Bioloogiline äratuskell tirises jälle 8.30, ega keegi ei oska öelda kuidas seda muuta annab? Tahaks mõni päev veidi kauem ka magada. Aga no mis teha – ärkamisaja järgi võib praktiliselt kella õigeks panna. Pärast enda kasimist läksime uurima, et mida siis siinkandis hommikusöögiks pakutakse. Pakuti seda, mida paljudes kohtades mujalgi – kohvi ja saiakesed moosiga. Erinevus oli ainult selles, et kogu kraam (kaasa arvatud nõud) olid omatehtud. Söögitoas riiulitel oli ka näha, et mida siis „Hostal Azuli“ meeskond toodab – kümneid erinevaid sorte moose ning suurt hulka põnevaid tasse ja taldrikuid. Kõiki oli võimalik ka mõõduka tasu eest enestele soetada, kuid moosid ja savinõud kahjuks meie reisistiili juurde ei sobinud. Koju jõudmise ajaks oleks moos ilmselt võrdselt laotunud üle terve kohvri ning savinõud lagunenud algosadeks. See eest proovisime seda kohalikku moosi hea meelega hommikukohvi kõrvale – virsiku ja mingi muu vilja segamoos oli igastahes väägade maitsev ning seda enam kahetsesime, et seda koju ei saa kaasa osta.
Hommikulauas avastasime, et me siiski ei olnud ainsad külalised hotellis,
päris mitu tuba oli inimesi näis. Eranditult kõik olid kohalikud st argentiinlased. Pärast hommikusööki tõstsime oma kraami autosse, maksime ära öö eest, tegime õues kasvanud kaktuseõiest pilti ja läinud me olimegi.
Võtsime suuna tagasi e siis sõitsime uuesti läbi kogu Humahuaca oru. Meie esimeseks peatuskohaks oli Purmamarca, mis asub oru alguses, peateest veidi kõrval.
Selle linnakese peamine vaatamisväärsus on „Seitsme Värvi Mägi“ ning kõrval olev pilt annab ilmselt veidi aimu, et miks seda nii kutsutakse. Pildistamise ajal ujusid meile külje alla kohalikud vanamammid, kes pakkusid müügiks oma näputööd. Kuna küsitud hind oli ostja jaoks väga soodne (ca 2$ ühe rahvarõivis miniatuurnuku eest), siis abikaasa ostis mõned. Linna sisse otseselt piltide tegemiseks keerama ei pidanud ja kuna meil oli tänase päeva eesmärk hoopis mujal, siis seda alguses ka ei teinud. 
Sõitsime hoopis seda kõrvalteed pidi edasi. Tee oli jällegi praktiliselt tühi ning hakkas vaikselt kerima mäkke. Ja vaated olid jälle sellised, mida sõnadesse panna ei anna. Jälle kõikvõimalikes värvitoonides mäed (kollasest lillani, rohelisest siniseni), võimsad järsakud, horisondini ulatuvad tipud jne.
Ja kui ma ütlesin, et tee hakkas kerima mäkke, siis ma pidasin silmas ikka tõsist ronimist. Purmamarca asus 2192 meetri kõrgusel, peagi jõudsime aga Altos del Morado mäeseljakule, kus kõrguseks näitas pannoo 4170 meetrit. Pole paha tõus ütleks mina -2 kilomeetrit vertikaalset tõusu autoga oli ikka omaette katsumus. Iga kurviga muutusid vaated üha võimsamaks ja võimsamaks ning tihti sai kinni peetud ja jälle fotokat ruunatud.
Ühel hetkel aga enam autost välja ei kippunud, sest „madalal“ Purmamarcas olnud kuumad suvekraadid olid asendunud palju külmemate temperatuuridega ning väljas lõõtsus ka juba väga kõva tuul. Kõige kõrgemas punktis näitas auto temperatuurimõõdik välistemperatuuriks 12 kraadi Celsiust. Ning kui sinna juurde lisada lõikav tuul, siis on ehk arusaadav miks T-särgi ja lühikeste pükstega turist ainult autos istudes fikseeris oma isikliku kõrgusrekordi (st maapinnalt lahkumata saavutatud kõrgeim kõrgus).
Aga see kõrge tipp ei olnud mitte eesmärk omaette vaid lihtsalt üks punkt teekonnal teisel pool mäeahelikku asunud soolaväljadele. Teisel pool mäeseljakut muutus ümbrus nagu noaga lõigatult – igasugune loodus praktiliselt kadus ja selle asemel oli kollast värvi kiviklibuga kaetud tühermaa sinnani kuni silm ulatus. Soolavälju aga ei paistnud kusagil. Vahepeal tekitas see keset ei midagi olek ka muret, sest auto kütusemõõdik hakkas vähenema tohutu hooga. Õnneks oli see seotud peamiselt sellega, et autol oli mäkkesõidul nokk kogu aeg ülespoole ning seetõttu kütusemõõdik näitas veidi valesti. Mäest alla sõites aga oli mõõdiku järgi paak jälle täis :) Selles mõttes muidugi tasub järgida soovitust, et igal võimalusel paak bensiini täis võtta, sest sellest kohast, kus me hetkel olime, asus lähim bensujaam rohkem kui 100 km kaugusel.
Kui ma ennem ütlesin, et praktiliselt kogu elus loodus oli kadunud, siis midagi ikkagi ka oli. Meie sattusime peale ühele metsikule alpakade või siis vicunade karjale ning ühes kohas tatsasid ringi ka eeslid. Kui eeslid olid ilmselt ikkagi kellegi omad ning nemad oma elukohta valida ei saanud, siis karvastest lambasugulastest oli palju raskem aru saada, et miks nad on sellise karmi keskkonna omale koduks valinud.
Peagi aga paistis meile mägede vahelt kätte suur valge triip – „Salinas Grandes“ e siis „Suur Soolajärv“ oli lähedal. Pärast ca tunniajast sõitu selgus, et pole see nii lähedal midagi. Mägedest alla platoole jõudes ning mööda lõpmatusse kaduvat joonsirget teed sõites ei osanud ühel hetkel enam üldse arvata, et kui kaugel miski on. Polnud praktiliselt ühtegi pidepunkti. Ühel hetkel aga siiski jõudsime paika, mida ilmselt võis pidada keskuseks. Igatahes oli seal parkla ning lähedal toimus hoolega soola kuhjamine ning ära vedamine.
Inimesed tavaliselt teevad kõikvõimalikku enetele vajalikku nodi käepärastest asjadest. Selles kohas oli ainsaks käepäraseks asjaks sool, seega oli seda ka kasutatud. Väike söögikoha ja turismiinfo majake parkla kõrval – soolast (katus oli küll teisest materjalist), teeviidad – soolast, kaunistuseks mõni elusuuruses laama vms kuju – ikka soolast. Kui nüüd mõni peensoola paki peale mõeldes arvab, et „Mida kuradit?“, siis pigem tasub mõelda selles suunas, et looduses esineb soola ka väga suurte kamakatena, mis kindlasti näppude vahel peenteks teradeks ei pudene.
Kuna ennem polnud soolaväljadel au käia olnud (kuigi neid esineb teatud kogustes isegi Euroopas), siis tundus kõik väga põnev. Autost väljas läksid silmad nii kissis kui võimalik – taevas praktiliselt pilvi polnud ning maapind oli valgele üsna lähedast värvi.
Selline kombinatsioon andis sama tulemuse, mis talvel Eestis päikeselise ilmaga lumisel väljal seistes. Ilma päikeseprillideta oli valus. Tatsasime seal veidi ringi ja vaatasime kuidas see soolategu siis käib. Parkimiskohale üsna lähedal käis üsna massiivne tootmine – maapinnast oli suudetud välja võluda väga suur hulk soola, mis oli siis kuhjatud tohututesse hunnikutesse. Ja kaevandamist siin jagus, sest sellist kvaliteetset ja kaevandatavat soola jagus 12000-le hektarile.
Soolaväljad tekivad siis kui soolade või mineraaliderikas vesi voolab järve, aga sealt enam ära voolata ei saa (nt järv on keset mägesid). Vesi aurustub ning alles jääbki sool. Ka seal paistis mõnest pinnasesse tehtud august veesilm. Olime selleks soolajärve külastuseks valmistunud nii, et võtsime jalutuskäigule kaasa tühja 1,5-liitrise veepudeli. Selle kuhjasime seal ühes kohas soola täis ning osati kasutame seda söögitegemises siiamaani. :)
Aga ega see töö seal meelakkumine polnud, pigem selline soolalakkumine. Päeval on kuum, pärastlõunal on tohutud tuuled ja õhtu/öösel jäiselt külm. Inimesed, kes seal kaevandamisega tegelesid, olid muidugi sellega oma riietusstiilis arvestanud. Kõik nägid välja nagu maanteeröövlid – turbani moodi asi peas, mustad päikseprillid ees ning rätik ka veel näo ees. Sisuliselt oli kogu nägu millegagi kaetud, sest kui siin pikalt tööd teha ja mõni kehaosa riide alt välja paistab, siis on selle ärapõlemine garanteeritud.
Nüüd kui meil soolategu selge (kraabi maapinnalt kokku ja pane pudelisse), nautisime veidi ka vaateid. Sügavsinine taevas, lõputu soolaväli ja kauguses paistvad mäed. Selline meeliülendav ja ka veidi hirmutav kombinatsioon. Peagi keerasime aga autonina tagasi mägede suunas ning tegime uuesti läbi võimsad tõusud ja langused. Mingit alternatiivset teed sealt ärasaamiseks polnud, seega pidime end kordama. Oli muidugi võimalik ka sama teed pidi edasi sõita, kuid siis oleks esimene asustatud punkt olnud juba Argentiina/Tšiili piir. Tšiilisse mineku plaani aga meil ei olnud.
Mägedes (ülesse sõites) jäi meie Meriva 1,8 liitrine mootor ikka väga lahjaks, tuli ikka väga kõvasti gaasi litsuda ja madalate käikudega sõita, et asjast asja saaks. Selle eest mäest alla läks see Argentiina Opel päris hästi. :P Kuna eestlasi väga mägedepoegadeks pidada ei saa (hoolimata sellest, et meile kuulub Baltikumi kõrgeim tipp), siis panid vaated meid jälle ja jälle ahhetama ning jälle ja jälle kinni pidama ja pildistama. Seetõttu läks see Purmamarcasse tagasi sõitmine ka kaasreisijale huvitavalt. Autojuhil oli niigi põnev kogu aeg.
Purmamarcas tahtsime külastada käsitööturgu, mille ka keskplatsilt kiirelt üles leidsime. Jällegi olime sattunud turule siesta ajal ning jällegi leidsime siiski müüjad, kes ei pidanud paljuks ka lõuna ajal klientidega tegeleda. Kusjuures seal ühe müüja juures asju proovides elasime läbi ühe huvitava fenomeni. Abikaasa proovis seal üht jakki ja teist jakki ning ütles mulle, et äkki oleks kapuutsiga parem (täitsa eesti keeles ütles). Ning hetk hiljem juba müüja pakkus erinevaid kapuutsidega kampsuneid. Abikaasa proovis selga ja ütles, et ilmselt lukuga oleks ikka parem. Hetk hiljem näitas müüja juba lukuga pusasid. Vot ei tea kuidas ta meist aru sai – kas sarnase häälduse või muu järgi, kuid see tundus antud hetkel ääretult müstiline. Hispaania keelega müüjannal väga hästi lood polnud, kõik rääkisid omavahel kohalikku keelt. Numbritega saime siiski kuidagi hakkama ning lõpuks ostiski abikaasa sellelt „mõtetelugejalt“ endale muy lindo alpakavillast kampsuni. Luku ja kapuutsiga. Eesti rahas ca 150 EEK.
Kui ostud tehtud, siis pidime jätma meile kustumatu mulje jätnud Humahuaca oruga hüvasti ning sõitma uuesti Salta poole. Seekord keerasime ka Jujuysse sisse, et ennem järjekordset serpentiinirallit auto kütust silmini täis võtta. Tänu naise oskuslikule kaardilugemisele, õnnestus meil linnast ka tankla kiirelt üles leida. YPF tankla teenindajatele oli meie külaskäik ilmselgelt päeva (võib-olla ka nädala) tipphetk, sest niipea kui ma autost välja astusin, hakkas küsimusi tulema kui oavarrest. Kust te tulete? Kui pikk ma olen (ca 2-meetrine pikkus tundub seal ilmaimena)? Kuhu lähete? Kuidas Humahuaca meeldis? Ilmselt jäi palju küsimusi ja veel rohkem vastuseid meie keeleoskuse taha, kuid sellegipoolest tanklast ära sõites lehvitas kogu personal meile rõõmsalt järele.
Tee Saltasse oli tuttav ja läks seetõttu kiirelt. Kuna viimase päeva-paari jooksul oli omajagu juba mägedes serpentiinidel sõidetud, siis oli tekkinud teatud vilumus. Oskasin juba oodata sigu, kitsi, hobuseid ja lehmi pimedate kurvide taga ning samuti läks mootoriga pidurdamine üsna libedalt (mäest alla minnes pidevalt pidureid tallates võid ühel hetkel nendest ilma olla). Saltasse jõudes parkisime auto ühte kesklinna parklasse ja läksime linna kuulsaimasse muuseumisse - Museo de Arqueología de Alta Montaña e MAAM.
Eesti keeli siis Kõrgmäestiku Arheoloogiamuuseum. See oli Argentiinas praktiliselt legendaarne muuseum, sest MAAM on moodne (avatud 2004) ja täiesti unikaalse ekspositsiooniga. Muuseumi eesmärk on külastajatele tutvustada Inkade kultuuri ja pärandit. Muuseumi alustalaks on 1999.-l aastal 6739 meetri kõrgusel Llullaillaco (ketšua keeles "vesi valetab" või "mäluvesi") vulkaani tipust, iidsest pühapaigast, leitud kolme lapse muumiad. Kaks tüdrukut (6 ja 15-aastane) ning üks 7-aastane poiss. Tänu asukohale (maailma kõrguselt teine aktiivne vulkaan) olid kehad praktiliselt ideaalses olukorras ja täiesti mumifitseerunud. Nad olid ca 500 aastat tagasi ohverdatud inkade jumalustele ning nendega oli kaasa pandud üle 100 erineva objekti – kullast ja hõbedast kujukesed, tekstiilesemed jne. Muuseumis eksponeeriti nii esemeid kui ka muumiad (asusid kontrollitud temperatuuriga rõhukambrites). Lisaks sellele oli kõvasti rõhku pandud ka videoinstallatsioonidele ja interaktiivsusele (nagu moodsale muuseumile kohane). Saime ka teada teadmisi:
Kolumbuse-eelsed pärsimaalased pidasid Loodust pühaks ning eriti käis see mägede kohta, mida peeti jumalateks e "apusteks", kes kaitsesid kogukondi. Inkade riik tähtsustas seda vana kultust eriti ja ehitas seetõttu väikeseid ehitisi nende mägede tippudesse religioossete rituaalide jaoks. Need kohad on tuntud kui "Kõrgmäestiku pühamud".Ühest sellisest siis need muumiad ka leiti.
15-aastane tüdruk "Doncella" oli siis vanim ohverdatud lastest. Nägu oli tal punase värviga üle võõbatud ning tema huultelt leiti kokalehtede fragmente. On võimalik, et ta oli "Päikeseneitsi" e "aclla", keda hariti valitud seltskonnale mõeldud koolis "aclla huasis" - spetsiaalses priviligeeritud kohas teatud Inkade naiste jaoks.
6-aastane tüdruk - "Kiire tütar" - leiti istumas, jalad konksus, käed osaliselt puhkamas jalgadel ning pea püsti vaatamas edelasse. Annid, mis olid kaasa pandud tema teekonnale jumalate juurde, olid miniatuursed kullast, hõbedast ja merekarpidest vidinad, keraamika, toit ja riidetükid. Nimi tuleneb sellest, et ta oli mingil hetkel oma 500 aastases ajaloos saanud pikselöögi.
Poiss oli peaaegu 7 aastane ning ta leiti istumas hallilt riidetükilt, nägu päikesetõusu suunas. Nagu kõikidel inkade eliidi meessoost isikutel, olid tal lühikesed juuksed ning sulgedega kaunistus hoidis kinni pea ümber seotud lingunööri. Kaasa pandud asjade hulgas oli näiteks miniatuurne laamade karavan, mida juhtisid inimeselaadsed kujukesed uhketes kostüümides.
Iga ese, mis laste juurest leiti omas mingit tähendust ja spetsiaalset sõnumit vastavalt selle eseme materjalile, värvile, funktsioonile või positsioonile laste suhtes.
Väljapanek oli seega huvitav, kuid veidi ka õõva tekitav. Siiski on see kindlasti külastamist väärt.
Hoolimata äsjasest kogemusest, söögiisu see meilt ära ei võtnud. Läksime sööma ühte Iiri pubisse, mis asus suhteliselt keskplatsi lähedal. Mina võtsin loomaliha ning abikaasa kana seentega. Minu lugemist mööda oli see kolmas kord järjest, mil ta suutis oma söögivalikuga alt minna. Tema hinnang sellele praele kahjuks trükimusta ei kannata. Argentiinlased on väga head grillijad (eriti loomaliha), kuid muud toidud ei kipu väga välja tulema. Või on meil siis olnud niipalju ebaõnne.
Õhtu veetsime veel Saltas mööda poode kolades ning auto juurde jõudsime päris suurte kandamitega (vesi+söögikraam+mõned riidehilbud). Selleks ajaks oli läinud ka pimedaks. Just õige aeg hakata öömaja otsima. Kuna suurde linna ei tahtnud enam jääda, siis otsustasime, et sõidame lõuna poolt linnast välja ja otsime esimeses asulas endale öömaja. Tuli välja, et see ei olnudki nii lihtne. Esimese linnas Cerrilloses oli küll silt, et hotel, kuid selle järgi sõites ei jõudnud me mitte kuhugi välja. Tegime päris mitu tiiru, no ei leidnud hotelli. Sõitsime edasi, järgmine koht oli La Merced ning sealt linnakesest ei leidnud isegi ühtegi silti, et siin mõni võõrastemaja on. Kuna me seda ei uskunud, siis küsisime kohalike politseinike käest. Nood ei teadnud ka, et La Mercedis kusagil hotell oleks, küll aga olid nad kindlad, et Cerrilloses on. Sõitsime siis tagasi Cerrillosesse ja ühel hetkel abikaasa hüüatas, et pea kinni. Ta oli näinud B&B silti ning tuli välja, et ta ei eksinud. Väike, peaaegu nähtamatu sildike tõepoolest seal oli ning kella lastes ka peremehega jutule sai. Tuli välja, et see Bed & Breakfast kuulub ühele inglise härrale ja tema argentiinlannast abikaasale. Nad oli väga rõõmsad, et saavad ühe toa jälle välja üürida. Tegemist oli tänava poolt vaadates tagasihoidliku elumajaga, kuid sisse astudes avanes meie ees üsna suure krundiga estancia mitmetoalise õuemaja ning suure kõrvalhoonega, mida omanik nimetas töötoaks. 150$ eest saime oma kasutusse ühe toa koos vannitoaga, mis oli sisustatud hoolikalt valitud antiikmööbli ning kohaliku käsitööga. Pererahvas oli ülevoolavalt sõbralik ja kutsus meid ka peamaja vaatama – kõik oli väga avar ja kaunis. Tuli välja, et nad olid selle B&B avanud mais ning loomulikult olime me esimesed eestlased. Eestit nad teadsid, sest nende Londoni maja oli välja üüritud leedukatele :P Õhtu lõpetasime aias tähti vaadates ja õlut rüübates. Natuke arvustasime ka asukohavalikut. Kuna Argentiinas tundub sarnaselt Mehhikole kombeks olevat oma valdused kõrge müüriga (no sellise 2-3 meetrise kivimüüriga) eraldada, siis maanteelt sisse kostuv müra otsekui võimendus. Ei olnud kõige vaiksem koht, kuid selle eest oli kogu elamine tehtud väga ilusaks. Kokkuvõttes jäime rahule – oli ju vahepeal selline tunne, et ei leiagi öömaja.
Hommikulauas avastasime, et me siiski ei olnud ainsad külalised hotellis,
päris mitu tuba oli inimesi näis. Eranditult kõik olid kohalikud st argentiinlased. Pärast hommikusööki tõstsime oma kraami autosse, maksime ära öö eest, tegime õues kasvanud kaktuseõiest pilti ja läinud me olimegi.Võtsime suuna tagasi e siis sõitsime uuesti läbi kogu Humahuaca oru. Meie esimeseks peatuskohaks oli Purmamarca, mis asub oru alguses, peateest veidi kõrval.
Selle linnakese peamine vaatamisväärsus on „Seitsme Värvi Mägi“ ning kõrval olev pilt annab ilmselt veidi aimu, et miks seda nii kutsutakse. Pildistamise ajal ujusid meile külje alla kohalikud vanamammid, kes pakkusid müügiks oma näputööd. Kuna küsitud hind oli ostja jaoks väga soodne (ca 2$ ühe rahvarõivis miniatuurnuku eest), siis abikaasa ostis mõned. Linna sisse otseselt piltide tegemiseks keerama ei pidanud ja kuna meil oli tänase päeva eesmärk hoopis mujal, siis seda alguses ka ei teinud. 
Sõitsime hoopis seda kõrvalteed pidi edasi. Tee oli jällegi praktiliselt tühi ning hakkas vaikselt kerima mäkke. Ja vaated olid jälle sellised, mida sõnadesse panna ei anna. Jälle kõikvõimalikes värvitoonides mäed (kollasest lillani, rohelisest siniseni), võimsad järsakud, horisondini ulatuvad tipud jne.Ja kui ma ütlesin, et tee hakkas kerima mäkke, siis ma pidasin silmas ikka tõsist ronimist. Purmamarca asus 2192 meetri kõrgusel, peagi jõudsime aga Altos del Morado mäeseljakule, kus kõrguseks näitas pannoo 4170 meetrit. Pole paha tõus ütleks mina -2 kilomeetrit vertikaalset tõusu autoga oli ikka omaette katsumus. Iga kurviga muutusid vaated üha võimsamaks ja võimsamaks ning tihti sai kinni peetud ja jälle fotokat ruunatud.
Ühel hetkel aga enam autost välja ei kippunud, sest „madalal“ Purmamarcas olnud kuumad suvekraadid olid asendunud palju külmemate temperatuuridega ning väljas lõõtsus ka juba väga kõva tuul. Kõige kõrgemas punktis näitas auto temperatuurimõõdik välistemperatuuriks 12 kraadi Celsiust. Ning kui sinna juurde lisada lõikav tuul, siis on ehk arusaadav miks T-särgi ja lühikeste pükstega turist ainult autos istudes fikseeris oma isikliku kõrgusrekordi (st maapinnalt lahkumata saavutatud kõrgeim kõrgus).Aga see kõrge tipp ei olnud mitte eesmärk omaette vaid lihtsalt üks punkt teekonnal teisel pool mäeahelikku asunud soolaväljadele. Teisel pool mäeseljakut muutus ümbrus nagu noaga lõigatult – igasugune loodus praktiliselt kadus ja selle asemel oli kollast värvi kiviklibuga kaetud tühermaa sinnani kuni silm ulatus. Soolavälju aga ei paistnud kusagil. Vahepeal tekitas see keset ei midagi olek ka muret, sest auto kütusemõõdik hakkas vähenema tohutu hooga. Õnneks oli see seotud peamiselt sellega, et autol oli mäkkesõidul nokk kogu aeg ülespoole ning seetõttu kütusemõõdik näitas veidi valesti. Mäest alla sõites aga oli mõõdiku järgi paak jälle täis :) Selles mõttes muidugi tasub järgida soovitust, et igal võimalusel paak bensiini täis võtta, sest sellest kohast, kus me hetkel olime, asus lähim bensujaam rohkem kui 100 km kaugusel.
Kui ma ennem ütlesin, et praktiliselt kogu elus loodus oli kadunud, siis midagi ikkagi ka oli. Meie sattusime peale ühele metsikule alpakade või siis vicunade karjale ning ühes kohas tatsasid ringi ka eeslid. Kui eeslid olid ilmselt ikkagi kellegi omad ning nemad oma elukohta valida ei saanud, siis karvastest lambasugulastest oli palju raskem aru saada, et miks nad on sellise karmi keskkonna omale koduks valinud.
Peagi aga paistis meile mägede vahelt kätte suur valge triip – „Salinas Grandes“ e siis „Suur Soolajärv“ oli lähedal. Pärast ca tunniajast sõitu selgus, et pole see nii lähedal midagi. Mägedest alla platoole jõudes ning mööda lõpmatusse kaduvat joonsirget teed sõites ei osanud ühel hetkel enam üldse arvata, et kui kaugel miski on. Polnud praktiliselt ühtegi pidepunkti. Ühel hetkel aga siiski jõudsime paika, mida ilmselt võis pidada keskuseks. Igatahes oli seal parkla ning lähedal toimus hoolega soola kuhjamine ning ära vedamine.
Inimesed tavaliselt teevad kõikvõimalikku enetele vajalikku nodi käepärastest asjadest. Selles kohas oli ainsaks käepäraseks asjaks sool, seega oli seda ka kasutatud. Väike söögikoha ja turismiinfo majake parkla kõrval – soolast (katus oli küll teisest materjalist), teeviidad – soolast, kaunistuseks mõni elusuuruses laama vms kuju – ikka soolast. Kui nüüd mõni peensoola paki peale mõeldes arvab, et „Mida kuradit?“, siis pigem tasub mõelda selles suunas, et looduses esineb soola ka väga suurte kamakatena, mis kindlasti näppude vahel peenteks teradeks ei pudene.Kuna ennem polnud soolaväljadel au käia olnud (kuigi neid esineb teatud kogustes isegi Euroopas), siis tundus kõik väga põnev. Autost väljas läksid silmad nii kissis kui võimalik – taevas praktiliselt pilvi polnud ning maapind oli valgele üsna lähedast värvi.
Selline kombinatsioon andis sama tulemuse, mis talvel Eestis päikeselise ilmaga lumisel väljal seistes. Ilma päikeseprillideta oli valus. Tatsasime seal veidi ringi ja vaatasime kuidas see soolategu siis käib. Parkimiskohale üsna lähedal käis üsna massiivne tootmine – maapinnast oli suudetud välja võluda väga suur hulk soola, mis oli siis kuhjatud tohututesse hunnikutesse. Ja kaevandamist siin jagus, sest sellist kvaliteetset ja kaevandatavat soola jagus 12000-le hektarile.
Soolaväljad tekivad siis kui soolade või mineraaliderikas vesi voolab järve, aga sealt enam ära voolata ei saa (nt järv on keset mägesid). Vesi aurustub ning alles jääbki sool. Ka seal paistis mõnest pinnasesse tehtud august veesilm. Olime selleks soolajärve külastuseks valmistunud nii, et võtsime jalutuskäigule kaasa tühja 1,5-liitrise veepudeli. Selle kuhjasime seal ühes kohas soola täis ning osati kasutame seda söögitegemises siiamaani. :)
Aga ega see töö seal meelakkumine polnud, pigem selline soolalakkumine. Päeval on kuum, pärastlõunal on tohutud tuuled ja õhtu/öösel jäiselt külm. Inimesed, kes seal kaevandamisega tegelesid, olid muidugi sellega oma riietusstiilis arvestanud. Kõik nägid välja nagu maanteeröövlid – turbani moodi asi peas, mustad päikseprillid ees ning rätik ka veel näo ees. Sisuliselt oli kogu nägu millegagi kaetud, sest kui siin pikalt tööd teha ja mõni kehaosa riide alt välja paistab, siis on selle ärapõlemine garanteeritud.
Nüüd kui meil soolategu selge (kraabi maapinnalt kokku ja pane pudelisse), nautisime veidi ka vaateid. Sügavsinine taevas, lõputu soolaväli ja kauguses paistvad mäed. Selline meeliülendav ja ka veidi hirmutav kombinatsioon. Peagi keerasime aga autonina tagasi mägede suunas ning tegime uuesti läbi võimsad tõusud ja langused. Mingit alternatiivset teed sealt ärasaamiseks polnud, seega pidime end kordama. Oli muidugi võimalik ka sama teed pidi edasi sõita, kuid siis oleks esimene asustatud punkt olnud juba Argentiina/Tšiili piir. Tšiilisse mineku plaani aga meil ei olnud.Mägedes (ülesse sõites) jäi meie Meriva 1,8 liitrine mootor ikka väga lahjaks, tuli ikka väga kõvasti gaasi litsuda ja madalate käikudega sõita, et asjast asja saaks. Selle eest mäest alla läks see Argentiina Opel päris hästi. :P Kuna eestlasi väga mägedepoegadeks pidada ei saa (hoolimata sellest, et meile kuulub Baltikumi kõrgeim tipp), siis panid vaated meid jälle ja jälle ahhetama ning jälle ja jälle kinni pidama ja pildistama. Seetõttu läks see Purmamarcasse tagasi sõitmine ka kaasreisijale huvitavalt. Autojuhil oli niigi põnev kogu aeg.
Purmamarcas tahtsime külastada käsitööturgu, mille ka keskplatsilt kiirelt üles leidsime. Jällegi olime sattunud turule siesta ajal ning jällegi leidsime siiski müüjad, kes ei pidanud paljuks ka lõuna ajal klientidega tegeleda. Kusjuures seal ühe müüja juures asju proovides elasime läbi ühe huvitava fenomeni. Abikaasa proovis seal üht jakki ja teist jakki ning ütles mulle, et äkki oleks kapuutsiga parem (täitsa eesti keeles ütles). Ning hetk hiljem juba müüja pakkus erinevaid kapuutsidega kampsuneid. Abikaasa proovis selga ja ütles, et ilmselt lukuga oleks ikka parem. Hetk hiljem näitas müüja juba lukuga pusasid. Vot ei tea kuidas ta meist aru sai – kas sarnase häälduse või muu järgi, kuid see tundus antud hetkel ääretult müstiline. Hispaania keelega müüjannal väga hästi lood polnud, kõik rääkisid omavahel kohalikku keelt. Numbritega saime siiski kuidagi hakkama ning lõpuks ostiski abikaasa sellelt „mõtetelugejalt“ endale muy lindo alpakavillast kampsuni. Luku ja kapuutsiga. Eesti rahas ca 150 EEK.
Kui ostud tehtud, siis pidime jätma meile kustumatu mulje jätnud Humahuaca oruga hüvasti ning sõitma uuesti Salta poole. Seekord keerasime ka Jujuysse sisse, et ennem järjekordset serpentiinirallit auto kütust silmini täis võtta. Tänu naise oskuslikule kaardilugemisele, õnnestus meil linnast ka tankla kiirelt üles leida. YPF tankla teenindajatele oli meie külaskäik ilmselgelt päeva (võib-olla ka nädala) tipphetk, sest niipea kui ma autost välja astusin, hakkas küsimusi tulema kui oavarrest. Kust te tulete? Kui pikk ma olen (ca 2-meetrine pikkus tundub seal ilmaimena)? Kuhu lähete? Kuidas Humahuaca meeldis? Ilmselt jäi palju küsimusi ja veel rohkem vastuseid meie keeleoskuse taha, kuid sellegipoolest tanklast ära sõites lehvitas kogu personal meile rõõmsalt järele.Tee Saltasse oli tuttav ja läks seetõttu kiirelt. Kuna viimase päeva-paari jooksul oli omajagu juba mägedes serpentiinidel sõidetud, siis oli tekkinud teatud vilumus. Oskasin juba oodata sigu, kitsi, hobuseid ja lehmi pimedate kurvide taga ning samuti läks mootoriga pidurdamine üsna libedalt (mäest alla minnes pidevalt pidureid tallates võid ühel hetkel nendest ilma olla). Saltasse jõudes parkisime auto ühte kesklinna parklasse ja läksime linna kuulsaimasse muuseumisse - Museo de Arqueología de Alta Montaña e MAAM.
Eesti keeli siis Kõrgmäestiku Arheoloogiamuuseum. See oli Argentiinas praktiliselt legendaarne muuseum, sest MAAM on moodne (avatud 2004) ja täiesti unikaalse ekspositsiooniga. Muuseumi eesmärk on külastajatele tutvustada Inkade kultuuri ja pärandit. Muuseumi alustalaks on 1999.-l aastal 6739 meetri kõrgusel Llullaillaco (ketšua keeles "vesi valetab" või "mäluvesi") vulkaani tipust, iidsest pühapaigast, leitud kolme lapse muumiad. Kaks tüdrukut (6 ja 15-aastane) ning üks 7-aastane poiss. Tänu asukohale (maailma kõrguselt teine aktiivne vulkaan) olid kehad praktiliselt ideaalses olukorras ja täiesti mumifitseerunud. Nad olid ca 500 aastat tagasi ohverdatud inkade jumalustele ning nendega oli kaasa pandud üle 100 erineva objekti – kullast ja hõbedast kujukesed, tekstiilesemed jne. Muuseumis eksponeeriti nii esemeid kui ka muumiad (asusid kontrollitud temperatuuriga rõhukambrites). Lisaks sellele oli kõvasti rõhku pandud ka videoinstallatsioonidele ja interaktiivsusele (nagu moodsale muuseumile kohane). Saime ka teada teadmisi:Kolumbuse-eelsed pärsimaalased pidasid Loodust pühaks ning eriti käis see mägede kohta, mida peeti jumalateks e "apusteks", kes kaitsesid kogukondi. Inkade riik tähtsustas seda vana kultust eriti ja ehitas seetõttu väikeseid ehitisi nende mägede tippudesse religioossete rituaalide jaoks. Need kohad on tuntud kui "Kõrgmäestiku pühamud".Ühest sellisest siis need muumiad ka leiti.
15-aastane tüdruk "Doncella" oli siis vanim ohverdatud lastest. Nägu oli tal punase värviga üle võõbatud ning tema huultelt leiti kokalehtede fragmente. On võimalik, et ta oli "Päikeseneitsi" e "aclla", keda hariti valitud seltskonnale mõeldud koolis "aclla huasis" - spetsiaalses priviligeeritud kohas teatud Inkade naiste jaoks.
6-aastane tüdruk - "Kiire tütar" - leiti istumas, jalad konksus, käed osaliselt puhkamas jalgadel ning pea püsti vaatamas edelasse. Annid, mis olid kaasa pandud tema teekonnale jumalate juurde, olid miniatuursed kullast, hõbedast ja merekarpidest vidinad, keraamika, toit ja riidetükid. Nimi tuleneb sellest, et ta oli mingil hetkel oma 500 aastases ajaloos saanud pikselöögi.
Poiss oli peaaegu 7 aastane ning ta leiti istumas hallilt riidetükilt, nägu päikesetõusu suunas. Nagu kõikidel inkade eliidi meessoost isikutel, olid tal lühikesed juuksed ning sulgedega kaunistus hoidis kinni pea ümber seotud lingunööri. Kaasa pandud asjade hulgas oli näiteks miniatuurne laamade karavan, mida juhtisid inimeselaadsed kujukesed uhketes kostüümides.
Iga ese, mis laste juurest leiti omas mingit tähendust ja spetsiaalset sõnumit vastavalt selle eseme materjalile, värvile, funktsioonile või positsioonile laste suhtes.
Väljapanek oli seega huvitav, kuid veidi ka õõva tekitav. Siiski on see kindlasti külastamist väärt.
Hoolimata äsjasest kogemusest, söögiisu see meilt ära ei võtnud. Läksime sööma ühte Iiri pubisse, mis asus suhteliselt keskplatsi lähedal. Mina võtsin loomaliha ning abikaasa kana seentega. Minu lugemist mööda oli see kolmas kord järjest, mil ta suutis oma söögivalikuga alt minna. Tema hinnang sellele praele kahjuks trükimusta ei kannata. Argentiinlased on väga head grillijad (eriti loomaliha), kuid muud toidud ei kipu väga välja tulema. Või on meil siis olnud niipalju ebaõnne.
Õhtu veetsime veel Saltas mööda poode kolades ning auto juurde jõudsime päris suurte kandamitega (vesi+söögikraam+mõned riidehilbud). Selleks ajaks oli läinud ka pimedaks. Just õige aeg hakata öömaja otsima. Kuna suurde linna ei tahtnud enam jääda, siis otsustasime, et sõidame lõuna poolt linnast välja ja otsime esimeses asulas endale öömaja. Tuli välja, et see ei olnudki nii lihtne. Esimese linnas Cerrilloses oli küll silt, et hotel, kuid selle järgi sõites ei jõudnud me mitte kuhugi välja. Tegime päris mitu tiiru, no ei leidnud hotelli. Sõitsime edasi, järgmine koht oli La Merced ning sealt linnakesest ei leidnud isegi ühtegi silti, et siin mõni võõrastemaja on. Kuna me seda ei uskunud, siis küsisime kohalike politseinike käest. Nood ei teadnud ka, et La Mercedis kusagil hotell oleks, küll aga olid nad kindlad, et Cerrilloses on. Sõitsime siis tagasi Cerrillosesse ja ühel hetkel abikaasa hüüatas, et pea kinni. Ta oli näinud B&B silti ning tuli välja, et ta ei eksinud. Väike, peaaegu nähtamatu sildike tõepoolest seal oli ning kella lastes ka peremehega jutule sai. Tuli välja, et see Bed & Breakfast kuulub ühele inglise härrale ja tema argentiinlannast abikaasale. Nad oli väga rõõmsad, et saavad ühe toa jälle välja üürida. Tegemist oli tänava poolt vaadates tagasihoidliku elumajaga, kuid sisse astudes avanes meie ees üsna suure krundiga estancia mitmetoalise õuemaja ning suure kõrvalhoonega, mida omanik nimetas töötoaks. 150$ eest saime oma kasutusse ühe toa koos vannitoaga, mis oli sisustatud hoolikalt valitud antiikmööbli ning kohaliku käsitööga. Pererahvas oli ülevoolavalt sõbralik ja kutsus meid ka peamaja vaatama – kõik oli väga avar ja kaunis. Tuli välja, et nad olid selle B&B avanud mais ning loomulikult olime me esimesed eestlased. Eestit nad teadsid, sest nende Londoni maja oli välja üüritud leedukatele :P Õhtu lõpetasime aias tähti vaadates ja õlut rüübates. Natuke arvustasime ka asukohavalikut. Kuna Argentiinas tundub sarnaselt Mehhikole kombeks olevat oma valdused kõrge müüriga (no sellise 2-3 meetrise kivimüüriga) eraldada, siis maanteelt sisse kostuv müra otsekui võimendus. Ei olnud kõige vaiksem koht, kuid selle eest oli kogu elamine tehtud väga ilusaks. Kokkuvõttes jäime rahule – oli ju vahepeal selline tunne, et ei leiagi öömaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar