20. oktoober - Puerto Iguazu

5.50 oli kellaaeg kui meie väga magus uni vägivaldselt lõpetati. Aga see oli selline suhtelist rõõmus ärkamine, sest ees ootas meie reisi üks naelasid – Iguazu juga. Tegime kiirelt check-outi ära ja hotell kutsus meile ka takso, mille hind oli fikseeritud (kohalike lendude lennujaama 25$). Ibis Congresoga me veel lõplikult hüvasti ei jätnud, sest reisi viimasteks päevadeks oli meil samuti tuba bronnitud. Ning arvestades asukohta ja pakutavaid teenuseid, oli Ibise kasuks otsustamine selgelt õige valik. See on selline igav hotell tänu sellele, et ollakse osa suurest rahvusvahelisest säästuketist, kuid selline hotell on ideaalne inimestele, kes käivad hotellis ainult magamas.
Taksosõit mööda varahommikust Buenos Airest oli ka lahe elamus. Kõik need suured magistraalid olid autodest praktiliselt tühjad (kui taksod välja arvata) ning tõusev päike värvis pilvelõhkujate tippe roosakas-punaseks. Kõik oli valmis uue töönädala alguseks. Siselendude lennujaam „Aeroparque Jorge Newberry“ asub praktiliselt kesklinnas, peavaksalist vaid veidi edasi. Seega see taksosõit ei olnud väga pikk.
Meie lennukompaniiks oli seekord LAN Argentina, mida soovitatakse eelistada alati kui on valik Aerolineas Argentina (kohalik riiklik vedaja) ja LAN (erakätesse kuuluv lennufirma, mis opereerib kõikjal Lõuna-Ameerikas, Oneworldi liige) vahel. LAN on usaldusväärne ja täpne ehk siis kõike seda, mida Aerolineas Argentinas ei ole. Kuna võrdlusmaterjali veel polnud, siis ei osanud seda väidet kommenteerida, kuid reisikirja lõpus tuleb ka võrdlusmoment sisse. LAN-ga läks igatahes kõik väga libedalt, check-in tehti kiirelt ja ka turvakontroll oli pigem selline moe pärast. Ahjaa, LAN-i piletite bronnimisel nende kodulehel mõned kuud tagasi anti pärast piletite eest tasumist meile võimalus välja valida ka sobivad kohad. Klikkasid lingile ja avanes lennukisalongi pilt pealtvaates ja sealt valisime siis sobivad kohad välja. Sellist imeasja pole me veel ühegi lennufirmaga teha saanud. Ning check-inis ulatatigi meile pardakaardid nende samade, meie poolt valitud kohanumbritega. Superluks, ütleks mina.
Kuna lennuk läks 8:30, siis oli veits aega vaja surnuks lüüa. Panime posti mõned kaardid kodustele ja nautisime suurepärast Buenos Airese panoraami (ootesaali aknad avanesid maandumisrajale ja selle taga oli juba pealinna kesklinn). Kuna valgustingimused olid õige magusad, siis tegime ka mõned klõpsud. Õhkutõusmisel saime aimu ka Buenos Airese suurusest - see tundus lõppematu. Miljonilinnad on lummavad.
1 tund ja nelikümmend minutit pärast õhkutõusu puudutasid LAN-i Boeingu rattad juba Puerto Iguazu lennuvälja asfalti. Lend oli sündmustevaba ja roiskuv kapitalism polnud LAN-i veel täiesti ära rikkunud – anti süüa ja toolivahe oli vägagi asjalik. Teinekordki lendaks.
Maandumine oli omamoodi elamus – nii kaugele kui silm seletas oli ühtlaselt roheline metsamassiiv. Ei paistnud ühtegi asulat ega autoteed ja siis järsku (mõni minut ennem maandumist) nägime alles maandumisrada. Aga see ka arusaadav, sest lennujaam oli väike – a la Pärnu lennujaam Eestis. Pagasi saime kätte praktiliselt kohe ning ukse pealt ostsime ka pileti mikrobussi peale, mis pidi meid Puerto Iguazu linna viima (lähim asula Iguazu jugadele Argentiina poolel). Tuli välja, et teenus sisaldas eneses ka vedamist otse hotelli juurde. Kuna meil broneeringut polnud, siis nimetasime ühe hotelli nime, mille olime LP-s ühe variandina ära märkinud – Hotel Lilian. Taksojuht teadis seda ning sõit võis alata.
Juba see sõit lennujaamast linna oli paljulubav – kitsas tee läbi paksu džungli, kus mootorimüra vahele kuulis erinevaid kriiskeid ja linnulaulu (nagu džunglis ikka). Peale selle lendas ringi kilodeviisi erinevaid värvilisi liblikaid. Jah, sellist Argentiinat me tahtsimegi! Hoolimata tapvast kuumust ja kõrgest õhuniiskusest, olime juba selles väikeses mikrobussis väga rahul oma otsusega mõneks päevaks troopikasse tulla. Ca 15 minutit saimegi loksuda kui mikrokas ühel Puerto Iguazu tolmusel kõrvaltänaval, ühe kollase maja ees, seisma jäi ning juht hüüatas „Residencial Lilian!“. Kobisime välja ja läksime põksuvil südamil hotelli trepist üles. Ega me ju ei teadnud kas üldse vabu kohti on ja kui palju see öö tänasel päeval siin üldse maksab. Meil oli mõni aasta vana Lonely Planet, mille hinnainfo (nagu varem sai mainitud) oli selgelt vananenud. Väljast paistis hotell küll puhas ja korralik, viimast kinnitas ka konditsioneeritud jaheda õhu pahvak ukse avamisel. Selgus, et vaba tuba siiski oli ning ühe öö hind oli 145$. Ideaalne! Ja tuba oli suur – kahe kahekohalise voodiga ning vannitoas oli isegi vann olemas. Ka oma rõdu oli sellel toal (pildil 2.korrus, vasakpoolne nurk :P). Seega suutsime huupi tabada naelapea pihta.
Aga ega me hotelli pärast ju siia ei tulnud. Panime oma kompsud kiirelt tuppa ära, kohandasime end ümber džunglimatkale sobivaks (st kaasa vesi, pikemad riided ja peakate + loomulikult fotokas) ning peagi olime juba teel bussijaama poole. Tuli välja, et see asus vaid mõnisada meetrit meie hotellist, olime järjest rohkem rahul oma kaalutletud ja hästi välja kukkunud majutuskoha valikuga. Bussijaamas väga kaua otsima ei pidanud. Võtsime kõige tavalisema liinibussi pileti edasi-tagasi (maksis mõned kroonid), kuigi kahvanägudele oli konditsioneeritud kõigi mugavustega turismibussi teenust pakkumas kohe päris mitu firmat. Meie pealt jäid neil veeringud teenimata, sest olime teadlikud asjaolust, et juga asub kõigest 15-20 minutise bussisõidu kaugusel linnast. Ning meile sobis täiesti sõita koos kohalike ja peamiselt üle piiri Brasiiliast saabunud turistidega ühes liinibussis. Buss oli tõeliselt praktiline, ka firma nimi oli vastav - El Practico.
Buss viis meid täpselt Iguazu Rahvuspargi värava ette ning meile suureks üllatuseks ei olnud seal mingeid suuri rahvamasse. Kuigi on tegu ühe Argentiina suurima turismimagnetiga. Ostsime rahulikult ära sissepääsupiletid (à 40$) ning jalutasime väravast sisse. Kaasa saadud kaardi abil panime paika oma matkaplaani. Rahvuspargi territooriumil oli 4 olulisemat matkarada ning meil oli plaan neist vähemalt 2-3 läbi teha. Kõige lühem oli nn Green Trail, mis läbis vihmametsa ja otseselt jugade juures ei tiirelnud, kuid samas algas see praktiliselt sissepääsu juurest. Paseo Inferior viis alt jugade eest läbi ning Paseo Superior lookles mööda laudteed platoo ääre peal, otse jugade kohal. Neid kõiki radasid võis ka vältida kasutades väikest turistirongi (a la Tallinna Loomaaias), kuid me ei tulnud siia rongiga sõitma.
Võtsime niisiis ette lühikese (650m pikkuse) Green Traili ja astusime lõõskava päikese käest, džungli veidi jahedamasse embusse. Teadmiseks niipalju, et tegemist on ikkagi üsna tsiviliseeritud rahvuspargiga, seega matšeetega läbi džungli teed raiuda ei tulnud. Rada oli alguses lausa asfaldiga kaetud ning üle ojade ja jõgede olid ehitatud sillad. Aga kuna rahvast liikus vähe, siis saime jalutada ja loodust uurida praktiliselt omaette. Ning kui mõni turismigrupp tuli, siis purjetasid nad reeglina mööda sellise kiirusega, et ei pannud tähelegi. Mida me tähele panime olid juba eelnevalt ära mainitud kirjud liblikad, igasugused eksootilised taimed ja ka mõningad loomad. Kõige tihedamalt nägi seal erinevaid sisalikke ja iguaane, kuid korra sattus meie silma alla ka ninakaru (ingl: coati). Ninakarud pidid olema väga rahulikud isendid, kuid kui neid toita, siis pidavat muutuma agressiivseks ja isegi inimesi ründama. Meie talle süüa ei pakkunud, proovisime vaid pilti teha, niipalju kui ereda päikese ja pimeda, järskude varjudega metsaaluse kombinatsioon seda võimaldas.
Üsnagi agressiivsed olid aga liblikad, kelle arvu võis mõõta ehk tuhandetes (kohati õhk lausa mustas nendest). Osad olid ilmselt lendamisest nii väsinud, et kasutasid edasiliikumiseks inimtaksosid. Tihtipeale leidsime oma seljakottidel või särgi peal puhkamas paari-kolme kirjut tiivalist. Seega vaatamist ja pildistamist oli meil seal kõvasti. Suurema valiku floorast ja faunast, mis objektiivi ette jäi, (nii sellel kui ka järgmistel päevadel) leiad meie loodusfotoblogist. Lihtsalt otsi seal üles 2008 aasta samad kuupäevad - blogi asub siis teatavasti siin.
Green Traili lõpus asus nii Paseo Inferiori kui ka Paseo Superiori algus koos vastava rongipeatuse ja söögikohaga. Kuna parajalt pikk matk oli ees, siis täitsime kõhtu salaami baguette’iga ning täiendasime ka joogivarusid. See viimane oli eriti oluline, sest tohutu kuumus ja niiskus pani higi kiirelt voolama ja seda vedelikukaotust tuli taastada.
Otsustasime esimesena ette võtta Paseo Inferiori ehk siis vaadata jugasid eest ja alt poolt. Pea kohe pärast rajale asumist hakkasid juba puude vahelt mõned kosed paistma. Ja mida edasi, seda vägevamaks vaated läksid. Alguses keerutas rada mõnede väiksemate koskede juures, kuid ühel hetkel avanes meie ees täiesti kirjeldamatult võimas vaatepilt. Tohutult lai jugade kaskaad, mis langes alla Iguazu jõkke erinevatelt kõrgustelt ja erineva hooga. Ja kuna Iguazu asub ikkagi džunglis, siis vaatemängule andis lisavunki juurde ümbritsev taimestik. See vaatepilt pani tõsiselt ahhetama, aga ilmselt üks pilt on parem kui tuhat sõna (vt ka päises olevat panoraami):
Iguazu tuleb muide kohalike pärismaalaste keelest (guarani keelest) ning tähendab „Suur Vesi“. Ja suur on ta tõepoolest. Kokku on 2,7 kilomeetrisel lõigul 275 juga. Kõrgeimad ulatuvad 82 meetrini, kuid keskmine kõrgus on seal 64 meetri juures. 2/3 jugadest kuulub Argentiinale ja 1/3 Brasiiliale. Külastada saab nii Argentiina kui ka Brasiilia poolelt. Väidetavalt on Brasiilia poolelt parem ülevaade, kuid Argentiina poolelt näeb lähemalt. Meie igatahes vaadete üle ei nurisenud, vahepeal lihtsalt istusime ja jõllitasime. Pole ka ime, sest Iguazu on kõige suurema aastase veemahuga kaskaad maailmas. Kuigi Victoria juga Aafrikas on veidi kõrgem ja nn „katkematu veekardin“ on pikem, siis Iguazu lööb massiga. Niagara näiteks jääb mahtudes päris mitu korda alla.
Paseo Inferior lõppes ühe suure kose jalamil, seega soovi korral võis täiesti läbimärjaks saada. Päike ja veepritsmed tekitasid seal tihtipeale mitmekordseid vikerkaari. Meil oli märjaks saamise soov ainult osatine – võtsime veidi jahtust, kuid päris tilkuvana edasi tatsata oleks olnud ka ebamugav. Ekstreemsemate huvidega inimestel on võimalik sealt raha eest võtta ka paadisõit otse jugade alla. Kuna meil hakkas kaasa veetud fototehnikast kahju ning tegelikult tahtsime jugasid piiluda ka ülevalt poolt, siis sellest võimalusest loobusime. Marssisime selle asemel Paseo Superiori algusesse ning käisime läbi ka selle raja ning ei kahetsenud. Platoolt alla vaadates on vaated samuti täiesti uskumatud. Vaadetele sekundeeris veel tohutu veemühin, mis andis kokku üleva pildi looduse võimsusest. Seal koskede ääre peal sagis ringi ka üsna palju erinevaid lindusid, üks kirevam kui teine. Tundus, et selline veeaurune õhkkond oli väga sobilik söögi otsimiseks ja osadel ka pesade ehitamiseks. Üks lind suutis meid ka poolsurnuks ehmatada. Nimelt hüppas suure raginaga võsast laudtee käsipuu peale ja jäi siis liikumatult seisma. Suutsime küll värisevi käsi ka paar keskpärast klõpsu teha, kuid veidi ootamatu oli see konkreetne kohtumine.
Radade algusesse tagasi jõudes tundsime endas jõudu ära käia ka „Garganta del Diablo“ ehk „Kuradikurgu“ nimelise kose juures. See asus küll mõned kilomeetrid eemal, kuid õnneks viis ka selle raja algusese rong. Jalgsi poleks me sinna jõudnud ei ajaliselt ega ka füüsiliselt. Olime ju päris mitmed kilomeetrid juba maha vantsinud. Rongi peale saime kohe ja peagi olimegi järjekordsel laudteel, mis seekord jooksis eranditult vee kohal. Pikkus õnneks ainult 1,1 km (st 2,2 km edasi-tagasi). Tee koseni oli turistile samuti huvitavaks tehtud kuna presenteeriti jälle erinevaid värvilisi lindusid ning pakuti hunnituid vaateid Rio Iguazule ja seal asuvatele väikesaartele. Mida lähemale me raja lõpule jõudsime, seda valjemaks muutus mühin. Kohale jõudes oli kosemürin selline, et osades kohtades tuli rääkimise asemel karjuda. „Garganta del Diablo“ on siis Iguazu koskedest suurim ja kõrgeim ja veerohkeim. 82 meetrit kõrguste vahe ning kose kogupikkus 700 meetrit. Veeaur võib tõusta kuni 150 meetri kõrgusele. Kuna tegemist oli siiski kuiva perioodiga, siis veeaur väga kõrgele ei tõusnud, kuid vine oli pidevalt õhus ning kose põhja ei näinud. Sellised tingimused sobisid väga sealsetele pääsukestele, kes olid oma pesad ehitanud täpselt kose seinte sisse ja sööstsid siuh ja siuh läbi tiheda veeauru sisse ja välja.
Paar korda saime kaela ka paraja dušši, sest tuule pöördumisel keeras see õhus olev veeaur järsult meile selga. Vaade eest pool Gargantale annab aimu dušši võimsusest - tuletan meelde, et selle kose kõrgus on 82 meetrit e ca 30-korruselise maja kõrgus. Õnneks olime selleks valmistunud ja fotokas oli pidevalt katte all. Seal tuli meelde ka see lugu, kuidas vanasti olid mehed ikka kangemad. Nimelt korraldati 20. saj alguses paadireise „Kuradikurgu“ ääre peale. Noh selline old-school ekstreemsus. Ja nagu arvata võite ei lõppenud üks reis väga hästi. Paat sõitis äärele liiga lähedale ning ei suutnud enam voolule vastu panna. Ja niiviisi lendaski üks paaditäis ontlikke eurooplasi kurgust alla. See tegi (täiesti ootamatult) lõpu sellele atraktsioonile. Tänasel päeval on paadiga võimalik sõita kose all ning Brasiilia poolelt on võimalik tellida ka helikopteri reis (Argentiina poolele sisenemine küll kopteriga keelatud), kuid enamus vaatamisi tuleb siiski teha kondiauru abil.

Nautisime seda looduse võimsuse musternäidet niipalju kui aega võimaldas. Nimelt oli meie soov jõuda viimase rongi peale, mis viiks meid pargi sissepääsu juurde tagasi. Kui sellest maha oleksime jäänud, siis tulnuks meile jala veel mõned kilomeetrid kõmpida, kuid see oleks olnud veidi liig. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja saime rahulikult rongisõitu nautida. Kuna suund oli hotell, siis pakkisin vaikselt asju kokku ja vahetasin fotokal telezoom objektiivi tavaobjektiivi vastu välja (noh et veel sellist üldplaani klõpsu teha). Aga nagu iga looduses fotokaga ringi käiv inimene teab, osutus see muidugi suureks veaks. Jätsin kahe silma vahele asjaolu, et see rongisõit läks ikkagi läbi paksu džungli. Minut pärast objektiivi vahetus võttis rong järsku hoogu maha ja rongijuht osutas (istusime kohe tema taga) puu latvade suunas. Ja seal olid tuukanid! Kuradi kurat jõudsin vaid vaikselt kiruda ja samas püüdsin teha nii häid pilte kui võimalik (et pärast kasvõi croppida). No mõned võtted sain (cropitud pilt tõestuseks) ja elamus igatahes oli olemas. Tuukanid oma suure ereda nokaga on niivõrd kummalised linnud, et nende nägemine oli meie üks salasoove Iguazusse tulles. Ja nüüd siis… Aga selle sõidu jooksul nägime veel erinevaid linde ning samuti üht ninakarude karja.
Lõpp-peatuses e siis pargi sissepääsu juures otsustas mu abikaasa äri teha ja ostis endale kaupa kokkupakkivatelt tädikestelt ühe väikese käekoti (käsitöö, ise nägime kuidas nad ennem neid seal tegid). 40$ tundus veidi palju ja kui abikaasa minekule asutas, kukkus hind 10$ võrra. 100 EEK riidest koti eest oli vägagi hea hind, seega diil sai tehtud. Bussiga linna poole sõites otsustasime, et ei viitsi enam välja sööma minna, kuna jalad olid läbi (oma 14-15 km sai läbi vantsitud) ning naisel olid ka väikesed villid tekkinud. Otseselt midagi ei hõõrunudki kuid kuumuse ja niiskuse kombinatsioon tegi oma töö. Puerto Iguazu bussijaama juurest leidsime ühe Supermercado (loe: toidupoe), ostsime sealt hunniku toidukraami ja vedasime ennast hotelli ära. Seal manustasime ostetud provianti ning rüüpasime õlut peale. Selle kõrvale vaatasime aga TNT pealt Austin Powersi filmi. Tõeline kvaliteetaeg! :P Aga ega linnas poleks peale söömise ka midagi teha olnud, tegemist siiski sellise väikelinnaga, kus ööelu praktiliselt ei eksisteeri. Põhku pugesime üsna vara, et homseks päevaks korralikult välja puhata.

Kommentaare ei ole: