära riigiarhiivi ja hoiab seda siiani salajas. See teeb Paraguay varasema ajaloo uurimise praktiliselt võimatuks – ilmselt ei soodusta ka see kahe naabri praegusi suhteid.Et kõiki naabreid võrdselt kohelda, siis sõdis riik 1930.-tel ka Boliiviaga. Selle sõja aga Paraguay võitis ning sai endale suure hunniku maad koos naftaleiukohtadega. Sellel sõjal olid ka omad sponsorid – Standard Oil toetas Boliiviat ja Shell Oil Paraguayd. :P
Pärast teist maailmasõda läks asi päris käest ära. Algas kodusõda, mis viis selleni, et 1954 tuli võimule juba eelnevalt mainitud diktaator Alfredo Stroessner. Tema valitsemisaeg kestis 35 aastat ning alles 1989 tulid võimule uued inimesed. Sellel perioodil küll Paraguay veidi arenes, kuid sellega kaasnes massiline inimõiguste rikkumine ja terror. Veendunud antikommunistina oli Paraguay pikalt USA lähedane liitlane kuni Jimmy Carter tegi suhetele järsu lõpu. Lõpuks tunnistati, et piinamisi, inimrööve ja korruptsiooni toetav režiim ei ole ikka sobiv partner. Täna on võimul vasakpoolsed ning viimased valimised olid juba täiesti õiglased.
Riigis elab muide ca 6,7 miljonit inimest, kellest 95% on mestiitsid (eurooplaste ja pärismaalaste järeltulijad). Sellegipoolest on pärismaalaste kultuur säilinud ning teiseks riigikeeleks peale hispaania keele on guarani keel, millest saab aru 90% elanikest.
Majandus sõltub põllumajandusest ja selles nähakse ka potentsiaali. Pehme subtroopiline kliima võimaldab saada 24 kuu jooksul 5 saaki ning see on Paraguayst teinud huvitava partneri nii India kui ka Euroopa Liidu investorite jaoks. Niipalju siis riigist, kuhu me sellel päeval sattusime.
Niisiis seisime Encarnacioni keskväljaku ääres. Kuna oli tööpäev, siis rahvast väga palju ringi ei liikunud. Ilmselt olime hetkel linnas ainsad valged turistid, sest keskväljaku park oli täiesti tühi. Tegime seal mõned klõpsud ja imestasime, et siin keset väljakut on kellegi kuju, kus osa tekstist on kirillitsas (Ukraina keeles). See siis tulenes jällegi Ukraina kogukonna suurusest linnas ja büst oli pühendatud 
Ukraina literaat Taras Shevchenkole. Kuna kodanik oli sisuliselt moodsa Ukraina kirjanduse ja ka moodsa Ukraina keele looja, siis tema kuju asetamine kohalike Ukraina immigrantide auks oli tegelikult suhteliselt loogiline. Lihtsalt sellel hetkel ei omanud me seda infot ja see tundus veidi kummaline.Kuna meid huvitas lisaks vaatamisväärsustele (loe: lihtsalt elu-olule) ka kohalikus kaubandusvõrgus pakutav, siis otsisime kohta, kus saaksime vahetada veidi raha. Me olime selles osas veel vähemate teadmistega – ei teadnud me seda, et mis on kohalik rahaühik ning veel vähem teadsime me selle kursist. Sammusime lähimasse panka ning kuna seal tundus kõik väga bürokraatlik, siis äratas see kõik usaldust ja vahetasime 50$ ümber. Usaldust äratasid muide mitmed asjaolud.
Esiteks oli panga uks suletud ning sissesaamiseks avas sulle ukse pumppüssiga turvamees. Teiseks tuli raha vahetuseks ühes kassaluugis ära täita paber, siis oodata ja teisest kassaluugist said raha. Meie saime oma 50$ eest ca 70 000 guaranit. Just – guarani on siin nii rahvus, keel kui ka rahaühik. Kurss siis selline, et 1 EEK eest saab ca 370 guaranit, miljonäriks saaks siin ca 3000 EEK eest. :)Ei tea kas neile lihtsalt meeldivad suured numbrid või on asi muus, kuid selline kurss tähendas seda, et kõik hinnad olid ümmargused. Mina ostsin 50 000 GU eest endale nahkkattega maté kruusi koos imemistoruga, 2000 GU eest sai kilose paki matéteed, 3000 GU eest sai abikaasa käeketi. Mõned tonnid jäid üle kah.
Sel hetkel kui me käsitöömüüjatega kauplesime hakkas aga jälle sadama. Ning siin algas sadu väga kiirelt ja päris võimas kogemus oli kõrvalt näha seda, kuidas tolmukuivast tänavast saab mõne minutiga lai ja kiirevooluline jõgi. Kuna Encarnacionis olid tänavad üsna suure kaldega (jõe suunas), siis see efekt oli suurem kui eelmisel päeval Posadases. Õnneks olid tänavad ka kesklinnas ühtlaselt kaubalettidega kaetud ja nende kohal olid kilekatused. Seega pääsesime suhteliselt kuiva nahaga, kui keskväljaku poolt
bussijaama poole tatsasime. Bussijaama leidsime ka üles ning kuna vihm väga järele jätta ei tahtnud ning ega meil Encarnacionis ka konkreetseid plaane polnud, siis ostsime 10 000 GU eest 2 piletit Posadasesse ja sõitsime Argentiinasse tagasi. Vähemalt ühe lipukese saime maailmakaardile juurde. Argentiinasse sisenemise ja väljumise templeid oli meil pärast seda päeva passis juba päris palju :PPosadases selgus, et vihm riigipiire ei tunnista ja nii pidime sajus (küll mitte väga rajus) lompide vahel kalpsates läbima üsna pika maa, et hotelli jõuda. Oleksime saanud maha minna ka oma hotellile suhteliselt lähedal, kuid ei tabanud kohe ära. Sõitsime lõpuks ikkagi sinnani, kust ennem ka bussi peale läksime. Neid ridu kirjutades jäin mõtlema, et miks me taksot ei võtnud? Ei tea.
See tarkus tuli õnneks tagantjärele st hotellist kohvreid kätte saades pakkus omanik välja, et meile tellitakse takso. Kuna me pidime naasma Posadase bussijaama, mis mäletatavasti asus linna ääres, siis olime pikalt mõtlemata nõus. 15$ hiljem lugesimegi juba tabloodelt busside väljumisaegu. Järgnevad poolteist päeva pidigi meil mööduma bussidega liigeldes, sest Ibera soo retke ära jäämise tõttu, otsustasime ära sõita riigi teise otsa – Andide mäestiku lähedal asuvasse linna Saltasse. See oli meil niikuinii plaanides sees, kuid nüüd lihtsalt jõuame sinna varem. Esimene samm oli saada bussiga Posadasest Corrientesesse, kus siis on viimane suurem asustatud punkt ennem ca 700 km pikkust tühermaad (selline kõrbeline pampa).
Sealt ja tema sõsarlinnast Resistenciast läksid enamus ööbussidest, mis ühendasid Misionese regiooni ja Salta regiooni. Corrientese buss väljus 15.30 (37$) ning see andis meil ennem võimaluse ka veidi keha kinnitada ja kuivemad riided selga ajada. Posadase-Corrientese vahemaa on ca 300km ning see õnnestus meil läbida ca 4 tunniga. Tempo oli bussil tegelikult üsna hea, kuid oli mitmeid takistusi, mille tõttu sõit venis. Näiteks peeti bussi sellel marsruudil 3 korda kinni politsei poolt. Ametnik tuli bussi vaatas näod üle, ühel korral sooviti näha ka dokumenti. Ilmselt otsiti siis illegaale (Paraguayst?) või siis lihtsalt kahtlasi isikuid. Sellel ajal kui mundrimees bussis reisijate mordad üle vaatas, käis teine inspektor koeraga ümber bussi ja lasi kutsul nuusutada ka pagasiruumi. Koeri oli alati ringi nuuskimas ka bussijaamades. Ehk siis otsiti ka narkot. Meil kahjuks polnud midagi pakkuda ja sõit kulges selles mõttes üsna igavalt. Huvitavat vaatamist pakkus aga loodus, mida meile bussiaknast t
äiesti tasuta näidati. Vihmametsad ja mõningased künkakesed vaheldusid lõppematu tasase pampaga. Ei, bussiga on lahe sõita. Eriti kui bussid on nii mugavad kui Argentiinas. Ei jõua lihtsalt ära kiita. Kui ca 2-meetrine kogukas meesterahvas tunneb ennast bussiistmel kui tugitoolis ja saab rahulikult jalad välja sirutada, siis ON tegu kvaliteetse bussiteenusega.Corrientesesse jõudsime väikese hilinemisega kell 19.15, sellest polnud aga midagi, sest viimane buss Saltasse pidi väljuma 20.45 (Saltasse jõuab hommikul kell 8.30). 117$ oli ühe inimese pileti hind Semi-Cama (keskmised mugavused) tüüpi bussis. Lootsime tegelikult et saame sõita Cama (sisuliselt esimene klass) bussiga, kuid kahjuks ei olnud sellist varianti enam pakkuda. Cama tüüpi bussis muutub iste sisuliselt voodiks ja seetõttu saad magada horisontaalis. Aga kui Semi-Cama, siis Semi-Cama.
Buss hilines päris korralikult – ca 45 minutit ja see tekitas meil väikese paanika. Alates kella 9-st läks bussijaamas lahti tõeline möll. Corrientese bussijaam on selline paraja suurusega, kuhu mahub ära ca 20 bussi korraga. Ja kusagil kella 9 paiku hakkas väravast sisse voorima igas mõõdus ja värvis busse ning peagi olid kõik kohad täidetud. Samas oli näha, et värava taga oli veel ka järjekord. Niipea kui mõni buss ära läks, tuli kohe teine asemele. Kartsime, et meie buss ei tule ruumi kitsikuse tulemusena sinna peatusesse, kuhu algselt pidi ja nii me käisime edasi-tagasi vaatamas iga Flecha Busi (meie bussifirma) bussi, mis bussijaama sisse sõitis. Me polnud ka päris kindlad, et meie bussi lõpp-peatus oli Salta (osad sõidavad sealt veel edasi põhjapoole), seega küsisime alati üle, et ega see ei ole 20.45 buss Saltasse. Ei olnud. Aga kusagil poole kümne paiku tuli lõpuks meie buss ja sõitis täpselt sinna peatusesse, kuhu ta algselt pidigi tulema. Seega kogu paanika oli olnud mõttetu. No ei tasu oodata kogu aeg sellist saksa täpsust. Kohvrid andsime kviitungi vastu ära ja avastasime, et see buss oli õnneks siiski kõige mugavam seni kasutatutest. Suured ja laiad nahkistmed piisava jalaruumiga. Katsetamine näitas, et ka magamisasend oli mugav – no praktiliselt horisontaalasend. Sobis! Niipea kui buss Corrientese bussijaamast välja keeras, proovisime magamajäämist. Asjata. Peagi keeras buss linnalähedasesse angaari, kus laaditi peale õhtusöök. Tuli välja, et piletihinna sisse kuulus lisaks transpordile ja tekile ja padjale ka dinee kana ning kartuliga + väike tükk kooki + kohv. Väga normaalne. Just selliste bussifirmadega ma tahangi tulevikus sõita! Ainuke miinus selle toidu juures oli see, et ta ei olnud väga soe. Seega hinnet 5+ päris ei paneks.
Aga edasi läks lahti juba sõit ise ning mina uinusin oma mobiilitelefoni akut ruunates läbi muusika kuulamise. Uni saabus praktiliselt samal hetkel kui telefoni aku kustus. Viimased mälestused aknast välja vaadates olid bussitulede valgusvihus paistev tolmune tee ja madalad kõrbetaimed. Abikaasal õnnestus samuti magama jääda, kuigi hiljem mainis, et magas kokkuvõttes vähe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar