Teine päev Saltas algas tõdemusega, et hommikusöögist loobume. Meie öine söömisfestival andis endiselt tunda ning ei tekkinud tunnet, et peaks kohe hotelli restorani jooksma. Seetõttu ei viitsinud ennast ka ennem 10.30-t voodist üles ajada. Kiiret polnud ju kuhugi, tänane päev oli plaanitud linnaga tutvumise peale. Pärast kargu alla ajamist võtsime päeva alustamise puhul ja niisama ergutuseks hotelli kõrvalt kohvikust tassi capuccinot, millega kaasnesid 3 empanadat (kahe peale). No need pirulid said siiski ära konsumeeritud, sest narr oleks järgi ka jätta.
Otsustasime, et külastame vahelduseks ka mõnda muuseumi ning kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sealsamas välikohviku kõrval asus sissepääs Cabildosse, kus tänasel päeval asus Salta regiooni ajaloomuuseum. Cabildo näol on tegemist siis vana valitsusehoonega, mis on selles asukohas (hooned on küll algsega kapitaalselt muutunud) asunud juba üle 400 aasta. Esimene hoone ehitati nimelt aastal 1582 ning tema algne funktsioon oligi linnavalitsuse asukoht ning kohtumaja. Selliseid cabildosid leiab üle kogu maa, sest selle ehitise rajamisega pandi kunagi alus asula tekkimisele – linn hakkas kerkima ümber selle. Nii oli see nii Saltas kui ka nt Buenos Aireses.
Lisaks koloniaalajaloole näidatakse tänasel päeval seal muuseumis näpuotsaga ka varasemat kraami, kuigi samal keskväljakul asuv antropoloogiamuuseum on se
lleks kordades parem variant. Pildil muide pärismaalaste matmisurnid. Cabildo on siiski külastamist väärt kasvõi hoone enda pärast. Itaalia stiilis võlvkaared, ruumikad näitusetoad ning mõnus sisehoov. Näituse eksponaatide hulgast võib leida hulga vanaaegset mööblit, vanu ehteid ja relvi, näiteid kunagistest riidemoe röögatustest ning erinevaid religioosseid esemeid. Nii nagu ühes korralikus ajaloomuuseumis ikka. Meile pakkus eriliselt huvi teisel korrusel asunud vanade müntide kollektsioon ning oma tuuri lõpetasime sisehoovis niisama aega veetes. Sinna olid muide üles rivistatud erinevad tõllad ja kaarikud, kuigi peab mainima, et muuseumi kohta olid need neljarattalised ikka väga kehvas seisus.
Ennem lahkumist kirjutasime enda ka säravate tähtedega regiooni ajalukku ehk siis tegime sissekande Cabildo külaliste- raamatusse. Külalisteraamatu täitmist kasutame üldse igal võimalusel, mil seda pakutakse. Kiire ülevaatus näitas, et septembri ja oktoobri kuu jooksul polnud Cabildosse eestlasi sattunud. Või kui oli, siis polnud nad oma visiiti külalisteraamatusse üles tähendanud.
Pärast muuseumi külastust jalutasime niisama sihitult kesklinna kandis ringi ja huvitusime, et mida siis kohalikud kauplused ka huvitavat pakuvad. Esmalt ostsime suure hulga joogivett, kuna homse mägimatka tarbeks paluti kaasa võtta vähemalt 1,5 liitrit vett ühe matkaja kohta. Ja vett läks kõvasti ka niisama linnas ringi jalutades, sest palavus oli üsnagi kurnav. Võrreldes eilsega oli muutunud see, et taevas polnud enam ühtegi pilve, seega päike kõrvetas jälle täiega.
Me ei hakanud kangelasi mängima ja päikesepistet norima ning tegime kohalike kombel jällegi väikese siesta. Selle vajalikkus tuleb antud kliimas väga kergelt välja. Kui vaadata asja näiteks töölise (ma ei mõtle siin konditsioneeritud kontoris istuvat isikut) perspektiivist, siis oleks 2 varianti – kas panna hommikust saadik vahet pidamata ja olla kusagil kell 2 täiesti oimetu või siis töötada lõunani, teha kõige kuumemal ajal väike paus ja siis töötada pärastlõuna mahedamates temperatuuris veel veidi. Tegelikult ju valikut ei olegi – loomulikult tuleb teha vahepeale siesta.
Siesta lõppedes kõmpisime veel kesklinna kandis ringi ja tundsime end niisama hästi. Abikaasal oli väike missioon - leida endale kaubandusvõrgust veidi mugavamad püksid homseks matkaks, kuid midagi asjalikku ei leidnud. Siiski nipet-näpet sai enesele ostetud. Kuna oli laupäeva õhtu, siis rahvast oli linnas liikumas palju. Rahva lõbustamiseks oli aga näiteks keskplatsi ühes nurgas tasuta rahvamuusika kontsert, mida ka meie siis naudiskellesime. Olles juba paari kommenteeritud rahvatantsu etendust live’s näinud, siis vaikselt tabasime ära, et mis tantsu sisu oli (enamus rahvatantsudest kannavad ju endas mingit lugu). Tuttavad liigutused, pilgud ja keerutused.
Ja ega me midagi väga palju rohkemat sellel päeval ei teinudki – oli selline rahulikult võtmise päev. Viimase pildina jääb seda päeva mäletama hotelli aknast paistnud päikeseloojang. Tunne oli selline nagu päike olekski loojunud otse mäe tagumisele küljele ja sealsed metsad süüdanud.
Et postitus jäi tavatult lühikeseks, siis panen siia juurde väikese jutu Salta ja selle regiooni ajaloost:
Regioonis on inimesed teadaolevalt elanud juba mõnda aega, esimesed jäljed ulatuvad ca 1000 aasta taha e.Kr. Suurima mõjuga Salta piirkonna eelajaloole olid Andide mäestikust tulnud väga oskuslikud farmerid. Nende mõju kogu piirkonna üldisele ja kultuurilisele arengule oli väga suur ja nad elasid üsna pikka aga siin mägedevahelises orus päris rahulikult. 15.sajandi algul aga vallutati see regioon inkade poolt ja liideti Inkade Impeeriumi Tahuantisuyo ühe osaga – Collasuyoga. Inkade mõju oli väga suur ja Salta kandis olevad rahvad rääkisid peagi ainult quechua keelt (inkade keel). Siis aga tulid hispaanlased ning rullisid omakorda rahvast üle ja tõid siia hispaania kultuuri. Samas linn säilitas oma tugevad inkade impeeriumist saadud sidemed lähedal asuvate linnadega – Potosi (Boliivia), Sucre (Boliivia), La Paz (Boliivia) ja Lima (Peruu).
On harv juhus kui mõnel linnal on asutamisaeg teada kuupäevalise täpsusega, kuid Saltal see nii on. 16. aprillil 1582 jõudis linna praegusesse asukohta konkistadoor Hernando de Lerma ja otsustas siia rajada asustuse, et see oleks eelpost Peruu pealinna Lima ja Argentiina pealinna Buenos Aires vahel. Kui toimus Argentiina iseseisvusõda Hispaaniaga (1810-1818), sai linnast strateegiline äriline ja sõjaline punkt Peruu ja Argentiina linnade vahel. Kuna hispaanlased surusid ka põhjast peale, siis tuli linna ja ümbruskaudseid külasid pidevalt kaitsta. See küll õnnestus, kuid sõja lõppedes oli linn segamini pekstud ning finantsiliselt pankrotis. Sellest seisust välja tulemiseks läks kümneid aastaid. Kuid juba varem mainitud immigrandid tõid 19. sajandi lõpul ja 20. Sajandi algul enesega kaasa ka soovi arendada põllumajandust ja kaubandust regioonis, mistõttu puhkes Salta uuesti õitsele.
Otsustasime, et külastame vahelduseks ka mõnda muuseumi ning kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sealsamas välikohviku kõrval asus sissepääs Cabildosse, kus tänasel päeval asus Salta regiooni ajaloomuuseum. Cabildo näol on tegemist siis vana valitsusehoonega, mis on selles asukohas (hooned on küll algsega kapitaalselt muutunud) asunud juba üle 400 aasta. Esimene hoone ehitati nimelt aastal 1582 ning tema algne funktsioon oligi linnavalitsuse asukoht ning kohtumaja. Selliseid cabildosid leiab üle kogu maa, sest selle ehitise rajamisega pandi kunagi alus asula tekkimisele – linn hakkas kerkima ümber selle. Nii oli see nii Saltas kui ka nt Buenos Aireses.Lisaks koloniaalajaloole näidatakse tänasel päeval seal muuseumis näpuotsaga ka varasemat kraami, kuigi samal keskväljakul asuv antropoloogiamuuseum on se
lleks kordades parem variant. Pildil muide pärismaalaste matmisurnid. Cabildo on siiski külastamist väärt kasvõi hoone enda pärast. Itaalia stiilis võlvkaared, ruumikad näitusetoad ning mõnus sisehoov. Näituse eksponaatide hulgast võib leida hulga vanaaegset mööblit, vanu ehteid ja relvi, näiteid kunagistest riidemoe röögatustest ning erinevaid religioosseid esemeid. Nii nagu ühes korralikus ajaloomuuseumis ikka. Meile pakkus eriliselt huvi teisel korrusel asunud vanade müntide kollektsioon ning oma tuuri lõpetasime sisehoovis niisama aega veetes. Sinna olid muide üles rivistatud erinevad tõllad ja kaarikud, kuigi peab mainima, et muuseumi kohta olid need neljarattalised ikka väga kehvas seisus.
Ennem lahkumist kirjutasime enda ka säravate tähtedega regiooni ajalukku ehk siis tegime sissekande Cabildo külaliste- raamatusse. Külalisteraamatu täitmist kasutame üldse igal võimalusel, mil seda pakutakse. Kiire ülevaatus näitas, et septembri ja oktoobri kuu jooksul polnud Cabildosse eestlasi sattunud. Või kui oli, siis polnud nad oma visiiti külalisteraamatusse üles tähendanud.Pärast muuseumi külastust jalutasime niisama sihitult kesklinna kandis ringi ja huvitusime, et mida siis kohalikud kauplused ka huvitavat pakuvad. Esmalt ostsime suure hulga joogivett, kuna homse mägimatka tarbeks paluti kaasa võtta vähemalt 1,5 liitrit vett ühe matkaja kohta. Ja vett läks kõvasti ka niisama linnas ringi jalutades, sest palavus oli üsnagi kurnav. Võrreldes eilsega oli muutunud see, et taevas polnud enam ühtegi pilve, seega päike kõrvetas jälle täiega.
Me ei hakanud kangelasi mängima ja päikesepistet norima ning tegime kohalike kombel jällegi väikese siesta. Selle vajalikkus tuleb antud kliimas väga kergelt välja. Kui vaadata asja näiteks töölise (ma ei mõtle siin konditsioneeritud kontoris istuvat isikut) perspektiivist, siis oleks 2 varianti – kas panna hommikust saadik vahet pidamata ja olla kusagil kell 2 täiesti oimetu või siis töötada lõunani, teha kõige kuumemal ajal väike paus ja siis töötada pärastlõuna mahedamates temperatuuris veel veidi. Tegelikult ju valikut ei olegi – loomulikult tuleb teha vahepeale siesta.
Siesta lõppedes kõmpisime veel kesklinna kandis ringi ja tundsime end niisama hästi. Abikaasal oli väike missioon - leida endale kaubandusvõrgust veidi mugavamad püksid homseks matkaks, kuid midagi asjalikku ei leidnud. Siiski nipet-näpet sai enesele ostetud. Kuna oli laupäeva õhtu, siis rahvast oli linnas liikumas palju. Rahva lõbustamiseks oli aga näiteks keskplatsi ühes nurgas tasuta rahvamuusika kontsert, mida ka meie siis naudiskellesime. Olles juba paari kommenteeritud rahvatantsu etendust live’s näinud, siis vaikselt tabasime ära, et mis tantsu sisu oli (enamus rahvatantsudest kannavad ju endas mingit lugu). Tuttavad liigutused, pilgud ja keerutused.
Ja ega me midagi väga palju rohkemat sellel päeval ei teinudki – oli selline rahulikult võtmise päev. Viimase pildina jääb seda päeva mäletama hotelli aknast paistnud päikeseloojang. Tunne oli selline nagu päike olekski loojunud otse mäe tagumisele küljele ja sealsed metsad süüdanud.
Et postitus jäi tavatult lühikeseks, siis panen siia juurde väikese jutu Salta ja selle regiooni ajaloost:
Regioonis on inimesed teadaolevalt elanud juba mõnda aega, esimesed jäljed ulatuvad ca 1000 aasta taha e.Kr. Suurima mõjuga Salta piirkonna eelajaloole olid Andide mäestikust tulnud väga oskuslikud farmerid. Nende mõju kogu piirkonna üldisele ja kultuurilisele arengule oli väga suur ja nad elasid üsna pikka aga siin mägedevahelises orus päris rahulikult. 15.sajandi algul aga vallutati see regioon inkade poolt ja liideti Inkade Impeeriumi Tahuantisuyo ühe osaga – Collasuyoga. Inkade mõju oli väga suur ja Salta kandis olevad rahvad rääkisid peagi ainult quechua keelt (inkade keel). Siis aga tulid hispaanlased ning rullisid omakorda rahvast üle ja tõid siia hispaania kultuuri. Samas linn säilitas oma tugevad inkade impeeriumist saadud sidemed lähedal asuvate linnadega – Potosi (Boliivia), Sucre (Boliivia), La Paz (Boliivia) ja Lima (Peruu).
On harv juhus kui mõnel linnal on asutamisaeg teada kuupäevalise täpsusega, kuid Saltal see nii on. 16. aprillil 1582 jõudis linna praegusesse asukohta konkistadoor Hernando de Lerma ja otsustas siia rajada asustuse, et see oleks eelpost Peruu pealinna Lima ja Argentiina pealinna Buenos Aires vahel. Kui toimus Argentiina iseseisvusõda Hispaaniaga (1810-1818), sai linnast strateegiline äriline ja sõjaline punkt Peruu ja Argentiina linnade vahel. Kuna hispaanlased surusid ka põhjast peale, siis tuli linna ja ümbruskaudseid külasid pidevalt kaitsta. See küll õnnestus, kuid sõja lõppedes oli linn segamini pekstud ning finantsiliselt pankrotis. Sellest seisust välja tulemiseks läks kümneid aastaid. Kuid juba varem mainitud immigrandid tõid 19. sajandi lõpul ja 20. Sajandi algul enesega kaasa ka soovi arendada põllumajandust ja kaubandust regioonis, mistõttu puhkes Salta uuesti õitsele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar