See mis kell me ärkasime, seda võite lugeda eelmise peatüki lõpust. Kaheksas november oli suhteliselt sündmustevaene päev kui see välja arvata, et meie reis oli läbi ja pidime hakkama koju sõitma. Hakkama on siin kõige õigem sõna, sest vastupäeva lennates kaob aeg väga kiirelt sõrmede vahelt ja nii oligi, et lendama hakkasime laupäeva päeval ning koju Tallinnasse pidime jõudma pühapäeva hilisõhtul. See on pikamaareiside kõige ebameeldivam osa – üks tohutu passimine ja sõitmine. Tead, et parem osa on läbi ja kojuminek, kuid koju saamiseks pead veel taluma tükk aega väntsutusi.
Kuna me kõike seda teadsime, siis ega meil sellel hommikul mingit soovi veel midagi ette võtta ei olnud. Ega tegelikult polnud seda aega ka nii ülemäära palju. Lennuk pidi väljuma 15:20 ning pikamaalendudel tasub varakult minna lennujaama. Selle saime selgeks juba Mehhiko reisil. Lennufirmad tegelevad ju overbookimisega, mis tähendab siis seda, et kohti müüakse rohkem kui lennukis neid on. See ilmselt tuleneb sellest, et statistiliselt on välja arvutatud, et kui palju inimestest jätab keskmiselt ühele lennule tulemata. Selleks, et mitte sõita tühjade kohtadega, müüakse rohkem pileteid. Ja häda sellele lennukitäiele, mis ei mahu statistilistesse raamidesse ja kõik piletiostjad kohale ilmuvad. Selle vältimiseks võtsimegi peale hommikusööki ja check-outi takso (hotelli poolt fix hind 75$) ning kolmveerand tunni pärast olimegi Ezeiza lennuvälja ukse ees.
Kohvreid kohe ära anda ei saanud, kuid saba oli tekkinud juba päris pikk Iberia leti juures. Õnneks peagi siiski kassad avati ja ilma viperusteta saime kätte nii Buenos Aires – Madriid kui ka Madriid – Stockholm pardakaardid. Ega siis pikka pidu ei olnud – läbisime turvakontrolli ja läksime üle piiri ära. Seekord õnneks terariistu ja tulirelvi kotis polnud, mistõttu kõik mis kaasas oli, jäi mul ka alles. Ja siis hakkas ootamine. Õnneks solgutati rahvast ühe värava juurest teise juurde, mis andis veidi tegevust. Ülejäänud aeg läks pingil mugavaima aseme leidmiseks ning raamatute lugemiseks. Lõpuks siiski hakati pardale lubama. Saime jälle aknaaluse, kahese koha.
Nagu mainitud läks lend vastupäeva – st pärastlõunal startinud lennuk jõudis pimedasse öhe üsna kiirelt. Sai veel tehtud paar viimast klõpsu Lõuna-Ameerikast ja siis keskendusime filmiprogrammile ning serveeritud õhtusöögile (seekord isegi päris maitsev). Ja magamisele. Lennu kohta võib veel mainida seda, et kamp meie kalleid ja palavalt armastatud idanaabreid suutsid välja vihastada nii kaasreisijad kui personali. Personalile millegipärast ei meeldinud see, et kodanikud läksid lennuki nn stjuardesside osasse ise kappidest alkoholi otsima. Märkuse tegemise peale hakati seal tõestama, et kui halb lennufirma ikka Iberia on ja kuidas teiste lennufirmadega ikka parem lennata on. Samuti küsiti, et „kas te norite meie kallal selle pärast, et oleme venelased?“ Suu pandi sellel kambal kinni suhteliselt efektselt – öeldi, et kui tahate ise baarikapis alkoholi sees sobrada, siis oleks tulnud osta esimese klassi pilet. Seni kuni sõidate turistiklassis, seni anname veinipudeleid kätte siin meie ja täpselt niipalju kui heaks arvame. Too käis ilmselgelt tüüpidele uhkuse pihta, kuid midagi vastu ka nad ei osanud kobiseda. Seda, mida stjuardess hiljem hispaania keeles teisele lennusaatjale meist mööda minnes sajatas, ma ära trükkima ei hakka. Õnneks mingit suuremat probleemi ei tekkinud, kuid fakt on see, et praktiliselt igal lennul läheb mingi seltskond härjaks kätte ära ning olles kuulnud ka teiste reisimuljeid, siis näiteks charterlendusid Tallinnast soojale maale tasub vältida. On päris kindel, et selles lennukis on hulk inimesi, kes on nii koomas, et ei suuda liigutada, juba lennukile jõudes ning teine hulk inimesi kes on joonud end „universumi direktoriteks“ ja käituvad siis kohaselt.
See vahepala oli ka viimane mälestus ennem magama jäämist.
Kohvreid kohe ära anda ei saanud, kuid saba oli tekkinud juba päris pikk Iberia leti juures. Õnneks peagi siiski kassad avati ja ilma viperusteta saime kätte nii Buenos Aires – Madriid kui ka Madriid – Stockholm pardakaardid. Ega siis pikka pidu ei olnud – läbisime turvakontrolli ja läksime üle piiri ära. Seekord õnneks terariistu ja tulirelvi kotis polnud, mistõttu kõik mis kaasas oli, jäi mul ka alles. Ja siis hakkas ootamine. Õnneks solgutati rahvast ühe värava juurest teise juurde, mis andis veidi tegevust. Ülejäänud aeg läks pingil mugavaima aseme leidmiseks ning raamatute lugemiseks. Lõpuks siiski hakati pardale lubama. Saime jälle aknaaluse, kahese koha.
Nagu mainitud läks lend vastupäeva – st pärastlõunal startinud lennuk jõudis pimedasse öhe üsna kiirelt. Sai veel tehtud paar viimast klõpsu Lõuna-Ameerikast ja siis keskendusime filmiprogrammile ning serveeritud õhtusöögile (seekord isegi päris maitsev). Ja magamisele. Lennu kohta võib veel mainida seda, et kamp meie kalleid ja palavalt armastatud idanaabreid suutsid välja vihastada nii kaasreisijad kui personali. Personalile millegipärast ei meeldinud see, et kodanikud läksid lennuki nn stjuardesside osasse ise kappidest alkoholi otsima. Märkuse tegemise peale hakati seal tõestama, et kui halb lennufirma ikka Iberia on ja kuidas teiste lennufirmadega ikka parem lennata on. Samuti küsiti, et „kas te norite meie kallal selle pärast, et oleme venelased?“ Suu pandi sellel kambal kinni suhteliselt efektselt – öeldi, et kui tahate ise baarikapis alkoholi sees sobrada, siis oleks tulnud osta esimese klassi pilet. Seni kuni sõidate turistiklassis, seni anname veinipudeleid kätte siin meie ja täpselt niipalju kui heaks arvame. Too käis ilmselgelt tüüpidele uhkuse pihta, kuid midagi vastu ka nad ei osanud kobiseda. Seda, mida stjuardess hiljem hispaania keeles teisele lennusaatjale meist mööda minnes sajatas, ma ära trükkima ei hakka. Õnneks mingit suuremat probleemi ei tekkinud, kuid fakt on see, et praktiliselt igal lennul läheb mingi seltskond härjaks kätte ära ning olles kuulnud ka teiste reisimuljeid, siis näiteks charterlendusid Tallinnast soojale maale tasub vältida. On päris kindel, et selles lennukis on hulk inimesi, kes on nii koomas, et ei suuda liigutada, juba lennukile jõudes ning teine hulk inimesi kes on joonud end „universumi direktoriteks“ ja käituvad siis kohaselt.See vahepala oli ka viimane mälestus ennem magama jäämist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar