See päev algas sellisel tavalisel ajal ehk pool üheksa hommikul. Kui eile oli selline rahulik päev, siis käesolev paistis tulevad kapitaalselt teistsugune. Ootas meid ju ees üks päev mägedes matkates. Seega pidime keskmisest rohkem ette valmistama – ei piisanud lihtsalt fotoka seljakotti viskamisest. Kaasa sai võetud 3 liitrit vett, mõned riidehilbud, fotokraam, vihmakeebid jms. Kõik vastavalt reisibüroos antud soovitustele. Õnneks saime aegsasti kõigega ühele poole ning ka hommikusöögi rahulikult kella kümneks söödud. Just kell 10 pidi meid jälle hotellist peale võetama. No kell sai 10. Siis sai kell 10.15. Ja siis 10.30. Abikaasal andis ilmselt üleeilne pidusööming veel tunda, mistõttu kurtis natuke oma kõhu tervise üle. Aga üles tuppa ravimite järgi ka ei julgenud minna – äkki vahepeal tulevad. Ei tulnud. 10.45 ütlesid närvid üles ja ta läks retseptsiooni paluma, et nad helistaksid sellele mehele, kes meile järgi pidi tulema. Hinge puges väike kahtlus, et kas äkki tõmmati meile müts pähe selle „matkaga“. Abikaasa tuli aga üllatavalt kiirelt tagasi, ise näost veidi punane. Ja mis selgus – Salta ja Buenos Airese vahel on 1 tund ajavahet. Kell alles sai 10. No ikka tõsised rändurid küll – kolmandal päeval alles saavad õige kellaaja teada. Kusjuures seal fuajees istudes passisime me pidevalt kella, kuid tunniosutile ei pööranud kordagi tähelepanu. Ikka vaatasime ainult seda, et mitu minutit on meie matkakorraldaja hilinenud. Selle kella keeramisega olid üldse segased lood – mõnikümmend kilomeetrit põhja pool asuvas Jujuy provintsis kella ei keeratud, kuigi asus samadel pikkuskraadidel kui Salta. Siin lääne pool pidavat üldse asi suhteliselt vaba olema – osad provintsid keeravad kella ja teised ei keera. Asumine maailmakaardil ei mängi sealjuures mingit rolli. Kummaline.
Kuna meil oli nüüd natuke aega, käisime üleval toas ära ja ajasime oma asjatoimetused korda. Kümnest (seekord ka päriselt kümnest) olime uuesti all platsis ning firma Eco Mountains omanik / meie matkajuht Rafael jäi paar minutit hiljaks ning ta vabandas sellepärast ette ja taha! Oleks ta vaid teadnud, et milliseid mõtteid me temast pool tundi tagasi mõtlesime. Igatahes algus oli palju parem kui see eelmine reisibüroost ostetud pakett (gauchode väljasõit). Reisibussi asemel ootas meid väljas takso, kus istus sees ainult taksojuht. Tuli välja, et matkajaid oligi kokku 4 – meie, matkajuht ja üks Kanada noormees nimega Adam, kelle võtsime peale sellest hotellist, kus me esimesel päeval tuba ei saanud. Tema oligi siis see tüüp, kelle pärast me ukse taha jäime. :) Aga Adam oli pärit Torontost, kuid juba mõnda aega elanud ja õppinud USA-s New Jerseys. Saltasse oli sattunud poolkogemata. Ta oli nimelt siinsamas lähedal asuva Atacama kõrbe (Tšiili) ühes observatooriumis praktikal ja pärast 5-nädalast kõrbemaastiku passimist otsustas vaadata veidi rohelust ennem kui Jerseysse tagasi sõidab. Atacama kõrb on muide tähtede vaatlemiseks maailma parimuselt koht number 2 peale Antarktikat. Esiteks on see kõige kuivem punkt maakeral (aastatel 1570-1970 ei toimunud seal ühtegi märkimisväärset vihmasadu ning osades kohtades maapinnast võetud proovid ei sisaldanud ühtegi eluvormi), teiseks asub see üsna kõrgel (ca 2000 m merepinnast) ning kolmandaks ei asu seal lähedal ühtegi inimasustust (st häiriv kunstvalgus puudub).
Sellel ajal kui me üksteist muudkui tutvustasime, oli autojuht juba linnast välja jõudnud ning keeras Quebrada de San Lorenzo matkaraja parkimisplatsile. Panime selga oma seljakotid, matkajuhi poolt anti kätte kepid (sarnased kepikõnni omadele) ning hakkasime vaikselt mööda San Lorenzo jõe kallast üles poole rühkima. Raja pikkus kokku oli 16 kilomeetrit ning meie tõus oli kokku 850 meetrit st raja algus oli 1400 meetri peal ning sihtpunkt oli „Las Tres Cruces“ mäetipp, mis asus 2250 meetri kõrgusel merepinnast. Tundus lahe!
Teekonnal tutvustas Rafael (liignimega Kühl) meile nii floorat kui
ka faunat. Trekkimise ajal rääkis ta meile rahvuslill/puu Ceibost, näitas looduses kasvavaid kallasid, samuti loorbereid (kusjuures 3 sorti 4-st pidid olema mürgised), erinevaid pähklipuid, siis metsmaasikaid, mis polnud maasikad (nägid välja nagu maasikad, aga maik oli hoopis teine) ning meelde jäi ka puu nimega Arrayane (pildil). See viimane oli eriline selle poolest, et esiteks oli ta väga erilise kujuga ning tohutult sitke ja teiseks pidavat vihmaperioodil muutuma puu koor nii libedaks, et sinna otsa on võimatu ronida. Pidavat olema selline tunne, nagu roniks mööda märga seepi üles.
Rafael oli väga lahe tüüp, sellise mõnusa huumorisoonega. Ta ikka vahest küsis, et kuidas matk siiani meeldinud on. Saades vastuseks, et väga tore on olnud, oli ta ka rahul. Järgmise asjana näitas ta teeraja kõrval ühes kohas ära langenud mäekülge ja lisas, et siit lendavad tavaliselt alla need matkajad, kes matkaga rahul pole. :) Jõe äärest mäkke keerates läks tõus veidi järsemaks, kuid endiselt oli kõik täiesti talutav. Tegime väikeseid pause, et vett juua ning paaris kohas oli giidil jälle midagi seletada. Näiteks jäid raja äärde ühe vana rancho varemed, ta teadis selle väga värvikat ajalugu peast ja oskas seda ka hästi jutustada. Täiesti karm oli mõelda, et elad kusagil järsu mäekülje peal ning ühenduse saamiseks tsivilisatsiooniga pead kõvasti ronima. Ühel hetkel jäi mulle objektiivi ette ka Andide kondor – maailma ühe suurima tiivasirutusega lind (keskmiselt 3 meetrit) ning ka üks pikima elueaga lind (ca 50 aastat). Kahjuks oli ees tavaline objektiiv, mistõttu väga head pilti ei saanud. Aga seda majesteetlikku liuglemist vaadata oli ka päris hea elamus.
Kusagil pärast 1,5 tunnist ronimist läks aga matk meie jaoks päris karmiks. Olematu mägedes trekkimise kogemus lõi ikkagi välja. Kuna tõus oli päris asjalik ning Rafael ja Adam läksid üsna hea tempoga, siis mingist piirist alates hakkas meil ikka hapnik konkreetselt otsa saama. Lihtsalt ei suutnud enam astuda ühtegi sammu, hing oli lihtsalt kinni. See aga võttis tempo veidi maha ja hakkasime tegema üsna tihti pause. Seega hoidsime ka teisi tagasi. Aga alla ka ei kavatsenud anda, kui me siia tulime, siis läheme lõpuni. Olgu nii valus kui tahes. Viimased paar tundi olid meie jaoks lausa tapvad – tundus, et meist mõlemast oli viimanegi jõuvaru välja pigistatud. Kõik need pikad sõudeergomeetri trennid ja loodusmatkad kodus ei olnud kahjuks piisavad mägedes turnimise jaoks. Rafael viskas vahepeal võllanalja – et nüüd varsti oleme poole mäe peal. Ü
hel hetkel aga jõudsime mäestiku harjale (vt kõrval asuvat pilti), kust San Lorenzo tipp oli näha. Viimane pingutus. Keha streikis täiega. Oli näha, et veel oli vaja teha kusagil 20 sammu ca 45 kraadisel mäetipul, kuid keha ütles, et ei sammugi. Kuidagi me ikkagi üles saime ja lõpuks maha prantsatasime. Olime kohal! Hurraaaaaaa! Ära tegime!!! See oli minu jaoks füüsiliselt üks raskemaid asju, mida ma kunagi elus teinud olen. Nüüd ma saan aru nendest filmidest/saadetest, kus inimesed seisavad 100 meetri kaugusel mäetipust ja lihtsalt ei jõua enam edasi minna ning lähevad alla tagasi. Füüsiline pingutus on nõnna suur, et murrab su ära ka vaimselt. Hoolimata tugevast tahtejõust annavad hõre õhk ja ebapiisav füüsiline vorm tunda. Aga me tegime selle ära ja olime ülimalt rahul.
Selleks ajaks kui meie oma viimased sammud tegime, oli Rafael juba maha pannud liniku ning hakkas vaikselt kostitama matkajaid kaasa võetud toiduga – liha-juust-salati võileivad. Alguses istusid kõik lihtsalt maas, mugisid vaikides võileibu ja nautisid võrratuid vaateid. See ronimine oli igatahes neid vaateid väärt. Ühelpool paistis mägede vahel Lerma org ja seal asuv Salta linn, teistes suundades olid ainult metsad ja mäed. Niipalju kui silm ulatus. Kõik oli justkui peo peal. Värisevi käsi sai ka mõningaid pilte tehtud. Seda looduse ilu oli väga raske sellesse pildimasina formaati saada. Niikuinii ei anna see õiget emotsiooni edasi, midagi ehk siiski.
Mingil hetkel kui matkajatel (peamiselt siis meil) enam-vähem normaalne olemine taastus, ajasime ka veidi juttu. Meie matkajuht Rafael Kühl (nagu nimigi vihjab) omab juuri Saksamaal, mis olevat siinkandis suhteliselt tavaline. Tal olevat lisaks Argentiina passile ka Saksa pass, mis tegi temast täieõigusliku EL kodaniku. See teeb maailmas rändamise selgelt lihtsamaks. Samas saksa keelt ta ei rääkinud (kuna oli Saltas sündinud ja kasvanud), selle eest olid suus inglise, hispaania, itaalia ja prantsuse keel. 
Ja reisinud oli ta palju – peamiselt Lõuna-Prantsusmaal, Saksamaal (kus elas ta vanaema) ning Itaalias. Sealkandis oli tal palju sõpru ning sealne loodus oli täiesti sobiv ka tema lemmiktegevuseks – trekkimiseks ja mägironimiseks. Tal oli väga pikk mägironija kogemus ning seetõttu töö trekkimise ja kõrgmäestiku giidina oli suhteliselt loogiline jätk. Ta on juba vallutanud mitmeid üle 5000 m mägesid ning ta oli seda usku, et mägironija ei peaks hapnikku (st hapnikuballoone) kasutama. Loogika oli lihtsalt selles, et kui Mount Everesti otsa on suudetud ronida ilma hapnikuta, siis peaks saama ka igale poole mujale. Kui ei saa, siis lihtsalt pole vorm piisavalt hea.
Rääkisime veidi ka Eestist ja tulid tavapärased reaktsioonid – enam-vähem teati, kuid mitte väga detailselt. Adam üllatas meid sellega, et ühel hetkel ütles, et „see New Jersey Sümfoonia Orkestri dirigent on ju eestlane…. Niimi….“. Jah, Niimi Džarvi ehk Neeme Järvi olevat New Jerseys tuntud mees ja meil tekkis selline mõnus enesega rahulolemise hetk seal San Lorenzo mäe tipus. Eestlastele ju meeldib, et neid teatakse ja et neist hästi arvatakse.
Aga pärast sellist pooletunnist puhke-, söögi- ja jutupausi oli aeg hakata edasi minema. Õnneks mitte ülespoole vaid allapoole. Üles ei oleks mina suutnud astuda enam ühtegi sammu. Tee allamäge oli aga lausa lust, pealegi läksime tagasi teist rada mööda, seega ümbrus oli hoopis teine. Selgelt oli näha milline oli mäe põhjakülg ja milline lõunakülg. Ühel oli lopsakas loodus, teisel aga kidurad taimed ja peamiselt kiviklibu. Alla läksime mööda seda kidurat külge. Kohati oli rada üsna järsk ning kohati läbi sellise tiheda ja madala võsa.
Meile näidati üht elamist keset metsikut loodus – asus kõrgel mäe tipus (meie asukoha mõistes küll allpool), kuid elu sai elatud. Oli maja, väike muruplats, mõned loomad ja saab hakkama küll. Ega sinna linna polegi väga tihti asja. Kuigi mäed kuuluvad jälle ühele nendest Argentiina jõukatest perekondadest, siis see konkreetne talukoht maksab renti ainult lehmade arvu pealt. Riigile makse ei maksta, olevat selline kokkulepe mägilastega.
Mäest allaminek andis kummalisel kombel kõvasti jõudu juurde ja peagi tegime kõvasti pilte ning vahetevahel sai ka kõige ees mindud. Nagu polekski veidi aega tagasi laibastunud olekus mäetipus külitanud.
Ühel aasal, kusagil poole tee peal alla, otsustasime teha jälle väikese söögipausi. Lisaks meile olid seal einet võtmas ka lehmad ja hobused, ilmselt kellegi karjamaa. Seekord pakuti meile matet ning nüüd on vist viimane aeg rääkida, et mis on mate tee (Yerba Mate). Argentiinlase enda jaoks on mate iga inimese elu sama oluline osa kui liha grillimine või jalgpall. Mate on üks liik teesid, mida kasvatatakse Argentiinas peamiselt Misionese provintsis, kust me paar päeva tagasi saabusime. Tee puru pannakse väikese ümara (reeglina) puust topsi sisse ja peale kallatakse kuum vesi. Siis lisatakse paar lusikatäit suhkrut (mis hakkab mõjuma alles ülejärgmisel korral). Ühest normaalsuuruses topsitäiest matelehtedest jagub ca 0,5 liitri vee jaoks. Teed juuakse spetsiaalse huulikuga ning on traditsioon, et kui sulle huulik ulatatakse, siis jood tassi tühjaks. Siis valatakse jälle keev vesi peale, lisatakse suhkrut ja kõik algab otsast peale. Oluline on ka see, et joomise ajal huulikut liigutada ei tohi, siis satub puru huulikusse ning kogu teejoomise võlu kaob.
Mate topsidega inimesi näeb ringi liikumas igal pool Argentiinas – alates Buenos Airese kesklinnast kuni väikeste maakohtadeni. Ikka väike tops käes ja termos veega selja- või käekotis. Nii kõvasti on see sisse juurdunud. Mate sisaldab kofeiinile sarnaseid aineid, kuid mitte kofeiini ennast. Pidavat veidi ergutama ning omama sarnast efekti nagu kohv, tee või guaranat sisaldavad joogid (energiajoogid).
Mate joomine omavat ka sotsiaalset efekti. Kui tahad ke
llegagi tuttavaks saada, pakud talle matet. Või siis hoopis palud seda. Üritustel käivad tihti mate tassid ringi ning juuakse ikka ühest huulikust. Tassid ja huulikud on peaaegu et perereliikvia. Rafael näiteks pakkus meile matet vanaisalt päritud huulikuga, mis oli tehtud hõbedast ja millel olid kullast nikerdused. (pildil siis Rafael teed nautimas). Meile maitses ning otsustasime ka koju osta – mate tassid ja huulikud olid meil juba ostetud. Rafael soovitas meile brandi nimega Rosamonte – see pidavat olema parim, mida ta saanud on. Jätame meelde!
Peale teejoomist oli veel tund aega matkamist ning olimegi uuesti jõe ääres tagasi. Seal pidas meid kinni grupp koolitüdrukuid, kes uurisid, et kui kaugel me käisime ja kes me oleme. Kui said teada, et San Lorenzo tipus, siis tundus see neile muljet avaldavat. Sooviti ka meiega pilti teha ning mis meil selle vastu sai olla. Tundus, et peamiseks põhjuseks oli minu blondide kiharatega abikaasa - hele pea tundus sealkandis olevat paras eksootika. Tüdrikud kuidagi koondusid pildi tegemisel tema ümber :) Mäe jalamilt avanesid ka päris head vaated üles suunas - eriti efektselt mõjusid need punased rahvuspuud (vt all).
Kuna meie autojuhi tulekuni oli veidi aega, siis tegime mäe jalamil asuvas pubis väikesed külmad õlled ja rääkisime niisama juttu. Terrassil istudes õnnestus meil muide näha kuidas vabalt ringi jooksvad hobused leidsid millegipärast vajaliku olevat läheduses olevat prügikasti rappida. Argentiinas on prügikogumisanumad pandud pika toki otsa, et koerad kätte ei saaks, kuid hobustega ei oldud ilmselgelt arvestatud. Ei tea mis seal siis nii huvitavat oli, imelik vaatepilt igal juhul.
Aga peagi tuli takso, tänasime Rafaeli unustamatu kogemuse eest ja jätsime ka Adamiga hüvasti. Hotelli jõudes ning voodisse pikali visates jõudis kohale tõeline väsimus. Magama me siiski veel ei läinud. Sai lihtsalt tiba vannis ligunetud ja niiviisi jõuvarusid taastatud. Kuna lisaks jõuvarudele oli otsas ka toidu- ja joogikraam, siis otsustasime veel tiiru poes ära käia. Poes käidud, oli abikaasal soov midagi hamba alla pista. Minul kummalisel kombel isu polnud, kuigi peale paari võileiva ja ohtra vedeliku polnud päeva jooksul midagi söönud. Tegime platsile ühe tiiru, kuid kuna keegi meid mujal teenindada ei viitsinud (istusime lauda, kuid keegi meile menüüd ei toonud), siis astusime sisse oma hotelli väliterrassile. Abikaasa sai söögiks maailma kõige halvemini tehtud ravioolid (tema enda sõnad) ning mina sain ühe õlle ja tänu hotelli tasuta wifile ka läbi telefoni Internetti. Postimees onlines olid üleval sellised olulised uudised, et Lea Liitmaa uue lapse nimi on Jasmin-Dali ning Tõehetke Margus unistas abielust mehega. Järelikult mingeid katastroofe ega kataklüsme vahepeal juhtunud ei olnud ning marginaalsetele uudistele ei tahtnud rohkem isegi tasuta wifit raisata. Arvamus Eesti üha kolletuvamast meedias aina langeb. Klikkide kummardamine ja pealkirjad à la „Härra X lasi püksid maha!!!“ (artiklis kirjutatakse kuidas härra X-l kukkusid poes pükse ostes üks paar kogemata käest maha) ning „Proua Y jäi vahele tapmisega!!!“ (nimelt lõi proua Y ühel vabaõhu kontserdil kärbse maha ja keegi sai sellest pildi) pole üldse enam haruldused.
Sellega aga meil pühapäevased seiklused lõppesid. Ennem uinumist sai veel voodis jalgu sirutatud ning jälgitud kuidas filmis „Aviaator“ saab ekstsentrikust rikkurist nimega Howard Hughes lõpuks hullumeelne (di Caprio mängis üllatavalt hästi). Ja siis tuli surnuks!
Kuna meil oli nüüd natuke aega, käisime üleval toas ära ja ajasime oma asjatoimetused korda. Kümnest (seekord ka päriselt kümnest) olime uuesti all platsis ning firma Eco Mountains omanik / meie matkajuht Rafael jäi paar minutit hiljaks ning ta vabandas sellepärast ette ja taha! Oleks ta vaid teadnud, et milliseid mõtteid me temast pool tundi tagasi mõtlesime. Igatahes algus oli palju parem kui see eelmine reisibüroost ostetud pakett (gauchode väljasõit). Reisibussi asemel ootas meid väljas takso, kus istus sees ainult taksojuht. Tuli välja, et matkajaid oligi kokku 4 – meie, matkajuht ja üks Kanada noormees nimega Adam, kelle võtsime peale sellest hotellist, kus me esimesel päeval tuba ei saanud. Tema oligi siis see tüüp, kelle pärast me ukse taha jäime. :) Aga Adam oli pärit Torontost, kuid juba mõnda aega elanud ja õppinud USA-s New Jerseys. Saltasse oli sattunud poolkogemata. Ta oli nimelt siinsamas lähedal asuva Atacama kõrbe (Tšiili) ühes observatooriumis praktikal ja pärast 5-nädalast kõrbemaastiku passimist otsustas vaadata veidi rohelust ennem kui Jerseysse tagasi sõidab. Atacama kõrb on muide tähtede vaatlemiseks maailma parimuselt koht number 2 peale Antarktikat. Esiteks on see kõige kuivem punkt maakeral (aastatel 1570-1970 ei toimunud seal ühtegi märkimisväärset vihmasadu ning osades kohtades maapinnast võetud proovid ei sisaldanud ühtegi eluvormi), teiseks asub see üsna kõrgel (ca 2000 m merepinnast) ning kolmandaks ei asu seal lähedal ühtegi inimasustust (st häiriv kunstvalgus puudub).Sellel ajal kui me üksteist muudkui tutvustasime, oli autojuht juba linnast välja jõudnud ning keeras Quebrada de San Lorenzo matkaraja parkimisplatsile. Panime selga oma seljakotid, matkajuhi poolt anti kätte kepid (sarnased kepikõnni omadele) ning hakkasime vaikselt mööda San Lorenzo jõe kallast üles poole rühkima. Raja pikkus kokku oli 16 kilomeetrit ning meie tõus oli kokku 850 meetrit st raja algus oli 1400 meetri peal ning sihtpunkt oli „Las Tres Cruces“ mäetipp, mis asus 2250 meetri kõrgusel merepinnast. Tundus lahe!
Teekonnal tutvustas Rafael (liignimega Kühl) meile nii floorat kui
ka faunat. Trekkimise ajal rääkis ta meile rahvuslill/puu Ceibost, näitas looduses kasvavaid kallasid, samuti loorbereid (kusjuures 3 sorti 4-st pidid olema mürgised), erinevaid pähklipuid, siis metsmaasikaid, mis polnud maasikad (nägid välja nagu maasikad, aga maik oli hoopis teine) ning meelde jäi ka puu nimega Arrayane (pildil). See viimane oli eriline selle poolest, et esiteks oli ta väga erilise kujuga ning tohutult sitke ja teiseks pidavat vihmaperioodil muutuma puu koor nii libedaks, et sinna otsa on võimatu ronida. Pidavat olema selline tunne, nagu roniks mööda märga seepi üles.Rafael oli väga lahe tüüp, sellise mõnusa huumorisoonega. Ta ikka vahest küsis, et kuidas matk siiani meeldinud on. Saades vastuseks, et väga tore on olnud, oli ta ka rahul. Järgmise asjana näitas ta teeraja kõrval ühes kohas ära langenud mäekülge ja lisas, et siit lendavad tavaliselt alla need matkajad, kes matkaga rahul pole. :) Jõe äärest mäkke keerates läks tõus veidi järsemaks, kuid endiselt oli kõik täiesti talutav. Tegime väikeseid pause, et vett juua ning paaris kohas oli giidil jälle midagi seletada. Näiteks jäid raja äärde ühe vana rancho varemed, ta teadis selle väga värvikat ajalugu peast ja oskas seda ka hästi jutustada. Täiesti karm oli mõelda, et elad kusagil järsu mäekülje peal ning ühenduse saamiseks tsivilisatsiooniga pead kõvasti ronima. Ühel hetkel jäi mulle objektiivi ette ka Andide kondor – maailma ühe suurima tiivasirutusega lind (keskmiselt 3 meetrit) ning ka üks pikima elueaga lind (ca 50 aastat). Kahjuks oli ees tavaline objektiiv, mistõttu väga head pilti ei saanud. Aga seda majesteetlikku liuglemist vaadata oli ka päris hea elamus.
Kusagil pärast 1,5 tunnist ronimist läks aga matk meie jaoks päris karmiks. Olematu mägedes trekkimise kogemus lõi ikkagi välja. Kuna tõus oli päris asjalik ning Rafael ja Adam läksid üsna hea tempoga, siis mingist piirist alates hakkas meil ikka hapnik konkreetselt otsa saama. Lihtsalt ei suutnud enam astuda ühtegi sammu, hing oli lihtsalt kinni. See aga võttis tempo veidi maha ja hakkasime tegema üsna tihti pause. Seega hoidsime ka teisi tagasi. Aga alla ka ei kavatsenud anda, kui me siia tulime, siis läheme lõpuni. Olgu nii valus kui tahes. Viimased paar tundi olid meie jaoks lausa tapvad – tundus, et meist mõlemast oli viimanegi jõuvaru välja pigistatud. Kõik need pikad sõudeergomeetri trennid ja loodusmatkad kodus ei olnud kahjuks piisavad mägedes turnimise jaoks. Rafael viskas vahepeal võllanalja – et nüüd varsti oleme poole mäe peal. Ü
hel hetkel aga jõudsime mäestiku harjale (vt kõrval asuvat pilti), kust San Lorenzo tipp oli näha. Viimane pingutus. Keha streikis täiega. Oli näha, et veel oli vaja teha kusagil 20 sammu ca 45 kraadisel mäetipul, kuid keha ütles, et ei sammugi. Kuidagi me ikkagi üles saime ja lõpuks maha prantsatasime. Olime kohal! Hurraaaaaaa! Ära tegime!!! See oli minu jaoks füüsiliselt üks raskemaid asju, mida ma kunagi elus teinud olen. Nüüd ma saan aru nendest filmidest/saadetest, kus inimesed seisavad 100 meetri kaugusel mäetipust ja lihtsalt ei jõua enam edasi minna ning lähevad alla tagasi. Füüsiline pingutus on nõnna suur, et murrab su ära ka vaimselt. Hoolimata tugevast tahtejõust annavad hõre õhk ja ebapiisav füüsiline vorm tunda. Aga me tegime selle ära ja olime ülimalt rahul.
Selleks ajaks kui meie oma viimased sammud tegime, oli Rafael juba maha pannud liniku ning hakkas vaikselt kostitama matkajaid kaasa võetud toiduga – liha-juust-salati võileivad. Alguses istusid kõik lihtsalt maas, mugisid vaikides võileibu ja nautisid võrratuid vaateid. See ronimine oli igatahes neid vaateid väärt. Ühelpool paistis mägede vahel Lerma org ja seal asuv Salta linn, teistes suundades olid ainult metsad ja mäed. Niipalju kui silm ulatus. Kõik oli justkui peo peal. Värisevi käsi sai ka mõningaid pilte tehtud. Seda looduse ilu oli väga raske sellesse pildimasina formaati saada. Niikuinii ei anna see õiget emotsiooni edasi, midagi ehk siiski.
Mingil hetkel kui matkajatel (peamiselt siis meil) enam-vähem normaalne olemine taastus, ajasime ka veidi juttu. Meie matkajuht Rafael Kühl (nagu nimigi vihjab) omab juuri Saksamaal, mis olevat siinkandis suhteliselt tavaline. Tal olevat lisaks Argentiina passile ka Saksa pass, mis tegi temast täieõigusliku EL kodaniku. See teeb maailmas rändamise selgelt lihtsamaks. Samas saksa keelt ta ei rääkinud (kuna oli Saltas sündinud ja kasvanud), selle eest olid suus inglise, hispaania, itaalia ja prantsuse keel. 
Ja reisinud oli ta palju – peamiselt Lõuna-Prantsusmaal, Saksamaal (kus elas ta vanaema) ning Itaalias. Sealkandis oli tal palju sõpru ning sealne loodus oli täiesti sobiv ka tema lemmiktegevuseks – trekkimiseks ja mägironimiseks. Tal oli väga pikk mägironija kogemus ning seetõttu töö trekkimise ja kõrgmäestiku giidina oli suhteliselt loogiline jätk. Ta on juba vallutanud mitmeid üle 5000 m mägesid ning ta oli seda usku, et mägironija ei peaks hapnikku (st hapnikuballoone) kasutama. Loogika oli lihtsalt selles, et kui Mount Everesti otsa on suudetud ronida ilma hapnikuta, siis peaks saama ka igale poole mujale. Kui ei saa, siis lihtsalt pole vorm piisavalt hea.Rääkisime veidi ka Eestist ja tulid tavapärased reaktsioonid – enam-vähem teati, kuid mitte väga detailselt. Adam üllatas meid sellega, et ühel hetkel ütles, et „see New Jersey Sümfoonia Orkestri dirigent on ju eestlane…. Niimi….“. Jah, Niimi Džarvi ehk Neeme Järvi olevat New Jerseys tuntud mees ja meil tekkis selline mõnus enesega rahulolemise hetk seal San Lorenzo mäe tipus. Eestlastele ju meeldib, et neid teatakse ja et neist hästi arvatakse.
Aga pärast sellist pooletunnist puhke-, söögi- ja jutupausi oli aeg hakata edasi minema. Õnneks mitte ülespoole vaid allapoole. Üles ei oleks mina suutnud astuda enam ühtegi sammu. Tee allamäge oli aga lausa lust, pealegi läksime tagasi teist rada mööda, seega ümbrus oli hoopis teine. Selgelt oli näha milline oli mäe põhjakülg ja milline lõunakülg. Ühel oli lopsakas loodus, teisel aga kidurad taimed ja peamiselt kiviklibu. Alla läksime mööda seda kidurat külge. Kohati oli rada üsna järsk ning kohati läbi sellise tiheda ja madala võsa.
Meile näidati üht elamist keset metsikut loodus – asus kõrgel mäe tipus (meie asukoha mõistes küll allpool), kuid elu sai elatud. Oli maja, väike muruplats, mõned loomad ja saab hakkama küll. Ega sinna linna polegi väga tihti asja. Kuigi mäed kuuluvad jälle ühele nendest Argentiina jõukatest perekondadest, siis see konkreetne talukoht maksab renti ainult lehmade arvu pealt. Riigile makse ei maksta, olevat selline kokkulepe mägilastega.Mäest allaminek andis kummalisel kombel kõvasti jõudu juurde ja peagi tegime kõvasti pilte ning vahetevahel sai ka kõige ees mindud. Nagu polekski veidi aega tagasi laibastunud olekus mäetipus külitanud.
Ühel aasal, kusagil poole tee peal alla, otsustasime teha jälle väikese söögipausi. Lisaks meile olid seal einet võtmas ka lehmad ja hobused, ilmselt kellegi karjamaa. Seekord pakuti meile matet ning nüüd on vist viimane aeg rääkida, et mis on mate tee (Yerba Mate). Argentiinlase enda jaoks on mate iga inimese elu sama oluline osa kui liha grillimine või jalgpall. Mate on üks liik teesid, mida kasvatatakse Argentiinas peamiselt Misionese provintsis, kust me paar päeva tagasi saabusime. Tee puru pannakse väikese ümara (reeglina) puust topsi sisse ja peale kallatakse kuum vesi. Siis lisatakse paar lusikatäit suhkrut (mis hakkab mõjuma alles ülejärgmisel korral). Ühest normaalsuuruses topsitäiest matelehtedest jagub ca 0,5 liitri vee jaoks. Teed juuakse spetsiaalse huulikuga ning on traditsioon, et kui sulle huulik ulatatakse, siis jood tassi tühjaks. Siis valatakse jälle keev vesi peale, lisatakse suhkrut ja kõik algab otsast peale. Oluline on ka see, et joomise ajal huulikut liigutada ei tohi, siis satub puru huulikusse ning kogu teejoomise võlu kaob.
Mate topsidega inimesi näeb ringi liikumas igal pool Argentiinas – alates Buenos Airese kesklinnast kuni väikeste maakohtadeni. Ikka väike tops käes ja termos veega selja- või käekotis. Nii kõvasti on see sisse juurdunud. Mate sisaldab kofeiinile sarnaseid aineid, kuid mitte kofeiini ennast. Pidavat veidi ergutama ning omama sarnast efekti nagu kohv, tee või guaranat sisaldavad joogid (energiajoogid).
Mate joomine omavat ka sotsiaalset efekti. Kui tahad ke
llegagi tuttavaks saada, pakud talle matet. Või siis hoopis palud seda. Üritustel käivad tihti mate tassid ringi ning juuakse ikka ühest huulikust. Tassid ja huulikud on peaaegu et perereliikvia. Rafael näiteks pakkus meile matet vanaisalt päritud huulikuga, mis oli tehtud hõbedast ja millel olid kullast nikerdused. (pildil siis Rafael teed nautimas). Meile maitses ning otsustasime ka koju osta – mate tassid ja huulikud olid meil juba ostetud. Rafael soovitas meile brandi nimega Rosamonte – see pidavat olema parim, mida ta saanud on. Jätame meelde!Peale teejoomist oli veel tund aega matkamist ning olimegi uuesti jõe ääres tagasi. Seal pidas meid kinni grupp koolitüdrukuid, kes uurisid, et kui kaugel me käisime ja kes me oleme. Kui said teada, et San Lorenzo tipus, siis tundus see neile muljet avaldavat. Sooviti ka meiega pilti teha ning mis meil selle vastu sai olla. Tundus, et peamiseks põhjuseks oli minu blondide kiharatega abikaasa - hele pea tundus sealkandis olevat paras eksootika. Tüdrikud kuidagi koondusid pildi tegemisel tema ümber :) Mäe jalamilt avanesid ka päris head vaated üles suunas - eriti efektselt mõjusid need punased rahvuspuud (vt all).
Kuna meie autojuhi tulekuni oli veidi aega, siis tegime mäe jalamil asuvas pubis väikesed külmad õlled ja rääkisime niisama juttu. Terrassil istudes õnnestus meil muide näha kuidas vabalt ringi jooksvad hobused leidsid millegipärast vajaliku olevat läheduses olevat prügikasti rappida. Argentiinas on prügikogumisanumad pandud pika toki otsa, et koerad kätte ei saaks, kuid hobustega ei oldud ilmselgelt arvestatud. Ei tea mis seal siis nii huvitavat oli, imelik vaatepilt igal juhul.Aga peagi tuli takso, tänasime Rafaeli unustamatu kogemuse eest ja jätsime ka Adamiga hüvasti. Hotelli jõudes ning voodisse pikali visates jõudis kohale tõeline väsimus. Magama me siiski veel ei läinud. Sai lihtsalt tiba vannis ligunetud ja niiviisi jõuvarusid taastatud. Kuna lisaks jõuvarudele oli otsas ka toidu- ja joogikraam, siis otsustasime veel tiiru poes ära käia. Poes käidud, oli abikaasal soov midagi hamba alla pista. Minul kummalisel kombel isu polnud, kuigi peale paari võileiva ja ohtra vedeliku polnud päeva jooksul midagi söönud. Tegime platsile ühe tiiru, kuid kuna keegi meid mujal teenindada ei viitsinud (istusime lauda, kuid keegi meile menüüd ei toonud), siis astusime sisse oma hotelli väliterrassile. Abikaasa sai söögiks maailma kõige halvemini tehtud ravioolid (tema enda sõnad) ning mina sain ühe õlle ja tänu hotelli tasuta wifile ka läbi telefoni Internetti. Postimees onlines olid üleval sellised olulised uudised, et Lea Liitmaa uue lapse nimi on Jasmin-Dali ning Tõehetke Margus unistas abielust mehega. Järelikult mingeid katastroofe ega kataklüsme vahepeal juhtunud ei olnud ning marginaalsetele uudistele ei tahtnud rohkem isegi tasuta wifit raisata. Arvamus Eesti üha kolletuvamast meedias aina langeb. Klikkide kummardamine ja pealkirjad à la „Härra X lasi püksid maha!!!“ (artiklis kirjutatakse kuidas härra X-l kukkusid poes pükse ostes üks paar kogemata käest maha) ning „Proua Y jäi vahele tapmisega!!!“ (nimelt lõi proua Y ühel vabaõhu kontserdil kärbse maha ja keegi sai sellest pildi) pole üldse enam haruldused.
Sellega aga meil pühapäevased seiklused lõppesid. Ennem uinumist sai veel voodis jalgu sirutatud ning jälgitud kuidas filmis „Aviaator“ saab ekstsentrikust rikkurist nimega Howard Hughes lõpuks hullumeelne (di Caprio mängis üllatavalt hästi). Ja siis tuli surnuks!
1 kommentaar:
Jasmiin- Dali kohta said sa juba varem inffi! Nänänänää! Mäletan küll oma smsi! :D
Postita kommentaar