tag:blogger.com,1999:blog-71458738935386367982024-03-22T06:09:07.784+02:00Suur Argentiina ringreis<br>Sellest reisikirjast võib lugeda gauchode, tango, veini, grillimise, vapustava looduse ja kõige muu kohta, mis meie kolmenädalasel rännakul silma jäi.Unknownnoreply@blogger.comBlogger29125tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-59325021694312624032008-10-16T23:05:00.009+03:002009-08-12T16:46:21.780+03:00Eellugu<div align="justify">"Parem". Selge, otsustatud.<br />Käes oli kahetuhandekaheksandama aasta jaanuarikuu ning tööandja nõudis minu ja mu abikaasa käest kuupäevalisi puhkuseplaane. Meil olid aga ainult üldised plaanid ja ei midagi konkreetset. Nii me siis panimegi kirja kohad, mida olime arutanud ja kuhu oli soov kindlasti minna. Tuli kokku ca 10 riiki. Vaikselt hakkasime nimekirja lühendama kuni jäigi sõelale 2 maad - Argentiina ja Uus-Meremaa. Nende vahel valiku tegemine osutus võimatuks. Mõlemad olid looduse poolest väga huvitavad ning näpuotsaga oli mõlemas ka vana põlisrahvaste kultuuri. Ei suutnud kuidagi üht teisele eelistada. No ja siis kirjutasimegi 2 riiginime paberitükkidele, mina võtsin ühe paberi ühte kätte ja teise teise kätte ning panin käed selja taha ning abikaasa ütles, et "Parem". Selle lipiku peal oli kirjas ARGENTIINA.<br />Edasi läks juba suhteliselt libedalt. Veidi kliimaolusid uurides leidsime, et õige aeg minekuks oli oktoober/november, sest põhjas oli siis kevad ja kuiv hooaeg ning lõunatipus ei olnud enam kõige karmim talv (seal ju aastaajad tagurpidi). </div><div align="justify">Reisikava panime paika mõne kuuga, kuigi detaile viimistlesime veel kuni reisi alguseni. Vahemaad olid tohutud ja seetõttu tuli teha väga konkreetseid valikuid. Otsustasime, et Patagoonia (Valdese poolsaar ja Calafate ümbrus) jäävad ära. Kindlasti tahtsime ära käia Iguazus, Mendoza regioonis ja Andides (Aconcagua ümbrus) ning Tulemaal. Kõige raskem oligi loogilise transpordikava valimine - lõpptulemus tuli õnneks päris hea. Segu siselendudest, ööbussidest ja rendiautodest. Siselende oleks tahtnud rohkem teha, kuid Argentiina probleem on selles, et 90% siselendudest on vahemaandumisega pealinnas. Seega oleks see olnud meeletu ajakadu.<br />Reisijaid oli seegi kord täpselt kaks - autor ja tema abikaasa. Reisikava kokkupanijad ja selle reisikirja kirja panijad kattuvad eeltoodud isikutega. Kasutasime palju Lonely Planetit (edaspidi tekstis ka LP) ja inglise keelseid infolehekülgi Argentiinast, kuid abi oli ka trip.ee-st ja paarist eestlasest, kes on viitsinud oma Argentiinas käimised e-vormi valada just reisikirjade näol - ntx nagu <a href="http://www.hot.ee/patagoonia/">siin</a> ja <a href="http://kikamele.trip.ee/taxonomy/term/2?page=6">siin</a>. Oli ka erinevaid blogisid, kus Argentiinas elavad inimesed kirjeldavad oma tegemisi, kuid nendest väga reisikava koostamisel abi pole. Lonely Planeti kohta võib vaid niipalju öelda, et see versioon, mida meie kasutasime oli totaalselt vananenud (eriti puudutas see hinnainfot, kuid seal esines ka muid puudusi). 2008 lõpus tuli välja värske versioon, ehk on see parem. Ei tea.</div><div align="justify">Soodsaimad lennupiletid leidsime algusega Stockholmist ja vedajaks oli Iberia. Hind oli lausa uskumatult hea - hinnavahe Tallinnast alustamisega oli peaaegu 2 korda. Täielik anomaalia. Siselendude puhul kasutasime korra LAN-i ja 2 korda Aerolineas Argentinast. Kui võimalik, tuleks alati kasutada esimest, kohalik lennufirma ei ole just tuntud kui lennuplaanist kinnipidaja.</div><div align="justify">Keele mõttes tundsime ennast juba üsna kindlalt, sest reisid Mehhikosse ja Hispaaniasse tõestasid, et oma prantsuse keele baasteadmistega on võimalik hispaaniakeelses keskkonnas hakkama saada.</div><div align="justify">Reisi kondikava oli selline, et enamus asju tegime omapäi. Ainut Salta kandis mägimatkaks ning Buenos Airese lähedal oleva rancho külastamiseks kasutasime kohalikku reisibürood. Tagantjärele võin öelda, et selline valik õigustas end jätkuvalt igati. Kahekesi kusagil Andide mägirajal jalutada ning vajadusel kõrbes kotka pildistamiseks rendiauto pidurid blokki panna on vabadus, mida paketireisija ei koge. Seni kuni nupp veel nokib ja käed-jalad terved, plaanime oma reiside kavad ka tulevikus ise paika panna. Ajakulu siin ei loe, reisikava koostamine on samuti üks osa reisimise protsessist.</div><div align="justify">Selleks hetkeks kui Tallinnast minema hakkasime olid bronnitud hotell Buenos Aireses (reisi lõpuks ja alguseks) ja hotell Ushuaias, bronnitud rendiautod ja ostetud ära siselendude piletid (Buenos Aires-Iguazu ning Buenos Aires-Ushuaia-Buenos Aires). Hotelli olemasolu pärast 12-tunnist lendu on vajalik - väsinuna kusagil uues, suures linnas öömaja otsimine ei ole eriti mõistlik tegevus. Siselennud sai ära ostetud seetõttu, et saada hea hinnaga piletit soovitud ajal. Need liinid on kõige populaarsemad liinid üldse, seega viimasele minutile ei ole mõtet ostmist jätta. Ei pruugi lihtsalt piletit saada enam. Rendiautoga sama lugu, seal on see ühesuuna rent väga oluline teema ja moodustab üsna olulise osa rentimise koguhinnast. </div><div align="justify">Suuremate linnade või siis suurte turismisihtkohtade kohta (Salta, Mendoza, Cordoba, Iguazu) oli mul tripadvisori abiga jälle välja valitud hotellide nimekiri, mida soovitatakse. Kohapeal sai siis sobiv valitud.</div><div align="justify">Aga mis siin ikka enam... Hakkame reisikirjaga pihta. Etteruttavalt võin öelda, et selle reisikirja aluseks ei ole endiselt autorite fenomenaalne mälu vaid hoopis reisi ajal peetud päevik. Seekord on ka pildid parema kvaliteediga, sest vahepeal jõudis meieni digirevolutsioon ning Nikon D80 koos paari Tamroni objektiiviga jäädvustasid meie hetked Argentiinas vägagi heal tasemel. Blogiformaat nõudis küll pildisuuruse nüsimist ca 3 korda, kuid alles jäi piisavalt.</div><div align="justify">Reisi kaarti võib näha <strong><em><span style="COLOR: rgb(255,0,0)"><a style="COLOR: rgb(0,0,0)" href="http://argentiina2008.blogspot.com/2008/10/kaart.html">siin</a><span style="COLOR: rgb(0,0,0)">.</span></span></em></strong> </div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-66937916286713158402008-10-16T23:04:00.008+03:002009-06-19T14:28:40.863+03:0015.oktoober - Tallinn-Stockholm<div align="justify">Oli täiesti tavaline tööpäev. Hommikul kella kaheksaks/poole üheksaks jõudsime kontorisse, seal sai veel kõvasti rabatud ja otsi kokku tõmmatud ning siis peale lõunat oli juba ärevus nii sees, et praktiliselt ei tulnud töö tegemisest midagi välja. Õnneks oli läbi räägitud, et saab paar tundi varem minema, seega päris rabistamiseks ka ei läinud. Sai rahulikult "out-of-office" peale panna, kolleegidele "head tööd" soovida ning siis kontori ukse suhteliselt muretult enda selja taga sulgeda. Ärevus oli ka järsku möödunud, justkui läheks reisile Soome või Rootsi. </div><div align="justify">See viimane väide oli ka tegelikult poolenisti tõene, sest Stockholmi suunduv laev oli see, mille peale me tolle õhtul ju läksime. Mingil põhjusel olid Stockholmist algavad ning Iberia lennufirmaga toimuvad reisid võrreldamatult odavamad kui täpselt samad lennud Tallinnast või Helsingist. Tallinnaga võrreldes oli hinnavahe praktiliselt 2 korda, minu jaoks täielik müstika. Veelgi müstilisem oli see, et pilet Stockholm-Madrid-Buenos Aires-Madrid-Stockholm oli odavam kui Iberia lehelt pakutav lend Madrid-Buenos Aires-Madrid. Aga see on vist alati nii, et kes otsib see leiab...</div><div align="justify">Kohvrid olid meil kodus eelpakitud ning seetõttu jäigi üle need kaasa võtta, taksosse istuda ja sadamasse sõita. Seal ootas meid juba ihufotograaf Külli (ühe autori õde), kes jäädvustas meie viimased hetked kodumaa pinnal hämmastava põhjalikkusega. Väga emotsionaalseks õnneks asi sadamas ei läinud, sest oli ikka päris tugev tõenäosus, et ca 3 nädala pärast oleme Tallinnas tagasi. Oli ju ennemgi käidud teise maailma otsas ja täitsa eluga tagasi tuldud. Ootasime antud reisilt sama positiivset lõpplahendust. :)</div><div align="justify">"Victoria I" nimeline laev kahjuks ei üllatanud millegiga. Väikesed kajutid, suhteliselt masendav showprogramm ning restoranis hüperhinnad. See oli ka põhjus, miks pärast Tallinna lahelt li<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhD34U4CLXuCVb-vdDMiS17vGZ8vK7urALdKRZepCt2feBEd2WXzVJtM4SEM7sZyIHryi9AmwKsnTi1-mhjPS-DMp92gvRmXkCvdcj7Ly37Q-4Ge80Ouixpc1C_M1f80vGYpiSbYcI1FsI/s1600-h/ARG+001.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347591709609172834" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhD34U4CLXuCVb-vdDMiS17vGZ8vK7urALdKRZepCt2feBEd2WXzVJtM4SEM7sZyIHryi9AmwKsnTi1-mhjPS-DMp92gvRmXkCvdcj7Ly37Q-4Ge80Ouixpc1C_M1f80vGYpiSbYcI1FsI/s320/ARG+001.jpg" border="0" /></a>nnasilueti nautimist, sulgesime ennast kajutisse ära. Ahjaa, ennem leidsime laevapoest ühe Argentiina vahuveini, mille pidasime õigeks ära osta ja tarbida. Päris mõnus vedelik oli, hea algus puhkusele ja reisile. </div><div align="justify">Arvestades seda, et polnud kindel, et millal jälle korralikult vertikaalasendis magada saab, siis juba ammu ennem südaööd kuulis mööduja meie kajutist ainult magamisnorinat. Ees ootas ülipikk lennupäev.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-88641480794803239122008-10-16T19:36:00.034+03:002009-08-12T16:46:48.739+03:0016.oktoober - Stockholm-Madrid<div align="justify">Hommik oli täiesti sündmustevaene. Ärkasime siis, kui laev oli kusagil 1,5 tunni kaugusel Stockholmist. Lesisime kajutis ja passisime seni telekat kuni laev vastu kaid tonksas. Esimene pilk välja oli suhteliselt muserdav - pimedavõitu, hall ja sadas lahinal. Meie südameid soojendas vaid see, et Stockholmi tatises ilmas viibisime vaid loetud tunnid. Üsna kiirelt leidsime terminali eest bussi, mis meid 30 kohaliku seekli eest bussiterminali juurde viis. Sealt hüppasime Arlanda bussi peale (100 SEK) ning peagi olimegi lennujaamas ja lisaks kõigele oskasime maha tulla ka õige terminali ukse ees. Geniaalne, kas pole! :P</div><div align="justify">Check-ini avamiseni oli veel aega. Millegipärast Iberia lennu pagasi vastuvõtt oli surutud üsna kitsasse ajavahemikku. Aga noh, polnud hullu midagi. Samas veidi ikkagi trummeldasid peas loetud ja kuuldud õudusjutud Iberia ülikehva teeninduse ja ebamugavate lennukite kohta. Seda ärevust maandasime paari muffini ja kohviga. </div><div align="justify">Siiski pagasi andmise<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKA9_VBIVrrf7hCiJBqZDjgy9K9Ns_qgsC6ISHR-rbd5fhjg6kx2GvADV98tCte1t-61cIGY9SKn01niqA4P_qbSfiNaMbGtfe-ONQkTqssBKgy-JlmX5dLXumUsYkB9TAngOuSjvEEBI/s1600-h/ARG+002.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347592902823861586" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKA9_VBIVrrf7hCiJBqZDjgy9K9Ns_qgsC6ISHR-rbd5fhjg6kx2GvADV98tCte1t-61cIGY9SKn01niqA4P_qbSfiNaMbGtfe-ONQkTqssBKgy-JlmX5dLXumUsYkB9TAngOuSjvEEBI/s320/ARG+002.jpg" border="0" /></a>ga probleemi ei tekkinud. Täiesti emotsioonitult võeti meie kohvrid vastu ja check-in kuni Buenos Airesini tehti kiirelt. Isegi meie Finnairi/Oneworld klubikaarti arvestati (punktid olid selleks ajaks juba kontol kui pärast reisu kontojääki kontrollisin). Kohvrite libisemist lindil kuhugi terminali avarustesse sai küll veel pikisilmi jälgitud ja vaikselt mõeldud, et ehk õnnestub neid kunagi veel näha. Teatavad esmatarbeasjad olime lisaks fotovarustusele võtnud ikkagi ka käsipagasisse. Mine sa tea.</div><div align="justify"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347630651845616370" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 100px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 140px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgnuE1RTSElaePY7KRf2uB_JyBcL0p5Ij0Tz20S3YO0WDgqrwquAFci-110OS5MDAfMzUpl-jLPOdQEsWQr1jHyx1r8jJTVDlLb3Kshfrm15AOgtXhjHNUx05YIpR_BAmDuSOD70BAmXDU/s200/SK1.jpg" border="0" />Lend Madriidi kestis veidi alla 4 tunni ning vähemalt esialgu ei osanud küll Iberiale midagi ette heita. Istmevahed oleks tõesti võinud veidi suuremad olla, kuid see mõte tuleb mul lennukis peaaegu alati pähe. Madriidis läks tõsiseks kummivenitamiseks. Buenos Airese lennuni oli aega ei vähem ega rohkem kui 5 ja pool tundi. Lend Madrid-Buenos Aires startis 01.25 öösel. Käisime poodides, istusime niisama, lugesime, sõime, käisime veel poodides, istusime, lugesime, sõime jne.<br />Viimased paar tundi olid kõige raskemad. Kell oli palju, lennujaamas hakkas melu vaikselt kokku tõmbuma, poed suleti, valgustust tõmmati veidi vähemaks. Vägisi kippus uni peale. Õnneks pardale pääsemist siiski maha ei maganud. Aga jah, järgmine päev oli juba käes...</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-3001979523395524262008-10-16T19:34:00.070+03:002009-09-11T10:04:02.705+03:0017.oktoober - Madrid-Buenos Aires<div align="justify">Öö lennukis möödus uneledes. Iberia pikamaa lennuk (Airbus 340-600, pildil) oli mugav ning üllatavalt suurte istmevahedega. Kannatas isegi jalgu sirutada ja puha. Seega õudusjutud Iberiast olid siiani olnud kõik ümber lükatud. Täiesti normaalne ja täpne lennukompanii. Vä<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJksqKyM67gJQdtc5fJ877apAZE53EwEhrYmyEn5O89EVJm4saghE_aAmiQW5dQz_xdcCIWnifvNd4k5K-1b64XmmRFPY_tmA-XMfKjPFGDQd2Ge43cYwoa7EfgKDpDllSVcntGVHXkm8/s1600-h/ARG+003.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347594665057818482" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJksqKyM67gJQdtc5fJ877apAZE53EwEhrYmyEn5O89EVJm4saghE_aAmiQW5dQz_xdcCIWnifvNd4k5K-1b64XmmRFPY_tmA-XMfKjPFGDQd2Ge43cYwoa7EfgKDpDllSVcntGVHXkm8/s320/ARG+003.jpg" border="0" /></a>ikeseks miinuseks oli ainult see, et silmaklappe ja kõrvatroppe ei jagatud, kuid õnneks olid need meil endal kaa- sas. Naine tõm- bas kohe istme peal kerra, minul nii kiirelt und ei tulnud (ilmselt üleväsimusest) ning vaatasin veel veidi aega, et mis teed pidi lennuk siis Lõuna-Ameerikasse lendab. Ei mingeid põnevaid ringe (nagu oli Mehhikosse minemisel), Madriidist võeti otse suund Buenos Airesele. Selle teadmisega jäin ka mina magama.<br />Ärkasin ca 1,5 tundi ennem hommikusööki ja selle ootamise aja viitsin ära "Hancocki" filmi vaadates. Naine endiselt magas, vedas tal. Hommikusöögiks tegi ka tema luugid lahti ning peagi pärast toidu (väga maitsva muide) konsumeerimist alustas lennuk maandumist. Seadsime oma vaimu selleks valmis, et kella järgi oli lend aega võtnud kõigest 7 tundi, kuid reaalselt olime olnud õhus veidi üle 12 tunni. <img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347644465047855058" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 150px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 98px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi82MhBo-M8aB0aSSywcOr4L8EwN3aLRqgfG-2Ts59TVLgPyabecA7Ts9WgANL9UzOEY_5P8yQoXZCIxEXqls5qIWmotlpbzbxNFHF5UziAqNK2ErjmDHenEUHxRzfm8Q_Mk6TqLl3fkX8/s200/SK4.jpg" border="0" />Ühesõnaga lennuk maandus Buenos Airese Ezeiza lennuväljal 17.oktoobri hommikul ca pool üheksa. Kuna olime suhteliselt lennuki tagumises otsas, siis saime välja ka viimastena. Piiri peal tuli samuti pikalt oodata, sest lihtsalt järjekord oli pikk. Riiki sisenemise formularid täitsime juba lennukis ära, seega passikontrolli jõudes läks kõik kiirelt. Tempel passi ja riiki sisenemise paberile ning olimegi ametlikult Argentiinas.<br />Piiri ületamisele järgnes kõige huvitavam ja erutavam osa - mäng nimega "Kas kohver tuleb?". Esimese vooru puhul oleks võitjaks osutunud mängija, kes vastas, et üks tuleb ja teine mitte. Õnneks läks veerand tundi mööda ja teise laadungiga jõudis pagasilindile ka abikaasa sumadan. Pärast kaasa toodud kraami läbivalgustamist olidki kõik formaalsused selleks korraks läbi.<br /><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347642340744590802" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10pt 10px 0px; WIDTH: 195px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizLZoC9ajd_vLCsuNcD6vdqaga-zP8dBwA-p5STe-dh6Hejg6RgLm7B-zL8fHfPwbUt68RoTD6s-Vp6TQlEteEvxwqETHpAGhH45Pj9c5Tj8q7Jp379zFFhHcvqz70DnkI1ZG6-30Jdto/s320/SK3.jpg" border="0" />Lippasime kohe raha vahetama ning tänu eeltööle jäid meie kõrvad kurdiks Global Exchange nimeliste rahavahetajate kutsetele. Astusime kindlalt ja üheti mõistetavalt Banco Nacional vahetuspunkti ja lõime oma dollarid letile. Kurss oli veidi muutunud viimatise ajaga, mil seda kodus kontrollisin, kuid pakutav oli siiski oluliselt parem kui see globaalvahetuse sullerite oma. 1USD=3,19AR$ ning Sotsialistlikust Etioopiast pärit (no ei leidnud Estoniat andmebaasist) noormees kirjutas paberile alla ja sai vastu paki peesosid. See dollarimärk tähendab muide peesot ja on väga laialt kasutusel.<br />Siis väike ignoreerimisvõitlus taksopakkujatega ning peagi astusime konditsioneeritud terminali uksest välja. Väljas tervitas aga meid soe ja päikeseline kevadilm, sooja vast 23-24 kraadi. Vihmane ja tatine Euroopa kadus meelest hetkega.<br />Siltide järgi ja terminalist saadud soovituste järgi leidsime Manuel Tienda Leoni bussipeatuse üsna kiirelt. See bussifirma on nimelt kõige mõistlikumat teenust pakkuv ettevõtte liinil lennujaam-kesklinn. Esimene bussitäis rahvast lahkus just meie nina alt, kuid pool tundi ootamist ja olime meiegi teel Lõuna-Ameerika Pariisi (nii seda Buenos Airest kutsutakse) kesklinna suunas. Esimene mulje oli igati positiivne, kuigi kohe paistsid silma ka 8 aastat tagasi riiki räsinud majanduskriisi mõjud. Poolelijäänud tee-ehitused (mitmed viaduktid lõppesid lihtsalt poole peal õhus), pooleliolevad kõrghooned jne.<br />Eeslinnad olid muidu täiesti Ladina-Ameerikalikud - veidi räpakad, majad suhteliselt lagunenud ning liiklus üsnagi agressiivne. Aga sellistel asjadel ei lasknud me end häirida - see kõik on sealse elu ja kultuuri osa. Kui otsiks steriilsust ja sellist toretseva fassadiga võltsmaailma, siis oleks võinud ju minna Sharm el Sheiki ja arvata, et see ongi Egiptus. Seda kuidas väga suur osa inimesi tegelikult maailmas elab, näeb just suurlinnade äärelinnades (muide ka Euroopas). See annab ka oma perspektiivi vingumisele Eesti elu kallal. 40 minutit saimegi uurida Heade Õhkude suburbe, siis läksid majad juba kõrgeks ja tõepoolest meenutas kesklinn Pariisi. Laiad avenüüd, suured pargid, uhked juugendi ja klassistsistlikus stiilis majad jne. Kunagise Lõuna-Ameerika hiilgus oli aimatav, kuigi teemant on veidi tuhmunud.<br />Buss pani meid maha Plaza San Martinil, otse peavaksali vastas. Kuna linn oli uus ja täpselt veel ei adunud, et kus suunas see meie hotell võiks olla, siis võtsime takso. Alguses üritasime küll väita, et oleme Buenos Aireses ka varem käinud (et taksojuht Elva kaudu ei sõidaks), kuid taksist hammustas selle üsna kiirelt läbi. Ja siis algas linna tuur. Aga seda selle heas mõttes. Jälgisime sõidu ajal kaarti ning tõepoolest läks sõit otse hotelli suunas. Selle aja jooksul juht muudkui seletas - et näete siin on Casa Rosada ja selle juures Plaza de Mayo emade miiting (diktatuuri ajal kadunud inimeste toetuseks) ja siin 16-realine 9.Juuli Avenüü koos obeliskiga ja seal ees paistab juba Kongressihoone, mille juures ongi teie hotell. Jutuvada oli katkematu ning poolest tekstist me aru ei saanud. Vahepeal päris ta ka meie käest, et kust ja miks jne. Nendele küsimustele suutsime isegi vastata, kuid keelebarjääri taha jäi nii mõnigi seletus. Inglise keel soovitati ära unustada juba Lonely Planeti alguses. Sellest jutuvadast koorusid välja aga esimesed Argentiina hispaania keele erinevused nt Mehhiko omast. Kui mai ehk Mayo hääldus Mehhikos oli "maajo", siis Argentiinas oli see "maažo". Ehk siis Y-st saab Ž, samamoodi saab Ž topelt L-st. St Parrillada on Argentiinas "parrižaada", mitte "parriljaada". Esmalt oli kuulata veidi harjumatu, kuid eks tuli leppida ja kõrvu paremini teritada. Siiski peab mainima, et hispaania keelt mitteõppinul oli Mehhikos lihtsam ühendada hispaania keelt ja prantsuse keelt (mida me oleme õppinud). Niipalju siis keelelistest iseärasustest.</div><div align="justify">Sellel hetkel kui takso hotelli ette keeras näitas taksomeeter 11$ e Eesti rahas ca 40 krooni (1 peeso = ca 4 krooni). Pole paha ütleks - hinnad olid paigas ja taksojuhid vähemalt esmapilgul ausad. Kui akna peal oli kirjas, et sisseistumine 3,80$ ja kilomeeter 0,38$, siis täpselt nii ka oli.</div><div align="justify"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgobv-mJrxkfcWcnDDC7hd0qclVPN1VWu0UQgMYyXnm7p864CwCbV1e2IUHe3p4Vdff2GOD20TdNhqmv2oNWGI4ZGu_lsKqIHt442lhwCR8tjOXNhx9Wua9f_B6nW_XDcvHnDhyBhmcKFA/s1600-h/ARG+004.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347597678367976466" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgobv-mJrxkfcWcnDDC7hd0qclVPN1VWu0UQgMYyXnm7p864CwCbV1e2IUHe3p4Vdff2GOD20TdNhqmv2oNWGI4ZGu_lsKqIHt442lhwCR8tjOXNhx9Wua9f_B6nW_XDcvHnDhyBhmcKFA/s320/ARG+004.jpg" border="0" /></a>Hea uudis oli ka see, et <a href="http://www.ibishotel.com/gb/hotel-3251-ibis-buenos-aires/index.shtml">Hotel Ibis Congreso</a> nimeline asutus polnud meie broneeringut kaotanud ning check-in läks kiirelt. Seda hotelli julgen soovitada - hea hinnaga ja otse keset linna. Asub küll peamisest hotellirajoonist eemal, kuid see ei ole oluline miinus. Toa saime 9.-l korrusel ning vaade oli otse Plaza Congresole. Ning kui aknast välja küünitada, siis avanes võimas vaade Kongressihoonele endale. <em>Mui bien</em>!</div><div align="justify">Pärast väikest pesu ja puhkust kibelesimegi kohe linnaga tutvuma. Tegime esmalt tiiru peale sellesamusele väljakule. Majesteetlikkust oli kulbiga, kuid teisalt vedeles pargis ka kodutuid, kelle jaoks see rahvusliku parlamendi esine on saanud alaliseks elupaigaks. Tundub, et kohalikud võimuorganid aktsepteerisid seda, sest keegi neid ära ei ajanud. Ei oska <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzBapmMPni_D8SGRHiITtmS3P42qXhsPA5mJR8UDWiXUKaffFDYEZmNE2tah3VZeL5jVI-0AD9QIJvJ6eOFqGYYuilvXA-DKVZgJc4m17s4ZLDwiZnB7RFoth-oFhoUmAtJBtHwcDroYo/s1600-h/ARG+005.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347599052683968322" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzBapmMPni_D8SGRHiITtmS3P42qXhsPA5mJR8UDWiXUKaffFDYEZmNE2tah3VZeL5jVI-0AD9QIJvJ6eOFqGYYuilvXA-DKVZgJc4m17s4ZLDwiZnB7RFoth-oFhoUmAtJBtHwcDroYo/s320/ARG+005.jpg" border="0" /></a>öelda, et miks just siia koguneti, teistes suurtes parkides ja väljakutel nii suurt asotsiaalide kontsentratsiooni ei täheldanud. Aga nii oli ja mis meil muud kui seda aktsepteerida. Kui see seik välja jätta, siis oli kõik suurepärane - õhus oli kevadet (eestlase jaoks temperatuuri järgi suve). Päike sillerdas, termomeeter näitas nüüd juba ilmselt ca 30C, enamus puudest olid lehtedes ja osad ka õitsesid, väikesed linnud tsiristasid ja tuvid kudrutasid. Isegi osad bussid olid õide puhkenud (vt ülemine pilt).<br /></div><div align="justify">Aga ei saa auto bensiinita ja inimene ilma toiduta. Päike andis küll tohutult energiat, kuid pärast naftast toodetud lennukitoitu ja Euroopa lennujaamade hirmkalleid ja hirmmaitsetuid võileibu, tahtsime päris sööki. Sealsamas platsi kõrval oli üks vahva kohvik. Astusime sisse ja tellisme menüü kahele - selle sai lunastada 52$ eest. Mainit' arvu veeringute eest saime 3 käiku. Esimese käiguna tegime esimest korda tutvust <em>empanada</em>dega, mis kujutavad endast ülimaitsvaid pirukaid. Teiseks käiguks oli paksult mozzarella juustuga üle ujutatud pizza (Itaalia kultuuri ja köögi mõju on Argentiinas teatavasti suur) ning kõige lõpuks jäätis. Pärast kõige selle manustamist olime kurguauguni täis. Et seda toitu mitte reitesse lasta, otsustasime oma linnatuuriga jätkata. Mööda Avenida de Mayot jalutades avastasime, et 17. oktoober on peronistide aastapäev. Sellele viitasid erinevatesse kohtadesse kleebitud plakatid. Peronistid on kunagise president Juan Peroni poliitika toetajad, laiadele massidele on Juan tuntud kui Eva "<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwVt7gTd-tH8S6KwBfJ_dwG-lHfsHmH0ah3YpcyDHDbIzrcL2KBNJeu_MWhvr5kY33ztx-3LpWqoie2V-1ofC47DjXmze38XfgekB411I4oPECYrNnAqZI80mM8ZICFJQE8q-oT6u1eoc/s1600-h/ARG+006.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347600561273570962" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwVt7gTd-tH8S6KwBfJ_dwG-lHfsHmH0ah3YpcyDHDbIzrcL2KBNJeu_MWhvr5kY33ztx-3LpWqoie2V-1ofC47DjXmze38XfgekB411I4oPECYrNnAqZI80mM8ZICFJQE8q-oT6u1eoc/s320/ARG+006.jpg" border="0" /></a>Evita" Peroni abikaasa. 17.oktoobril 1945 vabastati Juan Peron vanglast (kuhu tema opponendid ta sulgesid) ning sellest algas tema võidukäik poliitikuna. Ning täiesti juhuslikult olime just sellel päeval (küll 63 aastat hiljem) saabunud Argentiinat väisama. </div><div align="justify">Jalutasime siis edasi, huviga oodates, et kas kusagil mingeid meeleavaldusi ka toimub. Kuna olime Buenos Airese vanas keskuses, siis kõik "kohustuslikud" vaatamisväärsused tulid järjest. Peagi ületasime poolenisti joostes 16-realist sõiduteed Av. 9 Juliod ning pärast seda jõudsime Plaza de Mayole, mis on linna kõige olulisem väljak. Selle ümber asuvad Cabildo (koloniaalaegne valitsushoone), Buenos Airese peakatedraal, Banco Nacion (keskpank), linnavalitsus ja loomulikult kuulus presidendiloss Casa Rosada. Viimane jällegi maailmakuulus peamiselt tänu "Evita" filmile. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi062fN4x8tJ3RX-KX-HytElPFi_YT76tthMRkr5DSH1pSYGUKwDhfISHREqv8p79o07GyqemqAbvLOTJS5tYAeU7uJ8ZlVYTTBFgt3JvtlEz1PFDWp2WrMXqhhrwVCTW5EIkcSWfN5oT0/s1600-h/ARG+007.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347602686776930786" style="DISPLAY: block; MARGIN: 0px auto 10px; WIDTH: 420px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 142px; TEXT-ALIGN: center" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi062fN4x8tJ3RX-KX-HytElPFi_YT76tthMRkr5DSH1pSYGUKwDhfISHREqv8p79o07GyqemqAbvLOTJS5tYAeU7uJ8ZlVYTTBFgt3JvtlEz1PFDWp2WrMXqhhrwVCTW5EIkcSWfN5oT0/s400/ARG+007.jpg" border="0" /></a>Kuna poliitiline olukord on Argentiinas olnud rahutu aastakümneid, siis oli Roosa Maja (Casa Rosada) ümbrus väga tugeva politsei valve all. Üles olid ehitatud suured kaitseaedikud, kuhu pääses küll sisse, kuid mida oli võimalik kiirelt sulgeda. Ning need ohtrad politseinikud olid hambuni relvastatud.</div><div align="justify"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGzaXzdntdkWnEUuYsb0X3F-N5-iaIIIBijyLpLkTNJQ1e6E4obYEDoGmzISXuqhF3gcZg9aCZ-Tx4-legruysBcMYhrWjd-aNUlBZ0BuL3fplob24PB9b4NCZyX8GBpDd0zC0iLGIACg/s1600-h/ARG+008.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347604130871951170" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGzaXzdntdkWnEUuYsb0X3F-N5-iaIIIBijyLpLkTNJQ1e6E4obYEDoGmzISXuqhF3gcZg9aCZ-Tx4-legruysBcMYhrWjd-aNUlBZ0BuL3fplob24PB9b4NCZyX8GBpDd0zC0iLGIACg/s320/ARG+008.jpg" border="0" /></a>Peaväljakul oli lisaks vaatamis- väärsustele ka palju tuvisid ja seda ilmselt seetõttu, et sealsamas müüdi inimestele nende toitmiseks teri. Ning palju ostsid. Meile aga meeldis kõige rohkem üks koer, kes tuvisid taga ajas ja tekitas niimoodi väga vingeid <strong style="FONT-WEIGHT: normal">pildihetki</strong>.</div><div align="justify">Aga pikk lennusõit ja päev nõudis ikkagi oma. Ise hakkasin ära väsima ja abikaasa samuti, temal oli lisa-atraktsiooniks ka pea ringi käimine. Seega otsustasime päevale joone alla tõmmata. Ennem oli siiski vaja ära teha veel üks asi, mis sai lubatud. Nimelt oli meil plaan minna ca nädala pärast Ibera sohu põnevat loodust vaatlema ning majutuse osas sai ühe <em>posada</em> (a la bed&breakfast) omanikuga kokku lepitud, et broneeringu kinnituseks viin neile Argentiinasse jõudmisel tagatisrahaks 300$. Et oma jalavaeva vähendada, kasutasime esimest korda metrood.</div><div align="justify">Ennem metroosse jõudmist tõmbas meie ja ka kõikide teiste möödujate pilke üks kunstnik, kes upakil maas maalis Casa Rosadat. Pilt pildiks, kuid selline poos paljastas selgelt üle poole kunstnikuhärra tagapalgetest ning see tegi paljudel inimestel meele väga rõõmsaks. Järjekordne näide, et õnneks pole palju vaja. Ainult mõnikümmend sentimeetrit kannikaid ja kõik kihistavad naerda.</div><div align="justify"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5347636125983660882" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 200px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 142px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOgC2sCnaWR0F1d_rYarXZ03xeWt1bcvmTBnzxTxxKjRCovvFKoSj0m0R0N88eS0aoSzVjEEn3XxX9U0ej9nYU15cLhBWOOJ4Y266AC1s6CNzpXy75V-e5DpHoTW1hsH1c4bA0V8Lq6D0/s200/SK2.jpg" border="0" />Metroos ostsime kohe 10-korra pileti, mis tegi ühe sõidu hinnaks 0,9$. Päris Mehhiko hinda välja ei andnud (2 EEK), kuid odav oli ikkagi. Hoolimata meie otsingu sihtkoha asumist ühe kesklinna vähekäidaval kõrvaltänaval, leidsime selle siiski valutult üles. Senjoora Nancyt polnud küll kodus, kuid meid võttis vastu üks senjoor, kes kahjuks inglise keelt ei mõiganud (see pole muidugi mingi näitaja). Aga kuna <em>posada</em> omanik Claudia oli teel kodu poole, siis kutsuti meid korterisse ootama. Tuli välja, et see oli omaniku ema (Nancy) kodu. Tegemist oli väikese, kuid otsast otsani maksimaalselt ära sisustatud korteriga. Väike lift avanes otse korterisse ja see oligi meie jaoks kõige kummalisem. Mis veel silma hakkas oli väga suur perepiltide hulk - neid olid täis kõik kohad, kuhu pildiraami asetada sai. Alates (ilmselt sajanditagustest) mustvalgetest stuudiofotodest kuni verivärskete piltideni välja. Ennem kui me jõudsime pilguga pildid üle käia, oligi Claudia kodus. Tegime tehingu ära ja saime paberi vastu. Olime ilmselgelt esimesed eestlased, kes kunagi tema silma alla olid sattunud, sest ega ta lõpuni ei saanudki aru kus see Eesti täpselt asus (hoolimata sellest, et ta rääkis väga head inglise keelt). Lubas pärast atlasest kindlasti järgi uurida. Samas näoilme oli selline, et ega väga ei uskunud, et selline riik eksisteerib. Eriti segadusse sattus ta siis kui me ütlesime, et riigis elab 1,4 miljonit inimest ja et meil on täiesti oma keel. Selle lausega kaotasime vist igasuguse usaldusväärsuse tema silmis ning ilmselt oli ta õnnelik, et ikka deposiidi sai.</div><div align="justify">Pärast seda kohtumist võtsime suuna hotelli poole. Kuna tee peale jäi raamatupood, siis otsustasime tulevikku silmas pidades ära osta teedeatlase. Kummalisel kombel ei olegi see väga levinud toode. Leidsime mingi väga kummalise atlase, mille alapealkiri oli "Argentiina veinikeldrid". See oli ainuke normaalne teedekaart terve selle suure raamatupoe peale. Atlas oli ca 10cm paks, kasulikke lehti vast paarkümmend. Ülejäänud lehtedel oli info veinikeldrite kohta. Kuna nädalavahetus oli tulemas ning me polnud kindlad, et veel raamatupoodi suures linnas satume, siis ostsime selle ära. Kassa juurde jalutades jäi aga pilk järsku pidama ühel väga tuttaval pildil. Kas tõesti? Jah, tõepoolest. Ilmunud oli uus hispaaniakeelne Lonely Planet Balti riikide kohta ja seda poes ka reklaamiti. Päris lahe.</div><div align="justify">Nüüd oli küll kõik. Kiirelt metrooga hotelli, hotelli kõrvalt poest veel veidi nosimist ja joogipoolist ning viskasime väsinult voodile pikali. Kohaliku õlle ja toidu kõrvale sai veel veidi telekat vaadatud, kuid peagi nõudis väsimus oma. Mõtlesime, et arvutame veel välja, et kui pikk see 17.oktoober meie jaoks oli, kuid selleni ei jõudnudki. <em>Buenas noches Buenos Aires</em>!</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-39851490650331171992008-10-16T19:05:00.035+03:002009-09-15T15:31:46.004+03:0018.oktoober - Buenos Aires<div align="justify">Sulandumine Argentiina aega õnnestus tänu korralikule väljamagamisele väga hästi - kell 8.30 lõime luugid lahti. Sellel päeval sai ära proovitud ka Ibis hotelli hommikusöök. See küll olulist muljet ei avaldanud, kuid ega väga midagi ette heita ka polnud. Ainuke asi, mis oli harjumatu, oli värske salati puudumine võileibade juurest - ei tomatit, ei kurki. Samas kapaga sai magustoiduks võtta puuviljasalatit, kus oli sees erinevaid tuntud ja tundmatuid puuvilju, seega värskete loodusandide pakkumine neile võõras pole. Lihtsalt soolase toidu kõrvale polnud võimalik midagi värsket krõbistada. </div><div align="justify">Kõhud täidetud, võtsime suuna kesklinna poole. Pärast metroojaamas pileti komposteerimist sai aga meile selgeks, et see eelmises lauses öeldud väide kahjuks ei osutunud tõeseks. Mingil kummalisel põhjusel sõidab Buenos Airese metroo (vähemalt liin A) vasakpoolse liikluse reeglite järele. Meie läksime rahumeeli maa alla sellel pool sõiduteed, mis suundus kesklinna, kuid maa all olev metroo sõitis täpselt vastassuunas. Kusjuures eile olime täiesti õigel pool metroo peale läinud - olime olnud lihtsalt ääretult hoolsad ja lugesime, et kuhupoole täpselt metroo sõidab. Täna oli meil kesklinna asukoht teada, kuid loogika vedas alt. Ega meil muud üle ei jäänud kui järgmises peatuses välja minna, uus pilet komposteerida ja teistpidi tagasi sõita. Seekord läks õnneks ja peagi ronisime jälle Casa Rosada juures maapinnale.</div><div align="justify"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNolchMLoFBTqWFiqCSLIh-pvR-aNsMXg8KXsBqTL9TzZHBge0y6v2cl-7XfMiFXvKfU3tYpSnMOfW1bVcTjb05uMs5qB61WNUSu_Paj-sY1zJytEs6BL2ycRjL9EKXoRn4EQS9qGhdHI/s1600-h/ARG+009.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348008943059218626" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNolchMLoFBTqWFiqCSLIh-pvR-aNsMXg8KXsBqTL9TzZHBge0y6v2cl-7XfMiFXvKfU3tYpSnMOfW1bVcTjb05uMs5qB61WNUSu_Paj-sY1zJytEs6BL2ycRjL9EKXoRn4EQS9qGhdHI/s320/ARG+009.jpg" border="0" /></a>Kuna me väga pikaks ei plaaninud pealinna jääda, siis hakkasime kuumust trotsides turisti kohuseid täitma ja vaatamisväärsusi uudistama. Käisime ära (mõnusalt jahedas) Catedral Metropolitanos. Tegemist siis sellise suurte sammastega hoonega, mis nägi pigem välja kreekapärase templina kui katoliikliku katedraalina. Linna/riigi peakatedraalina täitis ta aga oma kohuseid hästi - suur, võimas ning pillavalt sisustatud. Näiteks väga suur osa altaridetailidest oli puhtast hõbedast ning erinevate tikandite ja värviliste ornamentide koosmõjul, oli tegu tõeliselt läikiva, lausa sädeleva, meistriteosega. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTiPP6P_4sYbVz21wHZNmuPO-njcQ5YMISy6LPeOfK3UQv6uek5qctE_8NNzODXkXDNasfSTL3hsvejAyjavOlOWmt_kc1_MTbQMtI9DnE2vLCl4DKh-f9jZavqf8LutifwRuMF60uI88/s1600-h/ARG+010.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348010346036100194" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 214px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTiPP6P_4sYbVz21wHZNmuPO-njcQ5YMISy6LPeOfK3UQv6uek5qctE_8NNzODXkXDNasfSTL3hsvejAyjavOlOWmt_kc1_MTbQMtI9DnE2vLCl4DKh-f9jZavqf8LutifwRuMF60uI88/s320/ARG+010.jpg" border="0" /></a>Katedraali olid maetud ka mitmed Argentiina riigi tekke juures olnud ja seda protsessi kiirendanud tegelased. Kõige imposantsem oli kindral José de San Martíni hauakamber - tohutu marmorist kirst kõrgel postamendi otsas, kaetud Argentiina lippudega. Ukse peal aga paraadvormis valvurid. San Martini panus kogu Lõuna-Ameerika vabanemisel Hispaania võimu alt oli suur - ta nimelt juhtis vägesid, mis vabastasid hispaania võimuritest nii Tšiili, Peruu kui ka Argentiina. Nendes riikides on ta rahvuskangelane ning tema nime ette käib tihtipeale epiteet "Libertador" e "Vabastaja". Vot nii palju siis tarka teksti.</div><div align="justify">Pühakojast välja astudes tuletati lumivalgetele põhjamaalastele jälle meelde, et on kevad ja nii heleda nahaga ei ole kombekas ringi kõmpida. Ühesõnaga päike hakkas jälle kõrvetama. Ja väga hea! Eks me tahtsime ikka ise ka veidi värvi juurde saada, muidu pärast kodus ei usutagi, et Argentiinas käisime. Seega võtsime ette pika jalutuskäigu ümber Casa Rosada ja siis edasi 9. Julio avenüü ja obeliski suunas. Casa Rosada taga avastasime suure aia ja ilmselt ka palee peasissekäigu. Ei tea, aeda sisse kahjuks ei saanud. Küll aga jälgisime huviga üht linnuvolaskit, kes Roosa Maja ühe värava posti sisse üritas pesa punuda. Vedas kohale pikki oksaraagusid, kuid need ei mahtunud kuidagi postiavaustest sisse. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjc1uEuxcmgC0fKEq8ATJxti0-zOavso1aExyP-jYnc-rg04H3_7CFr7fzicImoKUpG9CAyweb_iHZXy48ykw5p3U8q3XbUs312G7ocKFFZYZP6WzQoT2PrxO_XToErYUsBBMP_G1Mnac/s1600-h/ARG+011.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348011413980084018" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjc1uEuxcmgC0fKEq8ATJxti0-zOavso1aExyP-jYnc-rg04H3_7CFr7fzicImoKUpG9CAyweb_iHZXy48ykw5p3U8q3XbUs312G7ocKFFZYZP6WzQoT2PrxO_XToErYUsBBMP_G1Mnac/s320/ARG+011.jpg" border="0" /></a>Proovis ühte ja teistpidi, proovis hea ja halvaga, kuid ikka kukkus oks lõpuks noka vahelt maha. Aga linnu järjekindlus oli hämmastav ja lõpuks viis see ka sihile - suutis ühe oksa sisse vedada. Samas peab tõele au andma, et niiviisi tegutsedes läks tal selle pesa ehitamine ikka väga pikalt. Loodame, et ta sai siis selle õigeks ajaks valmis ning jõudis nautida lindude kevadrõõme, meie aga võtsime suuna Obeliski suunas. Pildina lisan palee tagant avanenud vaate uuele ja arenevale Buenos Airesele.<br /></div><div align="justify"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO-wB_MiBti3Peb3Wa6fTS60LMHT9wcd-DOVzv8n5i6_uu6Te8B-ZkjjlFg32D2fn9UN5DrU6K8ZaUW0vg9bpvV3LZsDFi7H98n2j00K5Xq71z1oR6luSHZj3zwmAg26nIkd7sa1kh6a0/s1600-h/ARG+012.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348012038662722290" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO-wB_MiBti3Peb3Wa6fTS60LMHT9wcd-DOVzv8n5i6_uu6Te8B-ZkjjlFg32D2fn9UN5DrU6K8ZaUW0vg9bpvV3LZsDFi7H98n2j00K5Xq71z1oR6luSHZj3zwmAg26nIkd7sa1kh6a0/s320/ARG+012.jpg" border="0" /></a>Obelisk ongi obelisk, keset mega- magistraali. See ehitati 1936 tähistamaks Buenos Airese 400.-t aastapäeva ja väidetavalt lehvitati selles kohas ka esimest korda Argentiina lippu. Üks kurbnaljakas fakt on seotud obeliskiga 1970.-test. Nimelt riputati obeliski otsa plakat kirjaga "<em>El silencio es salud</em>" ("Vaikus on tervis"). Kuigi see pidi autojuhtidele meelde tuletama müra kahjulikkust, siis seda interpreteeriti ka kui võimulolevate peronistide poliitilist avaldust, et kasulikum on vait olla.</div><div align="justify"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdY8NtFn_dbUHA144NVYLOtOenoMjgxO2-BatV5Aa-KSYv86DG31aXMQDFki4NuyQono7DoT4F6EVAdWOwweqlFWQ6AoZX7ZhbSG9oAk1fSQO27S5jxhFw1DoOAJLoNh8i8HzDW3afsjg/s1600-h/ARG+013.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348012795819364146" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdY8NtFn_dbUHA144NVYLOtOenoMjgxO2-BatV5Aa-KSYv86DG31aXMQDFki4NuyQono7DoT4F6EVAdWOwweqlFWQ6AoZX7ZhbSG9oAk1fSQO27S5jxhFw1DoOAJLoNh8i8HzDW3afsjg/s320/ARG+013.jpg" border="0" /></a>Hoolimata avenüü tohutus laiusest, oli seal kõrval jalutada päris mõnus. Meie imetluse teenisid ära kevadised õites olevad põõsad ja puud, eriti põnevad olid suured puud, mille õied olid justkui vatist. Ristisime need kohe täiesti ebaoriginaalselt vatipuudeks. Need vatitupsud olid tekkinud puu viljade avanemisel ja selle sees olid siis puu seemned. Päris lahe.</div><div align="justify">On see nüüd halb või hea, rumalus või lihtsalt kehv harjumus, aga me oleme oma reisidel praktiliselt alati korra läbi astunud roiskunud kapitalismi ja inimesi kägistava globaliseerumise kantsist McDonaldsist. Vahest lihtsalt tahaks kiirelt midagi hamba alla ja edasi liikuda. Testid on näidanud, et Big Mac maitseb igal pool suhteliselt sarnaselt, kuid igas riigis on reeglina mõni toode kohaliku krutskiga. Nii ka seekord – abikaasa proovis mingit grillkana-burgerit, olevat hea olnud. Ju siis oli. Lisaks kõhutäitele oli „restorani“ õhkkonditsioneeritud ruumid päris mõnus vaheldus üleüldisele palavusele.<br />Tulevikku silmas pidades tahtsime läbi astuda Argentiina Rahvusparkide kontorist, et hankida mõned kaardid parkide kohta, kuhu oli plaanis minna. Aga nagu me kartsime, oli see nädalavahetusel suletud, mistõttu pidime rahulduma eelmisel päeval ostetud atlasega. Kontori juurest ära jalutades avastasime, et oleme praktiliselt samas kohas, kuhu eile lennujaama buss meid maha oli pannud. Puzzle Buenos Airese kesklinna asetusest hakkas vaikselt kokku minema. Väga loogiline hispaaniapärane linn. S<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbG3HUwEfQMU6HNCqDXRrBE9JfPWc5H0Gv-svr_vZhw9H-kDFCPOQGSSMOedW7EExMi0CsjIzVnUVbC0piTGRX3J8VWZZ2RFWNrG9ikqjJETJE9Vr-DGRMpJJ92f84YSN5eL-60clj08o/s1600-h/ARG+014.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348014462286249026" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbG3HUwEfQMU6HNCqDXRrBE9JfPWc5H0Gv-svr_vZhw9H-kDFCPOQGSSMOedW7EExMi0CsjIzVnUVbC0piTGRX3J8VWZZ2RFWNrG9ikqjJETJE9Vr-DGRMpJJ92f84YSN5eL-60clj08o/s320/ARG+014.jpg" border="0" /></a>ee maagiline väljak, mille ääres me olime eelmisel päeval suhteliselt tühja pilguga seisnud, oli <em>Plaza San Martin</em>. Selle keskel asus <em>Torre de los Ingleses</em> ehk siis inglise kellatorn (inglaste poolt ehitatud kellatorn), lisaks lehvis platsil ülisuur Argentiina lipp ning veidi kõrgemal künka otsas oli mõnus park, mille auks ja uhkuseks oli võimas <em>Ombu</em> puu. See kant tundus olevat <em>porteñode</em> (Buenos Airese elanike) jaoks lõõgastumiskoht, sest muruplatsidel peeti piknikke või siis pikutati niisama. Seal pargis ristisime käigupealt ära veel ühe puu – nimelt olid ühe õied roosad ja pudeliharja kujulised ning seetõttu saigi puu tänu meie piiratud originaalsusele nimeks „pudeliharjapuu“.<br />Linnakaardi peal näpuga järge ajades leidsime, et väikese jalutuskäigu kaugusel asus nii Buenos Airese kui ilmselt ka kogu Argentiina kalleimate kruntidega kinnisvaraarendus - <em><a href="http://www.cementeriorecoleta.com.ar/">Cementerio de la Recoleta</a></em>. Jah, see on surnuaed, täpsemalt öeldes surnute linn suurte majadega (hauakambrid) ning tänavate võrgustikuga. Selleks, et sinna mõne ruutmeetri suurust krunti saada pead olema väga rikas või väga kuulus, parem oleks kui mõlemad tingimused oleks täidetud. Sinna on maetud Argentiina presidente, teadlasi, tippärimehi jne. Loomulikult on seal oma viimase puhkepaiga leidnud ka „Evita“, aga temast hiljem. Recoleta sarnanes väga palju Pariisi <em>Père Lachaise’i</em> kalmistuga, kuid oli tunduvalt võimsam. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjactbtZOlrT0DiCOIxqJhKWU5E6s8-RZ_KXtIV69fexSidFsVEagNgGa3r9jnSJ3To8PyvNXCUW1w_lvnCdHW0btzVHwP_k3hAsXJjcoVBRlmmMMgWzJr_mLcaGxSzzstge_B_LKwTsa0/s1600-h/ARG+015.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348015639042158914" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjactbtZOlrT0DiCOIxqJhKWU5E6s8-RZ_KXtIV69fexSidFsVEagNgGa3r9jnSJ3To8PyvNXCUW1w_lvnCdHW0btzVHwP_k3hAsXJjcoVBRlmmMMgWzJr_mLcaGxSzzstge_B_LKwTsa0/s320/ARG+015.jpg" border="0" /></a>Osad hauakambrid olid moodsa kunsti tippteosed ja tugevate turvasüsteemidega (võiks lausa öelda mausoleumid), osad aga kummituslikud ja veidi lagunenud (nagu filmides neid tavaliselt kujutatakse). Üks oli selge – püstitamise ajal rahaga ei koonerdatud. Seal nendevahelises labürindis oli väga lihtne ära eksida. Üsna õõvastav oli mõnikord akendest sisse piiludes näha veidi irvakil olevaid kirstukaasi, teisalt jälle paistsid osade hauakambrite põrandates olevad luugid, mis viisid kuhugi maa-alustesse kambritesse. Väga Indiana Joneslik. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit0OoFgUPff0R0-n0QpCA45v9o5mVttW85wli6CSBv2zcihyMnrQiufhgi2L9owpBos8kmmFCT1V-LapJXjnmi8S5y8TmLbhE_cIwqaHPE6KIApPSf9pCLAUNzoPubN2FSB6FuRO0aqCo/s1600-h/ARG+016.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348016826848872978" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 216px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit0OoFgUPff0R0-n0QpCA45v9o5mVttW85wli6CSBv2zcihyMnrQiufhgi2L9owpBos8kmmFCT1V-LapJXjnmi8S5y8TmLbhE_cIwqaHPE6KIApPSf9pCLAUNzoPubN2FSB6FuRO0aqCo/s320/ARG+016.jpg" border="0" /></a>Aga turistide (keda oli palju) põhimass käis ringi ikka põhieesmärgiga – leida üles Eva „Evita“ Duarte Peroni hauakamber. Välisturisti jaoks on Evita tuntuks saanud läbi muusikali ja filmi, kuid kohalike jaoks on tegu praktiliselt pühakuga. Tema teeneks loetakse sotsiaalsüsteemi loomist Argentiinas. Meditsiiniline abi ja kooliharidus vaestele olid ennem tema saamist presidendiprouaks praktiliselt olematud. Ja neid kunagi läbi viidud reforme ei ole siiani unustatud. Ka tema hauakamber oli kaetud erinevate tänuplaatidega mitmest Argentiina regioonist. Lisaks tänuplaatidele oli kogu monumendi esine ja iga väiksemgi uksepragu täidetud lilledega. Mis puudutab kambrit ennast, siis see oli väga tagasihoidlik. Keegi oli ukse peale jätnud ka tema pildi ning abikaasa kommentaar oli selline, et Madonna kaunidus ei ole ligilähedanegi.<br />Kui nüüd mõni mõtleb, et kolasime seal surnuaias ringi tohutus haisupilves, siis see eksib. Absoluutselt ei mingeid ebatavalisi aroome. Kuidas see saavutati (inimesed ju maeti maapinnale) jäigi meile väikeseks saladuseks. Ühes „majakeses“ silmasime ühes nurgas ka õhuvärskenduse pudelit, seega päris nii roosiline vist kogu aeg pole :P Aga sinnaminekut me kindlasti ei kahetsenud – pooleldi sürrealistlik elamus. Öeldakse, et riigi kohta räägivad väga palju tema surnuaiad. Argentiina kohta räägib Recoleta seda, et elatakse välise uhkuse ja toreduse nimel ning eks see nii ka ole. Argentiinlaste suure ego ning välise sära ihaluse kohta kirjutab praktiliselt iga seda riiki kirjeldav raamat.</div><div align="justify">Surnuaia esine oli muudetud aga selliseks turistimekaks – ümberkaudsetel tänavatel lugematu hulk nännikauplusi, vabadel platsidel tantsisid paarid tangot (et turist pildistaks ja annaks raha) ning otse surnari väravas mängis džässansambel. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYgk7XPiq7I8Txh48j4yeTVNJNKdc44IR2LjEiPNlwG1UhH5KbSZdp2TorvHH29vLXv06vn8SOKwaXMWk45Vf4vs7GowNK-qho1Vn23gbRNMWS77qyKoWnRO2VAc7uIZr32Qj-9AswA58/s1600-h/ARG+017.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348017832750171426" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYgk7XPiq7I8Txh48j4yeTVNJNKdc44IR2LjEiPNlwG1UhH5KbSZdp2TorvHH29vLXv06vn8SOKwaXMWk45Vf4vs7GowNK-qho1Vn23gbRNMWS77qyKoWnRO2VAc7uIZr32Qj-9AswA58/s320/ARG+017.jpg" border="0" /></a>Väga hästi mängisid muide ning selliseid mõnusaid viise. Kuna samas pakkusid nad müügiks ka enda kõrvetatud plaate oma muusikaga, siis mõnusa meeleolu taastamiseks tulevikus kodus, ostsime plaadi meiegi. 20$ (ehk siis ca 80 EEK) pole just ülemäära kõrge hind hea emotsiooni eest. Vähemalt ei olnud jälle need paaniflööditajad, mis on kogu maailma vallutanud (kes on „South Parki“ hoolega jälginud, siis teab ka miks see nii on :)).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTkEe2X4oxfitThbpi4z2faPWFQzO3_S1aUjXfgvv5eVoJtBkirY8NDxM31vghq7gh0E7UThSg5VE4ROsJxNmXYYzgCkZFkfgoMMZGoqd4huldGsMPDR41OzCH4osh73sSkmXMvTuPrUk/s1600-h/ARG+018.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348018602484334994" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTkEe2X4oxfitThbpi4z2faPWFQzO3_S1aUjXfgvv5eVoJtBkirY8NDxM31vghq7gh0E7UThSg5VE4ROsJxNmXYYzgCkZFkfgoMMZGoqd4huldGsMPDR41OzCH4osh73sSkmXMvTuPrUk/s320/ARG+018.jpg" border="0" /></a>Hoolimata lahedatest emotsioonidest hakkasid jalad jällegi agressiivselt oma nõrkust eksponeerima, mistõttu otsustasime vahepeal hotelli minna. Käisime toidupoest varude täiendamiseks läbi ja siis sõitsimegi taksoga hotelli ära. Takso on ikka ütlemata odav ja tundub, et ausus on taksojuhtide seas standard. Jällegi – ei mingeid auringe linnas ja turisti pepu lohku tõmbamist – takso sõitis kõige otsemat teed pidi meie Ibis Congreso ette (pildil olev taksojuht ei ole antud jutuga seotud :P).<br />Kuna päev oli alles noor, siis otsustasime täna nuusutada veidi ka Buenos Airese ööelu. Millal siis veel kui mitte ühel soojal laupäeva õhtul? Päikeseloojanguks olime puhtad riided selga ajanud ning pead ära kamminud ja valmis sukelduma öhe. Eesmärk oli näha midagi eht-Argentiinalikku – tangot. Tango, nagu näiteks ka jalgpall või grillimine, on midagi sellist, millest ei saa Argentiinas ei üle ega ümber. Pealinna osad asutused on kaks nendest (tango ja grillimise siis) suutnud ühendada ja pakuvad õhtusöögi kõrvale tangoshowsid. Midagi sellist ka otsisime. Olime eelnevalt Lonely Planeti abil välja valinud mõned kohad, mida soovitati. Neid kohti otsides selgus esimest korda teravalt ka asjaolu, et see raamatuversioon on vananenud mitmes aspektis. Esimene koht (mis oli meie hotellile suhteliselt lähedal) oli hoopistükkis suletud. Teine koht, mida LP soovitas, oli aga vahepeal muutunud väga noobliks ja küsis oma teenuste oluliselt rohkem kui me olime valmis maksma ja kordades rohkem, kui raamatus kirjas oli. Pilk sisse viitas asjaolule, et tegemist oli grupituristidele mõeldud kohaga. Ei seda me ei otsinud. See hindade teema oli teine asjaolu, mis oli meie Lonely Planetis aegunud – võrreldes paari aasta taguse ajaga olid hinnad tõusnud 2-3 korda. Pärast devalveerimist oli tõesti kõik üliodav, kuid majandus oli taastumas, mistõttu hinnad ANNO 2008 olid võrreldavad Eesti hindadega. Paljud asjad/teenused olid küll odavamad, kuid üldises plaanis on siiski võrdlus kohane.<br />Kuna meie LP-st kasu polnud, siis suundusime San Telmo rajooni, mida peetakse selliseks „ehedaks Buenos Aireseks“ oma boheemlasliku atmosfääri tõttu. Ja tõepoolest – majad ja tänavad oli mõõdukalt lagunenud, kuid selle eest käis seal vilgas elu. Selles rajoonis on palju söögikohti ja väikeseid lokaale. Laupäeva tõttu olid need reeglina inimestest pungil. Peamiselt liikus siin ringi kohalikke. Hoolimata veidi teistsugusest ümbruskonnast, tundsime ennast seal päris turvaliselt. Peagi jõudsime San Telmo melu keskpunkti – Plaza Dorregole. Plats oli rahvast täis. Kes istusid välikohvikutes ja sõid õhtust, kes tantsisid keset väljakut tangot (mängis live-band), kes müüs oma käsitööd, kes jalutas niisama. Seal pisteti meile pihku ka flaier, kus oli kirjas just see, mida me näha tahtsime + ekstra. Söögi kõrvale pakuti nii tango kui ka rahvatantsu etendust ning see koht asus siinsamas väljaku ääres. Ei mõelnud pikalt – läksime sisse. Tegemist oli sellise väikese ja hubase restoraniga. Valisime strateegiliselt heas kohas asuva laua ning istusime maha. Alustuseks võtsime pudeli head punast veini (üks asi mis on tõesti Argentiinas odav – kohalik hea vein) ning empanadasid. Abikaasa sõnade järgi maitsesid need kui unistus, vähemalt niimoodi on reisipäevikusse kirjutatud. Pärast sissejuhatust julgesime juba liha tellida ning mõlemad proovisime grillitud loomaliha – mida siis veel? Kõrvalroaks tellisin endale magusaid kartuleid, kuid nagu hiljem selgus ei olnud see parim valik – maitse ei ühtinud minu maitsemeelte arusaamaga heas toidust. Salat oleks olnud sobivam, abikaasa tabas selle juba tellides ära. Aga meie tohutud lihakäntsakad (0,5 kg kumbki) saabusid koos show algusega – ideaalne ajastus. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidHk_QZ3Tf7gqX4JRMXrT3bPeRdj_ygTaCBCfCRmpexFpxUvitQHk1NV9TVn-9txO2VfbhQR-5jfVCpox3t0-XaduGjJC-Z_xcK-0LidHQueHYE45SLfKINJ81mXE_Ge13joldqZsKYxY/s1600-h/ARG+019.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348020407120567154" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10pt 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidHk_QZ3Tf7gqX4JRMXrT3bPeRdj_ygTaCBCfCRmpexFpxUvitQHk1NV9TVn-9txO2VfbhQR-5jfVCpox3t0-XaduGjJC-Z_xcK-0LidHQueHYE45SLfKINJ81mXE_Ge13joldqZsKYxY/s320/ARG+019.jpg" border="0" /></a>Esmalt pakuti siis meile kohalikku folkloori ühe tantsupaari esituses. Tuleb tunnistada, et nad olid tõepoolest väga head ja kirglikud nagu ka flaier lubas. Ning meile pakuti üle ootuste palju tantse, hinnalisa toidule show nautimise eest oli kõigest 5 peesot. Pärast agressiivseid folktantse tuli üliemotsionaalne tango. Selline pehme, liikuv ja ideaalses esituses. Ei mingeid lollakaid soome tango peanõkse ja puist liikumist. Kõik oli väga sujuv ja täis tundeid, veelkord tuleb kiita esinejaid – tõelised profid.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMtMm4ZrPYY4lJIDdF8YouVGA6hMeGTxei8w7zF3TQAJu3VLFOpoS-0Qh3Oaq7ZWNPNrxeNl-MNg9rre-ngZqWw9MpY4FzQ3lBw_EuAfr2bplx-TGBBZ4frIPIljWvieZpoMFbYb6404Q/s1600-h/ARG+020.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348020412068386946" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMtMm4ZrPYY4lJIDdF8YouVGA6hMeGTxei8w7zF3TQAJu3VLFOpoS-0Qh3Oaq7ZWNPNrxeNl-MNg9rre-ngZqWw9MpY4FzQ3lBw_EuAfr2bplx-TGBBZ4frIPIljWvieZpoMFbYb6404Q/s320/ARG+020.jpg" border="0" /></a>Lisaks vaimsetele naudingutele, oli tõeline nauding ka lauale veetud toit. Ilma pikalt mõtlemata julgesin arvata, et tegemist on kõige parema grill-lihaga mida ma kunagi saanud olen. Liha oli mahlane, pehme ja täpselt õige aja grillil vedelenud. Seega jutud argentiinlaste väga heast grillioskusest ei olnud liialdatud. Seda võib aimata ka Tallinnas asuva restorani „Argentiina“ toitudest, kuid originaalis olid portsud 2 korda mehisemad ning ilmselt keskkond andis maitseelamusele veel viimase lihvi. Kogu see mõnetunnine naudingute bukett läks meile maksma 152$, pole paha hind 1 kilo grill-liha, pudeli veini ja muu söögikraami eest. Tantsuetendus muidugi kah. Kuna teenindus oli samuti laitmatu, siis sai ka meie väga püüdlikule teenindajale veidi meelehead jäetud. Ära minnes hüüdsid meile „head aega“ nii kokad kui ka tantsijad. Selline väga õdus ja mõnus väike pererestoran. Kes juhtumisi sinna satub siis märgin siin täpsema aadressi ka ära – Plaza Dorrego edelanurgas asuv <a href="http://www.lapergoladesantelmo.com/">La Pergola de San Telmo</a>. Anselmo Aieta 1075, San Telmo, Buenos Aires. :P<br />Koju läksime jälle taksoga, sest veinise peaga pole eriti kasulik pimedas (kell näitas juba üle südaöö) linnas kolada. Ja hotell muidugi oli üsna kaugel kah. Seal keerasime kohe magama ning suure tõenäosusega näidati meile selle ööl üsna tangolisi unenägusid. Väga lahe päev oli!</div>Unknownnoreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-85812778084431660232008-10-16T18:59:00.019+03:002009-09-17T09:42:03.408+03:0019. oktoober - San Antonio de Areco<div align="justify">Piip.Piip-piip.Piip-piip-piip. Kell pole veel 8 hommikulgi kui peame ennast üles ajama. Kuigi on puhkus. Kuigi on pühapäev. Ning kuigi (nagu välja tuleb) on ka emadepäev. Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis keerati kella ka veel öösel 1 tunni võrra edasi, seega see varajane hommik jõudis päris kiirelt kätte.<br />Aga ärkasime vara seetõttu, et meid ootas ees grillpidu pealinnast väljas, pampades. Täpsemalt siis gauchokultuuri keskuses San Antonio de Arecos. Kes ei tea, siis gauchod on Argentiinas sama tähendusega, mis kauboid USA-s. Tegelevad peamiselt karjaajamisega ning ka gauchode ümber on tekkinud paks kultuurikiht oma riietuse, muusika ja traditsioonidega. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgU37qqTGxawT2YbkFARWoP18rn_RbnetHf9l2hlLb5_8FjHJ4O21F6RF0s5GXd7T2Wdw3pVdfH2LY-djzUMkXNZP67xHZ-hP1EiHjtxfRn89m5O1vT6hi-2FgXhrFnTo7aLNr1UlOuwQ8/s1600-h/ARG+021.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348752825931525234" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgU37qqTGxawT2YbkFARWoP18rn_RbnetHf9l2hlLb5_8FjHJ4O21F6RF0s5GXd7T2Wdw3pVdfH2LY-djzUMkXNZP67xHZ-hP1EiHjtxfRn89m5O1vT6hi-2FgXhrFnTo7aLNr1UlOuwQ8/s320/ARG+021.jpg" border="0" /></a>Meil oli kokku lepitud ühe kohaliku reisikorraldajaga väljasõit „La Cinacina“ rantšosse (pildil), kus oleks siis toimunud grillipidu koos rahvatantsu etenduse ja gaucho-showga. Lubati et saab ka ise ratsutada ning samuti heita pilku ranchoelule. Kuna me Buenos Airesest autot ei tahtnud võtta ning omal käel San Antoniosse sõit tundus keeruline ja mitte väga palju odavam, siis otsustasime kasutada reisikorraldaja teenust. No ükskordki.<br />Pakutava teenuse hulka käis ka hotelli järele tulemine 9-9.30 paiku, seega kõik oli tehtud väga mugavaks. Hommikusöök söödud, asusime ootama. Bussi ei tulnud, pool tundi jäid hiljaks e siis kell 10 saime hakata sõitma. Ja bussiks oli suur turismikas, mis oli juba rahvast täis. Peamiselt ameeriklasi ning neid tuli Marriottist ja veel mõnest hotellist juurde. Ühesõnaga tiirutasime linna peal ja korjasime peale inimesi. See viis kokkuvõttes selleni, et linnast välja saime tund aega hiljem kui kava ette nägi. Ja et hilinemine oleks ikka täielik, siis pidas buss kinni ühes teeäärses turistipoes, kus olid ikka tõeliselt hullud päevad. Halvas mõttes. Kraam maksis niipalju, et isegi Eesti keskmine kaupmees lööks ilmselt silmad maha ja mõtleks, et on ikka röövlid. Meie sealt midagi ei ostnud, kuid vaikselt hakkas hinge siginema kahetsus, et me olime lasknud end tõmmata massturismi rattasse. Lubatud 10-minutine peatus venis pooletunniseks.<br />Positiivse noodina tooks siia selle, et edasise sõidu ajal rääkis reisisaatja meile pikalt Argentiina ja gauchode ajaloost. Saime teada seda, et gauchod on peamiselt hispaanlaste ja kohalike järeltulijad. Lisaks seda, et kunagisel maade erastamisel tõrjuti gauchod ära kaugele pampasse, kus nad siis üsna jõhkralt puhastasid maa pärismaalastest. Peale selle räägiti meile, et gauchod pole mitte alati olnud positiivse mainega tegelased. Kuna nad ei allunud föderaalvõimule, siis neid halvustati ja piirati igal võimalikul viisil.<br />Väga huvitava faktina saime teada, et ca 75% Argentiina maast kuulub 25-le perekonnale ning see tuleneb kunagisest maadejagamisest ülikute vahel. Poliitilised tõmbetuuled ja sõjaväelised huntad ei ole selles suhtes midagi muutnud – keskmisel inimesel Argentiinas maad ei ole. Kui soovid maad harida, siis pead rentima. See on aga omakorda viinud selleni, et tohutuid maamassiive haldavaid perekondi tihti ei huvita mis nende maal toimub (sest maast saadav rent on olulisem ning lisaks maale omatakse ka tehaseid, pankasid, farme jne). Ja seda kasutatakse farmerite poolt ka nahaalselt ära. Nimelt on suureks hitiks saanud põllumeeste hulgas sojakasvatus, kuna kasumlikumat toodet ilmselt pole olemas. Soja järgi on nõudlus tohutu ja selle hind on pidevalt kasvanud. See kõik oleks ju väga tore, kui poleks asjaolu, et sojakasvatus on tohutult maad kurnav tegevus. Pärast soja kasvatamist võib selle maatüki päris mitmeks aastaks maha kanda – seal ei kasva midagi. Soja nimelt tõmbab pinnase mineraalidest ja muudest toitainetest täiesti tühjaks. Ja Argentiinas on soja alla läinud väga suur hulk põllumaadest ning riigi põhjaosas on maha võetud ka väga suur hulk metsa (sh vihmametsa) ja seda kõike selleks, et soja kasvatada. Lisaks räigetele keskkonnamõjudele, on see väga järsult mõjutanud ka kohalikku põllumajandusturgu. Kuna talunikud tahavad kasvatada soja, siis muud liigid (toiduained) on jäänud unarusse ja neid on tulnud hakata importima. See on aga viinud hinnad üles ja rahva rahulolematuks.<br />Selleks, et looduse rüüstamisele lõpp panna ja talumehi suunata tagasi ka tavapõllunduse juurde, kuulutas president Kirchner välja maksutõusu eksporditavale põllumajanduskaubale nagu piim, veiseliha, õli ja ka soja. Soja puhul oli maksutõus kõige suurem 35% pealt 44% peale. See ajas põllumehed marru ja tänavatele. 2008 kevadel blokeeriti pealinn ca kuuks ajaks ära – kiirteedele, mis viisid linnast välja, ehitati barrikaadid. Asi läks nii hulluks, et pealinnas hakkas toit otsa saama. See ajas Buenos Aireses tänavatele ka keskklassi, kes oli kunagine peamine presidendi toetaja. Selle peale maksuseadus tühistati ja kõik läheb vanaviisi edasi. President aga kaotas igasuguse toetuse elanike seas. Selle jutu iva on võib-olla selles, et kogu see tants ümber biokütuse ei ole nii roheline kui paista lastakse. Nii sojast kui rapsist kütuse tootmine omab ka selget negatiivset mõju keskkonnale. Kas see mõju on suurem või väiksem kui liiva seest nafta immutamine, on raske öelda. Argentiinale on see sojahullus aga toonud pigem kahju kui kasu.<br />Selle jutu lõpus keerasime juba „<a href="http://www.lacinacina.com.ar/">La Cinacina</a>“ rantšo e <em>estancia </em>väravast sisse (Cinancina on muide selline madal puu/põõsas, mida leidub igal pool pampades). Esiteks loeti meile sõnad peale, et väljasõidu aeg on paigas ja see ei muutu isegi sellest tulenevalt, et me hilinesime tubli tunni. Ei noh, tore küll. See ebameeldiv uudis aga lendas meelest kohe kui sõõrmetesse jõudis värskete empanadade lõhn. See toimis nagu uimasti – kõik probleemid jäid selja taha. Pirulid võeti meie nähes otse ahjust ja need läksid nagu soojad saiad. Sest nad olidki soojad saiad. Siis anti meile teada, et soovijad võivad minna hobustega sõitma. No kui me juba ranchos oleme, siis ei saa ju seda võimalust mööda lasta. Siiski hoidsid soojad empanadad meid niipalju kinni, et jõudsime ootamise järjekorda viimastena. Jällegi turismigrupi mure – inimesi palju, hobuseid vähe. Ainukesena vurasid hobustega kogu aeg ring gauchod (pilt) - tundus, et nad tundsidki end hobuse seljas mugavamalt kui kahe jalaga maas. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZN2OLFJnurzfS74Kb_Qzy0NYwALJ3E1c49XJLdlJJrXwhgkQAuRsgGTJkOgmBHVQI1lEVrwLc97BKSrgaXjZKWcDr7thNifr2HCZed7L6A82PE6_LaONSnpKp9giiFLXf2vk5LzCg2Xo/s1600-h/ARG+022.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348753564669288978" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZN2OLFJnurzfS74Kb_Qzy0NYwALJ3E1c49XJLdlJJrXwhgkQAuRsgGTJkOgmBHVQI1lEVrwLc97BKSrgaXjZKWcDr7thNifr2HCZed7L6A82PE6_LaONSnpKp9giiFLXf2vk5LzCg2Xo/s320/ARG+022.jpg" border="0" /></a>Korraga sai tiiru ranchos teha 7-8 inimest, järjekorras seisis ca 30 inimest. Seega läks aega ning hetkel mil järjekord meieni jõudis, sekkus isand Murphy (see seaduste looja) – just sellel hetkel algas lõunaaeg ja kõiki kutsuti sisse paviljoni. See tegi juba veits hinge täis – giid küll vabandas ette ja taha ning lubas kohe pärast lõunasööki meid eelisjärjekorras sõitma lasta, kuid ikkagi. Ei olnud see, mida ootasime ja kodulehelt lugesime.<br />Lõunasöök kujutas endast üht suur grillipidu. Suured lihalahmakad oli grilli peal küpsenud <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjW_WHnT7YsPjjTuUQEsEQt9Lpv-EIMg_pxef9go4_GiTPfdUS31Gx8OVufI39phYvPxJ59xSwgxbEHGpkkVdyTjjSJWUtdtM3ezw-Um2TcJr90Nb8oFCTAQdbDXS5D6SlCILoByW1b4U/s1600-h/ARG+023.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348754860646391330" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjW_WHnT7YsPjjTuUQEsEQt9Lpv-EIMg_pxef9go4_GiTPfdUS31Gx8OVufI39phYvPxJ59xSwgxbEHGpkkVdyTjjSJWUtdtM3ezw-Um2TcJr90Nb8oFCTAQdbDXS5D6SlCILoByW1b4U/s320/ARG+023.jpg" border="0" /></a>juba hommikust saadik. Seda nägime juba siis kui kohale jõudsime – grillmeister asjatas oma paviljonis üsna suurte kamakatega.<br />Söögimajas/saalis maha istudes visati meile taldrikule üks vorst. Üksainus vorst! Koonerdavad ka söögi arvelt, sai mõeldud – no ikka täitsa pees üritus, sai mõeldud. Aga siis toodi veel ka üks verivorst, mida ameeriklased ainult silmanurgast julgesid piiluda ja sedagi õudusega. Osad läksid lausa näost kaameks kui ma kahvli ja noa vorsti sisse lõin ning seda ilmselge mõnuga sööma hakkasin. Päris hea oli verivorsti kohta, kuid veidi liiga soolane minu maitsele ning kurta sai ka pohlamoosi puudumise üle. :) Omamoodi sürreaalne tunne oli süüa teises maailma otsas, ääretult palava ilmaga verivorsti. Aga seda ma vist olen ennemgi maininud, et sakslaste kogukond Argentiinas on suur ja nii on ka verivorstid saanud argentiinlase grillilaua lahutamatuks osaks.<br />No ja pärast seda selgus, et minu esialgsed kartused, et süüa ei anta, osutusid ennatlikuks. Pärast verivorsti vedasid gaucho riietuses teenindajad kõigile sellise keskmise tüki liha. No ei olnud võrreldav eilse õhtu käntsakaga kuid söönuks sai. Aga see polnud veel kõik. Peagi toodi veel üks tükk, ja siis veel ning siis veel üks tükk. Kokku viit erinevat sorti liha. Seda viimast portsu keeldus minu käsi isegi taldrikule tõstmast, abikaasa loobus paar lihatükki varem. Teenindajad käisid veel mitu ringi ja küsisid, et kas keegi liha tahab veel. Parem oleks kui nad ei oleks käinud, sest minul isiklikult tekkis peagi suur soovimatus lähiajal <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsyr-FIEyssGbeuSypPltsnFAnqHdcuBpoDTBwOk80mFhjweciiQglyco_J-qtIIYAavWeY18zECEvPObjLMt1p5Kglp-P9KgeEzIOKv158PDlVHmbUp4KmXyX1Mh06-Azr4Kj9rn-m4o/s1600-h/ARG+024.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348756325094449922" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjsyr-FIEyssGbeuSypPltsnFAnqHdcuBpoDTBwOk80mFhjweciiQglyco_J-qtIIYAavWeY18zECEvPObjLMt1p5Kglp-P9KgeEzIOKv158PDlVHmbUp4KmXyX1Mh06-Azr4Kj9rn-m4o/s320/ARG+024.jpg" border="0" /></a>grill-liha näha ja selle lõhna tunda. Me polnud abikaasaga vist kunagi kõhtu nii täis söönud – liha oli nii paganama hea, kuid inimvõimetel on siiski piirid.<br />Pärast õgimispidu, algas folkshow. Ja lõpus näidati ka tangot. Hoolimata sellest, et olime eelmisel õhtul midagi sarnast näinud, siis nüüd jutustati ka iga tantsu juurde selle lugu ning laval mängis live-band. Alguses tantsisid mehed naistega, siis tantsisid mehed üksinda (väga efektne tants muide) ja lõpuks aeti lavale ka üks väike poiss, kes seda efektset meeste tantsus üsna hästi kopeerida suutis. Kes toda meestetantsu näha tahab, võib vaadata seda youtubest, täpsemalt <a href="http://www.youtube.com/watch?v=RiiMmR0s7p8">siit</a>. Tegemist pole küll meie tehtud videoga, kuid minu arvates on tants vaatamist väärt, seega sellest ka link. Omalt poolt tõstsin siia väga madalakvaliteedilise (mobiiltelefoniga filmitud) klipi, lihtsalt sellise meeleolu edasiandmiseks. Väike näide traditsioonilisest rahvatantsust.<br /></div><div style="TEXT-ALIGN: center" align="justify"><iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='398' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dykPps6T4a0xet0yo6ulTVHdT6UW5-36r1yrqrnbLbEuQ3c77XCfFhLn-x7BWz1pTe2RYqD0eQ7vweBZku8bQ' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe><br /></div><div align="justify">Ja siis toodi jäätist. Pärast esimest lusikatäit konstateerisime fakti, et mao absoluutsed piirid on käes ja rohkem ei lähe toitu sisse mitte üks gramm. Otsustasime minna ja jalutada ranchos veidi ringi. Vaatlesime linde, tegime pilte ning jalutasime niisama. Peagi aga valgus <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1SGYdymGRgM_uOFxtIiLFzTpqEPlq4DbtYHWe2O9JkTSjkSDMxyVRvysT5o4sqOQI7ZPEloeDCvuty-dxdEmC3ghX2psRsueuK_mKGn9LWE_umvm-q1ZlKrs_3xOqdIABxUgGPdIT-5Q/s1600-h/ARG+025.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348759073162312802" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1SGYdymGRgM_uOFxtIiLFzTpqEPlq4DbtYHWe2O9JkTSjkSDMxyVRvysT5o4sqOQI7ZPEloeDCvuty-dxdEmC3ghX2psRsueuK_mKGn9LWE_umvm-q1ZlKrs_3xOqdIABxUgGPdIT-5Q/s320/ARG+025.jpg" border="0" /></a>ka kogu rahvamass välja, sest algamas oli gauchode show. Show sisu tulenes kunagistest traditsioonidest. Nimelt oli üle tee veetud nöör (ca 2-2,5 m kõrgusel maapinnast) ning sinna külge olid seotud rippuma väikesed nöörjupid, mille otsas oli sõrmus. Gaucho ülesanne oli tulla hobusega täiel kiirusel nael püsti käes (niiviisi muidugi rikub kümnete viisi erinevaid euro turvanõudeid, <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipCTgdf_IPF2gz4Oo-nPKEiu0uqJn1_mg9dd5XEtC5c7bIx1fbcDRuAXh69_wdI0siblhDaq26B0foFQytRpPNxDQklxd3rSY2anv0qGAaZOhKsFPTB0nA26LLQGMIbqstHzLwrcJ16JU/s1600-h/ARG+026.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348759897091139090" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipCTgdf_IPF2gz4Oo-nPKEiu0uqJn1_mg9dd5XEtC5c7bIx1fbcDRuAXh69_wdI0siblhDaq26B0foFQytRpPNxDQklxd3rSY2anv0qGAaZOhKsFPTB0nA26LLQGMIbqstHzLwrcJ16JU/s320/ARG+026.jpg" border="0" /></a>aga me polnud loomulikult Euroopas kah) ning püüda sõrmus naela otsa. Võitis see gaucho, kellel oli mängu lõppedes kõige rohkem sõrmuseid. Hinnanguliselt pooltel juhtudel see sõrmuse kättesaamine ka õnnestus. Showd sai kokkuvõttes ikka täie eest – osad sõitsid püsti, osad sõitsid paaris. Hoog oli aga kõigil väga suur, seega sõrmuse nöörijupi otsast kättesaamine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Kunagi sai selle võistluse võitja õiguse paluda daami kätt, tänapäeval jagasid gauchod sõrmused aga publikus olevatele daamidele ilma vastuteeneid ootamata laiali.<br />Aga siis tuli meie kord näidata oma hobuse käsitlemise oskusi. Arvestades seda, et see oli mul esimene kord ennast hobuse selga sättida, siis need oskused olid pehmelt öeldes piiratud. Osavaks osutus aga üks USAst pärit ja ilmselgelt indiaani (või pärismaalaste vms nimega neid nimetada) päritolu tütarlaps, kes hüppas kiirelt hobuse selga ja ratsutas hooga edasi-tagasi. Kõrvalt vaadates tundus kõik väga lihtne. Meie saime hobuse otsa, aga selle osaga ka selline vilumus ja kindlustunne kadus. Hobused saime liikuma ja kõik oli vinks-vonks, kuid selgus, et pole see hobuse juhtimine midagi nii lihtne. Kui filmisid ja ka neid gauchosid vaadates võib tunduda, et ratsurid on kui hobuse selga liimitud, siis mina isiklikult küll nii ei tundnud. Pigem oli selline tunne nagu istuks taburetiga mõne peene köie peal ja iga väiksemgi liigutus kukutab mu alla. Abikaasa tundis vist ennast veidi kindlamalt. Aga eks see oli algaja asi. Õnneks hobune hoogu ei kogunud ja perutama ei kukkunud. Hobuse seljast ronis sõidu lõppedes maha sama palju terveid konte, kui sinna otsa oli roninud. Iseenesest väga lahe kogemus.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSb8egGD_pR6agX_Nua8m47auCCelEchU9ai9FT1rpFb5XEgdQDBGDmnYMpfbZVd3IS4aSzTouHlk5x-bwtey2x25yohVvLPI3Pj9jvfv5yZCxgZSKUr5hLybVZlvPmQo9j2t_xbN-Z9Q/s1600-h/ARG+027.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5348761416528237042" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSb8egGD_pR6agX_Nua8m47auCCelEchU9ai9FT1rpFb5XEgdQDBGDmnYMpfbZVd3IS4aSzTouHlk5x-bwtey2x25yohVvLPI3Pj9jvfv5yZCxgZSKUr5hLybVZlvPmQo9j2t_xbN-Z9Q/s320/ARG+027.jpg" border="0" /></a>Pärast ratsutamist tegime veel väikese jalutuskäigu, kuid peagi kutsuti kõiki teemaja juurde kus joodeti meile käigupealt maté teed (sellest kunagi hiljem) ning väike tükk kooki. Ennem kui suu koogipurust puhtaks sai pühitud, kamandati meid juba bussi. Maksime ära ka tasu kogu selle lõbu eest, kuid 170$ näo poolt tundus selle teenuse eest olevat palju. See hind oleks olnud ok, kui kõik oleks sujunud ja oleks olnud rohkem aega ranchoga tutvumiseks. Kahjuks sellel päeval oli kõik ligadi-logasi. Mõte oli hää, kuid teostus alla igasugust arvestust. Hinne 3+, teist korda seda läbi ei teeks. Omal käel minnes oleks saanud jääda sinnakanti ööseks ja leida mõne veidi privaatsema koha kus hobestega sõita ning aega maha võtta. Gauchoshow ja grillpeo võiks Cinacinas kaasa teha, kuid muus osas oli privaatsust ikka liiga vähe. Vähemalt meie jaoks.<br />Maha puistati meid Buenos Aireses ja otse hotelli ees. Vähemalt seegi hea. Päike ja söömine olid meid tõsiselt ära väsitanud, mistõttu tegime pisikese puhkepausi. Nimetame siis seda hiliseks siestaks. Õhtul hiljem sai ära tinistatud väikesed joogid, samal ajal pakkisime asjad kokku. Homme pidime veel varem ärkama, sest ees ootas siselend troopikasse.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-56151923409168445662008-10-16T18:53:00.047+03:002009-08-14T13:27:09.672+03:0020. oktoober - Puerto Iguazu<div align="justify">5.50 oli kellaaeg kui meie väga magus uni vägivaldselt lõpetati. Aga see oli selline suhtelist rõõmus ärkamine, sest ees ootas meie reisi üks naelasid – Iguazu juga. Tegime kiirelt check-outi ära ja hotell kutsus meile ka takso, mille hind oli fikseeritud (kohalike lendude lennujaama 25$). Ibis Congresoga me veel lõplikult hüvasti ei jätnud, sest reisi viimasteks päevadeks oli meil samuti tuba bronnitud. Ning arvestades asukohta ja pakutavaid teenuseid, oli Ibise kasuks otsustamine selgelt õige valik. See on selline igav hotell tänu sellele, et ollakse osa suurest rahvusvahelisest säästuketist, kuid selline hotell on ideaalne inimestele, kes käivad hotellis ainult magamas.<br />Taksosõit mööda varahommikust Buenos Airest oli ka lahe elamus. Kõik need suured magistraalid olid autodest praktiliselt tühjad (kui taksod välja arvata) ning tõusev päike värvis pilvelõhkujate tippe roosakas-punaseks. Kõik oli valmis uue töönädala alguseks. Siselendude lennujaam „Aeroparque Jorge Newberry“ asub praktiliselt kesklinnas, peavaksalist vaid veidi edasi. Seega see taksosõit ei olnud väga pikk.<br />Meie lennukompaniiks oli seekord LAN Argentina, mida soovitatakse eelistada alati kui on valik Aerolineas Argentina (kohalik riiklik vedaja) ja LAN (erakätesse kuuluv lennufirma, mis opereerib kõikjal Lõuna-Ameerikas, Oneworldi liige) vahel. LAN on usaldusväärne ja täpne ehk siis kõike seda, mida Aerolineas Argentinas ei ole. Kuna võrdlusmaterjali veel polnud, siis ei osanud seda väidet kommenteerida, kuid reisikirja lõpus tuleb ka võrdlusmoment sisse. LAN-ga läks igatahes kõik väga libedalt, check-in tehti kiirelt ja ka turvakontroll oli pigem selline moe pärast. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiT9zsbQKcwXcFAhkUM6oSBzHMp9To0rOylcCzqbi0JDliN6v9yLif9sDpBHy1PxFr3QQNIONlA3MaIH7BD1FFk2_emkkyeLF6A3gBO-enoPL3E7cbuyEc_Tu77-C3JHXPHhzK1saAUT4/s1600-h/ARG+028.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5349142773920340098" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiT9zsbQKcwXcFAhkUM6oSBzHMp9To0rOylcCzqbi0JDliN6v9yLif9sDpBHy1PxFr3QQNIONlA3MaIH7BD1FFk2_emkkyeLF6A3gBO-enoPL3E7cbuyEc_Tu77-C3JHXPHhzK1saAUT4/s320/ARG+028.jpg" border="0" /></a>Ahjaa, LAN-i piletite bronnimisel nende kodulehel mõned kuud tagasi anti pärast piletite eest tasumist meile võimalus välja valida ka sobivad kohad. Klikkasid lingile ja avanes lennukisalongi pilt pealtvaates ja sealt valisime siis sobivad kohad välja. Sellist imeasja pole me veel ühegi lennufirmaga teha saanud. Ning check-inis ulatatigi meile pardakaardid nende samade, meie poolt valitud kohanumbritega. Superluks, ütleks mina.<br />Kuna lennuk läks 8:30, siis oli veits aega vaja surnuks lüüa. Panime posti mõned kaardid kodustele ja nautisime suurepärast Buenos Airese panoraami (ootesaali aknad avanesid maandumisrajale ja selle taga oli juba pealinna kesklinn). <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixqJ9MHZR4GAYNgP7sYjpCp_EJPccEk7TOw5lX3GfQCFCtH5TkSpZZKNJLVHCUwpb9mNCZZ3FO0delAQyfc2t71HcSdvxVMKn0JS9tjOliftDZ1M96J0pt51NUZPknwfBFMm8zGQ1heRY/s1600-h/ARG+029.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5349143585422489538" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixqJ9MHZR4GAYNgP7sYjpCp_EJPccEk7TOw5lX3GfQCFCtH5TkSpZZKNJLVHCUwpb9mNCZZ3FO0delAQyfc2t71HcSdvxVMKn0JS9tjOliftDZ1M96J0pt51NUZPknwfBFMm8zGQ1heRY/s320/ARG+029.jpg" border="0" /></a>Kuna valgustingimused olid õige magusad, siis tegime ka mõned klõpsud. Õhkutõusmisel saime aimu ka Buenos Airese suurusest - see tundus lõppematu. Miljonilinnad on lummavad.<br />1 tund ja nelikümmend minutit pärast õhkutõusu puudutasid LAN-i Boeingu rattad juba Puerto Iguazu lennuvälja asfalti. Lend oli sündmustevaba ja roiskuv kapitalism polnud LAN-i veel täiesti ära rikkunud – anti süüa ja toolivahe oli vägagi asjalik. Teinekordki lendaks.<br />Maandumine oli omamoodi elamus – nii kaugele kui silm seletas oli ühtlaselt roheline metsamassiiv. Ei paistnud ühtegi asulat ega autoteed ja siis järsku (mõni minut ennem maandumist) nägime alles maandumisrada. Aga see ka arusaadav, sest lennujaam oli väike – a la Pärnu lennujaam Eestis. Pagasi saime kätte praktiliselt kohe ning ukse pealt ostsime ka pileti mikrobussi peale, mis pidi meid Puerto Iguazu linna viima (lähim asula Iguazu jugadele Argentiina poolel). Tuli välja, et teenus sisaldas eneses ka vedamist otse hotelli juurde. Kuna meil broneeringut polnud, siis nimetasime ühe hotelli nime, mille olime LP-s ühe variandina ära märkinud – Hotel Lilian. Taksojuht teadis seda ning sõit võis alata.<br />Juba see sõit lennujaamast linna oli paljulubav – kitsas tee läbi paksu džungli, kus mootorimüra vahele kuulis erinevaid kriiskeid ja linnulaulu (nagu džunglis ikka). Peale selle lendas ringi kilodeviisi erinevaid värvilisi liblikaid. Jah, sellist Argentiinat me tahtsimegi! Hoolimata tapvast kuumust ja kõrgest õhuniiskusest, olime juba selles väikeses mikrobussis väga rahul oma otsusega mõneks päevaks troopikasse tulla.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEik1_N6gV5PBNMsRePEEAv_eRea7VYCFHUpZYkyPIQTuqCWS7nmqL6-xgwtu2MDMMj8vqijfIJeiYVcHTswzLM7B8L2dajaWmy9ZkVkF70E_Ba2ipKws-3-JHyP3mI4mjeasLABzoKtug4/s1600-h/ARG+030.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5349144693688717794" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEik1_N6gV5PBNMsRePEEAv_eRea7VYCFHUpZYkyPIQTuqCWS7nmqL6-xgwtu2MDMMj8vqijfIJeiYVcHTswzLM7B8L2dajaWmy9ZkVkF70E_Ba2ipKws-3-JHyP3mI4mjeasLABzoKtug4/s320/ARG+030.jpg" border="0" /></a> Ca 15 minutit saimegi loksuda kui mikrokas ühel Puerto Iguazu tolmusel kõrvaltänaval, ühe kollase maja ees, seisma jäi ning juht hüüatas „Residencial Lilian!“. Kobisime välja ja läksime põksuvil südamil hotelli trepist üles. Ega me ju ei teadnud kas üldse vabu kohti on ja kui palju see öö tänasel päeval siin üldse maksab. Meil oli mõni aasta vana Lonely Planet, mille hinnainfo (nagu varem sai mainitud) oli selgelt vananenud. Väljast paistis hotell küll puhas ja korralik, viimast kinnitas ka konditsioneeritud jaheda õhu pahvak ukse avamisel. Selgus, et vaba tuba siiski oli ning ühe öö hind oli 145$. Ideaalne! Ja tuba oli suur – kahe kahekohalise voodiga ning vannitoas oli isegi vann olemas. Ka oma rõdu oli sellel toal (pildil 2.korrus, vasakpoolne nurk :P). Seega suutsime huupi tabada naelapea pihta.<br />Aga ega me hotelli pärast ju siia ei tulnud. Panime oma kompsud kiirelt tuppa ära, kohandasime end ümber džunglimatkale sobivaks (st kaasa vesi, pikemad riided ja peakate + loomulikult fotokas) ning peagi olime juba teel bussijaama poole. Tuli välja, et see asus vaid mõnisada meetrit meie hotellist, olime järjest rohkem rahul oma kaalutletud ja hästi välja kukkunud majutuskoha valikuga. Bussijaamas väga kaua otsima ei pidanud. <img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5349147567528970530" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 0px 10px; WIDTH: 144px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 150px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhS0A1tnCHvHvwDgES2FsWU8-Z54eSAfTSwHkY7_GUswZe-FGE5wIUuX6Vexe9OcEAQY0blkb8lfhEGjgZehMamnfeEZluO5JuW32pLHPiZDUg-oO388uTYCEp8mYO9-22eaGhW4GnQWsE/s200/SK5.jpg" border="0" />Võtsime kõige tavalisema liinibussi pileti edasi-tagasi (maksis mõned kroonid), kuigi kahvanägudele oli konditsioneeritud kõigi mugavustega turismibussi teenust pakkumas kohe päris mitu firmat. Meie pealt jäid neil veeringud teenimata, sest olime teadlikud asjaolust, et juga asub kõigest 15-20 minutise bussisõidu kaugusel linnast. Ning meile sobis täiesti sõita koos kohalike ja peamiselt üle piiri Brasiiliast saabunud turistidega ühes liinibussis. Buss oli tõeliselt praktiline, ka firma nimi oli vastav - El Practico.<br />Buss viis meid täpselt Iguazu Rahvuspargi värava ette ning meile suureks üllatuseks ei olnud seal mingeid <img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5349323144983598082" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 170px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 142px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_em1vAWhLOE0qmKP0JsiKOrgKLvIUw9qWN1_8ArJRHUzV8IKd6-H5mtKdnQDQZKBo88g_mSM1AtOXPtM2EMRRLOQEy1ml62f-60GLL4WCyeYMXhhiprEjP-jx1mS3bz4ZPVWT7VW-L1U/s200/SK6.jpg" border="0" />suuri rahvamasse. Kuigi on tegu ühe Argentiina suurima turismimagnetiga. Ostsime rahulikult ära sissepääsupiletid (à 40$) ning jalutasime väravast sisse. Kaasa saadud kaardi abil panime paika oma matkaplaani. <a href="http://www.iguazuargentina.com/">Rahvuspargi</a> territooriumil oli 4 olulisemat matkarada ning meil oli plaan neist vähemalt 2-3 läbi teha. Kõige lühem oli nn Green Trail, mis läbis vihmametsa ja otseselt jugade juures ei tiirelnud, kuid samas algas see praktiliselt sissepääsu juurest. Paseo Inferior viis alt jugade eest läbi ning Paseo Superior lookles mööda laudteed platoo ääre peal, otse jugade kohal. Neid kõiki radasid võis ka vältida kasutades väikest turistirongi (a la Tallinna Loomaaias), kuid me ei tulnud siia rongiga sõitma.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8xLMoBueMSO2sWpJtQmuCFUL0t88JNQBoe4oe5rR0FUoNPiT7Zf6CeOh67WKQb5IalA-p6Vv2iDUhTCTWSmAetoAX8KnTcCQrauMfTL5SKsrQ7Z6ykGLIeAW50IZtw11b1vD61IVu1a8/s1600-h/ARG+031.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353192244410218114" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8xLMoBueMSO2sWpJtQmuCFUL0t88JNQBoe4oe5rR0FUoNPiT7Zf6CeOh67WKQb5IalA-p6Vv2iDUhTCTWSmAetoAX8KnTcCQrauMfTL5SKsrQ7Z6ykGLIeAW50IZtw11b1vD61IVu1a8/s320/ARG+031.jpg" border="0" /></a>Võtsime niisiis ette lühikese (650m pikkuse) Green Traili ja astusime lõõskava päikese käest, džungli veidi jahedamasse embusse. Teadmiseks niipalju, et tegemist on ikkagi üsna tsiviliseeritud rahvuspargiga, seega matšeetega läbi džungli teed raiuda ei tulnud. Rada oli alguses lausa asfaldiga kaetud ning üle ojade ja jõgede olid ehitatud sillad. Aga kuna rahvast liikus vähe, siis saime jalutada ja loodust uurida praktiliselt omaette. Ning kui mõni turismigrupp tuli, siis purjetasid nad reeglina mööda sellise kiirusega, et ei pannud tähelegi. Mida me tähele panime olid juba eelnevalt ära mainitud kirjud liblikad, igasugused eksootilised taimed ja ka mõningad loomad. Kõige tihedamalt nägi seal erinevaid sisalikke ja iguaane, kuid korra sattus meie silma alla ka ninakaru (ingl: coati). Ninakarud pidid olema väga rahulikud isendid, kuid kui neid toita, siis pidavat muutuma agressiivseks ja isegi inimesi ründama. Meie talle süüa ei pakkunud, proovisime vaid pilti teha, niipalju kui ereda päikese ja pimeda, järskude varjudega metsaaluse kombinatsioon seda võimaldas.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4hkkjC8ovtLsrIhHBQ0D0BhfVaGXRf-C3n0W_JToYknyEIgXT_U-6doS3G67WzBf2Qilgr5Kizw5gm4njUMaWfkWFMjdsliNTczKbo-tFwp0FmbQdf3EkOyW5avvZ8azDj84dCqR93wQ/s1600-h/ARG+042.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353226190845666242" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4hkkjC8ovtLsrIhHBQ0D0BhfVaGXRf-C3n0W_JToYknyEIgXT_U-6doS3G67WzBf2Qilgr5Kizw5gm4njUMaWfkWFMjdsliNTczKbo-tFwp0FmbQdf3EkOyW5avvZ8azDj84dCqR93wQ/s320/ARG+042.jpg" border="0" /></a>Üsnagi agressiivsed olid aga liblikad, kelle arvu võis mõõta ehk tuhandetes (kohati õhk lausa mustas nendest). Osad olid ilmselt lendamisest nii väsinud, et kasutasid edasiliikumiseks inimtaksosid. Tihtipeale leidsime oma seljakottidel või särgi peal puhkamas paari-kolme kirjut tiivalist. Seega vaatamist ja pildistamist oli meil seal kõvasti.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQ2I6cS2TUQqb-NoWx1Oxv744a4NLBWluJaqGsxqrN4FSakguOaS8Ps9J1zsIqd06gHnCcCFKcHsmThGbfYPP5MD7CAzpFI7so6nODBOCfBpAq7mBug2LLG5uZ66KhJTDHPeQwfg29VmA/s1600-h/ARG+033.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353193730123334194" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQ2I6cS2TUQqb-NoWx1Oxv744a4NLBWluJaqGsxqrN4FSakguOaS8Ps9J1zsIqd06gHnCcCFKcHsmThGbfYPP5MD7CAzpFI7so6nODBOCfBpAq7mBug2LLG5uZ66KhJTDHPeQwfg29VmA/s320/ARG+033.jpg" border="0" /></a> Suurema valiku floorast ja faunast, mis objektiivi ette jäi, (nii sellel kui ka järgmistel päevadel) leiad meie loodusfotoblogist. Lihtsalt otsi seal üles 2008 aasta samad kuupäevad - blogi asub siis teatavasti <a href="http://makanature.blogspot.com/">siin</a>.<br />Green Traili lõpus asus nii Paseo Inferiori kui ka Paseo Superiori algus koos vastava rongipeatuse ja söögikohaga. Kuna parajalt pikk matk oli ees, siis täitsime kõhtu salaami baguette’iga ning täiendasime ka joogivarusid. See viimane oli eriti oluline, sest tohutu kuumus ja niiskus pani higi kiirelt voolama ja seda vedelikukaotust tuli taastada.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrwmAuWYbho711dKFYhyKIT5N0VMMXzy9KdfeSpj3qK5wKH2UiC_L50Toe95RcQWsqe8ZK-8-2xL9eMzbm761Sc0WchClIE_SS86w8Qm5nlmVAj5MsGWZeenH8mV7eUA4d_82eYhuqmY0/s1600-h/ARG+034.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353194652789580226" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrwmAuWYbho711dKFYhyKIT5N0VMMXzy9KdfeSpj3qK5wKH2UiC_L50Toe95RcQWsqe8ZK-8-2xL9eMzbm761Sc0WchClIE_SS86w8Qm5nlmVAj5MsGWZeenH8mV7eUA4d_82eYhuqmY0/s320/ARG+034.jpg" border="0" /></a>Otsustasime esimesena ette võtta Paseo Inferiori ehk siis vaadata jugasid eest ja alt poolt. Pea kohe pärast rajale asumist hakkasid juba puude vahelt mõned kosed paistma. Ja mida edasi, seda vägevamaks vaated läksid. Alguses keerutas rada mõnede väiksemate koskede juures, kuid ühel hetkel avanes meie ees täiesti kirjeldamatult võimas vaatepilt. Tohutult lai jugade kaskaad, mis langes alla Iguazu jõkke erinevatelt kõrgustelt ja erineva hooga. Ja kuna Iguazu asub ikkagi džunglis, siis vaatemängule andis lisavunki juurde ümbritsev taimestik. See vaatepilt pani tõsiselt ahhetama, aga ilmselt üks pilt on parem kui tuhat sõna (vt ka päises olevat panoraami):<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS6C8B8DRMJNVpy0Zk7V5qbon9cEsC4dA-CtPDDBssQWKJCYxb9VDfguk0COixqm8LcflcOaMsjeukvWFL0fEcEBIxVll7hwDaJuxZDr6tbKaDpk2WJzAfrZkRChkzhUq9019FxNI5zUk/s1600-h/ARG+035.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353195852206992546" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgS6C8B8DRMJNVpy0Zk7V5qbon9cEsC4dA-CtPDDBssQWKJCYxb9VDfguk0COixqm8LcflcOaMsjeukvWFL0fEcEBIxVll7hwDaJuxZDr6tbKaDpk2WJzAfrZkRChkzhUq9019FxNI5zUk/s320/ARG+035.jpg" border="0" /></a>Iguazu tuleb muide kohalike pärismaalaste keelest (guarani keelest) ning tähendab „Suur Vesi“. Ja suur on ta tõepoolest. Kokku on 2,7 kilomeetrisel lõigul 275 juga. Kõrgeimad ulatuvad 82 meetrini, kuid keskmine kõrgus on seal 64 meetri juures. 2/3 jugadest kuulub Argentiinale ja 1/3 Brasiiliale. Külastada saab nii Argentiina kui ka Brasiilia poolelt. Väidetavalt on Brasiilia poolelt parem ülevaade, kuid Argentiina poolelt näeb lähemalt. Meie igatahes vaadete üle ei nurisenud, vahepeal lihtsalt istusime ja jõllitasime. Pole ka ime, sest Iguazu on kõige suurema aastase veemahuga kaskaad maailmas. Kuigi Victoria juga Aafrikas on veidi kõrgem ja nn „katkematu veekardin“ on pikem, siis Iguazu lööb massiga. Niagara näiteks jääb mahtudes päris mitu korda alla.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNHmRlnHF7z-nxc6PMmNJ83EvfglDBqQKtNRhvKtF6GkqpKHz50p0SexWrkjZF5AooyTihFtHZ7cL9ca_M0vtkvVpsAq77woHwBbAsTGoAL79j2e1-52ahgbxyTWW_8cIggr6N9mOs1gk/s1600-h/ARG+036.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353196603760242402" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNHmRlnHF7z-nxc6PMmNJ83EvfglDBqQKtNRhvKtF6GkqpKHz50p0SexWrkjZF5AooyTihFtHZ7cL9ca_M0vtkvVpsAq77woHwBbAsTGoAL79j2e1-52ahgbxyTWW_8cIggr6N9mOs1gk/s320/ARG+036.jpg" border="0" /></a>Paseo Inferior lõppes ühe suure kose jalamil, seega soovi korral võis täiesti läbimärjaks saada. Päike ja veepritsmed tekitasid seal tihtipeale mitmekordseid vikerkaari. Meil oli märjaks saamise soov ainult osatine – võtsime veidi jahtust, kuid päris tilkuvana edasi tatsata oleks olnud ka ebamugav. Ekstreemsemate huvidega inimestel on võimalik sealt raha eest võtta ka paadisõit otse jugade alla. Kuna meil hakkas kaasa veetud fototehnikast kahju ning tegelikult tahtsime jugasid piiluda ka ülevalt poolt, siis sellest võimalusest loobusime. Marssisime selle asemel Paseo Superiori algusesse ning käisime läbi ka selle raja ning ei kahetsenud. Platoolt alla vaadates on vaated samuti täiesti uskumatud. Vaadetele sekundeeris veel tohutu veemühin, mis andis kokku üleva pildi looduse võimsusest. S<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRni5P5bWm9mvHr69GOAZ3avGVS0rJpYMA2Wd4tHiKbe5b15pq1PtZ0ZiqCSkHZX61vG-94yaKg7k0AZKMqtJulvx1xmLLowZ7cyuEfTRGe0kRzAZVTNic-KeeWyXa3HIPlN3Sp-H8Fc0/s1600-h/ARG+037.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353197918155422850" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRni5P5bWm9mvHr69GOAZ3avGVS0rJpYMA2Wd4tHiKbe5b15pq1PtZ0ZiqCSkHZX61vG-94yaKg7k0AZKMqtJulvx1xmLLowZ7cyuEfTRGe0kRzAZVTNic-KeeWyXa3HIPlN3Sp-H8Fc0/s320/ARG+037.jpg" border="0" /></a>eal koskede ääre peal sagis ringi ka üsna palju erinevaid lindusid, üks kirevam kui teine. Tundus, et selline veeaurune õhkkond oli väga sobilik söögi otsimiseks ja osadel ka pesade ehitamiseks. Üks lind suutis meid ka poolsurnuks ehmatada. Nimelt hüppas suure raginaga võsast laudtee käsipuu peale ja jäi siis liikumatult seisma. Suutsime küll värisevi käsi ka paar keskpärast klõpsu teha, kuid veidi ootamatu oli see konkreetne kohtumine.<br />Radade algusesse tagasi jõudes tundsime endas jõudu ära käia ka „Garganta del Diablo“ ehk „Kuradikurgu“ nimelise kose juures. See asus küll mõned kilomeetrid eemal, kuid õnneks viis ka selle raja algusese rong. Jalgsi poleks me sinna jõudnud ei ajaliselt ega ka füüsiliselt. Olime ju päris mitmed kilomeetrid juba maha vantsinud. Rongi peale saime kohe ja peagi olimegi järjekordsel laudteel, mis seekord jooksis eranditult vee kohal. Pikkus õnneks ainult 1,1 km (st 2,2 km edasi-tagasi). Tee koseni oli turistile samuti huvitavaks tehtud kuna presenteeriti jälle erinevaid värvilisi lindusid ning pakuti hunnituid vaateid Rio Iguazule ja seal asuvatele väikesaartele. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBPLpk1tT2bcPCIKxTLSF2nNihkN8Kgy9oeN_JIchqFXc3rNwenIHtdiCZuL96_EPEwXzbov3oD2AM9MZYexBlziUTYNvuRXjfFKIlb1F9TFU5-P8fbJnWv7kt3IKTA2H_Nuqo3MnXSIs/s1600-h/ARG+038.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353198756463234946" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBPLpk1tT2bcPCIKxTLSF2nNihkN8Kgy9oeN_JIchqFXc3rNwenIHtdiCZuL96_EPEwXzbov3oD2AM9MZYexBlziUTYNvuRXjfFKIlb1F9TFU5-P8fbJnWv7kt3IKTA2H_Nuqo3MnXSIs/s320/ARG+038.jpg" border="0" /></a>Mida lähemale me raja lõpule jõudsime, seda valjemaks muutus mühin. Kohale jõudes oli kosemürin selline, et osades kohtades tuli rääkimise asemel karjuda. „Garganta del Diablo“ on siis Iguazu koskedest suurim ja kõrgeim ja veerohkeim. 82 meetrit kõrguste vahe ning kose kogupikkus 700 meetrit. Veeaur võib tõusta kuni 150 meetri kõrgusele. Kuna tegemist oli siiski kuiva perioodiga, siis veeaur väga kõrgele ei tõusnud, kuid vine oli pidevalt õhus ning kose põhja ei näinud. Sellised tingimused sobisid väga sealsetele pääsukestele, kes olid oma pesad ehitanud täpselt kose seinte sisse ja sööstsid siuh ja siuh läbi tiheda veeauru sisse ja välja.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTaT8rkDeEiEPLtBT3BbA8IGPED5iLD_93EvvyQdKOLGmoofzsel5drvEdmu1nYjEtY7oKe5JSD5hHIkh1J3irWSuJSeNdNYs1qVtfQ3nP5JVGtD2aufUFXkYQlDGrCR8X3we744gOeP8/s1600-h/ARG+041.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353219410644756418" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTaT8rkDeEiEPLtBT3BbA8IGPED5iLD_93EvvyQdKOLGmoofzsel5drvEdmu1nYjEtY7oKe5JSD5hHIkh1J3irWSuJSeNdNYs1qVtfQ3nP5JVGtD2aufUFXkYQlDGrCR8X3we744gOeP8/s320/ARG+041.jpg" border="0" /></a>Paar korda saime kaela ka paraja dušši, sest tuule pöördumisel keeras see õhus olev veeaur järsult meile selga. Vaade eest pool Gargantale annab aimu dušši võimsusest - tuletan meelde, et selle kose kõrgus on 82 meetrit e ca 30-korruselise maja kõrgus. Õnneks olime selleks valmistunud ja fotokas oli pidevalt katte all. Seal tuli meelde ka see lugu, kuidas vanasti olid mehed ikka kangemad. Nimelt korraldati 20. saj alguses paadireise „Kuradikurgu“ ääre peale. Noh selline old-school ekstreemsus. Ja nagu arvata võite ei lõppenud üks reis väga hästi. Paat sõitis äärele liiga lähedale ning ei suutnud enam voolule vastu panna. Ja niiviisi lendaski üks paaditäis ontlikke eurooplasi kurgust alla. See tegi (täiesti ootamatult) lõpu sellele atraktsioonile. Tänasel päeval on paadiga võimalik sõita kose all ning Brasiilia poolelt on võimalik tellida ka helikopteri reis (Argentiina poolele sisenemine küll kopteriga keelatud), kuid enamus vaatamisi tuleb siiski teha kondiauru abil.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUmMasZZAQjwPiXjTlly61jRnng9TMkPlfKywhYsC9Fo0Wg9kD6muJGPI26ObuzdqVVyKqCQB-j6DouRR65KMWY0HZavCWtKIMfyUQLAeAnu9KIXN_SL3iTe3v9K6b-B5g3pPYdgGKWQg/s1600-h/ARG+039.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353214236513253570" style="DISPLAY: block; MARGIN: 0px auto; WIDTH: 432px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 77px; TEXT-ALIGN: center" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUmMasZZAQjwPiXjTlly61jRnng9TMkPlfKywhYsC9Fo0Wg9kD6muJGPI26ObuzdqVVyKqCQB-j6DouRR65KMWY0HZavCWtKIMfyUQLAeAnu9KIXN_SL3iTe3v9K6b-B5g3pPYdgGKWQg/s400/ARG+039.jpg" border="0" /></a><br />Nautisime seda looduse võimsuse musternäidet niipalju kui aega võimaldas. Nimelt oli meie soov jõuda viimase rongi peale, mis viiks meid pargi sissepääsu juurde tagasi. Kui sellest maha oleksime jäänud, siis tulnuks meile jala veel mõned kilomeetrid kõmpida, kuid see oleks olnud veidi liig. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja saime rahulikult rongisõitu nautida. Kuna suund oli hotell, siis pakkisin vaikselt asju kokku ja vahetasin fotokal telezoom objektiivi tavaobjektiivi vastu välja (noh et veel sellist üldplaani klõpsu teha). Aga nagu iga looduses fotokaga ringi käiv inimene teab, osutus see muidugi suureks veaks. Jätsin kahe silma vahele asjaolu, et see rongisõit läks ikkagi läbi paksu džungli. Minut pärast objektiivi vahetus võttis rong järsku hoogu maha ja rongijuht osutas (istusime kohe tema taga) puu latvade suunas. Ja seal olid tuukanid! <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4r9bs6LjVYQfj9LNyH5Ri5YBuxn_FFXTUKnrxSIRftJv2lTntUqzDOUo6XHhMJdtvaSthRpo6gvSX25cxVykeFv8vMwMNmPcYYrqTr6AILUi_qUX2n4sdA9vY9uRyIuFWALHg6RLC4Jw/s1600-h/ARG+040.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353217101801266482" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4r9bs6LjVYQfj9LNyH5Ri5YBuxn_FFXTUKnrxSIRftJv2lTntUqzDOUo6XHhMJdtvaSthRpo6gvSX25cxVykeFv8vMwMNmPcYYrqTr6AILUi_qUX2n4sdA9vY9uRyIuFWALHg6RLC4Jw/s320/ARG+040.jpg" border="0" /></a>Kuradi kurat jõudsin vaid vaikselt kiruda ja samas püüdsin teha nii häid pilte kui võimalik (et pärast kasvõi croppida). No mõned võtted sain (cropitud pilt tõestuseks) ja elamus igatahes oli olemas. Tuukanid oma suure ereda nokaga on niivõrd kummalised linnud, et nende nägemine oli meie üks salasoove Iguazusse tulles. Ja nüüd siis… Aga selle sõidu jooksul nägime veel erinevaid linde ning samuti üht ninakarude karja.<br />Lõpp-peatuses e siis pargi sissepääsu juures otsustas mu abikaasa äri teha ja ostis endale kaupa kokkupakkivatelt tädikestelt ühe väikese käekoti (käsitöö, ise nägime kuidas nad ennem neid seal tegid). 40$ tundus veidi palju ja kui abikaasa minekule asutas, kukkus hind 10$ võrra. 100 EEK riidest koti eest oli vägagi hea hind, seega diil sai tehtud. Bussiga linna poole sõites otsustasime, et ei viitsi enam välja sööma minna, kuna jalad olid läbi (oma 14-15 km sai läbi vantsitud) ning naisel olid ka väikesed villid tekkinud. Otseselt midagi ei hõõrunudki kuid kuumuse ja niiskuse kombinatsioon tegi oma töö. Puerto Iguazu bussijaama juurest leidsime ühe Supermercado (loe: toidupoe), ostsime sealt hunniku toidukraami ja vedasime ennast hotelli ära. Seal manustasime ostetud provianti ning rüüpasime õlut peale. Selle kõrvale vaatasime aga TNT pealt Austin Powersi filmi. Tõeline kvaliteetaeg! :P Aga ega linnas poleks peale söömise ka midagi teha olnud, tegemist siiski sellise väikelinnaga, kus ööelu praktiliselt ei eksisteeri. Põhku pugesime üsna vara, et homseks päevaks korralikult välja puhata.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-51121510049057678052008-10-16T18:52:00.039+03:002009-08-14T13:46:50.946+03:0021.oktoober - Puerto Iguazu, Posadas<div align="justify">Sellel päeval puhkasime välja ja ei ärganud kukelaulu ajal (mitte, et me oleks siin kukelaulu kusagil kuulnud), sest otseselt kiirelt polnud kuhugi. Plaane aga oli küll. Checkisime ennast Liliani hotellist välja, kuid kohvrid jätsime veel nende kätte hoiule kuna tahtsime veel Iguazu kandis ringi vaadata. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioUDJfl4GKijt6h0_xoa9-L3qGpwzuQj2TocAwf-K2jE7nAUx_Sdq50lHNDxwtzN5HvWiEdhOmk_cRVxMHEyrrOzioxIh26qi-MYDukkqlUkiybtJuZsZTHKmzSNem2cJOSDzEtXAC_rA/s1600-h/ARG+043.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353510121057111474" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioUDJfl4GKijt6h0_xoa9-L3qGpwzuQj2TocAwf-K2jE7nAUx_Sdq50lHNDxwtzN5HvWiEdhOmk_cRVxMHEyrrOzioxIh26qi-MYDukkqlUkiybtJuZsZTHKmzSNem2cJOSDzEtXAC_rA/s320/ARG+043.jpg" border="0" /></a>Esimese asjana pärast hommikusööki hüppasime juba meile tuttavaks saanud linnabussi peale ning sõitsime vaatama kohta, kus kohtuvad kolme riigi piirid – Argentiina, Brasiilia ja Paraguay. Tres Fronteras on üsna aimatav nimi antud kohale. Tegemist ei olnud maismaa piiriga – riike lahutasid jõed. Eks siinkandis (tegelikult ka mujal) ongi riikide territooriumid välja kujunenud teatavate looduslike takistuste kaudu. Paraguay piir jookseb sadade kilomeetrite pikkuselt mööda Parana jõge, Tšiili tekkele pani aluse Andide mäestik. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_bmV7tnrVv00Q850DrcOQLGDfLhQrha3GQeoiQVWiu5vicVXPdUAnUE4fmtHX4UNkB-Zv3Qsd0PcEJtMEBtPO48lK-7LLBXlmNW4zyph_zNMDstPMcEE161hgcjAUzshrx-udSF9BasU/s1600-h/ARG+045.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353511071226518386" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_bmV7tnrVv00Q850DrcOQLGDfLhQrha3GQeoiQVWiu5vicVXPdUAnUE4fmtHX4UNkB-Zv3Qsd0PcEJtMEBtPO48lK-7LLBXlmNW4zyph_zNMDstPMcEE161hgcjAUzshrx-udSF9BasU/s320/ARG+045.jpg" border="0" /></a>Argentiinat ja Brasiiliat lahutab aga seesama Rio Iguazu, mille ääres veetsime me eile terve päeva. Joad asuvad mõned kilomeetrid Iguazu/Parana ristumiskohast ülesvoolu.<br />Ega seal piiripunktis üüratult palju vaadata polnud, kuid omamoodi vaatamisväärsus see siiski oli. Kõikidel riikidel oli oma kallastele ehitatud vastava riigi lipuvärvides kivist püramiidid, mis ilusasti ka vaatajale silma paistsid. Kui Brasiilia pool paistis selle püramiidi tagant vaid tihe ja lõppematu džungel, siis Paraguay poole vaadates ehtis džunglivaadet ka suurlinna – nimega Ciudad del Este – siluett. Tegemist on suhteliselt värske linnaga, loodud alles 1957, kuid elanikke on seal juba veidi üle 300 000. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNaWgQnT0KX-mTvDk-rkwuJ7N4yavqXVqKf3Ar2vRKTA80ehHujOVgAOFr2akoAFnt0pPd13_FyNKQN209xIGXnXLiET5kOLQ6QPELUS_Gw6DOeOM2-vDtRl33ZyzrwR-h-hmIYMk4zhQ/s1600-h/ARG+044.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353511175418281714" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNaWgQnT0KX-mTvDk-rkwuJ7N4yavqXVqKf3Ar2vRKTA80ehHujOVgAOFr2akoAFnt0pPd13_FyNKQN209xIGXnXLiET5kOLQ6QPELUS_Gw6DOeOM2-vDtRl33ZyzrwR-h-hmIYMk4zhQ/s320/ARG+044.jpg" border="0" /></a>Suhteliselt sürreaalne vaatepilt oli, sest kui nii Argentiina kui ka Brasiilia pool oli igal pool lõppematu rohelus, siis Paraguay suunalt paistsid pilvelõhkujate kontuurid. Tundusid täiesti võõrkehadena. Aga suhtlus ja läbikäimine riikide vahel tundus olevat tihe, sest jõgedel sõitis palju jõelaevu ning suhteliselt lihtsaks oli tehtud ka kohalike piiriületus. Tavalised liinibussid käisid vähemalt paar korda tunnis lähimate Brasiilia ja Paraguay asustuste vahel.<br />Nautisime seal veidi vaateid ja jällegi uudistasime ka loodust ning otsustasime kesklinna tagasi minna. Bussi oodates sattusime juttu ajama ühe Kiwiga (nii kutsutakseUus-Meremaa elanikke), kes kurtis, et tema jaoks on see palavus liig mis liig. Saades teada, et meie salaplaan on tema kodumaad ka mingil ajal külastada, siis esimese asjana hoiatas ta väga mürgise päikese. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQjEz4iy6rnZW2-N0jbk1c673S1WH0CkPgJutPqRY59TphldRKxkqITmhDAaT-YNd3qi7RfY6AfTjDC1sA2ZG8T6hiX8lT7-zAs7CC7RYFFnAmeg9Z0-T3nX_g42LMAs2DbhtBnFCkdIc/s1600-h/ARG+046.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353512207948342930" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQjEz4iy6rnZW2-N0jbk1c673S1WH0CkPgJutPqRY59TphldRKxkqITmhDAaT-YNd3qi7RfY6AfTjDC1sA2ZG8T6hiX8lT7-zAs7CC7RYFFnAmeg9Z0-T3nX_g42LMAs2DbhtBnFCkdIc/s320/ARG+046.jpg" border="0" /></a>Nimelt olevat Uus-Meremaa kohal suur osooniauk, mis tähendab seda, et ilma päikesekreemita ei tasu üle 10 minuti väljas viibida. No ei tea kas asi tegelikult ka nii hull on, kuid proua nõnnamoodi väitis. Saime teada, et ta oli ka käinud eile Iguazu jugasid vaatamas, kuid tuukaneid, ahve ja ninakarusid ei olnud ta kohanud. Me siis ütsime vastu, et 2/3 mainitud elukatest õnnestus meil siiski ära näha, mille peale ta ütles, et läheb täna siis tagasi. Uuris veel, et kus me täpselt neid nägime. Siis aga tuli buss ja me läksime oma teed.<br />Meie tee viis Puerto Iguazu peatänavale, kust oli plaan üles leida rahaautomaat, kuna sularahavarud hakkasid lõppema ja pangakaartide kasutusvõimalused olid siiani olnud üsna piiratud. Lonely Planetis kirjeldatud pangakontorit muidugi enam ei eksisteerinud. Tänavalt abi küsides selgus, et pank siiski linnas eksisteerib ja peagi astusime nende jahedasse kontorisse. <img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353606691562632130" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 0px 0pt; WIDTH: 194px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 200px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWTT58_XB8JoYXANXRu4FBW_tr_TwQhT85HdVESuPTuwtplWRYwOvOcbnEWe5V3gzR3U7AsoaIyMAhUfZaX0Kko2u7y-7qzivIxBnd5IVfyGpvValyXCuE55qxltioOJ2neflKUVpOyZg/s200/Peskinid.jpg" border="0" />Rahaautomaate oli mitu ja ka inimesi oli järtsus päris palju, pooled neist turistid. Automaadi juures selgus kurb tõsiasi, et nii Maestro nime kandev deebetkaart kui ka MasterCardi nime kandev krediitkaart olid täiesti kasutud. Masin ei aktsepteerinud neid kumbagi. Õnneks oli abikaasal ka VISA märki kandev plastikleht, mis sobis masinale täiesti. Võtsime niipalju kui päevas raha antakse (600$) ning lahkusime. Selle päevase raha väljavõtmise piiranguga peaks arvestama, juhuks kui kusagil tuleb suurem summa sularaha välja käia või siis liigelda mõnda aega territooriumil, kus pangaautomaate ei eksisteeri. Meil oli lähiajal just see viimane trip plaanis – pidime ju minema Ibera sohu, kuhu pääseb ligi väga vaevaliselt ning pangaautomaadist pole seal haisugi.<br />Rahakott raha täis, asusime seda kohe hoogsalt kulutama. Abikaasa ütles, et oleme hooletusse jätnud suveniiride ostmise, mille peale kammisime läbi peatänava „gift-shopid“. Ninni-nänni hulgas ostsime ka paar kohalikku käsitsi valmistatud sigarit. No niisama proovimiseks. Eks me sellised viski ja sigarisõbrad oleme, mistõttu pakkus see pisike tubakarullike (mitte eriti sirge ega ka jäme) huvi. See tehtud, suutsin oma abikaasa lõpuks ära veenda selles, et teha üks väike ekstreemretk.<br />Ekstreemretke sisu oli selles, et külastada Iguazu jugasid ka Brasiilia poolel. Ekstreemseks tegi selle retke asjaolu, et Brasiilia küsib ainsana L-Ameerika riikidest veel eestlaste käest viisat. Ja viisat meil polnud. Meie avantüüri aluseks oli Lonely Planeti raamat, kus kirjutati, et üheks päevaks (st samal päeval tagasi) Brasiiliasse minek võib õnnestuda ka viisata. Seda toetasid ka Thorntree foorumites kommenteerijate kogemused. <img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353928381271620306" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 140px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 120px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1DBO560_42KM-YfVJh02b3LEUUsAVIlVMt02hDjQzWLAPNajI28n1tyd5TuS3-RGH9_gEgWCserjkZgdlEKdlYvQgE7FW9CMNg9rRN_358buyl1nEd2o3009XSasRLHI_HH8ZSGvbFVY/s200/SK7.jpg" border="0" />Kõige hullem mis juhtuda saab on piirilt tagasi saatmine. Vähemalt nii kirjutati. Kangastusid küll filmidest tuntud Ladina-Ameerikalikud räpased vangikongid ja üdini korrumpeerunud ametnikud, kuid läksime ikka. Õnneks ei olnud see retk ka rahaliselt väga kallis – pilet Foz do Iguazusse (Brasiilia) maksis ainult 3$, sest see asus Puerto Iguazust otse üle jõe. Buss tuli peagi ning varsti oligi Argentiinast lahkumise tempel passis. Süda küll peksles sees, kuid mitte hirmust vaid põnevusest. Et mis juhtuma hakkab. Brasiilia piiripunkt oli nimelt teisel pool silda. Esimene märk, et kõik ei pruugi minna väga libedalt, selgus piiripunktis, kui bussist kõik väljamaalaste nägudega (st valged) inimesed välja aeti. Buss sõitis kohe edasi, kohalikel ei vaadatud isegi passi.<br />Bussist väljas jagati kõigile formularid, mille siis ära täitsime. Sellest aga palju abi siiski polnud. Esmalt tegi muidugi palju segadust (ja tegelikult samapalju nalja) riik nimega Estonia. Tolliametnikud lappasid pikalt mingit paksu teatmikku ja selgitasid välja, et selline riik on tõepoolest olemas. Suhtlus oli muidugi maksimaalselt raskendatud, sest portugali keelest ei mõhkanud me midagi ning isegi hispaania keelt ei osanud sealsed piiripunkti töötajad. Samas ega see jutu mõte väga arusaamatuks ei jäänud – „Viisat on vaja Teil!“ "Ei või olla?" panime meie vastu. Neil oli meist veits kahju ka ja seetõttu ütlesid, et kui me kiiresti teeksime, siis saaksime veel samal päeval Puerto Iguazus asuvast Brasiilia saatkonnast viisad passi. Tänasime neid viisakalt info eest ja lahkusime bussipeatusesse bussi ootame. Saatkonda meil muidugi plaanis minna polnud, sest ca 1000 EEK mõnetunnise viibimise eest Brasiilias oli ikka palju maksta.<br />Mul oli muidu päris lõbus, kuid abikaasal oli naljatuju natukeseks ajaks kadunud ning ütles, et „Vedas, et vangi ei pandud“. See fraas võimendas minu head tuju veelgi. :P 10 krooni eest nalja kui palju. Aga vähemalt see oli nüüd selge, et ilma viisata pole mõtet üritada. Eks see LP-s pasundatav võimalus on teinud piirivalvurid hoolsamaks ja kui kunagi sõitis buss peatumata Brasiiliasse sisse, siis tänasel päeval eraldatakse Euroopa turist kiirelt ära.<br />Peagi oli jälle Argentiina sisenemise tempel passis (jälle 90 päeva) ning astusime Puerto Iguazu bussijaamas tagasi Argentiina pinnale. Vahepeal oli meis valmis küpsenud otsus, et sõidame kohe ära Posadase linna. Enne veel aga kinnitasime keha. Korralikult. Bussijaama kõrval asunud restoranis saime jälle nautida jumalikku grill-liha, kuid seekord läks nii, et ei jõudnud tervet portsu ära süüa. Kuigi liha kõrvale ei söönud väga palju kõhtu täitvaid kartuleid ja kuigi oli kõht väga tühi, siis 400 grammi grillitud ja imemaitsvat veisefileed ei suutnud mina ära süüa. Eks kuumus ja niiskus mängis ka rolli. Naisega läks samamoodi. Süda tilkus verd kui kelner meie taldrikud ära viis, millel oli alles sama suur ports liha kui mõnes heas Eesti restoranis sulle üldse antakse. Aga mis teha.<br />See restoranitelk, milles oma kõhtu täitsime oli jahutusega ning sealt välja astumisel oli selline tunne nagu oleks Kalevipoeg oma laudadega serviti otsa ette lajatanud. Päike siras otse lagipähe ja elavhõbedapügal oli ilmselt seal 40 kraadi juures. Tundus, et ka kohalike jaoks oli ilm juba selline, et „külm enam ei ole“. Tõime hotellist oma kohvrid ära ja teel kohtasime paari banaanipuud, mis tänava ääres kasvasid. Banaanid olid küll otsas, kuid veel toored. Kevad ikkagi.<br /><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353947362313188290" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 130px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 116px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6-7B83KmbkUl0ArXgpldVlforDOXPy5168qhecaVPSh5Oh5zQwOXziGu2Kw6TT6U8G-fi0fn7lzA7kF_0vqCyfHrA5dSTUT9gNf_iJbZa0pPWWsile2SNhmSFv0K7HHF4zU4rO8-zTlE/s200/SK8.jpg" border="0" />Bussijaamas saime oma piletid kiirelt ostetud ja buss Posadasesse väljus peagi. Vedajaks A.del Valle nimeline ettevõte. Bussiliikluse kohta Argentiinas olin ma kuulnud väga palju kiidusõnu ja tuli välja, et see kõik oli tõsi. Bussid olid tõepoolest ülimugavad - nt bussitoole sai viia lamamisasendisse, nii et ka jalgade jaoks tuli välja eraldi osa. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUPPafTM24s6ZdtY4IeNGfPQykIuQQZNlUZufeso2cyqIBhbeMgN0gKRog6xws12eaoSyUycM-J3joDQWj3Tn7o7C379ohwkaOzXTtxYX-AAe3zIrkyy1VPf5HkTeR5ajIxDR7zVMrmTA/s1600-h/ARG+048.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353949658262530130" style="FLOAT: right; MARGIN: 0pt 0pt 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUPPafTM24s6ZdtY4IeNGfPQykIuQQZNlUZufeso2cyqIBhbeMgN0gKRog6xws12eaoSyUycM-J3joDQWj3Tn7o7C379ohwkaOzXTtxYX-AAe3zIrkyy1VPf5HkTeR5ajIxDR7zVMrmTA/s320/ARG+048.jpg" border="0" /></a>Olid justkui voodis. Ja istmed olid kõik nahast ja ka laiemad kui nt Eestis (sellele viitab ka asjaolu, et bussis oli 3 istmerida, mitte 4. 2+1 sisteem). Niimoodi pool lamades ja konditsioneeritud bussis me siis sõitsimegi läbi Misionese provintsi lõuna poole. Džunglid vaheldusid avarate roheliste lagendikega. Buss tegi vahepeal ka mõned peatused, kuid 35$, 240 kilomeetrit ja 4,5 tundi hiljem jõudsime kohale. Kuna etendust nimega „päikeseloojang üle roheliste väljade“ pakuti meile bussis, siis kohale jõudes oli juba täiesti pime. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiC98RQQihwSfSUKoLCNoo4LJWcnv70-Ehh5talYL_Nw0m2VWwgHxmbkIeZKVk0Dnbl74wRA7UOBW6IUBLvWjQDZd8wtzA7ZZJZGeE15uk2XGNCvIM_4IDR_89D5f0pwtagC9Y5X8nusPw/s1600-h/ARG+047.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5353950090143549330" style="FLOAT: left; MARGIN: 0pt 10px 10px 0pt; WIDTH: 320px; CURSOR: pointer; HEIGHT: 214px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiC98RQQihwSfSUKoLCNoo4LJWcnv70-Ehh5talYL_Nw0m2VWwgHxmbkIeZKVk0Dnbl74wRA7UOBW6IUBLvWjQDZd8wtzA7ZZJZGeE15uk2XGNCvIM_4IDR_89D5f0pwtagC9Y5X8nusPw/s320/ARG+047.jpg" border="0" /></a>Posadase puhul on jama see, et bussijaam asus äärelinnas ning see tähendas, et ta asus väga kaugel sellest kohast, kus asuvad enamus hotellidest (ikkagi provintsipealinn ca 300 000 elanikuga). Seega ei saanud me läbi ilma taksota.<br />Palusime end viia <a href="http://www.juliocesarhotel.com.ar/">Julio Cesari hotelli</a> ette, mis tundus Lonely Planeti kirjelduste järgi olevat üks parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotellidest. Kohale jõudes tekkis väike kartus, et äkki oleme veidi üle pingutanud. Rooma tuntuima keisri nime kandev hotell oli oma nime väärt – 11-korrusega jurakas koos suure lobby ja portjeedega. Sildi juures ilutsesid ka 4 tärni. Kuna portjee kahmas kohe kohvrid ja pani plagama, siis ei olnud ka meil muud valikut kui talle järgi minna. Hind oli õnneks parem kui me kartsime – 242$ öö eest. Tuppa jõudes saime aru miks – ega ikka ei olnud küll 4 tärni. Võib-olla kunagi oli, kuid praegu igatahes mitte. Toad olid sellised väsinud olemisega, põrandad kahhelplaatidest ning mõnedes kohtades oli värv ära väsinud ja seina küljest lahti lasknud. Võrreldes Iguazu Lilianiga oli tuba igatahes kõvasti kehvem, seega meie hinnangul oli tegu sellise 2-3 tärni hotelliga. Kuna tulime siis lihtsalt üheks ööks magama, siis väga see meid ei häirinud. Positiivset oli ka – kui me oma 7.korruse toa akna lahti tegime, siis paistis meile alt kätte bassein. Ohhooo! Lahe! Käisime kiiresti toidupoes ära, kus varusime õlut ja empanadasid ning kiirelt hotelli tagasi. Õllega oli seal mingi teema, sest osasid pudeleid meile ei müüdud. Sellised liitrised õllepudelid lükati taas kõik kassas kõrvale ja räägiti midagi taarapandist. Kuna me ei osanud selle peale iih ega aah öelda, siis osad sordid jäid proovimata. Hiljem selgus, et müüjad lihtsalt muretsesid üle – kõiki õllesid müüakse, kuid osadel on juures taara pant. Mõned peesod per pudel, seega üsna palju. Kuna müüjad nägid, et tegu on turistidega, kes ilmselt taarat tagasi ei too, siis soovitasid osta ilma pandita õllesid (reeglina 0,3-sed klaaspudelid). Nii tuleb ju odavam. Aga no meie tuntud õllegurmaanidena, tahtsime just proovida erinevaid sorte.<br />Osad õlled saime siiski ostetud ja lidusime kähku hotelli tagasi ning kohe basseini äärde. Kell oli küll ca 9 õhtul, kuid õhutemperatuur oli endiselt seal 30 kraadi juures. Seega ca 23-24 kraadisesse vette sulpsatamine tundus isegi karastusena. Pärast sellist kuuma päeva oli igatahes väike suplus nagu paradiis. Kuna peale meie seal basseini ääres praktiliselt kedagi polnud, siis ujusime, nautisime õlut ja proovisime ostetud sigareid. Kahjuks oli nende maitse samasugune nagu nende väljanägemine – nigel. Sellegipoolest oli väga mõnus õhtupoolik. Pärast jäi meil veel ainult üles minna ja magama keerata.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-60670319936622481202008-10-16T18:51:00.019+03:002009-08-14T18:03:22.130+03:0022. oktoober - Posadas, Misionese provints<div align="justify">Hommik algas suhteliselt tavalisel ajal, kuid täiesti ebatavaliselt. Taevas oli pilvi täis ning tundus, et iga hetk hakkas sadama. Sellel ajal kui me oma hommikusööki nautisime, läksidki taevaluugid valla. Ning see polnud selline tavaline vihmasabin vaid pigem oli tunne selline, et keegi lasi pilvepiirilt kõrgsurve voolikuga. Vihma tuli ülevalt ja küljelt ning hoobilt kadus igasugune nähtavus söögilaua juures asunud aknast. Lihtsalt üks suur valge müür langes alla. Ja see müür tekitas hoobilt tänavatele sellised meetrilaiused, kiirevoolulised, punast värvi jõed. Punaseks tegi vee Misionese pinnas – selline punane savi. See oli väga võimas vaatepilt, kuid meie jaoks tähendas see raskeid valikuid. Pidime ju homme minema Ibera sohu, kuhu viiv tee oli aga väga ilmatundlik. Tee oli selline, kus ka kuival päeval oli 4x4 sõiduk vajalik. Ühistranspordiühendus Posadase ja Ibera soo keskuse Colonia Carlos Pellegrini vahel puudus. Mingi paar aastat oli see toiminud ning ka siis oli ühistranspordi vahendiks neliveoline veoauto. Tänasel päeval on sinna võimalik saada ainult privaattransferiga (ca 1000 EEK/ots/per inimene) või siis suure ringiga teiselt poolt sood läbi Mercedese linna. Esimest pidasime kalliks ja teist ajaraiskamiseks, seetõttu oli meil AVISest bronnitud ka väike neliveoline maastur.<br />Aga tänast ilma arvestades ning ka ilmaprognoose vaadates, tegime väga raske otsuse, et loobume Ibera soosse minemast. Kaotasime küll Buenos Aireses ette makstud raha, kuid see reis sinna oleks kokkuvõttes olnud niigi üsna kallis (autorent+majutus) ning sellise kehva ilmaga poleks elamus olnud ilmselt seda raha väärt. Ning muidugi ei saanud üle ega ümber sellest, et sinna minek tundus meile ka ohtlikuna. Kuna me ei ole sellistes tingimustes liigelnud ja seda teed sõitnud, siis esimest korda seda ekstreemtingimustes katsetada ei olnud väga mõistlik. Seda 120 kilomeetrit sõidetakse hea ilmaga ca 3,5 tundi, vihmaga sõidavad kogenud mehed 6-8 tunniga. Ei, see oleks liiga ekstreemne. Nutt kurgus oli otsus tehtud. Aknast välja vaadates tundusid läbimatuna juba osad Posadase kesklinna tänavad, mis siis veel sooteest rääkida.<br />Samas ega me sellepärast meelt ei heitnud. Omal käel reisimise võlu ongi selles, et saad oma plaanides olla väga paindlik. Läksime siiski Avisesse ja 3-päevase Ford Ecospordi asemel võtsime üheks päevaks Ford Focuse. Paberimajandus võttis küll veidi aega (keelebarjääri ja algaja töötaja kombinatsioon), kuid varsti olid võtmed käes.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfA2ru5bM6EM44pFSWeZzx2HocDmSFRXDWB8bD3ZsxZf2FZ5_6FxgJxE_r-HKrLj_sts-dU8gnu4k2dZsgliCg7OYsGl8P126UuDuL0A-CtAPmyVVbbiC-szx_J1qAwN3BonhYpsEREmA/s1600-h/ARG+049.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfA2ru5bM6EM44pFSWeZzx2HocDmSFRXDWB8bD3ZsxZf2FZ5_6FxgJxE_r-HKrLj_sts-dU8gnu4k2dZsgliCg7OYsGl8P126UuDuL0A-CtAPmyVVbbiC-szx_J1qAwN3BonhYpsEREmA/s320/ARG+049.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355365257455920210" border="0" /></a>Nii, esimest korda Argentiinas roolis. Posadas polnud küll mingi miljonilinn, kuid liiklus oli üsna tihe. Esimese asjana jäi silma liiklusmärkide väiksus. Võimalik, et märgid olid pisikesed seetõttu, et keegi neid niikuinii ei jälginud, seega pole suurus oluline. Samas minule kui eeskujulikule ja püüdlikule liiklejale tekitas pidev silmade pingutamine liigset tähelepanu hajumist. Vähemalt minu enda arvates. Teine asi, mille õnneks ennem millegi hullema juhtumist ära tabasime, oli ristmik. Oluline oli seal asjaolu, et julgem ületab ristmiku esimesena. Kui ristmikul saab kokku kaks julget (st keegi ei suvatse alguses pidurdada), alles siis kehtib parema käe reegel. Üllatavalt kombel harjus sellega kiirelt ära ning peagi sõitsime üsna julgelt parema käe reegli järgi, kuigi tihti tundus, et vasakult tulev auto ei kavatsegi pidurdada. Teine oluline asi ristmike juures oli nende ehitus – kui meil on osad ristmikud ehitatud nii, et ristmik asub ristuvatest tänavatest väikese astme võrra kõrgemal (st justkui lamav politseinik), siis Argentiinas olid sageli ristmike ette kaevatud sügavad kraavid. Kui sealt kiiremini kui 25-30 km/h läbi sõita, siis võid kindel olla, et auto esiosast oled sa ilma. Mõte oli muidugi sama – teede ristumiskohas kiiruse vähendamine.<br /><img style="margin: 0pt 0pt 0px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 200px; height: 128px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisn6THqZxf7IPfuflSUFD5eGMoKnBgFj9iaB-MlHVrnnTrU-WIf-fOWVI4hQh0ZP5zignqhlOZZKiUGv3V08L9L9mSkiD_IUFG0W-xZfosTrHyhCLJD2sZ8cq4dN24TyhufZD3Q9qxSNo/s200/SK9.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355367478515618322" border="0" />Peagi pärast liikluse kiirkursust, jätsime Posadase selja taha. Tänase päeva alapealkiri oli „Misiones provintsi misjonid“ ning esimeseks misjoniks, mille poole suundusime, oli San Ignacio de Mini kompleks. Tegemist oli ühe kõige paremini säilinud misjoniga Argentiinas. Misjonid kujutasid endast 17. sajandi alguses jesuiitide poolt loodud asulaid, mis järgisid hispaanialikke linnaehituse printsiipe – st kirik keset küla ja siis ruudukujulised kvartalid ümber selle. Algselt hakkasid nad levima praegusel Brasiilia <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMMDSjdIgr8Ogcu-r-UoyZ5tt1df2iuvarDpmuVLVJm-3AurFkzIaXdSH6BDPffH-kwe1P2bkzVOo9P0TBkaZssRTWckQRvMLXQCfHh4gw_bgomAlvxZa_euEEgQ_mYA39P5Rp8q7xK4k/s1600-h/ARG+050.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMMDSjdIgr8Ogcu-r-UoyZ5tt1df2iuvarDpmuVLVJm-3AurFkzIaXdSH6BDPffH-kwe1P2bkzVOo9P0TBkaZssRTWckQRvMLXQCfHh4gw_bgomAlvxZa_euEEgQ_mYA39P5Rp8q7xK4k/s320/ARG+050.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355368083812613106" border="0" /></a>territooriumil, kuid sealt aeti jesuiidid portugallaste poolt kiirelt välja. Misionese provints Argentiinas oli selline, kus elu oli mõnevõrra rahulikum ning sinna kerkis neid päris palju. Loomise eesmärk oli aga tavaline – kohalike (antud juhul guarani) hõimude oma võimu alla saamine, hävitades esmalt nende külakultuuri (pärismaalased asustati ümber misjonisse, kivimajadesse) ning samal ajal peale surudes oma usundit. Üldiselt läks sellega kogu Ladina-Ameerikas väga „hästi“, sest tegu on tõelise katoliikluse kantsiga maailmas. Jesuiitide ülemvõim ei kestnud aga lõpmatult, sest seoses suurema võimuvõitlusega, piiras paavst Clement XIV aastal 1767 Jesuiitide Ordu tegevust, mis viis paratamatult selle organisatsiooni hääbumiseni. Misionese provintsi jaoks tähendas see aga seda, et aastaks 1817 olid kõik misjonid hävitatud ja ligikaudu sajaks aastaks ka unustatud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjXpkJY_R2xOiwRY0Mk2AAuOfbDh18-pblSm9SvhBFWRX_ThzjoTyJIFt9Qsl1decI9m3Srb-sf1Yqyfn1Ejz0szmuasSuNqw9V2LgBbwo4bkqIccYuKoWI8mcNJuQtPeczaaPtL4myIM/s1600-h/ARG+051.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjXpkJY_R2xOiwRY0Mk2AAuOfbDh18-pblSm9SvhBFWRX_ThzjoTyJIFt9Qsl1decI9m3Srb-sf1Yqyfn1Ejz0szmuasSuNqw9V2LgBbwo4bkqIccYuKoWI8mcNJuQtPeczaaPtL4myIM/s320/ARG+051.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355420947670052114" border="0" /></a>Aga tagasi San Ignacio juurde. Meie kohale jõudmisel ei olnud seal praktiliselt ühtegi turisti (ok 2 inimest oli, aga territoorium oli suur). 15$ ostsime pääsmed ning hiljem selgus, et selle pääsmega sai sisse veel kahte misjonisse. Lahe! Vihmasabinaga võideldes (marutamine oli möödunud) tegime väikese ringkäigu. Hoolimata sellest, et tegu oli ühe paremini säilinud misjoniga, oli alles väga vähe. Peale tunginud džungel oli need „Guarani baroki“ stiilis ehitatud hooned suuresti hävitanud. Samas mõjusid need punasest kivist müürikatked ja rohkete ornamentidega kaunistatud kirikufassaad keset paksu vihmametsa veidi müstilisena. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI0FCTZHxoEhxyBdanDXDWBqqUkwG1t_A4Il7hETbdnjC1AeqjgVBr-5J9skhY-HWQlO4SAfazdlmUanzxRZAyzFB1SO9MjVI89v1t6JapPkoyoFQZ_5v-ltEUDeVMBC6Jyk8Oj1EQr0Q/s1600-h/ARG+052.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjI0FCTZHxoEhxyBdanDXDWBqqUkwG1t_A4Il7hETbdnjC1AeqjgVBr-5J9skhY-HWQlO4SAfazdlmUanzxRZAyzFB1SO9MjVI89v1t6JapPkoyoFQZ_5v-ltEUDeVMBC6Jyk8Oj1EQr0Q/s320/ARG+052.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355421766742425762" border="0" /></a>Justkui mõnest seiklusfilmist võetud, kus muistseid muinasjutulisi aardeid taga aetakse. Tippajal oli siin elanud 3000 inimest ning vaadates neid elumaju (pigem barakke), siis võis ette kujutada, mida selline sunnitud ümberasustamine guarani hõimule võis tähendada. Tänu jesuiitide ordu (kelle vapp on pildidl) väljakihutamisele on siiski guarani kultuur tänaseni püsinud ja naaberriigis Paraguays on guarani ka üks riigikeeltest. Argentiinas kuulsime samuti (just siinkandis) kohalike suus räägitavat mingit kummalist keelt, seega lõplikku pauku see ristiusu toomine õnneks ei pannud.<br />Lisaks sellele džungliarhitektuurile paelus meie tähelepanu jällegi ka elav loodus, mis oli siin sama kirev ja lopsakas kui Iguazu kandis.<br />Pärast varemete külastamist tegime ka väikest shoppingut kohalikult laadalt. Soetasime endale maté tee (see ju pärit siit provintsist) kruusi ja veel väikeseid vidinaid. Aeg oli aga juba sealmaal, et otsustasime keha kinnitada. Tee ääres märkasime silti – päevamenüü 8.90$. Astusime aga sisse. Söögikoht oli väga väsinud olemisega ja tühi. Omanikust vanamees juhatas meid lauda ja kukkus jutustama. Pool jutust läks kahjuks kaduma, sest hispaania keele tase ei küündinud sinnamaani. Aga sellegipoolest saime lõpuks selgeks, et ta tahab meile pakkuda kolme käiku kohalikke roogasid, millega me ka nõus olime. Esmalt tõi ta meile kohalikku leiba e maniokki ja suure kannutäie värskelt pressitud apelsinimahla. Manioki puhul süüakse selle taime juuri ning need maitsesid üllatavalt hästi ja me kujutasime väga hästi ette seda, et neid kasutatakse söögi kõrvale leiva asemel. Teise käiguna toodi meile nelja erinevat sorti pastat, kõik erinevalt maitsestatud ning magustoiduks oli üks kohalik meelismagustoit nimega flan. Flaniks kutsutakse sellist karamelli tarretist, mis oli veel mingi magusa kastmega üle valatud. Tohutult lääge kompott tuli kokku, aga vähemalt ära proovisime (tulevikus enam ei proovi). Toidud olid seega suhteliselt normaalsed ja samal ajal jutustas peremees meile ka provintsi ajalugu. Paljuski tuli see meile juba tuttav, sest tänu eeltööle ja ka LP-le olime asjaga kursis. Ebameeldiv üllatus tuli aga arve maksmisel – arve kokku oli 76$! See oli peaaegu 300 EEK! See oli röövimine! Teisalt aga läksime me kaasa omaniku õhutusel sellega, et päevamenüü asemel pandi meile kokku eraldi toidukorrad ning ka neid ei tellinud me menüü järgi. Seega olime vähe ise ka süüdi ja väga raske oli vaielda. Oleksime pidanud olema natuke valvsamad. Aga no korra reisi ajal turisti ikka lüpstakse ja see oli siis see kord. Lahkusime igatahes kehv maitse suus (mitte toidust) ja kogemuse võrra rikkamana. Tulevikus siis teame – tuleb alati tellida menüü järgi.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgz7KDw_y3aoaNy-4HaQWNNhJpOuK5GshQ74_8_APzE1rUMiCQw0F9vECGzjOeJupJ07YVEE0AsazhDNX1QYW5se-hVa8zU7Aw1FuxiJYzBg6FCQuoQ4s7dZ-fO-2lE6gc2hJ4oAPlvKAM/s1600-h/ARG+053.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgz7KDw_y3aoaNy-4HaQWNNhJpOuK5GshQ74_8_APzE1rUMiCQw0F9vECGzjOeJupJ07YVEE0AsazhDNX1QYW5se-hVa8zU7Aw1FuxiJYzBg6FCQuoQ4s7dZ-fO-2lE6gc2hJ4oAPlvKAM/s320/ARG+053.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355422838886773490" border="0" /></a>Õnneks ei lasknud me sellel ebameeldival intsidendil oma tuju rikkuda ja jätkasime rännakut misjonite radadel. Järgmisena võtsime ette Santa Ana misjoni ehk siis täisnimega Reducción de Nuestra Señora de Santa Ana. Parklas autost välja astudes avastasime, et lisaks lõppenud vihmale oli ka temperatuur järsult tõusnud, mistõttu jopesid enam vaja polnud. Olime seekord ainsad külalised, eelmised just lahkusid kui meie saabusime. Santa Ana kompleksist oli juba oluliselt vähem järgi, vähemalt džunglist välja raiutud osa oli üsna kehvas seisus. Seetõttu paeluski meid seal palju rohkem ümbritsev loodus. Abikaasa näiteks leidis ühe äsja maha langenud apelsinipuu, mis oli paksult valmis apelsine täis. Et mitte lasta kõigel raisku minna ja ise ka ehedat apelsini proovida, korjas ta kaasa terve kilekotitäie. Kahjuks läks nendega nii, et apelsinide söömiseni me sellel ega ka tulevastel päevadel ei jõudnudki. Kõhud olid pidevalt liha täis :)<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnyEmDd4Fh55EZZfY6ratH35PB40U8IRnBjgvvNRsmNhVuqNvjWhEFBcCa6FNhyJ3HvLap9osMYF2ZmeInp02BAMUDKXCJDeCZIt28ZkO0Yf5n8ODI5rrOA8n-JIAnXoVMmQcbMXfRjCo/s1600-h/ARG+054.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnyEmDd4Fh55EZZfY6ratH35PB40U8IRnBjgvvNRsmNhVuqNvjWhEFBcCa6FNhyJ3HvLap9osMYF2ZmeInp02BAMUDKXCJDeCZIt28ZkO0Yf5n8ODI5rrOA8n-JIAnXoVMmQcbMXfRjCo/s320/ARG+054.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355423458255748466" border="0" /></a>Minnes nüüd varemete juurde tagasi, siis kõige suurem vaenlane nendele liivakivist ehitistele tundus olevat kägistaja-viigipuu (strangler-fig). Need isendid kippusid kasvama müüride peal ning kui see juhtus, siis oli sisuliselt kutu-piilu. Viigipuu ajas oma juured otse läbi müüride ning ükski vägi neid peatada ei suuda. <strong></strong>Pildilt on hästi näha kuidas vägivaldne metsik loodus habrast inimeste kätetööd hävitab. Tavaliselt on ju asjad vastupidi.<br />Metsiku looduse poolt saime ära märgitud ka meie, täpsemalt reisiseltskonna naispool. Ühel hetkel kostis hele kiljatus ja abikaasa ütles, et keegi hammustas teda kõhust. Ise arvas, et sipelgas, kuid kindel ei olnud. Hammustuse kohast immitses pisitasa verd, siis läks paiste, mõne aja pärast tekkis sellel kohale ümber valge rõngas ja lõpuks tekkisid sinna kohta verevalumid. Arvestades meie suhtelist teadmatust antud piirkonna mürgiste ja mittemürgiste putukate osas, siis tekitas see juhtum nii elevust kui ärevust päris mitmeks päevaks. Olid erinevad teooriad, millest karmim oli see, et mõni putukas munes midagi naha alla ja mõne aja pärast ronivad sealt haavast välja mingid võikad elukad. Õnneks nii hulluks asi ei läinud ja ca nädalaga oli selge, et midagi hullemat ei juhtu.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2F9BwNNqgF8RNJPTDgwpK7NnhPU-qCrEwHmhE9NpWfw9dHi5IBo7Ix6UpMAA_o8TrxizF73WlpfT5ptmsveSSHXQCS1das9l9DAg4OEMYDyecquX8opmZJR3WwCn5nKw5D4bsLcM4xs8/s1600-h/ARG+055.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2F9BwNNqgF8RNJPTDgwpK7NnhPU-qCrEwHmhE9NpWfw9dHi5IBo7Ix6UpMAA_o8TrxizF73WlpfT5ptmsveSSHXQCS1das9l9DAg4OEMYDyecquX8opmZJR3WwCn5nKw5D4bsLcM4xs8/s320/ARG+055.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355424294339654242" border="0" /></a>Aga kogu see lugu sai alguse sellest, et me silmasime varemete juures ringi lendamas mingisuguseid huvitavaid lindusid ja asusime neid jälitama, püüdes pildistada. Pärast väikest tagaajamist ja hiilimist saimegi lõpuks ühed vahvad tutiga linnud pildile. Pärast tuli välja, et tegu on Guira kägudega. Pildid käes, liikusime edasi.<br />Järgmine ja ühtlasi viimane peatuspunkt oli San Loreto misjon, mille täisnimi kõlab sama uhkelt - Reducción de Nuestra Señora de Loreto. Endiselt saime sisse hommikul ostetud piletiga ja endiselt ei olnud külastajaid väga palju. S<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfOIayZl6Cgt2bilXNKB5KA8gE1ZS9aPZTb8UskEhxu3j7kuRNQhrO-B3SZs7PLlBGr4wkPpYJXbntW2YXWDMwOurfJNf6mUyBNLGTI9xbvUnElU_T6pVYqXRwvxdIm-4Y36F6bFMHSQo/s1600-h/ARG+056.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfOIayZl6Cgt2bilXNKB5KA8gE1ZS9aPZTb8UskEhxu3j7kuRNQhrO-B3SZs7PLlBGr4wkPpYJXbntW2YXWDMwOurfJNf6mUyBNLGTI9xbvUnElU_T6pVYqXRwvxdIm-4Y36F6bFMHSQo/s320/ARG+056.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5355424894279058658" border="0" /></a>ee viimane tekitas meis üsnagi palju küsimusi – olid ju misjonid antud provintsi olulisuselt teine vaatamisväärsus pärast Iguazu jugasid. Kuidas siis järsku ei ühtegi inimest? Ega me selle üle ei kurtnud, kuid olles vaadanud erinevaid Iguazu pakette, siis enamusel on need misjonid ka ühel päeval sees. Müstika, aga meile see sobis. San Loretoga oli selline lugu, et see oli omal ajal olnud küll regiooni kõige suurem misjon (tippajal ca 15 000 inimest), kuid sellest oli säilinud imevähe. Või siis täpsemalt öeldes oli džunglilt tagasi võidetud imevähe. Seal territooriumil ringi uidates pidi pingutama, et inimkätega loodud ehitisi leida. Ja kui midagi leidsidki, siis oli see väike müürjupp või üksik sammas. Sellist terviklikku tunnetust väga ei tekkinud. Kõige paremini säilinud ehitis oli iidne jesuiitlik sitamaja. Päriselt kah. Veetsime jällegi enamuse ajast kohalikku rikkalikku loodust uurides.<br />San Loretost lahkusime täpselt sulgemise ajal, valvur sõitis parklast minema ennem, kui meie suutsime oma masina nina Posadase poole keerata. Linna jõudsime tagasi veel valges ja otsustasime, et valime endale veidi odavama hotelli. Bassein ja südalinn olid muidu vahvad küll, kuid meil puudus reaalne vajadus nende järele. LP abiga leidsime, et asukoha ja hinna mõttes võiks huvitav olla <a href="http://www.hotellepetit.com.ar/">Le Petit</a> hotell. Vaba tuba oli meie jaoks olemas, kui me 145$ oleksime nõus maksma ja me olime nõus. Auto saime parkida kohe ukse ette. Tuba oli selline puhas ja viisakas, suure dušširuumiga. Magada kannatas küll. Õhtul käisime veel samal tänaval asunud Supermercados ning ostsime head ja paremat. Peamiselt siiski paremat. Näiteks ühe pudeli maitsvat valget Trapiche veini. Õhtu lõpetasimegi käepärastest vahenditest kokku kompunnitud söögi ja veiniga, abikaasa kasutas veel ka võimalust ja tegi väikese pesupäeva. Vot selline päev kukkus välja.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-74976632783593901952008-10-16T18:49:00.021+03:002009-08-14T18:25:10.544+03:0023. oktoober - Posadas, Encarnacion (Paraguay)<div align="justify">Ärkasime 13.30. Aga seda Eesti aja järgi. Posadases oli siis kell pool üheksa hommikul, mis oli täiesti normaalne aeg ärkamiseks. Hotelli hommikusöök millegi rikkalikuga just silma ei paistnud juhul kui just kohvi ja moosisaia rikkalikuks ei juhtu pidama. Ennem hotelli check-outi plaanisime meid terve päeva truult teeninud rendiauto tagastada ja selleks pidime ennem paagi täis tankima. Eelmisel päeval olime näinud tanklaid iga nurga peal, nüüd kui vaja oli, siis tiirutasime tükk aega ringi, ennem kui Esso sildi juures sisse keerasime. Paaki mahtus 16,3 liitrit ja rahas tähendas sees 55$ suurust kaotust. Kiire arvutus näitab, et kütus maksab Argentiinas ca 13 EEK/liiter. Avise töötajad oli kella 10 paiku juba kontoris ja silmnähtavalt rõõmsad masina tagasisaamise üle. Tehti ka kiirelt tiir ümber auto ning öeldi, et kõik on korras. Selle kinnituseks anti meile kaasa ka krediitkaardist tehtud tõmmisega tühi kviitung, kuhu probleemide korral oleks kirjutatud vajalik summa. Kuna see aga meile tagastati, siis järelikult kriimusid ja mõlke ei tuvastatud ning AVISel enam võimalik minu krediitkaardilt raha saada ei olnud. Tore. Hinnang Avise teenusele oli väga hea, kuid sellega tegelikult see teema meie jaoks ei lõppenud. Et jätta põnevus üles, siis lõppakordid tulevad Saltas, mil oma järgmist autorenti vormistasime. Sinnani on aga paar päeva aega.<br />Sellel päeval oli meil järjekordselt plaan riigist lahkuda. Kui paar päeva tagasi saadeti meid Brasiilia piirilt tagasi, siis Paraguayga peaks minema lihtsalt. See ju viisavaba. Sinna saamine oli sama lihtne – liinibussiga ja üle silla. Teisel pool jõge asuski juba Paraguay linn Encarnacion. Bussile saamise juhised leidsime oma Lonely Planeti raamatust ja seekord vastasid need tõele. Meie esimese öö „nelja tärni“ hotelli lähistel asus tõepoolest üks markeerimata peatus, kust siis buss meid ka peale korjas. Pilet oli täpselt sama kallis kui <img style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 186px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-6bxI37P8Cu_vr0ybtfE-sPCBIFbwSEAjK3l2uL3mulSF0ZqgPYzYwqZh906I8Fevrc5lZKNnCRu9IzjnoPU3yULY7KQ5e2wGf03QySYIilh9SaS7SizSOs9k-Ey4INw8WzM793DbBPw/s200/SK10.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356532749438861490" border="0" />Brasiiliasse minekul e siis 3$. Täielik déjà vu – liinibussiga üle silla, Argentiina poolel väljumisetempel passi ja Paraguay piiril passide uurimine ja imestamine Eesti-Estonia nimelise riigi olemasolu üle. Teisiti oli ainult lõpptulemus. Kui pärast küsimust, et kui kauaks ajaks Paraguaysse jääme ja mis on reisi eesmärk ütlesime vastuseks, et „<span style="font-style: italic;">3-4 horas ja turismo</span>“, siis löödi templid passi ja sooviti „<span style="font-style: italic;">buen viaje</span>“ (head teed).<br />Kuigi meie bussisõit kestis vaid 10 minutit, siis aknast välja vaadates, olime ajas tagasi liikunud aastakümneid. Paraguay näol oli tegemist tõelise kolmanda maailmaga, vahe Argentiinaga oli tohutu. Mudased tänavad, majade asemel kõikvõimalikest ja võimatutest asjades kokku klopsitud hurtsikud, lõppematu tänavakaubandus (sisuliselt olid kõik tänavad turud) ning silmnähtav vaesus. Läbi Encarnacioni slummide sõit kestis ca 15 minutit, alles siis jõudsime linna keskusesse, kus esines ka viisakamaid ehitisi. Väljusime täpselt keskplatsi ääres, teadmata, et kust ja kuidas bussid Argentiinasse tagasi lähevad. No eks nad kusagilt ikka lähevad.<br />Encarnacion (ülestõusmine) on muide Jesuiitide poolt 1615 aastal loodud linn, kus tänasel päeval elab ca 70 000 inimest. Linn jaotubki kaheks – jõe ääres asuv vana osa ja rohkem sisemaal asuv nn ärikvartal ja kesklinn. Meie asusime siis viimases. Encarnacion on muide Paraguay karnevalipealinn ja siin on sündinud ka Paraguayd kõige pikemalt valitsenud diktaator Alfredo Stroessner. Nagu eelnev nimigi ütleb, siis lisaks hispaania ja pärsimaalaste kogukonnale, elab siin ka palju saksa päritolu inimesi. Ka Ukraina, Jaapani, Korea, Araabia, Uus-Meremaa ja Poola kogukond pidavat linnas olema märkimisväärne.<br />Kuna Paraguay on keskmisele eestlase ilmselt suhteliselt tume maa, siis panen siia lühidalt kirja, et kuhu me siis sattusime. Ega me ise ka väga kursis ei olnud, sest tulime riiki suhteliselt eksprompt.<br /><em>Paraguay näol on siis tegemist vaese Lõuna-Ameerika riigiga, ühega kahest, kelle puudub merepiir. Asub ta Argentiina, Brasiilia ja Boliivia vahel ning tänu kesksele asukohale nimetatakse teda ka Ameerika Südameks (teadmiseks, et Ameerika ei ole ainult USA). Vaesuse indikaatoriks on näiteks see, et viiendik elanikest peab hakkama saama vähem kui 2USD-ga päevas. See on siis vähem kui 700 EEK-ga kuus.<br />Läbisaamine naabritega on hea v.a. Brasiiliaga, kellega tekitab probleeme Iguazu lähedal asuv Itaipu hüdroelektrijaam. Seda peetakse üheks kaasaegseks maailmaimeks tänu oma suurusele ja võimsusele. Tammi pikkus on näiteks 7,7 kilomeetrit ja see läks maksma ca 20 miljardit dollarit. Tammi ehitamisel lõhati ja veeti ära pinnast ca 8 korda rohkem kui nt La Manche’i tunneli ehitamisel. Tegemist on maailma suurima hüdroelektrijaamaga. Probleemid Paraguay ja Brasiilia vahel tekkisid aga sellest, et 70.-tel sõlmis Paraguay sõjaväeline režiim Brasiiliaga lepingu, et kõik Paraguay poolt kasutamata jääv võimsus (õigus on 50%-le) müüakse ära Brasiiliale. Aga hinnatase on tugevalt alla turuhinda ning leping kehtib aastani 2023. Paraguay pool tahab seda läbi rääkida, aga Brasiilia pool ei tunneta selleks väga vajadust. Sellest siis tüli majas.<br />Paraguay ajalugu on aga kirju. Näiteks 19. sajandi lõpul otsustas riik sõdida korraga Brasiilia, Argentiina ja Uruguayga ning täiesti üllatuslikult kaotas ta selle verise sõja. Rahvaarv kukkus seetõttu ca 2 korda (221tuh-ni, kellest vaid 10% olid mehed) ning Argentiinale ja Brasiiliale kaotati ka suur hulk maad. Viimast tõestab näiteks asjaolu, et Uruguayga Paraguayl enam ühist piiri ei ole. Lisaks sellele viis </em><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5HQDMNSyuOfAFlK9x3icRUlmMxWW1_KWW3KLJBmhqVDV7jTcyaoWmzy_BslELBwBkQ0-iKod8K_pwU8hHCRtS3DlvW2DY-usCpdbchVvezq8DMG2RIwdhS5ifUkwukzKtEYeuvC2Owwg/s1600-h/map_paraguay_cities.gif"><img style="margin: 0pt 0pt 0px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 185px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5HQDMNSyuOfAFlK9x3icRUlmMxWW1_KWW3KLJBmhqVDV7jTcyaoWmzy_BslELBwBkQ0-iKod8K_pwU8hHCRtS3DlvW2DY-usCpdbchVvezq8DMG2RIwdhS5ifUkwukzKtEYeuvC2Owwg/s200/map_paraguay_cities.gif" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356534819947322274" border="0" /></a><em>Brasiilia armee Paraguay pealinnast Rio de Janeirosse ära riigiarhiivi ja hoiab seda siiani salajas. See teeb Paraguay varasema ajaloo uurimise praktiliselt võimatuks – ilmselt ei soodusta ka see kahe naabri praegusi suhteid.<br />Et kõiki naabreid võrdselt kohelda, siis sõdis riik 1930.-tel ka Boliiviaga. Selle sõja aga Paraguay võitis ning sai endale suure hunniku maad koos naftaleiukohtadega. Sellel sõjal olid ka omad sponsorid – Standard Oil toetas Boliiviat ja Shell Oil Paraguayd. :P<br />Pärast teist maailmasõda läks asi päris käest ära. Algas kodusõda, mis viis selleni, et 1954 tuli võimule juba eelnevalt mainitud diktaator Alfredo Stroessner. Tema valitsemisaeg kestis 35 aastat ning alles 1989 tulid võimule uued inimesed. Sellel perioodil küll Paraguay veidi arenes, kuid sellega kaasnes massiline inimõiguste rikkumine ja terror. Veendunud antikommunistina oli Paraguay pikalt USA lähedane liitlane kuni Jimmy Carter tegi suhetele järsu lõpu. Lõpuks tunnistati, et piinamisi, inimrööve ja korruptsiooni toetav režiim ei ole ikka sobiv partner. Täna on võimul vasakpoolsed ning viimased valimised olid juba täiesti õiglased.<br />Riigis elab muide ca 6,7 miljonit inimest, kellest 95% on mestiitsid (eurooplaste ja pärismaalaste järeltulijad). Sellegipoolest on pärismaalaste kultuur säilinud ning teiseks riigikeeleks peale hispaania keele on guarani keel, millest saab aru 90% elanikest.<br />Majandus sõltub põllumajandusest ja selles nähakse ka potentsiaali. Pehme subtroopiline kliima võimaldab saada 24 kuu jooksul 5 saaki ning see on Paraguayst teinud huvitava partneri nii India kui ka Euroopa Liidu investorite jaoks. Niipalju siis riigist, kuhu me sellel päeval sattusime.<br /></em><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOBI53YCppt96yadd779ranFzPHmzVZMLHAvpCSRcPH_WfSe0-wE0Xy476a7eIcsogKx2w_JkYXlEJB7mUfpU6oVBM1OIYZeR1eZn64YTtlzcH-YKkdvuhDX-i4N5fMS3bK-kuoY20UEQ/s1600-h/ARG+057.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOBI53YCppt96yadd779ranFzPHmzVZMLHAvpCSRcPH_WfSe0-wE0Xy476a7eIcsogKx2w_JkYXlEJB7mUfpU6oVBM1OIYZeR1eZn64YTtlzcH-YKkdvuhDX-i4N5fMS3bK-kuoY20UEQ/s320/ARG+057.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356535476184047682" border="0" /></a>Niisiis seisime Encarnacioni keskväljaku ääres. Kuna oli tööpäev, siis rahvast väga palju ringi ei liikunud. Ilmselt olime hetkel linnas ainsad valged turistid, sest keskväljaku park oli täiesti tühi. Tegime seal mõned klõpsud ja imestasime, et siin keset väljakut on kellegi kuju, kus osa tekstist on kirillitsas (Ukraina keeles). See siis tulenes jällegi Ukraina kogukonna suurusest linnas ja büst oli pühendatud <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijpWSm36LTX-Ba15-roivEqA8dYitdZb9B5E4vH0FzY4GvWKEw_JimqnKUOuPBGz_80lMwpJfLSnNbLxLe0D-RehQThatB1n20yIb438O3blizq0HAeLEQmzBYBoER-ARplTP1d6WHl44/s1600-h/ARG+058.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEijpWSm36LTX-Ba15-roivEqA8dYitdZb9B5E4vH0FzY4GvWKEw_JimqnKUOuPBGz_80lMwpJfLSnNbLxLe0D-RehQThatB1n20yIb438O3blizq0HAeLEQmzBYBoER-ARplTP1d6WHl44/s320/ARG+058.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356535852838467266" border="0" /></a>Ukraina literaat Taras Shevchenkole. Kuna kodanik oli sisuliselt moodsa Ukraina kirjanduse ja ka moodsa Ukraina keele looja, siis tema kuju asetamine kohalike Ukraina immigrantide auks oli tegelikult suhteliselt loogiline. Lihtsalt sellel hetkel ei omanud me seda infot ja see tundus veidi kummaline.<br />Kuna meid huvitas lisaks vaatamisväärsustele (loe: lihtsalt elu-olule) ka kohalikus kaubandusvõrgus pakutav, siis otsisime kohta, kus saaksime vahetada veidi raha. Me olime selles osas veel vähemate teadmistega – ei teadnud me seda, et mis on kohalik rahaühik ning veel vähem teadsime me selle kursist. Sammusime lähimasse panka ning kuna seal tundus kõik väga bürokraatlik, siis äratas see kõik usaldust ja vahetasime 50$ ümber. Usaldust äratasid muide mitmed asjaolud. <img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 245px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjAa7eS-O_cOVMvwaYh_lKJrgkReVWK-YjyB8MJU8P-r1H8hJoAlgY29vejbApnMHTtamCKeiDJmgkEFickQ4X3jNoSHYLVtsYGSVtbKhvO7w8CXcxV3xr5Lkt0DzzPUYIgJ8kiZuWnp8/s320/Karantshkinid.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356544097659601074" border="0" />Esiteks oli panga uks suletud ning sissesaamiseks avas sulle ukse pumppüssiga turvamees. Teiseks tuli raha vahetuseks ühes kassaluugis ära täita paber, siis oodata ja teisest kassaluugist said raha. Meie saime oma 50$ eest ca <u>70 000 guaranit</u>. Just – guarani on siin nii rahvus, keel kui ka rahaühik. Kurss siis selline, et 1 EEK eest saab ca 370 guaranit, miljonäriks saaks siin ca 3000 EEK eest. :)<br />Ei tea kas neile lihtsalt meeldivad suured numbrid või on asi muus, kuid selline kurss tähendas seda, et kõik hinnad olid ümmargused. Mina ostsin 50 000 GU eest endale nahkkattega maté kruusi koos imemistoruga, 2000 GU eest sai kilose paki matéteed, 3000 GU eest sai abikaasa käeketi. Mõned tonnid jäid üle kah.<br />Sel hetkel kui me käsitöömüüjatega kauplesime hakkas aga jälle sadama. Ning siin algas sadu väga kiirelt ja päris võimas kogemus oli kõrvalt näha seda, kuidas tolmukuivast tänavast saab mõne minutiga lai ja kiirevooluline jõgi. Kuna Encarnacionis olid tänavad üsna suure kaldega (jõe suunas), siis see efekt oli suurem kui eelmisel päeval Posadases. Õnneks olid tänavad ka kesklinnas ühtlaselt kaubalettidega kaetud ja nende kohal olid kilekatused. Seega pääsesime suhteliselt kuiva nahaga, kui keskväljaku poolt <img style="margin: 0pt 0pt 0px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 150px; height: 119px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLikc6xdqkviD_NjUiZ1MQNJi_MSd9zoSyuBabvLIKFPi6QZtICk3RwfmZ6KLl0QGqCs2vAuQhSDt0nE82fyf8VCJKc7yNaR4C43CZvuS_5mwEnSS8fgl2ix4l7B4TnLymPqTsN-cHFTg/s200/boletospara.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356548206638600882" border="0" />bussijaama poole tatsasime. Bussijaama leidsime ka üles ning kuna vihm väga järele jätta ei tahtnud ning ega meil Encarnacionis ka konkreetseid plaane polnud, siis ostsime 10 000 GU eest 2 piletit Posadasesse ja sõitsime Argentiinasse tagasi. Vähemalt ühe lipukese saime maailmakaardile juurde. Argentiinasse sisenemise ja väljumise templeid oli meil pärast seda päeva passis juba päris palju :P<br />Posadases selgus, et vihm riigipiire ei tunnista ja nii pidime sajus (küll mitte väga rajus) lompide vahel kalpsates läbima üsna pika maa, et hotelli jõuda. Oleksime saanud maha minna ka oma hotellile suhteliselt lähedal, kuid ei tabanud kohe ära. Sõitsime lõpuks ikkagi sinnani, kust ennem ka bussi peale läksime. Neid ridu kirjutades jäin mõtlema, et miks me taksot ei võtnud? Ei tea.<br />See tarkus tuli õnneks tagantjärele st hotellist kohvreid kätte saades pakkus omanik välja, et meile tellitakse takso. Kuna me pidime naasma Posadase bussijaama, mis mäletatavasti asus linna ääres, siis olime pikalt mõtlemata nõus. 15$ hiljem lugesimegi juba tabloodelt busside väljumisaegu. Järgnevad poolteist päeva pidigi meil mööduma bussidega liigeldes, sest Ibera soo retke ära jäämise tõttu, otsustasime ära sõita riigi teise otsa – Andide mäestiku lähedal asuvasse linna Saltasse. See oli meil niikuinii plaanides sees, kuid nüüd lihtsalt jõuame sinna varem. Esimene samm oli saada bussiga Posadasest Corrientesesse, kus siis on viimane suurem asustatud punkt ennem ca 700 km pikkust tühermaad (selline kõrbeline pampa). <img style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 200px; height: 170px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLz73nhQjbqLCmrsaogn1H8UCo7XpOScDZAZp5zq8BZSJxPFPVcXHHkT5t_PFcm7_G3f5qUTioLnR0q5C6Lcy0oLA8TZQS4-dA3Yr2O72FRt9hpBc1sMGBlCEFfKLr9GV3mpPKfZQfZHg/s200/SK11.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356550822306974370" border="0" />Sealt ja tema sõsarlinnast Resistenciast läksid enamus ööbussidest, mis ühendasid Misionese regiooni ja Salta regiooni. Corrientese buss väljus 15.30 (37$) ning see andis meil ennem võimaluse ka veidi keha kinnitada ja kuivemad riided selga ajada. Posadase-Corrientese vahemaa on ca 300km ning see õnnestus meil läbida ca 4 tunniga. Tempo oli bussil tegelikult üsna hea, kuid oli mitmeid takistusi, mille tõttu sõit venis. Näiteks peeti bussi sellel marsruudil 3 korda kinni politsei poolt. Ametnik tuli bussi vaatas näod üle, ühel korral sooviti näha ka dokumenti. Ilmselt otsiti siis illegaale (Paraguayst?) või siis lihtsalt kahtlasi isikuid. Sellel ajal kui mundrimees bussis reisijate mordad üle vaatas, käis teine inspektor koeraga ümber bussi ja lasi kutsul nuusutada ka pagasiruumi. Koeri oli alati ringi nuuskimas ka bussijaamades. Ehk siis otsiti ka narkot. Meil kahjuks polnud midagi pakkuda ja sõit kulges selles mõttes üsna igavalt. Huvitavat vaatamist pakkus aga loodus, mida meile bussiaknast t<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHcsyEW5xc3ta1ffzwOJGJt0YcapjInsHJgQTXXZwEwmMuiDa4VZ68m8SQL5N8WKN8hIiESdOogzibDq2ITXuE7dt6DQgjqmN6AbPdoDZ4M-J6IOrx2fprfvBzQQnXJFfxuJNihSqK30o/s1600-h/ARG+059.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHcsyEW5xc3ta1ffzwOJGJt0YcapjInsHJgQTXXZwEwmMuiDa4VZ68m8SQL5N8WKN8hIiESdOogzibDq2ITXuE7dt6DQgjqmN6AbPdoDZ4M-J6IOrx2fprfvBzQQnXJFfxuJNihSqK30o/s320/ARG+059.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5356552584000415954" border="0" /></a>äiesti tasuta näidati. Vihmametsad ja mõningased künkakesed vaheldusid lõppematu tasase pampaga. Ei, bussiga on lahe sõita. Eriti kui bussid on nii mugavad kui Argentiinas. Ei jõua lihtsalt ära kiita. Kui ca 2-meetrine kogukas meesterahvas tunneb ennast bussiistmel kui tugitoolis ja saab rahulikult jalad välja sirutada, siis ON tegu kvaliteetse bussiteenusega.<br />Corrientesesse jõudsime väikese hilinemisega kell 19.15, sellest polnud aga midagi, sest viimane buss Saltasse pidi väljuma 20.45 (Saltasse jõuab hommikul kell 8.30). 117$ oli ühe inimese pileti hind Semi-Cama (keskmised mugavused) tüüpi bussis. Lootsime tegelikult et saame sõita Cama (sisuliselt esimene klass) bussiga, kuid kahjuks ei olnud sellist varianti enam pakkuda. Cama tüüpi bussis muutub iste sisuliselt voodiks ja seetõttu saad magada horisontaalis. Aga kui Semi-Cama, siis Semi-Cama.<br />Buss hilines päris korralikult – ca 45 minutit ja see tekitas meil väikese paanika. Alates kella 9-st läks bussijaamas lahti tõeline möll. Corrientese bussijaam on selline paraja suurusega, kuhu mahub ära ca 20 bussi korraga. Ja kusagil kella 9 paiku hakkas väravast sisse voorima igas mõõdus ja värvis busse ning peagi olid kõik kohad täidetud. Samas oli näha, et värava taga oli veel ka järjekord. Niipea kui mõni buss ära läks, tuli kohe teine asemele. Kartsime, et meie buss ei tule ruumi kitsikuse tulemusena sinna peatusesse, kuhu algselt pidi ja nii me käisime edasi-tagasi vaatamas iga Flecha Busi (meie bussifirma) bussi, mis bussijaama sisse sõitis. Me polnud ka päris kindlad, et meie bussi lõpp-peatus oli Salta (osad sõidavad sealt veel edasi põhjapoole), seega küsisime alati üle, et ega see ei ole 20.45 buss Saltasse. Ei olnud. Aga kusagil poole kümne paiku tuli lõpuks meie buss ja sõitis täpselt sinna peatusesse, kuhu ta algselt pidigi tulema. Seega kogu paanika oli olnud mõttetu. No ei tasu oodata kogu aeg sellist saksa täpsust. Kohvrid andsime kviitungi vastu ära ja avastasime, et see buss oli õnneks siiski kõige mugavam seni kasutatutest. Suured ja laiad nahkistmed piisava jalaruumiga. Katsetamine näitas, et ka magamisasend oli mugav – no praktiliselt horisontaalasend. Sobis! Niipea kui buss Corrientese bussijaamast välja keeras, proovisime magamajäämist. Asjata. Peagi keeras buss linnalähedasesse angaari, kus laaditi peale õhtusöök. Tuli välja, et piletihinna sisse kuulus lisaks transpordile ja tekile ja padjale ka dinee kana ning kartuliga + väike tükk kooki + kohv. Väga normaalne. Just selliste bussifirmadega ma tahangi tulevikus sõita! Ainuke miinus selle toidu juures oli see, et ta ei olnud väga soe. Seega hinnet 5+ päris ei paneks.<br />Aga edasi läks lahti juba sõit ise ning mina uinusin oma mobiilitelefoni akut ruunates läbi muusika kuulamise. Uni saabus praktiliselt samal hetkel kui telefoni aku kustus. Viimased mälestused aknast välja vaadates olid bussitulede valgusvihus paistev tolmune tee ja madalad kõrbetaimed. Abikaasal õnnestus samuti magama jääda, kuigi hiljem mainis, et magas kokkuvõttes vähe. </div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-40445615054995030202008-10-16T18:47:00.029+03:002009-08-14T23:15:45.851+03:0024. oktoober - Salta<div align="justify"><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKKSK1C8ZXpXWS_ZVcBNRjQKs5L3IZ_zkc8r2XGFG5SW8Bl-Hv_H7PVjC50Ehr2FxBgNNm7fEGyglV4TLmbMq3L_mtFBfD5NsFNcIvV43kcXF7TIlrs6MuoczdUsr1m5ITdn7viBdzIjg/s1600-h/ARG+060.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgKKSK1C8ZXpXWS_ZVcBNRjQKs5L3IZ_zkc8r2XGFG5SW8Bl-Hv_H7PVjC50Ehr2FxBgNNm7fEGyglV4TLmbMq3L_mtFBfD5NsFNcIvV43kcXF7TIlrs6MuoczdUsr1m5ITdn7viBdzIjg/s320/ARG+060.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358031523871234530" border="0" /></a>Mina magasin üllatavalt hästi ning kui pilt hommikul ette tuli limpsasid päeva esimesed päikesekiired horisondil paistvate mägede tippe. Terve öö oli sõit kestnud mööda tasast maad ja üksluist teed (mitte, et ma oleksin seda näinud), kuid need varahommikused vaated olid juba väga ilusad. Saltani sõit võttis veel aega paar tundi, aga juba tegi buss ära esimesed peatused. Tee peale jäid San Juan ja General Güemes. Reis iseenesest üllatas positiivselt võrreldes oodatuga ja kogemustega Mehhikos. Esiteks ei mänginud bussis öö läbi mingid kohalikud filmid – telekad lülitati välja praktiliselt kohe pärast õhtusöögi lõppu. Bussifirma on ikkagi üheselt aru saanud kliendi soovidest – ööbussis plaanivad reisijad magada niipalju kui võimalik. Ning bussi kõikide audio-visuaalsete võimaluste presenteerimine keset ööd ei avalda kellelegi muljet. Teiseks oli bussi temperatuur normaalne. Mehhikos näiteks keerati kliimaseade reeglina maksimaalse külma peale ning nii võisidki terve öö otsa lõdiseda kui ei taibanud endale midagi ööseks peale võtta. Flecha Bus oli aga astunud ju veel sammu edasi, sest hoolimata täiesti mõnusast temperatuurist, jagati välja nii padi kui ka soe fliistekk. Seega meie igaks juhuks bussi võetud kampsunid jäid täiesti kasutamata.<br />Küll aga läks neid siis vaja, kui bussist välja astusime. Meid tervitas karge mägilinna hommik. Salta linn asub 1152 meetri kõrgusel merepinnast, Andide jalamil. Linna ümbritsevad kõrged mäed. Orus asumine ja kõrgmäestiku naabrus tähendabki seda, et öösel läheb ikka päris jahedaks. Samas positiivne oli see, et vihmapilvedest polnud haisugi. Paistis tulevat mõnus ja soe päev.<br />Miks me Saltasse läksime? Aga sellepärast, et Salta on seda ümbritseva regiooni pealinn ning mõnus baaslaager Andide kõrgmäestiku ja sealse vana kultuuriga tutvumiseks. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpemGxlPToTEPm-8OqUfhJKr2PwGUy9LXEvCl2qFxdmi7nkRBMowc3P9asRrwDZjgX2SjUUOxGYGPrzOWty3FPen61UfATVAFgx9Z-lAqlHIL48mdmLBU0dUcOcTHIN7tZBqlvtxmF374/s1600-h/SK12-1.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 144px; height: 200px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpemGxlPToTEPm-8OqUfhJKr2PwGUy9LXEvCl2qFxdmi7nkRBMowc3P9asRrwDZjgX2SjUUOxGYGPrzOWty3FPen61UfATVAFgx9Z-lAqlHIL48mdmLBU0dUcOcTHIN7tZBqlvtxmF374/s200/SK12-1.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358034707449348898" border="0" /></a>Linn ise (kesklinn siis) on vapustavalt kauni koloniaalarhitektuuriga ning see on teinud ta turistide seas väga populaarseks. Linnas elab veidi rohkem inimesi kui Tallinnas – ca 460 000. Salta kunagise jõukuse aluseks oli selle strateegiline asukoht Peruu ja Argentiina linnade vahel. Linn hakkas uuesti õitsema (vahepeal oli iseseisvussõda ning see räsis Saltat kõvasti) 20. sajandi alguses, mil sinna jõudis hulgaliselt Itaalia, Hispaania ja Araabia (peamiselt Süüria ja Liibanoni) immigrante. Täna on tegu elava kultuurilinnaga, mida soovitatakse kindlasti külastada kui on huvi kas siis iidsete Andide elanike kultuuri või hispaania koloniaalarhitektuuri vastu.<br />Bussijaamast võtsime takso ja pärast mõneminutilist sõitu olime <a href="http://www.hoteldelconvento.com.ar/">Antiguo Convento</a> hotelli ees. Selle leidsime jälle Lonely Planeti ja väikese koduse eeltöö koosmõjul. See oli selline mõnud butiikhotell kesklinna lähedal, rajatud vanasse kloostrisse. Tundus äge. Vastuvõtu juurde jõudes selgus aga see, et vabu kohti polnud. Noojah, olime ju Saltasse jõudnud reedel. Administraator aga hirmutas veelgi ja ütles, et arvatavasti läheb väga raskeks toa leidmine, sest lisaks nädalavahetusele oli Saltas hiljuti juhtunud ime. Selle sõna otseses mõttes. Nimelt on katoliiklikus maailmas väga levinud juhtumid, kus mõnes igapäevases asjas nähakse ilmutust ning see toob lähemalt ja kaugelt hulga palverändureid. Küll on mõni üles võetud kartul Jeesuse näo kujutisega, küll on seina vahele roninud niiskus tekitanud tapeedile Neitsi Maarja kujutise, küll nähakse maha võetud puu läbilõikes mõne apostli nägu. Variante on palju ning imesid juhtub. Seekord siis Saltas ja vist oli tegu just selle seinale tekkinud Maarja kujutisega. See aga lööb linna hotellid kohe palverändureid täis ning tavalistele ränduritele ei pruugigi ruumi jätkuda. Kuna Antiguo Convento administraator oli väga vastutulelik inimene, siis helistas ta ise mõned hotellid läbi ja sai meile läbi häda ühe toa kolmeks ööks hotelli „Salta“. Peale selle rääkis ta meile välja ka soodushinna – täiesti uskumatu teenindus ütleks mina sellepeale. Tänasime teda väga ja selle teeninduse eest olgu blogis ära toodud ka link hotelli kodulehele. Ööbinud me seal pole, kuid sisemus tundus väga vahva ja teenindus superluks.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibsb3roGLppHLL8rzaod9TZq7ksrBGUw21__UKbT9GJ-fdmo2Og549SW7W86INn55wimffSPvpIoQf3Srca9vxDA9gS67xhGiOSqBi0zVJWhjcUAMApP9wG9hU_0tRgUYfRDHM9JinbQE/s1600-h/ARG+061.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibsb3roGLppHLL8rzaod9TZq7ksrBGUw21__UKbT9GJ-fdmo2Og549SW7W86INn55wimffSPvpIoQf3Srca9vxDA9gS67xhGiOSqBi0zVJWhjcUAMApP9wG9hU_0tRgUYfRDHM9JinbQE/s320/ARG+061.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358034986557413538" border="0" /></a><a href="http://www.hotelsalta.com/">Hotell „Saltaga“</a> on selline lugu, et tegu on suure linna esindushotelliga, mis asub otse linna keskplatsi ääres – vaatega katedraalile, vanale valitsushoonele ja keskpargile. Jälle selline endiste aega lukshotell. Miks endiste aegade – aga sellepärast, et ka sinna ei ole remont kaua aega jõudnud ja hoone oli seestpoolt veidi väsinud. Administraator meie soodushinnaga broneeringut kohe üles ei leidnud – kuigi telefonikõnest selle hetkeni kui me hotell „Salta“ retseptsiooni jõudsime oli kulunud kõigest 10 minutit. Ilmselt ta väga ei tahtnud seda leida ja pakkus meile 280$ maksvat tuba. Jäime enesele kindlaks ning lõpuks prinditi meile välja arve, kus toa hinnaks oli märgitud 232$. Arvestades, et tegu oli linna keskuses asuva hotelliga, tundus hind vastuvõetav. Kallim, kui me plaanisime Saltas maksta, kuid asjaolusid arvestades vastuvõetav.<br />Võrreldes Posadase Cesari „4-tärniga“, oli Salta hotell ehedam. Retseptsioonis oli võimas tumedast puidust antiikmööbel, lift oli vanaaegne ning väga stiiline ja koridorid oli pikad ning laiad kääksuvate puupõrandatega. Tuba oli meil neljandal korrusel numbriga 428 ning ka seal oli sellist väsimust märgata. Paar lambipirni oli läbi läinud ning akna päikesekate oli kinni kiilunud ja seetõttu alla ei käinud. Tuba oli muidu üsna suur ja vannituba oli jällegi traditsiooniliselt vanniga. Olime iseenesest rahul – paremat asukohta ju ei saanud Saltas olla. Ning aknast paistsid meile üle linna katuste kätte mäed. Vääga mõõnus! Tuppa jõudes kasisime enda ära ja tegime ka väikese uinaku. Voodis on ikka hea magada. Ükskõik kui mugavaks busse ka ei tehta, voodis puhkab ikka paremini välja.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8kJVBZ-PRh0cXkM62j5uiDg0jACH-crl8Hwz9V3CLmiBkq_TUotAO3xOErwoE2_gXyaU4hxsaDLJJLc98WGGCjsvjocxFt_s_rMkeZ5pEMCGlg4rWB_kZGlsByWz1gSVn289xV7s_Vkg/s1600-h/ARG+062.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8kJVBZ-PRh0cXkM62j5uiDg0jACH-crl8Hwz9V3CLmiBkq_TUotAO3xOErwoE2_gXyaU4hxsaDLJJLc98WGGCjsvjocxFt_s_rMkeZ5pEMCGlg4rWB_kZGlsByWz1gSVn289xV7s_Vkg/s320/ARG+062.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358035558895790066" border="0" /></a>Telefon pirises uuesti kell 1 ajal päeval. Saigi just selline paras siesta tehtud. Ajasime oma unesed kered püsti. Akna avamisel selgus, et hommikune arvamus sellest, et „mägedes ongi kliima ilmselt jahedam“ ei saanud valem olla. Taevasse oli tekkinud pilvi, kuid sellegipoolest oli välja kohutav palavus. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHAp1PzwOdoIkPwF0WYFp921xBuxGXz_P_kNCJGT00zDJaABRlzvoCjU_vUUH5UfZ3UOO_7FwHZJhqPf69Uj55_XyZnleB-TFrzyryakwmkeKOcf9QXrlhlcXRgHheFhi6wlUu3ZTtIs4/s1600-h/ARG+063.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHAp1PzwOdoIkPwF0WYFp921xBuxGXz_P_kNCJGT00zDJaABRlzvoCjU_vUUH5UfZ3UOO_7FwHZJhqPf69Uj55_XyZnleB-TFrzyryakwmkeKOcf9QXrlhlcXRgHheFhi6wlUu3ZTtIs4/s320/ARG+063.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358036269440823666" border="0" /></a>Panime jälle suveriided selga ning läksime Saltat avastama. Esmalt tegime ringi peale keskväljakule ning nõustusime täiesti loetud arvamustega, et Salta vanalinn on lummavalt kaunis - eesotsas roosa peakatedraaliga. Sealt jalutasime veidi edasi ning viskasime pilgu peale ka San Francisco kirikule, mis on samuti tõeline pärl – peakatedraaliga võrreldes oluliselt jõulisemate värvide ja arhitektuuri kooskõla andis tõeliselt muljetavaldava tulemuse.<br />Kiriku juures kerjas üks varajastes kahekümnendates kuut „pesitot“, mille peale abikaasa üsna kurjaks sai. Ise noor inimene, käed-jalad terved – mingu tööle. Noorele inimesele <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0Geb4wMbjAkgLViLM7U77tyAzC4CRGSBcfJ1Qbk-cu6bA7cOlf9vF1O07gqahImBqRLffngJJmr2JYTWsejLRrWx5qswq2EQFmhZ_hk3amkPKQdRyE3RduQCK_jFYbc7yQJH48c_BtD8/s1600-h/ARG+064.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0Geb4wMbjAkgLViLM7U77tyAzC4CRGSBcfJ1Qbk-cu6bA7cOlf9vF1O07gqahImBqRLffngJJmr2JYTWsejLRrWx5qswq2EQFmhZ_hk3amkPKQdRyE3RduQCK_jFYbc7yQJH48c_BtD8/s320/ARG+064.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358037055514329650" border="0" /></a>mingit tööd ikka pakkuda on. Ja nagu selle kinnituseks jalutasime varsti mööda tööbüroost, kus osad pakkumised olid ka akna peale pandud. Mõtlesime omaette, et peaks vist talle selle büroo aadressi viima. :) Võib-olla ta ei tea, et „pesitosid“ tegelikult saab ka teistmoodi kui turisti käest küsides. Tagasi me siiski tüli norima ei läinud, sest meie sihtmärk oli Teleferico. Kust muidu saaks linnast paremat ülevaadet kui mitte ülevalt. Saltas <img style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 104px; height: 120px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6y_kj2DVpuPgRAgmMRMclxE52BkMkU1usf2OEqbffyVI5Cqxmu4VHoIbWbT-zKmfBB5IxqxT7e1OGe7XWoUIKB2FAB1PGs_6OBxXUcMlq7t77R54J8HD25gEWgguGLV8dAI1EoO7uEHg/s200/SK13.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358041725571106194" border="0" />oli selle peale mõeldud ning kesklinna ääremailt viis köisraudtee ühe mäe tippu, kust paistis terve linn nagu peo peal. Mäe nimeks on San Bernardo ning selle tipus asub lisaks vaateplatvormidele ka mõnus park ja mõningad käsitöö müügikohad. Mäe tipp asub 300 meetri kõrgusel linna kohal, seega vaated on arusaadavalt kaunid ning sihtkoht on nii linnarahva kui turistide jaoks populaarne. Õnneks oli meie saabudes köisraudtee järjekord suhteliselt väike, mistõttu liuglesime peagi mööda mäenõlva ülespoole. Meiega samas konkus sõitis veel kolm mutikest, kellest ühel oli tohutu kõrgusekartus. Meil tekkis muidugi kohe küsimus, et mis pagana pärast ta ronis siis sinna. Tippu saab näiteks ka taksoga või lausa jala (see variant sellises 30+ kraadises kuumuses oli muidugi natuke liiga karm). Sõbranjedele tegi muidugi see kaaslanna ohkimine ja ahkimine väga palju nalja.<br />Nende käest saime muide teada, et see punaste õitega puu, mida me mitmes kohas oleme näinud on Argentiina rahvuslill (jah puu on lill) – Ceibo puu. Kui uskuda Tartu Ülikooli poolt loodud taimenimede kodulehte, siis Eesti nimi on sellel taimel Bidwili korallpuu. Minu arust on Ceibo puu parem variant, seega kasutan tulevikus seda kui peaks kusagil vaja minema. Too puu on Ameerika mandril väga levinud ja nt Mehhikos oli see maiade jaoks püha puu.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhC15Cj6piOGCq0WtL-qrSqcrcW3mt3OVovKOAl6eYnJb8ejrAK137hrRO95rKixIOWIvbTgig3pQt3oxnA45zYemAtHnn4yK1BuTR9zGnxGJOWk1oPqVDO1y50BdpswzR36QsAWJ8ZZA0/s1600-h/ARG+065-1.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 430px; height: 102px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhC15Cj6piOGCq0WtL-qrSqcrcW3mt3OVovKOAl6eYnJb8ejrAK137hrRO95rKixIOWIvbTgig3pQt3oxnA45zYemAtHnn4yK1BuTR9zGnxGJOWk1oPqVDO1y50BdpswzR36QsAWJ8ZZA0/s400/ARG+065-1.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358049097775376354" border="0" /></a>Tippu jõudes ei olnud meil aega enam puid vahtida, silmad sõid ahnelt neid hunnituid vaateid alla Salta linnale ja orule. Ning samuti orgu ümbritsevatele mägedele. Kõrgus oli täpselt paras – enam-vähem tabas veel ära, et kus mis on, samas paistis kätte kogu linn. Abikaasa tegi seal üleval ka paar tehingut kohalike ehtemüüjatega – tehingu lõppedes olid mõned paberlehed rahakotis asendunud kõrvarõngaste ja muude ehetega seljakotis. Tundus, et mõlemad tehingu osapooled jäid rahule.<br />Nüüd tundus õige aeg veidi keha kinnitada ja mis oleks veel parem koht kui t<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipEu3AN5OcmRnxrEcu1XEpLSA_ki8XzTb9-gTMp6NTbnb9rpgRvfi3SmBeANym7Cfij-lrnkgl1CaOC1bVtLPu65-NhRoELADeLM2Mi7JWQgyHwKmFLiAJUWU5m7SckSxkos9mScts08k/s1600-h/ARG+066.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipEu3AN5OcmRnxrEcu1XEpLSA_ki8XzTb9-gTMp6NTbnb9rpgRvfi3SmBeANym7Cfij-lrnkgl1CaOC1bVtLPu65-NhRoELADeLM2Mi7JWQgyHwKmFLiAJUWU5m7SckSxkos9mScts08k/s320/ARG+066.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358051236738270610" border="0" /></a>errasskohvik kaljuserval vaatega ümbruskonnale. Mitte et väga valikut oleks olnud – peale selle kohviku polnud seal tipus mitte ühtegi söögikohta. Saime endale hea vaatega koha ja menüü. Tellisime enestele <em>lomitod</em> koos <em>papas fritastega</em>. Nende salapäraste ja võõramaiste nimede taha peituvad ülisuur soe võileib ning kartulikrõpsud. <em>Lomito </em>on minu arust järjekordne hea näide Argentiina lihakultuurist. Euroopas ei tuleks selle pealegi, et kui ingliskeelne tõlge on toidul <em>sandwich with meat</em>, siis tuuakse lauale pooleks lõigatud pooliku saiapätsi suurune käntsakas, mille vahele surutud grillitud veiselihatüki suurus jätaks enamus Eesti restoranidest häbisse. Lisaks oli saia vahele ära mahutatud ka praetud muna, sulajuust ning salat. Seda maailma suurimat lihavõileiba loputasime me alla 1,5 liitrise Pepsiga ning arve tuli kokku kõigest 48$. Pole paha. Meile meeldib üha rohkem ja rohkem see argentiinlaste arusaam, et alla poole lehma pole mõtet grilli isegi soojaks ajada. Eks see tuleneb sellest, et riik on üks maailma suurimad loomaliha tootjaid ja kraam poolmuidu käes. Taimetoitlasel läheks selles riigis väga raskeks ja mõned ajad tagasi selliseid absurdseid soove (et liha üldse ei telli) lihtsalt ignoreeriti. Et kui ei taha süüa, siis palun vabastage laud. See info pärineb kohalike suust.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixZYvxuYfqgP-S4Mm7aDsM9NSdJExzPksBaLYBll0Ho6S1CSARMQoClhPk2eFe4fj2uspFHR3a_WZlC7tBYLdrw52o0mF-4aunyoxe4Nu7nLBfOKUCuuOvisNCpNxVT6FN0WjE1Pmu15Y/s1600-h/ARG+067.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEixZYvxuYfqgP-S4Mm7aDsM9NSdJExzPksBaLYBll0Ho6S1CSARMQoClhPk2eFe4fj2uspFHR3a_WZlC7tBYLdrw52o0mF-4aunyoxe4Nu7nLBfOKUCuuOvisNCpNxVT6FN0WjE1Pmu15Y/s320/ARG+067.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358051455551305346" border="0" /></a>Pärast sellist kopsakat kõhutäit oli energiatase tunduvalt langenud. Sai veel seal pilte klõpsitud ning uudistatud väikest pargikest, kuhu olid sisse ehitud väikesed kosehakatised. Mõni päev pärast Iguazus käimist on sellised väikesed veenired sama erutavad kui kraanist vee jooksmise vaatamine. Alla saamiseks oli tekkinud juba oluliselt pikem järjekord, mis õnneks liikus üsnagi kiirelt.<br />Sealsamas mäe jalamil oli veel üks linna vaatamisväärsus, mis on raamatutes ära märgitud – klaasist obelisk. Kuna ta meile silma alla jäi, siis selle ka ära vaatasime, kuid peaks mainima, et tegu ei ole just mainimisväärse kunstiteosega. Teel kesklinna astusime läbi ühest turismibüroost, mis lõuna ajal suletud oli. Argentiinas ongi üsna tihti väiksemad ärid lahti hommikul 8-12-ni ning siis 15-19-ni. Või midagi laadset. Päeval kuuma ilmaga on siesta kohustuslik ning enamus inimesi käivad kodus söömas. Turismibüroo tee võtsime jalge alla seetõttu, et kuna me Ibera sohu ei läinud ja selle tulemusena tekkis lisapäev Saltas (rendiauto saime esmaspäeval), siis otsustasime selle veeta lähiümbruse loodusega tutvudes. Turismibüroo teenindaja rääkis meile pikalt ja laialt „El Rey“ rahvuspargist ja seal olevast nn „cloud forestist“. Kõik tundus olevat väga äge, tõrvatilk meepotis oli hind – 685$ per naase. See ületas selgelt meie finantsilist taluvusläve. Aga kohe leiti meile alternatiive – 205$ eest oli võimalus Salta külje all asuvas San Lorenzo rahvuspargis trekkida. See oli juba palju parem variant ning lõime käed – pühapäeva hommikul kästi hotellis valmis olla.<br />Kuna kaardimaksete võimalused on jätkuvalt piiratud, siis tuli meil jälle sulli varusid täiendada. Meil tähendas tegelikult jällegi abikaasat. Saltas sai lõplikult selgeks, et Cirrus/Maestro deebetkaart ja Eurocard Mastercard krediitkaart võivad pangaautomaatide juures rahulikult taskusse jääda. Proovisime vist 4 erineva (sh Citibanki branchi ja Banco Francesi) automaate, ainuke mis töötas oli ikkagi VISA. Samas Mastercardiga maksta on mul mõnes kohas õnnestunud (nt AVISe autorent ja paar hotelli). Ei tea milles on kühvel.<br />Et veel rohkem sulanduda kohalikku ellu, siis tegime läbi ühe varaõhtuse siesta. Lihtsalt kombinatsioon tohutult kuumast ilmast, mäe otsas ronimisest ja liiga suurest söödud võileivast oli rändurite kehad energiast kuivaks pigistanud. Hotelli voodi peal leotamine ja televiisori passimine tundus antud hetkel olevat paslik tegevus. Aga selle eest venitamise õhtu pikemaks. Siis kui väljas oli läinud pimedaks (mis muide juhtub väga kiirelt), tekkis meil omakeskis väike vaidlus. Mina <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgX-LGaxm5uuJ484-iszw1e5yMjsAfH4cLhRtvgzncqBJO9SevUy7GDKtkv8tYPhyphenhyphenvFjxFFLx3ok481DqEICszoxPwdk6HtdIVMlzqIySqaYupyn0oKPPO_yhTLX1b41qJGjp-EPmQC9U4/s1600-h/ARG+069.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgX-LGaxm5uuJ484-iszw1e5yMjsAfH4cLhRtvgzncqBJO9SevUy7GDKtkv8tYPhyphenhyphenvFjxFFLx3ok481DqEICszoxPwdk6HtdIVMlzqIySqaYupyn0oKPPO_yhTLX1b41qJGjp-EPmQC9U4/s320/ARG+069.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358054170984463506" border="0" /></a>tahtsin võtta statiivi ja jäädvustada Salta kauneid vaateid ka kunstvalguses, abikaasa tahtis liha. Ok, tegelikult tahtsin ka mina liha. Jälle. Aga midagi ei ole teha – kui ikka tehakse NII head liha, siis on väga raske eemale hoida. Leppisime lõpuks kokku, et teeme mõlemat.<br />Käisime kõik strateegilised kohad üle ja otsus tulla statiiviga välja, sai kuhjaga tasutud. Vaated oli vapustavad. Katedraal täies hiilguses oli tõeline maiuspala. Iga detail selle hoone juures oli läbi mõeldud. Isegi nimi - Iglesia Catedral Basílica de Salta y Santuario del Señor y la Virgen del Milagro. Jõukust ja ülevoolavat stiili oli näha igast kaarest ja nikerdusest. Katedraali vastas, teiselpool parki, asuva Cabildo võlvkaarte alused olid jällegi sellise sumeda mõnusalt sumeda valgusega. Stiilipuhas koloniaalstiil. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0MV6ZpWr0Eq0YMnrBb23WtT5dniCnWGh6H2Mh9a4RwpiWJExnK8ch_3P6iURMzknR20zpkAmoVzo6EHy3fcwSHcMcV16YpkZOjyS3Drq069DCOIBqqJ3h7cNrxhZuQ303VVsg4dll_Ys/s1600-h/ARG+070.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0MV6ZpWr0Eq0YMnrBb23WtT5dniCnWGh6H2Mh9a4RwpiWJExnK8ch_3P6iURMzknR20zpkAmoVzo6EHy3fcwSHcMcV16YpkZOjyS3Drq069DCOIBqqJ3h7cNrxhZuQ303VVsg4dll_Ys/s320/ARG+070.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358054726558746546" border="0" /></a>Cabildo juures on pildile jäänud ka mees, kes üritas meile korduvalt maha ärida suurt hõbedase raamiga seinapeeglit. Vaatamata suurtele siseheitlustele jäi peegel meil siiski ostmata. Ja nii ta siis otsis laupäeva õhtul seal keskväljakul omale kundet edasi - suur peegel kaenlas.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHqx4sijrVX8XvzMiWeDrc2rnff-e9YNzX1pnh35EuON1R1QGxG5tkHsuzTnIy9sLf1XznYCckaxXCB2R2SorxV6jNjeaSO247l-Z9bIwtUE8GmtSgUggrkC1E36rrXC8mKVTTscxtHJI/s1600-h/ARG+071.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 241px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHqx4sijrVX8XvzMiWeDrc2rnff-e9YNzX1pnh35EuON1R1QGxG5tkHsuzTnIy9sLf1XznYCckaxXCB2R2SorxV6jNjeaSO247l-Z9bIwtUE8GmtSgUggrkC1E36rrXC8mKVTTscxtHJI/s320/ARG+071.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358055201597186242" border="0" /></a>Keskplatsilt eemal asus aga jällegi uhke sakraalehitis nimega Basílica y Convento de San Francisco, mis siis kujutab endast nii kirikut kui ka kloostrit. Tegemist oli täpselt samasuguse uhke ehitisega kui ka peakatedraal, kuigi selle pildistamine oli oluliselt keerulisem. Asus ta üsna kitsaste tänavate ristumiskohal ning ühte kaadrisse ei mahtunud kuidagi. Seetõttu tuli kõvasti vaeva näha, et kodus oleks vähemalt panoraami võimalik kokku panna. Niivõrd-kuivõrd see ka õnnestus. See 17.-l sajandil ehitatud katedraal oli hiljuti renoveeritud ning koos hea välisvalgustusega oli see tõeline pärl.<br />Pildid tehtud jalutasime veidi edasi, kuna päeval olime silmanud üht vahvat söögikohta, kus mõistliku hinna eest pakuti head ja paremat. Mõni vaba koht veel oli, tegu oli tõeliselt populaarse kohaga. Menüüst valisime endale klassikalise lihavaliku, et proovida võimalikult palju erinevaid grillhõrgutisi. Kõrvale valisime pikalt (väga pikalt) joogikaardilt ühe keskmise hinnaklassi punase veini hinnaga 8$/pool liitrit (st keskmise hinnaklassi veini hind restoranis on ca 30 EEK pool liitrit)! Ja siis toodi meie roog – 55$ eest sai kokku ikka kõvasti grillitud lihatooteid. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3DxUL6ww1UlJrj8Xq02ctspPj4PsBoyydfDPwos3Z7W-UvL7k6Zxmyd9pzueMJlvUXifSVllTI6lLPu9msZgLTA6rMRqKQKWOGpSGlozV2XHbllQDtd39IYKFj1_C1i4vKD4IO8vCRKQ/s1600-h/ARG+068.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3DxUL6ww1UlJrj8Xq02ctspPj4PsBoyydfDPwos3Z7W-UvL7k6Zxmyd9pzueMJlvUXifSVllTI6lLPu9msZgLTA6rMRqKQKWOGpSGlozV2XHbllQDtd39IYKFj1_C1i4vKD4IO8vCRKQ/s320/ARG+068.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5358055599154605106" border="0" /></a>Nimeliselt siis <em>chorizo</em> (teravad grillvorstid), <em>bife de chorizo</em> (mõnus ja õrn veiseliha filee), <em>bife de lomo</em> (samuti veiseliha filee, kuid teisest kohast lõigatud), <em>morcilla</em> (verivorst),<em> achuras</em> (rupskid), <em>higado</em> (maks), <em>costillas </em>(ribid), <em>tira de asado</em> (ribid), <em>pollo</em> (kana). Kokku mitu head kilo liha nagu pildil olevast hunnikust ka näha ning lisaks imemaitsev vürtsikas kaste nimega <em>chimichurri</em> (seda kodus järele tehes ja külalistele pakkudes on kokal väga lihtne teenida kiiret populaarsust). Kuigi valik oli mõeldud kahele, siis inimvõimetel on ikkagi piirid. Rupskid praakisime kohe välja, kuid sellegipoolest jäi pidusöömaaja lõpus üle nii liha kui ka vorste kui ka maksa. Lihtsalt füüsiliselt ei mahtunud – kogu see grillitud kraam maitses muidu fantastiliselt. Kurb, väga kurb.<br />Huvitava asjaoluna võiks ära mainida ka asjaolu, et sööma jõudsime me kusagil kella 23 paiku ning see tundus olevat ka aeg, mil ülejäänud rahvas oma õhtusööki alustas. Sest just veeti rahvale lihakoormaid lauale. Õhtusöökide peamine raskus tunduski vajuvat kella 23 ja 1 vahele öösel. Ca kella 1 paiku hakkas aga rahvas vaikselt laiali minema, meie lõpetasime oma dinee kusagil poole 2 paiku öösel, samas mõned laudkonnad alles siis saabusid. Teadsime, et Argentiinas on kombeks hilja süüa, kuid see oli ikka täiesti teine tase.<br />Hotelli tagasi vaarudes vandusime endale, et enam kunagi ei võta seda „grillivalikut“ hoolimata soodsast hinnast ja maitsvatest roogadest. Selline kõhutäis ei ole enam tervislik ja raiskamine tundus kah nõme. Samas olime kindlad, et ega me tegelikult ei suuda sellest lubadusest lõpuni kinni pidada. Niikuinii libastume selle alles jäänud kahe nädala jooksul veel vähemalt korra. Aga uni tuli hea.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-14078535991502299102008-10-16T18:45:00.011+03:002009-08-14T23:25:14.544+03:0025. oktoober - Salta<div align="justify">Teine päev Saltas algas tõdemusega, et hommikusöögist loobume. Meie öine söömisfestival andis endiselt tunda ning ei tekkinud tunnet, et peaks kohe hotelli restorani jooksma. Seetõttu ei viitsinud ennast ka ennem 10.30-t voodist üles ajada. Kiiret polnud ju kuhugi, tänane päev oli plaanitud linnaga tutvumise peale. Pärast kargu alla ajamist võtsime päeva alustamise puhul ja niisama ergutuseks hotelli kõrvalt kohvikust tassi capuccinot, millega kaasnesid 3 empanadat (kahe peale). No need pirulid said siiski ära konsumeeritud, sest narr oleks järgi ka jätta.<br /><img style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 178px; height: 156px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyCmW_kuE2dcASJxKQTDGdDvy0SzHX0bYUBa-chNLS5jumpHWxxFzwlndY1kou9pmwywsRkHmk3myn8fFnDTqKpaMlkgHvU0EslRo-eaeBFmufLSFnHekMQbXluBiamvF8Ir3BCPQCJFw/s200/SK14.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360994715413648786" border="0" />Otsustasime, et külastame vahelduseks ka mõnda muuseumi ning kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sealsamas välikohviku kõrval asus sissepääs Cabildosse, kus tänasel päeval asus Salta regiooni <a href="http://www.museonor.gov.ar/">ajaloomuuseum</a>. Cabildo näol on tegemist siis vana valitsusehoonega, mis on selles asukohas (hooned on küll algsega kapitaalselt muutunud) asunud juba üle 400 aasta. Esimene hoone ehitati nimelt aastal 1582 ning tema algne funktsioon oligi linnavalitsuse asukoht ning kohtumaja. Selliseid cabildosid leiab üle kogu maa, sest selle ehitise rajamisega pandi kunagi alus asula tekkimisele – linn hakkas kerkima ümber selle. Nii oli see nii Saltas kui ka nt Buenos Aireses.<br />Lisaks koloniaalajaloole näidatakse tänasel päeval seal muuseumis näpuotsaga ka varasemat kraami, kuigi samal keskväljakul asuv antropoloogiamuuseum on se<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOhPX7NtgclOJsiO4UmNSVSzAlKllXU8aQ2PlwcRJXOF_HM3JYezbdSpZnRYfrS3mXi-puTIghWkTxwJnb5J-w9DuqF7Ny5Aq80N6xkCHpwdhNvkBSfFtX61lQ7ZKbLN7dT2EjHlHJsUI/s1600-h/ARG+072.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOhPX7NtgclOJsiO4UmNSVSzAlKllXU8aQ2PlwcRJXOF_HM3JYezbdSpZnRYfrS3mXi-puTIghWkTxwJnb5J-w9DuqF7Ny5Aq80N6xkCHpwdhNvkBSfFtX61lQ7ZKbLN7dT2EjHlHJsUI/s320/ARG+072.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360996044598088162" border="0" /></a>lleks kordades parem variant. Pildil muide pärismaalaste matmisurnid. Cabildo on siiski külastamist väärt kasvõi hoone enda pärast. Itaalia stiilis võlvkaared, ruumikad näitusetoad ning mõnus sisehoov. Näituse eksponaatide hulgast võib leida hulga vanaaegset mööblit, vanu ehteid ja relvi, näiteid kunagistest riidemoe röögatustest ning erinevaid religioosseid esemeid. Nii nagu ühes korralikus ajaloomuuseumis ikka. Meile pakkus eriliselt huvi teisel korrusel asunud vanade müntide kollektsioon ning oma tuuri lõpetasime sisehoovis niisama aega veetes. Sinna olid muide üles rivistatud erinevad tõllad ja kaarikud, kuigi peab mainima, et muuseumi kohta olid need neljarattalised ikka väga kehvas seisus.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv__Q9BgGdxCNfP8ZvBhltDg1-2YzY8LU6I0J4b2yYM7IOoJ6_li068xHbzjGF5qieEY_CJyI9A7Kbsjyxv8uL_aoszSBxW5Df0Hd7WhT60A23EMKIu6nDpJ2faa6DbT6AYBlWMjy5Fas/s1600-h/ARG+073.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv__Q9BgGdxCNfP8ZvBhltDg1-2YzY8LU6I0J4b2yYM7IOoJ6_li068xHbzjGF5qieEY_CJyI9A7Kbsjyxv8uL_aoszSBxW5Df0Hd7WhT60A23EMKIu6nDpJ2faa6DbT6AYBlWMjy5Fas/s320/ARG+073.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360997168169750370" border="0" /></a>Ennem lahkumist kirjutasime enda ka säravate tähtedega regiooni ajalukku ehk siis tegime sissekande Cabildo külaliste- raamatusse. Külalisteraamatu täitmist kasutame üldse igal võimalusel, mil seda pakutakse. Kiire ülevaatus näitas, et septembri ja oktoobri kuu jooksul polnud Cabildosse eestlasi sattunud. Või kui oli, siis polnud nad oma visiiti külalisteraamatusse üles tähendanud.<br />Pärast muuseumi külastust jalutasime niisama sihitult kesklinna kandis ringi ja huvitusime, et mida siis kohalikud kauplused ka huvitavat pakuvad. Esmalt ostsime suure hulga joogivett, kuna homse mägimatka tarbeks paluti kaasa võtta vähemalt 1,5 liitrit vett ühe matkaja kohta. Ja vett läks kõvasti ka niisama linnas ringi jalutades, sest palavus oli üsnagi kurnav. Võrreldes eilsega oli muutunud see, et taevas polnud enam ühtegi pilve, seega päike kõrvetas jälle täiega.<br />Me ei hakanud kangelasi mängima ja päikesepistet norima ning tegime kohalike kombel jällegi väikese siesta. Selle vajalikkus tuleb antud kliimas väga kergelt välja. Kui vaadata asja näiteks töölise (ma ei mõtle siin konditsioneeritud kontoris istuvat isikut) perspektiivist, siis oleks 2 varianti – kas panna hommikust saadik vahet pidamata ja olla kusagil kell 2 täiesti oimetu või siis töötada lõunani, teha kõige kuumemal ajal väike paus ja siis töötada pärastlõuna mahedamates temperatuuris veel veidi. Tegelikult ju valikut ei olegi – loomulikult tuleb teha vahepeale siesta.<br />Siesta lõppedes kõmpisime veel kesklinna kandis ringi ja tundsime end niisama hästi. Abikaasal oli väike missioon - leida endale kaubandusvõrgust veidi mugavamad püksid homseks matkaks, kuid midagi asjalikku ei leidnud. Siiski nipet-näpet sai enesele ostetud. Kuna oli laupäeva õhtu, siis rahvast oli linnas liikumas palju. Rahva lõbustamiseks oli aga näiteks keskplatsi ühes nurgas tasuta rahvamuusika kontsert, mida ka meie siis naudiskellesime. Olles juba paari kommenteeritud rahvatantsu etendust live’s näinud, siis vaikselt tabasime ära, et mis tantsu sisu oli (enamus rahvatantsudest kannavad ju endas mingit lugu). Tuttavad liigutused, pilgud ja keerutused.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioEJFPO5z3mX27dREpU9lMWGc_hFAv9S6_Bwz8MFb8VBExYSmJuKZ3HpNHwBCVHZKF-4SoAnGolLMrkv2sbFB80f6DLAGtXBaeZ0labLKo340NBXIeckUB-QYc1t_Es5QLiMzURwIIazk/s1600-h/ARG+074.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioEJFPO5z3mX27dREpU9lMWGc_hFAv9S6_Bwz8MFb8VBExYSmJuKZ3HpNHwBCVHZKF-4SoAnGolLMrkv2sbFB80f6DLAGtXBaeZ0labLKo340NBXIeckUB-QYc1t_Es5QLiMzURwIIazk/s320/ARG+074.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5360998319558031874" border="0" /></a><br />Ja ega me midagi väga palju rohkemat sellel päeval ei teinudki – oli selline rahulikult võtmise päev. Viimase pildina jääb seda päeva mäletama hotelli aknast paistnud päikeseloojang. Tunne oli selline nagu päike olekski loojunud otse mäe tagumisele küljele ja sealsed metsad süüdanud.<br />Et postitus jäi tavatult lühikeseks, siis panen siia juurde väikese jutu Salta ja selle regiooni ajaloost:<br /><em>Regioonis on inimesed teadaolevalt elanud juba mõnda aega, esimesed jäljed ulatuvad ca 1000 aasta taha e.Kr. Suurima mõjuga Salta piirkonna eelajaloole olid Andide mäestikust tulnud väga oskuslikud farmerid. Nende mõju kogu piirkonna üldisele ja kultuurilisele arengule oli väga suur ja nad elasid üsna pikka aga siin mägedevahelises orus päris rahulikult. 15.sajandi algul aga vallutati see regioon inkade poolt ja liideti Inkade Impeeriumi Tahuantisuyo ühe osaga – Collasuyoga. Inkade mõju oli väga suur ja Salta kandis olevad rahvad rääkisid peagi ainult quechua keelt (inkade keel). Siis aga tulid hispaanlased ning rullisid omakorda rahvast üle ja tõid siia hispaania kultuuri. Samas linn säilitas oma tugevad inkade impeeriumist saadud sidemed lähedal asuvate linnadega – Potosi (Boliivia), Sucre (Boliivia), La Paz (Boliivia) ja Lima (Peruu).<br />On harv juhus kui mõnel linnal on asutamisaeg teada kuupäevalise täpsusega, kuid Saltal see nii on. 16. aprillil 1582 jõudis linna praegusesse asukohta konkistadoor Hernando de Lerma ja otsustas siia rajada asustuse, et see oleks eelpost Peruu pealinna Lima ja Argentiina pealinna Buenos Aires vahel. Kui toimus Argentiina iseseisvusõda Hispaaniaga (1810-1818), sai linnast strateegiline äriline ja sõjaline punkt Peruu ja Argentiina linnade vahel. Kuna hispaanlased surusid ka põhjast peale, siis tuli linna ja ümbruskaudseid külasid pidevalt kaitsta. See küll õnnestus, kuid sõja lõppedes oli linn segamini pekstud ning finantsiliselt pankrotis. Sellest seisust välja tulemiseks läks kümneid aastaid. Kuid juba varem mainitud immigrandid tõid 19. sajandi lõpul ja 20. Sajandi algul enesega kaasa ka soovi arendada põllumajandust ja kaubandust regioonis, mistõttu puhkes Salta uuesti õitsele.</em></div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-78001565975335887562008-10-16T18:43:00.021+03:002009-08-14T23:42:15.610+03:0026. oktoober - Salta, mägimatk<div align="justify">See päev algas sellisel tavalisel ajal ehk pool üheksa hommikul. Kui eile oli selline rahulik päev, siis käesolev paistis tulevad kapitaalselt teistsugune. Ootas meid ju ees üks päev mägedes matkates. Seega pidime keskmisest rohkem ette valmistama – ei piisanud lihtsalt fotoka seljakotti viskamisest. Kaasa sai võetud 3 liitrit vett, mõned riidehilbud, fotokraam, vihmakeebid jms. Kõik vastavalt reisibüroos antud soovitustele. Õnneks saime aegsasti kõigega ühele poole ning ka hommikusöögi rahulikult kella kümneks söödud. Just kell 10 pidi meid jälle hotellist peale võetama. No kell sai 10. Siis sai kell 10.15. Ja siis 10.30. Abikaasal andis ilmselt üleeilne pidusööming veel tunda, mistõttu kurtis natuke oma kõhu tervise üle. Aga üles tuppa ravimite järgi ka ei julgenud minna – äkki vahepeal tulevad. Ei tulnud. 10.45 ütlesid närvid üles ja ta läks retseptsiooni paluma, et nad helistaksid sellele mehele, kes meile järgi pidi tulema. Hinge puges väike kahtlus, et kas äkki tõmmati meile müts pähe selle „matkaga“. Abikaasa tuli aga üllatavalt kiirelt tagasi, ise näost veidi punane. Ja mis selgus – Salta ja Buenos Airese vahel on 1 tund ajavahet. Kell alles sai 10. No ikka tõsised rändurid küll – kolmandal päeval alles saavad õige kellaaja teada. Kusjuures seal fuajees istudes passisime me pidevalt kella, kuid tunniosutile ei pööranud kordagi tähelepanu. Ikka vaatasime ainult seda, et mitu minutit on meie matkakorraldaja hilinenud. Selle kella keeramisega olid üldse segased lood – mõnikümmend kilomeetrit põhja pool asuvas Jujuy provintsis kella ei keeratud, kuigi asus samadel pikkuskraadidel kui Salta. Siin lääne pool pidavat üldse asi suhteliselt vaba olema – osad provintsid keeravad kella ja teised ei keera. Asumine maailmakaardil ei mängi sealjuures mingit rolli. Kummaline.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://www.ecomountains.com.ar/"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 139px; height: 159px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNPg725WwhobQZKAdfsQ_YKsMARrFvyAP7WjOVf_vcw1gp8Lac7grJ_JEnwVDiiTIEyQONPt6XPUwdk0qiH8aCnA62juCXDLOzIYqqpBytwv74AwxzNK4Rauv_x_POw50MrIq5OXyWQno/s200/SK15.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361377791322843746" border="0" /></a>Kuna meil oli nüüd natuke aega, käisime üleval toas ära ja ajasime oma asjatoimetused korda. Kümnest (seekord ka päriselt kümnest) olime uuesti all platsis ning firma <a href="http://www.ecomountains.com.ar/">Eco Mountains</a> omanik / meie matkajuht Rafael jäi paar minutit hiljaks ning ta vabandas sellepärast ette ja taha! Oleks ta vaid teadnud, et milliseid mõtteid me temast pool tundi tagasi mõtlesime. Igatahes algus oli palju parem kui see eelmine reisibüroost ostetud pakett (gauchode väljasõit). Reisibussi asemel ootas meid väljas takso, kus istus sees ainult taksojuht. Tuli välja, et matkajaid oligi kokku 4 – meie, matkajuht ja üks Kanada noormees nimega Adam, kelle võtsime peale sellest hotellist, kus me esimesel päeval tuba ei saanud. Tema oligi siis see tüüp, kelle pärast me ukse taha jäime. :) Aga Adam oli pärit Torontost, kuid juba mõnda aega elanud ja õppinud USA-s New Jerseys. Saltasse oli sattunud poolkogemata. Ta oli nimelt siinsamas lähedal asuva Atacama kõrbe (Tšiili) ühes observatooriumis praktikal ja pärast 5-nädalast kõrbemaastiku passimist otsustas vaadata veidi rohelust ennem kui Jerseysse tagasi sõidab. Atacama kõrb on muide tähtede vaatlemiseks maailma parimuselt koht number 2 peale Antarktikat. Esiteks on see kõige kuivem punkt maakeral (aastatel 1570-1970 ei toimunud seal ühtegi märkimisväärset vihmasadu ning osades kohtades maapinnast võetud proovid ei sisaldanud ühtegi eluvormi), teiseks asub see üsna kõrgel (ca 2000 m merepinnast) ning kolmandaks ei asu seal lähedal ühtegi inimasustust (st häiriv kunstvalgus puudub).<br />Sellel ajal kui me üksteist muudkui tutvustasime, oli autojuht juba linnast välja jõudnud ning keeras Quebrada de San Lorenzo matkaraja parkimisplatsile. Panime selga oma seljakotid, matkajuhi poolt anti kätte kepid (sarnased kepikõnni omadele) ning hakkasime vaikselt mööda San Lorenzo jõe kallast üles poole rühkima. Raja pikkus kokku oli 16 kilomeetrit ning meie tõus oli kokku 850 meetrit st raja algus oli 1400 meetri peal ning sihtpunkt oli „Las Tres Cruces“ mäetipp, mis asus 2250 meetri kõrgusel merepinnast. Tundus lahe!<br />Teekonnal tutvustas Rafael (liignimega Kühl) meile nii floorat kui <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgA3iEnleytFpWdqOaaCM6YNdCIUSTx074uHs88HelF5Qs6Dd69CbMkeAip1h-REmpvFzllq_vB6Bxvz9i9sz-PFd5xl-RVCsV7AL7mTXcydf36PAeFXI1s18612EXRXXc0C3TgQAw5rXg/s1600-h/ARG+075.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgA3iEnleytFpWdqOaaCM6YNdCIUSTx074uHs88HelF5Qs6Dd69CbMkeAip1h-REmpvFzllq_vB6Bxvz9i9sz-PFd5xl-RVCsV7AL7mTXcydf36PAeFXI1s18612EXRXXc0C3TgQAw5rXg/s320/ARG+075.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361379931483777570" border="0" /></a>ka faunat. Trekkimise ajal rääkis ta meile rahvuslill/puu Ceibost, näitas looduses kasvavaid kallasid, samuti loorbereid (kusjuures 3 sorti 4-st pidid olema mürgised), erinevaid pähklipuid, siis metsmaasikaid, mis polnud maasikad (nägid välja nagu maasikad, aga maik oli hoopis teine) ning meelde jäi ka puu nimega Arrayane (pildil). See viimane oli eriline selle poolest, et esiteks oli ta väga erilise kujuga ning tohutult sitke ja teiseks pidavat vihmaperioodil muutuma puu koor nii libedaks, et sinna otsa on võimatu ronida. Pidavat olema selline tunne, nagu roniks mööda märga seepi üles.<br />Rafael oli väga lahe tüüp, sellise mõnusa huumorisoonega. Ta ikka vahest küsis, et kuidas matk siiani meeldinud on. Saades vastuseks, et väga tore on olnud, oli ta ka rahul. Järgmise asjana näitas ta teeraja kõrval ühes kohas ära langenud mäekülge ja lisas, et siit lendavad tavaliselt alla need matkajad, kes matkaga rahul pole. :) Jõe äärest mäkke keerates läks tõus veidi järsemaks, kuid endiselt oli kõik täiesti talutav. Tegime väikeseid pause, et vett juua ning paaris kohas oli giidil jälle midagi seletada. Näiteks jäid raja äärde ühe vana rancho varemed, ta teadis selle väga värvikat ajalugu peast ja oskas seda ka hästi jutustada. Täiesti karm oli mõelda, et elad kusagil järsu mäekülje peal ning ühenduse saamiseks tsivilisatsiooniga pead kõvasti ronima. Ühel hetkel jäi mulle objektiivi ette ka Andide kondor – maailma ühe suurima tiivasirutusega lind (keskmiselt 3 meetrit) ning ka üks pikima elueaga lind (ca 50 aastat). Kahjuks oli ees tavaline objektiiv, mistõttu väga head pilti ei saanud. Aga seda majesteetlikku liuglemist vaadata oli ka päris hea elamus.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjm4PCiG3wGZEPwduvoFNCgs52JPEm7hflNJ3ok040L_n9ixPETNVsA8-48yzI9pn2vScCn5WchZ8_RrPjGspEvUAY54_oRHt0KyrSWa7UT1nSs0LvShdi9ZmOv8_TwIJGTMsOsPAHkKc/s1600-h/ARG+076.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjm4PCiG3wGZEPwduvoFNCgs52JPEm7hflNJ3ok040L_n9ixPETNVsA8-48yzI9pn2vScCn5WchZ8_RrPjGspEvUAY54_oRHt0KyrSWa7UT1nSs0LvShdi9ZmOv8_TwIJGTMsOsPAHkKc/s320/ARG+076.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361385194064228690" border="0" /></a>Kusagil pärast 1,5 tunnist ronimist läks aga matk meie jaoks päris karmiks. Olematu mägedes trekkimise kogemus lõi ikkagi välja. Kuna tõus oli päris asjalik ning Rafael ja Adam läksid üsna hea tempoga, siis mingist piirist alates hakkas meil ikka hapnik konkreetselt otsa saama. Lihtsalt ei suutnud enam astuda ühtegi sammu, hing oli lihtsalt kinni. See aga võttis tempo veidi maha ja hakkasime tegema üsna tihti pause. Seega hoidsime ka teisi tagasi. Aga alla ka ei kavatsenud anda, kui me siia tulime, siis läheme lõpuni. Olgu nii valus kui tahes. Viimased paar tundi olid meie jaoks lausa tapvad – tundus, et meist mõlemast oli viimanegi jõuvaru välja pigistatud. Kõik need pikad sõudeergomeetri trennid ja loodusmatkad kodus ei olnud kahjuks piisavad mägedes turnimise jaoks. Rafael viskas vahepeal võllanalja – et nüüd varsti oleme poole mäe peal. Ü<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk4sUJAi9DWLIYHKuZw5Vy4o7SpYqasHEcCOKkLLkBK6fCOPQnJZpXTV4dXPDgfYYhwOYXKlo9DA1Iy-_sWi6OQcfwqCtIbAdfjdgiok5u8X636vXURZbhnzPVvBVHeB8Ox20Oxuap3_0/s1600-h/ARG+078.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk4sUJAi9DWLIYHKuZw5Vy4o7SpYqasHEcCOKkLLkBK6fCOPQnJZpXTV4dXPDgfYYhwOYXKlo9DA1Iy-_sWi6OQcfwqCtIbAdfjdgiok5u8X636vXURZbhnzPVvBVHeB8Ox20Oxuap3_0/s320/ARG+078.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361387969313490722" border="0" /></a>hel hetkel aga jõudsime mäestiku harjale (vt kõrval asuvat pilti), kust San Lorenzo tipp oli näha. Viimane pingutus. Keha streikis täiega. Oli näha, et veel oli vaja teha kusagil 20 sammu ca 45 kraadisel mäetipul, kuid keha ütles, et ei sammugi. Kuidagi me ikkagi üles saime ja lõpuks maha prantsatasime. Olime kohal! Hurraaaaaaa! Ära tegime!!! See oli minu jaoks füüsiliselt üks raskemaid asju, mida ma kunagi elus teinud olen. Nüüd ma saan aru nendest filmidest/saadetest, kus inimesed seisavad 100 meetri kaugusel mäetipust ja lihtsalt ei jõua enam edasi minna ning lähevad alla tagasi. Füüsiline pingutus on nõnna suur, et murrab su ära ka vaimselt. Hoolimata tugevast tahtejõust annavad hõre õhk ja ebapiisav füüsiline vorm tunda. Aga me tegime selle ära ja olime ülimalt rahul.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj14MAeTk0WSlYpY6MK9af3ZFPsyh4ykkP_NQXckDWGpWwpXvCNvkfLaTd5K6hyphenhyphenVCdNQ_vnArteuKTfhRIYgZ1tJ7Pu-PhCjS2oF4jBXJRHDhzS1CXEMJDGnFPHnjXT1H5ECbQUD_gDPbU/s1600-h/ARG+077.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 430px; height: 92px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj14MAeTk0WSlYpY6MK9af3ZFPsyh4ykkP_NQXckDWGpWwpXvCNvkfLaTd5K6hyphenhyphenVCdNQ_vnArteuKTfhRIYgZ1tJ7Pu-PhCjS2oF4jBXJRHDhzS1CXEMJDGnFPHnjXT1H5ECbQUD_gDPbU/s400/ARG+077.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361386765179743330" border="0" /></a><br />Selleks ajaks kui meie oma viimased sammud tegime, oli Rafael juba maha pannud liniku ning hakkas vaikselt kostitama matkajaid kaasa võetud toiduga – liha-juust-salati võileivad. Alguses istusid kõik lihtsalt maas, mugisid vaikides võileibu ja nautisid võrratuid vaateid. See ronimine oli igatahes neid vaateid väärt. Ühelpool paistis mägede vahel Lerma org ja seal asuv Salta linn, teistes suundades olid ainult metsad ja mäed. Niipalju kui silm ulatus. Kõik oli justkui peo peal. Värisevi käsi sai ka mõningaid pilte tehtud. Seda looduse ilu oli väga raske sellesse pildimasina formaati saada. Niikuinii ei anna see õiget emotsiooni edasi, midagi ehk siiski.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSf4Zhnv2Vkqj08-1ctnuAJ1uuhZqWK-C1KHDNrGg4DqzBsGjeFbQK_H41R_wOelq66LQEdRmY-Zn7Dj4XKId1FI_ZL-AYWRsFCNrayLYMMUsKy2JT0Msf1m33y6cG2B-6lYaVeybkWoU/s1600-h/ARG+079.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSf4Zhnv2Vkqj08-1ctnuAJ1uuhZqWK-C1KHDNrGg4DqzBsGjeFbQK_H41R_wOelq66LQEdRmY-Zn7Dj4XKId1FI_ZL-AYWRsFCNrayLYMMUsKy2JT0Msf1m33y6cG2B-6lYaVeybkWoU/s320/ARG+079.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361389704962451538" border="0" /></a>Mingil hetkel kui matkajatel (peamiselt siis meil) enam-vähem normaalne olemine taastus, ajasime ka veidi juttu. Meie matkajuht Rafael Kühl (nagu nimigi vihjab) omab juuri Saksamaal, mis olevat siinkandis suhteliselt tavaline. Tal olevat lisaks Argentiina passile ka Saksa pass, mis tegi temast täieõigusliku EL kodaniku. See teeb maailmas rändamise selgelt lihtsamaks. Samas saksa keelt ta ei rääkinud (kuna oli Saltas sündinud ja kasvanud), selle eest olid suus inglise, hispaania, itaalia ja prantsuse keel. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXBKPndS0tn4XsYjEpRHU6nD3_Bkq1xm6r4jFM3bssa8XNElOHDPUOphidC2bMnThr6wpKEcNuLXLrnLB1pzZmlyVI7CVZtBhB2gBRBsy0Tc8GrhvD4tzwIEkxfEo41Y6IOKA9gSPymVg/s1600-h/ARG+080.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXBKPndS0tn4XsYjEpRHU6nD3_Bkq1xm6r4jFM3bssa8XNElOHDPUOphidC2bMnThr6wpKEcNuLXLrnLB1pzZmlyVI7CVZtBhB2gBRBsy0Tc8GrhvD4tzwIEkxfEo41Y6IOKA9gSPymVg/s320/ARG+080.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361390859216665666" border="0" /></a>Ja reisinud oli ta palju – peamiselt Lõuna-Prantsusmaal, Saksamaal (kus elas ta vanaema) ning Itaalias. Sealkandis oli tal palju sõpru ning sealne loodus oli täiesti sobiv ka tema lemmiktegevuseks – trekkimiseks ja mägironimiseks. Tal oli väga pikk mägironija kogemus ning seetõttu töö trekkimise ja kõrgmäestiku giidina oli suhteliselt loogiline jätk. Ta on juba vallutanud mitmeid üle 5000 m mägesid ning ta oli seda usku, et mägironija ei peaks hapnikku (st hapnikuballoone) kasutama. Loogika oli lihtsalt selles, et kui Mount Everesti otsa on suudetud ronida ilma hapnikuta, siis peaks saama ka igale poole mujale. Kui ei saa, siis lihtsalt pole vorm piisavalt hea.<br />Rääkisime veidi ka Eestist ja tulid tavapärased reaktsioonid – enam-vähem teati, kuid mitte väga detailselt. Adam üllatas meid sellega, et ühel hetkel ütles, et „see New Jersey Sümfoonia Orkestri dirigent on ju eestlane…. Niimi….“. Jah, Niimi Džarvi ehk Neeme Järvi olevat New Jerseys tuntud mees ja meil tekkis selline mõnus enesega rahulolemise hetk seal San Lorenzo mäe tipus. Eestlastele ju meeldib, et neid teatakse ja et neist hästi arvatakse.<br />Aga pärast sellist pooletunnist puhke-, söögi- ja jutupausi oli aeg hakata edasi minema. Õnneks mitte ülespoole vaid allapoole. Üles ei oleks mina suutnud astuda enam ühtegi sammu. Tee allamäge oli aga lausa lust, pealegi läksime tagasi teist rada mööda, seega ümbrus oli hoopis teine. Selgelt oli näha milline oli mäe põhjakülg ja milline lõunakülg. Ühel oli lopsakas loodus, teisel aga kidurad taimed ja peamiselt kiviklibu. Alla läksime mööda seda kidurat külge. Kohati oli rada üsna järsk ning kohati läbi sellise tiheda ja madala võsa. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVtNPoN3lZmEqrC36L-SiRdsWjZZICe9US-PYJgW1QNdc9J2Rbwa_DPL69xFFdrwlc6bpfXHIonvGDGejWgsdyq4MJqjXPj26bHhEjhDrEIcV-OnFBDoXN0g61tfdc7iNlKfY9l2sM3tM/s1600-h/ARG+081.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVtNPoN3lZmEqrC36L-SiRdsWjZZICe9US-PYJgW1QNdc9J2Rbwa_DPL69xFFdrwlc6bpfXHIonvGDGejWgsdyq4MJqjXPj26bHhEjhDrEIcV-OnFBDoXN0g61tfdc7iNlKfY9l2sM3tM/s320/ARG+081.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361391732354581458" border="0" /></a>Meile näidati üht elamist keset metsikut loodus – asus kõrgel mäe tipus (meie asukoha mõistes küll allpool), kuid elu sai elatud. Oli maja, väike muruplats, mõned loomad ja saab hakkama küll. Ega sinna linna polegi väga tihti asja. Kuigi mäed kuuluvad jälle ühele nendest Argentiina jõukatest perekondadest, siis see konkreetne talukoht maksab renti ainult lehmade arvu pealt. Riigile makse ei maksta, olevat selline kokkulepe mägilastega.<br />Mäest allaminek andis kummalisel kombel kõvasti jõudu juurde ja peagi tegime kõvasti pilte ning vahetevahel sai ka kõige ees mindud. Nagu polekski veidi aega tagasi laibastunud olekus mäetipus külitanud.<br />Ühel aasal, kusagil poole tee peal alla, otsustasime teha jälle väikese söögipausi. Lisaks meile olid seal einet võtmas ka lehmad ja hobused, ilmselt kellegi karjamaa. Seekord pakuti meile matet ning nüüd on vist viimane aeg rääkida, et mis on mate tee (Yerba Mate). Argentiinlase enda jaoks on mate iga inimese elu sama oluline osa kui liha grillimine või jalgpall. Mate on üks liik teesid, mida kasvatatakse Argentiinas peamiselt Misionese provintsis, kust me paar päeva tagasi saabusime. Tee puru pannakse väikese ümara (reeglina) puust topsi sisse ja peale kallatakse kuum vesi. Siis lisatakse paar lusikatäit suhkrut (mis hakkab mõjuma alles ülejärgmisel korral). Ühest normaalsuuruses topsitäiest matelehtedest jagub ca 0,5 liitri vee jaoks. Teed juuakse spetsiaalse huulikuga ning on traditsioon, et kui sulle huulik ulatatakse, siis jood tassi tühjaks. Siis valatakse jälle keev vesi peale, lisatakse suhkrut ja kõik algab otsast peale. Oluline on ka see, et joomise ajal huulikut liigutada ei tohi, siis satub puru huulikusse ning kogu teejoomise võlu kaob.<br />Mate topsidega inimesi näeb ringi liikumas igal pool Argentiinas – alates Buenos Airese kesklinnast kuni väikeste maakohtadeni. Ikka väike tops käes ja termos veega selja- või käekotis. Nii kõvasti on see sisse juurdunud. Mate sisaldab kofeiinile sarnaseid aineid, kuid mitte kofeiini ennast. Pidavat veidi ergutama ning omama sarnast efekti nagu kohv, tee või guaranat sisaldavad joogid (energiajoogid).<br />Mate joomine omavat ka sotsiaalset efekti. Kui tahad ke<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGq0ai4xOF6IhAlJJ-Y66Dgdj99YfoUyW3vDDIQ0L-jLl3TFdg8NGyJMwHQb_hYQIijXcsnTwmR6Pb0Td7B_Kp2a1rWzWCH8etQzdhynGJ4gt2ykju6AqMddZ03ISSpkXJTtsxBX8Sdks/s1600-h/ARG+082.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGq0ai4xOF6IhAlJJ-Y66Dgdj99YfoUyW3vDDIQ0L-jLl3TFdg8NGyJMwHQb_hYQIijXcsnTwmR6Pb0Td7B_Kp2a1rWzWCH8etQzdhynGJ4gt2ykju6AqMddZ03ISSpkXJTtsxBX8Sdks/s320/ARG+082.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361392842428742866" border="0" /></a>llegagi tuttavaks saada, pakud talle matet. Või siis hoopis palud seda. Üritustel käivad tihti mate tassid ringi ning juuakse ikka ühest huulikust. Tassid ja huulikud on peaaegu et perereliikvia. Rafael näiteks pakkus meile matet vanaisalt päritud huulikuga, mis oli tehtud hõbedast ja millel olid kullast nikerdused. (pildil siis Rafael teed nautimas). Meile maitses ning otsustasime ka koju osta – mate tassid ja huulikud olid meil juba ostetud. Rafael soovitas meile brandi nimega Rosamonte – see pidavat olema parim, mida ta saanud on. Jätame meelde!<br />Peale teejoomist oli veel tund aega matkamist ning olimegi uuesti jõe ääres tagasi. Seal pidas meid kinni grupp koolitüdrukuid, kes uurisid, et kui kaugel me käisime ja kes me oleme. Kui said teada, et San Lorenzo tipus, siis tundus see neile muljet avaldavat. Sooviti ka meiega pilti teha ning mis meil selle vastu sai olla. Tundus, et peamiseks põhjuseks oli minu blondide kiharatega abikaasa - hele pea tundus sealkandis olevat paras eksootika. Tüdrikud kuidagi koondusid pildi tegemisel tema ümber :) Mäe jalamilt avanesid ka päris head vaated üles suunas - eriti efektselt mõjusid need punased rahvuspuud (vt all).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHbTJl5TCZJghS9ggNBVkeBZSISi7wNQgHurZ4hWBzAAHxOnRWca79FjY6Qel7Be7nVDRmpa6ghmDUDMvRpJn5sW8R_ku9nPyWokylJydOl7JddqqwhH7OgeADA0JB1aQZXsrrWHj0z0M/s1600-h/ARG+083.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHbTJl5TCZJghS9ggNBVkeBZSISi7wNQgHurZ4hWBzAAHxOnRWca79FjY6Qel7Be7nVDRmpa6ghmDUDMvRpJn5sW8R_ku9nPyWokylJydOl7JddqqwhH7OgeADA0JB1aQZXsrrWHj0z0M/s320/ARG+083.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5361393751585306626" border="0" /></a>Kuna meie autojuhi tulekuni oli veidi aega, siis tegime mäe jalamil asuvas pubis väikesed külmad õlled ja rääkisime niisama juttu. Terrassil istudes õnnestus meil muide näha kuidas vabalt ringi jooksvad hobused leidsid millegipärast vajaliku olevat läheduses olevat prügikasti rappida. Argentiinas on prügikogumisanumad pandud pika toki otsa, et koerad kätte ei saaks, kuid hobustega ei oldud ilmselgelt arvestatud. Ei tea mis seal siis nii huvitavat oli, imelik vaatepilt igal juhul.<br />Aga peagi tuli takso, tänasime Rafaeli unustamatu kogemuse eest ja jätsime ka Adamiga hüvasti. Hotelli jõudes ning voodisse pikali visates jõudis kohale tõeline väsimus. Magama me siiski veel ei läinud. Sai lihtsalt tiba vannis ligunetud ja niiviisi jõuvarusid taastatud. Kuna lisaks jõuvarudele oli otsas ka toidu- ja joogikraam, siis otsustasime veel tiiru poes ära käia. Poes käidud, oli abikaasal soov midagi hamba alla pista. Minul kummalisel kombel isu polnud, kuigi peale paari võileiva ja ohtra vedeliku polnud päeva jooksul midagi söönud. Tegime platsile ühe tiiru, kuid kuna keegi meid mujal teenindada ei viitsinud (istusime lauda, kuid keegi meile menüüd ei toonud), siis astusime sisse oma hotelli väliterrassile. Abikaasa sai söögiks maailma kõige halvemini tehtud ravioolid (tema enda sõnad) ning mina sain ühe õlle ja tänu hotelli tasuta wifile ka läbi telefoni Internetti. Postimees onlines olid üleval sellised olulised uudised, et Lea Liitmaa uue lapse nimi on Jasmin-Dali ning Tõehetke Margus unistas abielust mehega. Järelikult mingeid katastroofe ega kataklüsme vahepeal juhtunud ei olnud ning marginaalsetele uudistele ei tahtnud rohkem isegi tasuta wifit raisata. Arvamus Eesti üha kolletuvamast meedias aina langeb. Klikkide kummardamine ja pealkirjad à la „Härra X lasi püksid maha!!!“ (artiklis kirjutatakse kuidas härra X-l kukkusid poes pükse ostes üks paar kogemata käest maha) ning „Proua Y jäi vahele tapmisega!!!“ (nimelt lõi proua Y ühel vabaõhu kontserdil kärbse maha ja keegi sai sellest pildi) pole üldse enam haruldused.<br />Sellega aga meil pühapäevased seiklused lõppesid. Ennem uinumist sai veel voodis jalgu sirutatud ning jälgitud kuidas filmis „Aviaator“ saab ekstsentrikust rikkurist nimega Howard Hughes lõpuks hullumeelne (di Caprio mängis üllatavalt hästi). Ja siis tuli surnuks!</div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-84249144923459636372008-10-16T18:41:00.020+03:002009-08-15T00:02:12.628+03:0027. oktoober - Quebrada de Humahuaca<div align="justify">Uus päev ja uued plaanid. Täna pidime Salta jätma selja taha ning suunduma põhja. Pärast hotellis hommikust söömist ning check-outi tegemist otsisime veel kohta, kust saaks postmarke, et koju jälle mõned kaardid teele panna. Seekord oli Lonely Planeti linnakaardist ka abi, sest postkontor oli täpselt samas kohas, kus ta oli olnud 5 aastat tagasi. Teenindus oli seal täiesti ekstraklassist – üks vanem härrasmees võttis oma südameasjaks, et meie kaardid kiirelt ja õiges suunas teele saaksid. Müüs meile margid, otsis meile kiirelt markide kleepimiseks niisutatud padja ning kõige lõpuks lõi meie nähes ka templi peale. Tänasime ja lippasime tagasi hotelli kohvrite järele.<br />Kohvrid käes jalutasime paar maja edasi Budget autorendi esindusse. Selle rendibüroo otsimine oli üks paras Kolgata tee. Ühe otsa rent (me tahtsime võtta auto Saltas ja ära anda Cordobas) on esiteks võrdlemisi kallis ning erinevatel büroodel on väga erinevad hindade arvestamise süsteemid. Ja et sellest veel vähe ei oleks, siis enamustel polnud kodulehtedel ka sellist võimalust, et parameetrite paika pannes saad kohe teada hinna. Enamasti tuli saata e-mail ja siis vastust oodata. Proovisin läbi kõik Saltas olevad autorendifirmad (neid ca 15) ja lõpuks langes valik Budgeti kasuks seetõttu, et usaldusväärsuse ja hinna suhe oli parim. Kõige kallim suurtest oli AVIS (Iguazus oli see jälle kõige odavam) ning kõige odavam üldse mingi Salta Rent-a-car. Sinna vahepeale jäid kõik tuntud ja tundmatud rendifirmad (sh üks Brasiilia oma). Selle kõige odavama kohta oli netis suur hunnik pahaseid kommentaare ning seetõttu ei julenud riskima hakata. Üldiselt koorus kommentaaridest välja asjaolu, et need kohalikud firmad on küll odavamad, kuid kipuvad hiljem mikroskoobiga kõik täkked ja mikrokriimud üles otsima ning selle eest siis sinult kõvasti pappi küsima. Kriipsude ja täkete osas on ka rahvusvahelised firmad siin üsnagi hoolikad, kuid asi pidi olema vähemalt aus. Ja veel üks tähelepanek autorendifirmade osas – see, et koduleht on inglise keeles, ei tähenda seda, et teenindajad inglise keelt räägiksid. Eriti karmilt tuli see välja tolle Brasiilia firma, kus vastus tuli sulaselges portugali keeles. Ning sellest arusaamine oli üks paras kunsttükk.<br />Kui nüüd veel rääkida selles ühesuuna rendist, siis tuleb hinna arvutamisel väga hoolsalt jälgida, et see oleks ikka lõpphinnas sees või et see üldse oleks võimalik. Paaril juhul oli selline variant, kus netis said justkui bookida, kuid hilisemas mailis oli lõpp-punktiks ikkagi Salta ja Cordobas äraandmise variant oli välistatud. Ning väga tavaline oli juht, kus hinna arvutamisel oli ühe suuna hind nn „extrate“ all ja netis arvutatavasse ja näidatavasse lõpphinda see sisse ei läinud. Aga see ühe suuna tasu Salta-Cordoba lõigul tähendab sisuliselt rendihinna kahekordistumist, seega ennem reserveeringu tegemist peab olema 100% kindel, et saad selle mida tahad. Argentiina puhul tähendab see kahjuks seda, et oskad veidi hispaania keelt. Eesti AVISe, Hertzi, Budgeti vms büroo kaudu rendi võtmine tähendab jällegi ligikaudu kahekordset hinnavahet – täielik müstika, siiani pole sellist asja näinud. Meie jaoks tuli „Chevrolet Meriva or similar“ auto rentimise hinnaks ca 1500 EEK päev, mis tundus mõistlik (kui oleks auto Saltasse toonud, oleks saanud alla 1000 EEK/päev). Nii suure auto võtsime seetõttu, et mõlemad kohvrid mahuksid pagasiruumi ära – ei tahtnud võtta riski jätmaks üht kohvrit tagaistmele. Ega me kogu aeg ju ei olnud auto juures ning suur reisikohver tagaistmel on ilmselt autovarga märg unenägu. Väikese auto saaks muidugi kõvasti odavamalt.<br />Budgeti büroos oli meie reserveering ilusasti olemas ning kõik sujus väga kiirelt kuni maksmiseni. Masin ütles, et minu krediitkaardi kuulimiit on ületatud. Teades, et see kindlasti nii ei saanud olla, sest limiit on piisav ning seni ei ole praktiliselt üldse krediitkaarti kasutada saanud, siis jättis süda paar lööki vahele. Omades väga häid kontakte pangas, sai hakatud jälgi ajama, et mis toimub? Minu mõtted liikusid muidugi selles suunas, et keegi on kaardi andmed varastanud ja nüüd mõnda aega internetipoodides ennast hästi tundnud. Esmane vastus pangast ei andnud tulemusi, sest tehingud polnud veel panka jõudnud. Aga kuna teenindaja uuris edasi (läbi pankade kaardikeskuse), siis selgus, et see suur summa oli AVISe broneering. Tekkis järgmine teooria – AVIS keeras meile selle Ford Focuse eest mingid mõlgid kraesse ja kasseeris nüüd selle eest päris kopsaka summa (viiekohaline summa EEK-des). Selle aga aitas meil ära klaarida Budgeti töötaja, kes oli väga abivalmis ja vastutulelik. Kui me ütlesime talle esimesel korral, et krediitkaardi limiit ei SAA olla ületatud, siis ta jäi seda uskuma ja ütles, et pole probleemi – ootame. Nüüd näitasime me Iguazus renditud auto dokumente ja selle pealt ta järeldas, et see suur summa oligi kõigest AVISe tagatisraha ja see oleks tänaseks pidanud juba kustutatud olema. Kuna nädalavahetus oli vahel, siis ilmselt see oli veninud. Ta helistas ise AVISesse ja sai info, et kõik on korras ja mingeid nõudeid pole – teenindaja polnud lihtsalt jõudnud tagatisraha tühistada. Selle peale tegime nii, et ta tegi minu krediitkaardist jälle tõmmise rendiarvele (konkreetne summa oli seal kirjas) ning lubas siis maha võtta, kui limiit vabaneb (ilmselt siis homme). Et auto saame kohe kätte ja kordas kogu aeg, et pole probleemi. Väga tore. Mina olin selleks ajaks juba (jällegi tänu panga ülimale vastutulekule) ära suurendanud oma krediitkaardi limiidi, sest terve nädal meie reisist sõltus rendiauto saamisest. Õnneks siis seda vaja ei läinud. Abikaasa siiski pidi oma kaardi peal 4000$ lukku panema, sest päris ilma ikka autot ei saanud (õnnetuste ja varguse tagatisraha pidi olemas olema). Siiski selline vastutulek, et saime auto ennem rendiarve tasumist kätte, oli igati super lahendus ning selle eest Budgetile 10 punkti!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNr55o6xYf2dU4uTCJmCuawdhOqqrzF2_Qbwd1sRroWXXu6dz7_JXPONJcZGCQbgIrUs5fJhmgqjd2gqHZrpoH4VsRTF0NiL-I_7PvxC3cdajj3IiPlImXi0g5XEAVJySgpveM3BeEw38/s1600-h/ARG+084.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNr55o6xYf2dU4uTCJmCuawdhOqqrzF2_Qbwd1sRroWXXu6dz7_JXPONJcZGCQbgIrUs5fJhmgqjd2gqHZrpoH4VsRTF0NiL-I_7PvxC3cdajj3IiPlImXi0g5XEAVJySgpveM3BeEw38/s320/ARG+084.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5362850887986969666" border="0" /></a>Budgeti parkla õue peal panime kõik kriimud ja mõlgikesed paberile kirja, et hiljem vaidlusi ei tekiks ja antigi võtmed kätte. Meie kätte usaldati siis hõbedane Chevrolet (loe: Opel) Meriva ning nagu me soovisime, mahtusid 2 suurt reisikohvrit taha ära nagu valatult. Kuna Misionese provintsis oli esmane sõidukogemus juba olemas, siis liiklusesse sukeldumisel enam mingit väga suurt ärevust ei olnud. Pealegi oli liiklus siin hoopiski rahulikum ning teistega arvestav. Peagi olime linnast väljas ja ainukesteks faktoriteks, mis liiklusohtlikke olukordi võisid tekitada olid nüüd vaated. Alguses orus sõites näidati meile kaugel olevaid mäenõlvu, jõgesid, järvesid, koskesid jne. Aasadel (ja vahest ka autoteedel) jalutasid lehmad ja hobused ning tsiteerides klassikuid, siis „rohi oli rohukarva roheline ja taevas oli sinine nagu pajapõhi ja linnud laulsivad ja kui nad poleks laulnud oleks kaunis vagane lugu olnud“. Selline idüll ning kõike seda väga harva liiklusega teel. Võisid täiesti rahulikult auto keset teed kinni pidada ja pilte teha, ilma et oleks karta, et keegi sinust mööda tahab minna. Ometigi oli tegu maanteega, mis ühendab kahe regiooni (Salta ja Jujuy provintsi) pealinnu.<br />Aga peagi jõudsid need taamal olevad mäed kohale ning autotee k<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgABXRXuneGXXMNIno7J29IbNn6LppMfpJ2wDZt-Z5DdUcYkrzFrwB9322FhyphenhyphenvwsqQ3LFY7RlDcvGXwjTf5OJdBgFIwUDUqRkw8eAGo7QDQ6KUHgqofDT10EkWxO_6jP0kcMEB4mc3FHQ/s1600-h/ARG+085.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgABXRXuneGXXMNIno7J29IbNn6LppMfpJ2wDZt-Z5DdUcYkrzFrwB9322FhyphenhyphenvwsqQ3LFY7RlDcvGXwjTf5OJdBgFIwUDUqRkw8eAGo7QDQ6KUHgqofDT10EkWxO_6jP0kcMEB4mc3FHQ/s320/ARG+085.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5362851857045819762" border="0" /></a>eeras üsna järsu serpentiinina mäest üles. Kurvid ja tõusud olid keskmisest (st Euroopa standarditest) järsemad ning teepiirete peale ei olnud siin raha kulutatud. Kui teel püsida ei suuda, siis lendad otse kuristikku. Sellised teeolud (küll asfalt) tingisid asjaolu, et sõitsime üsna aeglaselt ja tihti andsime ennem kurvi ka signaali, et potentsiaalne vastutulija oleks teadlik meie olemasolust. Et sõitu veel põnevamaks ajada, olid teepeenrad mõnes kohas ka osutunud sobivaimaks toidulauaks sigadele. Jah, sigadele. Tavalistele kodusigadele. Tundus, et talunik oli hommikul laudaukse lahti teinud ja siis notsu otsis ise endale sobiva ninaesise. Mägitee äärne rohi ilmselt on kõige maitsvam. Päris lahe vaatepilt on kui pärast pimedat kurvi seisab sul auto ees keset teed üks suur orikas. Ja siis sellise etteheitva näoga loivab natuke eest ära. Vot sellistes tingimustes sai sõidetud.<br />Meie tänase päeva sihtpunkt oli muide Humahuaca org, mis on UNESCO maailmapärandisse kuuluv koht, kuna tegu on ääretult maalilise oruga ja samas ka osaga kunagisest kuulsast „Inkade teest“. Pärast eelmainitud mägiteed laskusime juba alla orgu ja orus sõitsime praktiliselt terve ülejäänud päeva. Esmalt jäi meile ette linn San Salvador de Jujuy (loe: huhui), mis oma 300tuh elanikuga oli päris korralik asum. Sisse me keerata ei soovinud ning õnneks läks ka maantee linna äärest kenasti mööda ning seetõttu aega ei kaotanud. Maantee oli muide väga korralik, sest see oli ka peamine maantee, mis ühendas Argentiinat Boliiviaga. Ning Boliivias pidavat põhjaregioonide argentiinlased üsna tihti käima – ostureisil.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuQf8sZHcVMgPVplvYf4x9yxuMjy56fprfVEm2za3Dxa7u8aJP_OlXnv7sZpJ5gtlD2k9cOSLS6pg-hU8SuJ9jXYHtvCcBCyouS1RYz6ZHxZK64RibLB1LQGCfhVqcu_ab5KpwD24rQTU/s1600-h/ARG+086.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuQf8sZHcVMgPVplvYf4x9yxuMjy56fprfVEm2za3Dxa7u8aJP_OlXnv7sZpJ5gtlD2k9cOSLS6pg-hU8SuJ9jXYHtvCcBCyouS1RYz6ZHxZK64RibLB1LQGCfhVqcu_ab5KpwD24rQTU/s320/ARG+086.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5362853935338876674" border="0" /></a>Peale Jujuyd muutus jälle loodus – mäed muutusid järsemaks, kõrgemaks ja kaljusemaks (ennem olid metsaga kaetud). Alguses oli tipud nähtamatud kuna pilved olid need alla neelanud (nagu pildilt näha, siis tegelikult oli alla neelatud enamus mäest), siis Humahuaca orgu sisse sõites pilved kadusid ning avanesid tõeliselt ilusad vaated. Neid siin kirjeldada on mõttetu – pildid räägivad enda eesti Tohutu värvide palett, erinevad kujud, erinevad vormid. Ega’s ilma asjata ei nimetata Humahuaca oru mõnesid paikasid kunstniku paradiisiks. Ei oleks osanud arvatagi, et mäed võiksid sellised välja näha. Fotoka mälukaart täitus suure kiirusega.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiaPNidT9TcKzU-PnOlVK9VGXEb0nQ7WAJ30KOvQYdOX1ew47hboX0ifyxUe0wIBx90vlKxRF0pag61-FJ9s4whnClYC16FcoDlMZ3969ndxno06Wnm6q0Xp1zc2fLmr2eVJixUxVa1_0/s1600-h/ARG+087.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiaPNidT9TcKzU-PnOlVK9VGXEb0nQ7WAJ30KOvQYdOX1ew47hboX0ifyxUe0wIBx90vlKxRF0pag61-FJ9s4whnClYC16FcoDlMZ3969ndxno06Wnm6q0Xp1zc2fLmr2eVJixUxVa1_0/s320/ARG+087.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363219015115124530" border="0" /></a>Kliima muutus siin ka selliseks, et rohelised metsad asendusid poolkõrbeliste kaktuseväljadega. Ning hoolimata sellest, et olime orus – ronis tee kogu aeg kõrgemale. Kui Jujuy juures oli oru põhi 1238 meetri kõrgusel merepinnast, siis meie tänase lõpp-punkti Humahuaca juures oli oru põhi 2939 meetri kõrgusel merepinnast. See viimane oli juba selline kõrgus, et pidi natuke hakkama arvestama ka hapnikuvõlaga. Aga Humahuacasse jõudmiseni oli veel aega.<br />Aga mis on siis selles Humahuaca orus (või siis <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbbpP_8ZDy-qGPD0G-7G8fxIxgK22ZHQ84f_1zJiHOyEBL1hN79FKYwboC1ce2ixMtKMpqUckKX7pycid4iG4yRH3BF_fRX0uWQBg-dMJ7EKFg33qBcqEz4eCAB5S35OLDqLiq4lBrb80/s1600-h/ARG+088.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjbbpP_8ZDy-qGPD0G-7G8fxIxgK22ZHQ84f_1zJiHOyEBL1hN79FKYwboC1ce2ixMtKMpqUckKX7pycid4iG4yRH3BF_fRX0uWQBg-dMJ7EKFg33qBcqEz4eCAB5S35OLDqLiq4lBrb80/s320/ARG+088.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363219697057371362" border="0" /></a><em>Quebrada de Humahuacas</em>) nii erilist peale vapustavate vaadete? Nagu juba sai mainitud, siis Humahuaca org oli üks osa kunagisest Inkade Teedevõrgustikust, mis ulatus Ecuadori pealinnast Quitost kuni praeguste Argentiina ja Tšiili linnadeni Mendozani ja Santiagoni. Kokku oli teid ca 40 000 kilomeetri jagu ning pikim tee oli üle 5000 km pikk (Quito-Mendoza). See viimane läbis ka Humahuaca orgu.<br />Orus on elu eksisteerinud juba üle 10 000 aasta ning seda raskete klimaatiliste tingimuste kiuste. Orus on selgelt näha nii eelajalooliste küttijate-korilaste elukohtade jäljed kui ka inkade impeeriumi aegsete asumite kohad. Oru pikkus on 150 kilomeetrit ning igas teepealses asulas on võimalik tunnetada sellist hispaaniaeelse kultuuri tugevat olemasolu. Siin Loode-Argentiinas ongi kõige suurem pärismaalaste kontsentratsioon kogu riigis ning mägirahvad on üsna tugevalt oma kultuuris ja traditsioonis kinni. Räägitakse oma keelt, lauldakse „isalt-pojale“ pärandatavaid laule, kantakse oma rahvarõivaid ning peetakse omi pühasid. Katoliiklus on küll peamine usund, kuid seda on kohandatud vanade usundite võtmes. Seda kõike on ääretult huvitav ise näha ning seetõttu me selle retke ka ette võtsime.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqsOD77xH6EJ6VhyphenhyphenHE0bGK6PNruk-5Sj_pGJaTwZVN9OSgpn6Mz-7cnrzCe77K8H_wYP1xB5AE6Dzzu9ipoRp7IFFKNzWxHuYETV-d3Ycqz-IGlOyzHFAlcaYrcmXiVOLjAJSBc0G36Bc/s1600-h/ARG+089.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqsOD77xH6EJ6VhyphenhyphenHE0bGK6PNruk-5Sj_pGJaTwZVN9OSgpn6Mz-7cnrzCe77K8H_wYP1xB5AE6Dzzu9ipoRp7IFFKNzWxHuYETV-d3Ycqz-IGlOyzHFAlcaYrcmXiVOLjAJSBc0G36Bc/s320/ARG+089.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363220456600858114" border="0" /></a>Ja autoga retk sellises kohas on sisuliselt ainuvõimalik, mis täieliku naudingu annab. Saab sobivates kohtades kinni pidada, mida me ka tihti kasutasime. Uurisime õitsvaid kaktuseid ja üldse sealset taimestikku – enamus taimedest omas suuremaid või väiksemaid okkaid, seega tasus olla ettevaatlik. Avastasime, et need suured kolmeharulised kaktused olid väga tihti pesapaigaks herilastele ja sipelgatele – nimelt on kaktused suhteliselt õhulise tüvega ja seetõttu putukate pesa jaoks ideaalsed.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgG9dLgYRJU8vfyY_3I3CH6ATVWZH4Ic36WQXJHu6Qeh7RY6Hj6czObGOoywft7C7Y1CpXZn2JFx1X8Bcl7mJLSwEhmH8SWAvyW62NtQS_SMpxsdNz807TYPMv5goTwb-64lZzQLPYIQGw/s1600-h/ARG+090.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgG9dLgYRJU8vfyY_3I3CH6ATVWZH4Ic36WQXJHu6Qeh7RY6Hj6czObGOoywft7C7Y1CpXZn2JFx1X8Bcl7mJLSwEhmH8SWAvyW62NtQS_SMpxsdNz807TYPMv5goTwb-64lZzQLPYIQGw/s320/ARG+090.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363221075250378114" border="0" /></a>Esimene linnake, kus me kinni pidasime oli Maimara. Selle asula suurim vaatamisväärsus oli tema külje all asuv värviline pastelsetes toonides mägi, mida nimetatakse ka Maalikunstniku Paletiks. Arvatavasti ei saa sellest mööduda ükski rändur, ilma et (kasvõi mõtetes) teeks paar pilti. Nii erakordne on see värvide mäng keset muidu tühja ja tuulist orgu. Tuulest rääkides, siis pealelõunal tekivad orus praktiliselt igal päeval üsnagi kõvad iilid, mis kergitavad üles tolmu ja liiva. See on ka peamine põhjus, miks autoga rändamine Humahuacas täieliku naudingu annab. Jalg- või mootorrattaga pead nii mõnigi kord trotsima üsnagi tugevat tuult ja/või liivapilvi.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh35KQx31blWSs-0ImDCexTPJHFO9hsoiOfDuL8yqA0wdXaevRYBM_08Wg3FJyyYNsmmiQmAI-7PrEOECLC9uehfNlIggYvQezJTZq99Qdpg36d2aOy9euAkXhLyReAxWKb-k9ExLwPvGI/s1600-h/ARG+091.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh35KQx31blWSs-0ImDCexTPJHFO9hsoiOfDuL8yqA0wdXaevRYBM_08Wg3FJyyYNsmmiQmAI-7PrEOECLC9uehfNlIggYvQezJTZq99Qdpg36d2aOy9euAkXhLyReAxWKb-k9ExLwPvGI/s320/ARG+091.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363221646931932898" border="0" /></a>Maimara kultuur-antropoloogiline vaatamisväärsus on surnuaed, mis on ehitatud mäe otsa, kõrgele linna kohale. Ka seal (nagu pealinnaski) on kombeks matta inimesed sarkofaagidega maapinnale. Kuiv ja kuum kliima aga ei lase loomulikel protsessidel areneda, mistõttu toimub kaante all aeglane mumifitseerimine.<br />Muide enamus linnasid asuvad Rio Grande jõe ääres, mis märjal perioodil on tõeliselt lai ja kiirevooluline jõgi. Kuna meie külaskäik langes risti vastupidisesse aega, siis väike veenire ja lai kivine säng lasi vaid aimata oru ühe elutooja mõõtmeid.<br />Järgmine peatus oli Tilcara, mis asus juba 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Linnas oli väga hea kohaliku hispaaniaeelse kultuuri muuseum - Museu Arqueologico Dr Eduardo Casanova. Selles oli põhjalik ülevaade kunagiste põlisrahvaste – Omaguacade – ajaloost, kultuurist ja elukommetest. Omaguacade nime alla koondus kokku ca 300 erinevat suguharu.<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis539XNrq0HlBbX664o4HIWIWoYmZFfKQZwHLNS9o4c0qlbG1B1wOsVvklJSlC5SlYIuGbAuDW9C36nQaJBs4AehBw67LahgZE92l_zvVUm91-Ef8RdxilH-W0VxEwKrTYTSJTtEtO5do/s1600-h/ARG+092.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis539XNrq0HlBbX664o4HIWIWoYmZFfKQZwHLNS9o4c0qlbG1B1wOsVvklJSlC5SlYIuGbAuDW9C36nQaJBs4AehBw67LahgZE92l_zvVUm91-Ef8RdxilH-W0VxEwKrTYTSJTtEtO5do/s320/ARG+092.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363222932151366226" border="0" /></a> Muuseumisse oli välja pandud hulk leide, mis tulid välja Tilcara lähistel asuva Pucara de Juella nimelise küla arheoloogiliste väljakaevamiste käigus. Muuseumi tagaaias oli isegi näha kunagise elamu makett – et kus on tulease, kus magamisase, kus söögikoht jne. Muuseumis ei ole näha ainult lähiümbruse ajalugu vaid kogu regiooni hõlmav väljapanek, kusjuures päris palju kraami on ära toodud Buenos Airese Etnograafiamuuseumist. Näiteks on seal eraldi saalid Boliivia, Tšiili ja Peruu jaoks.<br />Omaguacode kohta aga veel selline huvitav fakt, et kuna nad oli harjunud raskusi kandma nii, et raskus (kivi, korv jne) oli seljas ning vitstega kinnitatud ümber pea (raskus seega vajus laubale), siis praktiliselt kõikide väljakaevatud kolpade otsmikuosad olid lamedad. Deformeerunud raskete koormate veost.<br />Tilcaras sai läbi astutud ka käsitööturult, mis täiesti mugavalt asus kohe muuseumi ukse ees asuval linnakese keskplatsil. Seal müüsid kohalikud naised kohalikku käsitööd ning seda võimalust ei saanud me jätta kasutamata. Oli küll siesta aeg, kuid mõnede lettide taga siiski leidus ka müüjaid. Abikaasa soetas enesele mõnusa sooja pontšo (38$) ja kaelaketi (6$).</div><div align="justify">Ennem järgmisesse linnakesse jõudmist ületasime ka ühe nähtamatu vaatamisväärsuse, mis siiski oli nähtavalt ühes kohas ära märgitud. Kõik teavad gloobusel ja maakaartidel olevaid pikkus- ja laiuskraadide jooni, tähelepanelikum vaataja leiab sealt ka 2 pöörijoont – Kaljukitse pöörijoon ja Vähi pöörijoon. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoa5EG9DOtWF26zUTnF6B4RV6aQE7GuLR1ROKoO9w3PfNor9JzVCk6Jkn5i1iuIbAmkNg1XnfZtzaxHWk4unnpv9mAwJspZHRDRY0e3KuXtgtEuECzTpsTsd1GhbRZJqEQA7vwJA9E1m4/s1600-h/ARG+093.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgoa5EG9DOtWF26zUTnF6B4RV6aQE7GuLR1ROKoO9w3PfNor9JzVCk6Jkn5i1iuIbAmkNg1XnfZtzaxHWk4unnpv9mAwJspZHRDRY0e3KuXtgtEuECzTpsTsd1GhbRZJqEQA7vwJA9E1m4/s320/ARG+093.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363223862511273906" border="0" /></a>Just Kaljukitse pöörijoon oli see, millest me üle sõitsime. Labaselt seletatuna tähendab see seda, et Kaljukitse pöörijoon on lõunapoolseim koht, kus päike võib keskpäeval paista lagipähe. See juhtub talvisel pööripäeval, mil lõunapoolkera on päikese suhtes kõige rohkem kaldes. See konkreetne pöörijoon läbib muuhulgas veel näiteks Namiibiat, LAV-i, Madagaskarit, Tšiilit, Paraguayd ja Brasiiliat. Sealt lähedalt avanes ka väga hea vaade tagasi orule ning samuti oli hästi näha kuidas pilved ümbritsevad sissepääsu Humahuaca orgu.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3GzohpsVXPjKzMjZ2gwmH5HEQtifZQk2pNDywQ0P0RVpBU7seXjhn0nKHEdVwiWQ6TMBtyVn1woiKMKi03rfY3EdICTaD4w0YgIsTXMUmP0W2OL6RtGgh8LDg7o1K-e3B2bPt3_G4nwQ/s1600-h/ARG+094.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj3GzohpsVXPjKzMjZ2gwmH5HEQtifZQk2pNDywQ0P0RVpBU7seXjhn0nKHEdVwiWQ6TMBtyVn1woiKMKi03rfY3EdICTaD4w0YgIsTXMUmP0W2OL6RtGgh8LDg7o1K-e3B2bPt3_G4nwQ/s320/ARG+094.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363225059750974354" border="0" /></a>Aga peale pöörijoont olimegi juba Humahuacas, kuhu oli plaan ka ööseks jääda. Esmalt tiirutasimegi veidi ringi, et üles leida seda hotelli, mis meil LP-s silma oli hakanud kui normaalne. Tegime mitu tiiru linnakese keskuses, kuid ei leidnud õiget tänavat üles. Siis lõpuks keerasime õiges suunas (hotell asus hoopiski keskusest teisel pool jõge) ning pärast mõningast rappumist kuumaastiku meenutaval teel olimegi <a href="http://www.hostalazulhumahuaca.com.ar/">„Hostal Azuli“</a> ukse juures. Nimele vastavalt oli maja sinist värvi ning hoolimata asukohast (täiesti linna ääres – hotelli taga algas juba mägi), oli tegu väga õdusa võõrastemajaga. Ikka hispaania stiilis – suur sisehoov ja toad selle ääres. Peremees oli lahkus ise ning lasi meil ise valida, et millist tuba tahtsime. Tegemist oli perehotelliga selle kõige paremas mõttes – kõikides tubades erinev, kuid ajalooga mööbel. Lisaks oli kasutatud kaunistuseks palju kohalikku käsitööd – kõik oli puhas ja korras. Olime teinud väga hea valiku ning 150$ öö eest maksta ei olnud üldse mitte palju.<br />Aga väga pikalt me seal esialgu ei viibinud, sest kõht oli hirmus tühi, seega põrutasime kesklinna tagasi. Hilisele pärastlõunale/varajasele õhtutunnile kohaselt (kell oli 5-6), olid enamus restoranidest tühjad. Küsimise peale siiski öeldi, et loomulikult me pakume süüa. Kuna meie valitud restoran ise oli traditsiooniliselt sisustatud – kaktusepuust lauad ja toolid, toolid olid kaetud paksude alpaka- ja laamanahkadega – siis otsustasime tellida ka midagi kohalikku. Grillitud laama sobis selleks otstarbeks suurepäraselt. Mina valisin ploomikastmes laama ning abikaasa valges kastmes. Toitude saabumisel ja maitsmisel selgus, et õige valiku olin teinud mina. Valge kaste oli mingi suhteliselt maitsetu lurr – ploomidega praetud laama aga viis keele alla. Maitse oli sellel karvaloomal üsna sarnane meie regiooni karvaloomale – lambaga.<br />Seal söögikohas üritas meiega aktiivselt sõbruneda omanike koer ja seda täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel. Soov oli saada mõni tükike liha taldrikust endale. Alguses istus niisama laua kõrval ja vaatas kurva pilguga otsa. Kui see ei mõjunud, siis tuli ja pani koonu laua ääre peale, ise pidevalt kurvalt otsa vaadates. Kui see ei mõjunud, siis tuli ja pani koonu sulle sülle ja vaatas kurbade silmadega otsa. Aga ka see ei mõjunud. Jäime enestele kindlaks ja koerale laualt toitu ei andnud. Viimase meeleheitliku katsena proovis ta mängida haletsuse asemel lõbususele ja jooksis rõõmsalt edasi-tagasi ning jäi siis rõõmsa näoga ja saba liputades laua juures seisma. Null. Ikka ei saanud midagi. Selle järel andis koer alla ja lonkis kamina kõrval asunud sohvale tagasi. Kogu tsirkus algas uuesti järgmiste klientide saabumisel.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfyuejXtE0iCAhr0sV8MiyDU9fYmPJEAEBDmy9GpIeeIi7iqRH3b6XVwGvgGNFS42zS61wEVYKkIgxSHUUxxArevTB3e_ulsipgiO2TzQNDppMVTffDK6B79eEs-R9Fhvz6XpmmCiYSFg/s1600-h/ARG+095.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfyuejXtE0iCAhr0sV8MiyDU9fYmPJEAEBDmy9GpIeeIi7iqRH3b6XVwGvgGNFS42zS61wEVYKkIgxSHUUxxArevTB3e_ulsipgiO2TzQNDppMVTffDK6B79eEs-R9Fhvz6XpmmCiYSFg/s320/ARG+095.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363225992589232354" border="0" /></a>Pärast kõhu täitmist astusime läbi veel ühest kohalikust vürtspoest ning täiendasime varusid. Vaatasime veidi ka linnas ringi, kuid midagi eriti rabavat ei leidnud. Linna keskele oli ehitatud täiesti sobimatu monument pärismaalastele – tohutult suured „tüüpiliste indiaanlaste“ kujud koos massiivse treppide galeriiga. See sobis siia väikelinna nagu sea selga sadul.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgefQwIFilCl3m7RA0Wfs8bhn9mrdYvO0MxjNujw3oQAVh42Qsjt4BgUDzUdh0smj_EOrxNL2mXoP6zHWVI1TKJLGaRCnBN-EBUf8n0ur8aYTGncV0_aKkBhc7yzULtd-ubJ4jpv4sa_M/s1600-h/ARG+096.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjgefQwIFilCl3m7RA0Wfs8bhn9mrdYvO0MxjNujw3oQAVh42Qsjt4BgUDzUdh0smj_EOrxNL2mXoP6zHWVI1TKJLGaRCnBN-EBUf8n0ur8aYTGncV0_aKkBhc7yzULtd-ubJ4jpv4sa_M/s320/ARG+096.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363226771772338514" border="0" /></a>Samas seal lähedal oli jällegi üks väga kaunis koloniaalstiilis kellatorn ja kirikuhoone, kirikus käis parajasti jumalateenistus ning selle kaja kaikus vaikselt üle õhtupimedusse mattunud linna. Ringi jalutamine kusjuures väga raske ei tundunud, hoolimata sellest, et olime ca 3000 meetri kõrgusel. Hoiatati küll, et tasub käia aeglaselt ja võib tekkida hapnikuvaegus, kuid ilmselt olime Saltas juba piisavalt aklimatiseerunud.<br />Hotelli tagasi jõudes lõime korgi pealt ühel valgel veinil ja otsustasime minna välja vaatama ning pildistama lõunapoolkera taevast. Kui peremees nägi meid aparaati üles sättimas, kustutas ta kõik välituled ära, mis tegi meie missiooni palju kergemaks. Mõned pildid tehtud algas aga lähedal põõsastes mingi ragin, mille peale panime fotokola kokku ja tõmbusime tagasi toa turvaliste seinte vahele. Pagan teab, mis seal oli. Põõsaste taga asus ju metsik loodus ning mis iganes see seal ragistas, ajas ta lähimate majade koerad igatahes pöördesse. Kuigi oleme loodusesõbrad, siis öise kohtumise soovi meil mõne kohaliku kiskjaga ei olnud. Lõpetasime rahulikult ära selle veinipudeli ning tõmbasime päevale joone alla.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-69253700435725970752008-10-16T18:37:00.026+03:002009-08-15T00:22:50.026+03:0028. oktoober - Purmamarca, Salinas Grandes, Cerrillos<div align="justify">Bioloogiline äratuskell tirises jälle 8.30, ega keegi ei oska öelda kuidas seda muuta annab? Tahaks mõni päev veidi kauem ka magada. Aga no mis teha – ärkamisaja järgi võib praktiliselt kella õigeks panna. Pärast enda kasimist läksime uurima, et mida siis siinkandis hommikusöögiks pakutakse. Pakuti seda, mida paljudes kohtades mujalgi – kohvi ja saiakesed moosiga. Erinevus oli ainult selles, et kogu kraam (kaasa arvatud nõud) olid omatehtud. Söögitoas riiulitel oli ka näha, et mida siis „Hostal Azuli“ meeskond toodab – kümneid erinevaid sorte moose ning suurt hulka põnevaid tasse ja taldrikuid. Kõiki oli võimalik ka mõõduka tasu eest enestele soetada, kuid moosid ja savinõud kahjuks meie reisistiili juurde ei sobinud. Koju jõudmise ajaks oleks moos ilmselt võrdselt laotunud üle terve kohvri ning savinõud lagunenud algosadeks. See eest proovisime seda kohalikku moosi hea meelega hommikukohvi kõrvale – virsiku ja mingi muu vilja segamoos oli igastahes väägade maitsev ning seda enam kahetsesime, et seda koju ei saa kaasa osta.<br />Hommikulauas avastasime, et me siiski ei olnud ainsad külalised hotellis, <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjm1V5cvprVllMou6zJCh3LC9GrSDtfLjYfYDgJRho3VVi-1x8leLRXdKnHfq_-yNTXvJaRHsKqwTHiczGjpwdBFZxa4hZVcAjTy-ka-4728HWPKOtSF3h6bTZa-6B2AAP_kwbn58xYQes/s1600-h/ARG+097.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjm1V5cvprVllMou6zJCh3LC9GrSDtfLjYfYDgJRho3VVi-1x8leLRXdKnHfq_-yNTXvJaRHsKqwTHiczGjpwdBFZxa4hZVcAjTy-ka-4728HWPKOtSF3h6bTZa-6B2AAP_kwbn58xYQes/s320/ARG+097.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363946365864906034" border="0" /></a>päris mitu tuba oli inimesi näis. Eranditult kõik olid kohalikud st argentiinlased. Pärast hommikusööki tõstsime oma kraami autosse, maksime ära öö eest, tegime õues kasvanud kaktuseõiest pilti ja läinud me olimegi.<br />Võtsime suuna tagasi e siis sõitsime uuesti läbi kogu Humahuaca oru. Meie esimeseks peatuskohaks oli Purmamarca, mis asub oru alguses, peateest veidi kõrval. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEBTARgaKVywOVuO1w-xli7oXRbYwpOwp5vFRaZmX11jj3_9BgMc0VTLSHq0sSKoM6CzjyUhVUXU646_k9Ls8LHTUII3yWXBKadUExSAI5yMK7Ja0uyZkhFm9p6EVISGgQSRYh_6NJiyM/s1600-h/ARG+098.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEBTARgaKVywOVuO1w-xli7oXRbYwpOwp5vFRaZmX11jj3_9BgMc0VTLSHq0sSKoM6CzjyUhVUXU646_k9Ls8LHTUII3yWXBKadUExSAI5yMK7Ja0uyZkhFm9p6EVISGgQSRYh_6NJiyM/s320/ARG+098.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363947869292433858" border="0" /></a>Selle linnakese peamine vaatamisväärsus on „Seitsme Värvi Mägi“ ning kõrval olev pilt annab ilmselt veidi aimu, et miks seda nii kutsutakse. Pildistamise ajal ujusid meile külje alla kohalikud vanamammid, kes pakkusid müügiks oma näputööd. Kuna küsitud hind oli ostja jaoks väga soodne (ca 2$ ühe rahvarõivis miniatuurnuku eest), siis abikaasa ostis mõned. Linna sisse otseselt piltide tegemiseks keerama ei pidanud ja kuna meil oli tänase päeva eesmärk hoopis mujal, siis seda alguses ka ei teinud. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgldDkFmexFCFxiuRWZ_K40bCuftTaCYs5wtUGG3L2wshDhuUyLS8Vkxln4KGWFRtG39OsTc07GppCuR7VPeOOR31lCGPlfQ6QT9p0oRMdMiWyXuv-tjtpTaS54n187sedX0spz8DQeUIc/s1600-h/ARG+099.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgldDkFmexFCFxiuRWZ_K40bCuftTaCYs5wtUGG3L2wshDhuUyLS8Vkxln4KGWFRtG39OsTc07GppCuR7VPeOOR31lCGPlfQ6QT9p0oRMdMiWyXuv-tjtpTaS54n187sedX0spz8DQeUIc/s320/ARG+099.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363948439072140018" border="0" /></a>Sõitsime hoopis seda kõrvalteed pidi edasi. Tee oli jällegi praktiliselt tühi ning hakkas vaikselt kerima mäkke. Ja vaated olid jälle sellised, mida sõnadesse panna ei anna. Jälle kõikvõimalikes värvitoonides mäed (kollasest lillani, rohelisest siniseni), võimsad järsakud, horisondini ulatuvad tipud jne.<br />Ja kui ma ütlesin, et tee hakkas kerima mäkke, siis ma pidasin silmas ikka tõsist ronimist. Purmamarca asus 2192 meetri kõrgusel, peagi jõudsime aga Altos del Morado mäeseljakule, kus kõrguseks näitas pannoo 4170 meetrit. Pole paha tõus ütleks mina -2 kilomeetrit vertikaalset tõusu autoga oli ikka omaette katsumus. Iga kurviga muutusid vaated üha võimsamaks ja võimsamaks ning tihti sai kinni peetud ja jälle fotokat ruunatud. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5RNJ6hrm3bgaxXkKEmG5XiZ3MIA_jkIxP2kQKTWzb0yFZGS0cM1nqHDRNJViq7lW_nr_yEh7erD6MWN9M14TZfn6m1etZRre1FrMxbY44Cxz5nevajW11QIfQZx_ayc8YvLBzuNW0zTI/s1600-h/ARG+100.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5RNJ6hrm3bgaxXkKEmG5XiZ3MIA_jkIxP2kQKTWzb0yFZGS0cM1nqHDRNJViq7lW_nr_yEh7erD6MWN9M14TZfn6m1etZRre1FrMxbY44Cxz5nevajW11QIfQZx_ayc8YvLBzuNW0zTI/s320/ARG+100.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363949149845635906" border="0" /></a>Ühel hetkel aga enam autost välja ei kippunud, sest „madalal“ Purmamarcas olnud kuumad suvekraadid olid asendunud palju külmemate temperatuuridega ning väljas lõõtsus ka juba väga kõva tuul. Kõige kõrgemas punktis näitas auto temperatuurimõõdik välistemperatuuriks 12 kraadi Celsiust. Ning kui sinna juurde lisada lõikav tuul, siis on ehk arusaadav miks T-särgi ja lühikeste pükstega turist ainult autos istudes fikseeris oma isikliku kõrgusrekordi (st maapinnalt lahkumata saavutatud kõrgeim kõrgus).<br />Aga see kõrge tipp ei olnud mitte eesmärk omaette vaid lihtsalt üks punkt teekonnal teisel pool mäeahelikku asunud soolaväljadele. Teisel pool mäeseljakut muutus ümbrus nagu noaga lõigatult – igasugune loodus praktiliselt kadus ja selle asemel oli kollast värvi kiviklibuga kaetud tühermaa sinnani kuni silm ulatus. Soolavälju aga ei paistnud kusagil. Vahepeal tekitas see keset ei midagi olek ka muret, sest auto kütusemõõdik hakkas vähenema tohutu hooga. Õnneks oli see seotud peamiselt sellega, et autol oli mäkkesõidul nokk kogu aeg ülespoole ning seetõttu kütusemõõdik näitas veidi valesti. Mäest alla sõites aga oli mõõdiku järgi paak jälle täis :) Selles mõttes muidugi tasub järgida soovitust, et igal võimalusel paak bensiini täis võtta, sest sellest kohast, kus me hetkel olime, asus lähim bensujaam rohkem kui 100 km kaugusel.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQK6Hdrv1kWGcHyxpTEksfA5GnryY9njlEuQkSTi9tKyOOWyPAV8ZqoW_YVngHdF4sdoSsT2vwjhOoEvowr6yBvYhFSRtwj5M2rA3uBmw2L_beAlIrmwoT9Vk1ka52X2uXs0JQFv_gcaw/s1600-h/ARG+101.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhQK6Hdrv1kWGcHyxpTEksfA5GnryY9njlEuQkSTi9tKyOOWyPAV8ZqoW_YVngHdF4sdoSsT2vwjhOoEvowr6yBvYhFSRtwj5M2rA3uBmw2L_beAlIrmwoT9Vk1ka52X2uXs0JQFv_gcaw/s320/ARG+101.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363950133447247826" border="0" /></a>Kui ma ennem ütlesin, et praktiliselt kogu elus loodus oli kadunud, siis midagi ikkagi ka oli. Meie sattusime peale ühele metsikule <u>alpakade või siis vicunade</u> karjale ning ühes kohas tatsasid ringi ka eeslid. Kui eeslid olid ilmselt ikkagi kellegi omad ning nemad oma elukohta valida ei saanud, siis karvastest lambasugulastest oli palju raskem aru saada, et miks nad on sellise karmi keskkonna omale koduks valinud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjW-06R75_47bfyiQl1lwNIZSRtvzJFPw2Fn5bQE8z5QzJctt0ODlmRoDKISOiQam4CaaiVVGRT-f0Qqj5KbG2kDt_VgZfRzXlJYRNnIpCm0yYP8R278iFbVe2b7nYzElpUPB4f9oLRo8g/s1600-h/ARG+102.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjW-06R75_47bfyiQl1lwNIZSRtvzJFPw2Fn5bQE8z5QzJctt0ODlmRoDKISOiQam4CaaiVVGRT-f0Qqj5KbG2kDt_VgZfRzXlJYRNnIpCm0yYP8R278iFbVe2b7nYzElpUPB4f9oLRo8g/s320/ARG+102.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363951192215542306" border="0" /></a>Peagi aga paistis meile mägede vahelt kätte suur valge triip – „<em>Salinas Grandes</em>“ e siis „Suur Soolajärv“ oli lähedal. Pärast ca tunniajast sõitu selgus, et pole see nii lähedal midagi. Mägedest alla platoole jõudes ning mööda lõpmatusse kaduvat joonsirget teed sõites ei osanud ühel hetkel enam üldse arvata, et kui kaugel miski on. Polnud praktiliselt ühtegi pidepunkti. Ühel hetkel aga siiski jõudsime paika, mida ilmselt võis pidada keskuseks. Igatahes oli seal parkla ning lähedal toimus hoolega soola kuhjamine ning ära vedamine.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBEHxclR-vR7VqJiv3WaZTNGTGgYsdUGTgWzgPh3hywRVjbGce7Iog9_vqr7nrUImWhs4lNqj37-tvb-aqIdr8GXYd1n1c8sp7KKl5f04Tiah-KIhyphenhyphenuatQ4KxdiUnxnU3eb_38C1JPKj0/s1600-h/ARG+103.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBEHxclR-vR7VqJiv3WaZTNGTGgYsdUGTgWzgPh3hywRVjbGce7Iog9_vqr7nrUImWhs4lNqj37-tvb-aqIdr8GXYd1n1c8sp7KKl5f04Tiah-KIhyphenhyphenuatQ4KxdiUnxnU3eb_38C1JPKj0/s320/ARG+103.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363951993188454706" border="0" /></a>Inimesed tavaliselt teevad kõikvõimalikku enetele vajalikku nodi käepärastest asjadest. Selles kohas oli ainsaks käepäraseks asjaks sool, seega oli seda ka kasutatud. Väike söögikoha ja turismiinfo majake parkla kõrval – soolast (katus oli küll teisest materjalist), teeviidad – soolast, kaunistuseks mõni elusuuruses laama vms kuju – ikka soolast. Kui nüüd mõni peensoola paki peale mõeldes arvab, et „Mida kuradit?“, siis pigem tasub mõelda selles suunas, et looduses esineb soola ka väga suurte kamakatena, mis kindlasti näppude vahel peenteks teradeks ei pudene.<br />Kuna ennem polnud soolaväljadel au käia olnud (kuigi neid esineb teatud kogustes isegi Euroopas), siis tundus kõik väga põnev. Autost väljas läksid silmad nii kissis kui võimalik – taevas praktiliselt pilvi polnud ning maapind oli valgele üsna lähedast värvi. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4-J1-5kxsA3C81_KWB3ixXQq-Dreihyphenhyphen0QMl_GewoRx_dl-f2QtAKqXFu_1P1_iPttgdH7Z7_ZBj-wM6oQNzWqVAixFxj-GNakoqrr6ivUNcBDlvfcOsvbTQ47TfrNOC-SwU-nf6WNSko/s1600-h/Salinas.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 420px; height: 93px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4-J1-5kxsA3C81_KWB3ixXQq-Dreihyphenhyphen0QMl_GewoRx_dl-f2QtAKqXFu_1P1_iPttgdH7Z7_ZBj-wM6oQNzWqVAixFxj-GNakoqrr6ivUNcBDlvfcOsvbTQ47TfrNOC-SwU-nf6WNSko/s400/Salinas.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363957009722972034" border="0" /></a>Selline kombinatsioon andis sama tulemuse, mis talvel Eestis päikeselise ilmaga lumisel väljal seistes. Ilma päikeseprillideta oli valus. Tatsasime seal veidi ringi ja vaatasime kuidas see soolategu siis käib. Parkimiskohale üsna lähedal käis üsna massiivne tootmine – maapinnast oli suudetud välja võluda väga suur hulk soola, mis oli siis kuhjatud tohututesse hunnikutesse. Ja kaevandamist siin jagus, sest sellist kvaliteetset ja kaevandatavat soola jagus 12000-le hektarile.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIYlLsMcdhcBi4viJK6nnE5bsDfRdK_1BnXMOSV9kc_lDD1rUvEbjj8u7aAW2khjAuSNHXstaOwi1zVWD5_3YLufLQU58bHRM5G8TshACWN3zf5iU99xsCx3Z1yTriEGMU_QuUNsplNNQ/s1600-h/ARG+104.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIYlLsMcdhcBi4viJK6nnE5bsDfRdK_1BnXMOSV9kc_lDD1rUvEbjj8u7aAW2khjAuSNHXstaOwi1zVWD5_3YLufLQU58bHRM5G8TshACWN3zf5iU99xsCx3Z1yTriEGMU_QuUNsplNNQ/s320/ARG+104.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363958312947958914" border="0" /></a>Soolaväljad tekivad siis kui soolade või mineraaliderikas vesi voolab järve, aga sealt enam ära voolata ei saa (nt järv on keset mägesid). Vesi aurustub ning alles jääbki sool. Ka seal paistis mõnest pinnasesse tehtud august veesilm. Olime selleks soolajärve külastuseks valmistunud nii, et võtsime jalutuskäigule kaasa tühja 1,5-liitrise veepudeli. Selle kuhjasime seal ühes kohas soola täis ning osati kasutame seda söögitegemises siiamaani. :)<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizK03_uBcL4wOTQeCnlBUKdRIrCPbR_-B0iLUMfGuzBu94G0wGh5FCugMgFKgeS8He_4LiwUgMpvqM12VT464LHlJ66l4DFTYF96Gkydy1ZlxctpD1HVE7o8ufsGyfw2ofSJd2erNHJz4/s1600-h/ARG+105.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizK03_uBcL4wOTQeCnlBUKdRIrCPbR_-B0iLUMfGuzBu94G0wGh5FCugMgFKgeS8He_4LiwUgMpvqM12VT464LHlJ66l4DFTYF96Gkydy1ZlxctpD1HVE7o8ufsGyfw2ofSJd2erNHJz4/s320/ARG+105.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363964693618825330" border="0" /></a>Aga ega see töö seal meelakkumine polnud, pigem selline soolalakkumine. Päeval on kuum, pärastlõunal on tohutud tuuled ja õhtu/öösel jäiselt külm. Inimesed, kes seal kaevandamisega tegelesid, olid muidugi sellega oma riietusstiilis arvestanud. Kõik nägid välja nagu maanteeröövlid – turbani moodi asi peas, mustad päikseprillid ees ning rätik ka veel näo ees. Sisuliselt oli kogu nägu millegagi kaetud, sest kui siin pikalt tööd teha ja mõni kehaosa riide alt välja paistab, siis on selle ärapõlemine garanteeritud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibok8kTzP9DsFVCAZV8BupSYauPfBWbKjKrraL187XWbhQzFuk6hoO9paHn8EtjbopD8diu19cAuj2LY0FrsTCc_kDDsOsQVUt7sxHqFxamO-8hW70ocxPBGCgBRDo-v0bk_ZAfplE6wE/s1600-h/ARG+106.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEibok8kTzP9DsFVCAZV8BupSYauPfBWbKjKrraL187XWbhQzFuk6hoO9paHn8EtjbopD8diu19cAuj2LY0FrsTCc_kDDsOsQVUt7sxHqFxamO-8hW70ocxPBGCgBRDo-v0bk_ZAfplE6wE/s320/ARG+106.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363965456199504274" border="0" /></a>Nüüd kui meil soolategu selge (kraabi maapinnalt kokku ja pane pudelisse), nautisime veidi ka vaateid. Sügavsinine taevas, lõputu soolaväli ja kauguses paistvad mäed. Selline meeliülendav ja ka veidi hirmutav kombinatsioon. Peagi keerasime aga autonina tagasi mägede suunas ning tegime uuesti läbi võimsad tõusud ja langused. Mingit alternatiivset teed sealt ärasaamiseks polnud, seega pidime end kordama. Oli muidugi võimalik ka sama teed pidi edasi sõita, kuid siis oleks esimene asustatud punkt olnud juba Argentiina/Tšiili piir. Tšiilisse mineku plaani aga meil ei olnud.<br />Mägedes (ülesse sõites) jäi meie Meriva 1,8 liitrine mootor ikka väga lahjaks, tuli ikka väga kõvasti gaasi litsuda ja madalate käikudega sõita, et asjast asja saaks. Selle eest mäest alla läks see Argentiina Opel päris hästi. :P Kuna eestlasi väga mägedepoegadeks pidada ei saa (hoolimata sellest, et meile kuulub Baltikumi kõrgeim tipp), siis panid vaated meid jälle ja jälle ahhetama ning jälle ja jälle kinni pidama ja pildistama. Seetõttu läks see Purmamarcasse tagasi sõitmine ka kaasreisijale huvitavalt. Autojuhil oli niigi põnev kogu aeg.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjikHhj8x5icfpUQYXP0-V0lPf9678H4RgG2KbeC1EDGHrS1tXkM1VCcNRjCBhgu9S423REsNBRkmy4gAPPnECcI_SC0sXyFkXyWUa68MQjdRrF7UTilhBSFfEkcf8InOI3JWYKbVfQMMQ/s1600-h/ARG+107.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjikHhj8x5icfpUQYXP0-V0lPf9678H4RgG2KbeC1EDGHrS1tXkM1VCcNRjCBhgu9S423REsNBRkmy4gAPPnECcI_SC0sXyFkXyWUa68MQjdRrF7UTilhBSFfEkcf8InOI3JWYKbVfQMMQ/s320/ARG+107.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363966072011359474" border="0" /></a>Purmamarcas tahtsime külastada käsitööturgu, mille ka keskplatsilt kiirelt üles leidsime. Jällegi olime sattunud turule siesta ajal ning jällegi leidsime siiski müüjad, kes ei pidanud paljuks ka lõuna ajal klientidega tegeleda. Kusjuures seal ühe müüja juures asju proovides elasime läbi ühe huvitava fenomeni. Abikaasa proovis seal üht jakki ja teist jakki ning ütles mulle, et äkki oleks kapuutsiga parem (täitsa eesti keeles ütles). Ning hetk hiljem juba müüja pakkus erinevaid kapuutsidega kampsuneid. Abikaasa proovis selga ja ütles, et ilmselt lukuga oleks ikka parem. Hetk hiljem näitas müüja juba lukuga pusasid. Vot ei tea kuidas ta meist aru sai – kas sarnase häälduse või muu järgi, kuid see tundus antud hetkel ääretult müstiline. Hispaania keelega müüjannal väga hästi lood polnud, kõik rääkisid omavahel kohalikku keelt. Numbritega saime siiski kuidagi hakkama ning lõpuks ostiski abikaasa sellelt „mõtetelugejalt“ endale <em>muy lindo</em> alpakavillast kampsuni. Luku ja kapuutsiga. Eesti rahas ca 150 EEK.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvxbelnCYioSpx5EaY7BeTsDIgzBv8db7K3Hzk3CKu1OmYlu9UwglTQsZRKtnkzUaEW2rI_Xhq9Oq5pLPcadIjheUA6irz0HCLf9zm0NEl5_VtxCWMrQL9wVvqF5QizA0pDU4G778CE8M/s1600-h/ARG+108.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvxbelnCYioSpx5EaY7BeTsDIgzBv8db7K3Hzk3CKu1OmYlu9UwglTQsZRKtnkzUaEW2rI_Xhq9Oq5pLPcadIjheUA6irz0HCLf9zm0NEl5_VtxCWMrQL9wVvqF5QizA0pDU4G778CE8M/s320/ARG+108.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363966829708106002" border="0" /></a>Kui ostud tehtud, siis pidime jätma meile kustumatu mulje jätnud Humahuaca oruga hüvasti ning sõitma uuesti Salta poole. Seekord keerasime ka Jujuysse sisse, et ennem järjekordset serpentiinirallit auto kütust silmini täis võtta. Tänu naise oskuslikule kaardilugemisele, õnnestus meil linnast ka tankla kiirelt üles leida. YPF tankla teenindajatele oli meie külaskäik ilmselgelt päeva (võib-olla ka nädala) tipphetk, sest niipea kui ma autost välja astusin, hakkas küsimusi tulema kui oavarrest. Kust te tulete? Kui pikk ma olen (ca 2-meetrine pikkus tundub seal ilmaimena)? Kuhu lähete? Kuidas Humahuaca meeldis? Ilmselt jäi palju küsimusi ja veel rohkem vastuseid meie keeleoskuse taha, kuid sellegipoolest tanklast ära sõites lehvitas kogu personal meile rõõmsalt järele.<br />Tee Saltasse oli tuttav ja läks seetõttu kiirelt. Kuna viimase päeva-paari jooksul oli omajagu juba mägedes serpentiinidel sõidetud, siis oli tekkinud teatud vilumus. Oskasin juba oodata sigu, kitsi, hobuseid ja lehmi pimedate kurvide taga ning samuti läks mootoriga pidurdamine üsna libedalt (mäest alla minnes pidevalt pidureid tallates võid ühel hetkel nendest ilma olla). Saltasse jõudes parkisime auto ühte kesklinna parklasse ja läksime linna kuulsaimasse muuseumisse - <em>Museo de Arqueología de Alta Montaña</em> e <a href="http://www.maam.org.ar/">MAAM</a>. <img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 148px; height: 148px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH3ICBN5Qabj_C3LKcZY54-h00Udz-BKJLKs1O2v7JXIDcOTsVDpqEpRvVTsno0E62JFkrYGDgr5_sZ1Z9O0LewOc5mvkQSEZssmPYRE8vTkQ-D9lMYqyj8xvDICw1CQTonkU1U8nWG4I/s200/SK16.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5363979057981339426" border="0" />Eesti keeli siis Kõrgmäestiku Arheoloogiamuuseum. See oli Argentiinas praktiliselt legendaarne muuseum, sest MAAM on moodne (avatud 2004) ja täiesti unikaalse ekspositsiooniga. Muuseumi eesmärk on külastajatele tutvustada Inkade kultuuri ja pärandit. Muuseumi alustalaks on 1999.-l aastal 6739 meetri kõrgusel Llullaillaco (ketšua keeles "vesi valetab" või "mäluvesi") vulkaani tipust, iidsest pühapaigast, leitud kolme lapse muumiad. Kaks tüdrukut (6 ja 15-aastane) ning üks 7-aastane poiss. Tänu asukohale (maailma kõrguselt teine aktiivne vulkaan) olid kehad praktiliselt ideaalses olukorras ja täiesti mumifitseerunud. Nad olid ca 500 aastat tagasi ohverdatud inkade jumalustele ning nendega oli kaasa pandud üle 100 erineva objekti – kullast ja hõbedast kujukesed, tekstiilesemed jne. Muuseumis eksponeeriti nii esemeid kui ka muumiad (asusid kontrollitud temperatuuriga rõhukambrites). Lisaks sellele oli kõvasti rõhku pandud ka videoinstallatsioonidele ja interaktiivsusele (nagu moodsale muuseumile kohane). Saime ka teada teadmisi:<br /><span style="font-style: italic;">Kolumbuse-eelsed pärsimaalased pidasid Loodust pühaks ning eriti käis see mägede kohta, mida peeti jumalateks e "apusteks", kes kaitsesid kogukondi. Inkade riik tähtsustas seda vana kultust eriti ja ehitas seetõttu väikeseid ehitisi nende mägede tippudesse religioossete rituaalide jaoks. Need kohad on tuntud kui "Kõrgmäestiku pühamud".Ühest sellisest siis need muumiad ka leiti.<br />15-aastane tüdruk "Doncella" oli siis vanim ohverdatud lastest. Nägu oli tal punase värviga üle võõbatud ning tema huultelt leiti kokalehtede fragmente. On võimalik, et ta oli "Päikeseneitsi" e "aclla", keda hariti valitud seltskonnale mõeldud koolis "aclla huasis" - spetsiaalses priviligeeritud kohas teatud Inkade naiste jaoks. </span><br /><span style="font-style: italic;">6-aastane tüdruk - "Kiire tütar" - leiti istumas, jalad konksus, käed osaliselt puhkamas jalgadel ning pea püsti vaatamas edelasse. Annid, mis olid kaasa pandud tema teekonnale jumalate juurde, olid miniatuursed kullast, hõbedast ja merekarpidest vidinad, keraamika, toit ja riidetükid. Nimi tuleneb sellest, et ta oli mingil hetkel oma 500 aastases ajaloos saanud pikselöögi.</span><br /><span style="font-style: italic;">Poiss oli peaaegu 7 aastane ning ta leiti istumas hallilt riidetükilt, nägu päikesetõusu suunas. Nagu kõikidel inkade eliidi meessoost isikutel, olid tal lühikesed juuksed ning sulgedega kaunistus hoidis kinni pea ümber seotud lingunööri. Kaasa pandud asjade hulgas oli näiteks miniatuurne laamade karavan, mida juhtisid inimeselaadsed kujukesed uhketes kostüümides.</span><br /><span style="font-style: italic;">Iga ese, mis laste juurest leiti omas mingit tähendust ja spetsiaalset sõnumit vastavalt selle eseme materjalile, värvile, funktsioonile või positsioonile laste suhtes.</span><br />Väljapanek oli seega huvitav, kuid veidi ka õõva tekitav. Siiski on see kindlasti külastamist väärt.<br />Hoolimata äsjasest kogemusest, söögiisu see meilt ära ei võtnud. Läksime sööma ühte Iiri pubisse, mis asus suhteliselt keskplatsi lähedal. Mina võtsin loomaliha ning abikaasa kana seentega. Minu lugemist mööda oli see kolmas kord järjest, mil ta suutis oma söögivalikuga alt minna. Tema hinnang sellele praele kahjuks trükimusta ei kannata. Argentiinlased on väga head grillijad (eriti loomaliha), kuid muud toidud ei kipu väga välja tulema. Või on meil siis olnud niipalju ebaõnne.<br />Õhtu veetsime veel Saltas mööda poode kolades ning auto juurde jõudsime päris suurte kandamitega (vesi+söögikraam+mõned riidehilbud). Selleks ajaks oli läinud ka pimedaks. Just õige aeg hakata öömaja otsima. Kuna suurde linna ei tahtnud enam jääda, siis otsustasime, et sõidame lõuna poolt linnast välja ja otsime esimeses asulas endale öömaja. Tuli välja, et see ei olnudki nii lihtne. Esimese linnas Cerrilloses oli küll silt, et hotel, kuid selle järgi sõites ei jõudnud me mitte kuhugi välja. Tegime päris mitu tiiru, no ei leidnud hotelli. Sõitsime edasi, järgmine koht oli La Merced ning sealt linnakesest ei leidnud isegi ühtegi silti, et siin mõni võõrastemaja on. Kuna me seda ei uskunud, siis küsisime kohalike politseinike käest. Nood ei teadnud ka, et La Mercedis kusagil hotell oleks, küll aga olid nad kindlad, et Cerrilloses on. Sõitsime siis tagasi Cerrillosesse ja ühel hetkel abikaasa hüüatas, et pea kinni. Ta oli näinud B&B silti ning tuli välja, et ta ei eksinud. Väike, peaaegu nähtamatu sildike tõepoolest seal oli ning kella lastes ka peremehega jutule sai. Tuli välja, et see Bed & Breakfast kuulub ühele inglise härrale ja tema argentiinlannast abikaasale. Nad oli väga rõõmsad, et saavad ühe toa jälle välja üürida. Tegemist oli tänava poolt vaadates tagasihoidliku elumajaga, kuid sisse astudes avanes meie ees üsna suure krundiga <em>estancia</em> mitmetoalise õuemaja ning suure kõrvalhoonega, mida omanik nimetas töötoaks. 150$ eest saime oma kasutusse ühe toa koos vannitoaga, mis oli sisustatud hoolikalt valitud antiikmööbli ning kohaliku käsitööga. Pererahvas oli ülevoolavalt sõbralik ja kutsus meid ka peamaja vaatama – kõik oli väga avar ja kaunis. Tuli välja, et nad olid selle B&B avanud mais ning loomulikult olime me esimesed eestlased. Eestit nad teadsid, sest nende Londoni maja oli välja üüritud leedukatele :P Õhtu lõpetasime aias tähti vaadates ja õlut rüübates. Natuke arvustasime ka asukohavalikut. Kuna Argentiinas tundub sarnaselt Mehhikole kombeks olevat oma valdused kõrge müüriga (no sellise 2-3 meetrise kivimüüriga) eraldada, siis maanteelt sisse kostuv müra otsekui võimendus. Ei olnud kõige vaiksem koht, kuid selle eest oli kogu elamine tehtud väga ilusaks. Kokkuvõttes jäime rahule – oli ju vahepeal selline tunne, et ei leiagi öömaja.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-39544653750559091722008-10-16T18:35:00.034+03:002009-08-15T10:44:27.337+03:0029.oktoober - Cafayate org, Quilmes, Hualfin<div align="justify">8.30, nagu ikka. Tegime end kiirelt korda pärast mida kutsus Nick (nii oli peremehe nimi) meid hommikust sööma. Väga personaalne teenindus ütleks mina, sest teisi külalisi neil majas polnud. Omanik oli oma maja sisustanud väga suure kirega, sest praktiliselt iga mööblitüki kohta oskas ta rääkida, et kust ta selle sai ja mis oli selle ajalugu. Saime detailse ülevaate (sh näidati ka pilte), et milline maja ennem oli (no täielik sara oli) ning mis ta kõik siin ära teinud. Krundil ringi jalutades avastasime, et tagaaias oli veel ka bassein – ideaalne. Rääkisime veel pikalt sellest, et kus tema Ladina-Ameerikas reisinud on ja millised olid meie kogemused ja plaanid Argentiinaga. Meie reisiplaani kiitis ta heaks ning lubas, et tänasel päeval saame me üleküllastuse kaunitest vaadetest, sest meid ootas ees Cafayate org. Eelmisel õhtul joodud vein oli muide Cafayate kandi toodang, seega vaikselt oleme nihkunud lähemale veinipiirkondadele. Aga nüüd kui meile reklaamiti orgu niimoodi välja, siis kibelesime edasi liikuma ning jätsime Nickiga hüvasti. Aga kes sinna kanti satub ja öömaja otsib, sellele julgen kindlasti <a href="http://www.ponchohuasi.com/">Poncho Huasi Bed & Breakfasti</a> soovitada.<br />Pärast auto nina lõuna poole keeramist olime peagi tiheasustustest möödas ning tee kõrval laiusid ainult põllud ja metsad. Päris huvitav oli vaadata sellist lõunamaist põllumajandust – ühel põllul oli mais just koristatud, kõrvalpõllul aga just maha pandud, järgmisel põllul oli see kusagil põlvepikkune ning veel järgmisel peagi valmimas. Justkui oleks neli aastaaega neljal kõrvuti asetseval põllul. Põhjamaa inimese jaoks oli see üks paras hookuspookus, seega kui poleks näinud, siis ei usuks.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhNKcMpOfmjiSuRu5nN7BRekSsX93akkiHNsief6Qq8dN4pTJVbuVYt3jfgsM3HqqjAc9F-z1wbJoizO_r6PSNJMRXExX6Vn-oHbI9NX8PQ-U4TaOinwmmRMUjNlCXq6Yobpzeq6XgrkQ/s1600-h/ARG+109.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhNKcMpOfmjiSuRu5nN7BRekSsX93akkiHNsief6Qq8dN4pTJVbuVYt3jfgsM3HqqjAc9F-z1wbJoizO_r6PSNJMRXExX6Vn-oHbI9NX8PQ-U4TaOinwmmRMUjNlCXq6Yobpzeq6XgrkQ/s320/ARG+109.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365808748999856706" border="0" /></a>Oma sõiduga ei edenenud me mitte kuidagi – tihti pidasime kinni ja jälle klõpsisime pilte. Küll põnevatest taimedest, küll tee ääres end presenteerivatest lindudest, küll kaunitest vaadetest ja ka põllul tööd tegevatest inimestest (no olid sellised stereotüüpsed farmerikujud linasest riiete ja kõbladega).<br />Varsti aga said põllud otsa ning silt tee ääres ütles, et algab „<em>Quebrada de las Conchase</em>“ rahvuspark. Siit alates pididki vaated minema hingematvalt kauniks ning neid vaateid pidi jätkuma kuni Cafayateni, kuhu oli tubli 80 kilomeetrit maad. Saab siis näha.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfTyjFGHnYnMExhQd9v_oEPxDnkXXwB15OXqMEsuDWIxXtxbE67It27RtUSroKMN85iHZ7a8Vc07GMp7GCA_Z-GDtDQ3DM1Xylvakrexos8QOF5Gcgwy7lLq4yqvvIMKeSPlYJ3CzGDVE/s1600-h/ARG+110.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfTyjFGHnYnMExhQd9v_oEPxDnkXXwB15OXqMEsuDWIxXtxbE67It27RtUSroKMN85iHZ7a8Vc07GMp7GCA_Z-GDtDQ3DM1Xylvakrexos8QOF5Gcgwy7lLq4yqvvIMKeSPlYJ3CzGDVE/s320/ARG+110.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365809466847054898" border="0" /></a>See <em>quebrada</em> kujutas muidu endast orgu mägede vahel. Algus oli kõik vägagi roheline ning tee kõrval lookles kiire ja kärestikuline mägijõgi. Sõita oli ääretult põnev, sest kanjoni esimestel kilomeetritel sirgusid tee kõrval kõrgustesse peaaegu püstloodis kaljud. Seega iga käänak ja kurv tõi midagi uut. Muide ka see org oli üks osa sellest Inkade teest, mis tuli Ecuadorist ja läks Mendozasse. Lisaks panoraamvaadetele jäid objektiivi ette ka põnevad lilled.<br />Kusagil seal tegime ka väikese linnupette – eelmisel õhtul Saltast ostetud kraam. Abikaasa lasi hea maitsta keedetud maisitõlvikul (olevat olnud magus kui mesi) ning mingil kohalikul koogil, minu roaks jäid võileivad ning magustoiduks sellised kreekide suurused mandariinid. Magustoidu kallale asudes selgus, et <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiI1quTsPHSpAZnWgsD-3ky43Q3GNpYbZgfxWU5_P9RVVM1MWJO0aFOW_nXqPxbGam0EbWusg9RanRTY3h7y6vh6DGixc_cnKIC0m-UAViJIGOgbdzTX-EUoHqLIA178tE2w9_pwfAu6ik/s1600-h/ARG+111.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiI1quTsPHSpAZnWgsD-3ky43Q3GNpYbZgfxWU5_P9RVVM1MWJO0aFOW_nXqPxbGam0EbWusg9RanRTY3h7y6vh6DGixc_cnKIC0m-UAViJIGOgbdzTX-EUoHqLIA178tE2w9_pwfAu6ik/s320/ARG+111.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365809884218753314" border="0" /></a>see polnud üldse magus toit. Tegelikult ei saanud see maitse rohkem kaugemal olla mõistest „<strong style="font-weight: normal;">magus toit</strong>“. Need pisikesed mandariinid (kumquatid) olid nii hapud, et nende kõrval võiksid sidrunid olla tõeline dessert. See muidugi tuli minu maitsmismeeltele täieliku üllatusena ja ka väikese šokina. Aga midagi polnud teha – kuna neid süüa polnud võimalik (no selles mõttes oli, kuid miks peaks end piinama?), siis tuli nad ära visata. Terve peeso vastu maad. Tõe ja lugejate meelerahu huvides peab ära mainima, et tegu on kujundliku väljendiga – viljad koos pakendiga said visatud esimesse prügikasti. Argentiina puhtaks!<br />Mida aeg ja kilomeeter edasi seda harvemaks jäi rohelust ja seda rohkem ronis mulla alt välja liivakivi ning tühermaa. Cafayate oru peamiste vaatamisväärsuste juurde jõudes oli rohelus kokku surutud oru (mis oli selleks hetkeks juba mitu kilomeetrit lai) keskele, kitsukese jõe kallastele. Igal pool mujal oli maastik punane nagu marsil. Ahhetama panevaid vaateid pakuti meile igat masti , nii et ei jõudnud ära ahhetada. Üks koht jäi eriti meelde. Platoolt avanesid kaugusesse vaated, kus rohelise orupõhja ja ümbritsevate mägede kompott andis kokku vapustava tulemuse. Aga mis ma ikka vahutan, vaadake parem pilti.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhg9qyPrkT3w8iDsfARxV3MgOWw10htp1EiqIXqIhMiMaZfMqGDGsQ6PB0K0vdNKXjs7lOxu91xyfHFHgJlAaB-5O-GE38YeozduY8-GuDrT00mBS9ZNapcKyMZZqdJD7be_gTQ4STIvg/s1600-h/ARG+113.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 430px; height: 121px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhg9qyPrkT3w8iDsfARxV3MgOWw10htp1EiqIXqIhMiMaZfMqGDGsQ6PB0K0vdNKXjs7lOxu91xyfHFHgJlAaB-5O-GE38YeozduY8-GuDrT00mBS9ZNapcKyMZZqdJD7be_gTQ4STIvg/s400/ARG+113.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365812844450713810" border="0" /></a>Punaseks värvis muide maastiku aga seda värvi liivakivi. Ning kuna oli tegu liivakiviga, siis selle pehmuse ja kõrgmäestikest siia voolanud vee ning tektooniliste liikumiste koosmõjul olid kaljudesse tekkinud tohutud süvendid, mis olidki peamised vaatamisväärsused oru selles osas. Need süvendid olid aegade jooksul saanud ka oma nimed. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgEv6RQtHa6l3hucGLt1lQX4thIl0DUeOqe8m7VV7xGlA-jL7NU2tJXh2iTQkcjZE0C9xfMHMYp6TbJ_2t5NTTM6sdao0_rRqj87Nq6BDB0fhta46Vg8qIoQPt17xuU9DuGsftB92uEe_M/s1600-h/ARG+114.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgEv6RQtHa6l3hucGLt1lQX4thIl0DUeOqe8m7VV7xGlA-jL7NU2tJXh2iTQkcjZE0C9xfMHMYp6TbJ_2t5NTTM6sdao0_rRqj87Nq6BDB0fhta46Vg8qIoQPt17xuU9DuGsftB92uEe_M/s320/ARG+114.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365814091002183314" border="0" /></a>Esimene, kuhu meie jõudsime oli „<em>Garganta del Diablo</em>“ ehk „Kuradi kurk“. Ja mitte selles mõttes, et „neetud köögivili“. Mnjah, vaated olid tõeliselt võimsad. Jalutasime natuke maad ka sellesse kurku sisse ja tõepoolest võib öelda, et see on jälle selline koht, kus tunnetab looduse võimu. Selle koha külastuse tähistamiseks soetas abikaasa omale 50$ eest ühe rodokrosiidiga hõbesõrmuse, mida meisterdasid ja müüsid kohalikud otse Garganta sissepääsu juures. Rodokrosiit on selline roosakas kivim (kõige puhtamas vormis muidu erkpunane), mida Argentiinas kaevandatakse ühest vanast inkade kaevandusest. Tegemist on Argentiina rahvuskiviga ning seda kasutatakse väga palju sealsete ehete tegemisel.<br />Järgmine kivist moodustis, kuhu meie rännutee meid viis, oli Amfiteater. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHV2KeDO8INBiIcGTY_ut_ICVZRpthGNJ73wAXMclk1nhZGU_aHURkZ36U8qt4DfP3bSgk99V4rNNJhPRdlT7q9dB0IWEtInThX8OuLQEbJlW9KsbusFJZMMGnfvAiwVNfAJ_-yqqIANA/s1600-h/ARG+115.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 210px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHV2KeDO8INBiIcGTY_ut_ICVZRpthGNJ73wAXMclk1nhZGU_aHURkZ36U8qt4DfP3bSgk99V4rNNJhPRdlT7q9dB0IWEtInThX8OuLQEbJlW9KsbusFJZMMGnfvAiwVNfAJ_-yqqIANA/s320/ARG+115.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5370089143849690978" border="0" /></a>Sinna sisse astudes jäi nimele vastav mulje küll. Praktiliselt ideaalselt ümmarguse kujuga süvend ning akustika olevat siin ülihea. Selle tõestuseks mängis seal ka üks väike mõnemehebänd kitrade ja flöötidega. Kõlas tõepoolest hästi. Sellest proovisime teha ka sellist sisemist panoraampilti (kuna ühte kaadrisse ju sellised asjad ära ei mahu). Suhteliselt hästi kukkus isegi välja, mastaapi näitab nurgas seisev inimene ja seest väljapoole tehtud pilt. See panoraampiltide tegemine on hakanud meile lausa meeldima, kuigi tagantjärele võib öelda, et tehnika vajab veel harjutamist. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZ4J1YUMm7X9kZsfG2Ts9F4Pjd3Yi8w3WrXldPZ3ltIP5dvybD3ec9YPWFUaScuDUZbHfxx4WjXGFHdzFHXzBBKlqq46-MtWvuajIk1nJSnQkjFFObKwQ2AcwQ0Cd5Sa0_bWwX6oWQB2I/s1600-h/ARG+116.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZ4J1YUMm7X9kZsfG2Ts9F4Pjd3Yi8w3WrXldPZ3ltIP5dvybD3ec9YPWFUaScuDUZbHfxx4WjXGFHdzFHXzBBKlqq46-MtWvuajIk1nJSnQkjFFObKwQ2AcwQ0Cd5Sa0_bWwX6oWQB2I/s320/ARG+116.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365815819492783922" border="0" /></a>Selline 2-3-kaadriline panoraampilt (aeg näitas, et rohkem kaadreid kõrvuti ei maksa panna – pilt venib liiga välja) annab väga mõnusa tunnetuse ümbrusest ning lisab natuke ruumilisust fotosse. Ning võtete õnnestumisel (st valgus ja perspektiiv kaadrite vahel ei muutu ja kaadrite kattuvus on piisav) on võimalik panoraami kasutada ka kodus sisekujunduselemendina. Nt 3XA3 panoraam mõjuks päris efektselt. Aga see selleks, aitab fotojutust.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqCEgKwLNCyeaYFdoVmjY4MXvH4TY1gas8ipAbOTrcuhtfSdEVGzp2ndbEc1QcPP2hvLQQA8idtJbKHGVigFFN7aU3NdxnateurB0_HDBDFBn6pbVG-A06L9YFgPcpoFY5lorNSWRDdac/s1600-h/ARG+117.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqCEgKwLNCyeaYFdoVmjY4MXvH4TY1gas8ipAbOTrcuhtfSdEVGzp2ndbEc1QcPP2hvLQQA8idtJbKHGVigFFN7aU3NdxnateurB0_HDBDFBn6pbVG-A06L9YFgPcpoFY5lorNSWRDdac/s320/ARG+117.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365816573096496626" border="0" /></a>Veel jäi meile tee peale kivist konn (no on ju konna kujuga!). See ei ole mitte kuidagi inimeste poolt tahutud või lõhutud, täpselt nii kuis tuuled ja vesi kivi vorminud on, täpselt nii see seal seisis. Ja ühelt poolt vaadates oli konn mis konn.<br />Pärast konna näidati meile tee ääres ka alpakasid, mis seekord oli täiesti lihast ja luust ja villast valmistatud. Tundus, et need on kellegi koduloomad. Alpakade, laamade ja vikunjadega (kõik sellised karvased loomad) on Andide elanikel täiesti omamoodi suhe. Need karvikud on inimestele eluliselt vajalikud nagu hapnik ja vesi. Loomad annavad villa, loomad annavad toitu (<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYbsl0WNJkGIOiAwFCYHCGnbM-HQ7-abQAGjZlsceuIpi0SCvP_iDCaOQXZxagNpmd_1f1sZ-Os6o5Cr4H7J2m88bka9QVUaBkWFAgsq-MbGY8owjzKWS_zdBavbPh6VUVCulVR7hyKrQ/s1600-h/ARG+118.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYbsl0WNJkGIOiAwFCYHCGnbM-HQ7-abQAGjZlsceuIpi0SCvP_iDCaOQXZxagNpmd_1f1sZ-Os6o5Cr4H7J2m88bka9QVUaBkWFAgsq-MbGY8owjzKWS_zdBavbPh6VUVCulVR7hyKrQ/s320/ARG+118.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365817147977951490" border="0" /></a>nagu me paar päeva tagasi veendusime oli liha maitsev), loomi saab kasutada transpordiks. Klimaatilised tingimused on Andides karmid, mistõttu kõike seda on väga vaja ning need laamalised on seetõttu aastasadu olnud sealsete inimeste truud kaaslased. Ka muistsed väikesed kiviskulptuurid ja joonised kujutavad väga tihti just neid loomi. Üle maailma on levinud nende villatooted, kuna alpakade vill on paksem ja soojem kui lamba oma ning ta on ka oluliselt pehmem. Lambavillast eristab ka see, et alpakavill ei sisalda lanoliini, mis tähendab, et alpakavillast kampsuneid ja ponchosid võivad kanda ka allergikud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOTvIT2k8P2c3QnhlVKNUz0aaFq38brhVGrelz3p2k_4aQjX7n_VFfzLI_2-AgcPHXWYxSLedih9Jd93u08leqLGjVqcT7B35PKghs_937ZWnnmwHF3WNjxVT1hMcNe_qj1fbZvHK1Osg/s1600-h/ARG+119.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOTvIT2k8P2c3QnhlVKNUz0aaFq38brhVGrelz3p2k_4aQjX7n_VFfzLI_2-AgcPHXWYxSLedih9Jd93u08leqLGjVqcT7B35PKghs_937ZWnnmwHF3WNjxVT1hMcNe_qj1fbZvHK1Osg/s320/ARG+119.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365817933796232674" border="0" /></a>Aga peagi muutus maastik jälle. Mäed muutusid madalamaks ning rohelus piirdus nüüd juba ainult kõrbetaimedega. Inimasustust enam mõnda aega ei kohanud, sest ausalt öeldes puudusid ka tingimused normaalseks eluks. Ümbritsevad kaljud olid aga kohati ääretult huvitavate kujudega, sest loodus oli aegade jooksul neist välja voolinud jälle igat sorti kujundeid. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrK2_m9u7KedAiOO7CZftO-6e0RKOUPUo8hmf40xNFX8kS1OqPV3v6j3eRr2EnLHkNJeBkVmpFzvbLzmf-IhNqd4Q6iuihnrfBUNCSUAnKJ-c-6dCijdqhQeqPID4rryZ7QzS1ngzsjKA/s1600-h/ARG+120.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgrK2_m9u7KedAiOO7CZftO-6e0RKOUPUo8hmf40xNFX8kS1OqPV3v6j3eRr2EnLHkNJeBkVmpFzvbLzmf-IhNqd4Q6iuihnrfBUNCSUAnKJ-c-6dCijdqhQeqPID4rryZ7QzS1ngzsjKA/s320/ARG+120.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365818415181952738" border="0" /></a>Peamiselt jäid silma erinevate kujudega sambad, mis antud keskkonnas mõjusid justkui mõned iidsed kreeka-rooma varemed. Ning taamal oli näha juba selliseid väikeseid liivast tuulispaskasid – kümnete meetrite kõrgused keerlevad liivapilved. Seda enam sürreaalne oli ühel hetkel avastada sealtsamast viinamarjaistandused. Tavaliselt oleme seostanud viinamarjakasvatusi lopsaka looduse ja peamiselt Prantsusmaa-Itaalia-Hispaaniaga, kuid siin kasvasid veinipuud otse kõrbes. Need istandused andsid aga märku, et hakkame jõudma Cafayate linnakesse ning meie ekskursioon „tuhande erineva miljonidollari vaate orgu“ hakkab läbi saama.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidJho7VrWeOESyjFp5l2zQtgF9y4neDVOyo6dLxEsysbA7jaTZte6kIoGJIiXxea2JZFfQehehsSzI18aBFYT3EvsdhQpI6xGlERKZFNVmf_1CE-D78eKymWBhOWCoEkp5mhEuOmnQ2XQ/s1600-h/ARG+121.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidJho7VrWeOESyjFp5l2zQtgF9y4neDVOyo6dLxEsysbA7jaTZte6kIoGJIiXxea2JZFfQehehsSzI18aBFYT3EvsdhQpI6xGlERKZFNVmf_1CE-D78eKymWBhOWCoEkp5mhEuOmnQ2XQ/s320/ARG+121.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365819715103446210" border="0" /></a>Cafayate oli vastupidiselt ootustele väga rahuliku elutempoga linnake. Arvestades selle reklaamimist kui ühte väga kõva turismikohta (kõik need vaated lähedal asuvates orgudes + veiniturism), siis ootasime bussideviisi turiste ja tunglemist kohalikult käsitööturul. Aga ei miskit. Keskväljak oma kauni katedraaliga oli praktiliselt tühi ning turul (all pildil) oli vist paar klient peale meie. Huvitav kas tänu siestaajale olid turismibussid juba linnast lahkunud või siis ei olnud veel kohale jõudnud? <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit_5m_9HqRRlIVBa64qA3-2fz2LanCmeteU-8moh5TU4xR__sxf-qaRss8LUklL0rbOSeuyrLubyNZxgwPjTw5sev0UwTwdWyoyv58RqvrUrniautBQtvbCuWRhXOGiuXvg04lgKQLYvk/s1600-h/ARG+122.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEit_5m_9HqRRlIVBa64qA3-2fz2LanCmeteU-8moh5TU4xR__sxf-qaRss8LUklL0rbOSeuyrLubyNZxgwPjTw5sev0UwTwdWyoyv58RqvrUrniautBQtvbCuWRhXOGiuXvg04lgKQLYvk/s320/ARG+122.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365820627418832930" border="0" /></a>Igatahes meile see sobis väga. Abikaasa leidis oma ostetud roosa kiviga sõrmusele ka vastavad kõrvarõngad (30$), kuigi nende leidmiseks jooksis müüjanna vist kõik lähedal olnud ehtepoed läbi. Kuna käsitöö oli nõnna odav, siis sai sealt veel nipet-näpet ostetud nii endale kui sõpradele/sugulastele. Söögikoha leidmine siesta ajal oli aga palju põnevam tegevus – kõik restorand olid suletud. Lõpuks avastasime, et keskväljakul asuva hotelli terrassil on võimalik lisaks pärastlõunastele margaritadele ka süüa tellida ja nii me sinna maha prantsatasimegi. Hinge alla läks jällegi Saltast tuntuks saanud <em>lomito</em> ja värskendav Coca-Cola (autojuhi rõõmud).<br />Cafayate oli viimane suurem asustuspunkt ennem Mendoza kanti, kuhu oli päris mitmeid sadu kilomeetreid maad. Ega me täpselt ei teadnud, mis ees ootamas oli. Soov oli külastada vana pärismaalaste linna Quilmese varemeid ning jõuda ööseks kuhugi Beleni kanti. Otsustasime, et Ischigualasto ja Talampaya rahvuspargid jätame seekord vahele ja sihime kohe Mendozat, sest igasugu vahvaid kivimoodustisi olime juba piisavalt näinud – kõrgmäestik ja veinikeldrid tundusid ahvatlevamad.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1HM7fFJfFyn97ymlZuAijgW2xXv04g2J3-aSpACHh05CAQV7Jn8OuM1JN-Z-CEXNUMCWoiFDWOULWRXK-Vnqe_XHsVwgo2tK0Ymq10C1Y_IppUXyNRJEQqB7lKTEVlgmX64w5CnkdiWg/s1600-h/ARG+123.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj1HM7fFJfFyn97ymlZuAijgW2xXv04g2J3-aSpACHh05CAQV7Jn8OuM1JN-Z-CEXNUMCWoiFDWOULWRXK-Vnqe_XHsVwgo2tK0Ymq10C1Y_IppUXyNRJEQqB7lKTEVlgmX64w5CnkdiWg/s320/ARG+123.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365821447184680226" border="0" /></a>Praegu aga olime endiselt kõrbes. Nüüd juba sellises päris kõrbes – taimestik oli madal ning pärast Cafayatet hakkasid mäed vaikselt teest eemalduma ning peagi käis sõit keset suurt tühjust – vaid taamal horisondi kohal võnklemas aimatavad mägede piirjooned. Tegemist ei olnud liivakõrbega vaid sellise kivise kõrbega, kus kasvas ka omajagu taimestikku (peamiselt madalat ja okkalist). Asulaid ei olnud kümnete kilomeetrite kaupa ning kui mõni maja oli, siis polnud täpselt aru saada, et kas seal elas keegi või mitte. Autosid sõitis teel ka üsna vähe, kuid tee oli selle eest väga hea. Sirge asfalt kuni silm ulatus. Ühel hetkel aga hakkas tee kuidagi keerutama ning siis jagunes kaheks. Kuna meie teedekaart just detailsusega ei hiilanud, siis pidime kasutama loogikat ja lootma parimat. Meie valitud tee jõudis peagi ühe jõe äärde ja läks otse sellest läbi. Hea valik, mõtlesime. Positiivne oli see, et kuival hooajal oli see ca 500m lai jõesäng täiesti kuiv ja meie ees sõitis üks auto, mis näitas, et tõepoolest tee lähebki siit. Teisel pool jõge tuli uuesti ristmik ning nüüd keerasime auto otsa juba teist korda intuitsiooni pealt õiges suunas. Kui siiani on Argentiinas viitadega väga hästi olnud, siis kõrbesse pole veel see areng jõudnud. Tõesti, milleks panna teedele viitasid kohas, kus pole horisondil väga palju pidepunkte ning kus vale tee valimine võib tähendada 100-200 km sõitu vales suunas ennem kui aru saad, et midagi valesti on. Aga õnneks meie intuitsioon oli seekord õige. Peagi näitas viit Quilmese suunas, mis võttis pinged maha. Esiteks leidsime selle vaatamisväärsuse üles ja teiseks saime kinnituse, et oleme endiselt õigel teel.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRuml9oBH_-OSJ8-S8-isaTMgxsbeFggpf1nNYnOp_H3E8L4ChQLOWsJKbRvEvncpC868LOMjDWNDLssk1z6yKK-1AP66VLT-tyu9fXEQSzthwbqX6lKVOLeiGkLSlU3hgqpD82bCD_w4/s1600-h/ARG+124.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRuml9oBH_-OSJ8-S8-isaTMgxsbeFggpf1nNYnOp_H3E8L4ChQLOWsJKbRvEvncpC868LOMjDWNDLssk1z6yKK-1AP66VLT-tyu9fXEQSzthwbqX6lKVOLeiGkLSlU3hgqpD82bCD_w4/s320/ARG+124.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365824885348142818" border="0" /></a>Quilmes asus nn peateest kõrval ühel suhteliselt järsu mäe (Alto del Rey) küljel. Tegemist on loode-Argentiina kõige muljetavaldamate Kolumbuse-eelsete varemetega. Linn on omamoodi kindlus ning asetseb kokku 30.-l hektaril. Tippajal elas siin ca 5000 inimest. Linn paikneb mäe küljel astmete või terrassidena ning sealt avanevad võimsad vaated selle ees asuvale kõrbemaastikule. Vaatamata kuivadele oludele, suutsid elanikud siin tänu niisutussüsteemidele põldu harida ja seetõttu ellu jääda.<br /><img style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 200px; height: 119px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgR8Tbv0sTEwYPG33Wf-Y0Yk5fiq-Mkambk8wGHfv_lWyX2OqJmH6LqdyJ1s8rGU5c1U0qJefqeMAuesypoVPnx_mmTPxNMn2-cd0HwP2qmdAHv398TQvEh7UFyTONTbW-8RoAsodngwJ4/s200/SK17.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365829532606979122" border="0" />10$ eest saime nii sissepääsu pileti kui ka infobukleti, mis oli selline vaikne appikarje pärismaalaste kultuuri päästmiseks. Kohalikud külad (ilmselt siis kõrbes olevad väikesed asulad) olid ühise eesmärgi nimel liitunud ja deklareerisid, et 500 aastat on nad vaikinud, kuid enam nad ei suuda. Nad kaitsevad oma territooriumit nn omanike, anastajate ja maavarade kaevandajate eest ning soovivad oma kultuuri ja pärandi laiemat tunnustamist. Nende maailmapilt sisaldab kõikide elementide kooseksisteerimist Pachamama vaimus. Pachamama on inkade religiooni suurim jumalus nn "Emake maa" või isegi "Emake Universum". Ketšua keeles on mama ema (nagu vist enamustes maailma keeltes) ning Pacha (maa, kuid ka universum ja aegruum). Igatahes meie 20$ läks selle ürituse toetuseks - kõigil on õigus oma kultuurile ja enesemääramisele.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO9pQKD_njfGV5lo6L1qPGoLi1-Tpo0QjkpQ0-0x1qCUD_2-oeTgkkTUKecXeOOz86gshNPG5Vrz4QIJt9trvWDRp7iGepoMbD2vaJXH4jhvk_xYOkTwh5xY0UJC0iGPFhoaa16G5MeIk/s1600-h/ARG+125.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhO9pQKD_njfGV5lo6L1qPGoLi1-Tpo0QjkpQ0-0x1qCUD_2-oeTgkkTUKecXeOOz86gshNPG5Vrz4QIJt9trvWDRp7iGepoMbD2vaJXH4jhvk_xYOkTwh5xY0UJC0iGPFhoaa16G5MeIk/s320/ARG+125.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365830477062569186" border="0" /></a>Esimesed ülestähendused jäävad aega 1000 A.D. ning Quilmes arenes välja iseseisvana, olles samas osa Diaguita/Calchaqui kultuurkonnast. 15.-l sajandil aga läksid ka nemad inkade võimu alla. Quilmese pärismaalased võitlesid vihaselt hispaanlastest kolonistide vastu ja nii suutsidki ka vastu pidada üsna kaua – alles aastal 1667 pidid nad alla vanduma. Eduka vastupanu põhjuseks oligi ilmselt linna asukoht – hästi kindlustatud mäekülg keset ei midagit ning kõrgel mäetippudes vaatluspunktid, kust on kõik linnale lähenevad teed kümnete kilomeetrite ulatuses justkui peo peal.<br />Pärast linna langemist oli pärismaalaste saatus üsna kurb. Alles jäänud 2000 indiaanlast deporteeriti riigi teise otsa, ühte Buenos Airese tööstuslinnaosasse ning väga palju nendest hakkas tööle sealses õlletehases. Quilmese õlu on tänapäeval Argentiina kõige kuulsam õllemark (müüakse ntx ka Eestis osades poodides), kuid paljud ei tea seda kurba lugu selle nime taga.<br />Abikaasa seekord loobus mäkke ronimisest (Salta mägimatk oli ilmselt veel jalgades) ning jalutas ringi linna alumises osas ja nautis vaateid ülespoole. Mul siiski oli jaksu ja viitsimist tapvas kuumuses veidi ronida ning see tasus ennast ära. Selline astmetena üles mäkke rühkiv linn on ääretult põnev ja elanikele oli boonus see, et kõigil oli seetõttu miljoni kuldtüki vaade. Kuigi ma ei kujuta ette, et kui elasid seal tipus ja käisid iga päev all põldu harimas, siis milline võhm pidi inimestel olema. Ja jalalihased. Tõus oli ikka üsna järsk. Aga vaated, nagu ma juba mainisin, olid lummavad.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2vc2bSQjxxCLj8ysAOP6hVWkphkia4fe4rl5chvNtaYxcxD0xaUVDSAVVhDdPCh4JuTsjj05enYSfM37YLjaSQusgyeFZBKzCbaJSycnBOTiJp8ITHcLMPKIqvoOG3v6xYjHVuKAQ0LE/s1600-h/ARG+126.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2vc2bSQjxxCLj8ysAOP6hVWkphkia4fe4rl5chvNtaYxcxD0xaUVDSAVVhDdPCh4JuTsjj05enYSfM37YLjaSQusgyeFZBKzCbaJSycnBOTiJp8ITHcLMPKIqvoOG3v6xYjHVuKAQ0LE/s320/ARG+126.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365831060437993378" border="0" /></a>Alla jõudes uurisime linna nn keskväljaku äärseid varemeid (pildil tseremoniaalne kivi), kui abikaasa ronis sisse ühte majja, kus veidike katust ka peal oli. Ütles veel, et tee pilti kah. Järsku vaatas ta korraks selja taha ning siis hüppas suure kisaga eemale. Mingi seitsmes meel oli talle öelnud, et seal seismisega pole kõik korras ning selja taha vaadates nägi ta mõne sentimeetri kaugusel oma peast vapsikupesa. Õnneks midagi ei juhtunud, kuid seest olevat õõnsaks muutunud küll. Ei tasu ikka toppida oma kehaosi igale poole :P<br />Quilmesest edasi oli igav liiv ja tühi väli. Asustust ei olnud enam praktiliselt üldse ning tee oli joonsirge ja väga hea. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0TRmj355ThyEpoiGHaKkyVAO0KDERgEKXfWOxQq5rai2JqAj-YbZXhotJPYEJypWiTbpNP30S5CnUQ0IDOzYSgBPsmuHlgn8WfNwVLzwaiJpBljUc2Cz-ihc-wt9M5Mq1z-qAS_GLLyQ/s1600-h/ARG+127.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0TRmj355ThyEpoiGHaKkyVAO0KDERgEKXfWOxQq5rai2JqAj-YbZXhotJPYEJypWiTbpNP30S5CnUQ0IDOzYSgBPsmuHlgn8WfNwVLzwaiJpBljUc2Cz-ihc-wt9M5Mq1z-qAS_GLLyQ/s320/ARG+127.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365831990282229074" border="0" /></a>Ainukeste elumärkidena olid paradoksaalsel kombel lehma ja kitsekorjused tee peal. Kuna lehmi metsikult väga palju looduses ei leidu, siis ilmselt keegi kusagil siin elas. Kuid asulaid enam ei näinud ning samuti ei olnud enam tee ääres näha maju. Lihtsalt kõrb, kõrb, kõrb. Ja nii tundide viisi. Autosid liikus, kuid suhteliselt vähe (tuli vastu ca paar tükki tunnis). Ausalt öeldes ega me selliseks maastikuks valmis ei olnud, Lonely Planetist ja ka mujalt hangitud info ausalt öeldes jätab mainimata, et siin selline kant on. Niiviisi sõites aga hakkas päev vajuma õhtusse. Oma sihtkohast Belenist olime üsna kaugel. Kaart küll näitas, et ennem seda on veel mõned asulad, kuid selles väga kindel olla ei saanud. Päikese loojumisega lõppes ka asfalt ning peagi olime pilkases pimeduses ja kruusateel, kust ei puudunud ka sellised rusikasuurused kivid. Ning kirsina tordil oli see, et tee ei liikunud enam otse vaid oli käänuline ja tänu väikestele <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuwXReu2y6-6TDFHW_FUogVbE7-nd30jK0hAJsxlJUrKHlMHhEoCOpwandAigy9d_XXnDvHTUYZB8Vky7Nty1dV13BY9S_lrqa3taLvnW2m7eKuxsUwAZ4lOGyFdS1DdVG8fHD975jkew/s1600-h/ARG+128.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiuwXReu2y6-6TDFHW_FUogVbE7-nd30jK0hAJsxlJUrKHlMHhEoCOpwandAigy9d_XXnDvHTUYZB8Vky7Nty1dV13BY9S_lrqa3taLvnW2m7eKuxsUwAZ4lOGyFdS1DdVG8fHD975jkew/s320/ARG+128.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5365832553727895138" border="0" /></a>küngastele lookles veel ka üles alla. Mnjah, ei olnud iseenesest kõige meeldivam tunne. Esimesed 2 asulat olid täiest maha jäetud – asula alguse ja lõpu sildid olid, majad olid, kuid inimesi ei olnud. Ärevus kasvas ja kaalusime variante: autos magamine, iga hinna eest esimese asulani sõitmine, esimese vastutulija peatamine ja olukorra uurimine. Otsus oli, et sõidame ikka veel veidi, sest kaart näitas, et sellises kohas nagu Hualfin võiks olla tankla ja öömaja. No see ju ei tohiks olla välja surnud.<br />Aga meie kannatustele tuli lisa hetkel, mil meie autotulede valgusvihk näitas, et tee läheb läbi jõe. Seekord siis läbi sellise jõe, kus vesi ka voolas. Chevy Meriva roolis olles oli esimene reaktsioon pidurdamine. Tegu pole just erilise maastikumasinaga. Peast käis läbi uus alternatiiv – tagasi keeramine. Ja siis kuhu? Olime vast sõitnud ju 4-5 tundi jutti ilma asustust nägemata.<br />Läksin autost välja ja avastasin, et see ca 10-15 meetrit lai jõgi oli tee peal üsna madal ning selle põhi oli seal betoneeritud. Jalutasin kogu raja läbi külma vee ja otsustasin, et see on sõidetav. Tänasel päeval olime pidevalt näinud, et tee peal on mõned kohad betooniga valatud ning veidi süvendatud – sealt jooksevad märjal hooajal läbi jõed. Sildade ehitamine oleks olnud ilmselt liiga kallis, tee põhja kindlustamine oli kõvasti odavam ju tundus, et ka päris efektiivne. Meie Meriva läks sellest ilusti läbi. Sellega oli tegelikult meie õhtu madalpunkt läbi. Peagi kimas meist mööda üks väike VW Golf ning see tõi innustust juurde – asi pole lootusetu, kuhugi pidi ta ju minema. Ning Hualfini jõudes tuli kohe väike pinge langus – külla sisse sõites võttis meid vastu asfalt ja tänavavalgustus. See muidugi ei tähendanud, et me siin öömaja saame, kuid vähemalt oli tsivilisatsioon. Aga meil oli õnne, tee ääres jäi silma silt<em> hospedaje</em>. Väljas seisev härra andis meile rõõmusõnumi, et kohti on ning see 40$ öö eest oli kindlasti kõige paremini kulutatud majutuseraha üldse. Pingelangus oli ikka tohutu ja me olime väga rõõmsad, et 4 seina vahele voodisse saime. Ega seal meie toas tegelikult muud polnudki – värvimata 4 seina, 2 voodit ja tohutu hunnik alpakavillast tekke. Isegi lukku ei olnud toauksel (panime oma kohvrid ukse ette ja lootsime parimat). Asutus tekitas seetõttu veidi kahtlusi, kuid parem ikka kui keset kõrbet autos magada. Ennem magama minemist sõime mingeid ostetud kuivikuid ja jõime peale vett – päris ehe elamus :)<br />Aga seda peab mainima, et tekke oli hädasti vaja, sest põletavast kõrbekuumusest ei jäänud pärast päikese loojumist midagi järgi. Auto temperatuurinäidik näitas Hualfini jõudes 5 kraadi üle nulli. Alpaka tekid olid fantastiliselt soojad ning kaitsesid väga hästi külma eest (toas ju kütet polnud ning välistemperatuuriga oli vahe ehk mõned kraadid). Ainult teki alt välja ulatuv nina oli külm, muidu oli magada väga soe – seega otsene tõestus, et sellest villast esemed on ääretult soojad ja siinkandis ellujäämiseks asendamatud.<br />Sellega ka meie mälestused sellest õuduste õhtust lõpevad. Väsimus sai võitu.<br />Kui see jutt tundus praegu sellise ägeda seiklusena ja veidi naljakana, siis seda otseselt läbi elades, oli asi naljast kaugel. Isegi praegu seda reisikirja kirjutades ei ole veel eriti naljakas, samas põneva seiklusena see juba tundub. Üks on kindel – see õhtu ei unune kunagi.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-64523362796959080752008-10-16T18:33:00.015+03:002009-08-15T11:50:05.658+03:0030. oktoober - Belen, San Juan<div align="justify">Hommikul ärkasime. Seega õudusfilmidest tuntud kurjad ja salakavalad kõrbeinimesed (noh sellised, kes elavad keset eimidagit ja söövad turiste) olid meid säästnud. :) Ühte võib aga öelda – öösel oli ikka paganama külm. Hommikul ärgates oli nina praktiliselt jäätunud, kuid alpakatekkide all oli muidu soe magada. Abikaasa mängis kangelast ja läks naaberruumi dušši alla, mina sellist karastamist mõistlikuks ei pidanud. Sooja vett iseenesest oli, kuid öine külmus oli veel majas sees.<br />Pärast hommikusi protseduure avastasime, et tegelikult olid need kõrbeinimesed hoopis ääretult lahked. Nähes, et me oleme üleval paluti meid lahkelt puhkeruumi ja anti mõista, et tuleb ka hommikusöök. Siin oli keelebarjäär tegelikult päris suur – pererahvas oli selgelt veidi närvis, et väljamaalastest külalised ning meie hispaania keele oskus oli jätkuvalt suhteliselt tagasihoidlik. Kokkuvõttes suutsime üksteisest niipalju aru saada ja arusaadavaks teha, et meile tehti kohvi ja paar saiakest. Selle eest kasseeriti meilt 10$ lisaks ning kokkuvõttes läks siis see öö tolles võõrastemajas maksma 50$.<br />Kohvritega majast välja astudes avastasime, et öine külmus oli kadunud ja meid ootas ees järjekordne kuum ja päikeseline päev. Tänase päeva siht oli jõuda võimalikult lähedale Mendoza veinipiirkonnale, mistõttu tähendas see suuresti kulgemist lõuna suunas. Ennem Hualfinist lahkumist plaanisime veel tankida, kuid selgus, et tankla oli remondis. Õnneks meil veel päris kriis käes ei olnud, mistõttu keerasime autonina Beléni suunas, mis kaardi ja LP järgi tundus olevat veidi suurem asula.<br />Päeval ei tundunudki see kõrbes sõitmine üldse hull – kõik see lahtine kruusatee ja järsud kurvid ning tõusud tundusid valgel ajal täiest rahuldava teena. Korra tuli veel läbi sõita ka jõest, kuid seekord ma isegi ei aeglustanud sõitu. Oli näha, et vesi on madal ja betoon on jälle all. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNKHKA6vkN62NXWHtyIzn0O1Ya3GF3gwHbYv0RgXxTQWgTVv3N14h9QhOBuGk7AcNolPrLftDHiDcZ5MSZfG92ALgYBV1cWSkpLxuTY8-ilNZPv8ZkDed7L4HjeG9eiPvdJiH13jQvYmE/s1600-h/ARG+129.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNKHKA6vkN62NXWHtyIzn0O1Ya3GF3gwHbYv0RgXxTQWgTVv3N14h9QhOBuGk7AcNolPrLftDHiDcZ5MSZfG92ALgYBV1cWSkpLxuTY8-ilNZPv8ZkDed7L4HjeG9eiPvdJiH13jQvYmE/s320/ARG+129.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366170520196728754" border="0" /></a>Peagi peale Hualfini aga kruusatee lõppes ning algas suhteliselt äsja valminud (vähemalt tundus nii) peegelsile asfalttee. Ning loomulikult joonsirge asfalttee kuhugi kaugusesse. Me olime jälle üksi. Teisi sõidukeid ei näinud päris pikka aega ning seetõttu sai juba harjumuseks, et kui mõni kotkas/pistrik kusagil läheduses end eksponeeris, siis sai auto lihtsalt keset teed seisma jäetud ning oma pildiklõpsud ära tehtud. Vahetevahel tegime ka niisama pause ja vaatasime, et mis on teeäärsete okaspõõsaste taga ning mismoodi see kõrb üleüldse teepealt eemal välja näeb.<br />Kuna ma väga pikalt ei oska lihtsalt autosõidust ja vahetevahel kinnipidamisest erinevate sõnadega kirjutada, siis kirjutan siia veel veidi Argentiina liiklusest. Nüüd on juba sõidupäevi kogunenud ning tarkust lisaks Posadases nähtule juurde tulnud. Teksti vürtsitan selle päeva sõidul tehtud piltidega.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVg6jmqDQj_XRv4eiYjRZT0-8EbipBnbOOC6EuMrKY_7RevW-P_7mFiiDrhhJx9okOS0M0WTyvx1-V-SFpby-BBO7dQ993spzm4O0daz3T3fZQiZ6OHUXClYVjSukcLNOy_Fhgi2JXG7Q/s1600-h/ARG+130.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVg6jmqDQj_XRv4eiYjRZT0-8EbipBnbOOC6EuMrKY_7RevW-P_7mFiiDrhhJx9okOS0M0WTyvx1-V-SFpby-BBO7dQ993spzm4O0daz3T3fZQiZ6OHUXClYVjSukcLNOy_Fhgi2JXG7Q/s320/ARG+130.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366171308979608466" border="0" /></a>Linnas liigeldes tuleb niisiis olla tähelepanelik, kuid Tallinnas pidevalt liiklevale inimesele ei pea seda ka kaks korda ütlema. Asfaldile veetud jooned sõiduridade eraldamiseks või muuks sääraseks otstarbeks on kohalikele liiklejatele selgelt ebavajalikud kritseldused, mida reeglina millekski ei peeta.<br />Rea vahetamisel ja möödasõidul suuna näitamine ajab kohalikul juhtme kokku – keegi lihtsalt ei tee seda ning inimene ei saa aru mis toimub. Suunda näidatakse ju keeramisel. Seega kui sõidad mööda, siis sõida mööda aga ära plingi tuledega. Minule kui korralikule liiklejale oli küll raske seda endast välja harjutada, kuid suunatule kasutamine tekitas tihti liigset pinget kaasliiklejates, mistõttu peagi unustasin selle kangi olemasolu.<br />Valgusfooridega on see lugu, et kollasega pidurdamisel lähevad sinu taga sõitjad raudselt närvi ja võid kindel olla, et lastakse signaali. Vaid mõnda aega kehtinud punane paneb autodevoo seisma. Seda reeglit ma siiski ei rikkunud ning talusin tuututamise tuimalt ära. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDoLbGL9mN73JBy1UarF4bQmnDex6gm1U15kkAl0jjacHOXhyFxQRv26h1GidFomqSIAIL4C1Ec6lMZXQb9yNOE2iJ1RZyG797LXtT4DUrv1pvp5l7RpT9Mdmu3S9cOSI5p7of3tbG1uc/s1600-h/ARG+131.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDoLbGL9mN73JBy1UarF4bQmnDex6gm1U15kkAl0jjacHOXhyFxQRv26h1GidFomqSIAIL4C1Ec6lMZXQb9yNOE2iJ1RZyG797LXtT4DUrv1pvp5l7RpT9Mdmu3S9cOSI5p7of3tbG1uc/s320/ARG+131.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366171889361436674" border="0" /></a>Fooriga ikka jamada ei maksa, isegi kui see on normiks.<br />Spidomeetri ja tee ääres olevate liiklusmärkide a la „40 max“ või „60 max“ omavahelist seost ei ole vist ükski argentiinlane siiani avastanud. Sõidetakse nii kuidas torust tuleb või siis nii kuidas teeolud lubavad. Pigem siiski esimene. See võib linnasisese kiiruse viia kuni 80 kilomeetrini tunnis kui tegu on peateega kus neid kraave pole (mida Posadase peatükis kirjeldasin). Linnast väljas sõidetakse tihti 120 km/h ja rohkem kui on uuem auto. Liikluspolitseid, kes kiirust mõõdaks, mina oma silmaga ei näinud. Ametlik info piirangute kohta on siis selline – väikesed linnatänavad 40 km/h, avenüüd 60 km/h, maanteed 110 km/h ja kiirteed 130 km/h.<br />Linnatänavad on 90% ühesuunalised seega sellega peab arvestama. Ehk siis sihtkohta jõudmiseks peab tihtipeale ümber kvartali ringe tegema.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbj4aS_L9F6tW3QaE2FfdjZCUqkHHF_wHCaOp6ip2E8xmvOs9URS8BTyBDHdi_wgp3A9UOcEux-vwYfWf3cF9n3dLKJeo0_ratdeGF-QDh8EbkXStVXFeKgAeI2cHjnhjUfOXUA2Vlahw/s1600-h/ARG+132.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbj4aS_L9F6tW3QaE2FfdjZCUqkHHF_wHCaOp6ip2E8xmvOs9URS8BTyBDHdi_wgp3A9UOcEux-vwYfWf3cF9n3dLKJeo0_ratdeGF-QDh8EbkXStVXFeKgAeI2cHjnhjUfOXUA2Vlahw/s320/ARG+132.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366172733524602946" border="0" /></a>Aga veel möödasõitudest. Suunda siis ei näidata ja jooni ei vaadata – mööda võib sõita ka üle kahekordse pidevjoone aga ohtlikke möödasõite siiski ei tehta. Seega pragmaatiline lähenemine – jooni ei vaadata, samas veendutakse, et on piisav möödasõidumaa. Selles regioonis pole see ka eriti probleem kui lõigul sõidab paar autot tunnis ja nähtavus ettepoole on mitmeid kilomeetreid :)<br />Teedel suunaga riigist välja või vastupidi (kas siis Tšiilisse või Boliiviasse) liigub palju üliaeglasi veokeid ning vaid värvi abil koos püsivaid autoronte. Ning häda sulle kui selline ülipikk haagisveok mägisel teel ette jääb. Möödasaamine võib minna raskeks. Ja siis rühidki edasi 20-30 km/h. Auto teeb aeglaseks loomulikult ka see, et veokisse on pandud niipalju kraami kui vähegi mahub. Lubatud teljekoormus on raudselt vaid number kusagil manuaalis ning kuna auto on paarkümmend aastat juba sisse sõidetud, siis võib seda numbrit raudselt mitmekordselt ületada.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6o6Imd3rWcgeQVQmU6NhubbvrArK7Jp8e4Ue6BUd7SwBpCBCPfM75_p6sTD5Z5YpxX1oB6lOVISQ1Q1XvdasZw-1OBoIYEdzRYkXo5Z2wpsaxwPtGiPeERrUquR_fk6H9rOq1bOjfYc0/s1600-h/ARG+133.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6o6Imd3rWcgeQVQmU6NhubbvrArK7Jp8e4Ue6BUd7SwBpCBCPfM75_p6sTD5Z5YpxX1oB6lOVISQ1Q1XvdasZw-1OBoIYEdzRYkXo5Z2wpsaxwPtGiPeERrUquR_fk6H9rOq1bOjfYc0/s320/ARG+133.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366173655399559730" border="0" /></a>Kui ma ennem kirjutasin, et kiirust ei mõõdeta, siis see ei tähenda, et politseikontrolle pole. On küll. Reeglina on tegu statsionaarsete postidega, kus politseinikud kogu aeg valves on. Mõni näitab lihtsalt, et sõida edasi, teine peab kinni ja teeb väikese küsitluse minu liiklemise suundade ja eesmärkide kohta, kolmas tahab näha ka pabereid ning neljas tahab näha ka pagasiruumi. Kinni võidakse pidada nii asulapiiridel kui suurtel teedel keset ei midagit.<br />Aga niipalju siis liiklusest.<br />Belénisse jõudes leidsime kiirelt tankla ja lasime paagi triiki täis. Teab, mil jälle saab. Täna me olime juba oma eesootavast teest ja kõrbelikust tühjusest teadlikud, mistõttu üllatusi ei esinenud. Linnas sai veidi ka ringi jalutatud, sest tegemist oli tõelise oaasiga keset kiviseid mägesid – kaunid pargid ja väga mõnus atmosfäär. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLCXlj2UJoeoLdAEikx5BlpJifd9zTS7bSPBpQHhZQZo2Uf1PkvxNhQvVzt0WYBkMWltjCZlYWlW2BNEaMKxE-DAZvF8bq2MTNMP4Tnf73k5bF1pvP2YHzO-RYOILtFg8tifrynPssy9Q/s1600-h/ARG+134.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLCXlj2UJoeoLdAEikx5BlpJifd9zTS7bSPBpQHhZQZo2Uf1PkvxNhQvVzt0WYBkMWltjCZlYWlW2BNEaMKxE-DAZvF8bq2MTNMP4Tnf73k5bF1pvP2YHzO-RYOILtFg8tifrynPssy9Q/s320/ARG+134.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366174225165105650" border="0" /></a>Kuna meile hommikusöögi saiast ei piisanud, siis ostsime linna keskväljaku lähedalt pagaripoest kotitäie värskeid-soojasid <em>empanadasid</em> ning juua. Need maitsesid jumalikult ning seda ainult 1,50$ tükist. Seal keskpargis jäid meile silma ka puude otsas kaklevad papagoid, kellele panime nimeks „kung-fu papagoid“. Pilti näeb <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/10/papagoide-voitlusvotted.html"><strong style="font-weight: normal;"><u>siin</u></strong></a> ja pildilt tuleb ehk ka välja, et miks me sellise nime panime neile.<br />Pärast Belénit jätkus sõitu kauemaks. Kõrb või pampa (pigem nende kahe segu), kotkad, kaktused, liiv, madalad taimed, kuumus. Elus loodusest jäid meile silma ka teeäärsetes liivavallides olevad augud, millest nii mõnigi kord üks väike pea välja vahtis. Need olid mingid merisigade suurused elukad, kes selle karmi keskkonna omale koduks olid valinud. Täpset nimetust ei oska öelda ja kahjuks pildile ka ei saanud. Küll aga saime pildile ühe kotka <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEge0nt78yDn_9FuqgpLS097TwSFnPW1-jM2Gx9JFqY0xNGXlVm8rYmTKJx34fkPu5m3RuuuDW1GomolyVtGrrbDtbg3bTT99p60JRPu3aiglhav4hPQ8U7tv54mJAtlPqWcDoQVSMba7mU/s1600-h/ARG+135.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEge0nt78yDn_9FuqgpLS097TwSFnPW1-jM2Gx9JFqY0xNGXlVm8rYmTKJx34fkPu5m3RuuuDW1GomolyVtGrrbDtbg3bTT99p60JRPu3aiglhav4hPQ8U7tv54mJAtlPqWcDoQVSMba7mU/s320/ARG+135.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366175122819532546" border="0" /></a>(hiljem määrasime ta küll pojaks), kelle uudishimu ületas selgelt normaalsuse piirid (kotka mõistes) ning kellest seetõttu saime nii hea pildi kui üldse ühest vabas looduses olevast kotkast tollase Tamroni super-slow-zoom objektiiviga üldse saada võis. Tavapärane olukord on ju selline, kus inimest juba kaugelt nähes, udjab kotkas minema. See aga istus vapralt puu ladvas ja passis. Kui ma päris puu alla jõudsin, siis lõi tiivad laiali ja liugles minema. Maagiline kohtumine sellise merikotka mõõtu kotkapojaga (vt ka pilti <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/10/hund-tuttkotkas-spizaetus-ornatus.html">siin</a>).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEju2dLCSC_kBYE4yb_JZA7Xy31xGIiB75GDhpe-FAH2y9GB6pcbVim8arDXxiWMTgEj9YsIxiBdaEe-a67wFqFnkoZSwD8WFPM3VyoQDUCh1gTYkR8-2fzwXvMvJYNDtJ-G11UJ7eoZMx0/s1600-h/ARG+136.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEju2dLCSC_kBYE4yb_JZA7Xy31xGIiB75GDhpe-FAH2y9GB6pcbVim8arDXxiWMTgEj9YsIxiBdaEe-a67wFqFnkoZSwD8WFPM3VyoQDUCh1gTYkR8-2fzwXvMvJYNDtJ-G11UJ7eoZMx0/s320/ARG+136.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366175985779684642" border="0" /></a>Sellel päeval nägime erinevaid pistrikke ja kotkaid väga palju – erinevates poosides, asendites, toimingutes. See näitas, et kõrbes ikkagi elu on ja süüa jagub ka suurtele röövlindudele. Kui metsik loodus ei anna, siis ehk kooleb ära mõni kohaliku põllumehe kits või lehm, keda annab siis teepervel nokkida. <strong></strong><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzdeavXKBqiz3KWrytr63ThwBMAhB_CWpSQcnA9mDI7Q2II4j04A6EBqt3NP3na7KO3iu9RybQgYxp6g39W-8fkvNMZCsqB5zeXV2VR8eeOh2qmR4o0Kx0A6o8Ok2EiaYoq9Nn1VmohWM/s1600-h/ARG+137.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzdeavXKBqiz3KWrytr63ThwBMAhB_CWpSQcnA9mDI7Q2II4j04A6EBqt3NP3na7KO3iu9RybQgYxp6g39W-8fkvNMZCsqB5zeXV2VR8eeOh2qmR4o0Kx0A6o8Ok2EiaYoq9Nn1VmohWM/s320/ARG+137.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366177142042254322" border="0" /></a>Pärast tunde ja tunde sõitu, ehk kusagil pärastlõunasel ajal viis meid tee jälle läbi soolavälja. See aga oli Salinas Grandesega võrreldes palju tagasihoidlikum ning ei paistnud, et seal oleks tootmistegevus käinud. Põhjus võis olla ka selles, et soolakihil oli vesi peal ning paistis, et sool on üsna segamini mulla ja muu sodiga.<br />Õhtu hakul sai aga see trööstitu, kuid samas põnev maastik läbi ja jõudsime uuesti mägede jalamile ning viinamarja väljade vahele. Olime Mendoza provintsis. Kõrbe lõppemisel tuli läbida autoga üsnagi põhjalik sanitaarpunkt, kus uuriti, et kas meil pole kaasa puuvilju (ei olnud) ning pärast seda tehti autole ka põhja alt sanitaarpritsimine. Mendoza on ju Argentiina veinikelder ning igasuguste haiguste levik muust maailmast siia oleks kõva löök regiooni majandusele. Seega olid sellised abinõud täiesti arusaadavad.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiayMrcBRfLeaJRB48Euf8Hk5XVpGWFL6U72c1kz-KWYCrjCASSw92rdXcO3tdJcgpWMx1t2jUK9ZeXrFR3DHeAy0RA9vmeYSlB98kFAGgrlptllxxQuze7xBaIJ297Ubq3JNcGYJuEaCg/s1600-h/ARG+138.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiayMrcBRfLeaJRB48Euf8Hk5XVpGWFL6U72c1kz-KWYCrjCASSw92rdXcO3tdJcgpWMx1t2jUK9ZeXrFR3DHeAy0RA9vmeYSlB98kFAGgrlptllxxQuze7xBaIJ297Ubq3JNcGYJuEaCg/s320/ARG+138.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366177812148837938" border="0" /></a>Vahetult pärast päikese vajumist Andide taha jõudsime San Juani linna. Lonely Planeti abil leidsime vana raudteejaama lähedal (suhteliselt kesklinnas) hotelli nimega <a href="http://www.nuevo-sanfrancisco.com.ar/">Nuevo San Francisco</a>, kus 150$ eest saime väga lärmaka, aga selle eest maailma ebamugavaimate patjadega toa. Selle padja tegemine on väga lihtne – võta salvrätik, pane sellele padjapüür ümber ja voilà. Positiivne selle hotelli juures oli aga see, et veidi eemal oli võimalik auto parkida kinnisesse hoovi ehk siis turvalisuse pärast ei pidanud muretsema.<br />Kuigi väga palju täna just ette ei võtnud, siis 8-st empanadast ja Beléni turult ostetud puuviljadest jäi ikka söögi mõttes väheseks. Seetõttu seadsime sammud hotelli lähedal olevasse grillkotta – see jäi meile kohe silma, sest grillahju ja tänavat eraldas vaid klaassein ning pimedas oli grilli leek kaugele näha. Kui nii mõelda, siis paremat reklaami annab ikka välja mõelda. Tegemist oli selgelt kohalikele mõeldud kohaga – sisustusele polnud raha raisatud (kahhelpõrandad ja vakstuga lauad). Kuna kõht oli väga tühi ja nasaal-reklaam (loe: grillilõhnad) ülimalt efektiivne, siis võtsime jälle <em>asado</em> (e grillvaliku) kahele. Noh lootusetud ja ahned tainapead nagu me oleme. 55$ (so 209 kohalikku krooni) eest saime pudeli head punast veini ning kumbki verivorsti, grillvorsti, 2 suurt tükki grillfileed ja 1 grill-ribi. Seda oli palju, kuid seekord olime targemad – sõime aeglaselt, lihakõrvaseks toodud saia väga ei puutunud (see raisk täidab ju kõhu ära) ning veelkord – sõime väga aeglaselt. See lõppes sellega, et mina suutsin oma portsu pintslisse pista, abikaasa siiski mitte.<br />Taarusime hotelli tagasi ja keerasime joonelt magama. Sõidupäev oli läbi, ees ootas mürarikas öö.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-31005913328157094002008-10-16T18:31:00.021+03:002009-08-15T13:00:44.533+03:0031.oktoober - Kõrg-Andid, Aconcagua, Uspallata<div align="justify">Mürr-põrr-koll-koll-koll. Tuut-tuut. Selliste helidega peate leppima kui magate San Juanis Nuevo San Francisco hotellis. Hommik tuli seega üsna vara, kuigi pooluneledes sai ikka rahulikult 8-ni voodis lesitud. Hotell suutis taset hoida ka hommikusöögiga – lahustuv kohvilaadne ja paar närba saiakest. Terasem lugeja võib siit ridade vahelt välja lugeda soovituse, et San Juani sattudes tasub otsida mõni teine paik ööbimiseks. Kui oled kõva kuulmisega, siis muidugi sobib see kah.<br />Automobiil oli parklas alles ning sõit Mendoza poole võis alata. Mendoza on ilmselt Buenos Airese järel teine linn Argentiinas, mida keskmine eestlane võiks teada. Juhul kui tegemist on veinisõbraga. Sest praktiliselt kõik meie kaubandusvõrgus müügil olevad veinid on pärit sellest regioonist ning Mendoza nimi ilutseb ka alati pudelisiltidel. Linna iseennast me vaatamisväärseks ei pidanud, olgem ausad - veinimõisad on ikka palju huvitavamad kui selline 120 000 elanikuga (Argentiina mõistes) suurlinn. Alguses mõtlesime, et sõidame joonelt läbi, kuid kuna sularaha varud hakkasid lõppema, siis pidasime ühes bensukas kinni. Ja saime jälle kogemuse võrra rikkamaks.<br />Nimelt oli sularaha-automaadi juures pikk saba. Tuli välja, et oli kuu viimane päev ja rahvas käis oma palka välja võtmas. Sabas oli vast 10-15 inimest ning järjekord liikus edasi üüratult aeglaselt. Osad tulid ATM-i kabiinist rõõmsate nägudega (palk oli üle kantud), teised ainult ohkasid (palka ei olnud üle kantud või oli summa liiga väike). Ei osanud kahjuks aimata, et millest selline cashi väljavõtmine tingitud oli, meie saime igatahes oma 600$ jälle kätte. Rohkem ju päevas ei anta.<br />Papp taskus sõitsime Mendozast välja, Tšiili piiri suunas. Täna polnud see päev, kus me viinamarja põldude vahel veinikeldreid otsime. Ei, täna oli see päev kus me tahtsime näha Kõrg-Andide lumiseid mäetippe ning jalutada lääne- ja lõunapoolkera kõrgeima tipu Aconcagua jalamil. Koheselt pärast Mendozast välja jõudmist hakkas kauguses mägede tippudesse valget sisse viskama. Mäestiku jalamile jõudis vast tunniajase sõiduga ning selle sõidu jooksul õnnestus meil ära näha ka Argentiina nafta või siis maagaasi maardla – kauguses põlesid paar tulelonti.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh29Zlosa0PZ09D5sQFsb_7YgBnxIL4o3FqizCoaZVnl8oExKdyqyq_PfxOSt7JRQ7zp8tmvYRVMzMlNiPYtgxL_et-XOJf09PaxkTgU0_nY0QPqquWk4-gt4FetKvS1WbF5eMvtdy6ZzM/s1600-h/ARG+139.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh29Zlosa0PZ09D5sQFsb_7YgBnxIL4o3FqizCoaZVnl8oExKdyqyq_PfxOSt7JRQ7zp8tmvYRVMzMlNiPYtgxL_et-XOJf09PaxkTgU0_nY0QPqquWk4-gt4FetKvS1WbF5eMvtdy6ZzM/s320/ARG+139.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366576766441494370" border="0" /></a>Aga mäed olid lummavad. Kui me seni olime kolistanud „kõigest“ 4-5 kilomeetriste mägede juures, siis nüüd tuli sinna 1,5-2 kilomeetrit otsa. Selliste kohati laugete mägede asemel olid need nüüd hoopis teistsugused. Järsud ja kõrged kaljud, ohtra taimestikuga kaetud. Meenutas veidi Alpe. Mägede vahel olid täiesti ebamaiste värvidega järvekesed – värv oli selline nagu oleks mõnest keemiakombinaadist sinna orgu midagi lekkinud. Selline täiesti ebareaalne türkiissinine.<br />Peale selle oli muidugi palju erinevaid kosekesi, kiirevoolulisi mäestikujõgesid ja kärestikke. Oli ju kevad ning lumepiir nihkus mägedel vaikselt ülespoole ja kõik see vesi lahmas pidevalt allapoole. T<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1JM6jjwCOojuu6Xz_Zg49SdiIG-mbLoIHK_WuNO1Q-EPWHGPkvi0rCYNYMSW3xuFyNa4dARNBkq_PAfCBQrJQlBVChUjbaFUoz7VuPi26w4q2EECdFEweUtrOb763i_oL7g2q_-d1Z5U/s1600-h/ARG+140.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1JM6jjwCOojuu6Xz_Zg49SdiIG-mbLoIHK_WuNO1Q-EPWHGPkvi0rCYNYMSW3xuFyNa4dARNBkq_PAfCBQrJQlBVChUjbaFUoz7VuPi26w4q2EECdFEweUtrOb763i_oL7g2q_-d1Z5U/s320/ARG+140.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366577444818261058" border="0" /></a>egime ühe kärestikulise jõe ääres ka väikese lõunapausi ning vaatasime, kuidas rahvas jõe peal raftib (ei suutnud kahjuks koduvillast sõna siia välja mõelda). Kuigi väljas oli jälle kuum ning päris hea mõte tundus olevat ennast vette kasta, siis see läks kiirelt üle kui varbaga temperatuur sai ära katsutud. Väidan, et olen käes hoidnud soojemat jäätükki kui selle jõe vesi. Ujumise oleks võimatuks muidugi teinud ka selle jõe voolu kiirus – kui sinna suplema lähed, siis see on suure tõenäosusega ka viimane asi, mida maises elus teed.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIhglGCQJihLpnCHs4bBXA_gnUsdGW-O7OkVoXcY4QWVo0V2JJodkpCOQh7Ajd0aES2kkQWcZux8mZbO_03-Rl6V3-veRp0cU6vL9tohoh1_gFfsz704J68ObWIooQyPBexMg221lk3kc/s1600-h/ARG+141.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 435px; height: 83px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIhglGCQJihLpnCHs4bBXA_gnUsdGW-O7OkVoXcY4QWVo0V2JJodkpCOQh7Ajd0aES2kkQWcZux8mZbO_03-Rl6V3-veRp0cU6vL9tohoh1_gFfsz704J68ObWIooQyPBexMg221lk3kc/s400/ARG+141.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366581849470833090" border="0" /></a>Aga sõitsime edasi – ühel serpentiinil oli tekkinud päris suur ummik. Tuli välja, et oli olnud avarii – täislastis veok oli kurvis ümber läinud. Kuristikku kukkumist olid puudu jäänud mõned meetrid. Päris õõvastav vaatepilt, mis omakorda tuletas meelde, et tuleb sõita ettevaatlikult. Eks me seda ka tegimegi ja väga kiiresti edasi ei liikunud, peamiselt seetõttu, et <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbDohef4_nkZwWrQ6P4w8gswXtynpi-6LITalKJoiy3-cfsRaz4lTxn3H614uLr4PNvT0-6PhM1l6_pae25rFPAEZGnuZiHTeXgxbK2CBjFaoV5tZOvcBPEeUvAYNjnKhWM8ORII8RmGQ/s1600-h/ARG+142.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbDohef4_nkZwWrQ6P4w8gswXtynpi-6LITalKJoiy3-cfsRaz4lTxn3H614uLr4PNvT0-6PhM1l6_pae25rFPAEZGnuZiHTeXgxbK2CBjFaoV5tZOvcBPEeUvAYNjnKhWM8ORII8RmGQ/s320/ARG+142.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366582857495222786" border="0" /></a>vaated lihtsalt sundisid üha jälle ja jälle teeserva tõmbama. Peale viimast suuremat asulat ennem Tšiili piiri – Uspallatat – muutus maastik kardinaalselt. Mägedelt kadus kõrghaljastus ning igal pool olid lumised tipud. Kirjeldamatult kaunis! Ka temperatuur hakkas jälle langema. 30 oli muidu standard, mida aeg edasi, siis kraad kraadi haaval hakkas sealt numbreid maha minema. Tuli kohvrist soojemad riided välja otsida – ühel hetkel olime juba ise jalgupidi lumes. Kraade väljas oli veel 10-12, kuid lumepiiri olime kätte saanud. Lumememm ja väike lumesõda nagu ikka esimesele lumele kohane :)<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghMkkZ7L0tSC2xlcEBIEJCsABAaG4BaygBXr62GAxNo9Gf4R9bqQpjRmiLFTCKcNdyZt-a0KydYbcBW2-jyCGz6cL67PeqJUuVt5yv9jKFv6GzqEUbTyQVFNxp2FVmx4CITAbBJvzqWYs/s1600-h/ARG+143.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghMkkZ7L0tSC2xlcEBIEJCsABAaG4BaygBXr62GAxNo9Gf4R9bqQpjRmiLFTCKcNdyZt-a0KydYbcBW2-jyCGz6cL67PeqJUuVt5yv9jKFv6GzqEUbTyQVFNxp2FVmx4CITAbBJvzqWYs/s320/ARG+143.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366584161263889650" border="0" /></a>Kui sai mainitud, et puud olid mägedelt kadunud, siis madalamal tasemel oli maapind üsna kirju. Kevadele kohaselt oli suur hunnik lillekesi õites ning see viis mõtted jälle alpiaasadele. Kui tundus, et nüüd on kogu see ilu ja majesteetlikus piltidel fikseeritud ja väikesed turnimised turnitud ja ronimised ronitud, sõitsime edasi.<br />Muide siinkandis filmiti ka selline film nagu „7 aastat Tiibetis“ koos Brad Pittiga peaosas. No lihtsalt selline huvitav fakt.<br />Ennem lõpp-sihtkohta jäi teele veel üks looduslik vaatamisväärsus – „<em>Puente del Inca</em>“ e „Inka sild“. See sild oli üle Vacase jõe ja teadlaste hinnangul tekkis see erinevate koosmõjude tulemusel. Arvatakse et ennevanasti kattis jõge paks jääkiht, mis siis omakorda kaitses jõge lume- ning tolmu- ja kivilaviinide eest. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYFGn7BE3iDrXbJ9PbgJOWrZFQAZZTwTnvpAoA6aKbNdyuOHlOK5TCywVmQvsGzWHx29iSIMlCh3h2k77AO70cPPpx6NjMXzd9XQDYZKPlJr7Hp2cfw-E3Mx9U3d5Zoo-c6L7-fchhu4I/s1600-h/ARG+144.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYFGn7BE3iDrXbJ9PbgJOWrZFQAZZTwTnvpAoA6aKbNdyuOHlOK5TCywVmQvsGzWHx29iSIMlCh3h2k77AO70cPPpx6NjMXzd9XQDYZKPlJr7Hp2cfw-E3Mx9U3d5Zoo-c6L7-fchhu4I/s320/ARG+144.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366584652481475058" border="0" /></a>Mägedest allavoolav väävlirikas vesi aga kivistas selle tolmu ning lume sulades jäi sild ise püsima. Seda väikest ime on vaatamas käinud ka nt Charles Darwin. Kunagi ehitati selle silla juurde külastuskeskus, kuid tänaseks on ka see osati juba kivistunud väävlikihiga kaetud. Kuna tegemist oli viimase asustatud punktiga ennem Tšiili piiri ning sild oli arvestatav vaatamisväärsus, siis oli sinna tekkinud ka üsna suur käsitööturg. Omapäraste meenetena võis sealt osta erinevaid esemeid, mis olid samamoodi selle väävlirikka kivimiga kaetud. No näiteks lastepapusid, õllekannusid, miniatuurseid majakesi jne. Me küll midagi ei ostnud, kuid idee eest igatahes 10 punkti. Kõik ei pea olema hiinlaste tehtud tilu-lilu (eeldades, et need ei olnud Hiinas tehtud).<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7nH4LTrBZxXVmfedcAIvThR0LGoWvNqdE64s7yfXRdkUXIc5ZIA2hNlmq7F4SPleTMPMrJKXhKOf-uUlzSOBXfLc5BJlek-JF4B-ZH0KouswOyBxNt92xNOtFiLRuTYqXUNzotp4QgwU/s1600-h/ARG+145.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7nH4LTrBZxXVmfedcAIvThR0LGoWvNqdE64s7yfXRdkUXIc5ZIA2hNlmq7F4SPleTMPMrJKXhKOf-uUlzSOBXfLc5BJlek-JF4B-ZH0KouswOyBxNt92xNOtFiLRuTYqXUNzotp4QgwU/s320/ARG+145.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366585816949227938" border="0" /></a>Aconcagua jalami külastamiseks eraldi luba vaja ei ole. Sealkandis trekkimiseks ning mägironimiseks aga küll. Alguses me olime veidi segaduses, et kuidas sinna saada, sest ühel hetkel näitasid viidad piiripunkti, kus oli tohutu autoderivi. Samas raamatu järgi pidi mägi ju asuma ikkagi Argentiinas. Piirivalvur õnneks seletas meile asja ära – parkimisplats Aconcagua jalami külastamiseks asub küll pärast Argentiina piiripunkti, kuid ennem Tšiili piiripunkti. Seega Argentiina territooriumil ja me võisime rahulikult ilma järjekorras seismata edasi sõita. Tore.<br />Muide Tšiiliga pidi Argentiinal olema selline „eriline“ suhe. Kui kõikide oma teiste naabritega – Boliivia, Paraguay ja Brasiiliaga – on neil läbi saamine väga hea, siis Tšiiliga mitte eriti. Ja ega kohalikud eriti põhjust ei osanudki öelda. Mainiti lihtsalt, et tšiillased on imelikud ja nende murrak on imelik. No nagu meie suhe lätlastega. ;) Ametlikus asjaajamises tähendas see aga seda, et piiriületamisel kotiti Tšiilisse minejaid ja sealt tulijaid ikka täiega. Kõik autod ja bussid otsiti põhjalikult läbi ning veokid läbisid samuti ääretult üksikasjaliku kontrolli. Hästi kummaline. Meil aga Tšiili külastamise plaani polnud (kuigi pealinn Santiago oli kohe teisel pool mägesid), seega uhasime piiripunktist ca 1,5 kilomeetrit edasi ja leidsimegi Aconcagua rahvuspargi külastuskeskuse parkla üles.<br />Aconcagua – see on Ameerika katus. Sest tõepoolest ei Ameerika mandril ega kogu lõunapoolkeral ei ole Aconcaguast kõrgemat mäge. 6962 meetrit merepinnast annab selle staatuse. Hoolimata sellest muljetavaldavast tulemusest mägi maailma 100 kõrgeima mäe hulka ei mahu. Tänu Himaalaja mäestikule siis. Meie oma Chevrolet iseliikuriga saime ca 3km peale – täiesti tavapärane kõrgus juba viimasel ajal :)<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_gH3er1wbipFUxYf1t8BZ4TosouxBme481N8SFB9g1Ku2y1oQK9cA1uD0Suuy9jxT_aVX72S4nOu0et6eR3NTnUdNw7zK437CFJwFKzQ2XwzW-4cyBpM9iyo-92T1FRhSevWj46I-6iI/s1600-h/ARG+147.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi_gH3er1wbipFUxYf1t8BZ4TosouxBme481N8SFB9g1Ku2y1oQK9cA1uD0Suuy9jxT_aVX72S4nOu0et6eR3NTnUdNw7zK437CFJwFKzQ2XwzW-4cyBpM9iyo-92T1FRhSevWj46I-6iI/s320/ARG+147.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366589006523247634" border="0" /></a>Parkimisplatsilt sai alguse mõnekilomeetrine matkarada Horconese järve äärde, kust siis paistab Aconcagua tipp kätte. Olid väljas hoiatused, et võtke rahulikult ja jälgige ilmaolusid ning et sellelt rajalt kaugemale minekul tuleb teada anda ja luba osta. Kuna oli juba selline hiline pärastlõuna, siis rahvast väga palju ei olnud ning need kes olid, pigem juba tulid sealt poolt kui läksid. Seega saime olla suhteliselt üksi sellel ringkäigul. Rada tõusis kõrguste mõttes kuni 300 meetrit ning tänasel väikesel jalutuskäigul andis kõrgel olemine esimest korda tunda. Humahuaca tänavatel tatsamisel (linn oli samuti 3 km peal) ei tundnud midagi, kui täna tundus ka veidi ülespoole kaldus asfalttee pingutusena. Ilmselt need paar päeva, mil me olime olnud suhteliselt madalal (kõrbes) oli meie Saltas tehtud aklimatiseerumise ära nullinud. Päris naljakas oli – ilus ilm, kohati väga sile matkarada ning lihtsalt ei jaksa väga palju käia. Kuna tõus ei olnud nii järsk ning tempo nii kiire kui meie Salta mägimatkal, siis hinge kinni ei võtnud, kuid meie tempo oli üsna aeglane. Pärast ca 1 km mööda asfalti astumist jõudsime lõpuks matkarajale ning vaated, mis sealt avanesid lõid <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS66_FSpleWLPFOkYkQFXkgiMjPzr-sK5-tcXvBoGxnO74Yv4CkqOAm3WiZphel6-SC37DRFI6jDLVVeAYmueJf975zHZx2tznrNHE71PsA4kiILVOmaYGEneLRMvvqt3Qh9fHTyUxVLQ/s1600-h/ARG+146.jpg"><img style="margin: 0pt 0px 10px 10pt; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS66_FSpleWLPFOkYkQFXkgiMjPzr-sK5-tcXvBoGxnO74Yv4CkqOAm3WiZphel6-SC37DRFI6jDLVVeAYmueJf975zHZx2tznrNHE71PsA4kiILVOmaYGEneLRMvvqt3Qh9fHTyUxVLQ/s320/ARG+146.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366586509514926738" border="0" /></a>jällegi tummaks. Kuigi olime näinud igasuguse värvi ja kujuga mägesid viimase nädala jooksul sadu, siis need võimsad kaljud olid ikkagi teisest puust (loe: kivist). Need nägid välja juba sellised ähvardavad oma järskude kaljuseinade ja lumiste tippudega. Aconcagua tipp kahjuks oli pilve sisse mattunud, mida ta üsna tihti tegelikult pärastlõunal on. Seega lugeja võib vaadata ülal olevat pilti ja siis mõtetes tipu asemel sinna juurde joonistada. Sinna tippu on roninud ka trobikond eestlasi mitmete aastate jooksul, seega kellel on suurem huvi alpinismi vastu, see võib lugeda eestikeelseid kokkuvõtteid ekspeditsioonidest <a href="http://www.jkalpiklubi.ee/ajaloost/1997maevallutajatele.htm">siit</a> ja <a href="http://aconcagua.ekstreem.ee/">siit</a>. Meie nii kanged mehed-naised pole, seega piirdusime ainult Aconcagua ja tema naabermägede vaatlemisega eemalt.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhE7iHi09PidrOtx5AtfEpojpSXNMMo0Xfud2o7VQHEzNxKxr7wRfOQZhBU6iRrDkrJBo__K1xvARC5R47DRp6F2pNUk7y-qJNH2g4U6QvtRTHkbO2QBxqhyYRnpam5W0CtLnJCwuIXZgs/s1600-h/ARG+148.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhE7iHi09PidrOtx5AtfEpojpSXNMMo0Xfud2o7VQHEzNxKxr7wRfOQZhBU6iRrDkrJBo__K1xvARC5R47DRp6F2pNUk7y-qJNH2g4U6QvtRTHkbO2QBxqhyYRnpam5W0CtLnJCwuIXZgs/s320/ARG+148.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366589849792216418" border="0" /></a>Järve ääres lõõtsus muide väga tugev tuul, mistõttu oli meil hea meel, et me ikka soojemalt riidesse panime. Kuigi jope ja pikkade pükstega seal pikka aega seismine väga soojaks keha ei jätnud. Seega liikusime edasi. Järve ääres ja selle ümber asuval soisel madalikul tutvusime kohaliku linnuriigi esindajatega kaamerasilma läbi. Ning peagi keeras matkarada juba parkla poole tagasi. Kes nüüd mõtleb, et kas see käik läks asja ette või mitte, siis loomulikult läks. Maailmas ei ole palju kohti, kus sind ümbritsevad 6000+ meetri kõrgused mäed. Need vaated on seda väärt, et sinna Tšiili piiri äärde sõita ja paar tundi hapnikuvaeses ja tuulises keskkonnas jalutada.<br />Retk allamäge läks nagu alla mäge e siis väga kergelt. Sõitsime kogu teekonna tagasi kuni Uspallata linnakeseni. Kindel plaan oli seal öömajale jääda. Üle pika aja sai nähtud ka vihma – see nimelt hakkas sadama. Aga vihm oli selline seenekas, ei midagi sellist, mis tuju rikuks.</div><div align="justify">Esimene hotellivalik oli meil veidi ekstreemne – Juan Peroni valitsemisaegne kõrgseltskonna luksushotell nimega <a href="http://www.granhoteluspallata.com.ar/">Gran Hotel Uspallata</a>. Tegemist oli suure lossitaolise hoonega, millel oli suur park ja mis asus linna ääres. Läksime me seda uudistama seetõttu, et hind oli LP andmetel üsna soodne ja mõtlesime, et elame siis ühe öö samas hotellis kui kunagine Argentiina koorekiht. Kahjuks oli välimus väga petlik ja toad olid tõeliselt kehvas seisus ning kindlasti ei olnud seda küsitud 230$ väärt. Raudselt ei olnud siin tehtud remonti viimased 40 aastat. Sõitsime edasi.<br />Uspallata keskuses meil teise valikuga näkkas. <a href="http://www.loscondoreshotel.com.ar/">Hotel Los Condores</a> oli lausa risti vastupidine eelmisele valikule. Väljast selline tavaline kahekordne maja, kuid toad olid tõeliselt avarad ja kindlasti seda 145$ väärt mida küsiti. Meie „double roomis“ oli näiteks lisaks laiale voodile ka kahekordne nari ja väga avar vannituba. Teenindajad olid lahked ja abivalmid (Gran Hoteli teenindaja oli näiteks selgelt häiritud, et ta pidi leti tagant püsti tõusma ja meile tuba näitama).<br />Hotelli kõrval asus ka kauplus, kus täiendasime oma joogi ja söögivarusid ning kuigi me plaanisime veel õhtul välja sööma minna, siis pärast poest toodud snäkkide manustamist oli tunne, et kõht on piisavalt täis. Ja väsinud olime kah. Nii kustuski meie toas tuli juba kella 10 paiku õhtul.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-56346674749940707242008-10-16T18:30:00.019+03:002009-08-15T13:13:05.916+03:0001.november - Mendoza veiniregioon, Maipu, San Luis<div align="justify">Uus kuu. Argentiina oli sammukese suvele lähemal ning Eesti piinles hilissügiseses kaamoses. Selle viimase peletamine läks meil teiselpool maakera (kui arvestada Eesti maailma keskpunktiks :P) üsna lihtsalt, sest hommikul akende eest kardinate tõmbamisel laiusid meie silme eest lumised mäetipud ja sini-sinine taevas. Eilsest vihmast polnud enam haisugi.<br />Hotelli hommikulaud oli lookas erinevatest kreemikoogikestest ja muudest küpsetistest. Abikaasale tundus üks suur kreemijurakas eriti isuaäratav, kuid pärast selle manustamist ütles, et tal on isu läinud. Siit moraal: ei tasu magusat ahnitseda :). Kokkuvõttes jäime antud hotelliga väga rahule, supervalik ja hea hinnaga. Tekkis jälle teatav tasakaal pärast suhteliselt ebamugavat ööd San Juanis.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirIr0orjGipdzgylN3LhPKQTA0TI9m62YlzZngxnzqNu4UbPcanU9wfkocQt4rJ1xPqFa1OQj6ehNzxXCN4qV2slhnP9libyCSS3dIt_I22NLRxPf_CeHrDxxWry9-ppz6B_R2dm2YGYY/s1600-h/ARG+149.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirIr0orjGipdzgylN3LhPKQTA0TI9m62YlzZngxnzqNu4UbPcanU9wfkocQt4rJ1xPqFa1OQj6ehNzxXCN4qV2slhnP9libyCSS3dIt_I22NLRxPf_CeHrDxxWry9-ppz6B_R2dm2YGYY/s320/ARG+149.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366939747553673714" border="0" /></a>Meie tee viis aga edasi, kuigi tähte närides küll tagasi. Mägedes sõitmisega on see lugu, et alternatiivseid teid väga palju pole, sest teede ehitamine läbi kaljude on pagana kallis. Seetõttu tuleb tihtipeale ennast korrata ja tuldud teedpidi tagasi sõita. Aga no kui vaated on sellised, siis ei tekita väga suurt piina 100km sama teed sõita. Pildist niipalju, et kuna me lähedal inimeste elukohtasid ei tuvastanud, siis kvalifitseerisime need hobused metsikuteks hobusteks. Ehk siis metsikud hobused metsikus jões keset metsikut loodust. Metsik! Meie jaoks selline 1 miljon USD vaade!<br />Peagi jälle tuletati meelde, et suu ammuli ei tasu ringi vahtida kui autot juhid – nimelt käisid endiselt veel selle eile nähtud autoõnnetus koristustööd. Ümber läinud veoki laadung tuli ju igalt poolt kokku korjata. Aga ei juhtunud meiega midagi ja peagi nägime mägesid ainult auto tahavaatepeeglist. Meie tänase päeva missioon oli Mendoza regiooni veinikeldrite külastamine ja esimeseks selliseks oli Chandoni veinikelder kohe Mendoza linna külje all. Kohale jõudes avastasime, et laupäeva puhul oli see täitsa suletud. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2Q7kK4VNX4IZRoYyveHh6cbXuXM5I5v00qH07Df1jwPW3PSFTCPjhWtXEGx9R2jsIrX9RzwRk-Ff94xmA3tM-ByRho7e8eSMslZu8trXgpmb0FlLyD91OTtYjPT9Y6FiTXlJ8mIBfD_M/s1600-h/ARG+150.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2Q7kK4VNX4IZRoYyveHh6cbXuXM5I5v00qH07Df1jwPW3PSFTCPjhWtXEGx9R2jsIrX9RzwRk-Ff94xmA3tM-ByRho7e8eSMslZu8trXgpmb0FlLyD91OTtYjPT9Y6FiTXlJ8mIBfD_M/s320/ARG+150.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366942396610029538" border="0" /></a>Kahjuks. Mõtlesime juba, et kas tõesti tegime saatusliku vea jättes veinikeldrite külastamise nädalavahetuse peale. Ometi oli ju raamatutes kirjutatud, et paljud keldrid on avatud 24/7. Chandoni juurest paistis kätte ka selline regiooni esindusvaade, mida leiad paljudes Mendozat tutvustavates raamatutes - viinamarjaväljad ja taustaks lumised Andide tipud. Kaunis.<br />Läksime siis kindla peale – sõitsime teise Mendoza külje all asuvasse linnakesse nimega Maipù ning seal astusime joonelt sisse turismiinfopunkti. Sealne härrasmees oli lahkelt meile hispaania keeles valmis seletama, et kuhu ta meil täna soovitas minna. Kui ta nägi, et hispaania keel ei ole just meie emakeel, siis seletas ta aeglaselt ja kogu aeg üle küsides, et kas saime aru. Saime aru ning saime ka väga head soovitused ja sõidujuhised. Kaardile märgiti 3 erinevat põnevat kohta, mida soovitati külastada.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJOsEr4fNicgzx_CmbGu_wdeGDTL6huQOglqXxc79jBvOzDbGXNi2Mt1u4XDWQ3j2h-O6eA2Jh6KzIJVvFxFE_v1v5b8RikyK9eZhFu3wIJ0FHIMbcytPuB_Bzxl08C7q8UtP9FGH6FTA/s1600-h/ARG+151.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJOsEr4fNicgzx_CmbGu_wdeGDTL6huQOglqXxc79jBvOzDbGXNi2Mt1u4XDWQ3j2h-O6eA2Jh6KzIJVvFxFE_v1v5b8RikyK9eZhFu3wIJ0FHIMbcytPuB_Bzxl08C7q8UtP9FGH6FTA/s320/ARG+151.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366942974024369346" border="0" /></a>Esmalt otsisime üles <a href="http://www.bodegalarural.com.ar/">La Rurali</a> veinimõisa, mis on Maipù regiooni üks suurimaid ning millesse on püsti pandud ka korralik muuseum Argentiina veinitegemise ajaloo kohta. Iga poole tunni tagant toimusid seal ka (hispaaniakeelsed) tuurid, millest ühega me ka ühinesime. Hoolimata sellest, et kusagil 2/3 jutust jäi meile mõistetamatuks, oli siiski päris huvitav. Räägiti ajaloost e siis sellest kuidas veinitegemine üldse Argentiinasse jõudis, räägiti veini tootmise protsessist vanal ajal (all iidsed viinamarjade korjamise kotid) ning praegu ning kõige lõpuks anti muidugi maitsta kah. Nämm – Argentiina veinid oma tuntud headuses.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzsSDnJvpJQUmozaLj5evUS3AqAkTmIR-u5jRleHyC7ZOuYwbangaSd3XyrilzdF5tkw-8GsaCjA-OaoQrldSlboN9lF4SOwCzPj415s3-4j7oBSHYCD-GQTMWA2WdC0yRP4r8afh114o/s1600-h/ARG+152.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzsSDnJvpJQUmozaLj5evUS3AqAkTmIR-u5jRleHyC7ZOuYwbangaSd3XyrilzdF5tkw-8GsaCjA-OaoQrldSlboN9lF4SOwCzPj415s3-4j7oBSHYCD-GQTMWA2WdC0yRP4r8afh114o/s320/ARG+152.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366946780699484706" border="0" /></a>La Rurali ajalugu on pikk ja algas sellega kui Rutini perekond hakkas 19. sajandi algul tegelema viinamarja- kasvatusega. Ja see sündmus juhtus veel Itaalias – Don Francisco Rutini hakkas veini tootma oma küla rahvale. Tema poeg otsustas emigreeruda Ameerikasse ning seal pereäri jätkata – Maipù regioon oli koht, kuhu ta istutas esimesed taimed ja kus alustati 1885 <em>bodega</em> (veinimõisa) ehitust. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkumE4zu54t45zcUn7-xPUw-5RdhL-0af_gFI2j_UiO1glCyzwNovS3u-AqhKqPEnS6J9cTX2e6Lo-_uI-Yfi4NQ9lJWZnWQEu0D0dm8eR-KJebCnXgkQm4-VOkRSR_alrcU62rKtZLmc/s1600-h/ARG+153.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkumE4zu54t45zcUn7-xPUw-5RdhL-0af_gFI2j_UiO1glCyzwNovS3u-AqhKqPEnS6J9cTX2e6Lo-_uI-Yfi4NQ9lJWZnWQEu0D0dm8eR-KJebCnXgkQm4-VOkRSR_alrcU62rKtZLmc/s320/ARG+153.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366947800867143698" border="0" /></a>Tänasel päeval on La Ruralis võimsust 10 miljoni liitri jagu ning kogu tehnoloogia on täiesti kaasaegne. Neile kuulub ligikaudu 300ha viinamarja- põldusid, lisaks ostetakse marju veel ka partnerite istandustest. Sortidest kasutatakse Chardonnayd, Cabernet Sauvignoni, Merlot´d ning loomulikult kohalikku staari Malbeci. La Rurali veine müüakse üle maailma.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfP0GvnBKmrGEz3deYSAMkhWTWuhoFD1K6K0LAO9yPDgAd4KIZqWLsH3x2t3ogvDRkINVIM0KDGVi3vTbpQw6tWKnVJhy1qYdJYQUOKORYn8rYS8OI21-gAjk5sH64cVQ-NPBxRQqTEK8/s1600-h/ARG+154.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjfP0GvnBKmrGEz3deYSAMkhWTWuhoFD1K6K0LAO9yPDgAd4KIZqWLsH3x2t3ogvDRkINVIM0KDGVi3vTbpQw6tWKnVJhy1qYdJYQUOKORYn8rYS8OI21-gAjk5sH64cVQ-NPBxRQqTEK8/s320/ARG+154.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366948737434769826" border="0" /></a>Kuna meil selline võimalus oli, siis loomulikult ostsime ka ühe pudeli kaasa. Meie valikuks sai San Felipe Roble (2006 aasta Malbec). Kuna me oleme niigi selle regiooni veinide fännid, siis loomulikult oli tegu väga hea ja maitsva veiniga. Piisavalt tummine ja mõnus nagu üks korralik Malbecist tehtud Argentiina vein olema peab. Tõe huvides tuleb ära märkida, et selle pudeli sisu tühjendasime õhtul, mil autosõidud olid sõidetud.<br />Aga selline väike veini degusteerimine tekitas peagi isu veidi tahedama järele kui üks parkainerikas viinamarjajook. Seekord läksime reklaamiohvriks – La Ruralist anti kaasa väike lipikuke, kus oli kirjas ühe söögikoha aadress ja täiesti juhuslikult me ennast selle eest ka leidsime. Autot söögikoha ette parkides hüppas juurde mingi poisike, kes pakkus autole turvateenust – no et valvab, et midagi ei juhtu. Mängisime lolli ja ütlesime, et „<em>no habla</em>“ st ei saa aru ja nii ta ei saanudki meilt peesotki. Aga no mida ta pagan ikka valvab, kui auto on praktiliselt resto aknast näha. See oli esimene märk, et see on turistikas. Ja tõepoolest – kõrged hinnad ja kehv teenindus ei jätnud ruumi teistsugusele mõtlemisele. Mina sain siiski väga maitsva roa (vasikas Malbeci kastmes), kuid abikaasa jätkas oma traditsioone ning suutis valida suhteliselt maitsetu toidu (kana juurikatega). Jälle. Sellel hetkel tegi ta ka lubaduse, et ei katseta enam kanade ja kalade ja pastadega – loomaliha saab olema tema valik tulevikus. Seda tellides ei saa Argentiinas alt minna. Arve makstud, leidsime auto täiesti samas seisukorras, milles ta olime sinna jätnud. Tusase ilmega poiss jõllitas meile veel pikalt järele kui ära sõitsime.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVVWOKVrAY9FOBeSFBe5ODj3DBkpjrLwhVvXI58H30mMyleR9hFKSZwaAvn4prU2cPS1E4VmpulEgb3aO7WkL_qHutp5ut0K5RSP3lwlhcTTkQReO9-tMmpNQzVW7LSntWBTXe4hrqeho/s1600-h/ARG+155.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVVWOKVrAY9FOBeSFBe5ODj3DBkpjrLwhVvXI58H30mMyleR9hFKSZwaAvn4prU2cPS1E4VmpulEgb3aO7WkL_qHutp5ut0K5RSP3lwlhcTTkQReO9-tMmpNQzVW7LSntWBTXe4hrqeho/s320/ARG+155.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366950305203311506" border="0" /></a>Aga edasi tuli magusam osas. Likööri- ja šokolaaditööstus <a href="http://www.historias-sabores.com.ar/">Historias & Sabores</a> (Jutud & Maitsed). <strong></strong> Täpsemalt tööstuseke. Veel täpsemalt pisike käsitöökoda. 15$ eest näitas omanik oma tootmispinnad üle ja rääkis/näitas, et mida ta toodab ja kuidas ta seda teeb. Ta küll vabandas, et ta inglise keel on kehv, kuid kui ta inglist rääkis, siis see küll välja ei paistnud. Šokolaade toodeti seal 18-t erinevat sorti ja likööre oli veelgi rohkem. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtd4-L3L1pZYQko-NNN9aKiaQ3rbWBWYP-JssRwMZBW4_5TUO1MadpnR2aZbKGZQg5Q7a2CyBxtXPE2wXNkXsxLrCO2sA_bmJIDYgvbEn2zG-qbCr8VJkmnDrM3mbJtp7ESHSYutWc26w/s1600-h/ARG+156.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtd4-L3L1pZYQko-NNN9aKiaQ3rbWBWYP-JssRwMZBW4_5TUO1MadpnR2aZbKGZQg5Q7a2CyBxtXPE2wXNkXsxLrCO2sA_bmJIDYgvbEn2zG-qbCr8VJkmnDrM3mbJtp7ESHSYutWc26w/s320/ARG+156.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366950513835965570" border="0" /></a>Lisaks oli valik erinevaid moose sh väga eksootilisi – jalapenomoosist maasikamoosini. Segud segati kokku väikese angaari ühes nurgas ja seal siis doseeriti ja villiti erinevaid kombinatsioone. Igatahes väga vinge oli vaadata sellist väiketööstust ning pärast degusteerimisel sai aru, et turust kindlasti puudu ei tule. Šokolaadid, mida mina proovisin olid tõeliselt huvitavad ja head (nt viski, konjaki jms maitselised) ning abikaasale proovida antud banaani-šokolaadi liköör oli niivõrd maitsev, et väikese pudeli ostis ta ka endale koju kaasa. Tänasime omanikku ja mõtetes ka Maipù turismiinfo töötajat, kes meile selle vihje andis.<br />Viimane peatuspunkt oli boutique veinikelder <a href="http://www.carinaevinos.com/">CarinaE</a>, kus tehti meile privaattuur. Boutique tähendab seda, et veinikeldri võimsus on 260 000 liitrit st väga väike. Veinikelder kuulub prantslastele, kes ostsid selle maha käinud ja mittetöötava istanduse aastal 1998. See tehti korda, uuendati viinamarjataimi ja investeeriti tootmisesse. Veinitootmise juurde kaasati väga tunnustatud ekspert Michel Rolland, kes aitab siis kord aastas kokku segada õiged viinamarjamargid, aidates luua kõrgekvaliteedilist veini.<br />Omanik on insener, kes tuli 15 aastat tagasi Mendoza kanti ühe tööotsa pärast ning pärast töö lõppu otsustas sinna jäädagi. Oma veinikeldri ja erinevad istanduse osad nimetas ta taevakehade järgi, kuna tegu on harrastusastronoomiga. CarinaE sai nimeks aga seetõttu, et sellenimeline tähtkuju on täpselt istanduse kohal aasta kõige olulisemal ajal – saagikoristuse ajal.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_Ev_7l9IBkPIfd16Vz9bwosd5PTBjR1GevY3ElO2_IwF4j-X1NpuSesSAltAQI3IiUN53Yl-dVGovGlP3W_mETGh1YsFg7tQPMHDhVJaDng3Qp-mqUPHbU0V_h4BiaSGv_CJAS-CI2JM/s1600-h/ARG+157.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_Ev_7l9IBkPIfd16Vz9bwosd5PTBjR1GevY3ElO2_IwF4j-X1NpuSesSAltAQI3IiUN53Yl-dVGovGlP3W_mETGh1YsFg7tQPMHDhVJaDng3Qp-mqUPHbU0V_h4BiaSGv_CJAS-CI2JM/s320/ARG+157.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366954119013224962" border="0" /></a>Praegu toodetakse CarinaE-s üheksat erinevat veini ja kokku keskmiselt 65 000 pudelit aastas. Tootmise väiksust näitab seegi, et kõik need pudelid sildistab ära üks inimene ja käsitsi. Need 9 erinevat veini jagunevad kolme klassi – 2 toorest (sisuliselt otse pudelisse), 5 Reservat (hoiavad veidi aega tammevaatides) ning 2 Premiumit (pikem laagerdumisaeg). Kõik veinid on saanud väga palju kõrgeid auhindu, seega kõikide puhul on tegemist kõrge kvaliteediga veinidega. Meie giid ütles, et see on tänu veinimeister Michel Rollandile, kes on eri viinamarjasortide segamisel meister.<br />Proovida anti meile roosat (abikaasale maitses, mulle mitte), üht punast Reservat (mahe ja hea) ning Octansit (väga järsu ja tummise maitsega – mulle maitses, abikaasa lihtsalt talus seda). Kuna meile anti proovida nii suur valik, siis pidin autojuhina kasutama seda võimalust ja proovitu kõik välja sülitama. Tundus küll raiskamisena ja mitte eriti esteetilise tegevusena, kuid mis teha. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkn-ev90QCLhGvJFMHJaNcAb4EfABZ2cFrGKtuN7pHP0jFdlGjJZDDEf9OVIDKNzj-MBxHMV99Aes_g5trgL249ZayOB7FJTvl64bM48-Nxo3X3hcmcd_dm65rRsx8MeDYTB7f-SC6e6E/s1600-h/ARG+158.jpg"><img style="margin: 0pt 0px 10px 10pt; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkn-ev90QCLhGvJFMHJaNcAb4EfABZ2cFrGKtuN7pHP0jFdlGjJZDDEf9OVIDKNzj-MBxHMV99Aes_g5trgL249ZayOB7FJTvl64bM48-Nxo3X3hcmcd_dm65rRsx8MeDYTB7f-SC6e6E/s320/ARG+158.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366954782495692818" border="0" /></a>Proovida tahtsin ning promillidega sõita mitte. Kaasa ostsime pärast pikka kaalumist pudeli Octansit (Malbeci ja Cabernet Sauvignoni segu) – seda veini saab osta ainult kohapealt. Ülejäänuid veine eksporditakse üle kogu maailma. Oma veinipäeva lõpetasime kahekesi mööda istandust ringi jalutades, mnjah pole paha töö ütleks selle peale. Kuigi jah, eks pinget ole piisavalt – kui saak või veinitegu nässu läheb, siis on aasta otsa tühja tööd tehtud. Seega pole see veinitootja elu midagi veinilakkumine.<br />Kuna päev hakkas õhtusse veerema, siis pidime paika panema oma ööbimisplaanid. Otsustasime, et sõidame ära San Luisi, mis asus ca 100km kaugusel. See sõit kujunes omamoodi huvitavaks. Mäletate, kui ma kusagil varasemalt kirjutasin, et paak tuleb alati bensiini täis võtta? No vot, aga meie ei võtnud. Sest mõõdik näitas, et on veel veerand paaki (abikaasa versioon on selline, et me ei võtnud benssu, sest ma olen lihtsalt l.ll). Jah ma teadsin, et see mõõdik oli ka varem kummaliselt näidanud, kuid siiski – veerand paaki ja 100 km. Läks aga nii, et see mõõdikunäit hakkas kukkuma meeletu tempoga. Nagu oleks mingi 8-liitrise ameerika autoga sõitnud, keeris kogu aeg bensupaagis. No ja mis te arvate mitu tanklat oli sellel 100 km-l lõigul, kus kogu tee oli kaherealine ja valgustatud? Null! Isegi ühtegi asulat ei olnud – kaherealine tee läbi eimillegi Maipust San Luisi. Kõik käis väga kähku – peagi hakkas bensumõõdiku tuli vilkuma (ca 50 km San Luisini) ja siis põlema (ca 30 km San Luisini). Tempo lasin 80-90 peale, sõitsin viienda käiguga (120 km/h oli lubatud) ning lootsime paremat. Närvid olid viimseni pingul, sest hakkas hämarduma ja iga hetk võis mootor seiskuda. 15 km veel, 10 km veel, 30 km veel (mida kuradit??), uuesti 15 km veel, 5 km veel ja lõpuks jõudsime linna. Naine ei rääkinud minuga päris tükk aega, kuigi jõudsime ju ilusti tanklasse. :P Väike hirmuhigi otsa ees. Lasime mõnuga paagi täis, minu arvutuste järgi oli paagis veel 1,5 liitrit benssu. Seega moraal – ARGENTIINAS VÕTKE ALALTI PAAK BENSIINI TÄIS KUI SELLEKS VÕIMALUS ON!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0wWPABMUTda2wyo35_RfoFLIJG9-WjSvwd2viOW3HEkDZ77jo9azosEQoKkaysNGchD20XE0DUqwlzZQAyjGzS9CvDN1v10ZJTcc8Nbcuw2I-OsSixqfvKFnP2GNiFEcWmne7LR1ujrg/s1600-h/ARG+159.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0wWPABMUTda2wyo35_RfoFLIJG9-WjSvwd2viOW3HEkDZ77jo9azosEQoKkaysNGchD20XE0DUqwlzZQAyjGzS9CvDN1v10ZJTcc8Nbcuw2I-OsSixqfvKFnP2GNiFEcWmne7LR1ujrg/s320/ARG+159.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5366955819777995858" border="0" /></a>Hotelli leidsime LP abil kiirelt – <a href="http://www.hotelaiello.com.ar/">hotell Aiello</a> kasseeris 215$ öö eest koos <em>desayunoga</em> (hommikusöögiga siis) ning see sobis meile täiesti. Hotell oli puhas ja korralike tubadega ning auto sai parkida maa-alusesse garaaži. Sealtsamast Esso tanklast, kus me oma näljapajukil Chevrolet paagi triiki benssu täis lasime, ostsime kaasa ka veidi veinikõrvast. Jõime Octansi veini, näksisime söögikraami ja vaatasime Scorpion Kingi. Kell 1.00 sai film läbi ning siis lõppes ka see päev meie jaoks.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-14057852393474465372008-10-16T18:29:00.020+03:002009-08-15T13:25:35.088+03:0002. november - Mina Clavero, El Condorito, Cordoba<div align="justify">Hommikul küll ärkasime, kuid kellaajas kindlad polnud. Olime viimastel päevadel läbinud erinevaid provintse ja polnud nüüd eriti kindlad, et kas San Luis on selline, mis keerab kella või siis selline, mis ei keera. Peagi selgus, et see kellaaeg, mis meil oli mobiilis San Luisis siiski ei kehtinud ning me ärkasime tavapärasest ca 1 tund varem. No pole hullu, saabki varem teele.<br />Hotelli hommikueine oli tõeline eksootika. No Argentiina mõistes. Saiakesed ja vaagnatel erinevad vorsti ja muud lihatoodete lõigud. Täielik fantastika võrreldes tavapäraste magusate ja veel magusamate saiakestega, mis on seni olnud standard. Päris mõnus oli.<br />Pärast sööki, asjade kokkupanemist ja autosse tarimist süütevõtit keerates, ilmus auto LCD tabloole kellaaeg 08.00. Ja see kellaaeg oli õige. Täiesti arvatavalt oli pühapäeva varahommikune linn praktiliselt inimtühi ning seetõttu olime juba peagi San Luisi selja taha jätnud.<br />Tänase päeva eesmärk oli jõuda Cordobasse või siis selle lähedale. Cordoba on oma 1,3 miljoni elanikuga Argentiina suuruselt teine linn peale pealinna, mistõttu ootas meid kohalikus mastaabis tõeline metropol. Aga sinna oli veel pikk tee. Tegelikult pakuti välja 2 teed – kiirtee pikkusega 590 km ning tee üle mägede pikkusega 360km. Kuna meil kiiret polnud ja otseselt Cordobas midagi ette võtta ka plaanitud polnud (peale rendiauto tagastamise), siis valisime loomulikult aeglasema tee. Pealegi jäi sellele teele ka nii mõndagi vaatamisväärset, seega igati „vinn-vinn situeišön“.<br />Esimese osa kohta tänasest teest on abikaasa päevikusse kirjutanud, et meenutas veidi Eestit. Eestit väga kuumal suvel. Ja tõepoolest – sõitsime lauskmaal ja teed ümbritses selline võsa ja metsa moodi moodustis. Teisalt oli muidugi ka palju erisusi – mulla asemel olid metsa all kivid ja liiv ning igat masti suuri kotkalisi oli kõvast rohkem kui kodumaal näha saab. Neid oli lausa absurdselt palju – iga 2-3 minuti tagant tõusis mõni tee äärest lendu või siis nägid silmanurgast neid tee kõrval puude otsas istumas. Pildistasime palju jaksasime, kuid sellist uudishimulikku tüüpi enam ei leidnud, kui paar päeva tagasi. Siin päädis pidurdamine ja akna avamine tavaliselt linnu graatsilise lahkumisega ja seda vaid sekundid ennem kui Tamroni kreissae hääle ja teokiirusega objektiiv teravustada jõudis.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgp6ildPKHFRz8gp-JJzY19aP8pa1RmTTaBhMw3_nB60_FUVQnYrXoAkPDsQ4maAXizJ74xVGGZ61l_UyLZaAU3St8zc2kvQyRbPlyEf623mOMuk-de5mfF8fOC9DB6m7zpD99p58rwVPU/s1600-h/ARG+160.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgp6ildPKHFRz8gp-JJzY19aP8pa1RmTTaBhMw3_nB60_FUVQnYrXoAkPDsQ4maAXizJ74xVGGZ61l_UyLZaAU3St8zc2kvQyRbPlyEf623mOMuk-de5mfF8fOC9DB6m7zpD99p58rwVPU/s320/ARG+160.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368455703748819170" border="0" /></a>Lisaks elusloodusele nägime ka kummalisi inimkäega ehitatud objekte. Täiesti suvalises kohas, keset ei midagit, oli ehitatud tohutult suur memoriaal. Ilmselt mõne sõjakäigu või lahingu mälestuseks. Suur ja lai sammastega ümbritsetud väljak ja selle ees tohutult massiivne ausammas ja tohutu Argentiina lipp.<br />Esimene suurem koht, kuhu jõudsime oli Mina Clavero. Tegemist on sellise Cordoba jõukama kihi suvituskohaga. Cordoba asub sisemaal ning tegemist ikkagi metropoliga. Mina Clavero aga asub järve(de) ja jõe ääres, seega ideaalne puhkusepaik. Linnas ja selle lähiümbruses oli palju uhkeid ja vähemuhkeid villasid ning lihtsalt suvitusmaju. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOejU5TtXxif04v00tjh98pYexgtZxS4pqnqJYKBsNADtuo0SNYRmXtmjjc2wNTPUK6Lp9u8CaMhK38pxpyhmzt7agLQXAUuaKpyBvnZ6TIl5XsX5UrJcx4O3X35b8h8KHBsIeXzGGASQ/s1600-h/ARG+161.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOejU5TtXxif04v00tjh98pYexgtZxS4pqnqJYKBsNADtuo0SNYRmXtmjjc2wNTPUK6Lp9u8CaMhK38pxpyhmzt7agLQXAUuaKpyBvnZ6TIl5XsX5UrJcx4O3X35b8h8KHBsIeXzGGASQ/s320/ARG+161.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368456833264372082" border="0" /></a>Massiliselt oli ka hotelle-motelle-kämpinguid. Tõeline kuurort piirkonnale, millest ookean jääb väga kaugele.<br />Linna lähedal sattusime peale ka ühele huvitavale sündmusele. Seisime just tee ääres ja nautisime kauneid vaateid kirjulillelisele aasale ja järvele, kui äkki peatus meie lähedal üks põlevate vilkuritega politseiauto. Me kohe mõtlesime, et mida paganat me siis nüüd valesti tegime. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJEuZD0GBdCi5RIUkbcFOQG4bjpcCck10mFuf78C-KAFKxdhhX3obI93v3AelRivMSLzKOsxZLwSWQ3ZCmyaAITNaGc7Q6t2slwi-hfhZI029CNiE_pXX9uxRhIusbW5xtvOrQZlxQp5E/s1600-h/ARG+162.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJEuZD0GBdCi5RIUkbcFOQG4bjpcCck10mFuf78C-KAFKxdhhX3obI93v3AelRivMSLzKOsxZLwSWQ3ZCmyaAITNaGc7Q6t2slwi-hfhZI029CNiE_pXX9uxRhIusbW5xtvOrQZlxQp5E/s320/ARG+162.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368457282708688418" border="0" /></a>Aga ei olnud meie juurde. Politseinikud võtsid hoopis masina pagassist lasso ning jooksid võsa vahele. Peagi nägime ka põhjust – üks hobune oli jooksu pannud ja ilmselt oli see politsei ülesanne loom kinni võtta. Ei mingeid uinutipüsse või sarnaseid abivahendeid – hobust püüti nagu muiste. Kahjuks kadusid nad peagi künka taha, seega ei tea kuidas see lugu lõppes. Esimene heide igatahes ei tabanud märki – hobu põikas kõrvale. Aga jälle selline kohalik omapära. Kui paljudel Eesti politseiautodel on pagasiruumis lasso?<br />Mina Claveros otsisime ujumiskohta, et end jahutada. Avalikud ujumiskohad olid tehtud jõe äärde, kuid kahjuks polnud veel hooaeg. Ja hooaja mitteolemine tähendab seda, et jões praktiliselt vett polnud. Toituvad ju jõed kevadel mägedes sulavast veest ja selleaastane suurvesi polnud veel siiakanti jõudnud. Ühe koha siiski leidsime, kus vesi ka üle põlve ulatus. Kuna väljas oli tapvalt kuum, siis seal ka ennast jahutasime. Päris mõnus oli. Seekordne reis oli ju meil selline totaalne rannapuhkusevaba, sest klimaatilised ja geograafilised tingimused ei võimaldanud meil kusagil ujuda. Nüüd saime vähemalt korrakski vette. Mõned inimesed olid selles kohas veel päikest võtmas ja end kastmas, kuid oli selge, et põhiline rahvamass saabub siia alles 1-2 kuu pärast.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivaaCBlIW0EHBBnOZdTN-PsjbjfsEgbvh-pmJINQLxamtbE-rJgaRDnBN7tErw7q13Pk4LPiDQESEyB_XJD9sBLIxy0nFmwdf2d6meBwL2kIK1Hs0GQFB30rIQjYbD8H5EjIN_bWTEbNY/s1600-h/ARG+163.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivaaCBlIW0EHBBnOZdTN-PsjbjfsEgbvh-pmJINQLxamtbE-rJgaRDnBN7tErw7q13Pk4LPiDQESEyB_XJD9sBLIxy0nFmwdf2d6meBwL2kIK1Hs0GQFB30rIQjYbD8H5EjIN_bWTEbNY/s320/ARG+163.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368458662725174114" border="0" /></a>Peale Mina Claverot algas tõus El Condorito rahvusparki. Nagu nimigi ütleb, oli see koht, kus võis kohata Andide kondoreid. Pärast turismiinfo külastust sai selgeks, et täit mõnu me sellest pargist kahjuks ei saa, sest garanteeritud kondorite vaatluseks tuleks läbi teha päris mitmetunnine jalgsimatk. Ehk siis edasi-tagasi matkaks tuleks varuda terve päev. Meil oli aga pool päeva juba läbi. See matk oleks aga kindlasti olnud võimas elamus, sest matkarada lõppeb ühel kaljuserval, kust avanevad vaated kondorite pesadele. Ja hea õnne korral pidi olema võimalus ka neid majesteetlikke, maailma suurima siruulatusega linde vaadelda samal tasapinnal (st nad lendavad kanjonis samal kõrgusel kui asub vaatleja). Tavaliselt näeb neid lendamas ainult kõrgel taevas.<br />Aga mis siis ikka lootsime heale õnnele ja sellele, et äkki näeme neid ka niisama lendamas. Saltas ju nägime. Selleks oli meil seekord ka fotokal ette keeratud zoomobjektiiv. Et pildi ikka kätte saaks. Passisime kõvasti peale kui tee järsult mäkke hakkas ronima. Nägime palju erinevaid kotkaid, kuid kondorit ei kusagil. Tee oli aga väga lahe – ronis mööda ühte mäekülge muudkui üles ja üles kuni lõpuks jõudsime suurele platoole, mille kõrgus merepinnas oli ca 2 km. Kõrgem taimestik kadus, kuid ümbrus oli kõik roheline ja igal pool oli näha järvi. Selline päris kaunis vaatepilt. Ja siis õnnestus näha ka kondorit! Algul oli see küll ainult pisike täpp, kuid lähemale lennates saime ta binoklite abil ära määratud. Tõeliselt võimas elukas. Kahjuks lendas ta piisavalt kõrgel selleks, et normaalset pilti saada. Aga no nägime ikkagi ära, mis on põhiline.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgy7abFMZc2T5Owtj8GJlPFvDVOIK0m8-cfac0GG78egZP9ufpLtu5NzPo17Xp3VWd8o_LS8VvLbBWQZmJZ4Ga7QO_lLllux21q3TApMGGEYz7s-jF6EWPko0-fLkXVUEGcP5vSvUo5EWU/s1600-h/ARG+165.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgy7abFMZc2T5Owtj8GJlPFvDVOIK0m8-cfac0GG78egZP9ufpLtu5NzPo17Xp3VWd8o_LS8VvLbBWQZmJZ4Ga7QO_lLllux21q3TApMGGEYz7s-jF6EWPko0-fLkXVUEGcP5vSvUo5EWU/s320/ARG+165.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368459304307817938" border="0" /></a>Ühe järvekese ääres pidasime kinni, võtsime autost toidukraami ning tegime väikese pikniku. Päike paistis ja vaated olid kaunid, seega mida veel ühelt piknikukohalt tahta! Seoses meie tõusmisega taevastesse kõrgustesse (no 2 km on ikka 6 korda kõrgem kui Munamägi), oli temperatuur veidi langenud ja lõõtsus ka tuul. Väikeses orus asuva järve ääres oli aga mõnus.<br />Kui loodus vaadeldud ja proviant hävitatud, siis kobisime autosse tagasi ja veeresime mõne kilomeetri pärast sisse „<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmcr5m6HtI_6yYi8fOyO_sIJ5SitHmbAi0xV_BXfOhTMXSbAqN95z0Aw6cJkiNuQmogwfXgtTmcSflcLvXv1aVPBDwW7FH94yg-3NykXnUi2ORweuH45jGqsPJPJ90tMrMLnOY4VS_Alc/s1600-h/ARG+166.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmcr5m6HtI_6yYi8fOyO_sIJ5SitHmbAi0xV_BXfOhTMXSbAqN95z0Aw6cJkiNuQmogwfXgtTmcSflcLvXv1aVPBDwW7FH94yg-3NykXnUi2ORweuH45jGqsPJPJ90tMrMLnOY4VS_Alc/s320/ARG+166.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368459494438720658" border="0" /></a>Kondoritepesa“ matkaraja parklasse. Mõtlesime, et jalutame seal veidi, kuid nagu öeldud, siis lindude nägemiseks peaks tegema päris pika matka. Ja seda aega meil polnud, sest oli juba pärastlõuna ning praegu minema hakates oleksime sihtkohta juba jõudnud ilmselt pimedas. Seega raske südamega jätsime rahvuspargi selja taha ja hakkasime vaikselt platoolt uuesti allapoole sõitma. Tee peale jäi mitmeid suveniiripoode, kuid kui nendest ühe põhjalik läbikammimine tulemusi ei andnud (st ei leidnud midagi ostmisväärset), siis teistes isegi ei viitsinud enam kinni pidada. Tundus, et need kohad olid üle ujutatud sellise odava Hiinas tehtud sodiga – see kõik viitas sellele, et oleme jõudnud jälle kohta, kus käib arvukalt turiste. Viimase nädala kondamised suhteliselt hõredalt asustatud paikades hakkasid läbi saama.<br />Ja tõepoolest – mäe otsast alla lauskmaale jõudes, saabusime suurde kuurortlinna nimega La Paz. Linna au ja uhkus oli suur vee reservuaar, mida ilmselt kohaliku kandi rahvas nimetas mereks. Kuna La Paz oli kohe Cordoba külje all, siis oli selge, miks linn kubises hotellidest, restoranidest, ööklubidest jms. Mingi imeliku loogika järgi arvasime, et siin on hotellid odavamad kui Cordobas (mis on ju ometi metropol). Tegelik olukord oli hoopistükkis imelik. Otsustasime, et kui me siia ööbima jääme, siis võiksime olla suhteliselt lähedal ujumiskohale. Esimene hotell, kus kinni pidasime oli suletud, kuna polnud hooaeg. Teine hotell, kus kinni pidasime oli suletud, kuna polnud hooaeg! Ja nii me käisime läbi 5-6 erinevat kohta, mis tee peale jäid. Jah, administraator oli reeglina olemas ja tegeles seal millegagi, kuid vaid üks hotell oli avatud! Küll selle järve/reservuaari lähedal kuid samas ka linna peamagistraali kõrval. No põhimõtte pärast uurisime ka hinda – 390$! Ei no tore lugu küll – ise nad põhjendasid kõrget hinda sellega, et neil on bassein. Huvitav, kas nad ikka teavad, et kena liivarand on nende hotelliuksest 100 meetri kaugusel? Kuna hingehinda nõus maksma ei olnud ning La Pazi keskusesse ööbima minna ei tahtnud, siis sai tehtud otsus sõita ära Cordobasse. Mis oli mõnekümne km kaugusel.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAwSuUwjCNF5V6kahx6yjrbxQAKhyjs46HDOuXa3Dg79MbNKiafVi5sdxa6eu3WdOJ1OLvo_tBJbkygNVJvLvlNnSJwXVFNufdJ6gNgKOLdf24iKu-eSQ6dTuZnn8xDx0WZ359o2h8J2s/s1600-h/ARG+164.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAwSuUwjCNF5V6kahx6yjrbxQAKhyjs46HDOuXa3Dg79MbNKiafVi5sdxa6eu3WdOJ1OLvo_tBJbkygNVJvLvlNnSJwXVFNufdJ6gNgKOLdf24iKu-eSQ6dTuZnn8xDx0WZ359o2h8J2s/s320/ARG+164.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368459766176153010" border="0" /></a>See osutus õigeks valikuks. Laia joonega nagu me oleme, valisime enda hotelliks kesklinnas asuva hotelli Ritz :) Ei, päriselt kah – <a href="http://www.ritzhotelcba.com.ar/">Hotel Ritz Cordoba</a>. Muidugi mokaotsast võib mainida, et tegu nüüd päris Pariisi ja Londoni luksushotelli mõõtu asutusega polnud. Aastal 65 võib-olla isegi oleks kannatanud võrdlust, kuid praegu väga mitte. Sest viimane remont tubades võis jääda samuti mainitud aastasse. Aga see oli omamoodi lahe. Kui Uspallatas põlgasime peronistliku nostalgia kõrge hinna pärast ära, siis Cordoba Ritz oli vastupidiselt väga hea hinnaga. 130$ - sellise hinna eest saab Eesti heal juhul kämpingu. Cordobas saime aga selle raha eest kesklinna läheduse (keskplats ca 10 mintsa jala); portjee, kes meile uksi avas ja kohvreid vedas; suitsulõhnalised ja luitunud (ütleme siis, et ajalugu täis) laiad koridorid; roosa/lillelise tapeediga ning kõrge laega toa ja parkimiskoha garaažis. Ehk siis väliselt üritati taset hoida – portjee kummardas ette ja taha ning administraatoriks oli vanem härrasmees, kes samuti oli pingutatult viisakas. Ei, meile meeldis – jäime sinna.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEii6Yc7Io2txkqM8nKfbdyXQ61FiHEZU7M-qWjll3k4-Fcd6qS3sko59wYnE_ef_KvKfLCeZuP9Xxz2uvDtkiIHDeBcthF7q9OI6OvcWVBxh4NXsY9j4_lIRvgndJmh32w1Mr8mLhpdRYQ/s1600-h/ARG+168.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEii6Yc7Io2txkqM8nKfbdyXQ61FiHEZU7M-qWjll3k4-Fcd6qS3sko59wYnE_ef_KvKfLCeZuP9Xxz2uvDtkiIHDeBcthF7q9OI6OvcWVBxh4NXsY9j4_lIRvgndJmh32w1Mr8mLhpdRYQ/s320/ARG+168.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368460934286969746" border="0" /></a>Kuna olime Cordobas <em>one-night-only</em>, siis otsustasime minna selle väärika ülikoolilinnaga tutvuma. Ülikoolilinnaks nimetatakse teda seetõttu, et siin asub Argentiina vanim ja siiani üks suurim ülikool (ca 120 000 õppurit). Tartu Ülikoolist on Cordoba <em>Universidad</em> muide 19 aastat vanem.<br />Sellist akadeemilist hõngu oli täiesti kesklinnas tunda. Noori oli hästi palju, kes end soojal suveõhtul mõnusaste tundsid. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiULeRffLyM0PmAVC90wK_bcu6efk9yNL0bH2LeIo8w7N33o-RleRF1jZ8eUjc4y89K59QZdMbNOtwpwYandwwKF9whBzumniNBdkaFCVRIlW0Eiwxj4TdKdbO8lQaHEQW6BwicMguxSdM/s1600-h/ARG+169.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiULeRffLyM0PmAVC90wK_bcu6efk9yNL0bH2LeIo8w7N33o-RleRF1jZ8eUjc4y89K59QZdMbNOtwpwYandwwKF9whBzumniNBdkaFCVRIlW0Eiwxj4TdKdbO8lQaHEQW6BwicMguxSdM/s320/ARG+169.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368461156972603586" border="0" /></a>Kesklinnas oli välikohvikuid, parke, galeriisid, muuseume, kontserdisaale jne. Alguses tekitas meile raskusi söögikoha leidmine – kõndisime ümber keskplatsi ja mööda sinna suunduvaid tänavaid, kuid ei olnud söögikohta. No sellist, kus peale kohvi ka midagi tahedamat hamba alla antakse. Lõime lahti LP ja seal asunud kaardi pealt avastasime, et suurem osa söögikohtadest asub keskplatsilt veidi eemal, vanas Jesuiitide kvartalis. Sinna jalutades ja seal ringi jalutades pidime tõdema, et tegemist on väga kauni linnaga, kus on säilinud palju vana arhitektuuri ning seda on ka jõudumööda korda tehtud.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5kLbBh3WV9SSlGlBRvlmcz2k8xlItFlDuS8hz4yuOajLV3rkib3rYf3hIpgZkizYlngkk_io8Oj_T7X96gPl262tWdcpji7pBQ952S6nogZsfJZ-J_qYvrrNXooeMuLLYJ0UkwY80tbE/s1600-h/ARG+170.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj5kLbBh3WV9SSlGlBRvlmcz2k8xlItFlDuS8hz4yuOajLV3rkib3rYf3hIpgZkizYlngkk_io8Oj_T7X96gPl262tWdcpji7pBQ952S6nogZsfJZ-J_qYvrrNXooeMuLLYJ0UkwY80tbE/s320/ARG+170.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368461481082452418" border="0" /></a>Ühe platsi ääres leidsimegi suure hunniku erinevaid välirestosid. Valisime koha, kus pakuti grill-liha ning tänu akadeemilisele atmosfäärile, see polnudki nii lihtne. Seal oli pastarestoran, niisama kohvik, jaapani restoran, hiinakas jms. Õnneks siiski üks söögikoht pakkus ka traditsioonilist rooga ning sinna me maha prantsatasimegi. 2 <em>lomito</em>t ja 2 <em>cerveza</em>t oli meie tellimus. Hästi huvitav oli see, et kõik selle koha ettekandjad olid meesterahvad ning keskmise vanusega ca 40 aastat. Oli ka sinna 50-60.-tesse eluaastatesse kalduvaid härrasid. Ei ühtegi noort siresäärset ettekandja-neiut. See oli niivõrd erinev, et jäi kohe silma. Ning tegu oli tõeliste proffidega. Enamus nendest jättis tellimuse meelde ja ei kirjutanud midagi paberile. Samas kõik toidud ja joogid tundusid sattuvat õigetesse laudadesse ning mina ei näinud mitte kunagi, et kelner oleks küsinud, et kes tellis veini ja kes õlle. Kõik toimis ideaalselt, kuigi üks mees teenindas vast 10-15 lauda korraga ja inimesed tulid ja läksid pidevalt. Oli muidugi näha, et mehed teadsid ka, et nad on tegijad. Kehahoiak, omavahelised kõvahäälsed <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFmly8f-gbqiGQ30YENaEAfpW8pYpaCGVEyLybXwsuxsPHt9A0EI5BGfdPW9Moztv64VNy5UVbarj43Os6tLRbKp5daR3tVF_vLL2qMOnrr9bVVurEZPAIdDGhoCqQRSnKgzqsYzLL_pc/s1600-h/ARG+167.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 240px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFmly8f-gbqiGQ30YENaEAfpW8pYpaCGVEyLybXwsuxsPHt9A0EI5BGfdPW9Moztv64VNy5UVbarj43Os6tLRbKp5daR3tVF_vLL2qMOnrr9bVVurEZPAIdDGhoCqQRSnKgzqsYzLL_pc/s320/ARG+167.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5368461712058393138" border="0" /></a>vestlused köögi ukse juures, efektsed vigurdused nõudega ning sundimatu nalja viskamine klientidega. Meie ülimaitsvate roogade juurde oli seega kõvasti ka showd. Tänu kõvale trennile ja praktikale, otsustasime seekord võtta isegi magustoidu. Üks mõnus jäätis sobis kuuma õhtusse väga hästi. Abikaasa portsjoniga oli serveerija isegi veidi vaeva viitsinud näha :)<br />Hotelli tagasi jõudes lahendasime ära La Ruralist ostetud veini (väga-väga hea oli), sest homme-ülehomme meil seda võimalust enam poleks olnud (kui just keset päeva ei oleks veini kukkunud jooma). Lähipäevad tõotasid tulla transpordirikkad, mistõttu liigsest ballastist tuli vabaneda. Ja seda me siis ka tegime.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-48022679070396294862008-10-16T18:28:00.020+03:002009-08-15T13:35:55.590+03:0003. november - Cordoba<div align="justify">Mõnus hommik Cordobas. Öösel juhtus veel niipalju, et ukse kohale paigaldatud iidne (pakun, et varajane rauaaeg) konditsioneer võttis nõuks täiest jõust töötada ning viia toa temperatuuri külmkapile sarnaseks. Kuna me siiski eelistasime veidi soojemat keskkonda, siis tahtsime masinat välja lülitada. Aga loomulikult olid sisse ja väljalülitamise nuppude asemel ainult augud ja ilmselt viimati oli võimalik midagi reguleerida siis, kui Eesti oli veel NSV (nooremad lugejad võivad guugeldada leidmaks nende tähtede taha peituvaid sõnu). No kui ei saa elektrooniliselt, saab füüsiliselt. Võtsime kapist varulina ja katsime puhuri sellega ära. Ning kui aknad ka veel sooja sisse laskmiseks lahti tegime, siis peagi oligi kõik jälle korras. Siuksed lood siis nende vanade hotellidega.<br />Kohvrite pakkimine võttis veidi rohkem aega, sest pidime arvestama, et õhtul ootab meid ees ööbussireis ning järgmisel päeval lennureis. Kogu kraam, mis nädal aega autos laiali oli, sai sumadanidesse litsutud. Päris kopsakad kotid tulid – minu kohver 20kg, abikaasal 19kg.<br />Hommikusöögiga sai veidi nalja. Eilsest vestlusest administraatoriga saime aru, et hommikusöök on hinna sees. Me siis vitsutasime lobbys kõhud täis ja tahtsime ära minna kui kelner meile järgi jooksis ja ütles, et maksma peame kah. Kuna me olime täiesti kindlad, et me midagi valesti ei teinud, siis oli see väike üllatus. Aga no maksime siis 6$ näo eest ära ja läksime sõpradena lahku. Kinnimajja ei viidudki.<br /><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369169750960747618" style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; width: 214px; cursor: pointer; height: 216px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-K_r3rTAnz6x8yz8VTTXMVmFf2FcXivzZIS723QmvBH-Tw6-AQRMQfmSkDsVNVonyDBTWdAVIasNuni-tidaeAM-MVr5p3TgroopLubwDElqi0ohGoRpiqQpZh2wPe_88Zz_auNi41io/s320/ARG+172.jpg" border="0" />Kohvrid jätsime päevaks hotelli ja nad olid sellega ka lahkelt nõus. Andsid meile isegi kaardi tasuta kaasa. Meil ju terve päev aega Cordobas ringi tuiata ning piin oleks kohvreid kaas vedada. Auto oli garaažis ilusti alles ning vurasime veidi kesklinnas ringi, et ennem Budgetisse võtmete ära viimist veel paak benssu täis lasta. Bensukast välja sõites sai vist natuke kiiremini sõidetud kui vaja (20km/h 10 km/h asemel), mistõttu esiots käis müraki vastu asfalti. See oli esimene kord kui autoga midagi juhtus ning muidugi juhtus see mõni minut ennem masina tagastamist. Õnneks midagi katki ei läinud. Ilmselt lihtsalt esiots oli põhja alt veidi kriibitud, aga seda näha ei olnud. Järgmine peatus oligi Budget, mis asus kohe keskplatsi kõrval. Teenindaja tuli välja vaatas auto hoolikalt üle ning kriime ei tuvastanud. Tegi veel ka kõne Saltasse ning siis jäigi veel üle tasuda lisakilomeetrite eest. Neid oli tulnud 310 (meil oli võetud 400km/päevas) ning see läks maksma 236$. Sellega olime arvestanud. Selle vastu vabastati abikaasa kaardi pealt tagatisdeposiit. Seega kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja Budgetit julgen soovitada – väga meeldiv ja paindlik teenindus.<br />Et ikka õhtul kindlalt Buenos Airesesse minevale ööbussile saaks (meie lend Argentiina lõunatippu ju sõltus sellest), siis otsustasime minna ja bussijaamast piletid ära osta. Kuigi esmaspäevane päev ja ilmselt tung nii suur ei ole. Aga igaks juhuks. Kuna meil Flecha Busiga oli juba varasem positiivne kogemus olemas, siis läksimegi kõigepealt nende leti juurde. Ja pileti sealt ka saime. Vedajaks oli seekord sama grupi esifirma nimega Encon ja pakkumisel olid <em>coche cama</em> (sisuliselt magamiskohaga, esimese klassi buss) piletid, mille siis endale ka 130$ eest soetasime. Buss pidi väljuma 22.30 õhtul ning Buenos Airesesse jõudis 8.00 hommikul. Pea 10-tunnise sõidu tingis 700 km pikkune vahemaa kahe suurlinna vahel.<br />Selline väljumisaeg tähendas aga seda, et meil oli terve päev Cordoba jaoks. Kuna me otseselt ei plaaninud siin aega veeta (reisiplaani järgi), siis võtsime lahti LP ja kätte linnakaardi ning vaatasime, et mis siin põnevat on. Avastasime, et bussijaamale suhteliselt lähedal asuvad suured pargid ning loomaaed, viimase suunas ka sammud seadsime. Me oleme igal reisil mõnest loomaaiast läbi astunud (no on lihtsalt nii juhtunud) ning kuigi on loomi raske vaadata puuridesse panduna, siis huvi eksponeeritavate vastu on alati olnud suurem. Ja sellistes kaugema kandi loomaaedades näidatakse tihtipeale ka loomi, keda kodukandi puurides reeglina näha ei saa. Loomaaeda saamine osutus a<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEMlDG4smnL4fa1Ak-m9tXqa2VhTtqAzyLoaev7XF2TstAjdx-_kWuiIPDUGmzfnIM9jg14pyB9b9o7dPu9Px11sr56GNUd0RnnheDAUFVAg9QL-8XQPLovkEibwxuzpkENb-2ueuGPus/s1600-h/ARG+171.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369170951048827458" style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; width: 320px; cursor: pointer; height: 214px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiEMlDG4smnL4fa1Ak-m9tXqa2VhTtqAzyLoaev7XF2TstAjdx-_kWuiIPDUGmzfnIM9jg14pyB9b9o7dPu9Px11sr56GNUd0RnnheDAUFVAg9QL-8XQPLovkEibwxuzpkENb-2ueuGPus/s320/ARG+171.jpg" border="0" /></a>ga üsnagi vaevarikkaks. Hoolimata hommiku- tundidest, oli päike juba üsna tappev, sest need pargid asusid ühe mäe otsas ning enda sinna üles vinnamine selles kuumuses oli vääääga raske. Abikaasa eelmisel päeval ütles, et võtame siis natuke päikest kah homme. No võtsime natuke päikest, aga peagi hakkasime otsima varjulisemaid kohti, sest oli tunda kuidas riiete alt väljaulatuvad kehaosad vaikselt kõrbesid. Mäe otsas oli aga ilus - õieehtes puud ja igal pool õitsevad lilled, lisaks avanesid sealt vaated tervele linnale.<br />Loomaaia väravas pommiti meilt raha. 15$. Vastu anti pilet. Kuna oli esmaspäeva hommik ja Cordoba Zoo oli avatud vast paarkümmend minutit tagasi, siis esimesed pool tundi olime vist ainukesed külastajad. Loomaaed oli üsna kompaktne, aga samas huvitav. Osaliselt asus mäeküljel ning osaliselt oli kaetud kõrgete puudega. Oli näha, et veidi oli hakatud panustama ka loomade elukohtade <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdLIM48iaYz_UJ_dDzEdhtCLcjXQAFb6S6GxKxFfMQn5qEiLVaAuruEsFeTLzLEmxIsQ4bALVJX5NltYa37txlJEWAU3eFT7v4g5lnU_RRN7vHzOFgXZcguZCXh8F4v7-MzXFGzbd-JCc/s1600-h/ARG+174.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369173358683846306" style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; width: 320px; cursor: pointer; height: 214px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdLIM48iaYz_UJ_dDzEdhtCLcjXQAFb6S6GxKxFfMQn5qEiLVaAuruEsFeTLzLEmxIsQ4bALVJX5NltYa37txlJEWAU3eFT7v4g5lnU_RRN7vHzOFgXZcguZCXh8F4v7-MzXFGzbd-JCc/s320/ARG+174.jpg" border="0" /></a>avarusele, kuid siiski olid nii mitmedki suured loomad üsna väikestes puurides ja seda ei olnud kena vaadata. Eksponeeriti päris palju kohalikku faunat, kuid olid ka mõned „eksootilised“ loomad Euroopa mandrilt.<br />Ka väljaspool puure jagus vaatamist piisavalt. Ringi lendasid papagoid ja muud põnevad linnud. Ringi luusis ka päris suur hulk kasse, osad oli vägagi nahaalsed. Näiteks paar tükki oli roninud kondoripuuri ja nillisid sinna viidud liha. Eks julge kassi rind on rasvane. Aga lahe oli vaadata, kuidas nad seal lihatükke rebisid, ise samal ajal silmanurgast kondorit piieldes. Selline 50/50 tõenäosus, et kas saad süüa või siis saad ise söögiks.<br />Loomaaia keskne atraktsioon olid väikesed karupojad, kes vist olid ema juures ära võetud ja nüüd ulgusid oma väikeses puuris ja kusagil kaugemal ka nende ema vastas. Ilmselt oli ema ja poegade eraldamiseks mingi sügavam põhjus, kuid see vaatepilt oli küll päris kurb.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgT3ZehcI4fMFBvTObAqviYlkEqpDSf5FnioBl4vT6fs-ZZo8QmGPam3VIF0rQ-NfYT523ASh-D6cRNOSIguThq2Xw-P-Oatm4stVn6nwg7Mep10qb5wZ8nTzC3qif2SAWXCWpdYiHx4VM/s1600-h/ARG+173.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369172141516597730" style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; width: 320px; cursor: pointer; height: 214px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgT3ZehcI4fMFBvTObAqviYlkEqpDSf5FnioBl4vT6fs-ZZo8QmGPam3VIF0rQ-NfYT523ASh-D6cRNOSIguThq2Xw-P-Oatm4stVn6nwg7Mep10qb5wZ8nTzC3qif2SAWXCWpdYiHx4VM/s320/ARG+173.jpg" border="0" /></a>Väga suur valik oli selles loomaaias lindudest – jaanalinnud, emud, kirjud ja suured papagoid/aarad/kakaduud. Aarad olid eriti lahedad – tohutult värvilised ja kiunusid sellise aiavahele jäänud sea häälega. Ja see hääl oli vali! Papagoide sorte oli kümneid, abikaasa õpetas „rääkivatele papagoidele“ ka eesti keelt, kuid need ei võtnud tuld. Vaatasid meid ja vaikisid. Nõmedad! :P<br />Oma kõhu täitsime sealsamas loomaaia kohvikus ning pärast sööki sai end kõvasti ka päiksekreemiga kreemitatud, sest oli tunda, et päike on karm ja niisama olemisest head nahka ei tule. Või tähendab – siis ainult nahka tulebki. Oma ringkäigu lõppu olime jätnud kaslased, kes on tavaliselt loomaaedade kroonijuveelid. Tiigrid, lõvid, leopardid ja puumad. Nendel oli õnneks ka suurem ala, mistõttu võis kiisusid veidi rahulikuma südamega vaadelda.<br />Aga kell oli jõudnud juba saada 3, seega asutasime end minekule. Olime päris kaua siin ringi tuianud. Esiti läksime kõrvalasuvasse parki ja päevitasime ametlikult oma valgemaid kehaosi. Olime ettenägelikult selleks mõned päevituslinad kaasa võtnud. Aga väga kaua ka seda teha ei suutnud, sest pilt hakkas ees vibama. Pakun, et sooja oli seal kusagil 35-40 kraadi päikese käes. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA7qQbg0M4vqb1Yn0T_9HbOJX6dt-_rsC_z9vyHa38ZIfqVpqg9AplDDYebsO9oeBu4R2NbdS9SGd0IQdA1F3lL1p9ecrLTHG0Jmq-d7-2TKVRg4GR-U5xZVucDFMJdYpwA1tFTQsMqqI/s1600-h/ARG+175.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369174286196391010" style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; width: 320px; cursor: pointer; height: 214px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA7qQbg0M4vqb1Yn0T_9HbOJX6dt-_rsC_z9vyHa38ZIfqVpqg9AplDDYebsO9oeBu4R2NbdS9SGd0IQdA1F3lL1p9ecrLTHG0Jmq-d7-2TKVRg4GR-U5xZVucDFMJdYpwA1tFTQsMqqI/s320/ARG+175.jpg" border="0" /></a>Võtsime takso ja sõitsime keskplatsile. Tegime veidi pilte ning külastasime sealseid ostutänavaid. Astusime läbi ka ühest väikesest kohvikust, kust võtsime jäätisekokteili. Väikese. Optimistid. See surts oli otsas sekunditega ja läks nagu kerisele, minut hiljem oli täpselt sama palav ja sama suur vedelikvajadus. Rahvast oli linnas tohutult palju – huvitav kas keegi tööl ei käigi? Kondasime mööda konditsioneeritud poode ja otsisime kõrvaklapile jagajat (no et saaks kahed kõrvaklapid ühe telefoni taha ühendada). Jagajat ei leidnud, kuid ühest muusikapoest sai selle eest soetatud äge tangomuusika plaat. Kuna see vedelikupuudus ikka painas, siis astusime teisele levelile. Kõige paremini aitab kuumal ajal joogijanu vastu tee või õlu. Valisime viimase. Suhteliselt tühja kõhu peale 0,5l kesvamärga ära juua tegi tuju huvitavaks. Hoolimata väikestest kraadidest oli mõju tunda. See viitas sellele, et peaksime midagi sööma. Kuna oli jälle selline aeg, kus lõunasöögikohad olid suletud ja õhtusöögikohad polnud veel avatud, siis läksime lihtsama vastupanud teed ja käisime läbi McDonaldsist.<br />Pärast mäkdonnist väljumist tahtsime ära käia jesuiitide katakombis, kuid see oli kahjuks esmaspäeval suletud. Sellega olid meil ka mõtted otsas. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSwD5wTpuY9ttP2jr0PCu6Ds9wt5nqduPvG5lo7ssj1xRQ36EZA922hck2R9IAxpgBL0bjRJLCVmzpkzWFJSIWHMoYXq4eEchBt25slYJtiZ7z1TOJ9kwhOPr2qJmg2TspU4aGATz33OQ/s1600-h/ARG+176.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369174979369683890" style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; width: 320px; cursor: pointer; height: 214px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhSwD5wTpuY9ttP2jr0PCu6Ds9wt5nqduPvG5lo7ssj1xRQ36EZA922hck2R9IAxpgBL0bjRJLCVmzpkzWFJSIWHMoYXq4eEchBt25slYJtiZ7z1TOJ9kwhOPr2qJmg2TspU4aGATz33OQ/s320/ARG+176.jpg" border="0" /></a>Jalutasime keskplatsile tagasi ja ostsime uue reisipäeviku, kuna vana sai täis. Naine tegi ettepaneku minna ja üle vaadata katedraal. Väga uhke pühakoda oli, nagu katoliiklastel ikka. Seintele oli riputatud väga suur hulk erinevate pühakute kujusid ning kulda ja karda oli kasutatud ka omajagu. Kui ka see sai üle vaadatud, siis oli jaks otsas. Kuumus ikka tapab ära. Hängisime niisama keskplatsi pargis ja vaatasime, et kuidas teised inimesed hangivad. Lõpuks otsustasime, et läheme bussijaama ära. Võtsime hotellist kohvrid ja leidsime bussikast mõnusa pingikese, kus siis veetsime viimased tunnid. Raamatut lugedes ja muusikat kuulates.<br /><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369179276660885362" style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; width: 219px; cursor: pointer; height: 147px;" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjw_11-P7o5lAE5PxmojreIZUJOs6kgIyUyoC7PMf1eVd7D0PIA7UWyDB-ekzl0C25smrcalj36b0ACSlmkf1rxmTs50HgtoXIN4rly6zP_yLbKoqSIld-6rersBhrrXiu70jvSGi-TWy4/s320/ARG+177.jpg" border="0" />Buss tuli täpselt õigel ajal ning tõepoolest olid istmed sellised, kus magada õnnestus praktiliselt vertikaalasendis. Pikale inimesele jäi jalaruumi 2-3 cm puudu, kuid muidu oli väga mugav. Õhtusöögiks serveeriti mingit riisilöga, mis maitses nagu lennukitoit (selle kõige halvemas mõttes). Magustoit oli õnneks hea. Pärast õhtusööki jagas reisisaatja kiirelt kätte teki ja padja ning lasi tule ära. Tänu mp3-mängijale tuli uni kiirelt.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-11227676218622587982008-10-16T18:27:00.017+03:002009-08-15T13:59:29.892+03:0004. november - Buenos Aires, Ushuaia<div align="justify">Esimest korda elus ärkasin üles ummikus. Sõna otseses mõttes. Buenos Airese äärelinnas hommikuses liiklusummikus. Öö oli möödunud väga kiirelt – justkui oleks hotellis maganud. Väga mugav oli ning juht oli sõitnud väga mõnusalt, nii et öösel üles ei ärganud. Peagi jõudsime bussijaama, mis asus selle platsi juures, kuhu me paar nädalat tagasi lennujaamast tulles jõudsime. Seega teadsime kus me olime ja kuna lennukini oli veel mõned tunnid aega, siis viskasime kohvrid pakihoidu ja läksime linna peale.<br />Ilm oli väga kuum ka pealinnas. Ja juba vara hommikul. Tuletasime meelde, et seda kuumust on veel loetud päevad ja peagi tuleb lennata tagasi tatisesse Euroopa sügistalve. Seega ei nurisenud ja lonkisime vapralt linnas ringi. Esmalt ronisime veidi mööda väikest mäge ja jõudsime Santa Fe tänava nurgal asunud parki, kus ka paaril esimesel päeval sai jalutatud. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinhy280f24tPiN2YR_-L8YWz-61IwHVJRLIV1m-D2i6yfh4mp4KHN0fE7OP3DZPtsrweC43P73PsUu87jHkOjXg8zS6J6RXf3iBNuLpa6kOUvXhbmMIm-PeHtxHlIEAINuJEKV7aqMqO4/s1600-h/ARG+178.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinhy280f24tPiN2YR_-L8YWz-61IwHVJRLIV1m-D2i6yfh4mp4KHN0fE7OP3DZPtsrweC43P73PsUu87jHkOjXg8zS6J6RXf3iBNuLpa6kOUvXhbmMIm-PeHtxHlIEAINuJEKV7aqMqO4/s320/ARG+178.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369181434564988642" border="0" /></a>Istusime ühele pargipingile ja manustasime ära toiduülejäägid, mis olime bussisõiduks seljakotti pannud. Fotoaparaati sundisid meid kotist sellel hommikul esimest korda välja võtma paraadmundris sõdurid, kes mõõgad käes tulid alguses kesklinna poolt ja peagi läksid tagasi. Ei tea mis värk oli. Tagasi tulles mõõgad verest ei tilkunud, seega oli olnud selline rahulik jalutuskäik (või siis olid need ära puhastanud).<br />Muide seal pargis töötas üks vahva koerte päevahoid. No kui koeraomanikust linnainimene läheb tööle, siis läheb ta sealt läbi, jätab koera aedikusse järelvaataja hoole alla ning õhtul tuleb ja saab kutsu uuesti tagasi. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgscDGMiX8A_MVYJdnDovKzEgTjgN6kjfeKewmR97PE_reoRvkzzKR1oCp9vrRD8E8HgSaTuUazwjKUxlZejhd_VWQpv5KIeUo2Fu0iVcrNZCkczol7qSeOJQn-CfpXQ2Jz3bPLUNWx0Ms/s1600-h/ARG+179.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgscDGMiX8A_MVYJdnDovKzEgTjgN6kjfeKewmR97PE_reoRvkzzKR1oCp9vrRD8E8HgSaTuUazwjKUxlZejhd_VWQpv5KIeUo2Fu0iVcrNZCkczol7qSeOJQn-CfpXQ2Jz3bPLUNWx0Ms/s320/ARG+179.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369181951151588098" border="0" /></a>Enamus koerasid said omavahel väga hästi läbi, mistõttu said nad selle eest õiguse vabalt aedikus ringi joosta. Kurjemad paukad olid seotud puu külge. Silma järgi paistis seal olevat 30-40 koera. Ülevaatajaid oli mitu, kes siis käisid ükshaaval koertega ka pargis jalutamas. Lahe oli vaadata, et kui üks jalutusring läbi sai ning jalutaja tagasi tuli, siis tekkis seal aia sees kohe suur elevus – „huvitav kelle ta nüüd võtab“. Igatahes hea mõte – parem ikka kui koer päev otsa kusagil korteris konutab.<br />Ülejäänud aja tegime parajaks kesklinna jalakäijate e poodlemistänavatel ringi jalutades. Tööpäeva kohta oli siin sagimine päris suur – rahvas jooksis ühest poest teise, tänavamuusikud mängisid ning igal pool jagati erinevaid flaiereid. Astusime ka poodidesse <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEji3-xbnyLHEWy_aCxA2eKVfJPKF_BgZHxXiYrS96h4lPzn3AxEqjmqfklhnwCRWgGITj_j0kGXp9GmIPTstX-HjXQt-B_x9JepD_7hRNhnw73xlTBHYmP23g9yGnGz9nkFbq_S2UOk9tQ/s1600-h/ARG+180.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEji3-xbnyLHEWy_aCxA2eKVfJPKF_BgZHxXiYrS96h4lPzn3AxEqjmqfklhnwCRWgGITj_j0kGXp9GmIPTstX-HjXQt-B_x9JepD_7hRNhnw73xlTBHYmP23g9yGnGz9nkFbq_S2UOk9tQ/s320/ARG+180.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369182475735412322" border="0" /></a>sisse, kuid midagi sellist just ei leidnud, et oleks oma rahakotiraudu lõksutanud. Olid küll kevadised allahindlused, kuid kui kogu kaup on niikuinii Hiinas tehtud, siis pole vahet kust teda osta. Paljud huvitavad asjad jällegi maksid päris palju. Seega jalutasime niisama.<br />Kusagil kella 1 paiku korjasime oma pakid uuesti bussijaama pakihoiust ära, võtsime takso ja sõitsime meile juba tuttavasse siselendude lennujaama. Seekord oli siis meie lennufirmaks Austral, mis on riikliku Aerolineas <img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 189px; height: 165px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDFfyfP98MA-uWjmQGeJAmSiELcRFMTrVhCRpWH5dsUKxKoVOuRgE8ZBbzAx-PVrAcENeQy-QtgIiiVPbidZKTGd_ml66LeeRvqnmbdPuSsxMTLRumeqPckFC9vezL-F6I0TJBdq5hmMQ/s200/SK19.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369184397624552274" border="0" />Argentinase üks rakuke. Selle lennufirma kohta on LP ja netikommentaatorid erinevates reisifoorumites kirjutanud halvasti. No ikka väga halvasti. Lendude hilinemist võib mõõta kalendriga, pakke kaotatakse rohkem kui check-inist jõutakse vastu võtta, teenindus on ebaviisakas jne. Soovitatakse igal võimalikul juhul vältida ning kasutada alternatiive (isegi kui selleks alternatiiviks on näiteks hobuvanker). Peale selle oli ettevõte mõned kuud tagasi sisuliselt pankrotis, kui riik appi tõttas ja rahvusliku lennufirma ära päästis. Me siiski olime valmis piina taluma (mis iganes siis juhtuma hakkab) ning olime kodus ostnud piletid Buenos Aires - Ushuia - Buenos Aires. Ainuke asi, mis meid esmapilgul häiris, oli see, et kohalikele olid piletid oluliselt odavamad. Aga noh saame aru – majanduskrahh räsis kohalikke karmilt ja kuidagi peab ju vastu tulema.<br />Check-in läks aga üllatavalt kiirelt ja ilma ühegi probleemita, seega esiti ei osanud midagi halba öelda. Kuna lennuni oli veel tiba aega, siis läksime ja tegime seda parajaks lennujaamast üle tee jääva jõe ääres. Kuigi jõeks on Rio de la Platat (Hõbedajõgi) raske nimetada. Plata eraldas Argentiinat Uruguayst ning Buenos Airese koha peal oli jõel laiust ca 50 kilomeetrit. Jõe suudmes on ühes kaldast teiseni maad 220 kilomeetrit. Ja need näitajad <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8kVc9Uk613ggzbqSEPr-_nZGUvOFcY6NG_-32HIMJ8euok6-yHRB4ss7Po7SbwdLuNb1tQpxban-7d5btXYpGX-pi268eG8AeSsz7PwuBy2FLiLlBDjuUSAkAr5Tsj9IZc8epsuBJ1cU/s1600-h/ARG+181.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj8kVc9Uk613ggzbqSEPr-_nZGUvOFcY6NG_-32HIMJ8euok6-yHRB4ss7Po7SbwdLuNb1tQpxban-7d5btXYpGX-pi268eG8AeSsz7PwuBy2FLiLlBDjuUSAkAr5Tsj9IZc8epsuBJ1cU/s320/ARG+181.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369185284490313970" border="0" /></a>teevad sellest vetevoost maailma laiema jõe. Selle kaldal seistes tundus see suhteliselt üheselt merena või ookeanina, kui just pruunikas veevärvus välja arvata. Aga muidu oli jõgi mis jõgi – inimesed püüdsid kala, taamal sõitsid jõelaevad ning õrnalt võis aimata ka vee voolusuunda. Kalameeste tegemisi silmanurgast ka piilusime, sest endalgi see pisik ju küljes. Kahjuks mingeid hiidkalasid nad meie juuresolekul välja ei tõmmanud. Naljakas oli see, et seal ühe sellise muulilaadse asjanduse peale oli ehitatud park, kuhu oli vaiadega maa sisse taotud suur hunnik keelumärke. Murul käimine keelatud, telkimine keelatud, koerade pissitamine keelatud jne. Ja mida me nägime – sinna oli üles seatud väike telklaager, inimesed tatsasid edasi-tagasi ning kindlasti ei käidud kaasa võetud koertega kusagil kaugemal pissil. Seega mingi seltskond oli nõuks võtnud teha eranditult kõike seda, mida otseselt keelati. Jee, fight the MAN.<br />Jõgi nähtud ja kuumus jälle vaikselt ajudele hakkamas, läksime terminali tagasi. Turvakontrollis toimus aga väga kurb sündmus. Olin oma seljakotti unustanud aastaid meid reisidel truult teeninud Victorinoxi taskunoa. No pagan küll, kuidas selline asi sai juhtida. Kuna turvamehed olid täiesti kindlad, et ma lähen sellega piloote pussitama ja üritan kindlasti ka lennukit kaaperdada, siis oli jutt suhteliselt lühike. Nutt kurgus lasin oma väitsal metallist tünni kukkuda. #$¤«Ξ&#!! Oma lollus täiega.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbUrNhqggQPbNtUC98tfdG_RI1fTHh31oYDSCInkviDyxpfw2lnzmbI_fxLkIino6G6hIDp8zwsT4MKGncSlraOpRMstytcRKb9q7JW4ZXCF5YT6AWe1OY6OSD1JWLRIUJpnpNelORXL0/s1600-h/ARG+182.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbUrNhqggQPbNtUC98tfdG_RI1fTHh31oYDSCInkviDyxpfw2lnzmbI_fxLkIino6G6hIDp8zwsT4MKGncSlraOpRMstytcRKb9q7JW4ZXCF5YT6AWe1OY6OSD1JWLRIUJpnpNelORXL0/s320/ARG+182.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369186241026051042" border="0" /></a>Lennukas sai hinge alla keeratud paar kallist, aga selle eest maitsetut võileiba ning peagi kutsuti pardale. Saime enestele väga kehvad kohad. MD tüüpi lennukitel on mootorid tagaotsas ning meil õnnestus istuda kohe mootori kõrval. Ja on ikka vaks vahet kui mootor on eemal tiiva küljes või kohe akna taga. Kui lennuk kiirendas või alustas maandumist – siis oli ikka tõeline põrgulärm, sest pöörded olid üleval. Seega infokild tulevikuks – MD lennukitega lendamisel tasub vältida ridasid 30-34.<br />Muidu läks lend valutult (väljumine oli muide täpselt õige ajal). Siis kui Patagoonia läbi sai, muutusid järsult ka vaated lennukiaknast. Igav liiv ja tühi väli asendus valgete mäetippude ja<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5ORbtQclSwhDsX8XrZGKA_xkVygaqASRlZl5-JSNDx6-Ry-qxUFlXnByht_gdjfcJfrZ2fpRr8LfnMAjCEef4GVWvyPhF1w_B8_AFbXkNePH1rAiAHejepkyflDKXTGHXyobAtSh5X8I/s1600-h/ARG+183.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5ORbtQclSwhDsX8XrZGKA_xkVygaqASRlZl5-JSNDx6-Ry-qxUFlXnByht_gdjfcJfrZ2fpRr8LfnMAjCEef4GVWvyPhF1w_B8_AFbXkNePH1rAiAHejepkyflDKXTGHXyobAtSh5X8I/s320/ARG+183.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369186854100519186" border="0" /></a> ulmeliste pinnavormidega. Olime jõudnud <em>Tierra del Fuego</em> e Tulemaa kohale. Nimi on sellele saarestikule siin Ameerika mandri lõunatipus pandud Fernão de Magalhãesi poolt, kes siitkandist laevaga läbi sõites (esimese eurooplasena muide) nägi maa peal pidevalt lõkkeid ja tossu ning arvas, et pärismaalased valmistuvad tema armaadat ründama. Tegelikult üritasid kohalikud lihtsalt sooja sees hoida selles karmis maanurgas. Algselt oli nimi muide Tossumaa, kuid Tulemaa kõlab ju palju edevamalt, seega see viimane jäi.<br />Palju nalja sai siis kui me lennukist väljusime. Ega me seal pealinna päikeselõõsas väga pikalt ette ei mõelnud. Lennukis aga hakkasime tähele panema, et rahvas on kahtlaselt paksult riides. Meie plaan oli selline, et tõmbame soojad riided peale siis, kui kohvri kätte saame. Et varem pole vaja. Tuli välja, et oli küll vaja. Ushuaia (mis on siis Tulemaa suurima ja tuntuma linna nimi) lennujaama ootesaalis oli jahe, väga jahe. Kui väljas võis aimata sellist 5-6 kraadist plusstemperatuuri, siis ega terminalis väga palju soojem ei olnud. Ja meie olime lühikeste pükste ja T-särkidega! Abikaasal olid veel plätud ka jalas! Päris koomiline situatsioon oli – seisime seal pagasilindi juures ja ootasime pikisilmi oma kohvreid, et saaks kätte pikad püksid ja sooja jope. Eks meid vaadati veidi imelikult, kuid kust me pidime teadma, et terminalis nii külm oli. Lõpuks kohvrid tulid ja saime end sisse pakkida kohalikule ilmastikule sobivaks.<br />Väljas tervitas meid selline Eesti mõttes varajane märtsiilm. Taevas oli pilves, sadas mingit ebamäärast asja, samas lund maas ei olnud. Ilmastikuline šokk oli päris vägev – mõne tunniga kõrvetavast päikesest ja 30+ kraadidest sisuliselt talve.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://www.hotel-austral.com.ar/"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 200px; height: 100px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqp4N1r48Li1X19xljJPl8hgb4ZKuZCxhb2lGKeLFO-rAb1p4Ey2LaOQxoDD979vlvCeZQtjqmgwaPDLuwZ84TuPzznRCx0PWL0Lg02VNUsWJo2GNwyfP2eAsk1-L0fSgNTdW0R-qwvVc/s200/SK20.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369187602114658386" border="0" /></a>Takso viis meid juba varasemalt broneeritud hotelli – hotelli „<a href="http://www.hotel-austral.com.ar/">Austral</a>“. Tegemist oli linna keskuses asuva hotelliga, mis oli tripadvisoris taevani kiidetud koht ning samas oli ka mõistliku hinnaga. Ushuaia on muidu üks kallimaid kohti Argentiinas ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks asub ta „tsivilisatsioonist“ ikka väga kaugel – kogu kraam tuleb tuua siia lennukitega või laevadega. Buenos Aires asub näiteks 2500 kilomeetri kaugusel (see on sama kaugel kui on nt Barcelona Tallinnast). Teiseks on see väga kuum (piltlikult) turismikoht, kuna siinne ürgne loodus on tõeliselt vapustav ning ainulaadne ja see tõmbab väga paljusid matkajaid (sh meid). Kolmandaks on Ushuaia selgelt kõige lähem asustatud punkt Antarktikale, mistõttu 90% valge mandri kruiisidest algavad just siit Tulemaa sadamast. Kuna need reisid on reeglina väga kallid (jäävad sinna 50-60000 EEK vahele), siis on ka kohalik äri kohandanud ennast jõukurite rahakotile vastavaks.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAqS8f6h25cQcJr1LWfOgifoPMQuyN918tpSlyYzs2ByiSXR-bMwWMtfeGcDFprFqdAthelwAVuCOVZJaj4EzeNh6MJkzDzy2tKu14EYLjWPqRFB_x6kSE_YKfTr9zde7SGnIZb8Q21CE/s1600-h/ARG+184.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAqS8f6h25cQcJr1LWfOgifoPMQuyN918tpSlyYzs2ByiSXR-bMwWMtfeGcDFprFqdAthelwAVuCOVZJaj4EzeNh6MJkzDzy2tKu14EYLjWPqRFB_x6kSE_YKfTr9zde7SGnIZb8Q21CE/s320/ARG+184.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369188701273941266" border="0" /></a>Aga Australi hotelli juurde tagasi. Meie meilivahetus omanikuga oli administratsioonis olemas ja 520$ eest saime endale toa kaheks ööks + hommikusöögid. Võib vist kindlalt öelda, et tegu oli parima hotelliga, kus me selle reisu jooksul ööbisime. Midagi ei logisenud, kõik asjad töötasid ning toa sisustus oli väga korralik. Jällegi tuleb tänulik olla tripadvisorile – sealseid reitinguid tasub usaldada.<br />Kuna Ushuaias oleku aeg oli napp, siis pärast asjade hotelli viskamist lippasime kohe linna peale. Hotellis lisasime veel paar kihti riideid ning välja jõudes veendusime selle otsuse õigsuses – nimelt hakkas sadama lund. :) Kujutate ette – hommikul olime kuumusest oimetud ning päike kõrvetas täistuuridel ning pärastlõunal jalutasime lumesajus. Ja seda kõike ühe riigi piires – fantastika. Aga nagu öeldakse – „pole halba ilma, on vaid kehvad riided“. Meie riietus oli sellel hetkel sobilik, seega (küll veidi lõdisedes) liikusime sadama poole. Ushuaia asub ühe mäe küljel, mistõttu tänavad oli üsna järsu kaldega. Alla mere äärde oli päris mõnus minna, tagasi üles rühkimine paistis tulevat väsitav.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_FWBD5SfDT9mgkbHyTeShPN3WUEPirAMR5Hu0sx-kq4sY_IfMmRAaFN_ZcrJn9wFaWEodez05Cbjq3D0uo3zqz2NuQx0DWf7LpJKXJWoBvtR3kQbLotCjjFt22JwuJ9nAzUnDWA2737k/s1600-h/ARG+185.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_FWBD5SfDT9mgkbHyTeShPN3WUEPirAMR5Hu0sx-kq4sY_IfMmRAaFN_ZcrJn9wFaWEodez05Cbjq3D0uo3zqz2NuQx0DWf7LpJKXJWoBvtR3kQbLotCjjFt22JwuJ9nAzUnDWA2737k/s320/ARG+185.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369189523586620898" border="0" /></a>Sadama kõrval oli infopunkt, kust saime vägagi vajalikku informatsiooni nii Tulemaa rahvuspargi kohta (kuhu plaanisime matkama minna) kui ka laevakruiiside kohta ümbruskonna saartele (millest ühe plaanisime ka läbi teha). Turistide jaoks olid välja mõeldud ka eritemplid. Ushuaia tunnuslause on <em>„Fin del Mundo“</em> ehk „Maailma Ots“ ning seda käiatakse ja müüakse iga kandi pealt. Samas ega meil selle vastu midagi polnud kui passi mõned templid lisaks tulid – Euroopas ringi liikudes ju neid ei saa praktiliselt üldse. Tegime kohustusliku pildi ka vastava infotahvli juures ja imetlesime üleüldist karget (tahaks öelda põhjamaist) lõunamaist ilu.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSIX-_O3b7xutZG3Ea8ItOpetFpRjk2lFSwIIRw0tH2_iZgGXMOTP35SIZgPmGIlAFEdmz3zwosgCk15V60fxtMCPeTSPR8xRkkGXiler0BTpha_4ojbhIKh74OK-TOQvUTNQR7mcn0M8/s1600-h/ARG+186.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSIX-_O3b7xutZG3Ea8ItOpetFpRjk2lFSwIIRw0tH2_iZgGXMOTP35SIZgPmGIlAFEdmz3zwosgCk15V60fxtMCPeTSPR8xRkkGXiler0BTpha_4ojbhIKh74OK-TOQvUTNQR7mcn0M8/s320/ARG+186.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369190072666433522" border="0" /></a>Ushuaia oli selline lihtne linnake nagu ääremaale kohane. Väikesed ja madalad majad, kitsad tänavad ning linnas liikus suhteliselt vähe inimesi. Ei mingeid kõrgeid hotelle ega tuuribusse. Massturist reeglina siia ei satu, sest päikest ja liivaranda ju pole. Entusiaste samas liigub päris palju. Kohalik fauna oli ka palju sõbralikum ja laskis ennast väga lähedalt pildistada (vt <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/roovkajakas-leucophaeus-scoresbii.html">siia</a>).<br />Kuna täna liikus kellaaeg kiirelt õhtu suunas, siis midagi suurt ette võtta ei saanud. Käisime läbi nännipoode (sisuliselt ainukesed poed kesklinnas) ning soetasime endale head ja paremat. Abikaasa ostis näiteks endale sooja mütsi, mida siis homsel matkal kohe kasutada saaks.<br />Vahepeal aga oli kere muutunud heledaks, seega astusime sisse ühte grillirestorani. <em>Asado</em> (grilli) pakkujad olid sisuliselt ainsad söögikohad, mis linnas silma jäid ja see meile sobis. Praktiliselt kõik söögikohad olid ehitatud selliselt, et kokk töötas oma lihakäntsakatega tänavaäärsete akende taga ning see lausa kutsus sisse astuma. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqLOu2cbBj4POWoHlgTXNEupG13B7WwtH4LRFS2dUJud1WBf1Ac-xJ3TW__WS4w8FY3W18QEd0mm0qzf68TG3Vm40lG5vNynDziJTxIxOLoVlaLRleHYw1-6YP-zSIA2AZQlEwhy-AtQI/s1600-h/ARG+187.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqLOu2cbBj4POWoHlgTXNEupG13B7WwtH4LRFS2dUJud1WBf1Ac-xJ3TW__WS4w8FY3W18QEd0mm0qzf68TG3Vm40lG5vNynDziJTxIxOLoVlaLRleHYw1-6YP-zSIA2AZQlEwhy-AtQI/s320/ARG+187.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369190871827947698" border="0" /></a>Meie valitud koht oli puupüsti rahvast täis, kuid meile siiski leiti üks kahene laud. Ushuaias olis väga populaarsed <em>„all-you-can-eat“</em> pakkumised – 50$ eest võisid süüa niipalju erinevat grill-liha kui vaid jaksasid. Me seekord siiski loobusime ja võtsime mõlemad paksu (no nii 4-5cm) grillitud veisefilee. Ja see valik oli jumalik. Võrreldes kõiki lihasöömisi Argentiinas ja ka varem, siis otsustasime, et tegemist on KÕIGE parema lihaga mida me kunagi saanud oleme (niiviisi ma vist juba korra kirjutasin :)) See 600-700 grammi puhast veisefileed läks nagu kerisele. Selle maitse koos pakutud kastmetega oli kirjeldamatult hea ning koos hea punase veiniga oli toiduelamuse bukett täiuslik. Tegelikult kah – paremat toitu ei ole olemas! Kuna lauad olid restoranis üsna lähestikku, siis tekkis meil ühel hetkel vestlus naaberlaua inimestega. Seal istusid kaks prantsuse merekaru – sellist päris tõsist merekaru. Pikad habemed ees ja piip rinnataskus. Saime hiilata oma kasina prantsuse keele oskusega ning koos kelneri mingite vaherepliikidega läks elu päris lõbusaks. Nad rääkisid, et kust nende laev tuleb ja kuhu läheb ja mis nendega viimasel ajal juhtunud ja siis rääkisime meie oma lugu. Väga lahe. Tekkis selline sadamakõrtsu tunne kusagil maailma äärel, kus siis rändajad räägivad oma läbielamistest. Sealt saadud ülevoolavalt positiivset emotsiooni jagus terveks teeks hotelli. Tegime veel ka mõned kaadrid õhtusest Ushuaiast (kuna oli kevad ja Ushuaia asus poolusele suhteliselt lähedal, siis oli valget aega kaua) ning tõmbasime sellele sündmusterohkele päevale joone alla.</div>Unknownnoreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-14290503814696539562008-10-16T18:26:00.020+03:002009-08-15T14:14:09.462+03:0005. november - Ushuaia, Tulemaa Rahvuspark<div align="justify">See päev ärkasime varem, kellaosutid näitasid 7.30 kui silmad lahti lõime. Kuna me olime siinkandis vaid viivuks, siis tuli igast päevast püüda maksimumi. Kiirelt keerasime hommikusöögi hinge alla, panime selga matkale sobilikud riided, seljakotid vajalikku kraami täis ning asusime teele. Sobilikest riietest rääkides ei olnud ma muidugi lõpuni aus – tuli välja, et abikaasa oli koju unustanud kinnised matkajalatsid ning nii tuli tal matkata tavaliste linnatossudega. Need muide olid valget värvi. See väike pisiasi aga meie matkahimu ei vähendanud ja meid ootas ees Tierra del Fuego rahvuspark. Vähemalt olime soojalt riides ja teotahet täis. Välja astudes jõudsime veel silmanurgast piielda Ushuaiat piiravaid mägesid - ilm oli selgem ja vaated palju paremad. Võimas!<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKYVI9AlSxCAmeISpfPvDOnUZbOvYR2-3r09rOfgN4kfFddpoDFm48AYO9ZAQGftP1XGAY-t_FFcnMikivF7Vi7tgwG9nZdXQx0JQMxNCBP7-SOGJDsruXRnTpq6BXMu5mWRUnAr5_CfI/s1600-h/ARG+188.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiKYVI9AlSxCAmeISpfPvDOnUZbOvYR2-3r09rOfgN4kfFddpoDFm48AYO9ZAQGftP1XGAY-t_FFcnMikivF7Vi7tgwG9nZdXQx0JQMxNCBP7-SOGJDsruXRnTpq6BXMu5mWRUnAr5_CfI/s320/ARG+188.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369192016821710834" border="0" /></a>Ennem transpordi otsimist (pargi sissepääs asus ca 10 km linnast) hüppasime veel läbi YPF nime kandvast bensukast ja varusime provianti. 3 liitrit vett, võileibu ja energy-bare. See tehtud, olime minekuks valmis. Nagu LP ka lubas olid bussijaamas ootel erinevad teenusepakkujad, kes juba kaugelt meie suunas viipasid. Üks hõikas juba eemalt <em>„Parque Nacional?“</em> ning meil ei jäänud muud öelda, kui „<em>Si, Parque Nacional!“</em> Uurisime hindasid ja need olid suhteliselt krõbedad, või noh mis nüüd nii väga, aga ikkagi. 25$ üks suund, üks inimene. Edasi-tagasi kahepeale siis 100$. Minek oleks olnud taksoga ilmselt odavam, kuid tagasitulek oleks olnud probleem, sest tegemist on siiski praktil<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://www.tierradelfuego.org.ar/pntf/"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 200px; height: 91px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqlrxPNDVX84xXBPfTuMVQmspky6ugadNetDJ4BcBslKOYjRG_57GAcJIVc6CKbL3083hwtLqEeNGKaTDzv0muaqbAREAYnw_gF7OmCdCOnt6-fewXUUmhQPmhlarFWI8E2zYHe9I4ekk/s200/SK21.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369192684410082626" border="0" /></a>iselt asustuseta kohaga. Seega oli oluliselt mugavam teada, et meie matkaraja lõpp-punktis on kindlal ajal buss olemas. Seega lõime käed ja asusime ootama, väljasõit oli punkt kell 9.00. Juba pool 10 olime rahvuspargi väravas pileteid ostmas ning 30$ eest saime õiguse edasi minna.<br />Nüüd mõned sõnad Tulemaa rahvuspargist. Tegemist on siis Tulemaa Suure Saare (<em>Isla Grande</em>) Argentiina poolses osas asuva 630 km² suuruse kaitstud alaga, mis on kaitse all aastast 1960. Algab ta Beagle’i kanali äärest ja jookseb sirgjooneliselt põhja poole mööda Tšiili piiri. See on väga populaarne koht matkajate jaoks kuna <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgb91Syz-OcENGxhgS6MALfx_FmzmTOysr2Jtfq98lN6wo04iUBG_K_oUA8Xh3beSQgLECNuYzdH3RwLLXFy2Ty1KBg5plg21uNSB2vJVVQvBQiL6OchGEWNixZc91WfvrhfoKIGCkJlfI/s1600-h/SK22.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 190px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgb91Syz-OcENGxhgS6MALfx_FmzmTOysr2Jtfq98lN6wo04iUBG_K_oUA8Xh3beSQgLECNuYzdH3RwLLXFy2Ty1KBg5plg21uNSB2vJVVQvBQiL6OchGEWNixZc91WfvrhfoKIGCkJlfI/s320/SK22.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369194693343019330" border="0" /></a>dramaatilised vaated koskede, ürgmetsade, mägede ja liustikega on seal ringisumpamist väärt. Samas peab arvestama sellega, et avatud on vaid väike osa rahvuspargist, enamus alast on siiski eraldatud ja ligipääsmatu ning sinna rahvast ei lubata (et kaitsta keskkonda). Siit algab ka Pan-Ameerika maantee, mis viib välja kuni Alaskani (puudub vaid mõnekümne km pikkune lüli Lõuna ja Kesk-Ameerika vahel e nn Darien Gap).<br />Metsad on peamiselt erinevat masti pöögimetsad (<em>lenga</em>-pöök) ja muud metsad puudega, mille nimesid ma eesti keeles ei tea (nt <em>coihue, ñire</em>). Kuna tegu on tõeliselt metsiku loodusega, siis elab seal ka suur hulk loomi – guanakod, rebased ja koprad kui nimetada mõned. Sissetoodud elukatest on palju kahju suutnud teha Euroopa jänesed ja ondatrad.<br />Pargis matkataval alal oli õnneks valikuid mitmeid. Kokku on seal neli pikemat matkarada. <em>Senda Pampa Alta</em> ühendab Pipo jõe äärset laagrit Ensenada lahe äärse laagriga ning pikkust on 8 km. Sellelt rajalt avanevad vaated Beagle’i kanalile ning samuti on võimalus näha ürgmetsa, kopratamme ning lõpetuseks ka Guanaco mäge. <em>Senda Hito XXIV</em> liigub mööda Roca järve põhjakallast ning jõuab välja Tšiili piirini. Kokku on 10 kilomeetrit matkamist järve kaldal läbi ürgsete pöögimetsade. <em>Senda Cerro Guanaco</em> on tehniliselt kõige keerulisem, kuna see 8 km pikkune rada ronib kohalikus plaanis kõrgeima mäe – Guanaco – tippu (970 m). Sealt avanevad ka supervaated kogu piirkonnale.<br />Meie valisime endale neljanda variandi e <em>Senda Costera</em>. See 8 km pikkune rada lookleb läbi metsa, samas jõuab vaheldumisi Ensenada ja Lapataia lahe äärde. See rada tundus kõige huvitavam seetõttu, et siin lubati näidata väga erinevat metsakooslust ning väga kauneid vaateid. Peale selle möödus rada nendest kohtadest, kus kunagi elasid Yamana hõimu pärismaalased, mistõttu võis saada kätte vähemalt tunnetuse, et mismoodi see elu võis käia. Ka raskusaste – meedium – tundus sobilik.<br />Ilm Ushuaias oli suhteliselt tatine, kuid kui mikrobuss meid <em>Senda Costera</em> alguses maha pani, piilus pilvede vahelt välja ka päike. Samal ajal startis rajale veel ca 10-15 inimest, kuid kuna me oleme sellised aeglased kõmpijad ja tihedad p<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHrwk13xxtnilEEyuiaveE7PCcyieu9rJA6fGKsXB-8m02vVnX9Gu47qCBUMdSjJCSqgWR_La_9naHMKciHquuUHzrAqtuNrM3S_NHM6WoyPmhzE-rATsg1UIvwfiTxNPGLDht8QYr4k0/s1600-h/ARG+190.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHrwk13xxtnilEEyuiaveE7PCcyieu9rJA6fGKsXB-8m02vVnX9Gu47qCBUMdSjJCSqgWR_La_9naHMKciHquuUHzrAqtuNrM3S_NHM6WoyPmhzE-rATsg1UIvwfiTxNPGLDht8QYr4k0/s320/ARG+190.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369198611141871346" border="0" /></a>ildistajad, siis mõne minuti pärast olime üksi. Ümbrus oli müstiline – iidvana igihaljas pöögimets, kaljud, lahesopid. Kohati oli maastik kaetud õrna lumekihiga, kohati õitsesid esimesed kevadlilled. Paaris kohas läks matkarada otse randa välja ning sealt sai tasku pistetud nii mõnigi merekarp kui ka kivi.<br />Peagi muutus aga ilm kardinaalselt (seda pidi siinkandis tihti juhtuma) ning päike kadus ja sadama hakkas laia lund. Me ikka ei saanud <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiffj0LR5nsxkgcwzjwqE52mDXOfbzUANpRMXm6Yd6Bcjzkcr_HmYuSLMT4AaPjZ8FiZz1dBF88zuBX4nbKufPB5bvKCiqVDz3sBs0kmFCK1L355j7swEunOHzlAajDwX0GzUuo9_ivMA0/s1600-h/ARG+189.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiffj0LR5nsxkgcwzjwqE52mDXOfbzUANpRMXm6Yd6Bcjzkcr_HmYuSLMT4AaPjZ8FiZz1dBF88zuBX4nbKufPB5bvKCiqVDz3sBs0kmFCK1L355j7swEunOHzlAajDwX0GzUuo9_ivMA0/s320/ARG+189.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369198843927173826" border="0" /></a>sellest üle, et vaid 24h tagasi praadisime Buenos Airese päikeselõõsas. Niivõrd sürreaalne kogemus. 10 minutit hiljem paistis jälle päike ja veel 15 minutit hiljem tuli jälle paksu lund. Selline sipsime erinevate ilmade vahel andis tulemuseks selle, et rada muutus väga mudaseks. Abikaasa oma valgete papudega oli püstihädas. Aga noh need oli ikka paremad kui plätud, seega läksime aga vapralt edasi.<br />Peagi hakkas ka fauna end meile ilmutama. Esmalt silmasime igasuguseid erinevaid kohalikke hanesid, kelle pilte võib näha <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/mets-nosuhani-chloephaga-poliocephala.html">siin</a> ja <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/niidu-nosuhani-chloephaga-picta.html">siin</a>. Siis ühes lahesopis kaljude otsas turnides nägime järskus suurt hulka röövlinde, kes osutusid <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/vaikekarakaara-milvago-chimango.html">väikekarakaaradeks</a>. Kuna inimene ei ole siinkandis väga levinud liik, siis ei osanud muud elukad ka meid väga karta. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiAO_YxjolKPQg1lB5SvD0_LYiRpfdFGwTOhnHqOxJtO2wKOlEI00ZOuUk33GwmDhJ1TmyzygZK1c38ZP-JVPwBMjHGdwe4deettxNb9y7-RMaGG76K6-1bgZWUb6tJcQ4xiD2BKzRoVw/s1600-h/ARG+191.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjiAO_YxjolKPQg1lB5SvD0_LYiRpfdFGwTOhnHqOxJtO2wKOlEI00ZOuUk33GwmDhJ1TmyzygZK1c38ZP-JVPwBMjHGdwe4deettxNb9y7-RMaGG76K6-1bgZWUb6tJcQ4xiD2BKzRoVw/s320/ARG+191.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369203982172695938" border="0" /></a>Ok, päris silitada ei lasknud, kuid täiesti rahulikult võisid jalutada 10 meetri kauguselt mööda, ilma et kotkaline oleks teinud teist nägugi. Ühel hetkel märkas abikaasa, et neid linde ja ka meid jälgib veel üks silmapaar. Ühel kaljueendil paistsid uudishimuliku rebasepoisi silmad. Niisama passis seal meid ja meie siis passisime teda vastu. Läbi binokli ja teleobjektiivi.<br />Rada aga muudkui eksles selles ürgses ja väga l<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQR5k1hK61i65jMjHGWDqQmVowcjBqYvpDH4zyhbeCeGEqY9n8k6xZgvsBQtWugU-ZQ3Gn86lXI7bgQUmO6UV2mHU1omzUze7U15dKX2D00pnO-jCaxTgJ8nU43Lf8hGJXOV8v6RfHw8M/s1600-h/ARG+192.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQR5k1hK61i65jMjHGWDqQmVowcjBqYvpDH4zyhbeCeGEqY9n8k6xZgvsBQtWugU-ZQ3Gn86lXI7bgQUmO6UV2mHU1omzUze7U15dKX2D00pnO-jCaxTgJ8nU43Lf8hGJXOV8v6RfHw8M/s320/ARG+192.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369204436035372546" border="0" /></a>ahedas metsas. Võimsad ja käänulised puud ja võrade vahelt paistvad valged mäetipud. Olime väga rahul, et olime otsustanud siia tulla. See elamus oli juba seda vaeva väärt ja me polnud veel oma matkal poole pealgi. Iga kurv ja iga künkatagune võis tuua ootamatusi. Näiteks ühel laheäärsel lagendikul kohtasime hobuseid. Veidi arad olid ja meie küpsiseid ei soovinud. Eelistasid hoopis lume seest rohtu ja põõsastelt lehti närida. Teisel samasugusel lagendikul oli veel hobuseid sh üks väike must varss, kes ilmutas selget huvi meie tegemiste ja olemise vastu. Ema siiski valvas, et ta liiga lähedale ei tuleks.<br />Hobuste isukas nämmutamine ajas meil ka isu peale ja tegime mõned energy-barid ja veidi vett ning ronisime aga edasi. Ja ilm oli ikka selline – vahepeal sadas lund ning siis säras jälle päike. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-yb-NDm1GZ0n3_-Yulch5qh_MIu7T3UsgyCZxePlqo_T42OWmDV-NJT_lnE-fTY8f8A8NeqfpFetd8nClwPvjHQy6XS6G6Z5mRpjn_raiqMMYChoKLsvU2W1WJn-b9bYgzjaN-bAOXhM/s1600-h/ARG+193.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj-yb-NDm1GZ0n3_-Yulch5qh_MIu7T3UsgyCZxePlqo_T42OWmDV-NJT_lnE-fTY8f8A8NeqfpFetd8nClwPvjHQy6XS6G6Z5mRpjn_raiqMMYChoKLsvU2W1WJn-b9bYgzjaN-bAOXhM/s320/ARG+193.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369207579279626594" border="0" /></a>Temperatuur liikus pidevalt vahemikus -1…+2°C. Õnneks tuult praktiliselt ei olnud, mistõttu matkamine hoidis nahavahe soojana.<br />Kusagil poole distantsi peal muutus aga tee oluliselt mudasemaks ja tõusud/langused järsemaks. Abikaasa oma libedate tänavapapudega oli kohati üsna hädas (ei jõudnud kuidagi ära kiruda, et sobivamaid jalatseid kaasa ei võtnud). Kahepeale saime õnneks kuidagi hakkama ning tagasi keerama ei hakanud. Põnevatest lindudest jäi meil tee peale veel <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/magalhaesi-rahn-campephilus.html">Magalhaesi rähn</a>, kelle toksimist kuulsime juba kaugelt. Õnnelike juhuste kokkulangemisel saime pimedas metsas ja okste vahelt temast ka enam-vähem talutava pildi. Sellist Eestis pole. Päris vahva oli vaadata – proovis üht ja proovis teist puud kuni lõpuks leidis piisavalt pehkinud isendi. Ja siis muudkui tok-tok-tok ning meie fotokaga klõps-klõps-klõps-<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUpQUzyWwHgZVboUT6owjg26JGrTKNtGEEhSh5UtWOSo4x5mnXHrXzzZMQSVYFaAylsQUEf7-bGbONoQ_sCpy7bwm2S6KBCk9u6suILbXXSD5p4_rlP3SV53ay3NI5zsTOnDDnVQU7uMk/s1600-h/ARG+194.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUpQUzyWwHgZVboUT6owjg26JGrTKNtGEEhSh5UtWOSo4x5mnXHrXzzZMQSVYFaAylsQUEf7-bGbONoQ_sCpy7bwm2S6KBCk9u6suILbXXSD5p4_rlP3SV53ay3NI5zsTOnDDnVQU7uMk/s320/ARG+194.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369208230754602514" border="0" /></a>Lumevalangud taevast muutusid tihedamaks. Abikaasa ütles isegi, et nigu jõulud. Vahepeal (üha harvem) välja tulnud päike enam puude okstelt lund ära sulatada ei suutnud, seega mets oli muutunud rohelisest lumivalgeks. See tegi muidugi meie olukorra jälle raskemaks, sest rada muutus ka oluliselt libedamaks. Päris keeruline oli – mudased ja libedad, järsud tõusud. Õnneks ei juhtunud abikaasal midagi, kuid minul õnnestus üks korralik paskaak (spagaat) teha ja põlv maha panna. Tuli olla ettevaatlikum. Paar korda tuiskasid (meie liikumiskiirusega võrreldes) meist mööda teised matkajad – korralikud matkajalatsid jalas ning seetõttu väga mudast ei hoolinud. Vaatasime neile kadeda pilguga järele…<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj46YIwSZeajJXp1eka-ozLNjDDiBsR-jIbaoRsLYAqMZjuVDk_usFTWGCZdd17owgq2Mm5sbX-srif5sklXaDMHnjogp54gexDuWVy-5vx3etx_CoAPvF12-W1gDW-wFOLVMLwYJ3fe9g/s1600-h/ARG+195.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj46YIwSZeajJXp1eka-ozLNjDDiBsR-jIbaoRsLYAqMZjuVDk_usFTWGCZdd17owgq2Mm5sbX-srif5sklXaDMHnjogp54gexDuWVy-5vx3etx_CoAPvF12-W1gDW-wFOLVMLwYJ3fe9g/s320/ARG+195.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369209165513386210" border="0" /></a>Õnneks sai see mudarada peagi läbi ning leidsime ennast jälle lahe ääres, kivisel pinnasel. Sealkandis jäid meile silme ette ka kohalikud looduserüvetajad e Euroopa metsajänesed. Eurooplaste poolt siiatooduna on nad segamatult paljunenud ning tänasel päeval on neid juba ülemäära palju (eriti veel arvestades seda, et tegu on võõrliigiga). Seda me imestasime, et kõik muruplatsid on viimastel sadadel meetritel justkui muruniitjaga ära pügatud. Lõpuks õnnestus meil <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/euroopa-janes-oryctolagus-cuniculus.html">haavikuemandaid</a> ka näha. Nosisid ühe künka otsas ja künka sees olnud aukude järgi võis aimata, et tegu on nende majaesisega. Inimest veidi pelgasid, kuid otseselt punuma ei pistnud. Lasksid ikka fotograafil ka end hästi tunda.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUXPEt1lXsVdJS4RY7yZsGXw4EbJ12CdPL9kBqvp2FkqzRVuXYjxRLYOWc2qy19n2TIKeW1TSZYrbMhZW7VUy4sPjqJHLkvGvX2pdmHK99PBlxCrqMSU3GwtYkAU6ddBIWRr2w626zIzQ/s1600-h/ARG+196.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUXPEt1lXsVdJS4RY7yZsGXw4EbJ12CdPL9kBqvp2FkqzRVuXYjxRLYOWc2qy19n2TIKeW1TSZYrbMhZW7VUy4sPjqJHLkvGvX2pdmHK99PBlxCrqMSU3GwtYkAU6ddBIWRr2w626zIzQ/s320/ARG+196.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369210088526626962" border="0" /></a>Peale seda ronis veel rada veidi aega mäkke ja siis hakkas jooksma paralleelselt autoteega. Kuna abikaasa jalatsid olid läbimärjad, siis astusime rajalt kõrvale ja viimase kilomeetri kõndisime mööda teed. See plaanitud 3 tunnine matk osutus meie jaoks 4,5 tunniseks, kuid kõikidele pisihädadele vaatamata olime ülimalt õnnelikud. Väsinud ja märjad, kuid õnnelikud. Oleks aega rohkem ja varustus parem, oleks mõnel teisel päeval veel tulnud ja veel veidi ringi matkanud. Vaated olid lihtsalt seda väärt ja loodus tundus tõeliselt metsikuna.<br />Mööda teed bussipeatuse poole jalutades nägime veel hulgi jäneseid. Osad ei teinud üldse meist välja, kuigi jalutasime neist paari meetri kauguselt mööda. Olid muru pügamisega niivõrd ametis. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe0DYECyC6iulQMcDF216dUObzgn4Poa5AtSojN9FE9YX8Hnm3NyHT7q4dlDszFLlU7lxmRN3B2h1O_8bfhp0wGvYjH0LXOgTHZIDE7cK-o0-JMLClr8bTqSuPX4MaDdRC6S2wOzVR504/s1600-h/ARG+197.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhe0DYECyC6iulQMcDF216dUObzgn4Poa5AtSojN9FE9YX8Hnm3NyHT7q4dlDszFLlU7lxmRN3B2h1O_8bfhp0wGvYjH0LXOgTHZIDE7cK-o0-JMLClr8bTqSuPX4MaDdRC6S2wOzVR504/s320/ARG+197.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369210873642310866" border="0" /></a>15 minutit ennem kella 15.00-i olime oma sihtpunktis. Väike kämpingukoht koos bussipeatusega. Ennem veel kui mikrobuss meid peale võttis ja Ushuaiasse tagasi viis, saime täiesti hämmastava vaatepildi tunnistajaks. Nimelt istusid seal väljas ühe laua ääres kaks matkajat ja taastasid oma jõuvarusid kohvi ja võileibadega. Ühel hetkel aga maandus nende laua äärele väikekarakaara (see on selline merikotkast veidi väiksem röövlind) ning hakkas palukesi nillima. Täiesti uskumatu! Eks nad on varem midagi saanud ja keegi neile liiga pole teinud, seetõttu oli ilmselt nii seltsiv. Aga ikkagi! Selline oli siis viimane mälupilt külastusest Tulemaa Rahvusparki.<br />Ushuaiasse jõudes ronisime alt, mere ääres asuvast, bussijaamast üles hotelli ja nautisime seal täiega tsivilisatsiooni mõnusid – soe dušš ja kuivad riided. Peagi oli soe kontides tagasi – see kadus meil seal transporti oodates. Toimingud tehtud otsustasime otsida toidupoe ja sealt endale söögikraami osta. Käisime peatänaval edasi-tagasi, kuid sellist kauplust, kus süüa müüakse ei olnud. Ainult suveniirid, matkatarbed, ehted, kudumid jne. Puhta turistikad – nännipoes müüdi näiteks õlut, mis maksis 8$ 0,33l. Ei lähe läbi.<br />Loogiliselt mõeldes jõudsime järeldusele, et kusagilt peavad kohalikud ju endale süüa ostma ja seetõttu otsisime edasi. Lonely Planet vihjas, et kusagil all sadama kandis pidi olema toidupood, kuid mitte ei leidnud seda üles. Küsisime lõpuks abi juba tuttavast YPF bensujaamast (seal ka peale võikude midagi polnud) ning meid juhatati peatänavast mõned tänavavahed ülespoole. Seal pidi olema. Nagu mainitud olid tänavad üsna järsu kaldega ja kuna täna oli juba turnitud küll, siis läks sinna jõudmine vaevaliselt. Vahepeal mõtlesime, et läheme sööme hoopis väljas, kuid restod avati alles kella 8 paiku (a siis oli alles 5-6). Pärast pikka jalutamist mööda erinevaid elamurajooni tänavaid lõpuks leidsime selle, mida otsisime. Poe nimi oli ka muidugi vastav – „La Anonima“. Ostsime õlut, veini, söögikraami ja ka uue korgitseri (vana korgitser oli lennujaamas ohverdatud taskunoa küljes) ning loivasime hotelli tagasi. Vaatasime Zorrot, kirjutasime kodustele kaarte, jõime õlutit – ühesõnaga puhkasime. Nii lõppeski meie järjekordne tegus päev.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-73923512782324038322008-10-16T18:24:00.033+03:002009-08-15T14:31:33.879+03:0006. november - Ushuaia, Beagle'i kanal<div align="justify">Viimane päev Ushuaias algas veel varem kui eile. Kell 7.30 olime juba hommikusöögi lauas ning kella 8 paiku oli check-out tehtud ja arve makstud. Kohvrid jätsime järjekordselt hoiule hotelli.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwA5BAE7gDrz0ABKCW8hTqF8AL2Kb9PrLhA8GcsLoeoucHFBk6v-B05ck8qtc8l9_NLTzWap5EylrNmtPoDGGQ9K3A69Lly3iJ7NW69l59_50pd80vLSow8WDvbqXKdcK-Xnsr5NdhXic/s1600-h/ARG+198.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwA5BAE7gDrz0ABKCW8hTqF8AL2Kb9PrLhA8GcsLoeoucHFBk6v-B05ck8qtc8l9_NLTzWap5EylrNmtPoDGGQ9K3A69Lly3iJ7NW69l59_50pd80vLSow8WDvbqXKdcK-Xnsr5NdhXic/s320/ARG+198.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369468813821398114" border="0" /></a>Tänane põhisündmus oli kruiis Beagle’i kanalil. See tõotas tulla väga põnev kuna vähemalt reklaam lubas igat masti mereelukate näitamist nende naturaalses keskkonnas. Saame näha. Kui kella 9 paiku sadamasse jõudsime, siis selgus, et olime tulnud väga õigel ajal. Vahetult ennem suurema rahvamassi saabumist saime oma piletid ostetud. 5 tunni pikkuse reisi eest <a href="http://www.catamaranescanoero.com.ar/">Catamaranes Canoero</a> laeval „Elisabetta“ küsiti meilt 166$ (sisaldas ka sadamamaksu) ning lisaks piletile suruti pihku <img style="margin: 0pt 0pt 0px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 152px; height: 135px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1ACs3ZGevENVsCR8vLUitMPE8YNepNenCuvKFCoi-NQUFwLalsdbCapzLzTTz9hI5YwuqLRGOU8rCb6rOKchTnSuvoRde6f2NnIizYQEIqJesUwgW2oenjgy3B9JPuOGtHXWb-SXW7rc/s200/SK23.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369470974028248434" border="0" />sertifikaat siinsetel meredel seilamise kohta (mõttetu turistiäka) ning kingitusevoucher, mille sai lunastada ühes kesklinna nännipoes. No vähemalt oli võetud vaevaks asja huvitavaks teha, sest meile ei öeldud, et mis see kingitus on.<br />Laevad (katamaraanid) olid väga moodsad ja mugavad. Kuna olime ühed esimestest, kes laevale pääsesid, siis saime valida endale mõnusa koha otse akna alla. Õnneks laeva üle ei müüdud, seega saime laua koos laiade pinkidega enda kasutusse terve reisi ajaks.<br />Punkt 9.30 anti otsad ja sõit võis alata. Esmaseks vaatamisväärsuseks oli Ushuaia panoraam, mille ma ka (küll mitte kõige õnnestunumalt) jäädvustasin. Väike linnake mere ääres, taustaks valgete tippudega mäed. Väga kena.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwqyBFjyz-X54GAgsnSQucPAwQMDAq5d_uuduumf7wtFksuIdxqiqkB1K_gWyvIYXmMyj1UxB58wuSAlrOxfmkD4mVwh5sckMgZhlvaGKH8RDvlBFY4Jc9hd5gPO21KsfwYTB0AwVcGug/s1600-h/ARG+199.jpg"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 428px; height: 129px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwqyBFjyz-X54GAgsnSQucPAwQMDAq5d_uuduumf7wtFksuIdxqiqkB1K_gWyvIYXmMyj1UxB58wuSAlrOxfmkD4mVwh5sckMgZhlvaGKH8RDvlBFY4Jc9hd5gPO21KsfwYTB0AwVcGug/s400/ARG+199.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369469777512448946" border="0" /></a>Natuke sellest kohast – Beagle’i kanal - ka kus me seilasime. Beagle’i kanal eraldab Tulemaa peasaart teistest arhipelaagi saartest, samas ühendab ta Vaikset ja Atlandi ookeani. Pikkust on kanalil pea 250 kilomeetrit ning selle ääres asuvad kaks kõige lõunapoolsemat asustatud <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9ZiGqoc5uv94UNjc6FOiqhvmuQEGbfhX4unFIaq2SeqPqWOD-ulE_LEvV5pEAw8mZ9_PfdUwS8lJ7wgnYoXY_VyjxnYnLN6AZM5PJy_JKw61Lsrcu09RRw1B83QrkfPtHkkJ_j_E2bo8/s1600-h/ARG+200.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9ZiGqoc5uv94UNjc6FOiqhvmuQEGbfhX4unFIaq2SeqPqWOD-ulE_LEvV5pEAw8mZ9_PfdUwS8lJ7wgnYoXY_VyjxnYnLN6AZM5PJy_JKw61Lsrcu09RRw1B83QrkfPtHkkJ_j_E2bo8/s320/ARG+200.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369485699686763538" border="0" /></a>linna maailmas – Ushuaia (Argentiina) ja Puerto Williams (Tšiili). Kuigi tegemist on otseteega kahe ookeani vahel, siis suured laevad kasutavad peamiselt põhjapool asuvat Magalhaesi väina. Seda seetõttu, et see on ohutum – ümber Cape Hoorni sõidavad vaid entusiastid, sest see on kurikuulus oma muutlikke ja rajude ilmastikuolude poolest.<br />Kanal sai nime laeva „HMS Beagle“ järgi, mis tegi neis paigus hüdrograafilisi uuringuid pea 2 sajandit tagasi. Beagle’i teisel reisil oli kaasas ka amatöörist naturalist Charles Darwin, kes siis siinseid looduse iseärasusi isukalt oma päevikusse kirja pani.<br />Nagu mainitud, siis Ushuaiast lõuna pool enam väga asustust ei leidu. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlgL7SbjLapKEmOgLUfp5tBgKUwaMO4lYgIoUhyphenhyphenwg3ipQPOE_pRo70oJbgdgNRPc1xreU3GL5LS6Q5YNHsp0a5F8wOnPI5FZZ5N2pWbK3ItnApo1CPSxR38M_AUOrgIyf528TJfn3JL90/s1600-h/ARG+201.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhlgL7SbjLapKEmOgLUfp5tBgKUwaMO4lYgIoUhyphenhyphenwg3ipQPOE_pRo70oJbgdgNRPc1xreU3GL5LS6Q5YNHsp0a5F8wOnPI5FZZ5N2pWbK3ItnApo1CPSxR38M_AUOrgIyf528TJfn3JL90/s320/ARG+201.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369486679735093266" border="0" /></a>On mõned <em>estanciad</em> (nagu Estancia Harberton), mis on tänasel päeval suunatud turistide teenindamisele, kuid muus osas on tegu metsiku loodusega.<br />Tuul küll puhus ja ilm oli külm, kuid päike paistis. Sellest tavaliselt eestlasele piisab, et ilma heaks nimetada. Ilmselt kohalikud olid sama meelt – praktiliselt suvi ju. :)<br />Meie ringsõidu esimene peatus oli suhteliselt Ushuaia lähedal asuv merilõvide saar <em>Isla de los Lobos</em> (Huntide saar). Või no mis saar see ikka oli, paar suuremat kaljurohmakat keset merd. Lisaks suurtele merilõvidele olid teisteks saarte asukateks kuningkormoranid. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHzJkBsQr4y2idy-kYOliTsX7hHHskxFbGXm9x6aOlAquY0hJdtbY-o9PNr5NUIloQCyZOPOHr9dYDiLeKZubuFWpXbMvG3UMUqXAATyvY0NZ63EPRPkuDy-DyfgN2SeFsKmXHrth3qX0/s1600-h/ARG+202.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHzJkBsQr4y2idy-kYOliTsX7hHHskxFbGXm9x6aOlAquY0hJdtbY-o9PNr5NUIloQCyZOPOHr9dYDiLeKZubuFWpXbMvG3UMUqXAATyvY0NZ63EPRPkuDy-DyfgN2SeFsKmXHrth3qX0/s320/ARG+202.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369488177775783202" border="0" /></a>Tundub, et need vähesed ruutmeetrid olid seal ilusti omavahel ära jagatud. Vaatepilt oli muidugi vägev ning üsna kiirelt sai ka selgeks, et miks on tegu merilõvidega (hispaania keeles küll merihuntidega) – nende hääl kõlas tõelise lõvimöirgena. Kuna katamaraanil sai igal pool väljas jalutada ning ta hulpis saarele üsna lähedale, siis sai päris häid kaadreid. Merilõvide hängimist saab näha <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/louna-merilovid-otaria-byronia.html">siin</a> ja kormorani stiilinäidet <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/lounakormoran-phalacrocorax-atriceps.html">siin</a>.<br />Pärast seda võttis laev hoo üles ning sõit kulges päris kiires tempos. Kui siia juurde mõelda veel niigi suur tuul, siis sõidu ajal laevatekile astumisel tasus kõvasti kinni hoida. Panime tähele, et eriti kasulik <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihhmwV5aL-acaTtAohKzWN0GF9w40TAg3h7AcM6pBlXZqpK3SFd7W9TNiEFmcYcjLchlAreU0chbQp3Ml_wHhBH0EVPrwySaqCVx1AK-YKMsScUjJY10Xf4VF6hjuAln1UpkOTbdbD9GI/s1600-h/ARG+203.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEihhmwV5aL-acaTtAohKzWN0GF9w40TAg3h7AcM6pBlXZqpK3SFd7W9TNiEFmcYcjLchlAreU0chbQp3Ml_wHhBH0EVPrwySaqCVx1AK-YKMsScUjJY10Xf4VF6hjuAln1UpkOTbdbD9GI/s320/ARG+203.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369491419523609970" border="0" /></a>ennast laine pritsmetega üle kastetud saada just polnud. Meri on siinkandis väga soolane ja seetõttu jättis vee kuivamine riietele konkreetsed valged randid. Eriti pull lugu oli siis, kui tekil ringi kolades kusagile vastu juhtusid minema – siis oli valged triibud garanteeritud. Meid tegi see veidi ettevaatlikuks, sest sool ja vesi on fotoaparaatide (tegelikult kogu elektroonika) suurimad vaenlased. Tegime siis pilte ukse vahelt ja fotokakatte alt. Õnneks aparaat pidas vastu.<br />Kuna nüüd oli sõitu veidi pikemalt, siis pakuti meile sooja kohvi ja küpsiseid mis sobisid meile kui rusikas silmaauku. Mis võib olla mõnusamat kui nautida ürgselt võimsaid vaateid, ise vaikselt küpsist krõbistades. Giid samal ajal rääkis mikrofoni, et oleme jõudnud kohta, kus paremal kaldal on juba Tšiili ja vasakul Argentiina. Kunagi oli nende saarte üle tuline vaidlus, kuid mõnikümmend aastat tagasi suudeti lõpuks kokku leppida. Kätte paistis ka Puerto Williams – see asub küll Ushuaiast lõunapool, kuid siiski ei ole seda maailma lõunapoolseima linna ideed suutnud turistidele maha müüa. Eks sinna on keerulisem pääseda kah ning ega tavaturistil seal midagi teha polekski – Puerto Williamsis asub Tšiili sõjaväebaas ja väike põliselanike asum.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiM75Xf344zn3VXMs3cDvoQtSvP9FM5FGl77uMM-GT_Rv0G3QC_VDVRuhhQN8CcS_JC6iJdyhVLlgxFL7TUyBEv6pgc9YCyJj9GHOqzCOrui1cMO-HYROhVBhmZSXnDiORY_AHIpj7BRg/s1600-h/ARG+204.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiM75Xf344zn3VXMs3cDvoQtSvP9FM5FGl77uMM-GT_Rv0G3QC_VDVRuhhQN8CcS_JC6iJdyhVLlgxFL7TUyBEv6pgc9YCyJj9GHOqzCOrui1cMO-HYROhVBhmZSXnDiORY_AHIpj7BRg/s320/ARG+204.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369492506572369394" border="0" /></a>Sealsamas lähedal kohtus meie katamaraan ka ühe Tšiili kalalaevaga. Naabermaa rannakalurid näitasid ja pakkusid ka müügiks oma sellepäevast saaki ning meie jaoks oli vaadata küll ja küll. Kalade asemel vehkisid nad juba kaugelt suurte punaste hiidkrabidega. Peagi meie alused põkkusid ja üks nendest tõsistest kalameestest hüppas pardale, mõned krabid kaenlas. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJbFsCFLrTT5ag9tpGxLBXYzUhOzqYm8A8Z9dZIAuwu0gp67_MgLY2CViODLhrCyjbKHcieq0qnRY2aOyRswW0pR1S3tWhpQVQVPPOysCfsa_Gz_YY-inWEohvEdl46xhI4nJJSKfKXGw/s1600-h/ARG+205.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJbFsCFLrTT5ag9tpGxLBXYzUhOzqYm8A8Z9dZIAuwu0gp67_MgLY2CViODLhrCyjbKHcieq0qnRY2aOyRswW0pR1S3tWhpQVQVPPOysCfsa_Gz_YY-inWEohvEdl46xhI4nJJSKfKXGw/s320/ARG+205.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369493267831093010" border="0" /></a>Loomad oli küll ohutuks tehtud (sõrad kinni seotud), kuid muidu täitsa elus ja liigutasid. Olid ikka elajad küll! Sellised kassisuurused pajapõhjad. Kõik soovijad said lähedalt vaadata, näppida ja pildistada – põneva elamusena läks see kirja küll. Kalurite demonstratsioon- esinemisest oli kasu kah, sest laeva kokk ostis kaks sõralist ära.<br />Järgmisena jõudsime juba reisi <em>grand finaleni</em> – pingviinisaar. Ennem randa sõitmist loeti sõnad peale, et hoidke palun hääletugevus maas ning ärge jumala eest midagi neile pilduge. Rahvas oli kaasas õnneks arusaaja. Ning brošüür ei valetanudki – juba kaugelt oli <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtjGNN6YJXUx8bI3ziFuQm4408g_-1DouBcrezZWfMKYYziSSdiNeiN961s_k3Wo3gf5_L4352CfxCVYCuNYyGYPqWDxD5T6Y9oJZqxmHSuke5aMngVDCGodb8mSuFxWmXA4lLxMyFizc/s1600-h/ARG+206.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtjGNN6YJXUx8bI3ziFuQm4408g_-1DouBcrezZWfMKYYziSSdiNeiN961s_k3Wo3gf5_L4352CfxCVYCuNYyGYPqWDxD5T6Y9oJZqxmHSuke5aMngVDCGodb8mSuFxWmXA4lLxMyFizc/s320/ARG+206.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369494685206485410" border="0" /></a>pingviinikoloonia näha. Tõele au andes oli neid kolooniaid seal tükki 2 – väikesed ja julgemad Magalhaesi pingud ning suuremad kui vähearvulised Paapua pingud.<br />Magalhaesi pingviinid on maailmas üks kõige levinum pingviiniliik ning neid 60-70 cm pikkuseid vahvaid tegelasi tatsas seal rannas ringi üksjagu. Kuigi giid mainis ära, et kuna pole paaritus- ja pesitsusaeg, siis on koloonia üsna väike. Vastupidiselt väärarusaamale, et pingviine on vaid Antarktikas ja külmades oludes, siis see liik ujub tihti toiduotsingul välja kuni Brasiilia rannikuni ning kolooniad on ka ca 1000 kilomeetrit Ushuaiast põhja pool. Ning nagu sai mainitud, tundusid nad üsna julged. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjipHmfsdycyleJcLu7hq3wB2QrIjYdT8CFwXbrNLj6xf_7HZccFH0erSyOWA40PK1vuL0q_Sz-71ZqwcJbPNoAzO_1W-QLCSqqkhS-O3H3quSZQst9VskQ93LMTc0knm6ET4SgzjOuMXc/s1600-h/ARG+207.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjipHmfsdycyleJcLu7hq3wB2QrIjYdT8CFwXbrNLj6xf_7HZccFH0erSyOWA40PK1vuL0q_Sz-71ZqwcJbPNoAzO_1W-QLCSqqkhS-O3H3quSZQst9VskQ93LMTc0knm6ET4SgzjOuMXc/s320/ARG+207.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369494988283903634" border="0" /></a>Meie katamaraanist väga välja ei tehtud, pigem isegi vastupidi – osad isendid tulid uudistama, et kes siis sellel korral kruiisile on tulnud. Teised kõhutasid niisama rannakividel, sulistasid vees või käisid lihtsalt ujumas. Midagi ei ole teha, pingviinid on koomilised – eriti nende taaruv kõnnak. Fotoka katik sai vist seal hõõguma lastud – häid fotohetki tekkis hulganisti. Ühte portreefotot näeb näiteks <a href="http://makanature.blogspot.com/2008/11/patagoonia-pingviin-spheniscus.html">siin</a>.<br />Teine liik – Paapua e Gentoo pingviinid – hoidis eraldi ning nende koloonia (18 paari) oli saare keskel. Kasvavad kuni 90 cm pikkuseks ning oma oranži noka ja valge kulmujoonega olid üsnagi kergelt tuvastatavad. Kuna olid kaugel, siis head pilti ei saanud. Veel paremate piltide saamiseks on võimalik võtta ka ekskursioon saarele, kuid see oleks tähendanud ööbima jäämist Estancia Harbertoni või siis hilist tagasisõitu autoga. Mõlemad variandid kahjuks meile ei sobinud, kuna õhtul pidime minema lennukile.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6MglvclgywboaHWfryhNhWzjWGc35LZOp3BOvqrTBERHmlu0FjAq2R6tiq5u9gGATiTTTSpk6NM1k4ufaFcZz9bIt265BKtuuwSfbOQ_kp_lNe7WWQGUHpj-Kf8-UYRGAQWiLUErx-00/s1600-h/ARG+208.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj6MglvclgywboaHWfryhNhWzjWGc35LZOp3BOvqrTBERHmlu0FjAq2R6tiq5u9gGATiTTTSpk6NM1k4ufaFcZz9bIt265BKtuuwSfbOQ_kp_lNe7WWQGUHpj-Kf8-UYRGAQWiLUErx-00/s320/ARG+208.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369496161145031298" border="0" /></a>Järgmine peatus oligi <em>Estancia Harberton</em>, kus osa rahvast maha läks. See ilma äärel asuv <em>estancia</em> loodi 1886 inglise misjonäri Thomas Bridgesi poolt. Tegemist oli siiralt kohalikest pärismaalastest hooliva inimesega, kes kirjutas valmis kohaliku indiaanlaste Yamana ning Yaghani-Inglise keele sõnastiku ja tegeles selle vana kultuuri uurimisega. Tema poeg aga kirjutas raamatu (<em>The Uttermost Part of the Earth</em>) oma lapsepõlvest Tulemaal, pärismaalastest ja perekonna seiklustest ning see raamat müüs <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjumiJHKtgq4K6IXzDrIPgYsdEJ0CkQs-oV8EBTqJFFLGFU08lOO8fuH62Ftg5Cgm-uUCt6IbSzLZl6jftmZDz4KuEAf2qGV5yD-dwcbmeHV32ZtNvVMkNo3ZOVSv3rIKnUUTjoF3wATtc/s1600-h/ARG+209.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjumiJHKtgq4K6IXzDrIPgYsdEJ0CkQs-oV8EBTqJFFLGFU08lOO8fuH62Ftg5Cgm-uUCt6IbSzLZl6jftmZDz4KuEAf2qGV5yD-dwcbmeHV32ZtNvVMkNo3ZOVSv3rIKnUUTjoF3wATtc/s320/ARG+209.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369496344639886882" border="0" /></a>Euroopas päris hästi. Täna on Harberton omaniku pojapoja käe all ning seal asub nende kodu, samas ka muuseum ja ööbimiskoht turistidele. Hooaeg kestab sealkandis Oktoobrist-Aprillini.<br />See oli ka punkt, kus meie katamaraan keeras otsa ringi ja hakkas tagasi sõitma. Mööda kruusateed oli sellest punktist Ushuaiani 85 km, mööda mereteed ilmselt vähem. Laeva salongi ekraanidele kuvati selleks 1,5 tunniks kuulus „Pingviinide marss“, kuid meie pilk eksles ikka rohkem aknast sisse paistvate vaadete suunas.<br />Tagasi jõudes oli kere hele ning seega viimane aeg einet võtta. Ega küpsiste ja kohviga jahedas kliimas väga kaua vastu ei pea. Jõudsime just napilt ennem restode sulgemist (lõunasöök oli läbi ning kuni õhtuni on söögikohad kinni), olime viimased kliendid ja teenindajad pakkisid meie söömise ajal vaikselt asju kokku. Söögiks oli jällegi veiseliha ja ei pea vist mainima, et see maitses väga hästi. Ushuaiale kohaselt maksis aga söögikord keskmisest rohkem – kahe peale kokku läks ikka üle saja peeso.<br /><img style="margin: 0pt 10px 0px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 168px; height: 92px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheOU4_JljNqE7SOsW5qwfig2O6nzL1TV3RSC8NUlottx6nLZSPjYoiSPAXC6KU8gWaTE1keF8LHwuvBFrMtiMlLNwhvV6mAbChDGOGPVYrom1V7PwKj2dW5oQ9K6jLjcrIntOp-PY5gfk/s320/SK24.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369510235088981186" border="0" />Söögikohast väljudes, astusime sisse kohe kõrvalmaja uksest. Seal asus nimelt väike kohalike pärismaalaste kultuuri ja ajaloo muuseum. Väikese raha eest anti meile paar <em>Museo Yamana</em> nime kandvat paberilipakat ja juhatati esimesse saali. Tegu oli väikese majaga, kus muuseum oli ära mahutatud sisuliselt 3-4 tuppa. Põhirõhk oli infostendidel ja seal oleval infol. Ei midagi löövat, kuid samas väga informeeriv. Kuna Tulemaa pärismaalased on praktiliselt välja surnud, siis panen vähemalt siia kirja, et mis inimesed need olid ja mis nendega juhtus.<br /><strong></strong><span style="font-style: italic;">Kusagil 11 000 aastat tagasi jõudis Patagooniast mööda guanacote radasid Tulemaale Selk'nami (e Ona) hõim. Nad ületasid praeguse Magalhaesi väina siis kui see oli veel kuiv ehk siis ennem kui merevee taseme kasv eraldas Tulemaa Patagooniast.</span> <span style="font-style: italic;">Võrreldes praeguse</span>ga <span style="font-style: italic;">oli veetase siis 60 meetri võrra madalam.<br />Kokku elas Tulemaal 4 erinevat hõimu - Alcalufi, Yamana, Selk'nami (Ona) ja Haushi hõimud.<br /><span style="font-style: italic;"><span style="font-weight: bold;">Yamana</span> on neist kõige tuntum nimi, oli ka muuseum ju Yamana nimeline. Nad olid asustanud kõigest kitsa maariba rannikul. Osaliselt ka seal, kus eile matkasime. Ennem valge mehe saabumist elasid nad täielikus harmoonias ümbrusega - kasutasid puukoorest kanuusid ja küttisid hülgeid. Hülgerasv oli nende peamine energiaallikas, see lubas neil ellu jääda sellises karmis keskkonnas praktiliselt riideid kasutamata. Viimased allesjäänud Yamana</span> indiaanlased elavad Puerto Williamsis (Tšiilis). Väljasuremise põhjuseid oli kaks. 18.-l sajandil tegeles valge inimene siinkandis massilise hüljeste ja vaalade küttimisega - see jättis pärismaalaste toidulaua tühjaks. 19.-l sajandil rappisid Yamanate niigi hõredaid ridu eurooplaste poolt toodud haigused, mille vastu neil igasugune immuunsus puudus.<br /><span style="font-weight: bold;">Alcalufi</span> hõim elutses läänepoolses arhipelaagis ning nende elustiil oli väga sarnane Yamanatele. Füüsiliselt ja kultuuriliselt olid nad küll sarnased, kuid keel erines, mistõttu oli omavaheline suhtlus häiritud. Ligikaudu 100 alcalufi elab tänasel päeval Lõuna-Tšiilis.<br /><span style="font-weight: bold;">Selk'nami (Ona)</span> hõim oli Tulemaal naabrite poolt kõige kardetum. Väga pikad ja arenenud kehadega, domineerisid nad enamust Tulemaa suurest saarest. Nad jahtisid guanacoid vibu ja nooltega ning läbisid loomi jälitades pikki vahemaid. Puhtaverelist Selk'nami hõimu järeltulijat enam maamunal pole. On mõningaid segaverelisi - kõik elavad oma esivanemate maal e Tulemaa Isla Grandel.<br /><span style="font-weight: bold;">Haushi </span>hõim oli Selk'namiga seotud ning nende elustiil oli suhteliselt sarnane. Kuna nad olid samal ajal ka kontaktis idapoolsete Yamanatega, siis võeti üle ka mitmeid nende kombeid. Haushid oli kõige vähemaarvulisem hõim Tulemaal. Selle hõimuliikmeid ei eksisteeri enam üle sajandi.<br /></span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUG3iSsn71BRXGku2W6KKcwQ_ogZkDQElY2cOIKabjr2WS_ac8xWYRcsmI5xAdG4xwQfU0w1yRXHJMSC8U0z4dGdIsxcJfhOFDXANfEL_99BGlZfEbQHVQfmSxhiybYKbhUzVSg1TthDA/s1600-h/ARG+210.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiUG3iSsn71BRXGku2W6KKcwQ_ogZkDQElY2cOIKabjr2WS_ac8xWYRcsmI5xAdG4xwQfU0w1yRXHJMSC8U0z4dGdIsxcJfhOFDXANfEL_99BGlZfEbQHVQfmSxhiybYKbhUzVSg1TthDA/s320/ARG+210.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369511326118616146" border="0" /></a><span style="font-style: italic;">Seal oli antud ka ülevaade tavalise kütt-korilase elust. Igas hütis elas ainult üks pere ning hütt ehitati 2-3 tunniga. Seda kasutati 3-4 päeva ja lahkudes jäeti see püsti. Mahajäetud hütti võis kasutada vabalt, kesiganes sinnakanti sattus. Tuli hoiti siseruumides igal ajahetkel ning magati alati põrandal. Alati kutsuti sisse magama ka pere koerad.<br />Selline pidev liikumine oli tingitud sellest, et arvestades karme klimaatilisi tingimusi, sai selle ajaga ümruskonnas toit otsa. Igal yamana perekonnal oli kindlasti ka kanuu. Arvestades selle materjali - puukoor - siis kestis veesõiduk keskmiselt aasta. Harpuunilaadsed riistad, korvid, nöörid ja õnged olid alati kanuus kaasas. Ning loomulikult ka väike tulease.<br />On teada, et hõimud liikusid ringi peamiselt alasti. Miks ometi? Enamus aastast olid ju väljas miinuskraadid ja lõõtsus vali tuul. Põhjus oli tegelikult väga lihtne. Kuna nad ei veetnud ühes kohas väga kaua aega, siis hütte veekindlaks ei ehitatud. Ilma katuse ja korraliku soojenduseta olid inimesed vihma, lume ja niiskuse meelevallas. Kui neil oleks seljas olnud riided, siis esimese vihmasahmakaga oleks need olnud märjad ning kuivatada polnud ju kuskil. Käi siis ringi märgade kaltsudega - ei ole ju meeldiv. Paljast nahka aga, vastupidiselt riietele, kaetuna rasvase ja õlise pealiskihiga, oli tule ääres lihtne kuivatada. Niipalju siis pärismaalastest.<br /></span><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRrYL9MiAkUbePJmEvbP7yITRotp_sx29l7E4l0L5Ojml_8bTqWatRTy_DIZ0g4buIzHbmC_Tg6KGfKunIrGTOHAndSBRl7oOb9LBLFYM0UWrcLhIODQkMgipUJfeALM5wtxF8wnEpfwE/s1600-h/ARG+211.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhRrYL9MiAkUbePJmEvbP7yITRotp_sx29l7E4l0L5Ojml_8bTqWatRTy_DIZ0g4buIzHbmC_Tg6KGfKunIrGTOHAndSBRl7oOb9LBLFYM0UWrcLhIODQkMgipUJfeALM5wtxF8wnEpfwE/s320/ARG+211.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369511821304613794" border="0" /></a>Pärast muuseumi- külastust otsustasime pilgu peale visata ka Ushuaia tuntuimale ja külastatavaimale kohale – endisele vanglale. Ushuaia ajalugu algaski sellest, et siia kamandati suur hulk sunnitöölisi, kes esimese asjana ehitasid endale vangla. Kuigi ega siit väga kuhugile põgeneda polnud – lähim tsiviliseeritud punkt asus sellel ajal sisuliselt valgusaastate taga. Vangla üles küll leidsime, <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjp9iSOfLG2QajU6qWbiz46Po6-bpMBYMhpiY-Ij98YbcPDzkPcTND5ASoCPmw-p4wtHqzuv8eII36EleQG7GlY65dAEaajcV9hNf3YhetFk9mOlTZips6APDPFZHEBFv3B9-_LFvtTTb0/s1600-h/ARG+212.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjp9iSOfLG2QajU6qWbiz46Po6-bpMBYMhpiY-Ij98YbcPDzkPcTND5ASoCPmw-p4wtHqzuv8eII36EleQG7GlY65dAEaajcV9hNf3YhetFk9mOlTZips6APDPFZHEBFv3B9-_LFvtTTb0/s320/ARG+212.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369513652102928322" border="0" /></a>kuid sisse ei läinud, sest pidasime küsitavat 60$ pileti eest liiga kalliks. Vaatasime väljast ja lonkisime linna tagasi. Käisime ja võtsime välja ka laevapiletitega kaasa saadud voucheri eest lubatud kingituse ning see osutus Tulemaa vanaaegseks kaardiks. Väga vinge – see ehib nüüd meie garderoobi seina! Keset linna avastasime infotulba, kus olid peal kaugused maailma olulistest paikadest. Kodumaale lähim linn oli seal Berliin ning see asus meie asupaigast 14105 km kaugusel. Lõunapooluseni oli 3926 km ning põhjapooluseni 16 074 km. Vot siis, kus olime. Ostsime veel nipet-näpet (mõned T-särgid, sooja fliisi jne) ning olimegi varsti hotellis oma kohvreid nõutamas. Jätsime pererahvaga hüvasti ja 16 peesot hiljem olime juba lennujaamas. Seal saime siis lõpuks tunda ka seda, mille poolest Aerolineas Argentinas kuulus on. Lennuk hilines. Alguses vaatasime, et hurraa, lennuk juba ees, kuid selgus, et see on 19.40 väljuma pidanud lennuk (kell oli pool üheksa ja meie lend pidi väljuma 20.41). Asjale lisas vürtsi, et paar kuud tagasi pileteid ostes <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjg4tdxn0U3yDVN0BM45kdO_ps-EmhBth1CkM6oCsQ-jryBcadKauq8DGIE_lJ80G7mg5XmK5Nl-8wm1ulEYhqgQhjeH5H3Pb3O1iP8i0BukbLvSxKw5BL4_m_qrAyEedVR9OweX5E0RNY/s1600-h/ARG+213.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjg4tdxn0U3yDVN0BM45kdO_ps-EmhBth1CkM6oCsQ-jryBcadKauq8DGIE_lJ80G7mg5XmK5Nl-8wm1ulEYhqgQhjeH5H3Pb3O1iP8i0BukbLvSxKw5BL4_m_qrAyEedVR9OweX5E0RNY/s320/ARG+213.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369514095797767106" border="0" /></a>oli lennuki väljumisaeg 21.41, siis hiljem sain teate, et lend tõsteti tund varasemaks. Nüüd veel selline asi. See lennuk sõitis minema ja siis oli vaikus. Infostend kinnitas, et meie lennuk väljub <em>on time</em> ning see info jäi püsima veel kauaks pärast väljumisaja möödumist. Lahe oli veel ka see, et kellegi käest küsida polnud (infolett oli teisel pool turvakontrolli) ning tabloodele uut infot ei tulnud. Rahvas muutus närviliseks ja vahepeal kuulsin poole kõrvaga kõlakaid justkui jääks lend ära. Aga jätkuvalt, kellegi käest küsida polnud, sest siinpool turvakontrolli olid ainult reisijad ja tabloo näitas kindlameelselt, et lennuk väljub <em>on time</em> e 20.41. Kell oli siis 10 läbi. Kusagil poole 11 paiku aga süttisid maandumisrajal tuled ning oli vist meie lennuk. Jah, oligi. Lõpuks siis saime pardale ja tuledes Ushuaia jäi kaugusesse. Väga vägev ja unustamatu retk oli see Tulemaa külastus. Me eelnevalt küll pikalt mõtlesime, et kas minna sinna või mitte (kuna see väike retk on päris kallis), siis nüüd olime täiesti kindlad, et olime teinud õige valiku. Meile pakutud ürgne ja ehe ning puutumatu loodus oli kindlasti igat krooni väärt. Kahju, et aeg nii napp oli – paar päeva oleks veel tahtnud olla.<br />Buenos Airese maapinda puudutasid lennuki rattad ca kell 3 öösel. Eriti lahe – 3 tundi algsest plaanist hiljem. Õnneks oli meil hotell broneeritud ja peagi keeras takso meile juba tuttava „Ibis Congreso“ ette. See oli esimene hetk, kui ma tajusin, et meie reis on peagi läbi. Aga väga masendusse langeda ei jõudnud, sest hotellituppa jõudes tuli uni ennem kui pea patja puudutas.</div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7145873893538636798.post-44960217280415576762008-10-16T18:23:00.013+03:002009-08-15T14:47:07.084+03:0007. november - Buenos Aires<div align="justify">See päev magasime kauem, lausa poole 11-ni. See oli ju ka arusaadav, sest olime tagasi pealinna jõudnud ju süvaöösel. Aga Buenos Aireses tervitas meid jälle üle paari päeva kuum ja päikesepaisteline suveilm ning kampsunid ja vildid jäid kohvripõhja ning T-särgid ja lühikesed püksid sai taas välja võetud. Meile selline paaripäevane talv sobis. Eestis võiks ka nii olla, et ntx Tallinnas ja Pärnus on stabiilselt soojad suvitusilmad ning soovi korral sõidad nädalavahetusel Otepääle suusatama. Kahjuks on aga meil stabiilselt s.tt suusailm ning suve pikkust loetakse tundides (väikest reisilõpu masendust on sellest lausest tunda).<br />Hotellitoa kohta tegime hommikul tähelepaneku, et vannitoas midagi lekib. Selles mõttes, et puhast vett lekib ja selle väite aluseks olid vannituppa astumisest märjaks saanud jalad. Ütlema me ka ei läinud, sest ei viitsinud tegeleda mingite jamade või toavahetustega oma reisi viimasel täispäeval. Viskasime paar rätikut maha ja kuivatasime ära. Nagunii tuleme siia ainult ööseks magama, seega kui otseselt toru ei lõhke ja vee sügavus toas üle põlve ei lähe, siis meiepoolest võis olla.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgimFlRgeL86zF36N-wv1tnkUQUzlXkuy9myBo2b10Zz4TCJ2zMDnHhu63rIOCZZ7St6893VBnpiL3WxYABgiDqZE_xF7asKCvVZoiWDN0jZNIvNY3RFBa6xVxR3e2xvPDITf8pF0M7Z3I/s1600-h/ARG+215.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgimFlRgeL86zF36N-wv1tnkUQUzlXkuy9myBo2b10Zz4TCJ2zMDnHhu63rIOCZZ7St6893VBnpiL3WxYABgiDqZE_xF7asKCvVZoiWDN0jZNIvNY3RFBa6xVxR3e2xvPDITf8pF0M7Z3I/s320/ARG+215.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369516605852784178" border="0" /></a>Seega suveriided selga ja läinud me olimegi. Päike oli mõnus! Soojus oli mõnus! Salvestasime seda soojust veel seni kuni saime. Kuna turismiobjektid olid juba varasemast "läbi pildistatud", siis pidime leiutama teistsuguseid vaatenurki. Vanade aegade mälestuseks (irw) tegime hommikueine selles kohvikus, kus ka esimesel hommikul olime söönud. Kuigi sealsed <em>empanadad</em> olid keskmisest kallimad (2,8$), siis olid nad ka tavapärasest suuremad. Võtsime kahepeale 6 tükki – 3 <em>con carne</em> (lihaga) ja 3 <em>con jamon y queso</em> (singi ja juustuga). Oi pagan kui head need ikka olid – otse ahjust ja väga mahlased. Söömise kõrvale sai tegeletud ka inimeste passimisega – väga rahustav on vaadata ja mõtetes kommenteerida inimesi, kes kohviku akna alt mööda kulgevad.<br />Kui kõhud olid saiadest pungis, siis asusime täitma oma päevaeesmärki, milleks oli ostlemine. Soov oli ju igast kraami koju kaasa viia ning siiani olime olnud selles osas suhteliselt tagasihoidlikud. Esmalt tuli leida üks korralik <em>Supermercado</em> ning suurlinna kesklinnas ei olnudki see nii kerge ülesanne. LP-st siin abi polnud, seega panime <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOs65ZBEzJJ37GGXf-HqXsaNtTIMZ7REo0gZ96pdJEXSYCVo7yOF7ONS4rHylFBcJpjFgRT1QqEx_sW43prsPVY0FiUhyphenhyphenJcDAKi3PPUNPXWtIkcG6Fplg0oproWaQtaZcZXy0tyClZVW4/s1600-h/ARG+219.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOs65ZBEzJJ37GGXf-HqXsaNtTIMZ7REo0gZ96pdJEXSYCVo7yOF7ONS4rHylFBcJpjFgRT1QqEx_sW43prsPVY0FiUhyphenhyphenJcDAKi3PPUNPXWtIkcG6Fplg0oproWaQtaZcZXy0tyClZVW4/s320/ARG+219.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369517310267341986" border="0" /></a>huupi mööda Montevideo tänavat minema. Meid (muide kõrval pildil :P) motiveeris meie endi püstitatud hüpotees: „Kuna ümberringi on suured elamukvartalid, siis kusagilt peavad need inimesed ju süüa ostma. Seega kindlasti on kusagil lähedal suur toidupood“. Selle hüpoteesi tõestamiseks kulus 7-8 kvartalit jalutamist kuni lõpuks nägime üht suurt selvehalli. Oli paraja suuruse ja väga korraliku kaubavalikuga selles osas, mis meid huvitas. Ning seda, mis meid huvitas, oli palju – soetasime mitu kilo kommi, 3 kilo matet (sh Rafaeli soovitatud Rosamontet), kilo <em>dulce de lechet</em>, abikaasale pakisuppi (ette mõeldes sellele, et jõuame koju pühapäeval ja naisel pole esmaspäeval midagi töö juures süüa), küpsiseid ja muud sarnast kraami. Päris suur kogus kaupa tuli kokku. Ahjaa, <em>dulce de lechet</em> pole vist ennem maininud. Otsetõlkes tähendab see piimamaiust ning see sai meie absoluutseks lemmikmagustoiduks alates esimesest päevast Argentiinas. Seda pakutakse praktiliselt kõikides hotellides hommikusöögi juurde saia peale määrimiseks ning alati kui pakuti, siis võtsime me pakkumise vastu. Tegemist on sarnase asjaga kui osta Eestist kondenspiima ja see ära keeta – tekib selline karamellilaadne paks ja veniv kreem, mis maitseb kui… kui… No väga hästi maitseb. <em>Dulce de leche</em> on siis samasugune, kuid veidi vedelam ja veidi teistsuguse maitsega – teadsime, et kilosest karbist kauaks ei jagu, kuid kohvrisse ei mahu kõik ära, mida tahaks kaasa osta.<br />Kassas seisime algul vales sabas. See oli selline pood, kus enamus kaubast müüdi koos kojukandega. Ehk siis kuhjasid käru (või kaks) soovitud kraami täis, maksid kassas ära ja siis läksid kaks kätt taskus koju. Sinu kaup aga pakiti kastidesse ja toodi peagi järgi. Väga mugav kui on näiteks rohkem ostmist või kui oled vanem inimene. Just vanamemmesid täislaotud ostukärudega oligi seal palju – me alguses imestasime, et kuda nad need koju veavad, kuid vahetult ennem kassase jõudmist tabasime süsteemi ära. Seisime siis teise järjekorra – seal kus kohe kauba kätte saab – ka ära. Maksmisega läks seekord imelikult kaua aega – arve tehti kõigepealt käsitsi (kassast tulnud ostutšeki alusel), siis tõmmati kaart läbi ja siis järgnes veel pikk protseduur. Aga makstud sai. Ennem lahkumist märkas aga kassiir meie seljakoti küljesahtlist välja turritavat veepudelit – veidi kärkis meiega, et selle oleks pidanud sisse tulles turvamehele ette näitama. Õnneks suuremat probleemi ei tekkinud ja vargaks ei tembeldatud. Vabandasime ja lahkusime kiirelt.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmdroIE5MJvCOwije0crgKB5RzpdNzwjoc2U2sBQZhWLcl0Ozr7vph-4o_Hl259QtEzfn0cn9rh1zFesUux_zVZHXDrhFbdNUAx7PFGtpKk7TUf67bExh3SzOShmDM4ErRxUiQ55SvKd0/s1600-h/ARG+214.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgmdroIE5MJvCOwije0crgKB5RzpdNzwjoc2U2sBQZhWLcl0Ozr7vph-4o_Hl259QtEzfn0cn9rh1zFesUux_zVZHXDrhFbdNUAx7PFGtpKk7TUf67bExh3SzOShmDM4ErRxUiQ55SvKd0/s320/ARG+214.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369518004379488946" border="0" /></a>Need 8 kvartalit hotellini, mitmekilosed kilekotid käsi soonimas, seljakott ka veel seljas ja päike kõrvetamas, olid üsna piinavad. Olime päris õnnelikud kui tuppa tagasi jõudsime. Ennem edasi rühmamist tegime väikese siesta, sest selline suvi-talv-suvi <em>rollercoaster</em> oli kehale oma mõju avaldanud ning abikaasal käis veidi pea ringi. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjo0vMFYh_lcKS0XjawsrE-bilT9HT2gbv_h8tZXW6m_O09AD9TfI7I6yGTN6hxVmrom3kz-tqk62g1ekwAg-7plf0pqGzXkzR6LIyQBmaDsFHNZwAVPvPvG7fD21IbS9WbvYGAfBbIo9E/s1600-h/ARG+216.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 214px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjo0vMFYh_lcKS0XjawsrE-bilT9HT2gbv_h8tZXW6m_O09AD9TfI7I6yGTN6hxVmrom3kz-tqk62g1ekwAg-7plf0pqGzXkzR6LIyQBmaDsFHNZwAVPvPvG7fD21IbS9WbvYGAfBbIo9E/s320/ARG+216.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369518618895504722" border="0" /></a>Võimalik, et oma süü oli ka kummalisel ilmastikunähtusel (vt pilti) - selges taevas olid ühe koha peal vikerkaare värviline pilv. Tunni ajaga oli kõik jälle normis ning läksime uuesti linna peale. Otsejoones metrooga Casa Rosada juurde, sest soov oli see ka seestpoolt üle vaadata. Kahjuks käisid palees ehitustööd, mistõttu olid kõik tuurid tühistatud. Võimalik oli vaid külastada ühes tiivas asuvat väikest muuseumit, kus presenteeriti Argentiina ekspresidentidega seotud memorabiiliat – medalid, väljamaalt saadud kingitused, isiklikud esemed, võimusümbolid jne. Ekspositsiooni aukohal oli Juan ja Eva Peroni täissuuruses maal. Ega ta kole naine polnud. Jäädvustasime oma külaskäigu ka ilusti sealsesse külalisteraamatusse.<br />Oma linnakülastuse lõpetasime Florida ja sellega külgnevatel ostutänavatel tšillimisega. Pärastlõunasel ajal kees siin jälle elu sõna otseses mõttes. Jällegi inimmassid, tänavakaubitsejad, moosekandid, flaierite jagajad. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXBx2wKtMJ9a3g6JQNdN8nGjDBpfrm4LcFfGsrbKrKa1fYCmwXjkS9_eki-W6gI19HOSGL50fqX1-4-KrRO2o5_4oVP8E4s-cioYNOkaR7Cwua2oWkKuGxAd8qltNhptNGGgL-FgTbYm4/s1600-h/ARG+217.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXBx2wKtMJ9a3g6JQNdN8nGjDBpfrm4LcFfGsrbKrKa1fYCmwXjkS9_eki-W6gI19HOSGL50fqX1-4-KrRO2o5_4oVP8E4s-cioYNOkaR7Cwua2oWkKuGxAd8qltNhptNGGgL-FgTbYm4/s320/ARG+217.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369519159586257010" border="0" /></a>Kui naine poodides ringi tuhlas, siis mina sisustasin oma aja ühe laheda harfimängija esituse jälgimisega. Väga hästi mängis nii tuntud kui tundmatuid viise ja tänutäheks said ta lõpuks minu käest peotäie peenraha. Eestlase jaoks oli seal palju väga huvitavaid poenimesid – näiteks „Saia“ poest ostis abikaasa omale ilusa kollase õlapaelteta topi. Siis olid sellised veidi punastama panevad poenimed (kindlasti kõik väga väärikad Itaalia perekonnanimed) nagu Pucci ja Minetti. Eriti tegi meile nalja bussifirma nimega Jota Eva. Nende nimede kaskaadi peale tuli meelde esimesel päeval lennujaamast linna sõites nähtud söögikoht nimega „Piuke“ (häälduse järgi tähendab see ingliisis okset).<br />Mis siis veel? Jalutasime ja poodlesime. Ühel hetkel jäi mulle silma väga vinge dressikas Buenos Aires ühe kuulsaima klubi – River Plata – logodega. Me kahjuks jalkamatšile ei jõudnud (kuigi aasta matš River Plata – Boca Juniors oli meie siinoleku teisel päeval), kuid dressikas oli nii äge, et ma tahtsin seda kohe endale, niipea kui pilk peale kukkus. No ja siis hakkas see jama pihta, mis sellisel ca 2 meetri kõrgustel isikutel alati hakkab – õiget suurust ei olnud. Oli XL, kuid selle käiste otsad jäid ebanormaalselt kaugele minu randmetest, seega oli vaja suuremat. Mis te arvate kas oli XXL-i? Ei olnud! Ku<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvvP3jpJsX3oMwjhCDMYBVrKII1z2ML9eaDgGwesMGuOdcUKGHpxuF3NmL1ER97uofSQ7umosj6u0eLfzELhj0BFacIGFqkx3LkMvdGDDofg40lPWHDC08zGYebKygpuNdMC9s1knRkyk/s1600-h/ARG+218.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvvP3jpJsX3oMwjhCDMYBVrKII1z2ML9eaDgGwesMGuOdcUKGHpxuF3NmL1ER97uofSQ7umosj6u0eLfzELhj0BFacIGFqkx3LkMvdGDDofg40lPWHDC08zGYebKygpuNdMC9s1knRkyk/s320/ARG+218.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369519477971929234" border="0" /></a>rat, tõeliselt lahe pusa oli.<br />Tegime vahepeal väikese eine ning kuna istusime akna all ja vaatega tänavale, siis õnnestus meil jälgida ühe väga huvitava äri toimimist. Söögikoht asus jalakäijate tänava ja ühe suure magistraali ristumiskohas, mis tähendas seda, et paljud inimesed olid oma shoppamised ära shopanud ja soovisid nüüd taksot. Seal olid mingid tegelinskid, kes siis neile taksosid püüdsid. Viipasid takso ning avasid ja sulgesid ukse, samuti avasid nad uksi taksodel, kes saabusid. Alguses mõtlesime, et selline ebaviisakas pommimise äri, kuid vaatlemisel emotsioon muutus. Teenuse osutamise järel kätt välja ei sirutatud – lihtsalt avati ja suleti uksi ning viibati taksosid. Kui keegi andis raha, siis tänati ja kui ei antud, siis ei antud. Tundus viisakas äri olevat. Ning teenistus võis olla isegi päris hea, sest kusagil pooled andsid sente ning kui taksosid peatus iga 20-30 sekundi tagant, siis seda kõlisevat ikka kukkus. Ning kui klient taksoga saabus ja tagaistmel raha otsis, siis see ukseavaja ei vaadanud kordagi, et mis tal seal rahakotis siis ikkagi on. Pilk oli kusagil kaugel eemal ning siis kui klient hakkas lõpuks taksost väljuma, avas ta ukse.<br />Pärast söömist läksime mööda teist – Lavalle – jalakäijate tänavat pidi keskuse poole tagasi. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv41Y8vWi966l3oUdHUIUltMV3IXAXJZ94GF5P5uo_MxdiCg2-NZ-Pn9hR6vEn9w2FyytyFSk3QBwRWAT_651dLidRwZxuoyLXyOsAc1swi_tI06KMB83tp9keLn07MI1Xa9MxSTXKRS0/s1600-h/ARG+220.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhv41Y8vWi966l3oUdHUIUltMV3IXAXJZ94GF5P5uo_MxdiCg2-NZ-Pn9hR6vEn9w2FyytyFSk3QBwRWAT_651dLidRwZxuoyLXyOsAc1swi_tI06KMB83tp9keLn07MI1Xa9MxSTXKRS0/s320/ARG+220.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369521227964258370" border="0" /></a>Ühes poes silmasime veel neid River Plata dressikaid ning siinne müüjanna teatas võidukalt, et neil on XXL suurust. Süda lausa hüppas rõõmust. Pärast mõningast otsimist kutsuti kohale ka omanik ning lõpuks jõuti järeldusele, et vist ikka ei ole. Mis nad siis kurat lubavad niiviisi? Omanik lubas ka teistest lähiümbruse poodidest uurida ning selgus tõsiasi, et XL on ikkagi kõige suurem number. Siis aga õnnestus mul müüjanna ajada täiesti segadusse. Ütlesin, et „No kui teil River Plata oma ei ole, siis äkki on Boca Juniorsi oma?“ Müüjanna oli kindel, et sai mu hispaania keelest täiesti valesti aru. Läbi inglise keelt oskava omaniku ta siiski veendus, et ma olin tõesti sellise küsimuse esitanud. Küsis veel omaniku käest üle, et kurat kumba ta siis tahab, et kas River Plata või Boca Juniorsi oma. Tausta lahti seletades, siis tegemist on kahe Buenos Airese verivaenlastest (samas ka Argentiina kahe parima) jalgpalliklubiga. Elanikkond on siin jagatud kaheks – kelle autos ripuvad peegli küljes punased ja valged lindid on River Plata toetajad ning kellel kollased ja sinised, on Boca Juniorsi toetajad. Ei ole halle alasid. See, et mingi tüüp küsib River Plata pusa puudumisel Boca Juniorsi oma, oli tema jaoks sama loogiline kui näiteks tahad Tallinnas poes osta Eesti lippu ja selle puudumisel ütled, et „no andke see Vene lipp siis – see ju samasugune trikoloor“.<br />Kuna meile sobivat kaupa müüa ei õnnestunud, siis tegi omanik hoopis ise ettepaneku, et ostab meie seljakotid ära. Talle nii meeldisid meie Hannah firma bäkpäkid. Need teeb eriliseks asjaolu, et vastu selga on nendel kottidel ainult võrk – kott ise on metallist kaartega veidi eemal. See tähendab seda, et selja ja koti vahel on mõnesentimeetrina vahe ja õhk pääseb kenasti liikuma. Ehk siis kuumas kliimas ei hakka selg niipalju higistama. Kõik see ja ka kottide disain jättis talle nii sügava mulje, et ta tõepoolest sooviski neid ära osta. Ütles, et Argentiinas selliseid ei müüda. Ütlesin, et minu kodumaal ka ei müüda ning pidin Prahasse minema, et neid saada ja soovitasin ka temal Tšehhit või Slovakkiat külastada kui tõsine ostusoov tekib :) Igaks juhuks kirjutas firmanime üles. Äkki saab neti kaudu ka osta. Vot selline lugu – ei saanud mina midagi ja ei saanud tema ka midagi.<br />Kell oli aga jõudnud juba 6 kanti ning poodisid hakati sulgema. Asutasime nüüd veidi kiiremal sammul Casa Rosada poole tagasi, et metroo peale minna. Jalad olid juba päris väsinud. Abikaasa haaras tee pealt veel mõned kulinad käte ja kaela jaoks, minu jaoks ei leidunud endiselt midagi.<br />Hotelli jõudes avastasime, et uksekaart on kadunud. Sobrasime mõlemad seljakotid läbi, kuid mida polnud seda polnud. Adminnile valetasime, et jäi tuppa kogemata ning ilma küsimusi esitamata tehtigi kohe uus. Õnneks midagi muud seljakotist kaotsi ei olnud läinud – ei tea kuhu see kadus. Tuppa jõudes sattus naine mul kohe hoogu ja pakkis ühe jutiga kõik kohvrid ära. Tubli tüdruk! Mina vaatasin samal ajal Spidermani (TeeNeeTee kanali ehk siis TNT pealt) ja puhkasin jalgu. Natuke olid süümekad, kuid sain sellest kiirelt üle :P<br />Kella üheksaks säädsime end korda ja läksime välja oma viimast õhtut veetma. Liikusime joonelt San Telmo kanti, mille atmosfäär ja rohked söögikohad meile juba esimestest päevadest meelde jäid. Jõudsime lõpuks sinna samasse – Plaza Dorregole – kus tangoshowd vaatamas käisime. <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi5HCHaOexLtgoJEwPjPYnvxGo5xFtDoA1xHE5WolZYNrtZ9pOjwvAvWCi4v51ellKtqEy2_fhXdA4Wb_tNV6zyJ7oATjBv_RgL4D25S_38fr-UtJjcqIWIUjUfUvcEEWm4N6yIIpN1V8/s1600-h/ARG+221.jpg"><img style="margin: 0pt 0pt 10px 10px; float: right; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgi5HCHaOexLtgoJEwPjPYnvxGo5xFtDoA1xHE5WolZYNrtZ9pOjwvAvWCi4v51ellKtqEy2_fhXdA4Wb_tNV6zyJ7oATjBv_RgL4D25S_38fr-UtJjcqIWIUjUfUvcEEWm4N6yIIpN1V8/s320/ARG+221.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369522032581758386" border="0" /></a>Kuna me ennast korrata ei soovinud, siis valisime söögiks seekord ühe teise koha – lokaali/restorani nimega „Todo Mundo!“ ehk siis maavillases keeles „Kogu maailm!“. Kohti veel oli, kuid mitte väga palju, sest selles asutuses pakuti samuti toidu kõrvale showd. Kuid mitte tangoshowd vaid flamencoshowd. Sobis!<br />Saime endale nurgalaua ja täiesti algaja teenindaja. Tellisime <em>Bife de Lomo</em> ja <em>Bife de Chorizo</em> ning 3/8 mõõtu veini. No 3/8 asemel saime terve pudeli ja meil hakkas tast päris kahju kui ta selle avamisega jändas. Proovis üht ja teistmoodi, kuid küll ei läinud korgitser sisse ja küll läks viltu ja küll ei tulnud punn pealt ära. No pika mässamise peale sai siiski <a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis9p5RZ9NmOOlClLX1qkujKYq-1jDiinMLeae4VnQAOEoMR8rQTONfQvjDWE16BpFEVjR-h7U9Co1M8ZgI9t3DInsJlIWa19WxfI5nBlClmpkzukMv4o1eoAOMBAdfIHkztgXXrL5vYoI/s1600-h/ARG+222.jpg"><img style="margin: 0pt 10px 10px 0pt; float: left; cursor: pointer; width: 320px; height: 214px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis9p5RZ9NmOOlClLX1qkujKYq-1jDiinMLeae4VnQAOEoMR8rQTONfQvjDWE16BpFEVjR-h7U9Co1M8ZgI9t3DInsJlIWa19WxfI5nBlClmpkzukMv4o1eoAOMBAdfIHkztgXXrL5vYoI/s320/ARG+222.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5369522283362707602" border="0" /></a>korgi pealt. Vein oli hea, liha loomulikult jumalik ja show väga mõnus. Vastupidiselt tangoshowle oli muusika siin lives – 2 naiskitarristi + lauljad ning loomulikult tantsijad. Tantsijate jalgade kiirus (eks oli omajagu trampimist) ning graatsilisus olid hea vaadata. Lahkusime südaöö paiku lõbusas tujus ja väga hea emotsiooniga. Takso viis meid hotelli tagasi ja seal ootas meil veel üks pudel veini, mille me lõpuõhtu puhul olime ostnud. Kuna oli valik kas ära juua või ära visata (sest lennukisse kaasa võtta ju ei saa), siis läks käiku esimene variant. Taustaks jooksis telekast meie ühine absoluutne lemmik – <em>Late Night with Conan O’Brien</em>. See võimendas meie head tuju veelgi – tegemist on ühe andekaima ja naljakaima jutusaate juhiga, keda eales näinud oleme. Kunagi nägi tema saateid Soome kanalitelt, kuid viimasel ajal enam mitte. Nüüd siis selline rõõmus taaskohtumine. Pärast seda veini tuli uni. Äratus läks 10.30 peale.</div>Unknownnoreply@blogger.com0