05. november - Ushuaia, Tulemaa Rahvuspark

See päev ärkasime varem, kellaosutid näitasid 7.30 kui silmad lahti lõime. Kuna me olime siinkandis vaid viivuks, siis tuli igast päevast püüda maksimumi. Kiirelt keerasime hommikusöögi hinge alla, panime selga matkale sobilikud riided, seljakotid vajalikku kraami täis ning asusime teele. Sobilikest riietest rääkides ei olnud ma muidugi lõpuni aus – tuli välja, et abikaasa oli koju unustanud kinnised matkajalatsid ning nii tuli tal matkata tavaliste linnatossudega. Need muide olid valget värvi. See väike pisiasi aga meie matkahimu ei vähendanud ja meid ootas ees Tierra del Fuego rahvuspark. Vähemalt olime soojalt riides ja teotahet täis. Välja astudes jõudsime veel silmanurgast piielda Ushuaiat piiravaid mägesid - ilm oli selgem ja vaated palju paremad. Võimas!
Ennem transpordi otsimist (pargi sissepääs asus ca 10 km linnast) hüppasime veel läbi YPF nime kandvast bensukast ja varusime provianti. 3 liitrit vett, võileibu ja energy-bare. See tehtud, olime minekuks valmis. Nagu LP ka lubas olid bussijaamas ootel erinevad teenusepakkujad, kes juba kaugelt meie suunas viipasid. Üks hõikas juba eemalt „Parque Nacional?“ ning meil ei jäänud muud öelda, kui „Si, Parque Nacional!“ Uurisime hindasid ja need olid suhteliselt krõbedad, või noh mis nüüd nii väga, aga ikkagi. 25$ üks suund, üks inimene. Edasi-tagasi kahepeale siis 100$. Minek oleks olnud taksoga ilmselt odavam, kuid tagasitulek oleks olnud probleem, sest tegemist on siiski praktiliselt asustuseta kohaga. Seega oli oluliselt mugavam teada, et meie matkaraja lõpp-punktis on kindlal ajal buss olemas. Seega lõime käed ja asusime ootama, väljasõit oli punkt kell 9.00. Juba pool 10 olime rahvuspargi väravas pileteid ostmas ning 30$ eest saime õiguse edasi minna.
Nüüd mõned sõnad Tulemaa rahvuspargist. Tegemist on siis Tulemaa Suure Saare (Isla Grande) Argentiina poolses osas asuva 630 km² suuruse kaitstud alaga, mis on kaitse all aastast 1960. Algab ta Beagle’i kanali äärest ja jookseb sirgjooneliselt põhja poole mööda Tšiili piiri. See on väga populaarne koht matkajate jaoks kuna dramaatilised vaated koskede, ürgmetsade, mägede ja liustikega on seal ringisumpamist väärt. Samas peab arvestama sellega, et avatud on vaid väike osa rahvuspargist, enamus alast on siiski eraldatud ja ligipääsmatu ning sinna rahvast ei lubata (et kaitsta keskkonda). Siit algab ka Pan-Ameerika maantee, mis viib välja kuni Alaskani (puudub vaid mõnekümne km pikkune lüli Lõuna ja Kesk-Ameerika vahel e nn Darien Gap).
Metsad on peamiselt erinevat masti pöögimetsad (lenga-pöök) ja muud metsad puudega, mille nimesid ma eesti keeles ei tea (nt coihue, ñire). Kuna tegu on tõeliselt metsiku loodusega, siis elab seal ka suur hulk loomi – guanakod, rebased ja koprad kui nimetada mõned. Sissetoodud elukatest on palju kahju suutnud teha Euroopa jänesed ja ondatrad.
Pargis matkataval alal oli õnneks valikuid mitmeid. Kokku on seal neli pikemat matkarada. Senda Pampa Alta ühendab Pipo jõe äärset laagrit Ensenada lahe äärse laagriga ning pikkust on 8 km. Sellelt rajalt avanevad vaated Beagle’i kanalile ning samuti on võimalus näha ürgmetsa, kopratamme ning lõpetuseks ka Guanaco mäge. Senda Hito XXIV liigub mööda Roca järve põhjakallast ning jõuab välja Tšiili piirini. Kokku on 10 kilomeetrit matkamist järve kaldal läbi ürgsete pöögimetsade. Senda Cerro Guanaco on tehniliselt kõige keerulisem, kuna see 8 km pikkune rada ronib kohalikus plaanis kõrgeima mäe – Guanaco – tippu (970 m). Sealt avanevad ka supervaated kogu piirkonnale.
Meie valisime endale neljanda variandi e Senda Costera. See 8 km pikkune rada lookleb läbi metsa, samas jõuab vaheldumisi Ensenada ja Lapataia lahe äärde. See rada tundus kõige huvitavam seetõttu, et siin lubati näidata väga erinevat metsakooslust ning väga kauneid vaateid. Peale selle möödus rada nendest kohtadest, kus kunagi elasid Yamana hõimu pärismaalased, mistõttu võis saada kätte vähemalt tunnetuse, et mismoodi see elu võis käia. Ka raskusaste – meedium – tundus sobilik.
Ilm Ushuaias oli suhteliselt tatine, kuid kui mikrobuss meid Senda Costera alguses maha pani, piilus pilvede vahelt välja ka päike. Samal ajal startis rajale veel ca 10-15 inimest, kuid kuna me oleme sellised aeglased kõmpijad ja tihedad pildistajad, siis mõne minuti pärast olime üksi. Ümbrus oli müstiline – iidvana igihaljas pöögimets, kaljud, lahesopid. Kohati oli maastik kaetud õrna lumekihiga, kohati õitsesid esimesed kevadlilled. Paaris kohas läks matkarada otse randa välja ning sealt sai tasku pistetud nii mõnigi merekarp kui ka kivi.
Peagi muutus aga ilm kardinaalselt (seda pidi siinkandis tihti juhtuma) ning päike kadus ja sadama hakkas laia lund. Me ikka ei saanud sellest üle, et vaid 24h tagasi praadisime Buenos Airese päikeselõõsas. Niivõrd sürreaalne kogemus. 10 minutit hiljem paistis jälle päike ja veel 15 minutit hiljem tuli jälle paksu lund. Selline sipsime erinevate ilmade vahel andis tulemuseks selle, et rada muutus väga mudaseks. Abikaasa oma valgete papudega oli püstihädas. Aga noh need oli ikka paremad kui plätud, seega läksime aga vapralt edasi.
Peagi hakkas ka fauna end meile ilmutama. Esmalt silmasime igasuguseid erinevaid kohalikke hanesid, kelle pilte võib näha siin ja siin. Siis ühes lahesopis kaljude otsas turnides nägime järskus suurt hulka röövlinde, kes osutusid väikekarakaaradeks. Kuna inimene ei ole siinkandis väga levinud liik, siis ei osanud muud elukad ka meid väga karta. Ok, päris silitada ei lasknud, kuid täiesti rahulikult võisid jalutada 10 meetri kauguselt mööda, ilma et kotkaline oleks teinud teist nägugi. Ühel hetkel märkas abikaasa, et neid linde ja ka meid jälgib veel üks silmapaar. Ühel kaljueendil paistsid uudishimuliku rebasepoisi silmad. Niisama passis seal meid ja meie siis passisime teda vastu. Läbi binokli ja teleobjektiivi.
Rada aga muudkui eksles selles ürgses ja väga lahedas metsas. Võimsad ja käänulised puud ja võrade vahelt paistvad valged mäetipud. Olime väga rahul, et olime otsustanud siia tulla. See elamus oli juba seda vaeva väärt ja me polnud veel oma matkal poole pealgi. Iga kurv ja iga künkatagune võis tuua ootamatusi. Näiteks ühel laheäärsel lagendikul kohtasime hobuseid. Veidi arad olid ja meie küpsiseid ei soovinud. Eelistasid hoopis lume seest rohtu ja põõsastelt lehti närida. Teisel samasugusel lagendikul oli veel hobuseid sh üks väike must varss, kes ilmutas selget huvi meie tegemiste ja olemise vastu. Ema siiski valvas, et ta liiga lähedale ei tuleks.
Hobuste isukas nämmutamine ajas meil ka isu peale ja tegime mõned energy-barid ja veidi vett ning ronisime aga edasi. Ja ilm oli ikka selline – vahepeal sadas lund ning siis säras jälle päike. Temperatuur liikus pidevalt vahemikus -1…+2°C. Õnneks tuult praktiliselt ei olnud, mistõttu matkamine hoidis nahavahe soojana.
Kusagil poole distantsi peal muutus aga tee oluliselt mudasemaks ja tõusud/langused järsemaks. Abikaasa oma libedate tänavapapudega oli kohati üsna hädas (ei jõudnud kuidagi ära kiruda, et sobivamaid jalatseid kaasa ei võtnud). Kahepeale saime õnneks kuidagi hakkama ning tagasi keerama ei hakanud. Põnevatest lindudest jäi meil tee peale veel Magalhaesi rähn, kelle toksimist kuulsime juba kaugelt. Õnnelike juhuste kokkulangemisel saime pimedas metsas ja okste vahelt temast ka enam-vähem talutava pildi. Sellist Eestis pole. Päris vahva oli vaadata – proovis üht ja proovis teist puud kuni lõpuks leidis piisavalt pehkinud isendi. Ja siis muudkui tok-tok-tok ning meie fotokaga klõps-klõps-klõps-
Lumevalangud taevast muutusid tihedamaks. Abikaasa ütles isegi, et nigu jõulud. Vahepeal (üha harvem) välja tulnud päike enam puude okstelt lund ära sulatada ei suutnud, seega mets oli muutunud rohelisest lumivalgeks. See tegi muidugi meie olukorra jälle raskemaks, sest rada muutus ka oluliselt libedamaks. Päris keeruline oli – mudased ja libedad, järsud tõusud. Õnneks ei juhtunud abikaasal midagi, kuid minul õnnestus üks korralik paskaak (spagaat) teha ja põlv maha panna. Tuli olla ettevaatlikum. Paar korda tuiskasid (meie liikumiskiirusega võrreldes) meist mööda teised matkajad – korralikud matkajalatsid jalas ning seetõttu väga mudast ei hoolinud. Vaatasime neile kadeda pilguga järele…
Õnneks sai see mudarada peagi läbi ning leidsime ennast jälle lahe ääres, kivisel pinnasel. Sealkandis jäid meile silme ette ka kohalikud looduserüvetajad e Euroopa metsajänesed. Eurooplaste poolt siiatooduna on nad segamatult paljunenud ning tänasel päeval on neid juba ülemäära palju (eriti veel arvestades seda, et tegu on võõrliigiga). Seda me imestasime, et kõik muruplatsid on viimastel sadadel meetritel justkui muruniitjaga ära pügatud. Lõpuks õnnestus meil haavikuemandaid ka näha. Nosisid ühe künka otsas ja künka sees olnud aukude järgi võis aimata, et tegu on nende majaesisega. Inimest veidi pelgasid, kuid otseselt punuma ei pistnud. Lasksid ikka fotograafil ka end hästi tunda.
Peale seda ronis veel rada veidi aega mäkke ja siis hakkas jooksma paralleelselt autoteega. Kuna abikaasa jalatsid olid läbimärjad, siis astusime rajalt kõrvale ja viimase kilomeetri kõndisime mööda teed. See plaanitud 3 tunnine matk osutus meie jaoks 4,5 tunniseks, kuid kõikidele pisihädadele vaatamata olime ülimalt õnnelikud. Väsinud ja märjad, kuid õnnelikud. Oleks aega rohkem ja varustus parem, oleks mõnel teisel päeval veel tulnud ja veel veidi ringi matkanud. Vaated olid lihtsalt seda väärt ja loodus tundus tõeliselt metsikuna.
Mööda teed bussipeatuse poole jalutades nägime veel hulgi jäneseid. Osad ei teinud üldse meist välja, kuigi jalutasime neist paari meetri kauguselt mööda. Olid muru pügamisega niivõrd ametis. 15 minutit ennem kella 15.00-i olime oma sihtpunktis. Väike kämpingukoht koos bussipeatusega. Ennem veel kui mikrobuss meid peale võttis ja Ushuaiasse tagasi viis, saime täiesti hämmastava vaatepildi tunnistajaks. Nimelt istusid seal väljas ühe laua ääres kaks matkajat ja taastasid oma jõuvarusid kohvi ja võileibadega. Ühel hetkel aga maandus nende laua äärele väikekarakaara (see on selline merikotkast veidi väiksem röövlind) ning hakkas palukesi nillima. Täiesti uskumatu! Eks nad on varem midagi saanud ja keegi neile liiga pole teinud, seetõttu oli ilmselt nii seltsiv. Aga ikkagi! Selline oli siis viimane mälupilt külastusest Tulemaa Rahvusparki.
Ushuaiasse jõudes ronisime alt, mere ääres asuvast, bussijaamast üles hotelli ja nautisime seal täiega tsivilisatsiooni mõnusid – soe dušš ja kuivad riided. Peagi oli soe kontides tagasi – see kadus meil seal transporti oodates. Toimingud tehtud otsustasime otsida toidupoe ja sealt endale söögikraami osta. Käisime peatänaval edasi-tagasi, kuid sellist kauplust, kus süüa müüakse ei olnud. Ainult suveniirid, matkatarbed, ehted, kudumid jne. Puhta turistikad – nännipoes müüdi näiteks õlut, mis maksis 8$ 0,33l. Ei lähe läbi.
Loogiliselt mõeldes jõudsime järeldusele, et kusagilt peavad kohalikud ju endale süüa ostma ja seetõttu otsisime edasi. Lonely Planet vihjas, et kusagil all sadama kandis pidi olema toidupood, kuid mitte ei leidnud seda üles. Küsisime lõpuks abi juba tuttavast YPF bensujaamast (seal ka peale võikude midagi polnud) ning meid juhatati peatänavast mõned tänavavahed ülespoole. Seal pidi olema. Nagu mainitud olid tänavad üsna järsu kaldega ja kuna täna oli juba turnitud küll, siis läks sinna jõudmine vaevaliselt. Vahepeal mõtlesime, et läheme sööme hoopis väljas, kuid restod avati alles kella 8 paiku (a siis oli alles 5-6). Pärast pikka jalutamist mööda erinevaid elamurajooni tänavaid lõpuks leidsime selle, mida otsisime. Poe nimi oli ka muidugi vastav – „La Anonima“. Ostsime õlut, veini, söögikraami ja ka uue korgitseri (vana korgitser oli lennujaamas ohverdatud taskunoa küljes) ning loivasime hotelli tagasi. Vaatasime Zorrot, kirjutasime kodustele kaarte, jõime õlutit – ühesõnaga puhkasime. Nii lõppeski meie järjekordne tegus päev.

Kommentaare ei ole: