See päev magasime kauem, lausa poole 11-ni. See oli ju ka arusaadav, sest olime tagasi pealinna jõudnud ju süvaöösel. Aga Buenos Aireses tervitas meid jälle üle paari päeva kuum ja päikesepaisteline suveilm ning kampsunid ja vildid jäid kohvripõhja ning T-särgid ja lühikesed püksid sai taas välja võetud. Meile selline paaripäevane talv sobis. Eestis võiks ka nii olla, et ntx Tallinnas ja Pärnus on stabiilselt soojad suvitusilmad ning soovi korral sõidad nädalavahetusel Otepääle suusatama. Kahjuks on aga meil stabiilselt s.tt suusailm ning suve pikkust loetakse tundides (väikest reisilõpu masendust on sellest lausest tunda).
Hotellitoa kohta tegime hommikul tähelepaneku, et vannitoas midagi lekib. Selles mõttes, et puhast vett lekib ja selle väite aluseks olid vannituppa astumisest märjaks saanud jalad. Ütlema me ka ei läinud, sest ei viitsinud tegeleda mingite jamade või toavahetustega oma reisi viimasel täispäeval. Viskasime paar rätikut maha ja kuivatasime ära. Nagunii tuleme siia ainult ööseks magama, seega kui otseselt toru ei lõhke ja vee sügavus toas üle põlve ei lähe, siis meiepoolest võis olla.
Seega suveriided selga ja läinud me olimegi. Päike oli mõnus! Soojus oli mõnus! Salvestasime seda soojust veel seni kuni saime. Kuna turismiobjektid olid juba varasemast "läbi pildistatud", siis pidime leiutama teistsuguseid vaatenurki. Vanade aegade mälestuseks (irw) tegime hommikueine selles kohvikus, kus ka esimesel hommikul olime söönud. Kuigi sealsed empanadad olid keskmisest kallimad (2,8$), siis olid nad ka tavapärasest suuremad. Võtsime kahepeale 6 tükki – 3 con carne (lihaga) ja 3 con jamon y queso (singi ja juustuga). Oi pagan kui head need ikka olid – otse ahjust ja väga mahlased. Söömise kõrvale sai tegeletud ka inimeste passimisega – väga rahustav on vaadata ja mõtetes kommenteerida inimesi, kes kohviku akna alt mööda kulgevad.
Kui kõhud olid saiadest pungis, siis asusime täitma oma päevaeesmärki, milleks oli ostlemine. Soov oli ju igast kraami koju kaasa viia ning siiani olime olnud selles osas suhteliselt tagasihoidlikud. Esmalt tuli leida üks korralik Supermercado ning suurlinna kesklinnas ei olnudki see nii kerge ülesanne. LP-st siin abi polnud, seega panime
huupi mööda Montevideo tänavat minema. Meid (muide kõrval pildil :P) motiveeris meie endi püstitatud hüpotees: „Kuna ümberringi on suured elamukvartalid, siis kusagilt peavad need inimesed ju süüa ostma. Seega kindlasti on kusagil lähedal suur toidupood“. Selle hüpoteesi tõestamiseks kulus 7-8 kvartalit jalutamist kuni lõpuks nägime üht suurt selvehalli. Oli paraja suuruse ja väga korraliku kaubavalikuga selles osas, mis meid huvitas. Ning seda, mis meid huvitas, oli palju – soetasime mitu kilo kommi, 3 kilo matet (sh Rafaeli soovitatud Rosamontet), kilo dulce de lechet, abikaasale pakisuppi (ette mõeldes sellele, et jõuame koju pühapäeval ja naisel pole esmaspäeval midagi töö juures süüa), küpsiseid ja muud sarnast kraami. Päris suur kogus kaupa tuli kokku. Ahjaa, dulce de lechet pole vist ennem maininud. Otsetõlkes tähendab see piimamaiust ning see sai meie absoluutseks lemmikmagustoiduks alates esimesest päevast Argentiinas. Seda pakutakse praktiliselt kõikides hotellides hommikusöögi juurde saia peale määrimiseks ning alati kui pakuti, siis võtsime me pakkumise vastu. Tegemist on sarnase asjaga kui osta Eestist kondenspiima ja see ära keeta – tekib selline karamellilaadne paks ja veniv kreem, mis maitseb kui… kui… No väga hästi maitseb. Dulce de leche on siis samasugune, kuid veidi vedelam ja veidi teistsuguse maitsega – teadsime, et kilosest karbist kauaks ei jagu, kuid kohvrisse ei mahu kõik ära, mida tahaks kaasa osta.
Kassas seisime algul vales sabas. See oli selline pood, kus enamus kaubast müüdi koos kojukandega. Ehk siis kuhjasid käru (või kaks) soovitud kraami täis, maksid kassas ära ja siis läksid kaks kätt taskus koju. Sinu kaup aga pakiti kastidesse ja toodi peagi järgi. Väga mugav kui on näiteks rohkem ostmist või kui oled vanem inimene. Just vanamemmesid täislaotud ostukärudega oligi seal palju – me alguses imestasime, et kuda nad need koju veavad, kuid vahetult ennem kassase jõudmist tabasime süsteemi ära. Seisime siis teise järjekorra – seal kus kohe kauba kätte saab – ka ära. Maksmisega läks seekord imelikult kaua aega – arve tehti kõigepealt käsitsi (kassast tulnud ostutšeki alusel), siis tõmmati kaart läbi ja siis järgnes veel pikk protseduur. Aga makstud sai. Ennem lahkumist märkas aga kassiir meie seljakoti küljesahtlist välja turritavat veepudelit – veidi kärkis meiega, et selle oleks pidanud sisse tulles turvamehele ette näitama. Õnneks suuremat probleemi ei tekkinud ja vargaks ei tembeldatud. Vabandasime ja lahkusime kiirelt.
Need 8 kvartalit hotellini, mitmekilosed kilekotid käsi soonimas, seljakott ka veel seljas ja päike kõrvetamas, olid üsna piinavad. Olime päris õnnelikud kui tuppa tagasi jõudsime. Ennem edasi rühmamist tegime väikese siesta, sest selline suvi-talv-suvi rollercoaster oli kehale oma mõju avaldanud ning abikaasal käis veidi pea ringi. 
Võimalik, et oma süü oli ka kummalisel ilmastikunähtusel (vt pilti) - selges taevas olid ühe koha peal vikerkaare värviline pilv. Tunni ajaga oli kõik jälle normis ning läksime uuesti linna peale. Otsejoones metrooga Casa Rosada juurde, sest soov oli see ka seestpoolt üle vaadata. Kahjuks käisid palees ehitustööd, mistõttu olid kõik tuurid tühistatud. Võimalik oli vaid külastada ühes tiivas asuvat väikest muuseumit, kus presenteeriti Argentiina ekspresidentidega seotud memorabiiliat – medalid, väljamaalt saadud kingitused, isiklikud esemed, võimusümbolid jne. Ekspositsiooni aukohal oli Juan ja Eva Peroni täissuuruses maal. Ega ta kole naine polnud. Jäädvustasime oma külaskäigu ka ilusti sealsesse külalisteraamatusse.
Oma linnakülastuse lõpetasime Florida ja sellega külgnevatel ostutänavatel tšillimisega. Pärastlõunasel ajal kees siin jälle elu sõna otseses mõttes. Jällegi inimmassid, tänavakaubitsejad, moosekandid, flaierite jagajad.
Kui naine poodides ringi tuhlas, siis mina sisustasin oma aja ühe laheda harfimängija esituse jälgimisega. Väga hästi mängis nii tuntud kui tundmatuid viise ja tänutäheks said ta lõpuks minu käest peotäie peenraha. Eestlase jaoks oli seal palju väga huvitavaid poenimesid – näiteks „Saia“ poest ostis abikaasa omale ilusa kollase õlapaelteta topi. Siis olid sellised veidi punastama panevad poenimed (kindlasti kõik väga väärikad Itaalia perekonnanimed) nagu Pucci ja Minetti. Eriti tegi meile nalja bussifirma nimega Jota Eva. Nende nimede kaskaadi peale tuli meelde esimesel päeval lennujaamast linna sõites nähtud söögikoht nimega „Piuke“ (häälduse järgi tähendab see ingliisis okset).
Mis siis veel? Jalutasime ja poodlesime. Ühel hetkel jäi mulle silma väga vinge dressikas Buenos Aires ühe kuulsaima klubi – River Plata – logodega. Me kahjuks jalkamatšile ei jõudnud (kuigi aasta matš River Plata – Boca Juniors oli meie siinoleku teisel päeval), kuid dressikas oli nii äge, et ma tahtsin seda kohe endale, niipea kui pilk peale kukkus. No ja siis hakkas see jama pihta, mis sellisel ca 2 meetri kõrgustel isikutel alati hakkab – õiget suurust ei olnud. Oli XL, kuid selle käiste otsad jäid ebanormaalselt kaugele minu randmetest, seega oli vaja suuremat. Mis te arvate kas oli XXL-i? Ei olnud! Ku
rat, tõeliselt lahe pusa oli.
Tegime vahepeal väikese eine ning kuna istusime akna all ja vaatega tänavale, siis õnnestus meil jälgida ühe väga huvitava äri toimimist. Söögikoht asus jalakäijate tänava ja ühe suure magistraali ristumiskohas, mis tähendas seda, et paljud inimesed olid oma shoppamised ära shopanud ja soovisid nüüd taksot. Seal olid mingid tegelinskid, kes siis neile taksosid püüdsid. Viipasid takso ning avasid ja sulgesid ukse, samuti avasid nad uksi taksodel, kes saabusid. Alguses mõtlesime, et selline ebaviisakas pommimise äri, kuid vaatlemisel emotsioon muutus. Teenuse osutamise järel kätt välja ei sirutatud – lihtsalt avati ja suleti uksi ning viibati taksosid. Kui keegi andis raha, siis tänati ja kui ei antud, siis ei antud. Tundus viisakas äri olevat. Ning teenistus võis olla isegi päris hea, sest kusagil pooled andsid sente ning kui taksosid peatus iga 20-30 sekundi tagant, siis seda kõlisevat ikka kukkus. Ning kui klient taksoga saabus ja tagaistmel raha otsis, siis see ukseavaja ei vaadanud kordagi, et mis tal seal rahakotis siis ikkagi on. Pilk oli kusagil kaugel eemal ning siis kui klient hakkas lõpuks taksost väljuma, avas ta ukse.
Pärast söömist läksime mööda teist – Lavalle – jalakäijate tänavat pidi keskuse poole tagasi.
Ühes poes silmasime veel neid River Plata dressikaid ning siinne müüjanna teatas võidukalt, et neil on XXL suurust. Süda lausa hüppas rõõmust. Pärast mõningast otsimist kutsuti kohale ka omanik ning lõpuks jõuti järeldusele, et vist ikka ei ole. Mis nad siis kurat lubavad niiviisi? Omanik lubas ka teistest lähiümbruse poodidest uurida ning selgus tõsiasi, et XL on ikkagi kõige suurem number. Siis aga õnnestus mul müüjanna ajada täiesti segadusse. Ütlesin, et „No kui teil River Plata oma ei ole, siis äkki on Boca Juniorsi oma?“ Müüjanna oli kindel, et sai mu hispaania keelest täiesti valesti aru. Läbi inglise keelt oskava omaniku ta siiski veendus, et ma olin tõesti sellise küsimuse esitanud. Küsis veel omaniku käest üle, et kurat kumba ta siis tahab, et kas River Plata või Boca Juniorsi oma. Tausta lahti seletades, siis tegemist on kahe Buenos Airese verivaenlastest (samas ka Argentiina kahe parima) jalgpalliklubiga. Elanikkond on siin jagatud kaheks – kelle autos ripuvad peegli küljes punased ja valged lindid on River Plata toetajad ning kellel kollased ja sinised, on Boca Juniorsi toetajad. Ei ole halle alasid. See, et mingi tüüp küsib River Plata pusa puudumisel Boca Juniorsi oma, oli tema jaoks sama loogiline kui näiteks tahad Tallinnas poes osta Eesti lippu ja selle puudumisel ütled, et „no andke see Vene lipp siis – see ju samasugune trikoloor“.
Kuna meile sobivat kaupa müüa ei õnnestunud, siis tegi omanik hoopis ise ettepaneku, et ostab meie seljakotid ära. Talle nii meeldisid meie Hannah firma bäkpäkid. Need teeb eriliseks asjaolu, et vastu selga on nendel kottidel ainult võrk – kott ise on metallist kaartega veidi eemal. See tähendab seda, et selja ja koti vahel on mõnesentimeetrina vahe ja õhk pääseb kenasti liikuma. Ehk siis kuumas kliimas ei hakka selg niipalju higistama. Kõik see ja ka kottide disain jättis talle nii sügava mulje, et ta tõepoolest sooviski neid ära osta. Ütles, et Argentiinas selliseid ei müüda. Ütlesin, et minu kodumaal ka ei müüda ning pidin Prahasse minema, et neid saada ja soovitasin ka temal Tšehhit või Slovakkiat külastada kui tõsine ostusoov tekib :) Igaks juhuks kirjutas firmanime üles. Äkki saab neti kaudu ka osta. Vot selline lugu – ei saanud mina midagi ja ei saanud tema ka midagi.
Kell oli aga jõudnud juba 6 kanti ning poodisid hakati sulgema. Asutasime nüüd veidi kiiremal sammul Casa Rosada poole tagasi, et metroo peale minna. Jalad olid juba päris väsinud. Abikaasa haaras tee pealt veel mõned kulinad käte ja kaela jaoks, minu jaoks ei leidunud endiselt midagi.
Hotelli jõudes avastasime, et uksekaart on kadunud. Sobrasime mõlemad seljakotid läbi, kuid mida polnud seda polnud. Adminnile valetasime, et jäi tuppa kogemata ning ilma küsimusi esitamata tehtigi kohe uus. Õnneks midagi muud seljakotist kaotsi ei olnud läinud – ei tea kuhu see kadus. Tuppa jõudes sattus naine mul kohe hoogu ja pakkis ühe jutiga kõik kohvrid ära. Tubli tüdruk! Mina vaatasin samal ajal Spidermani (TeeNeeTee kanali ehk siis TNT pealt) ja puhkasin jalgu. Natuke olid süümekad, kuid sain sellest kiirelt üle :P
Kella üheksaks säädsime end korda ja läksime välja oma viimast õhtut veetma. Liikusime joonelt San Telmo kanti, mille atmosfäär ja rohked söögikohad meile juba esimestest päevadest meelde jäid. Jõudsime lõpuks sinna samasse – Plaza Dorregole – kus tangoshowd vaatamas käisime.
Kuna me ennast korrata ei soovinud, siis valisime söögiks seekord ühe teise koha – lokaali/restorani nimega „Todo Mundo!“ ehk siis maavillases keeles „Kogu maailm!“. Kohti veel oli, kuid mitte väga palju, sest selles asutuses pakuti samuti toidu kõrvale showd. Kuid mitte tangoshowd vaid flamencoshowd. Sobis!
Saime endale nurgalaua ja täiesti algaja teenindaja. Tellisime Bife de Lomo ja Bife de Chorizo ning 3/8 mõõtu veini. No 3/8 asemel saime terve pudeli ja meil hakkas tast päris kahju kui ta selle avamisega jändas. Proovis üht ja teistmoodi, kuid küll ei läinud korgitser sisse ja küll läks viltu ja küll ei tulnud punn pealt ära. No pika mässamise peale sai siiski
korgi pealt. Vein oli hea, liha loomulikult jumalik ja show väga mõnus. Vastupidiselt tangoshowle oli muusika siin lives – 2 naiskitarristi + lauljad ning loomulikult tantsijad. Tantsijate jalgade kiirus (eks oli omajagu trampimist) ning graatsilisus olid hea vaadata. Lahkusime südaöö paiku lõbusas tujus ja väga hea emotsiooniga. Takso viis meid hotelli tagasi ja seal ootas meil veel üks pudel veini, mille me lõpuõhtu puhul olime ostnud. Kuna oli valik kas ära juua või ära visata (sest lennukisse kaasa võtta ju ei saa), siis läks käiku esimene variant. Taustaks jooksis telekast meie ühine absoluutne lemmik – Late Night with Conan O’Brien. See võimendas meie head tuju veelgi – tegemist on ühe andekaima ja naljakaima jutusaate juhiga, keda eales näinud oleme. Kunagi nägi tema saateid Soome kanalitelt, kuid viimasel ajal enam mitte. Nüüd siis selline rõõmus taaskohtumine. Pärast seda veini tuli uni. Äratus läks 10.30 peale.
Hotellitoa kohta tegime hommikul tähelepaneku, et vannitoas midagi lekib. Selles mõttes, et puhast vett lekib ja selle väite aluseks olid vannituppa astumisest märjaks saanud jalad. Ütlema me ka ei läinud, sest ei viitsinud tegeleda mingite jamade või toavahetustega oma reisi viimasel täispäeval. Viskasime paar rätikut maha ja kuivatasime ära. Nagunii tuleme siia ainult ööseks magama, seega kui otseselt toru ei lõhke ja vee sügavus toas üle põlve ei lähe, siis meiepoolest võis olla.
Seega suveriided selga ja läinud me olimegi. Päike oli mõnus! Soojus oli mõnus! Salvestasime seda soojust veel seni kuni saime. Kuna turismiobjektid olid juba varasemast "läbi pildistatud", siis pidime leiutama teistsuguseid vaatenurki. Vanade aegade mälestuseks (irw) tegime hommikueine selles kohvikus, kus ka esimesel hommikul olime söönud. Kuigi sealsed empanadad olid keskmisest kallimad (2,8$), siis olid nad ka tavapärasest suuremad. Võtsime kahepeale 6 tükki – 3 con carne (lihaga) ja 3 con jamon y queso (singi ja juustuga). Oi pagan kui head need ikka olid – otse ahjust ja väga mahlased. Söömise kõrvale sai tegeletud ka inimeste passimisega – väga rahustav on vaadata ja mõtetes kommenteerida inimesi, kes kohviku akna alt mööda kulgevad.Kui kõhud olid saiadest pungis, siis asusime täitma oma päevaeesmärki, milleks oli ostlemine. Soov oli ju igast kraami koju kaasa viia ning siiani olime olnud selles osas suhteliselt tagasihoidlikud. Esmalt tuli leida üks korralik Supermercado ning suurlinna kesklinnas ei olnudki see nii kerge ülesanne. LP-st siin abi polnud, seega panime
huupi mööda Montevideo tänavat minema. Meid (muide kõrval pildil :P) motiveeris meie endi püstitatud hüpotees: „Kuna ümberringi on suured elamukvartalid, siis kusagilt peavad need inimesed ju süüa ostma. Seega kindlasti on kusagil lähedal suur toidupood“. Selle hüpoteesi tõestamiseks kulus 7-8 kvartalit jalutamist kuni lõpuks nägime üht suurt selvehalli. Oli paraja suuruse ja väga korraliku kaubavalikuga selles osas, mis meid huvitas. Ning seda, mis meid huvitas, oli palju – soetasime mitu kilo kommi, 3 kilo matet (sh Rafaeli soovitatud Rosamontet), kilo dulce de lechet, abikaasale pakisuppi (ette mõeldes sellele, et jõuame koju pühapäeval ja naisel pole esmaspäeval midagi töö juures süüa), küpsiseid ja muud sarnast kraami. Päris suur kogus kaupa tuli kokku. Ahjaa, dulce de lechet pole vist ennem maininud. Otsetõlkes tähendab see piimamaiust ning see sai meie absoluutseks lemmikmagustoiduks alates esimesest päevast Argentiinas. Seda pakutakse praktiliselt kõikides hotellides hommikusöögi juurde saia peale määrimiseks ning alati kui pakuti, siis võtsime me pakkumise vastu. Tegemist on sarnase asjaga kui osta Eestist kondenspiima ja see ära keeta – tekib selline karamellilaadne paks ja veniv kreem, mis maitseb kui… kui… No väga hästi maitseb. Dulce de leche on siis samasugune, kuid veidi vedelam ja veidi teistsuguse maitsega – teadsime, et kilosest karbist kauaks ei jagu, kuid kohvrisse ei mahu kõik ära, mida tahaks kaasa osta.Kassas seisime algul vales sabas. See oli selline pood, kus enamus kaubast müüdi koos kojukandega. Ehk siis kuhjasid käru (või kaks) soovitud kraami täis, maksid kassas ära ja siis läksid kaks kätt taskus koju. Sinu kaup aga pakiti kastidesse ja toodi peagi järgi. Väga mugav kui on näiteks rohkem ostmist või kui oled vanem inimene. Just vanamemmesid täislaotud ostukärudega oligi seal palju – me alguses imestasime, et kuda nad need koju veavad, kuid vahetult ennem kassase jõudmist tabasime süsteemi ära. Seisime siis teise järjekorra – seal kus kohe kauba kätte saab – ka ära. Maksmisega läks seekord imelikult kaua aega – arve tehti kõigepealt käsitsi (kassast tulnud ostutšeki alusel), siis tõmmati kaart läbi ja siis järgnes veel pikk protseduur. Aga makstud sai. Ennem lahkumist märkas aga kassiir meie seljakoti küljesahtlist välja turritavat veepudelit – veidi kärkis meiega, et selle oleks pidanud sisse tulles turvamehele ette näitama. Õnneks suuremat probleemi ei tekkinud ja vargaks ei tembeldatud. Vabandasime ja lahkusime kiirelt.
Need 8 kvartalit hotellini, mitmekilosed kilekotid käsi soonimas, seljakott ka veel seljas ja päike kõrvetamas, olid üsna piinavad. Olime päris õnnelikud kui tuppa tagasi jõudsime. Ennem edasi rühmamist tegime väikese siesta, sest selline suvi-talv-suvi rollercoaster oli kehale oma mõju avaldanud ning abikaasal käis veidi pea ringi. 
Võimalik, et oma süü oli ka kummalisel ilmastikunähtusel (vt pilti) - selges taevas olid ühe koha peal vikerkaare värviline pilv. Tunni ajaga oli kõik jälle normis ning läksime uuesti linna peale. Otsejoones metrooga Casa Rosada juurde, sest soov oli see ka seestpoolt üle vaadata. Kahjuks käisid palees ehitustööd, mistõttu olid kõik tuurid tühistatud. Võimalik oli vaid külastada ühes tiivas asuvat väikest muuseumit, kus presenteeriti Argentiina ekspresidentidega seotud memorabiiliat – medalid, väljamaalt saadud kingitused, isiklikud esemed, võimusümbolid jne. Ekspositsiooni aukohal oli Juan ja Eva Peroni täissuuruses maal. Ega ta kole naine polnud. Jäädvustasime oma külaskäigu ka ilusti sealsesse külalisteraamatusse.Oma linnakülastuse lõpetasime Florida ja sellega külgnevatel ostutänavatel tšillimisega. Pärastlõunasel ajal kees siin jälle elu sõna otseses mõttes. Jällegi inimmassid, tänavakaubitsejad, moosekandid, flaierite jagajad.
Kui naine poodides ringi tuhlas, siis mina sisustasin oma aja ühe laheda harfimängija esituse jälgimisega. Väga hästi mängis nii tuntud kui tundmatuid viise ja tänutäheks said ta lõpuks minu käest peotäie peenraha. Eestlase jaoks oli seal palju väga huvitavaid poenimesid – näiteks „Saia“ poest ostis abikaasa omale ilusa kollase õlapaelteta topi. Siis olid sellised veidi punastama panevad poenimed (kindlasti kõik väga väärikad Itaalia perekonnanimed) nagu Pucci ja Minetti. Eriti tegi meile nalja bussifirma nimega Jota Eva. Nende nimede kaskaadi peale tuli meelde esimesel päeval lennujaamast linna sõites nähtud söögikoht nimega „Piuke“ (häälduse järgi tähendab see ingliisis okset).Mis siis veel? Jalutasime ja poodlesime. Ühel hetkel jäi mulle silma väga vinge dressikas Buenos Aires ühe kuulsaima klubi – River Plata – logodega. Me kahjuks jalkamatšile ei jõudnud (kuigi aasta matš River Plata – Boca Juniors oli meie siinoleku teisel päeval), kuid dressikas oli nii äge, et ma tahtsin seda kohe endale, niipea kui pilk peale kukkus. No ja siis hakkas see jama pihta, mis sellisel ca 2 meetri kõrgustel isikutel alati hakkab – õiget suurust ei olnud. Oli XL, kuid selle käiste otsad jäid ebanormaalselt kaugele minu randmetest, seega oli vaja suuremat. Mis te arvate kas oli XXL-i? Ei olnud! Ku
rat, tõeliselt lahe pusa oli.Tegime vahepeal väikese eine ning kuna istusime akna all ja vaatega tänavale, siis õnnestus meil jälgida ühe väga huvitava äri toimimist. Söögikoht asus jalakäijate tänava ja ühe suure magistraali ristumiskohas, mis tähendas seda, et paljud inimesed olid oma shoppamised ära shopanud ja soovisid nüüd taksot. Seal olid mingid tegelinskid, kes siis neile taksosid püüdsid. Viipasid takso ning avasid ja sulgesid ukse, samuti avasid nad uksi taksodel, kes saabusid. Alguses mõtlesime, et selline ebaviisakas pommimise äri, kuid vaatlemisel emotsioon muutus. Teenuse osutamise järel kätt välja ei sirutatud – lihtsalt avati ja suleti uksi ning viibati taksosid. Kui keegi andis raha, siis tänati ja kui ei antud, siis ei antud. Tundus viisakas äri olevat. Ning teenistus võis olla isegi päris hea, sest kusagil pooled andsid sente ning kui taksosid peatus iga 20-30 sekundi tagant, siis seda kõlisevat ikka kukkus. Ning kui klient taksoga saabus ja tagaistmel raha otsis, siis see ukseavaja ei vaadanud kordagi, et mis tal seal rahakotis siis ikkagi on. Pilk oli kusagil kaugel eemal ning siis kui klient hakkas lõpuks taksost väljuma, avas ta ukse.
Pärast söömist läksime mööda teist – Lavalle – jalakäijate tänavat pidi keskuse poole tagasi.
Ühes poes silmasime veel neid River Plata dressikaid ning siinne müüjanna teatas võidukalt, et neil on XXL suurust. Süda lausa hüppas rõõmust. Pärast mõningast otsimist kutsuti kohale ka omanik ning lõpuks jõuti järeldusele, et vist ikka ei ole. Mis nad siis kurat lubavad niiviisi? Omanik lubas ka teistest lähiümbruse poodidest uurida ning selgus tõsiasi, et XL on ikkagi kõige suurem number. Siis aga õnnestus mul müüjanna ajada täiesti segadusse. Ütlesin, et „No kui teil River Plata oma ei ole, siis äkki on Boca Juniorsi oma?“ Müüjanna oli kindel, et sai mu hispaania keelest täiesti valesti aru. Läbi inglise keelt oskava omaniku ta siiski veendus, et ma olin tõesti sellise küsimuse esitanud. Küsis veel omaniku käest üle, et kurat kumba ta siis tahab, et kas River Plata või Boca Juniorsi oma. Tausta lahti seletades, siis tegemist on kahe Buenos Airese verivaenlastest (samas ka Argentiina kahe parima) jalgpalliklubiga. Elanikkond on siin jagatud kaheks – kelle autos ripuvad peegli küljes punased ja valged lindid on River Plata toetajad ning kellel kollased ja sinised, on Boca Juniorsi toetajad. Ei ole halle alasid. See, et mingi tüüp küsib River Plata pusa puudumisel Boca Juniorsi oma, oli tema jaoks sama loogiline kui näiteks tahad Tallinnas poes osta Eesti lippu ja selle puudumisel ütled, et „no andke see Vene lipp siis – see ju samasugune trikoloor“.Kuna meile sobivat kaupa müüa ei õnnestunud, siis tegi omanik hoopis ise ettepaneku, et ostab meie seljakotid ära. Talle nii meeldisid meie Hannah firma bäkpäkid. Need teeb eriliseks asjaolu, et vastu selga on nendel kottidel ainult võrk – kott ise on metallist kaartega veidi eemal. See tähendab seda, et selja ja koti vahel on mõnesentimeetrina vahe ja õhk pääseb kenasti liikuma. Ehk siis kuumas kliimas ei hakka selg niipalju higistama. Kõik see ja ka kottide disain jättis talle nii sügava mulje, et ta tõepoolest sooviski neid ära osta. Ütles, et Argentiinas selliseid ei müüda. Ütlesin, et minu kodumaal ka ei müüda ning pidin Prahasse minema, et neid saada ja soovitasin ka temal Tšehhit või Slovakkiat külastada kui tõsine ostusoov tekib :) Igaks juhuks kirjutas firmanime üles. Äkki saab neti kaudu ka osta. Vot selline lugu – ei saanud mina midagi ja ei saanud tema ka midagi.
Kell oli aga jõudnud juba 6 kanti ning poodisid hakati sulgema. Asutasime nüüd veidi kiiremal sammul Casa Rosada poole tagasi, et metroo peale minna. Jalad olid juba päris väsinud. Abikaasa haaras tee pealt veel mõned kulinad käte ja kaela jaoks, minu jaoks ei leidunud endiselt midagi.
Hotelli jõudes avastasime, et uksekaart on kadunud. Sobrasime mõlemad seljakotid läbi, kuid mida polnud seda polnud. Adminnile valetasime, et jäi tuppa kogemata ning ilma küsimusi esitamata tehtigi kohe uus. Õnneks midagi muud seljakotist kaotsi ei olnud läinud – ei tea kuhu see kadus. Tuppa jõudes sattus naine mul kohe hoogu ja pakkis ühe jutiga kõik kohvrid ära. Tubli tüdruk! Mina vaatasin samal ajal Spidermani (TeeNeeTee kanali ehk siis TNT pealt) ja puhkasin jalgu. Natuke olid süümekad, kuid sain sellest kiirelt üle :P
Kella üheksaks säädsime end korda ja läksime välja oma viimast õhtut veetma. Liikusime joonelt San Telmo kanti, mille atmosfäär ja rohked söögikohad meile juba esimestest päevadest meelde jäid. Jõudsime lõpuks sinna samasse – Plaza Dorregole – kus tangoshowd vaatamas käisime.
Kuna me ennast korrata ei soovinud, siis valisime söögiks seekord ühe teise koha – lokaali/restorani nimega „Todo Mundo!“ ehk siis maavillases keeles „Kogu maailm!“. Kohti veel oli, kuid mitte väga palju, sest selles asutuses pakuti samuti toidu kõrvale showd. Kuid mitte tangoshowd vaid flamencoshowd. Sobis!Saime endale nurgalaua ja täiesti algaja teenindaja. Tellisime Bife de Lomo ja Bife de Chorizo ning 3/8 mõõtu veini. No 3/8 asemel saime terve pudeli ja meil hakkas tast päris kahju kui ta selle avamisega jändas. Proovis üht ja teistmoodi, kuid küll ei läinud korgitser sisse ja küll läks viltu ja küll ei tulnud punn pealt ära. No pika mässamise peale sai siiski
korgi pealt. Vein oli hea, liha loomulikult jumalik ja show väga mõnus. Vastupidiselt tangoshowle oli muusika siin lives – 2 naiskitarristi + lauljad ning loomulikult tantsijad. Tantsijate jalgade kiirus (eks oli omajagu trampimist) ning graatsilisus olid hea vaadata. Lahkusime südaöö paiku lõbusas tujus ja väga hea emotsiooniga. Takso viis meid hotelli tagasi ja seal ootas meil veel üks pudel veini, mille me lõpuõhtu puhul olime ostnud. Kuna oli valik kas ära juua või ära visata (sest lennukisse kaasa võtta ju ei saa), siis läks käiku esimene variant. Taustaks jooksis telekast meie ühine absoluutne lemmik – Late Night with Conan O’Brien. See võimendas meie head tuju veelgi – tegemist on ühe andekaima ja naljakaima jutusaate juhiga, keda eales näinud oleme. Kunagi nägi tema saateid Soome kanalitelt, kuid viimasel ajal enam mitte. Nüüd siis selline rõõmus taaskohtumine. Pärast seda veini tuli uni. Äratus läks 10.30 peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar