Hommikul ärkasime. Seega õudusfilmidest tuntud kurjad ja salakavalad kõrbeinimesed (noh sellised, kes elavad keset eimidagit ja söövad turiste) olid meid säästnud. :) Ühte võib aga öelda – öösel oli ikka paganama külm. Hommikul ärgates oli nina praktiliselt jäätunud, kuid alpakatekkide all oli muidu soe magada. Abikaasa mängis kangelast ja läks naaberruumi dušši alla, mina sellist karastamist mõistlikuks ei pidanud. Sooja vett iseenesest oli, kuid öine külmus oli veel majas sees.
Pärast hommikusi protseduure avastasime, et tegelikult olid need kõrbeinimesed hoopis ääretult lahked. Nähes, et me oleme üleval paluti meid lahkelt puhkeruumi ja anti mõista, et tuleb ka hommikusöök. Siin oli keelebarjäär tegelikult päris suur – pererahvas oli selgelt veidi närvis, et väljamaalastest külalised ning meie hispaania keele oskus oli jätkuvalt suhteliselt tagasihoidlik. Kokkuvõttes suutsime üksteisest niipalju aru saada ja arusaadavaks teha, et meile tehti kohvi ja paar saiakest. Selle eest kasseeriti meilt 10$ lisaks ning kokkuvõttes läks siis see öö tolles võõrastemajas maksma 50$.
Kohvritega majast välja astudes avastasime, et öine külmus oli kadunud ja meid ootas ees järjekordne kuum ja päikeseline päev. Tänase päeva siht oli jõuda võimalikult lähedale Mendoza veinipiirkonnale, mistõttu tähendas see suuresti kulgemist lõuna suunas. Ennem Hualfinist lahkumist plaanisime veel tankida, kuid selgus, et tankla oli remondis. Õnneks meil veel päris kriis käes ei olnud, mistõttu keerasime autonina Beléni suunas, mis kaardi ja LP järgi tundus olevat veidi suurem asula.
Päeval ei tundunudki see kõrbes sõitmine üldse hull – kõik see lahtine kruusatee ja järsud kurvid ning tõusud tundusid valgel ajal täiest rahuldava teena. Korra tuli veel läbi sõita ka jõest, kuid seekord ma isegi ei aeglustanud sõitu. Oli näha, et vesi on madal ja betoon on jälle all.
Peagi peale Hualfini aga kruusatee lõppes ning algas suhteliselt äsja valminud (vähemalt tundus nii) peegelsile asfalttee. Ning loomulikult joonsirge asfalttee kuhugi kaugusesse. Me olime jälle üksi. Teisi sõidukeid ei näinud päris pikka aega ning seetõttu sai juba harjumuseks, et kui mõni kotkas/pistrik kusagil läheduses end eksponeeris, siis sai auto lihtsalt keset teed seisma jäetud ning oma pildiklõpsud ära tehtud. Vahetevahel tegime ka niisama pause ja vaatasime, et mis on teeäärsete okaspõõsaste taga ning mismoodi see kõrb üleüldse teepealt eemal välja näeb.
Kuna ma väga pikalt ei oska lihtsalt autosõidust ja vahetevahel kinnipidamisest erinevate sõnadega kirjutada, siis kirjutan siia veel veidi Argentiina liiklusest. Nüüd on juba sõidupäevi kogunenud ning tarkust lisaks Posadases nähtule juurde tulnud. Teksti vürtsitan selle päeva sõidul tehtud piltidega.
Linnas liigeldes tuleb niisiis olla tähelepanelik, kuid Tallinnas pidevalt liiklevale inimesele ei pea seda ka kaks korda ütlema. Asfaldile veetud jooned sõiduridade eraldamiseks või muuks sääraseks otstarbeks on kohalikele liiklejatele selgelt ebavajalikud kritseldused, mida reeglina millekski ei peeta.
Rea vahetamisel ja möödasõidul suuna näitamine ajab kohalikul juhtme kokku – keegi lihtsalt ei tee seda ning inimene ei saa aru mis toimub. Suunda näidatakse ju keeramisel. Seega kui sõidad mööda, siis sõida mööda aga ära plingi tuledega. Minule kui korralikule liiklejale oli küll raske seda endast välja harjutada, kuid suunatule kasutamine tekitas tihti liigset pinget kaasliiklejates, mistõttu peagi unustasin selle kangi olemasolu.
Valgusfooridega on see lugu, et kollasega pidurdamisel lähevad sinu taga sõitjad raudselt närvi ja võid kindel olla, et lastakse signaali. Vaid mõnda aega kehtinud punane paneb autodevoo seisma. Seda reeglit ma siiski ei rikkunud ning talusin tuututamise tuimalt ära.
Fooriga ikka jamada ei maksa, isegi kui see on normiks.
Spidomeetri ja tee ääres olevate liiklusmärkide a la „40 max“ või „60 max“ omavahelist seost ei ole vist ükski argentiinlane siiani avastanud. Sõidetakse nii kuidas torust tuleb või siis nii kuidas teeolud lubavad. Pigem siiski esimene. See võib linnasisese kiiruse viia kuni 80 kilomeetrini tunnis kui tegu on peateega kus neid kraave pole (mida Posadase peatükis kirjeldasin). Linnast väljas sõidetakse tihti 120 km/h ja rohkem kui on uuem auto. Liikluspolitseid, kes kiirust mõõdaks, mina oma silmaga ei näinud. Ametlik info piirangute kohta on siis selline – väikesed linnatänavad 40 km/h, avenüüd 60 km/h, maanteed 110 km/h ja kiirteed 130 km/h.
Linnatänavad on 90% ühesuunalised seega sellega peab arvestama. Ehk siis sihtkohta jõudmiseks peab tihtipeale ümber kvartali ringe tegema.
Aga veel möödasõitudest. Suunda siis ei näidata ja jooni ei vaadata – mööda võib sõita ka üle kahekordse pidevjoone aga ohtlikke möödasõite siiski ei tehta. Seega pragmaatiline lähenemine – jooni ei vaadata, samas veendutakse, et on piisav möödasõidumaa. Selles regioonis pole see ka eriti probleem kui lõigul sõidab paar autot tunnis ja nähtavus ettepoole on mitmeid kilomeetreid :)
Teedel suunaga riigist välja või vastupidi (kas siis Tšiilisse või Boliiviasse) liigub palju üliaeglasi veokeid ning vaid värvi abil koos püsivaid autoronte. Ning häda sulle kui selline ülipikk haagisveok mägisel teel ette jääb. Möödasaamine võib minna raskeks. Ja siis rühidki edasi 20-30 km/h. Auto teeb aeglaseks loomulikult ka see, et veokisse on pandud niipalju kraami kui vähegi mahub. Lubatud teljekoormus on raudselt vaid number kusagil manuaalis ning kuna auto on paarkümmend aastat juba sisse sõidetud, siis võib seda numbrit raudselt mitmekordselt ületada.
Kui ma ennem kirjutasin, et kiirust ei mõõdeta, siis see ei tähenda, et politseikontrolle pole. On küll. Reeglina on tegu statsionaarsete postidega, kus politseinikud kogu aeg valves on. Mõni näitab lihtsalt, et sõida edasi, teine peab kinni ja teeb väikese küsitluse minu liiklemise suundade ja eesmärkide kohta, kolmas tahab näha ka pabereid ning neljas tahab näha ka pagasiruumi. Kinni võidakse pidada nii asulapiiridel kui suurtel teedel keset ei midagit.
Aga niipalju siis liiklusest.
Belénisse jõudes leidsime kiirelt tankla ja lasime paagi triiki täis. Teab, mil jälle saab. Täna me olime juba oma eesootavast teest ja kõrbelikust tühjusest teadlikud, mistõttu üllatusi ei esinenud. Linnas sai veidi ka ringi jalutatud, sest tegemist oli tõelise oaasiga keset kiviseid mägesid – kaunid pargid ja väga mõnus atmosfäär.
Kuna meile hommikusöögi saiast ei piisanud, siis ostsime linna keskväljaku lähedalt pagaripoest kotitäie värskeid-soojasid empanadasid ning juua. Need maitsesid jumalikult ning seda ainult 1,50$ tükist. Seal keskpargis jäid meile silma ka puude otsas kaklevad papagoid, kellele panime nimeks „kung-fu papagoid“. Pilti näeb siin ja pildilt tuleb ehk ka välja, et miks me sellise nime panime neile.
Pärast Belénit jätkus sõitu kauemaks. Kõrb või pampa (pigem nende kahe segu), kotkad, kaktused, liiv, madalad taimed, kuumus. Elus loodusest jäid meile silma ka teeäärsetes liivavallides olevad augud, millest nii mõnigi kord üks väike pea välja vahtis. Need olid mingid merisigade suurused elukad, kes selle karmi keskkonna omale koduks olid valinud. Täpset nimetust ei oska öelda ja kahjuks pildile ka ei saanud. Küll aga saime pildile ühe kotka
(hiljem määrasime ta küll pojaks), kelle uudishimu ületas selgelt normaalsuse piirid (kotka mõistes) ning kellest seetõttu saime nii hea pildi kui üldse ühest vabas looduses olevast kotkast tollase Tamroni super-slow-zoom objektiiviga üldse saada võis. Tavapärane olukord on ju selline, kus inimest juba kaugelt nähes, udjab kotkas minema. See aga istus vapralt puu ladvas ja passis. Kui ma päris puu alla jõudsin, siis lõi tiivad laiali ja liugles minema. Maagiline kohtumine sellise merikotka mõõtu kotkapojaga (vt ka pilti siin).
Sellel päeval nägime erinevaid pistrikke ja kotkaid väga palju – erinevates poosides, asendites, toimingutes. See näitas, et kõrbes ikkagi elu on ja süüa jagub ka suurtele röövlindudele. Kui metsik loodus ei anna, siis ehk kooleb ära mõni kohaliku põllumehe kits või lehm, keda annab siis teepervel nokkida.
Pärast tunde ja tunde sõitu, ehk kusagil pärastlõunasel ajal viis meid tee jälle läbi soolavälja. See aga oli Salinas Grandesega võrreldes palju tagasihoidlikum ning ei paistnud, et seal oleks tootmistegevus käinud. Põhjus võis olla ka selles, et soolakihil oli vesi peal ning paistis, et sool on üsna segamini mulla ja muu sodiga.
Õhtu hakul sai aga see trööstitu, kuid samas põnev maastik läbi ja jõudsime uuesti mägede jalamile ning viinamarja väljade vahele. Olime Mendoza provintsis. Kõrbe lõppemisel tuli läbida autoga üsnagi põhjalik sanitaarpunkt, kus uuriti, et kas meil pole kaasa puuvilju (ei olnud) ning pärast seda tehti autole ka põhja alt sanitaarpritsimine. Mendoza on ju Argentiina veinikelder ning igasuguste haiguste levik muust maailmast siia oleks kõva löök regiooni majandusele. Seega olid sellised abinõud täiesti arusaadavad.
Vahetult pärast päikese vajumist Andide taha jõudsime San Juani linna. Lonely Planeti abil leidsime vana raudteejaama lähedal (suhteliselt kesklinnas) hotelli nimega Nuevo San Francisco, kus 150$ eest saime väga lärmaka, aga selle eest maailma ebamugavaimate patjadega toa. Selle padja tegemine on väga lihtne – võta salvrätik, pane sellele padjapüür ümber ja voilà. Positiivne selle hotelli juures oli aga see, et veidi eemal oli võimalik auto parkida kinnisesse hoovi ehk siis turvalisuse pärast ei pidanud muretsema.
Kuigi väga palju täna just ette ei võtnud, siis 8-st empanadast ja Beléni turult ostetud puuviljadest jäi ikka söögi mõttes väheseks. Seetõttu seadsime sammud hotelli lähedal olevasse grillkotta – see jäi meile kohe silma, sest grillahju ja tänavat eraldas vaid klaassein ning pimedas oli grilli leek kaugele näha. Kui nii mõelda, siis paremat reklaami annab ikka välja mõelda. Tegemist oli selgelt kohalikele mõeldud kohaga – sisustusele polnud raha raisatud (kahhelpõrandad ja vakstuga lauad). Kuna kõht oli väga tühi ja nasaal-reklaam (loe: grillilõhnad) ülimalt efektiivne, siis võtsime jälle asado (e grillvaliku) kahele. Noh lootusetud ja ahned tainapead nagu me oleme. 55$ (so 209 kohalikku krooni) eest saime pudeli head punast veini ning kumbki verivorsti, grillvorsti, 2 suurt tükki grillfileed ja 1 grill-ribi. Seda oli palju, kuid seekord olime targemad – sõime aeglaselt, lihakõrvaseks toodud saia väga ei puutunud (see raisk täidab ju kõhu ära) ning veelkord – sõime väga aeglaselt. See lõppes sellega, et mina suutsin oma portsu pintslisse pista, abikaasa siiski mitte.
Taarusime hotelli tagasi ja keerasime joonelt magama. Sõidupäev oli läbi, ees ootas mürarikas öö.
Pärast hommikusi protseduure avastasime, et tegelikult olid need kõrbeinimesed hoopis ääretult lahked. Nähes, et me oleme üleval paluti meid lahkelt puhkeruumi ja anti mõista, et tuleb ka hommikusöök. Siin oli keelebarjäär tegelikult päris suur – pererahvas oli selgelt veidi närvis, et väljamaalastest külalised ning meie hispaania keele oskus oli jätkuvalt suhteliselt tagasihoidlik. Kokkuvõttes suutsime üksteisest niipalju aru saada ja arusaadavaks teha, et meile tehti kohvi ja paar saiakest. Selle eest kasseeriti meilt 10$ lisaks ning kokkuvõttes läks siis see öö tolles võõrastemajas maksma 50$.
Kohvritega majast välja astudes avastasime, et öine külmus oli kadunud ja meid ootas ees järjekordne kuum ja päikeseline päev. Tänase päeva siht oli jõuda võimalikult lähedale Mendoza veinipiirkonnale, mistõttu tähendas see suuresti kulgemist lõuna suunas. Ennem Hualfinist lahkumist plaanisime veel tankida, kuid selgus, et tankla oli remondis. Õnneks meil veel päris kriis käes ei olnud, mistõttu keerasime autonina Beléni suunas, mis kaardi ja LP järgi tundus olevat veidi suurem asula.
Päeval ei tundunudki see kõrbes sõitmine üldse hull – kõik see lahtine kruusatee ja järsud kurvid ning tõusud tundusid valgel ajal täiest rahuldava teena. Korra tuli veel läbi sõita ka jõest, kuid seekord ma isegi ei aeglustanud sõitu. Oli näha, et vesi on madal ja betoon on jälle all.
Peagi peale Hualfini aga kruusatee lõppes ning algas suhteliselt äsja valminud (vähemalt tundus nii) peegelsile asfalttee. Ning loomulikult joonsirge asfalttee kuhugi kaugusesse. Me olime jälle üksi. Teisi sõidukeid ei näinud päris pikka aega ning seetõttu sai juba harjumuseks, et kui mõni kotkas/pistrik kusagil läheduses end eksponeeris, siis sai auto lihtsalt keset teed seisma jäetud ning oma pildiklõpsud ära tehtud. Vahetevahel tegime ka niisama pause ja vaatasime, et mis on teeäärsete okaspõõsaste taga ning mismoodi see kõrb üleüldse teepealt eemal välja näeb.Kuna ma väga pikalt ei oska lihtsalt autosõidust ja vahetevahel kinnipidamisest erinevate sõnadega kirjutada, siis kirjutan siia veel veidi Argentiina liiklusest. Nüüd on juba sõidupäevi kogunenud ning tarkust lisaks Posadases nähtule juurde tulnud. Teksti vürtsitan selle päeva sõidul tehtud piltidega.
Linnas liigeldes tuleb niisiis olla tähelepanelik, kuid Tallinnas pidevalt liiklevale inimesele ei pea seda ka kaks korda ütlema. Asfaldile veetud jooned sõiduridade eraldamiseks või muuks sääraseks otstarbeks on kohalikele liiklejatele selgelt ebavajalikud kritseldused, mida reeglina millekski ei peeta.Rea vahetamisel ja möödasõidul suuna näitamine ajab kohalikul juhtme kokku – keegi lihtsalt ei tee seda ning inimene ei saa aru mis toimub. Suunda näidatakse ju keeramisel. Seega kui sõidad mööda, siis sõida mööda aga ära plingi tuledega. Minule kui korralikule liiklejale oli küll raske seda endast välja harjutada, kuid suunatule kasutamine tekitas tihti liigset pinget kaasliiklejates, mistõttu peagi unustasin selle kangi olemasolu.
Valgusfooridega on see lugu, et kollasega pidurdamisel lähevad sinu taga sõitjad raudselt närvi ja võid kindel olla, et lastakse signaali. Vaid mõnda aega kehtinud punane paneb autodevoo seisma. Seda reeglit ma siiski ei rikkunud ning talusin tuututamise tuimalt ära.
Fooriga ikka jamada ei maksa, isegi kui see on normiks.Spidomeetri ja tee ääres olevate liiklusmärkide a la „40 max“ või „60 max“ omavahelist seost ei ole vist ükski argentiinlane siiani avastanud. Sõidetakse nii kuidas torust tuleb või siis nii kuidas teeolud lubavad. Pigem siiski esimene. See võib linnasisese kiiruse viia kuni 80 kilomeetrini tunnis kui tegu on peateega kus neid kraave pole (mida Posadase peatükis kirjeldasin). Linnast väljas sõidetakse tihti 120 km/h ja rohkem kui on uuem auto. Liikluspolitseid, kes kiirust mõõdaks, mina oma silmaga ei näinud. Ametlik info piirangute kohta on siis selline – väikesed linnatänavad 40 km/h, avenüüd 60 km/h, maanteed 110 km/h ja kiirteed 130 km/h.
Linnatänavad on 90% ühesuunalised seega sellega peab arvestama. Ehk siis sihtkohta jõudmiseks peab tihtipeale ümber kvartali ringe tegema.
Aga veel möödasõitudest. Suunda siis ei näidata ja jooni ei vaadata – mööda võib sõita ka üle kahekordse pidevjoone aga ohtlikke möödasõite siiski ei tehta. Seega pragmaatiline lähenemine – jooni ei vaadata, samas veendutakse, et on piisav möödasõidumaa. Selles regioonis pole see ka eriti probleem kui lõigul sõidab paar autot tunnis ja nähtavus ettepoole on mitmeid kilomeetreid :)Teedel suunaga riigist välja või vastupidi (kas siis Tšiilisse või Boliiviasse) liigub palju üliaeglasi veokeid ning vaid värvi abil koos püsivaid autoronte. Ning häda sulle kui selline ülipikk haagisveok mägisel teel ette jääb. Möödasaamine võib minna raskeks. Ja siis rühidki edasi 20-30 km/h. Auto teeb aeglaseks loomulikult ka see, et veokisse on pandud niipalju kraami kui vähegi mahub. Lubatud teljekoormus on raudselt vaid number kusagil manuaalis ning kuna auto on paarkümmend aastat juba sisse sõidetud, siis võib seda numbrit raudselt mitmekordselt ületada.
Kui ma ennem kirjutasin, et kiirust ei mõõdeta, siis see ei tähenda, et politseikontrolle pole. On küll. Reeglina on tegu statsionaarsete postidega, kus politseinikud kogu aeg valves on. Mõni näitab lihtsalt, et sõida edasi, teine peab kinni ja teeb väikese küsitluse minu liiklemise suundade ja eesmärkide kohta, kolmas tahab näha ka pabereid ning neljas tahab näha ka pagasiruumi. Kinni võidakse pidada nii asulapiiridel kui suurtel teedel keset ei midagit.Aga niipalju siis liiklusest.
Belénisse jõudes leidsime kiirelt tankla ja lasime paagi triiki täis. Teab, mil jälle saab. Täna me olime juba oma eesootavast teest ja kõrbelikust tühjusest teadlikud, mistõttu üllatusi ei esinenud. Linnas sai veidi ka ringi jalutatud, sest tegemist oli tõelise oaasiga keset kiviseid mägesid – kaunid pargid ja väga mõnus atmosfäär.
Kuna meile hommikusöögi saiast ei piisanud, siis ostsime linna keskväljaku lähedalt pagaripoest kotitäie värskeid-soojasid empanadasid ning juua. Need maitsesid jumalikult ning seda ainult 1,50$ tükist. Seal keskpargis jäid meile silma ka puude otsas kaklevad papagoid, kellele panime nimeks „kung-fu papagoid“. Pilti näeb siin ja pildilt tuleb ehk ka välja, et miks me sellise nime panime neile.Pärast Belénit jätkus sõitu kauemaks. Kõrb või pampa (pigem nende kahe segu), kotkad, kaktused, liiv, madalad taimed, kuumus. Elus loodusest jäid meile silma ka teeäärsetes liivavallides olevad augud, millest nii mõnigi kord üks väike pea välja vahtis. Need olid mingid merisigade suurused elukad, kes selle karmi keskkonna omale koduks olid valinud. Täpset nimetust ei oska öelda ja kahjuks pildile ka ei saanud. Küll aga saime pildile ühe kotka
(hiljem määrasime ta küll pojaks), kelle uudishimu ületas selgelt normaalsuse piirid (kotka mõistes) ning kellest seetõttu saime nii hea pildi kui üldse ühest vabas looduses olevast kotkast tollase Tamroni super-slow-zoom objektiiviga üldse saada võis. Tavapärane olukord on ju selline, kus inimest juba kaugelt nähes, udjab kotkas minema. See aga istus vapralt puu ladvas ja passis. Kui ma päris puu alla jõudsin, siis lõi tiivad laiali ja liugles minema. Maagiline kohtumine sellise merikotka mõõtu kotkapojaga (vt ka pilti siin).
Sellel päeval nägime erinevaid pistrikke ja kotkaid väga palju – erinevates poosides, asendites, toimingutes. See näitas, et kõrbes ikkagi elu on ja süüa jagub ka suurtele röövlindudele. Kui metsik loodus ei anna, siis ehk kooleb ära mõni kohaliku põllumehe kits või lehm, keda annab siis teepervel nokkida. 
Pärast tunde ja tunde sõitu, ehk kusagil pärastlõunasel ajal viis meid tee jälle läbi soolavälja. See aga oli Salinas Grandesega võrreldes palju tagasihoidlikum ning ei paistnud, et seal oleks tootmistegevus käinud. Põhjus võis olla ka selles, et soolakihil oli vesi peal ning paistis, et sool on üsna segamini mulla ja muu sodiga.Õhtu hakul sai aga see trööstitu, kuid samas põnev maastik läbi ja jõudsime uuesti mägede jalamile ning viinamarja väljade vahele. Olime Mendoza provintsis. Kõrbe lõppemisel tuli läbida autoga üsnagi põhjalik sanitaarpunkt, kus uuriti, et kas meil pole kaasa puuvilju (ei olnud) ning pärast seda tehti autole ka põhja alt sanitaarpritsimine. Mendoza on ju Argentiina veinikelder ning igasuguste haiguste levik muust maailmast siia oleks kõva löök regiooni majandusele. Seega olid sellised abinõud täiesti arusaadavad.
Vahetult pärast päikese vajumist Andide taha jõudsime San Juani linna. Lonely Planeti abil leidsime vana raudteejaama lähedal (suhteliselt kesklinnas) hotelli nimega Nuevo San Francisco, kus 150$ eest saime väga lärmaka, aga selle eest maailma ebamugavaimate patjadega toa. Selle padja tegemine on väga lihtne – võta salvrätik, pane sellele padjapüür ümber ja voilà. Positiivne selle hotelli juures oli aga see, et veidi eemal oli võimalik auto parkida kinnisesse hoovi ehk siis turvalisuse pärast ei pidanud muretsema.Kuigi väga palju täna just ette ei võtnud, siis 8-st empanadast ja Beléni turult ostetud puuviljadest jäi ikka söögi mõttes väheseks. Seetõttu seadsime sammud hotelli lähedal olevasse grillkotta – see jäi meile kohe silma, sest grillahju ja tänavat eraldas vaid klaassein ning pimedas oli grilli leek kaugele näha. Kui nii mõelda, siis paremat reklaami annab ikka välja mõelda. Tegemist oli selgelt kohalikele mõeldud kohaga – sisustusele polnud raha raisatud (kahhelpõrandad ja vakstuga lauad). Kuna kõht oli väga tühi ja nasaal-reklaam (loe: grillilõhnad) ülimalt efektiivne, siis võtsime jälle asado (e grillvaliku) kahele. Noh lootusetud ja ahned tainapead nagu me oleme. 55$ (so 209 kohalikku krooni) eest saime pudeli head punast veini ning kumbki verivorsti, grillvorsti, 2 suurt tükki grillfileed ja 1 grill-ribi. Seda oli palju, kuid seekord olime targemad – sõime aeglaselt, lihakõrvaseks toodud saia väga ei puutunud (see raisk täidab ju kõhu ära) ning veelkord – sõime väga aeglaselt. See lõppes sellega, et mina suutsin oma portsu pintslisse pista, abikaasa siiski mitte.
Taarusime hotelli tagasi ja keerasime joonelt magama. Sõidupäev oli läbi, ees ootas mürarikas öö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar