Uus päev ja uued plaanid. Täna pidime Salta jätma selja taha ning suunduma põhja. Pärast hotellis hommikust söömist ning check-outi tegemist otsisime veel kohta, kust saaks postmarke, et koju jälle mõned kaardid teele panna. Seekord oli Lonely Planeti linnakaardist ka abi, sest postkontor oli täpselt samas kohas, kus ta oli olnud 5 aastat tagasi. Teenindus oli seal täiesti ekstraklassist – üks vanem härrasmees võttis oma südameasjaks, et meie kaardid kiirelt ja õiges suunas teele saaksid. Müüs meile margid, otsis meile kiirelt markide kleepimiseks niisutatud padja ning kõige lõpuks lõi meie nähes ka templi peale. Tänasime ja lippasime tagasi hotelli kohvrite järele.
Kohvrid käes jalutasime paar maja edasi Budget autorendi esindusse. Selle rendibüroo otsimine oli üks paras Kolgata tee. Ühe otsa rent (me tahtsime võtta auto Saltas ja ära anda Cordobas) on esiteks võrdlemisi kallis ning erinevatel büroodel on väga erinevad hindade arvestamise süsteemid. Ja et sellest veel vähe ei oleks, siis enamustel polnud kodulehtedel ka sellist võimalust, et parameetrite paika pannes saad kohe teada hinna. Enamasti tuli saata e-mail ja siis vastust oodata. Proovisin läbi kõik Saltas olevad autorendifirmad (neid ca 15) ja lõpuks langes valik Budgeti kasuks seetõttu, et usaldusväärsuse ja hinna suhe oli parim. Kõige kallim suurtest oli AVIS (Iguazus oli see jälle kõige odavam) ning kõige odavam üldse mingi Salta Rent-a-car. Sinna vahepeale jäid kõik tuntud ja tundmatud rendifirmad (sh üks Brasiilia oma). Selle kõige odavama kohta oli netis suur hunnik pahaseid kommentaare ning seetõttu ei julenud riskima hakata. Üldiselt koorus kommentaaridest välja asjaolu, et need kohalikud firmad on küll odavamad, kuid kipuvad hiljem mikroskoobiga kõik täkked ja mikrokriimud üles otsima ning selle eest siis sinult kõvasti pappi küsima. Kriipsude ja täkete osas on ka rahvusvahelised firmad siin üsnagi hoolikad, kuid asi pidi olema vähemalt aus. Ja veel üks tähelepanek autorendifirmade osas – see, et koduleht on inglise keeles, ei tähenda seda, et teenindajad inglise keelt räägiksid. Eriti karmilt tuli see välja tolle Brasiilia firma, kus vastus tuli sulaselges portugali keeles. Ning sellest arusaamine oli üks paras kunsttükk.
Kui nüüd veel rääkida selles ühesuuna rendist, siis tuleb hinna arvutamisel väga hoolsalt jälgida, et see oleks ikka lõpphinnas sees või et see üldse oleks võimalik. Paaril juhul oli selline variant, kus netis said justkui bookida, kuid hilisemas mailis oli lõpp-punktiks ikkagi Salta ja Cordobas äraandmise variant oli välistatud. Ning väga tavaline oli juht, kus hinna arvutamisel oli ühe suuna hind nn „extrate“ all ja netis arvutatavasse ja näidatavasse lõpphinda see sisse ei läinud. Aga see ühe suuna tasu Salta-Cordoba lõigul tähendab sisuliselt rendihinna kahekordistumist, seega ennem reserveeringu tegemist peab olema 100% kindel, et saad selle mida tahad. Argentiina puhul tähendab see kahjuks seda, et oskad veidi hispaania keelt. Eesti AVISe, Hertzi, Budgeti vms büroo kaudu rendi võtmine tähendab jällegi ligikaudu kahekordset hinnavahet – täielik müstika, siiani pole sellist asja näinud. Meie jaoks tuli „Chevrolet Meriva or similar“ auto rentimise hinnaks ca 1500 EEK päev, mis tundus mõistlik (kui oleks auto Saltasse toonud, oleks saanud alla 1000 EEK/päev). Nii suure auto võtsime seetõttu, et mõlemad kohvrid mahuksid pagasiruumi ära – ei tahtnud võtta riski jätmaks üht kohvrit tagaistmele. Ega me kogu aeg ju ei olnud auto juures ning suur reisikohver tagaistmel on ilmselt autovarga märg unenägu. Väikese auto saaks muidugi kõvasti odavamalt.
Budgeti büroos oli meie reserveering ilusasti olemas ning kõik sujus väga kiirelt kuni maksmiseni. Masin ütles, et minu krediitkaardi kuulimiit on ületatud. Teades, et see kindlasti nii ei saanud olla, sest limiit on piisav ning seni ei ole praktiliselt üldse krediitkaarti kasutada saanud, siis jättis süda paar lööki vahele. Omades väga häid kontakte pangas, sai hakatud jälgi ajama, et mis toimub? Minu mõtted liikusid muidugi selles suunas, et keegi on kaardi andmed varastanud ja nüüd mõnda aega internetipoodides ennast hästi tundnud. Esmane vastus pangast ei andnud tulemusi, sest tehingud polnud veel panka jõudnud. Aga kuna teenindaja uuris edasi (läbi pankade kaardikeskuse), siis selgus, et see suur summa oli AVISe broneering. Tekkis järgmine teooria – AVIS keeras meile selle Ford Focuse eest mingid mõlgid kraesse ja kasseeris nüüd selle eest päris kopsaka summa (viiekohaline summa EEK-des). Selle aga aitas meil ära klaarida Budgeti töötaja, kes oli väga abivalmis ja vastutulelik. Kui me ütlesime talle esimesel korral, et krediitkaardi limiit ei SAA olla ületatud, siis ta jäi seda uskuma ja ütles, et pole probleemi – ootame. Nüüd näitasime me Iguazus renditud auto dokumente ja selle pealt ta järeldas, et see suur summa oligi kõigest AVISe tagatisraha ja see oleks tänaseks pidanud juba kustutatud olema. Kuna nädalavahetus oli vahel, siis ilmselt see oli veninud. Ta helistas ise AVISesse ja sai info, et kõik on korras ja mingeid nõudeid pole – teenindaja polnud lihtsalt jõudnud tagatisraha tühistada. Selle peale tegime nii, et ta tegi minu krediitkaardist jälle tõmmise rendiarvele (konkreetne summa oli seal kirjas) ning lubas siis maha võtta, kui limiit vabaneb (ilmselt siis homme). Et auto saame kohe kätte ja kordas kogu aeg, et pole probleemi. Väga tore. Mina olin selleks ajaks juba (jällegi tänu panga ülimale vastutulekule) ära suurendanud oma krediitkaardi limiidi, sest terve nädal meie reisist sõltus rendiauto saamisest. Õnneks siis seda vaja ei läinud. Abikaasa siiski pidi oma kaardi peal 4000$ lukku panema, sest päris ilma ikka autot ei saanud (õnnetuste ja varguse tagatisraha pidi olemas olema). Siiski selline vastutulek, et saime auto ennem rendiarve tasumist kätte, oli igati super lahendus ning selle eest Budgetile 10 punkti!
Budgeti parkla õue peal panime kõik kriimud ja mõlgikesed paberile kirja, et hiljem vaidlusi ei tekiks ja antigi võtmed kätte. Meie kätte usaldati siis hõbedane Chevrolet (loe: Opel) Meriva ning nagu me soovisime, mahtusid 2 suurt reisikohvrit taha ära nagu valatult. Kuna Misionese provintsis oli esmane sõidukogemus juba olemas, siis liiklusesse sukeldumisel enam mingit väga suurt ärevust ei olnud. Pealegi oli liiklus siin hoopiski rahulikum ning teistega arvestav. Peagi olime linnast väljas ja ainukesteks faktoriteks, mis liiklusohtlikke olukordi võisid tekitada olid nüüd vaated. Alguses orus sõites näidati meile kaugel olevaid mäenõlvu, jõgesid, järvesid, koskesid jne. Aasadel (ja vahest ka autoteedel) jalutasid lehmad ja hobused ning tsiteerides klassikuid, siis „rohi oli rohukarva roheline ja taevas oli sinine nagu pajapõhi ja linnud laulsivad ja kui nad poleks laulnud oleks kaunis vagane lugu olnud“. Selline idüll ning kõike seda väga harva liiklusega teel. Võisid täiesti rahulikult auto keset teed kinni pidada ja pilte teha, ilma et oleks karta, et keegi sinust mööda tahab minna. Ometigi oli tegu maanteega, mis ühendab kahe regiooni (Salta ja Jujuy provintsi) pealinnu.
Aga peagi jõudsid need taamal olevad mäed kohale ning autotee k
eeras üsna järsu serpentiinina mäest üles. Kurvid ja tõusud olid keskmisest (st Euroopa standarditest) järsemad ning teepiirete peale ei olnud siin raha kulutatud. Kui teel püsida ei suuda, siis lendad otse kuristikku. Sellised teeolud (küll asfalt) tingisid asjaolu, et sõitsime üsna aeglaselt ja tihti andsime ennem kurvi ka signaali, et potentsiaalne vastutulija oleks teadlik meie olemasolust. Et sõitu veel põnevamaks ajada, olid teepeenrad mõnes kohas ka osutunud sobivaimaks toidulauaks sigadele. Jah, sigadele. Tavalistele kodusigadele. Tundus, et talunik oli hommikul laudaukse lahti teinud ja siis notsu otsis ise endale sobiva ninaesise. Mägitee äärne rohi ilmselt on kõige maitsvam. Päris lahe vaatepilt on kui pärast pimedat kurvi seisab sul auto ees keset teed üks suur orikas. Ja siis sellise etteheitva näoga loivab natuke eest ära. Vot sellistes tingimustes sai sõidetud.
Meie tänase päeva sihtpunkt oli muide Humahuaca org, mis on UNESCO maailmapärandisse kuuluv koht, kuna tegu on ääretult maalilise oruga ja samas ka osaga kunagisest kuulsast „Inkade teest“. Pärast eelmainitud mägiteed laskusime juba alla orgu ja orus sõitsime praktiliselt terve ülejäänud päeva. Esmalt jäi meile ette linn San Salvador de Jujuy (loe: huhui), mis oma 300tuh elanikuga oli päris korralik asum. Sisse me keerata ei soovinud ning õnneks läks ka maantee linna äärest kenasti mööda ning seetõttu aega ei kaotanud. Maantee oli muide väga korralik, sest see oli ka peamine maantee, mis ühendas Argentiinat Boliiviaga. Ning Boliivias pidavat põhjaregioonide argentiinlased üsna tihti käima – ostureisil.
Peale Jujuyd muutus jälle loodus – mäed muutusid järsemaks, kõrgemaks ja kaljusemaks (ennem olid metsaga kaetud). Alguses oli tipud nähtamatud kuna pilved olid need alla neelanud (nagu pildilt näha, siis tegelikult oli alla neelatud enamus mäest), siis Humahuaca orgu sisse sõites pilved kadusid ning avanesid tõeliselt ilusad vaated. Neid siin kirjeldada on mõttetu – pildid räägivad enda eesti Tohutu värvide palett, erinevad kujud, erinevad vormid. Ega’s ilma asjata ei nimetata Humahuaca oru mõnesid paikasid kunstniku paradiisiks. Ei oleks osanud arvatagi, et mäed võiksid sellised välja näha. Fotoka mälukaart täitus suure kiirusega.
Kliima muutus siin ka selliseks, et rohelised metsad asendusid poolkõrbeliste kaktuseväljadega. Ning hoolimata sellest, et olime orus – ronis tee kogu aeg kõrgemale. Kui Jujuy juures oli oru põhi 1238 meetri kõrgusel merepinnast, siis meie tänase lõpp-punkti Humahuaca juures oli oru põhi 2939 meetri kõrgusel merepinnast. See viimane oli juba selline kõrgus, et pidi natuke hakkama arvestama ka hapnikuvõlaga. Aga Humahuacasse jõudmiseni oli veel aega.
Aga mis on siis selles Humahuaca orus (või siis
Quebrada de Humahuacas) nii erilist peale vapustavate vaadete? Nagu juba sai mainitud, siis Humahuaca org oli üks osa kunagisest Inkade Teedevõrgustikust, mis ulatus Ecuadori pealinnast Quitost kuni praeguste Argentiina ja Tšiili linnadeni Mendozani ja Santiagoni. Kokku oli teid ca 40 000 kilomeetri jagu ning pikim tee oli üle 5000 km pikk (Quito-Mendoza). See viimane läbis ka Humahuaca orgu.
Orus on elu eksisteerinud juba üle 10 000 aasta ning seda raskete klimaatiliste tingimuste kiuste. Orus on selgelt näha nii eelajalooliste küttijate-korilaste elukohtade jäljed kui ka inkade impeeriumi aegsete asumite kohad. Oru pikkus on 150 kilomeetrit ning igas teepealses asulas on võimalik tunnetada sellist hispaaniaeelse kultuuri tugevat olemasolu. Siin Loode-Argentiinas ongi kõige suurem pärismaalaste kontsentratsioon kogu riigis ning mägirahvad on üsna tugevalt oma kultuuris ja traditsioonis kinni. Räägitakse oma keelt, lauldakse „isalt-pojale“ pärandatavaid laule, kantakse oma rahvarõivaid ning peetakse omi pühasid. Katoliiklus on küll peamine usund, kuid seda on kohandatud vanade usundite võtmes. Seda kõike on ääretult huvitav ise näha ning seetõttu me selle retke ka ette võtsime.
Ja autoga retk sellises kohas on sisuliselt ainuvõimalik, mis täieliku naudingu annab. Saab sobivates kohtades kinni pidada, mida me ka tihti kasutasime. Uurisime õitsvaid kaktuseid ja üldse sealset taimestikku – enamus taimedest omas suuremaid või väiksemaid okkaid, seega tasus olla ettevaatlik. Avastasime, et need suured kolmeharulised kaktused olid väga tihti pesapaigaks herilastele ja sipelgatele – nimelt on kaktused suhteliselt õhulise tüvega ja seetõttu putukate pesa jaoks ideaalsed.
Esimene linnake, kus me kinni pidasime oli Maimara. Selle asula suurim vaatamisväärsus oli tema külje all asuv värviline pastelsetes toonides mägi, mida nimetatakse ka Maalikunstniku Paletiks. Arvatavasti ei saa sellest mööduda ükski rändur, ilma et (kasvõi mõtetes) teeks paar pilti. Nii erakordne on see värvide mäng keset muidu tühja ja tuulist orgu. Tuulest rääkides, siis pealelõunal tekivad orus praktiliselt igal päeval üsnagi kõvad iilid, mis kergitavad üles tolmu ja liiva. See on ka peamine põhjus, miks autoga rändamine Humahuacas täieliku naudingu annab. Jalg- või mootorrattaga pead nii mõnigi kord trotsima üsnagi tugevat tuult ja/või liivapilvi.
Maimara kultuur-antropoloogiline vaatamisväärsus on surnuaed, mis on ehitatud mäe otsa, kõrgele linna kohale. Ka seal (nagu pealinnaski) on kombeks matta inimesed sarkofaagidega maapinnale. Kuiv ja kuum kliima aga ei lase loomulikel protsessidel areneda, mistõttu toimub kaante all aeglane mumifitseerimine.
Muide enamus linnasid asuvad Rio Grande jõe ääres, mis märjal perioodil on tõeliselt lai ja kiirevooluline jõgi. Kuna meie külaskäik langes risti vastupidisesse aega, siis väike veenire ja lai kivine säng lasi vaid aimata oru ühe elutooja mõõtmeid.
Järgmine peatus oli Tilcara, mis asus juba 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Linnas oli väga hea kohaliku hispaaniaeelse kultuuri muuseum - Museu Arqueologico Dr Eduardo Casanova. Selles oli põhjalik ülevaade kunagiste põlisrahvaste – Omaguacade – ajaloost, kultuurist ja elukommetest. Omaguacade nime alla koondus kokku ca 300 erinevat suguharu.
Muuseumisse oli välja pandud hulk leide, mis tulid välja Tilcara lähistel asuva Pucara de Juella nimelise küla arheoloogiliste väljakaevamiste käigus. Muuseumi tagaaias oli isegi näha kunagise elamu makett – et kus on tulease, kus magamisase, kus söögikoht jne. Muuseumis ei ole näha ainult lähiümbruse ajalugu vaid kogu regiooni hõlmav väljapanek, kusjuures päris palju kraami on ära toodud Buenos Airese Etnograafiamuuseumist. Näiteks on seal eraldi saalid Boliivia, Tšiili ja Peruu jaoks.
Omaguacode kohta aga veel selline huvitav fakt, et kuna nad oli harjunud raskusi kandma nii, et raskus (kivi, korv jne) oli seljas ning vitstega kinnitatud ümber pea (raskus seega vajus laubale), siis praktiliselt kõikide väljakaevatud kolpade otsmikuosad olid lamedad. Deformeerunud raskete koormate veost.
Tilcaras sai läbi astutud ka käsitööturult, mis täiesti mugavalt asus kohe muuseumi ukse ees asuval linnakese keskplatsil. Seal müüsid kohalikud naised kohalikku käsitööd ning seda võimalust ei saanud me jätta kasutamata. Oli küll siesta aeg, kuid mõnede lettide taga siiski leidus ka müüjaid. Abikaasa soetas enesele mõnusa sooja pontšo (38$) ja kaelaketi (6$).
Kohvrid käes jalutasime paar maja edasi Budget autorendi esindusse. Selle rendibüroo otsimine oli üks paras Kolgata tee. Ühe otsa rent (me tahtsime võtta auto Saltas ja ära anda Cordobas) on esiteks võrdlemisi kallis ning erinevatel büroodel on väga erinevad hindade arvestamise süsteemid. Ja et sellest veel vähe ei oleks, siis enamustel polnud kodulehtedel ka sellist võimalust, et parameetrite paika pannes saad kohe teada hinna. Enamasti tuli saata e-mail ja siis vastust oodata. Proovisin läbi kõik Saltas olevad autorendifirmad (neid ca 15) ja lõpuks langes valik Budgeti kasuks seetõttu, et usaldusväärsuse ja hinna suhe oli parim. Kõige kallim suurtest oli AVIS (Iguazus oli see jälle kõige odavam) ning kõige odavam üldse mingi Salta Rent-a-car. Sinna vahepeale jäid kõik tuntud ja tundmatud rendifirmad (sh üks Brasiilia oma). Selle kõige odavama kohta oli netis suur hunnik pahaseid kommentaare ning seetõttu ei julenud riskima hakata. Üldiselt koorus kommentaaridest välja asjaolu, et need kohalikud firmad on küll odavamad, kuid kipuvad hiljem mikroskoobiga kõik täkked ja mikrokriimud üles otsima ning selle eest siis sinult kõvasti pappi küsima. Kriipsude ja täkete osas on ka rahvusvahelised firmad siin üsnagi hoolikad, kuid asi pidi olema vähemalt aus. Ja veel üks tähelepanek autorendifirmade osas – see, et koduleht on inglise keeles, ei tähenda seda, et teenindajad inglise keelt räägiksid. Eriti karmilt tuli see välja tolle Brasiilia firma, kus vastus tuli sulaselges portugali keeles. Ning sellest arusaamine oli üks paras kunsttükk.
Kui nüüd veel rääkida selles ühesuuna rendist, siis tuleb hinna arvutamisel väga hoolsalt jälgida, et see oleks ikka lõpphinnas sees või et see üldse oleks võimalik. Paaril juhul oli selline variant, kus netis said justkui bookida, kuid hilisemas mailis oli lõpp-punktiks ikkagi Salta ja Cordobas äraandmise variant oli välistatud. Ning väga tavaline oli juht, kus hinna arvutamisel oli ühe suuna hind nn „extrate“ all ja netis arvutatavasse ja näidatavasse lõpphinda see sisse ei läinud. Aga see ühe suuna tasu Salta-Cordoba lõigul tähendab sisuliselt rendihinna kahekordistumist, seega ennem reserveeringu tegemist peab olema 100% kindel, et saad selle mida tahad. Argentiina puhul tähendab see kahjuks seda, et oskad veidi hispaania keelt. Eesti AVISe, Hertzi, Budgeti vms büroo kaudu rendi võtmine tähendab jällegi ligikaudu kahekordset hinnavahet – täielik müstika, siiani pole sellist asja näinud. Meie jaoks tuli „Chevrolet Meriva or similar“ auto rentimise hinnaks ca 1500 EEK päev, mis tundus mõistlik (kui oleks auto Saltasse toonud, oleks saanud alla 1000 EEK/päev). Nii suure auto võtsime seetõttu, et mõlemad kohvrid mahuksid pagasiruumi ära – ei tahtnud võtta riski jätmaks üht kohvrit tagaistmele. Ega me kogu aeg ju ei olnud auto juures ning suur reisikohver tagaistmel on ilmselt autovarga märg unenägu. Väikese auto saaks muidugi kõvasti odavamalt.
Budgeti büroos oli meie reserveering ilusasti olemas ning kõik sujus väga kiirelt kuni maksmiseni. Masin ütles, et minu krediitkaardi kuulimiit on ületatud. Teades, et see kindlasti nii ei saanud olla, sest limiit on piisav ning seni ei ole praktiliselt üldse krediitkaarti kasutada saanud, siis jättis süda paar lööki vahele. Omades väga häid kontakte pangas, sai hakatud jälgi ajama, et mis toimub? Minu mõtted liikusid muidugi selles suunas, et keegi on kaardi andmed varastanud ja nüüd mõnda aega internetipoodides ennast hästi tundnud. Esmane vastus pangast ei andnud tulemusi, sest tehingud polnud veel panka jõudnud. Aga kuna teenindaja uuris edasi (läbi pankade kaardikeskuse), siis selgus, et see suur summa oli AVISe broneering. Tekkis järgmine teooria – AVIS keeras meile selle Ford Focuse eest mingid mõlgid kraesse ja kasseeris nüüd selle eest päris kopsaka summa (viiekohaline summa EEK-des). Selle aga aitas meil ära klaarida Budgeti töötaja, kes oli väga abivalmis ja vastutulelik. Kui me ütlesime talle esimesel korral, et krediitkaardi limiit ei SAA olla ületatud, siis ta jäi seda uskuma ja ütles, et pole probleemi – ootame. Nüüd näitasime me Iguazus renditud auto dokumente ja selle pealt ta järeldas, et see suur summa oligi kõigest AVISe tagatisraha ja see oleks tänaseks pidanud juba kustutatud olema. Kuna nädalavahetus oli vahel, siis ilmselt see oli veninud. Ta helistas ise AVISesse ja sai info, et kõik on korras ja mingeid nõudeid pole – teenindaja polnud lihtsalt jõudnud tagatisraha tühistada. Selle peale tegime nii, et ta tegi minu krediitkaardist jälle tõmmise rendiarvele (konkreetne summa oli seal kirjas) ning lubas siis maha võtta, kui limiit vabaneb (ilmselt siis homme). Et auto saame kohe kätte ja kordas kogu aeg, et pole probleemi. Väga tore. Mina olin selleks ajaks juba (jällegi tänu panga ülimale vastutulekule) ära suurendanud oma krediitkaardi limiidi, sest terve nädal meie reisist sõltus rendiauto saamisest. Õnneks siis seda vaja ei läinud. Abikaasa siiski pidi oma kaardi peal 4000$ lukku panema, sest päris ilma ikka autot ei saanud (õnnetuste ja varguse tagatisraha pidi olemas olema). Siiski selline vastutulek, et saime auto ennem rendiarve tasumist kätte, oli igati super lahendus ning selle eest Budgetile 10 punkti!
Budgeti parkla õue peal panime kõik kriimud ja mõlgikesed paberile kirja, et hiljem vaidlusi ei tekiks ja antigi võtmed kätte. Meie kätte usaldati siis hõbedane Chevrolet (loe: Opel) Meriva ning nagu me soovisime, mahtusid 2 suurt reisikohvrit taha ära nagu valatult. Kuna Misionese provintsis oli esmane sõidukogemus juba olemas, siis liiklusesse sukeldumisel enam mingit väga suurt ärevust ei olnud. Pealegi oli liiklus siin hoopiski rahulikum ning teistega arvestav. Peagi olime linnast väljas ja ainukesteks faktoriteks, mis liiklusohtlikke olukordi võisid tekitada olid nüüd vaated. Alguses orus sõites näidati meile kaugel olevaid mäenõlvu, jõgesid, järvesid, koskesid jne. Aasadel (ja vahest ka autoteedel) jalutasid lehmad ja hobused ning tsiteerides klassikuid, siis „rohi oli rohukarva roheline ja taevas oli sinine nagu pajapõhi ja linnud laulsivad ja kui nad poleks laulnud oleks kaunis vagane lugu olnud“. Selline idüll ning kõike seda väga harva liiklusega teel. Võisid täiesti rahulikult auto keset teed kinni pidada ja pilte teha, ilma et oleks karta, et keegi sinust mööda tahab minna. Ometigi oli tegu maanteega, mis ühendab kahe regiooni (Salta ja Jujuy provintsi) pealinnu.Aga peagi jõudsid need taamal olevad mäed kohale ning autotee k
eeras üsna järsu serpentiinina mäest üles. Kurvid ja tõusud olid keskmisest (st Euroopa standarditest) järsemad ning teepiirete peale ei olnud siin raha kulutatud. Kui teel püsida ei suuda, siis lendad otse kuristikku. Sellised teeolud (küll asfalt) tingisid asjaolu, et sõitsime üsna aeglaselt ja tihti andsime ennem kurvi ka signaali, et potentsiaalne vastutulija oleks teadlik meie olemasolust. Et sõitu veel põnevamaks ajada, olid teepeenrad mõnes kohas ka osutunud sobivaimaks toidulauaks sigadele. Jah, sigadele. Tavalistele kodusigadele. Tundus, et talunik oli hommikul laudaukse lahti teinud ja siis notsu otsis ise endale sobiva ninaesise. Mägitee äärne rohi ilmselt on kõige maitsvam. Päris lahe vaatepilt on kui pärast pimedat kurvi seisab sul auto ees keset teed üks suur orikas. Ja siis sellise etteheitva näoga loivab natuke eest ära. Vot sellistes tingimustes sai sõidetud.Meie tänase päeva sihtpunkt oli muide Humahuaca org, mis on UNESCO maailmapärandisse kuuluv koht, kuna tegu on ääretult maalilise oruga ja samas ka osaga kunagisest kuulsast „Inkade teest“. Pärast eelmainitud mägiteed laskusime juba alla orgu ja orus sõitsime praktiliselt terve ülejäänud päeva. Esmalt jäi meile ette linn San Salvador de Jujuy (loe: huhui), mis oma 300tuh elanikuga oli päris korralik asum. Sisse me keerata ei soovinud ning õnneks läks ka maantee linna äärest kenasti mööda ning seetõttu aega ei kaotanud. Maantee oli muide väga korralik, sest see oli ka peamine maantee, mis ühendas Argentiinat Boliiviaga. Ning Boliivias pidavat põhjaregioonide argentiinlased üsna tihti käima – ostureisil.
Peale Jujuyd muutus jälle loodus – mäed muutusid järsemaks, kõrgemaks ja kaljusemaks (ennem olid metsaga kaetud). Alguses oli tipud nähtamatud kuna pilved olid need alla neelanud (nagu pildilt näha, siis tegelikult oli alla neelatud enamus mäest), siis Humahuaca orgu sisse sõites pilved kadusid ning avanesid tõeliselt ilusad vaated. Neid siin kirjeldada on mõttetu – pildid räägivad enda eesti Tohutu värvide palett, erinevad kujud, erinevad vormid. Ega’s ilma asjata ei nimetata Humahuaca oru mõnesid paikasid kunstniku paradiisiks. Ei oleks osanud arvatagi, et mäed võiksid sellised välja näha. Fotoka mälukaart täitus suure kiirusega.
Kliima muutus siin ka selliseks, et rohelised metsad asendusid poolkõrbeliste kaktuseväljadega. Ning hoolimata sellest, et olime orus – ronis tee kogu aeg kõrgemale. Kui Jujuy juures oli oru põhi 1238 meetri kõrgusel merepinnast, siis meie tänase lõpp-punkti Humahuaca juures oli oru põhi 2939 meetri kõrgusel merepinnast. See viimane oli juba selline kõrgus, et pidi natuke hakkama arvestama ka hapnikuvõlaga. Aga Humahuacasse jõudmiseni oli veel aega.Aga mis on siis selles Humahuaca orus (või siis
Quebrada de Humahuacas) nii erilist peale vapustavate vaadete? Nagu juba sai mainitud, siis Humahuaca org oli üks osa kunagisest Inkade Teedevõrgustikust, mis ulatus Ecuadori pealinnast Quitost kuni praeguste Argentiina ja Tšiili linnadeni Mendozani ja Santiagoni. Kokku oli teid ca 40 000 kilomeetri jagu ning pikim tee oli üle 5000 km pikk (Quito-Mendoza). See viimane läbis ka Humahuaca orgu.Orus on elu eksisteerinud juba üle 10 000 aasta ning seda raskete klimaatiliste tingimuste kiuste. Orus on selgelt näha nii eelajalooliste küttijate-korilaste elukohtade jäljed kui ka inkade impeeriumi aegsete asumite kohad. Oru pikkus on 150 kilomeetrit ning igas teepealses asulas on võimalik tunnetada sellist hispaaniaeelse kultuuri tugevat olemasolu. Siin Loode-Argentiinas ongi kõige suurem pärismaalaste kontsentratsioon kogu riigis ning mägirahvad on üsna tugevalt oma kultuuris ja traditsioonis kinni. Räägitakse oma keelt, lauldakse „isalt-pojale“ pärandatavaid laule, kantakse oma rahvarõivaid ning peetakse omi pühasid. Katoliiklus on küll peamine usund, kuid seda on kohandatud vanade usundite võtmes. Seda kõike on ääretult huvitav ise näha ning seetõttu me selle retke ka ette võtsime.
Ja autoga retk sellises kohas on sisuliselt ainuvõimalik, mis täieliku naudingu annab. Saab sobivates kohtades kinni pidada, mida me ka tihti kasutasime. Uurisime õitsvaid kaktuseid ja üldse sealset taimestikku – enamus taimedest omas suuremaid või väiksemaid okkaid, seega tasus olla ettevaatlik. Avastasime, et need suured kolmeharulised kaktused olid väga tihti pesapaigaks herilastele ja sipelgatele – nimelt on kaktused suhteliselt õhulise tüvega ja seetõttu putukate pesa jaoks ideaalsed.
Esimene linnake, kus me kinni pidasime oli Maimara. Selle asula suurim vaatamisväärsus oli tema külje all asuv värviline pastelsetes toonides mägi, mida nimetatakse ka Maalikunstniku Paletiks. Arvatavasti ei saa sellest mööduda ükski rändur, ilma et (kasvõi mõtetes) teeks paar pilti. Nii erakordne on see värvide mäng keset muidu tühja ja tuulist orgu. Tuulest rääkides, siis pealelõunal tekivad orus praktiliselt igal päeval üsnagi kõvad iilid, mis kergitavad üles tolmu ja liiva. See on ka peamine põhjus, miks autoga rändamine Humahuacas täieliku naudingu annab. Jalg- või mootorrattaga pead nii mõnigi kord trotsima üsnagi tugevat tuult ja/või liivapilvi.
Maimara kultuur-antropoloogiline vaatamisväärsus on surnuaed, mis on ehitatud mäe otsa, kõrgele linna kohale. Ka seal (nagu pealinnaski) on kombeks matta inimesed sarkofaagidega maapinnale. Kuiv ja kuum kliima aga ei lase loomulikel protsessidel areneda, mistõttu toimub kaante all aeglane mumifitseerimine.Muide enamus linnasid asuvad Rio Grande jõe ääres, mis märjal perioodil on tõeliselt lai ja kiirevooluline jõgi. Kuna meie külaskäik langes risti vastupidisesse aega, siis väike veenire ja lai kivine säng lasi vaid aimata oru ühe elutooja mõõtmeid.
Järgmine peatus oli Tilcara, mis asus juba 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Linnas oli väga hea kohaliku hispaaniaeelse kultuuri muuseum - Museu Arqueologico Dr Eduardo Casanova. Selles oli põhjalik ülevaade kunagiste põlisrahvaste – Omaguacade – ajaloost, kultuurist ja elukommetest. Omaguacade nime alla koondus kokku ca 300 erinevat suguharu.
Muuseumisse oli välja pandud hulk leide, mis tulid välja Tilcara lähistel asuva Pucara de Juella nimelise küla arheoloogiliste väljakaevamiste käigus. Muuseumi tagaaias oli isegi näha kunagise elamu makett – et kus on tulease, kus magamisase, kus söögikoht jne. Muuseumis ei ole näha ainult lähiümbruse ajalugu vaid kogu regiooni hõlmav väljapanek, kusjuures päris palju kraami on ära toodud Buenos Airese Etnograafiamuuseumist. Näiteks on seal eraldi saalid Boliivia, Tšiili ja Peruu jaoks.Omaguacode kohta aga veel selline huvitav fakt, et kuna nad oli harjunud raskusi kandma nii, et raskus (kivi, korv jne) oli seljas ning vitstega kinnitatud ümber pea (raskus seega vajus laubale), siis praktiliselt kõikide väljakaevatud kolpade otsmikuosad olid lamedad. Deformeerunud raskete koormate veost.
Tilcaras sai läbi astutud ka käsitööturult, mis täiesti mugavalt asus kohe muuseumi ukse ees asuval linnakese keskplatsil. Seal müüsid kohalikud naised kohalikku käsitööd ning seda võimalust ei saanud me jätta kasutamata. Oli küll siesta aeg, kuid mõnede lettide taga siiski leidus ka müüjaid. Abikaasa soetas enesele mõnusa sooja pontšo (38$) ja kaelaketi (6$).
Ennem järgmisesse linnakesse jõudmist ületasime ka ühe nähtamatu vaatamisväärsuse, mis siiski oli nähtavalt ühes kohas ära märgitud. Kõik teavad gloobusel ja maakaartidel olevaid pikkus- ja laiuskraadide jooni, tähelepanelikum vaataja leiab sealt ka 2 pöörijoont – Kaljukitse pöörijoon ja Vähi pöörijoon. 
Just Kaljukitse pöörijoon oli see, millest me üle sõitsime. Labaselt seletatuna tähendab see seda, et Kaljukitse pöörijoon on lõunapoolseim koht, kus päike võib keskpäeval paista lagipähe. See juhtub talvisel pööripäeval, mil lõunapoolkera on päikese suhtes kõige rohkem kaldes. See konkreetne pöörijoon läbib muuhulgas veel näiteks Namiibiat, LAV-i, Madagaskarit, Tšiilit, Paraguayd ja Brasiiliat. Sealt lähedalt avanes ka väga hea vaade tagasi orule ning samuti oli hästi näha kuidas pilved ümbritsevad sissepääsu Humahuaca orgu.
Aga peale pöörijoont olimegi juba Humahuacas, kuhu oli plaan ka ööseks jääda. Esmalt tiirutasimegi veidi ringi, et üles leida seda hotelli, mis meil LP-s silma oli hakanud kui normaalne. Tegime mitu tiiru linnakese keskuses, kuid ei leidnud õiget tänavat üles. Siis lõpuks keerasime õiges suunas (hotell asus hoopiski keskusest teisel pool jõge) ning pärast mõningast rappumist kuumaastiku meenutaval teel olimegi „Hostal Azuli“ ukse juures. Nimele vastavalt oli maja sinist värvi ning hoolimata asukohast (täiesti linna ääres – hotelli taga algas juba mägi), oli tegu väga õdusa võõrastemajaga. Ikka hispaania stiilis – suur sisehoov ja toad selle ääres. Peremees oli lahkus ise ning lasi meil ise valida, et millist tuba tahtsime. Tegemist oli perehotelliga selle kõige paremas mõttes – kõikides tubades erinev, kuid ajalooga mööbel. Lisaks oli kasutatud kaunistuseks palju kohalikku käsitööd – kõik oli puhas ja korras. Olime teinud väga hea valiku ning 150$ öö eest maksta ei olnud üldse mitte palju.
Aga väga pikalt me seal esialgu ei viibinud, sest kõht oli hirmus tühi, seega põrutasime kesklinna tagasi. Hilisele pärastlõunale/varajasele õhtutunnile kohaselt (kell oli 5-6), olid enamus restoranidest tühjad. Küsimise peale siiski öeldi, et loomulikult me pakume süüa. Kuna meie valitud restoran ise oli traditsiooniliselt sisustatud – kaktusepuust lauad ja toolid, toolid olid kaetud paksude alpaka- ja laamanahkadega – siis otsustasime tellida ka midagi kohalikku. Grillitud laama sobis selleks otstarbeks suurepäraselt. Mina valisin ploomikastmes laama ning abikaasa valges kastmes. Toitude saabumisel ja maitsmisel selgus, et õige valiku olin teinud mina. Valge kaste oli mingi suhteliselt maitsetu lurr – ploomidega praetud laama aga viis keele alla. Maitse oli sellel karvaloomal üsna sarnane meie regiooni karvaloomale – lambaga.
Seal söögikohas üritas meiega aktiivselt sõbruneda omanike koer ja seda täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel. Soov oli saada mõni tükike liha taldrikust endale. Alguses istus niisama laua kõrval ja vaatas kurva pilguga otsa. Kui see ei mõjunud, siis tuli ja pani koonu laua ääre peale, ise pidevalt kurvalt otsa vaadates. Kui see ei mõjunud, siis tuli ja pani koonu sulle sülle ja vaatas kurbade silmadega otsa. Aga ka see ei mõjunud. Jäime enestele kindlaks ja koerale laualt toitu ei andnud. Viimase meeleheitliku katsena proovis ta mängida haletsuse asemel lõbususele ja jooksis rõõmsalt edasi-tagasi ning jäi siis rõõmsa näoga ja saba liputades laua juures seisma. Null. Ikka ei saanud midagi. Selle järel andis koer alla ja lonkis kamina kõrval asunud sohvale tagasi. Kogu tsirkus algas uuesti järgmiste klientide saabumisel.
Pärast kõhu täitmist astusime läbi veel ühest kohalikust vürtspoest ning täiendasime varusid. Vaatasime veidi ka linnas ringi, kuid midagi eriti rabavat ei leidnud. Linna keskele oli ehitatud täiesti sobimatu monument pärismaalastele – tohutult suured „tüüpiliste indiaanlaste“ kujud koos massiivse treppide galeriiga. See sobis siia väikelinna nagu sea selga sadul.
Samas seal lähedal oli jällegi üks väga kaunis koloniaalstiilis kellatorn ja kirikuhoone, kirikus käis parajasti jumalateenistus ning selle kaja kaikus vaikselt üle õhtupimedusse mattunud linna. Ringi jalutamine kusjuures väga raske ei tundunud, hoolimata sellest, et olime ca 3000 meetri kõrgusel. Hoiatati küll, et tasub käia aeglaselt ja võib tekkida hapnikuvaegus, kuid ilmselt olime Saltas juba piisavalt aklimatiseerunud.
Hotelli tagasi jõudes lõime korgi pealt ühel valgel veinil ja otsustasime minna välja vaatama ning pildistama lõunapoolkera taevast. Kui peremees nägi meid aparaati üles sättimas, kustutas ta kõik välituled ära, mis tegi meie missiooni palju kergemaks. Mõned pildid tehtud algas aga lähedal põõsastes mingi ragin, mille peale panime fotokola kokku ja tõmbusime tagasi toa turvaliste seinte vahele. Pagan teab, mis seal oli. Põõsaste taga asus ju metsik loodus ning mis iganes see seal ragistas, ajas ta lähimate majade koerad igatahes pöördesse. Kuigi oleme loodusesõbrad, siis öise kohtumise soovi meil mõne kohaliku kiskjaga ei olnud. Lõpetasime rahulikult ära selle veinipudeli ning tõmbasime päevale joone alla.
Just Kaljukitse pöörijoon oli see, millest me üle sõitsime. Labaselt seletatuna tähendab see seda, et Kaljukitse pöörijoon on lõunapoolseim koht, kus päike võib keskpäeval paista lagipähe. See juhtub talvisel pööripäeval, mil lõunapoolkera on päikese suhtes kõige rohkem kaldes. See konkreetne pöörijoon läbib muuhulgas veel näiteks Namiibiat, LAV-i, Madagaskarit, Tšiilit, Paraguayd ja Brasiiliat. Sealt lähedalt avanes ka väga hea vaade tagasi orule ning samuti oli hästi näha kuidas pilved ümbritsevad sissepääsu Humahuaca orgu.
Aga peale pöörijoont olimegi juba Humahuacas, kuhu oli plaan ka ööseks jääda. Esmalt tiirutasimegi veidi ringi, et üles leida seda hotelli, mis meil LP-s silma oli hakanud kui normaalne. Tegime mitu tiiru linnakese keskuses, kuid ei leidnud õiget tänavat üles. Siis lõpuks keerasime õiges suunas (hotell asus hoopiski keskusest teisel pool jõge) ning pärast mõningast rappumist kuumaastiku meenutaval teel olimegi „Hostal Azuli“ ukse juures. Nimele vastavalt oli maja sinist värvi ning hoolimata asukohast (täiesti linna ääres – hotelli taga algas juba mägi), oli tegu väga õdusa võõrastemajaga. Ikka hispaania stiilis – suur sisehoov ja toad selle ääres. Peremees oli lahkus ise ning lasi meil ise valida, et millist tuba tahtsime. Tegemist oli perehotelliga selle kõige paremas mõttes – kõikides tubades erinev, kuid ajalooga mööbel. Lisaks oli kasutatud kaunistuseks palju kohalikku käsitööd – kõik oli puhas ja korras. Olime teinud väga hea valiku ning 150$ öö eest maksta ei olnud üldse mitte palju.Aga väga pikalt me seal esialgu ei viibinud, sest kõht oli hirmus tühi, seega põrutasime kesklinna tagasi. Hilisele pärastlõunale/varajasele õhtutunnile kohaselt (kell oli 5-6), olid enamus restoranidest tühjad. Küsimise peale siiski öeldi, et loomulikult me pakume süüa. Kuna meie valitud restoran ise oli traditsiooniliselt sisustatud – kaktusepuust lauad ja toolid, toolid olid kaetud paksude alpaka- ja laamanahkadega – siis otsustasime tellida ka midagi kohalikku. Grillitud laama sobis selleks otstarbeks suurepäraselt. Mina valisin ploomikastmes laama ning abikaasa valges kastmes. Toitude saabumisel ja maitsmisel selgus, et õige valiku olin teinud mina. Valge kaste oli mingi suhteliselt maitsetu lurr – ploomidega praetud laama aga viis keele alla. Maitse oli sellel karvaloomal üsna sarnane meie regiooni karvaloomale – lambaga.
Seal söögikohas üritas meiega aktiivselt sõbruneda omanike koer ja seda täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel. Soov oli saada mõni tükike liha taldrikust endale. Alguses istus niisama laua kõrval ja vaatas kurva pilguga otsa. Kui see ei mõjunud, siis tuli ja pani koonu laua ääre peale, ise pidevalt kurvalt otsa vaadates. Kui see ei mõjunud, siis tuli ja pani koonu sulle sülle ja vaatas kurbade silmadega otsa. Aga ka see ei mõjunud. Jäime enestele kindlaks ja koerale laualt toitu ei andnud. Viimase meeleheitliku katsena proovis ta mängida haletsuse asemel lõbususele ja jooksis rõõmsalt edasi-tagasi ning jäi siis rõõmsa näoga ja saba liputades laua juures seisma. Null. Ikka ei saanud midagi. Selle järel andis koer alla ja lonkis kamina kõrval asunud sohvale tagasi. Kogu tsirkus algas uuesti järgmiste klientide saabumisel.
Pärast kõhu täitmist astusime läbi veel ühest kohalikust vürtspoest ning täiendasime varusid. Vaatasime veidi ka linnas ringi, kuid midagi eriti rabavat ei leidnud. Linna keskele oli ehitatud täiesti sobimatu monument pärismaalastele – tohutult suured „tüüpiliste indiaanlaste“ kujud koos massiivse treppide galeriiga. See sobis siia väikelinna nagu sea selga sadul.
Samas seal lähedal oli jällegi üks väga kaunis koloniaalstiilis kellatorn ja kirikuhoone, kirikus käis parajasti jumalateenistus ning selle kaja kaikus vaikselt üle õhtupimedusse mattunud linna. Ringi jalutamine kusjuures väga raske ei tundunud, hoolimata sellest, et olime ca 3000 meetri kõrgusel. Hoiatati küll, et tasub käia aeglaselt ja võib tekkida hapnikuvaegus, kuid ilmselt olime Saltas juba piisavalt aklimatiseerunud.Hotelli tagasi jõudes lõime korgi pealt ühel valgel veinil ja otsustasime minna välja vaatama ning pildistama lõunapoolkera taevast. Kui peremees nägi meid aparaati üles sättimas, kustutas ta kõik välituled ära, mis tegi meie missiooni palju kergemaks. Mõned pildid tehtud algas aga lähedal põõsastes mingi ragin, mille peale panime fotokola kokku ja tõmbusime tagasi toa turvaliste seinte vahele. Pagan teab, mis seal oli. Põõsaste taga asus ju metsik loodus ning mis iganes see seal ragistas, ajas ta lähimate majade koerad igatahes pöördesse. Kuigi oleme loodusesõbrad, siis öise kohtumise soovi meil mõne kohaliku kiskjaga ei olnud. Lõpetasime rahulikult ära selle veinipudeli ning tõmbasime päevale joone alla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar