Hommikul küll ärkasime, kuid kellaajas kindlad polnud. Olime viimastel päevadel läbinud erinevaid provintse ja polnud nüüd eriti kindlad, et kas San Luis on selline, mis keerab kella või siis selline, mis ei keera. Peagi selgus, et see kellaaeg, mis meil oli mobiilis San Luisis siiski ei kehtinud ning me ärkasime tavapärasest ca 1 tund varem. No pole hullu, saabki varem teele.
Hotelli hommikueine oli tõeline eksootika. No Argentiina mõistes. Saiakesed ja vaagnatel erinevad vorsti ja muud lihatoodete lõigud. Täielik fantastika võrreldes tavapäraste magusate ja veel magusamate saiakestega, mis on seni olnud standard. Päris mõnus oli.
Pärast sööki, asjade kokkupanemist ja autosse tarimist süütevõtit keerates, ilmus auto LCD tabloole kellaaeg 08.00. Ja see kellaaeg oli õige. Täiesti arvatavalt oli pühapäeva varahommikune linn praktiliselt inimtühi ning seetõttu olime juba peagi San Luisi selja taha jätnud.
Tänase päeva eesmärk oli jõuda Cordobasse või siis selle lähedale. Cordoba on oma 1,3 miljoni elanikuga Argentiina suuruselt teine linn peale pealinna, mistõttu ootas meid kohalikus mastaabis tõeline metropol. Aga sinna oli veel pikk tee. Tegelikult pakuti välja 2 teed – kiirtee pikkusega 590 km ning tee üle mägede pikkusega 360km. Kuna meil kiiret polnud ja otseselt Cordobas midagi ette võtta ka plaanitud polnud (peale rendiauto tagastamise), siis valisime loomulikult aeglasema tee. Pealegi jäi sellele teele ka nii mõndagi vaatamisväärset, seega igati „vinn-vinn situeišön“.
Esimese osa kohta tänasest teest on abikaasa päevikusse kirjutanud, et meenutas veidi Eestit. Eestit väga kuumal suvel. Ja tõepoolest – sõitsime lauskmaal ja teed ümbritses selline võsa ja metsa moodi moodustis. Teisalt oli muidugi ka palju erisusi – mulla asemel olid metsa all kivid ja liiv ning igat masti suuri kotkalisi oli kõvast rohkem kui kodumaal näha saab. Neid oli lausa absurdselt palju – iga 2-3 minuti tagant tõusis mõni tee äärest lendu või siis nägid silmanurgast neid tee kõrval puude otsas istumas. Pildistasime palju jaksasime, kuid sellist uudishimulikku tüüpi enam ei leidnud, kui paar päeva tagasi. Siin päädis pidurdamine ja akna avamine tavaliselt linnu graatsilise lahkumisega ja seda vaid sekundid ennem kui Tamroni kreissae hääle ja teokiirusega objektiiv teravustada jõudis.
Lisaks elusloodusele nägime ka kummalisi inimkäega ehitatud objekte. Täiesti suvalises kohas, keset ei midagit, oli ehitatud tohutult suur memoriaal. Ilmselt mõne sõjakäigu või lahingu mälestuseks. Suur ja lai sammastega ümbritsetud väljak ja selle ees tohutult massiivne ausammas ja tohutu Argentiina lipp.
Esimene suurem koht, kuhu jõudsime oli Mina Clavero. Tegemist on sellise Cordoba jõukama kihi suvituskohaga. Cordoba asub sisemaal ning tegemist ikkagi metropoliga. Mina Clavero aga asub järve(de) ja jõe ääres, seega ideaalne puhkusepaik. Linnas ja selle lähiümbruses oli palju uhkeid ja vähemuhkeid villasid ning lihtsalt suvitusmaju.
Massiliselt oli ka hotelle-motelle-kämpinguid. Tõeline kuurort piirkonnale, millest ookean jääb väga kaugele.
Linna lähedal sattusime peale ka ühele huvitavale sündmusele. Seisime just tee ääres ja nautisime kauneid vaateid kirjulillelisele aasale ja järvele, kui äkki peatus meie lähedal üks põlevate vilkuritega politseiauto. Me kohe mõtlesime, et mida paganat me siis nüüd valesti tegime.
Aga ei olnud meie juurde. Politseinikud võtsid hoopis masina pagassist lasso ning jooksid võsa vahele. Peagi nägime ka põhjust – üks hobune oli jooksu pannud ja ilmselt oli see politsei ülesanne loom kinni võtta. Ei mingeid uinutipüsse või sarnaseid abivahendeid – hobust püüti nagu muiste. Kahjuks kadusid nad peagi künka taha, seega ei tea kuidas see lugu lõppes. Esimene heide igatahes ei tabanud märki – hobu põikas kõrvale. Aga jälle selline kohalik omapära. Kui paljudel Eesti politseiautodel on pagasiruumis lasso?
Mina Claveros otsisime ujumiskohta, et end jahutada. Avalikud ujumiskohad olid tehtud jõe äärde, kuid kahjuks polnud veel hooaeg. Ja hooaja mitteolemine tähendab seda, et jões praktiliselt vett polnud. Toituvad ju jõed kevadel mägedes sulavast veest ja selleaastane suurvesi polnud veel siiakanti jõudnud. Ühe koha siiski leidsime, kus vesi ka üle põlve ulatus. Kuna väljas oli tapvalt kuum, siis seal ka ennast jahutasime. Päris mõnus oli. Seekordne reis oli ju meil selline totaalne rannapuhkusevaba, sest klimaatilised ja geograafilised tingimused ei võimaldanud meil kusagil ujuda. Nüüd saime vähemalt korrakski vette. Mõned inimesed olid selles kohas veel päikest võtmas ja end kastmas, kuid oli selge, et põhiline rahvamass saabub siia alles 1-2 kuu pärast.
Peale Mina Claverot algas tõus El Condorito rahvusparki. Nagu nimigi ütleb, oli see koht, kus võis kohata Andide kondoreid. Pärast turismiinfo külastust sai selgeks, et täit mõnu me sellest pargist kahjuks ei saa, sest garanteeritud kondorite vaatluseks tuleks läbi teha päris mitmetunnine jalgsimatk. Ehk siis edasi-tagasi matkaks tuleks varuda terve päev. Meil oli aga pool päeva juba läbi. See matk oleks aga kindlasti olnud võimas elamus, sest matkarada lõppeb ühel kaljuserval, kust avanevad vaated kondorite pesadele. Ja hea õnne korral pidi olema võimalus ka neid majesteetlikke, maailma suurima siruulatusega linde vaadelda samal tasapinnal (st nad lendavad kanjonis samal kõrgusel kui asub vaatleja). Tavaliselt näeb neid lendamas ainult kõrgel taevas.
Aga mis siis ikka lootsime heale õnnele ja sellele, et äkki näeme neid ka niisama lendamas. Saltas ju nägime. Selleks oli meil seekord ka fotokal ette keeratud zoomobjektiiv. Et pildi ikka kätte saaks. Passisime kõvasti peale kui tee järsult mäkke hakkas ronima. Nägime palju erinevaid kotkaid, kuid kondorit ei kusagil. Tee oli aga väga lahe – ronis mööda ühte mäekülge muudkui üles ja üles kuni lõpuks jõudsime suurele platoole, mille kõrgus merepinnas oli ca 2 km. Kõrgem taimestik kadus, kuid ümbrus oli kõik roheline ja igal pool oli näha järvi. Selline päris kaunis vaatepilt. Ja siis õnnestus näha ka kondorit! Algul oli see küll ainult pisike täpp, kuid lähemale lennates saime ta binoklite abil ära määratud. Tõeliselt võimas elukas. Kahjuks lendas ta piisavalt kõrgel selleks, et normaalset pilti saada. Aga no nägime ikkagi ära, mis on põhiline.
Ühe järvekese ääres pidasime kinni, võtsime autost toidukraami ning tegime väikese pikniku. Päike paistis ja vaated olid kaunid, seega mida veel ühelt piknikukohalt tahta! Seoses meie tõusmisega taevastesse kõrgustesse (no 2 km on ikka 6 korda kõrgem kui Munamägi), oli temperatuur veidi langenud ja lõõtsus ka tuul. Väikeses orus asuva järve ääres oli aga mõnus.
Kui loodus vaadeldud ja proviant hävitatud, siis kobisime autosse tagasi ja veeresime mõne kilomeetri pärast sisse „
Kondoritepesa“ matkaraja parklasse. Mõtlesime, et jalutame seal veidi, kuid nagu öeldud, siis lindude nägemiseks peaks tegema päris pika matka. Ja seda aega meil polnud, sest oli juba pärastlõuna ning praegu minema hakates oleksime sihtkohta juba jõudnud ilmselt pimedas. Seega raske südamega jätsime rahvuspargi selja taha ja hakkasime vaikselt platoolt uuesti allapoole sõitma. Tee peale jäi mitmeid suveniiripoode, kuid kui nendest ühe põhjalik läbikammimine tulemusi ei andnud (st ei leidnud midagi ostmisväärset), siis teistes isegi ei viitsinud enam kinni pidada. Tundus, et need kohad olid üle ujutatud sellise odava Hiinas tehtud sodiga – see kõik viitas sellele, et oleme jõudnud jälle kohta, kus käib arvukalt turiste. Viimase nädala kondamised suhteliselt hõredalt asustatud paikades hakkasid läbi saama.
Ja tõepoolest – mäe otsast alla lauskmaale jõudes, saabusime suurde kuurortlinna nimega La Paz. Linna au ja uhkus oli suur vee reservuaar, mida ilmselt kohaliku kandi rahvas nimetas mereks. Kuna La Paz oli kohe Cordoba külje all, siis oli selge, miks linn kubises hotellidest, restoranidest, ööklubidest jms. Mingi imeliku loogika järgi arvasime, et siin on hotellid odavamad kui Cordobas (mis on ju ometi metropol). Tegelik olukord oli hoopistükkis imelik. Otsustasime, et kui me siia ööbima jääme, siis võiksime olla suhteliselt lähedal ujumiskohale. Esimene hotell, kus kinni pidasime oli suletud, kuna polnud hooaeg. Teine hotell, kus kinni pidasime oli suletud, kuna polnud hooaeg! Ja nii me käisime läbi 5-6 erinevat kohta, mis tee peale jäid. Jah, administraator oli reeglina olemas ja tegeles seal millegagi, kuid vaid üks hotell oli avatud! Küll selle järve/reservuaari lähedal kuid samas ka linna peamagistraali kõrval. No põhimõtte pärast uurisime ka hinda – 390$! Ei no tore lugu küll – ise nad põhjendasid kõrget hinda sellega, et neil on bassein. Huvitav, kas nad ikka teavad, et kena liivarand on nende hotelliuksest 100 meetri kaugusel? Kuna hingehinda nõus maksma ei olnud ning La Pazi keskusesse ööbima minna ei tahtnud, siis sai tehtud otsus sõita ära Cordobasse. Mis oli mõnekümne km kaugusel.
See osutus õigeks valikuks. Laia joonega nagu me oleme, valisime enda hotelliks kesklinnas asuva hotelli Ritz :) Ei, päriselt kah – Hotel Ritz Cordoba. Muidugi mokaotsast võib mainida, et tegu nüüd päris Pariisi ja Londoni luksushotelli mõõtu asutusega polnud. Aastal 65 võib-olla isegi oleks kannatanud võrdlust, kuid praegu väga mitte. Sest viimane remont tubades võis jääda samuti mainitud aastasse. Aga see oli omamoodi lahe. Kui Uspallatas põlgasime peronistliku nostalgia kõrge hinna pärast ära, siis Cordoba Ritz oli vastupidiselt väga hea hinnaga. 130$ - sellise hinna eest saab Eesti heal juhul kämpingu. Cordobas saime aga selle raha eest kesklinna läheduse (keskplats ca 10 mintsa jala); portjee, kes meile uksi avas ja kohvreid vedas; suitsulõhnalised ja luitunud (ütleme siis, et ajalugu täis) laiad koridorid; roosa/lillelise tapeediga ning kõrge laega toa ja parkimiskoha garaažis. Ehk siis väliselt üritati taset hoida – portjee kummardas ette ja taha ning administraatoriks oli vanem härrasmees, kes samuti oli pingutatult viisakas. Ei, meile meeldis – jäime sinna.
Kuna olime Cordobas one-night-only, siis otsustasime minna selle väärika ülikoolilinnaga tutvuma. Ülikoolilinnaks nimetatakse teda seetõttu, et siin asub Argentiina vanim ja siiani üks suurim ülikool (ca 120 000 õppurit). Tartu Ülikoolist on Cordoba Universidad muide 19 aastat vanem.
Sellist akadeemilist hõngu oli täiesti kesklinnas tunda. Noori oli hästi palju, kes end soojal suveõhtul mõnusaste tundsid.
Kesklinnas oli välikohvikuid, parke, galeriisid, muuseume, kontserdisaale jne. Alguses tekitas meile raskusi söögikoha leidmine – kõndisime ümber keskplatsi ja mööda sinna suunduvaid tänavaid, kuid ei olnud söögikohta. No sellist, kus peale kohvi ka midagi tahedamat hamba alla antakse. Lõime lahti LP ja seal asunud kaardi pealt avastasime, et suurem osa söögikohtadest asub keskplatsilt veidi eemal, vanas Jesuiitide kvartalis. Sinna jalutades ja seal ringi jalutades pidime tõdema, et tegemist on väga kauni linnaga, kus on säilinud palju vana arhitektuuri ning seda on ka jõudumööda korda tehtud.
Ühe platsi ääres leidsimegi suure hunniku erinevaid välirestosid. Valisime koha, kus pakuti grill-liha ning tänu akadeemilisele atmosfäärile, see polnudki nii lihtne. Seal oli pastarestoran, niisama kohvik, jaapani restoran, hiinakas jms. Õnneks siiski üks söögikoht pakkus ka traditsioonilist rooga ning sinna me maha prantsatasimegi. 2 lomitot ja 2 cervezat oli meie tellimus. Hästi huvitav oli see, et kõik selle koha ettekandjad olid meesterahvad ning keskmise vanusega ca 40 aastat. Oli ka sinna 50-60.-tesse eluaastatesse kalduvaid härrasid. Ei ühtegi noort siresäärset ettekandja-neiut. See oli niivõrd erinev, et jäi kohe silma. Ning tegu oli tõeliste proffidega. Enamus nendest jättis tellimuse meelde ja ei kirjutanud midagi paberile. Samas kõik toidud ja joogid tundusid sattuvat õigetesse laudadesse ning mina ei näinud mitte kunagi, et kelner oleks küsinud, et kes tellis veini ja kes õlle. Kõik toimis ideaalselt, kuigi üks mees teenindas vast 10-15 lauda korraga ja inimesed tulid ja läksid pidevalt. Oli muidugi näha, et mehed teadsid ka, et nad on tegijad. Kehahoiak, omavahelised kõvahäälsed 
vestlused köögi ukse juures, efektsed vigurdused nõudega ning sundimatu nalja viskamine klientidega. Meie ülimaitsvate roogade juurde oli seega kõvasti ka showd. Tänu kõvale trennile ja praktikale, otsustasime seekord võtta isegi magustoidu. Üks mõnus jäätis sobis kuuma õhtusse väga hästi. Abikaasa portsjoniga oli serveerija isegi veidi vaeva viitsinud näha :)
Hotelli tagasi jõudes lahendasime ära La Ruralist ostetud veini (väga-väga hea oli), sest homme-ülehomme meil seda võimalust enam poleks olnud (kui just keset päeva ei oleks veini kukkunud jooma). Lähipäevad tõotasid tulla transpordirikkad, mistõttu liigsest ballastist tuli vabaneda. Ja seda me siis ka tegime.
Hotelli hommikueine oli tõeline eksootika. No Argentiina mõistes. Saiakesed ja vaagnatel erinevad vorsti ja muud lihatoodete lõigud. Täielik fantastika võrreldes tavapäraste magusate ja veel magusamate saiakestega, mis on seni olnud standard. Päris mõnus oli.
Pärast sööki, asjade kokkupanemist ja autosse tarimist süütevõtit keerates, ilmus auto LCD tabloole kellaaeg 08.00. Ja see kellaaeg oli õige. Täiesti arvatavalt oli pühapäeva varahommikune linn praktiliselt inimtühi ning seetõttu olime juba peagi San Luisi selja taha jätnud.
Tänase päeva eesmärk oli jõuda Cordobasse või siis selle lähedale. Cordoba on oma 1,3 miljoni elanikuga Argentiina suuruselt teine linn peale pealinna, mistõttu ootas meid kohalikus mastaabis tõeline metropol. Aga sinna oli veel pikk tee. Tegelikult pakuti välja 2 teed – kiirtee pikkusega 590 km ning tee üle mägede pikkusega 360km. Kuna meil kiiret polnud ja otseselt Cordobas midagi ette võtta ka plaanitud polnud (peale rendiauto tagastamise), siis valisime loomulikult aeglasema tee. Pealegi jäi sellele teele ka nii mõndagi vaatamisväärset, seega igati „vinn-vinn situeišön“.
Esimese osa kohta tänasest teest on abikaasa päevikusse kirjutanud, et meenutas veidi Eestit. Eestit väga kuumal suvel. Ja tõepoolest – sõitsime lauskmaal ja teed ümbritses selline võsa ja metsa moodi moodustis. Teisalt oli muidugi ka palju erisusi – mulla asemel olid metsa all kivid ja liiv ning igat masti suuri kotkalisi oli kõvast rohkem kui kodumaal näha saab. Neid oli lausa absurdselt palju – iga 2-3 minuti tagant tõusis mõni tee äärest lendu või siis nägid silmanurgast neid tee kõrval puude otsas istumas. Pildistasime palju jaksasime, kuid sellist uudishimulikku tüüpi enam ei leidnud, kui paar päeva tagasi. Siin päädis pidurdamine ja akna avamine tavaliselt linnu graatsilise lahkumisega ja seda vaid sekundid ennem kui Tamroni kreissae hääle ja teokiirusega objektiiv teravustada jõudis.
Lisaks elusloodusele nägime ka kummalisi inimkäega ehitatud objekte. Täiesti suvalises kohas, keset ei midagit, oli ehitatud tohutult suur memoriaal. Ilmselt mõne sõjakäigu või lahingu mälestuseks. Suur ja lai sammastega ümbritsetud väljak ja selle ees tohutult massiivne ausammas ja tohutu Argentiina lipp.Esimene suurem koht, kuhu jõudsime oli Mina Clavero. Tegemist on sellise Cordoba jõukama kihi suvituskohaga. Cordoba asub sisemaal ning tegemist ikkagi metropoliga. Mina Clavero aga asub järve(de) ja jõe ääres, seega ideaalne puhkusepaik. Linnas ja selle lähiümbruses oli palju uhkeid ja vähemuhkeid villasid ning lihtsalt suvitusmaju.
Massiliselt oli ka hotelle-motelle-kämpinguid. Tõeline kuurort piirkonnale, millest ookean jääb väga kaugele.Linna lähedal sattusime peale ka ühele huvitavale sündmusele. Seisime just tee ääres ja nautisime kauneid vaateid kirjulillelisele aasale ja järvele, kui äkki peatus meie lähedal üks põlevate vilkuritega politseiauto. Me kohe mõtlesime, et mida paganat me siis nüüd valesti tegime.
Aga ei olnud meie juurde. Politseinikud võtsid hoopis masina pagassist lasso ning jooksid võsa vahele. Peagi nägime ka põhjust – üks hobune oli jooksu pannud ja ilmselt oli see politsei ülesanne loom kinni võtta. Ei mingeid uinutipüsse või sarnaseid abivahendeid – hobust püüti nagu muiste. Kahjuks kadusid nad peagi künka taha, seega ei tea kuidas see lugu lõppes. Esimene heide igatahes ei tabanud märki – hobu põikas kõrvale. Aga jälle selline kohalik omapära. Kui paljudel Eesti politseiautodel on pagasiruumis lasso?Mina Claveros otsisime ujumiskohta, et end jahutada. Avalikud ujumiskohad olid tehtud jõe äärde, kuid kahjuks polnud veel hooaeg. Ja hooaja mitteolemine tähendab seda, et jões praktiliselt vett polnud. Toituvad ju jõed kevadel mägedes sulavast veest ja selleaastane suurvesi polnud veel siiakanti jõudnud. Ühe koha siiski leidsime, kus vesi ka üle põlve ulatus. Kuna väljas oli tapvalt kuum, siis seal ka ennast jahutasime. Päris mõnus oli. Seekordne reis oli ju meil selline totaalne rannapuhkusevaba, sest klimaatilised ja geograafilised tingimused ei võimaldanud meil kusagil ujuda. Nüüd saime vähemalt korrakski vette. Mõned inimesed olid selles kohas veel päikest võtmas ja end kastmas, kuid oli selge, et põhiline rahvamass saabub siia alles 1-2 kuu pärast.
Peale Mina Claverot algas tõus El Condorito rahvusparki. Nagu nimigi ütleb, oli see koht, kus võis kohata Andide kondoreid. Pärast turismiinfo külastust sai selgeks, et täit mõnu me sellest pargist kahjuks ei saa, sest garanteeritud kondorite vaatluseks tuleks läbi teha päris mitmetunnine jalgsimatk. Ehk siis edasi-tagasi matkaks tuleks varuda terve päev. Meil oli aga pool päeva juba läbi. See matk oleks aga kindlasti olnud võimas elamus, sest matkarada lõppeb ühel kaljuserval, kust avanevad vaated kondorite pesadele. Ja hea õnne korral pidi olema võimalus ka neid majesteetlikke, maailma suurima siruulatusega linde vaadelda samal tasapinnal (st nad lendavad kanjonis samal kõrgusel kui asub vaatleja). Tavaliselt näeb neid lendamas ainult kõrgel taevas.Aga mis siis ikka lootsime heale õnnele ja sellele, et äkki näeme neid ka niisama lendamas. Saltas ju nägime. Selleks oli meil seekord ka fotokal ette keeratud zoomobjektiiv. Et pildi ikka kätte saaks. Passisime kõvasti peale kui tee järsult mäkke hakkas ronima. Nägime palju erinevaid kotkaid, kuid kondorit ei kusagil. Tee oli aga väga lahe – ronis mööda ühte mäekülge muudkui üles ja üles kuni lõpuks jõudsime suurele platoole, mille kõrgus merepinnas oli ca 2 km. Kõrgem taimestik kadus, kuid ümbrus oli kõik roheline ja igal pool oli näha järvi. Selline päris kaunis vaatepilt. Ja siis õnnestus näha ka kondorit! Algul oli see küll ainult pisike täpp, kuid lähemale lennates saime ta binoklite abil ära määratud. Tõeliselt võimas elukas. Kahjuks lendas ta piisavalt kõrgel selleks, et normaalset pilti saada. Aga no nägime ikkagi ära, mis on põhiline.
Ühe järvekese ääres pidasime kinni, võtsime autost toidukraami ning tegime väikese pikniku. Päike paistis ja vaated olid kaunid, seega mida veel ühelt piknikukohalt tahta! Seoses meie tõusmisega taevastesse kõrgustesse (no 2 km on ikka 6 korda kõrgem kui Munamägi), oli temperatuur veidi langenud ja lõõtsus ka tuul. Väikeses orus asuva järve ääres oli aga mõnus.Kui loodus vaadeldud ja proviant hävitatud, siis kobisime autosse tagasi ja veeresime mõne kilomeetri pärast sisse „
Kondoritepesa“ matkaraja parklasse. Mõtlesime, et jalutame seal veidi, kuid nagu öeldud, siis lindude nägemiseks peaks tegema päris pika matka. Ja seda aega meil polnud, sest oli juba pärastlõuna ning praegu minema hakates oleksime sihtkohta juba jõudnud ilmselt pimedas. Seega raske südamega jätsime rahvuspargi selja taha ja hakkasime vaikselt platoolt uuesti allapoole sõitma. Tee peale jäi mitmeid suveniiripoode, kuid kui nendest ühe põhjalik läbikammimine tulemusi ei andnud (st ei leidnud midagi ostmisväärset), siis teistes isegi ei viitsinud enam kinni pidada. Tundus, et need kohad olid üle ujutatud sellise odava Hiinas tehtud sodiga – see kõik viitas sellele, et oleme jõudnud jälle kohta, kus käib arvukalt turiste. Viimase nädala kondamised suhteliselt hõredalt asustatud paikades hakkasid läbi saama.Ja tõepoolest – mäe otsast alla lauskmaale jõudes, saabusime suurde kuurortlinna nimega La Paz. Linna au ja uhkus oli suur vee reservuaar, mida ilmselt kohaliku kandi rahvas nimetas mereks. Kuna La Paz oli kohe Cordoba külje all, siis oli selge, miks linn kubises hotellidest, restoranidest, ööklubidest jms. Mingi imeliku loogika järgi arvasime, et siin on hotellid odavamad kui Cordobas (mis on ju ometi metropol). Tegelik olukord oli hoopistükkis imelik. Otsustasime, et kui me siia ööbima jääme, siis võiksime olla suhteliselt lähedal ujumiskohale. Esimene hotell, kus kinni pidasime oli suletud, kuna polnud hooaeg. Teine hotell, kus kinni pidasime oli suletud, kuna polnud hooaeg! Ja nii me käisime läbi 5-6 erinevat kohta, mis tee peale jäid. Jah, administraator oli reeglina olemas ja tegeles seal millegagi, kuid vaid üks hotell oli avatud! Küll selle järve/reservuaari lähedal kuid samas ka linna peamagistraali kõrval. No põhimõtte pärast uurisime ka hinda – 390$! Ei no tore lugu küll – ise nad põhjendasid kõrget hinda sellega, et neil on bassein. Huvitav, kas nad ikka teavad, et kena liivarand on nende hotelliuksest 100 meetri kaugusel? Kuna hingehinda nõus maksma ei olnud ning La Pazi keskusesse ööbima minna ei tahtnud, siis sai tehtud otsus sõita ära Cordobasse. Mis oli mõnekümne km kaugusel.
See osutus õigeks valikuks. Laia joonega nagu me oleme, valisime enda hotelliks kesklinnas asuva hotelli Ritz :) Ei, päriselt kah – Hotel Ritz Cordoba. Muidugi mokaotsast võib mainida, et tegu nüüd päris Pariisi ja Londoni luksushotelli mõõtu asutusega polnud. Aastal 65 võib-olla isegi oleks kannatanud võrdlust, kuid praegu väga mitte. Sest viimane remont tubades võis jääda samuti mainitud aastasse. Aga see oli omamoodi lahe. Kui Uspallatas põlgasime peronistliku nostalgia kõrge hinna pärast ära, siis Cordoba Ritz oli vastupidiselt väga hea hinnaga. 130$ - sellise hinna eest saab Eesti heal juhul kämpingu. Cordobas saime aga selle raha eest kesklinna läheduse (keskplats ca 10 mintsa jala); portjee, kes meile uksi avas ja kohvreid vedas; suitsulõhnalised ja luitunud (ütleme siis, et ajalugu täis) laiad koridorid; roosa/lillelise tapeediga ning kõrge laega toa ja parkimiskoha garaažis. Ehk siis väliselt üritati taset hoida – portjee kummardas ette ja taha ning administraatoriks oli vanem härrasmees, kes samuti oli pingutatult viisakas. Ei, meile meeldis – jäime sinna.
Kuna olime Cordobas one-night-only, siis otsustasime minna selle väärika ülikoolilinnaga tutvuma. Ülikoolilinnaks nimetatakse teda seetõttu, et siin asub Argentiina vanim ja siiani üks suurim ülikool (ca 120 000 õppurit). Tartu Ülikoolist on Cordoba Universidad muide 19 aastat vanem.Sellist akadeemilist hõngu oli täiesti kesklinnas tunda. Noori oli hästi palju, kes end soojal suveõhtul mõnusaste tundsid.
Kesklinnas oli välikohvikuid, parke, galeriisid, muuseume, kontserdisaale jne. Alguses tekitas meile raskusi söögikoha leidmine – kõndisime ümber keskplatsi ja mööda sinna suunduvaid tänavaid, kuid ei olnud söögikohta. No sellist, kus peale kohvi ka midagi tahedamat hamba alla antakse. Lõime lahti LP ja seal asunud kaardi pealt avastasime, et suurem osa söögikohtadest asub keskplatsilt veidi eemal, vanas Jesuiitide kvartalis. Sinna jalutades ja seal ringi jalutades pidime tõdema, et tegemist on väga kauni linnaga, kus on säilinud palju vana arhitektuuri ning seda on ka jõudumööda korda tehtud.
Ühe platsi ääres leidsimegi suure hunniku erinevaid välirestosid. Valisime koha, kus pakuti grill-liha ning tänu akadeemilisele atmosfäärile, see polnudki nii lihtne. Seal oli pastarestoran, niisama kohvik, jaapani restoran, hiinakas jms. Õnneks siiski üks söögikoht pakkus ka traditsioonilist rooga ning sinna me maha prantsatasimegi. 2 lomitot ja 2 cervezat oli meie tellimus. Hästi huvitav oli see, et kõik selle koha ettekandjad olid meesterahvad ning keskmise vanusega ca 40 aastat. Oli ka sinna 50-60.-tesse eluaastatesse kalduvaid härrasid. Ei ühtegi noort siresäärset ettekandja-neiut. See oli niivõrd erinev, et jäi kohe silma. Ning tegu oli tõeliste proffidega. Enamus nendest jättis tellimuse meelde ja ei kirjutanud midagi paberile. Samas kõik toidud ja joogid tundusid sattuvat õigetesse laudadesse ning mina ei näinud mitte kunagi, et kelner oleks küsinud, et kes tellis veini ja kes õlle. Kõik toimis ideaalselt, kuigi üks mees teenindas vast 10-15 lauda korraga ja inimesed tulid ja läksid pidevalt. Oli muidugi näha, et mehed teadsid ka, et nad on tegijad. Kehahoiak, omavahelised kõvahäälsed 
vestlused köögi ukse juures, efektsed vigurdused nõudega ning sundimatu nalja viskamine klientidega. Meie ülimaitsvate roogade juurde oli seega kõvasti ka showd. Tänu kõvale trennile ja praktikale, otsustasime seekord võtta isegi magustoidu. Üks mõnus jäätis sobis kuuma õhtusse väga hästi. Abikaasa portsjoniga oli serveerija isegi veidi vaeva viitsinud näha :)Hotelli tagasi jõudes lahendasime ära La Ruralist ostetud veini (väga-väga hea oli), sest homme-ülehomme meil seda võimalust enam poleks olnud (kui just keset päeva ei oleks veini kukkunud jooma). Lähipäevad tõotasid tulla transpordirikkad, mistõttu liigsest ballastist tuli vabaneda. Ja seda me siis ka tegime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar